3-11-2722/40 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

9. aprill 2014, Tartu Haldusasja number 3-11-2722 Haldusasi Margus Miti kaebus Maksuja Tolliameti 24. oktoobri 2011. a maksuotsuse nr 12.2-3/5999-18 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 7. juuni 2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Margus Miti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Margus Mitt Vastustaja Maksuja Tolliamet RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 7. juuni 2012. a otsus muutmata.

2. Jätta apellandi menetluskulu tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 9. mai 2014).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti Ida maksuja tollikeskuse 24. oktoobri 2011. a maksuotsusega nr 12.2- 3/5999-18 kohustati Margus Mitti tasuma tulumaksu 5 081,36 eurot. Maksuotsuse kohaselt on

M. Mitt 2008. ja 2009. aastal teinud sularaha sissemakseid oma pangakontodele kokku 27 648,18 eurot. Tegemist on maksumaksja tõendamata tuluga, mida isik ei ole füüsilise isiku tuludeklaratsioonis kajastanud ega sellelt tulumaksu tasunud.

2. M. Mitt esitas kaebuse, milles palus maksuotsus tühistada. Kaebuse kohaselt ei olnud M. Mitil 2008-2009 tulumaksuga maksustatavat tulu ja ta ei pidanud tulusid deklareerima.

3. Tartu Halduskohtu 7. juuni 2012. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel:

3.1. Kaebaja on ajavahemikul 1999-2009 deklareerinud tulu kokku vaid 10 351 eurot. Maksuhaldur on tuvastanud, et kaebaja kulutused ületasid tema tulusid. Usutav ei ole, et kaebaja sai kümne aasta vältel nii vähe maksustatavat tulu, ehkki on sealjuures soetanud aastatel 2000- 2007 omale 14 kinnistut, millest ta ei ole saanud üüriega renditulu.

3.2. Maksuhalduri metoodika hindamise teel maksusumma määramisel seisnes selles, et võrreldi kaebaja saadud tulusid ja samal perioodil tehtud kulutusi. Kaebajale on selgitatud nii valitud metoodikat kui hindamisel arvesse võetud tõendeid ja nende alusel tehtud järeldusi.

3.3. Kaebaja väitel ületavad kulud tulusid seetõttu, et ta sai V.Š. laenu. Maksuhaldur püüdis välja selgitada sellenimelise isiku andmeid, kuid ei saanud temaga kontakti. Maksuhaldur palus ka kaebaja kaasabi selle isikuga ühenduse saamiseks, kuid see ei õnnestunud. Kaebaja on esitanud 15 võlakinnitust selle kohta, et ta on laenu saanud, kuid ühtegi muud dokumenti laenu saamise kohta pole kaebaja maksuhaldurile esitanud. Seega kinnitab laenu saamist M. Mitt ainuisikuliselt. Ühepoolne võlatunnistus laenu saamise kohta on samaväärne isiku paljasõnalise ütlusega ning ei tõenda tegeliku laenusuhte olemasolu M. Miti ja V.Š. vahel.

3.4. Väide, et kaebajal oli hoiulaegas SEB pangas, kus ta sularaha hoiustas, on esitatud alles kohtumenetluses. Kohus nõustub maksuhalduri seisukohaga, mille kohaselt pole usutav, et kaebaja võttis summad pangaarvelt osade kaupa välja, läks seejärel pangakontorisse ja hoiustas selle hoiulaekas ja siis tegi järgmisel aastal (2008) osade kaupa kontole sissemakseid. Hoiulaeka olemasolu ei tõenda seda, millistes summades raha seal hoiti, samuti ei saa järeldada, et tegemist oli maksustamisele mittekuuluvate summadega.

3.5. Maksuotsuse viide maksukorralduse seaduse (MKS) § 92 lg 1 p-le 2 on tehtud ekslikult, sest tegelikult oleks tulnud viidata MKS § 92 lg 1 p-le 1.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. M. Mitt esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

4.1. Kohus on otsuse tegemisel rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-t 1 ja § 165 lg-t 1, jättes hindamata kaebaja väited ja tõendid ning tuvastamata asjaolud.

4.2. Maksuhaldur on väljunud üksikjuhtumi kontrolli piiridest ja hinnanud mitte kaheaastase kontrolliperioodi tulusid, vaid 10 aasta tulusid. Maksuhaldur ega halduskohus pole uurinud kaebaja 10 aasta tulusid ega kulusid ja seetõttu ei saa hinnangutes tugineda apellandi 10 aasta maksustatava tulu suurusele.

4.3. Maksuhaldur pole täitnud uurimiskohustust ega nõudnud V.Š. infot ega kohustanud teda ilmuma maksuhalduri juurde. Maksuhaldurile on esitatud kirjalikud tõendid laenu andmise kohta. Oluline pole, et vormistatud oleks laenuleping, sest võlatunnistusega kohustuse vormistamine on tsiviilkäibes levinud ja laenuleping võib maksuhaldurile samuti majanduslikult ebaotstarbekas tunduda. Laenu on tegelikult antud ja laenu andmine on fikseeritud. Ei piisa, et maksuhaldur esitab vaid kahtlustuse, et ei usu asjaolusid. Maksuhalduril tuleks sellisel juhul selgitada, millel kahtlus põhineb ja milliste tõenditega oleks võimalik kahtlus kõrvaldada. Kaasaaitamiskohustus ei laiene kolmandate isikute maksuhalduri juurde ilmumise kohustusele.

4.4. Mõlemad laenusuhte pooled on laenusuhet kinnitanud. Laenu on kasutatud eluruumide kommunaalkulude eest tasumiseks, selleks oli vajadus ja see oli otstarbekas, sest eluruumide üürile andmine ei olnud võimalik ja nende võõrandamine oli kinnisvarahindade languse tõttu majanduslikult ebaotstarbekas. Arvestades korterite tegelikku väärtust, ei olnud laen suur - vajadusel saanuks laenu tagasi maksta korterite realiseerimise abil.

4.5. Kaebaja on täitnud kaasaaitamiskohustuse ja esitanud õigeaegselt maksuhalduri poolt nõutud informatsiooni ja dokumentaalsed tõendid.

4.6. Kaebajal puudusid kontrollitaval perioodil tulumaksuga maksustatavad tulud ja see on tõendatud usaldusväärsete tõenditega.

4.7. Maksuotsuses puudub selle andmise õiguslik alus ja otsus on põhjendamata. Riigikohus on leidnud, et kui maksuotsuses ei ole märgitud maksu määramiseks tehtud maksuotsuse õiget õiguslikku alust, on maksuotsus nõuetekohaselt põhjendamata ja tuleb seetõttu tühistada (RKHKo 3-3-1-23-11).

4.8. Maksuotsuses puuduvad kaalutlused, kas hindamine on vajalik ja lubatud. Kui maksu määramisel saab kasutada kirjalikke tõendeid ja teavet kolmandatelt isikutelt, siis tuleb alustada maksu määramist otseste tõendite baasilt. Maksuhaldur pole maksuotsuses öelnud, et tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada.

5. Maksuhalduri vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja põhjendatakse seda järgnevalt:

5.1. Maksuhaldur kontrollis maksustamisperioode 2008-2009. Asjaolu, et maksuhalduril oli võimalik tõe väljaselgitamiseks uurida asjakohaseid andmeid ka eelnevate maksustamisperioodide kohta, on kooskõlas kontrolli läbiviimise põhimõtetega.

5.2. M. Miti ütlused V.Š. laenu saamise kohta pole usutavad, sest ühepoolne võlatunnistus laenu saamise kohta on samaväärne isiku paljasõnalise ütlusega ja ei tõenda laenusuhte olemasolu. Ka korteri võõrandamisest saadud raha hoiulaekas hoiustamise kohta esitatud väited on ebamõistlikud ja pole eluliselt usutavad.

5.3. Maksuhaldur on järginud uurimispõhimõtet ja maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud. Apellant ei ole esitanud tõendeid, mis kummutaksid kohtuotsuse seisukohti. Kaebaja väited on paljasõnalised.

5.4. Eksliku õigusliku aluse märkimine haldusaktis ei tingi selle tühistamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Erinevalt apellandist leiab ringkonnakohus, et halduskohus on kaebuse rahuldamata jätmist piisavalt põhjendanud. Olulisemate kaebaja väidete osas on halduskohus seisukoha võtnud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid.

8. Vaidlus on tõusetunud sellest, et kaebaja on teinud sissemakseid oma pangakontodele, kuid tuvastatavad ei ole tuluallikad, kust kaebaja selle raha sai. Seetõttu luges maksuhaldur selle tulumaksuga maksustatavaks tuluks, leides, et kaebaja on ettevõtlusest või mujalt saanud perioodilist tulu, mille ta jättis deklareerimata.

9. Kaebaja põhiline väide on maksumenetluses olnud see, et sissemaksed tegi ta V.Š. saadud laenu arvel. Seda väidab kaebaja jätkuvalt ka apellatsioonkaebuses. Maksuhalduri seisukoht on, et see väide pole maksumenetluses tõendamist leidnud ja et sellise laenu andmine pole usutav.

Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Kaebaja väitis, et laenu suurus oli 37 000 USA dollarit. Maksuhaldur on põhjendatult märkinud, et arusaamatuks jääb, mis huvi oli V.Š. l anda kaebajale suures summas intressita laenu (maksuotsuse lk 10). Laenu andmise kohta puuduvad sisuliselt ka igasugused tõendid. Kaebaja on küll esitanud võlakinnitused, kuid need on allkirjastatud ainult kaebaja poolt ja V.Š. allkirjad sellel puuduvad. Ning kuigi maksuhaldurile on maksumenetluse ajal saadetud venekeelne kiri e-postilt XXXXXXX, milles kinnitatakse, et V.Š. andis M. Mitile aastatel 2006-2009 protsendita laenu, ei ole sellelt aadressilt V.Š. maksuhalduri küsimustele enam vastatud (maksuotsuse lk 9-10).

Neil asjaoludel on ilmne, et kaebaja väited V.Š. laenu saamise kohta ei ole millegagi tõendatud. Ka notariaalne võlatunnistus on koostatud alles 20. aprillil 2012, st tagantjärgi (tl 147-150, kd I). Kaebaja väide, et laen oli majanduslikult otstarbekas, ei kõiguta eelnevaid järeldusi.

10. Ringkonnakohus möönab, et asja materjalidest ei nähtu, et maksuhaldur oleks V.Š. suhtes kasutanud MKS § 61 lg 1 ls-s 3 sätestatud võimalust, mis annab maksuhaldurile õiguse kohustada vajaduse korral kolmandat isikut teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse.

Samas ei tingi see asjaolu maksuotsuse õigusvastasust ega tühistamist. Nimetatud normi kohaselt on maksuhalduril õigus kolmandale isikule see õigus peale panna vajaduse korral. See tähendab, et küsimuse, kas seda õigust kasutada või mitte, otsustab maksuhaldur kaalutlusõiguse alusel. Maksumenetluses palus vastustaja kaebajal organiseerida võimaluse korral maksuhalduri kohtumine V.Š. ga. Väidetavalt V.Š. poolt saadetud meilile on maksuhaldur vastanud küsimusega, millal on V.Š. l plaanis tulla Eestisse ja kas tal oleks võimalik kohtuda maksuhalduriga (maksuotsuse lk 8-10). Arvestades seda, et maksuhalduri meilile saabus vastuseks vaid kättesaamise kinnitus, kuid mitte sisulist vastust, ning samuti seda, et kaebaja poolt esitatud laenu andmise versioon oli niigi mitteusutav, on maksuhaldur ringkonnakohtu arvates toiminud MKS § 61 lg 1 ls-s 3 sätestatud kaalutlusõiguse kohaselt, kui ei pidanud vajalikuks V.Š. le enam täiendavaid korraldusi anda. Sellises olukorras oli tõenäoline, et V.Š. ei oleks maksuhalduri juurde ilmunud.

Ringkonnakohus märgib siinkohal, et M. Mitt on kinnitanud, et tal on V.Š. ga usalduslik suhe, mistõttu jäeti ka laenuleping kirjalikult vormistamata, ja et viimane on ta hea tuttav, kellega on plaanitud koostööd (maksuotsuse lk 10). On usutav, et kui M. Miti kinnitused vastanuks tõele, suutnuks ta täita maksuhalduri ettepaneku ja organiseerida maksuhalduri ja V.Š. kohtumise, et viimane saaks kinnitada M. Miti ütlusi ja hoida sellega ära negatiivse tagajärje (maksukohustuse) saabumise M. Mitile kui oma heale tuttavale. Et kaebaja seda ei teinud ega esitanud ka põhjendusi, miks ta V.Š. ja maksuhalduri kokkusaamist organiseerida ei saa, viitab sellele, et tõenäoliselt oleks tagajärjetuks jäänud ka maksuhalduri korraldused V.Š. le.

11. Ringkonnakohus nõustub, et maksuhaldur ei ole üksikjuhtumi kontrolli piirest väljunud. Asjaolu, et maksuhaldur on muuhulgas viidanud kaebaja poolt deklareeritud varasematele tuludele, ei väära seda, et tulumaks on kaebajale määratud ikkagi vaid perioodi 2008-2009, st kontrolliperioodi eest.

12. Kaebaja väidab, et ta on kaasaaitamiskohustuse täitnud ning esitanud vajalikud dokumendid. Kuid asjaolu, et maksukohustuslane täidab kaasaaitamiskohustuse või jätab mulje oma kaasaaitamiskohustuse täitmisest, ei ole absoluutseks maksukohustust välistavaks asjaoluks. Kui vormilisest kaasaaitamisest hoolimata ei suuda maksukohustuslane tõendada asjaolusid, mis tõendaksid tema poolt väidetut, siis ei ole see maksukohustust välistavaks asjaoluks.

13. Kaebaja on maksuotsusele ette heitnud ka seda, et selles on viidatud MKS § 92 lg 1 p-le 2, mis pole asjakohane. Maksuhaldur on nõustunud, et viide oli ekslik ja et tegelikult oli soovitud viidata sama paragrahvi ja lõike p-le 1. See ei ole viga, mis oleks mõjutanud maksuotsuse sisulist õiguspärasust, sest sätted erinevad üksnes selle poolest, et ühel juhul on maksusumma määramise aluseks deklaratsiooni esitamata jätmine (MKS § 92 lg 1 p 1) ja teisel juhul deklaratsioonis valeandmete esitamine (MKS § 92 lg 1 p 2). Tegemist ei ole apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu lahendis esinenud olukorraga (RKHKo 3-3-1-23-11), kus eksliku viite asemel õige viite kasutamine oleks toonud kaasa isiku tegevuse ümberkvalifitseerimise ja uuele alusele vastavad põhjendused maksuotsuses puudusid. Käesolevas asjas kuulub kohaldamisele hoopis Riigikohtu korduvalt väljendatud seisukoht, et eksliku õigusliku aluse kasutamine ei too kaasa akti tühistamist, kui asjakohane regulatsioon on olemas (vt nt RKHKo 3-3-1-57-13, p 11; 3-3-1- 85-12, p 17; 3-3-1-46-11, p 14; 3-3-1-33-07, p 16).

14. Kuna tõendatud pole, et kaebaja poolt pangakontodele sissemaksuks kasutatud rahasummad olid maksuvaba tulu, siis on maksuotsus õiguspärane. Maksuotsus on ka piisavalt põhjendatud.

Arusaadav on ka maksuhalduri seisukoht, miks määrati maksusumma hindamise teel. Kaebaja väide, et hindamine polnud vajalik, kuna maksukohustuse seisukohalt vajalikud dokumendid olid olemas, ei ole õige. Nagu eelnevast nähtus, puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid kaebaja versiooni raha saamisest.

15. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellandi menetluskulu (apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 152,44 eurot, tl 175, kd I) jääb HKMS § 108 lg

1 alusel tema enda kanda.

Madis Ernits Agu Timmi Einar Vene