3-14-210/11 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 08.04.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-210 Haldusasi Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri taotlus A.S. kinnipidamiseks ning Politseija Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 28.02.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus A.S. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja/isik, kelle kinnipidamist taotletakse A.S. Volitatud esindaja Kristi Toodo Taotleja Politseija Piirivalveamet (PPA) Volitatud esindaja Veljo Uustal RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata, muutes osaliselt Tartu Halduskohtu 28.02.2014. a määruse põhjendusi.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 26.02.2014 kell 11.30 saabus A.S. liinibussiga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariigi Narva maantee piiripunkti. Piirikontrollile esitas A.S. Valgevene Vabariigi kodaniku passi nr XXXXXXXXX , milles oli 12.02.2014 välja antud ühekordne Leedu Vabariigi viisa nr XXXXXXXXXXXX .

2. A.S. suunati piirikontrolli poolt kell 12.37 täiendavasse tollikontrolli, mille käigus Maksuja Tolliamet (MTA) avastas isiklike asjade ja reisija läbivaatamise akti nr XXXXXXXXXXXX kohaselt isiku isiklikes asjades ja ülariiete alt kasutatud süstlad ja tabletid (tramadol, fenazepam, muud tuvastamata tabletid). A.S. suunati SA Narva Haigla raviasutusse kehasiseseks läbivaatuseks. MTA uurimisosakonna Ida talitus pidas A.S. kahtlustatavana kinni karistusseadustiku § 392 lg 1 järgi kvalifitseeritava teise astme kuriteo toimepanemises ning koostas 26.02.2014 A.S. suhtes kahtlustatavana kinnipidamise

2 asendamise akti nr. XXXXXXXXXXXX , kuna A.S. nõustus karistusena mõistetava rahalise karistuse asendamisega maksega riigituludesse.

3. Tulenevalt asjaolust, et A.S. ütlused Eesti Vabariiki sisenemisel kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta ei olnud usaldusväärsed ja olid vastuolulised, tunnistas PPA isikule väljastatud viisa kehtetuks ja koostas kell 21.25 piirilt väljastatud sisenemiskeelu nr XXXXXXXX ning alustas A.S. Venemaa Föderatsiooni tagasisaatmise menetlust.

4. 26.02.2014 kell 22.25 esitas A.S. taotluse Eesti Vabariigilt varjupaiga saamiseks. Varjupaigataotlus on PPA poolt vastu võetud ning registreeritud numbriga XXXXXXXXXXX . PPA ei ole taotluse suhtes otsust teinud. Vastavalt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 15 lg 1 p-dele 1, 2 ja 5 ning lg-le 6 peeti A.S. 26.02.2014 kell 22.25 kuni 48 tunniks kinni.

5. PPA Ida prefektuuri volitatud esindaja Veljo Uustal esitas 28.02.2014 Tartu Halduskohtule taotluse A.S.

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni varjupaigataotlusega seotud asjaolude väljaselgitamiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Taotluse kohaselt ei ole PPA-l juhtumi asjaolusid arvestades võimalik varjupaigataotlust nõuetekohaselt menetleda, ilma et isikut kinni ei peetaks, sest VRKS § 18 lg 2 kohaselt vajab kontrollimist eelkõige VRKS § 4 lg-tes 1 ja 3, §-s 20, § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-tes 1 ja 3 sätestatud asjaolude esinemine, milleks on vajalik teostada mitmeid menetlustoiminguid. Isiku vabaduses viibides ei ole välistatud, et ta põgeneb Eesti Vabariigist. Sellise järelduse tegemiseks annavad alust eelkõige A.S. enda sõnad, mille kohaselt oli tema reisi sihtkohaks Rootsi Kuningriik ning asjaoluna varjupaigataotluse esitamine viisa kehtetuks tunnistamise järgselt. Arvestades A.S. käitumist, tema isiklike asjade hulgas olevaid esemeid ja Narva Kiirabi diagnoosi on PPA-l kahtlus, et A.S. hakkab kõrvale hoiduma varjupaigataotluse menetlusest. Varjupaigataotluse esitamine võimaldab isikul vältida enda riigist väljasaatmist, eriti veel olukorras, kus varjupaigataotluse menetlemine on häiritud andmete nappuse tõttu. Käesoleval juhul puuduvad kindlad andmed, mis võimaldaksid järeldada, kas isiku varjupaigataotlus on põhjendatud ja taotlus ei ole esitatud pelgalt väljasaatmise vältimiseks. Isiku paigutamine majutuskeskusesse (VRKS § 34 lg 1) ja isiku suhtes VRKS § 29 lg-s 1 nimetatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei teeni efektiivselt PPA poolt taotletavat eesmärki, sest leebem meede võib takistada isiku varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist.

6. Tartu Halduskohtu 28.02.2014. a määrusega anti luba A.S. kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 28.02.2014 kuni VRKS § 36¹ lg-s 2 sätestatud kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Määruse põhjendustes leiti, et PPA-l ei olnud võimalik 48 tunni jooksul kõiki varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitada (nt ametlikud andmed isikusamasuse ja kodakondsuse kohta). Kuna isik on saabunud Eesti Vabariiki eesmärgiga sõita Rootsi Kuningriiki, siis võib esineda oht tema põgenemiseks. Välistada ei saa ka seda, et varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks. Käesoleval juhul ei ole VRKS-is sätestatud järelevalvemeetmeid võimalik tõhusalt kohaldada, esinevad VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alused varjupaigataotleja kinnipidamiseks ning kinnipidamine on proportsionaalne meede. Erilisi asjaolusid, mis kinnipidamise välistaksid, ei esine. Seega on isiku kinnipidamine õigustatud VRKS § 36¹ lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3 7. A.S. esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 28.02.2014. a määrus tühistada ja teha uus määrus, millega vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Alternatiivse taotlusena on märgitud, et kui kohus ei pea võimalikuks uue määruse tegemist, saata asi uueks arutamiseks Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale. Määruskaebuse põhjendused:

a) Halduskohus ei ole hinnanud kinnipidamiseks antud eelduste täitmist ja vältimatut vajadust ning ei ole piisava põhjalikkusega välja toonud, miks on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse väljasaatmise vältimiseks või lahkumiskohustuse edasilükkamiseks. Üksnes vajalikkus kontrollida ja veenduda, et isik on see, keda ta väidab end olevat, ei vasta vältimatule vajadusele ning ei tähenda, et muul viisil ei saa varjupaigamenetlust tagada. VRKS § 361 regulatsioon on kujundatud selliselt, et isiku kinnipidamine on erandlik ja seda meedet võib kasutada üksnes viimasel võimalusel. Varjupaigataotlus ei ole ilmselgelt perspektiivitu ning määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskuses viibimine on ebamõistlik. A.S. ei soovi naasta Valgevenesse, kuna tema päritoluriik ei suuda talle pakkuda kaitset. Olemasolevate tõendite põhjal oleks kohus saanud tuvastada, et isikul esineb põhjendatud hirm ning seega on tema kinnipidamiskeskusesse paigutamine alusetu. Seega ei ole kohtu poolt motiveeritud ei proportsionaalsust ega vajalikkust määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusesse paigutamise puhul. Samuti on alusetu A.S. paigutamine kinnipidamiskeskusesse VRKS 361 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, kuna tal oli olemas kehtiv ja autentne pass ning kehtiv Schengeni viisa. Igat punkti, mille alusel taotletakse isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamist, tuleks põhjendada, mida käesoleval juhul tehtud ei ole.

b) Piiril toimunu ei tekitanud usaldust A.S. s ega tema elukaaslases, mistõttu soovisid nad taotleda varjupaika Tallinnas, kus oleks tagatud nende õigused (sh konfidentsiaalsus), mitte piiril. Psühhotroopsed ained, mis leiti A.S. juurest, on talle legaalselt välja kirjutatud. Ta läbib võõrutusravi, mistõttu on tema koht pigem võõrutusravikeskuses. Kvalifitseeritud tõlgi puudumise tõttu ei olnud A.S. kindel, millistele dokumentidele ta alla kirjutas. Samuti ei protokollitud A.S. ütlusi tõeselt, kuivõrd ta ei ole väitnud, et tal on soov minna Rootsi. Ka kohtus ei tagatud pädevat tõlget, kuna kohtudokumentidest nähtub, et eeltoodud viga ei ole parandatud, vaid on sisse viidud ka määrusesse. PPA ei ole arvestanud, kuidas mõjub kinnipidamiskeskuses kinnipidamine määruskaebuse esitaja psüühikale, viidates uuringutele Austraalias ja mujal. Psühholoogi kasutamise võimalused ei ole kinnipidamiskeskuses tagatud.

c) Määruskaebuse esitaja viitab ÜRO pagulasseisundi konventsiooni artiklile 31. Venemaal ei olnud määruskaebuse esitaja turvalises riigis, kuivõrd seal ei ole tagatud varjupaigataotlejatele esmavajadused – majutus, toit ja riided. A.S. lahkus Venemaalt sooviga otsida turvalist riiki, mis tagaks inimõigused ja vaataks läbi määruskaebuse esitaja varjupaigataotluse. Venemaal on tuvastamise määr äärmiselt madal, mis viitab otsesele problemaatikale varjupaigamenetluses. Seega ei olnud põhjendatud määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ka VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel.

8. PPA vastuses määruskaebusele leitakse, et Tartu Halduskohtu 28.02.2014. a määrus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Vastuse põhjendused:

a) Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ei ole PPA-l võimalik varjupaigataotlust nõuetekohaselt menetleda ilma, et isikut kinni ei peetaks, sest VRKS § 18 lg 2 kohaselt vajab kontrollimist eelkõige VRKS § 4 lg-tes 1 ja 3, §-s 20, § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-tes 1 ja 3 sätestatud asjaolude esinemine. Nimetatud asjaolude kindlakstegemiseks on vajalik teostada mitmeid menetlustoiminguid (küsitlus, päritoluriigiteabe otsing jmt.) Isiku vabaduses viibides

4 ei ole välistatud, et ta põgeneb Eesti Vabariigist, millise järelduse tegemiseks annavad alust eelkõige A.S. enda sõnad, et tema reisi suunaks oli Rootsi Kuningriik. Lisaks viitavad isiku saabumise ja käitumise asjaolud, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kasutamine võimalikule põgenemise ohule või menetlusest kõrvalehoidmise ohule. A.S. on kaebuses väitnud, et on haige ja läbib praegu võõrutusravi. PPA juhib tähelepanu, et hinnangu isiku tervislikule seisundile annab arst ning kinnipidamiskeskuses on tagatud arstiabi kättesaadavus.

b) Käesoleval juhul puuduvad kindlad andmed, mis võimaldaksid järeldada, kas isiku varjupaigataotlus on põhjendatud ja taotlus on esitatud pelgalt väljasaatmise vältimiseks. Varjupaigataotluse esitamine olukorras, kus A.S. le väljastatud viisa tunnistati piiril kehtetuks, viitab asjaolule, et taotlus on esitatud Venemaa Föderatsiooni tagasisaatmise vältimiseks. Asjaolu, kas varjupaigataotlus on ilmselgelt perspektiivitu ning kas määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskuses viibimine on ebamõistlik, hindab PPA peale intervjuu läbiviimist, mille käigus tuvastatakse isiku varjupaigamenetluse kaitsevajaduse hindamiseks olulised asjaolud. Kui PPA edasise menetluse käigus tuvastab isikuga seotud olulised asjaolud, mis on ühtlasi vajalikud varjupaigataotluse menetlemiseks ja vastava otsuse tegemiseks, vabastatakse isik kinnipidamise aluste äralangemisel koheselt.

c) PPA märgib, et A.S. saab kinnipidamiskeskuses kolm korda päevas süüa, viibida soojades ruumides, talle on võimaldatud igakülgne arstiabi, ka võimalus kohtuda oma esindajatega. Mujal viibides peab isik ise oma heaolu eest hoolitsema. Kuna isikul võib tekkida raskusi leida samasuguseid elamistingimusi väljaspool kinnipidamiskeskust, võib isik sattuda veel suuremasse stressi ja häiruda tema psüühika. PPA andmetel ei ole määruskaebuses viidatud uuringus Eesti Vabariik osalenud ja ei saa kommenteerida Austraalia Ühenduses paiknevate väljasaatmiskeskuste olukorda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb osaliselt muuta.

10. Halduskohus on andnud loa varjupaigataotleja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks, tuvastades VRKS § 361 lg 2 p-des 1, 2, 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise aluste esinemise. Ringkonnakohus selgitab, et varjupaigataotleja kinnipidamiseks piisab ka ainult ühe VRKS § 36¹ lg-s 2 toodud aluse esinemisest. Vajalik ei ole, et kõik alused esineksid üheaegselt. Samas on halduskohus VRKS § 361 lg 2 p-des 1 ja 2 toodud kinnipidamise aluste tuvastamisega väljunud PPA taotlusega väljendatud nõude piiridest. Nimelt ilmneb PPA taotluse selgitusest, et isik vabastatakse kinnipidamiskeskusest viivitamata VRKS § 361 lõike 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise aluste äralangemisel (tl 3), millest saab järeldada, et PPA ei taotlenud isiku kinnipidamist VRKS § 361 lõike 2 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel. Sama kinnitab PPA ka vastuses määruskaebusele, selgitades, et PPA esitas taotluse isiku paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse VRKS § 361 lg 2 p–de 4 ja 5 alusel, kui on olemas põgenemise oht või kui isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks. Kuna PPA taotluse lahendamisel ei saa halduskohus taotluse piiridest väljuda ega tuvastada kinnipidamise aluse esinemist nende aluste suhtes, mida taotluses ei märgitud, leiab määruskaebuse esitaja õigesti, et tema VRKS § 361 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel kinnipidamiskeskusesse paigutamine on alusetu. Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus vajalikuks võtta seisukohta selles, kas määruskaebuse esitaja isikusamasuse ja kodakondsuse kontrollimise vajadus võiks olla määruskaebuse esitaja kinnipidamise aluseks. Järgnevalt

5 kontrollib ringkonnakohus, kas esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 toodud alused isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks.

11. VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi võib varjupaigataotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht või kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud termini „vältimatu vajadus“ tõlgendamisel tuleb lähtuda seaduseelnõu seletuskirjast, mille järgi on kinnipidamine võimalik väga rangelt ainult lõikes 2 sätestatud kinnipidamise aluse olemasolul, kui §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada (nt on suur oht, et isik vaatamata järelevalvemeetmete kohaldamisele siiski põgeneb). Kinnipidamine peab olema rangelt kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (hinnatakse selle eesmärki, vajalikkust, mõõdukust), samuti tuleb võtta arvesse iga üksikjuhtumi hindamisel konkreetse varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid (nt tema haavatavus jms). Lõikes 2 on selgelt sätestatud, et varjupaigataotleja kinnipidamine peab olema vältimatult vajalik, s.t muul viisil ei saa tagada varjupaigamenetlust. Kokkuvõttes peab isiku kinnipidamine olema äärmiselt põhjalikult läbi kaalutud ning tõepoolest viimane abinõu menetluse tagamiseks“ (Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 354 SE, II lugemise seletuskiri, 22.05.2013, http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade&op=ems&enr=354SE&koosseis=12). Ringkonnakohus osutab täiendavalt pärast nimetatud seaduse Riigikogus vastuvõtmist vastu võetud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26.06.2013. a direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud), art 8 lg-le 2, mis sätestab: „Liikmesriigid võivad vajaduse korral ja igat juhtumit eraldi hinnates pidada taotlejat kinni, kui muid leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada.“ Eelnevat aluseks võttes on ringkonnakohus seisukohal, et vältimatu vajaduse hindamisel tuleb arvesse võtta kõigepealt seda, kas kinnipidamise asemel oleks võimalik taotletav eesmärk saavutada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud meetmete abil.

12. PPA on halduskohtule esitatud taotluses seisukohal, et A.S. vabaduses viibides ei ole välistatud, et isik põgeneb Eesti Vabariigist. Kuna A.S. eesmärgiks ei olnud jõudmine Eestisse, vaid Rootsi Kuningriiki, võib PPA arvates eeldada, et isik ei pruugi viibida Eestis vajalike varjupaigamenetluse toimingute lõpuni ja esineb oht põgenemiseks. Teise, põgenemise või menetlusest kõrvalehoidmise ohule viitava asjaoluna toob PPA välja A.S. käitumise, tema isiklike asjade hulgast leitud esemed ning Narva Kiirabi kiirabikaardi diagnoosi, millest nähtub isiku poolt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kasutamine. Ühtlasi ilmneb PPA taotlusest, et varjupaigataotlus võidi PPA-le esitada Vene Föderatsiooni tagasisaatmise takistamiseks, kuna A.S. on oma selgitustes Eesti Vabariiki tulemise põhjusena nimetanud soovi, minna edasi Rootsi Kuningriiki ning ta esitas varjupaigataotluse PPA-le alles pärast Leedu Vabariigi Schengeni viisa nr. XXXXXXXXXXXX kehtetuks tunnistamist ning isikule sisenemiskeelu koostamist.

13. Arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid, nõustub ringkonnakohus PPA seisukohaga, et isiku vabaduses viibides ei ole välistatud oht, et ta põgeneb Eesti Vabariigist või hoiab menetlusest kõrvale, mistõttu ei ole PPA-l võimalik varjupaigataotlust nõuetekohaselt menetleda ilma, et isikut kinni ei peetaks. Sellise järelduse tegemiseks annavad alust eelkõige A.S. enda seletus, et tema reisi sihtkohaks on Rootsi Kuningriik, samuti Eestis varjupaigataotluse esitamine alles pärast Leedu Vabariigi Schengeni viisa kehtetuks tunnistamist ja sisenemiskeelu koostamist, mille tagajärjel ähvardas määruskaebuse esitajat Venemaa Föderatsiooni tagasisaatmise menetlus. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et

6 määruskaebuse esitaja öeldut reisi sihtkohariigi osas on valesti tõlgitud ning isik saabus Eestisse eesmärgiga taotleda siin varjupaika. Juhtumi kirjeldusest ilmneb: „Algul rääkis kodanik, et soovib reisida Leetu, hiljem tunnistas, et reisi eesmärgiks on siiski Rootsi“ (tl 13p). Juhul kui tõlge oli ebaõige, saanuks määruskaebuse esitaja sellest koheselt teada anda, ka kohtuistungil, kuid sellekohast väidet ei ole ta varasemalt esitanud. Ühtlasi möönab määruskaebuse esitaja, et „kuna vastuolulises ja pigem halvas õhkkonnas ei soovitud rääkida varjupaiga taotlemise soovist, siis öeldi, et soovitakse minna Leetu“ (tl 22p). Eeltoodust ilmneb, et määruskaebuse esitaja tunnistab ka ise, et ei avaldanud koheselt PPA-le, et soovib taotleda varjupaika Eestis; põhjused Eestis varjupaigataotluse kohese esitamata jätmise ning seejärel ebaõige sihtriigi esitamise kohta ei ole aga ringkonnakohtu hinnangul veenvad. Määruskaebuse esitaja tegevust kirjeldavad asjaolud viitavad pigem sellele, et ta ei soovinud leida Eestis varjupaika, vaid liikuda edasi sobivasse välisriiki. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus PPA hinnanguga selles, et käesoleval juhul esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud A.S. kinnipidamise alused.

14. Määruskaebuse esitaja on viidanud ka sellele, et tema paigutamine kinnipidamiskeskusesse ei ole proportsionaalne ega vajalik. Ringkonnakohus taolise käsitlusega ei nõustu. Isiku paigutamine majutuskeskusesse (VRKS § 34 lg 1) ja tema suhtes VRKS § 29 lg-s 1 nimetatud järelevalvemeetmete kohaldamise variandi rakendamine ei teeniks PPA poolt taotletavat eesmärki, sest leebem meede võib antud juhtumi asjaolusid arvesse võttes takistada varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas tuvastatud asjaolud oma kogumis sellised, mis õigustavad isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist, mistõttu on määruskaebuse esitaja kinnipidamine nii vajalik kui ka proportsionaalne. VRKS § 364 lg 1 järgi vabastab kinnipidamiskeskuse juhataja varjupaigataotleja viivitamatult kinnipidamiskeskusest VRKS § 36¹ lg-s 2 sätestatud kinnipidamise aluse äralangemisel. Seega kui PPA suudab edasise menetluse käigus tuvastada isikuga seotud olulised asjaolud, mis on ühtlasi vajalikud varjupaigataotluse menetlemiseks ja vastava otsuse tegemiseks, vabastatakse isik kinnipidamise aluste äralangemisel koheselt.

15. Määruskaebuse esitaja viitab ka ÜRO pagulasseisundi konventsiooni artikli 31 p-le 1, selgitades, et Venemaal ei olnud varjupaigataotleja esmavajadused tagatud, mistõttu ei soovinud A.S. taotleda varjupaika Venemaal. Konventsiooni artikli 31 p 1 sätestab: „Kui pagulane on saabunud riiki otse territooriumilt, kus tema elu või vabadus on olnud ohus artiklis 1 käsitletud põhjustel, ei kohalda osalisriik karistust ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest, kui pagulane viivitamata teatab endast ametiasutusele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist.“ Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole konventsiooni artikli 31 p 1 asjassepuutuv, kuna tegemist ei ole määruskaebuse esitaja suhtes kohaldatava karistusega. Ühtlasi ei ole vaidlust selle üle, et määruskaebuse esitajal oli Eesti Vabariiki sisenedes kehtiv ühekordne Leedu Vabariigi Schengeni viisa ning Eesti Vabariiki sisenemine jäi viisa kehtivusaja sisse. Viisa kehtetuks tunnistamise tõi kaasa määruskaebuse esitaja enda käitumine: ebausaldusväärsed ja vastuolulised põhjendused kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta.

16. Asjakohane ei ole määruskaebuse esitaja viide Austraalia Ühenduses ja mujal läbi viidud uuringutele kinnipidamiskeskuse tingimuste mõju kohta, kuivõrd kohus peab hindama asjas VRKS-is sätestatud kinnipidamise aluste esinemist, mitte aga olukorda Austraalia Ühenduses asuvates kinnipidamiskeskustes. Ühtlasi ei ole asjassepuutuvad A.S. väited temale arsti poolt psühhotroopsete ainete väljakirjutamise kohta ega tema tervisliku seisundi kohta. Ringkonnakohus rõhutab, et kinnipidamiskeskuses on kaebajale tagatud arstiabi kättesaadavus ja vajalikud olmetingimused (soe ruum, toitlustus kolm korda päevas), ka

7 võimalus kohtuda oma esindajaga. Psühhotroopsete ravimite manustamist ning isiku traumaatilistest läbielamistest tulenevat haavatavust ei saa pidada erandlikuks juhtumiks, mis õigustaks kinnipidamise aluste esinemisest hoolimata isiku kinnipidamiskeskusest vabastamist. Ringkonnakohus peab vajalikuks osundada VRKS § 363 lõikele 4, millest tuleneb, et piinamise, vägistamise või muu raske psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks langenud isikute kinnipidamisel arvestatakse nende erivajadusi ning Politseija Piirivalveamet tagab regulaarse vaatlemise nende kinnipidamise üle. Seega ei saa asuda seisukohale, et kinnipidamiskeskuses viibimise korral jäävad isiku eripärad arvestamata ning olulised õigused kaitseta.

17. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata, muutes osaliselt Tartu Halduskohtu 28.02.2014. a määruse põhjendusi.

Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/