3-13-1173/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits, Agu Timmi Määruse tegemise aeg ja koht 07.04.2014, Tartu Haldusasja number 3-13-1173 Haldusasi M.M. kaebus Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks ning Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 05.06.2013. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.M. määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu 05.06.2013. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.

ASJAOLUD

1. 22.01.2013 ja 29.01.2013 esitas M.M. Viru Vanglale ja Justiitsministeeriumile taotlused, milles palub, et vangla teeks lühiajaliste kokkusaamiste ruumid suuremaks, paigaldaks kokkusaamisboksidesse piisavas koguses telefonitorusid ning ehitaks ruumid, kus kinnipeetavad saaksid lähedastega lühiajaliselt kohtuda ilma, et neid lahutaks tragivõrgust sein. Samuti soovib M.M. , et vangla paigaldaks eluosakonda lisatelefoni. Justiitsministeeriumile adresseeritud taotluses soovis M.M. saada selgitust selle kohta, miks Justiitsministeerium ei jälginud Viru Vangla projekteerimise ja ehitamise käigus, et lühiajaliste kokkusaamiste ruumides oleks võimalik tagada Euroopa Vanglareeglistikus ja vangla sisekorraeeskirjas sätestatut.

2. Viru Vangla jättis 25.02.2013. a otsustega nr 6-10/2842-1 ja nr 6-10/3531 M. M taotlused rahuldamata ning Justiitsministeerium selgitas 07.02.2013. a vastuses selgitustaotlusele kaebajale Viru Vanglas toimivate lühiajaliste kokkusaamiste tingimuste seaduslikku alust ja vajadust. 28.03.2013 esitas M.M. vanglale vaide tema taotluse uuesti läbivaatamiseks.

26.04.2013. a vaideotsusega nr 6-12/112-1 jättis vangla tema vaide täies ulatuses rahuldamata.

3. 31.05.2013 laekus Tartu Halduskohtule M.M. kaebus Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks ja Viru Vangla ning Justiitsministeeriumi toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks. M.M. leiab kaebuses, et vangla peaks võimaldama lühiajalist kokkusaamist ka ruumis, kus puudub klaasist vahesein, nagu tuleneb vangla sissekorraeeskirja § 31 lg-st 2. Kaebaja ei ole nõus vangla ja Justiitsministeeriumi poolt toodud põhjendustega ning leiab, et lühiajaline kokkusaamine ruumis, kus puudub klaasist vahesein, ei ohusta vangla julgeolekut. Eeltoodust tulenevalt taotleb M.M. kohtult Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemist eluosakonda lisatelefoni paigutamiseks, lühiajaliste kokkusaamiste boksidesse veel ühe telefonitoru paigutamiseks ning osadest lühiajaliste kokkusaamiste boksidest klaasist või võrgust vaheseina eemaldamiseks. Kahe esimese taotluse rahuldamist soovib M.M. esialgse õiguskaitse korras. Samuti taotleb M.M. Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi toimingute õigusvastaseks tunnistamist. Tuvastusnõude eesmärgiks on tema sõnul hilisem kahjunõude esitamine. Kaebusele on lisatud menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

4. Tartu Halduskohus jättis 05.06.2013. a määrusega M.M. menetlusabi taotlused esialgse õiguskaitse taotluse ning kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata ning andis tähtaja kummagi eest riigilõivu summas 15 euro tasumiseks. Kontrollinud M. M majanduslikku seisundit, tuvastas halduskohus, et alates 29.01.2013 (määruses ilmselgelt ekslikult märgitud 29.05.2013) kuni 28.05.2013 (ehk 4 kuu jooksul enne kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse kohtule esitamist) oli tema vanglasisesest isikuarvest nähtuvalt tema sissetulek 320 eurot. Samal perioodil on M. M maksed elektriseadmete kasutamise eest ning tasu nõuete ja vabanemisfondi olnud kokku 242,48 eurot. Sellest tulenevalt on M.M. keskmine kahekordne sissetulek ((320-242,81)/4x2) 38,76 eurot, mis on rohkem kui tasumisele kuuluv riigilõiv 30 eurot. Eeltoodu alusel ei kuulu M.M. menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. 28.06.2013 saabus halduskohtule M.M. määruskaebus (tl 37-41), milles määruskaebuse esitaja palub vabastada end kaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu tasumisest ning Tartu Halduskohtu 05.06.2013. a määrus tühistada. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohtu tehtud arvutused tema menetlusabi taotluse lahendamisel on ebaõiged, kuna arvestamata on jäetud tegelikud asjaolud. Määruskaebuse esitaja sõnul on tal eelnevalt korduvalt teistes haldusasjades nõutud riigilõivude tasumist ning ta on riigilõivu erinevates haldusasjades ka tasunud. Talle jääb arusaamatuks, miks ta peaks seda menetlust teistele menetlustele eelistama. Samuti on halduskohus määruskaebuse esitaja hinnangul jätnud tähelepanuta Riigikohtu praktika, eiranud seaduses sätestatut ja lähtunud määrust tehes kitsalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p-st 1. Halduskohus ei ole olnud erapooletu ning on jätnud selgitamata, miks ta ei ole määruskaebuse esitaja poolt toodud argumente arvestanud. Vale on halduskohtu väide, et kinnipeetavate puhul saab põhjendatud kulutustena sissetulekutest maha arvata üksnes kulutused elektrile. Samuti märgib määruskaebuse esitaja, et maksevõime hindamisel on võimalik võtta arvesse üksnes neid menetlusosalise sissetulekuid ja väljaminekuid, mis jäävad kaebaja õigusi piiravast haldusaktist või toimingust teadasaamise ja halduskohtule kaebuse esitamise vahele jäävasse perioodi. Seega tohib halduskohus hinnata tulusid, mis jäävad ajavahemikku 26.04.2013 kuni 29.05.2013 ning automaatselt lahutama kõik kulud, mida Riigikohus on põhjendatuks pidanud. Juhul, kui ringkonnakohus peaks leidma, et kinnipeetava maksevõime hindamisel tuleb kitsalt lähtuda HKMS § 112 lg 1 p-st 1, siis palub määruskaebuse esitaja kontrollida selle sätte vastavust põhiseadusele, kuna määruskaebuse esitaja hinnangul ei pea kinnipeetav kohtusse pöördumise vajadust 4 kuud ette nägema ning valima, kas pöörduda kohtusse või end pesta, suhelda lähedastega, kanda aluspesu, süüa kõht täis jne.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 05.06.2013. a määrus tuleb jätta muutmata ja M.M. määruskaebus rahuldamata. Halduskohus on nimetatud määrusega õigesti jätnud M.M. taotlused tema riigilõivust vabastamiseks kaebuse ning esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel rahuldamata. Kohus nõustub halduskohtu poolt vaidlustatud määruses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 1, § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

7. Halduskohus ei ole M.M.

menetlusabi taotluste lahendamisel rikkunud halduskohtumenetluses menetlusosalisele menetlusabi andmise reegleid. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud pärast HKMS uues redaktsioonis sisalduva § 112 lg 1 p 1 kehtima hakkamist, et kinnipeetavate puhul tuleb kohtutel HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud mahaarvamistega võrdsustada kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel (vangistusseaduse § 44) tehtavad kinnipidamised rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks ning kinnipeetavate poolt tehtavad kulutused elektriseadmete kasutamisele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12.03.2012. a määrus haldusasjas nr 3-7-1-3-61-12). Seega on Riigikohtu halduskolleegium muutnud uue HKMS redaktsiooni kehtima hakkamisega senist praktikat, mistõttu ei saa kohus arvesse võtta määruskaebuse esitaja poolt viidatud ning enne HKMS uue redaktsiooni jõustumist tehtud kohtupraktikat põhjendatud kulutuste kohta. Eeltoodud põhjendustel ei saa kohus M.M. majandusliku seisu hindamisel arvesse võtta ka tema poolt nimetatud ning väidetavalt sissetulekutest mahaarvamisele kuuluvaid kulutusi, nagu kulutused lisatoidule, kirjatarvetele, hügieenivahenditele jne.

8. Praegu kehtiva HKMS-i järgi ei ole kohtul õigust vabastada isikut riigilõivu tasumise kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel kontrollitav majanduslik seis võimaldas isikul kaebuse esitamise ajal riigilõivu tasuda. Sellisel juhul saab kohus menetlusabi taotluse rahuldada üksnes erandlike tähendust omavate asjaolude esinemise korral (HKMS § 116 lg 2, TsMS § 186 lg 1). Sellise käsitluse õigsust on Riigikohtu halduskolleegium kinnitanud oma hiljutises lahendis, milles selgitas, et TsMS § 186 lg 1 ei ole erinorm HKMS § 112 lg 1 p 1 suhtes, vaid üksnes täpsustab HKMS § 111 lg 1 alusel isiku majandusliku seisundi hindamise korda. Ühtlasi märkis halduskolleegium selles lahendis, et TsMS § 186 lg 1 on HKMS § 116 lg 2 alusel kohaldatav vaid juhul, kui isik vastab HKMS § 112 lg-s 1 sätestatud menetlusabi saamise tingimustele (RKHKm 12.03.2014, nr 3-3-1-82-13, p 10). Antud juhul ei ole määruskaebuse esitaja puhul täidetud HKMS § 112 lg-s 1 sätestatud tingimused menetlusabi saamiseks, vaid esineb HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud alus menetlusabi andmisest keeldumiseks ning ringkonnakohtu hinnangul ei kujuta ükski määruskaebuse esitaja poolt kohtule esitatud argumentidest endast sellist erandlikku asjaolu, mis õigustaks vaatamata HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi andmisest keeldumise aluse esinemisele menetlusabi andmist lähtuvalt TsMS § 186 lg-st 1. Kuna ringkonnakohus ei nõustu M.M. seisukohaga, et menetlusabi andmisel tuleb lähtuda üksnes kitsalt HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatust, vaid menetlusabi andmisel tuleb kohaldada kõiki menetlusabi andmist reguleerivaid sätteid koosmõjus, siis jätab kohus tähelepanuta M.M. taotluse kontrollida HKMS § 112 lg 1 p 1 vastavust põhiseadusele.

9. Ringkonnakohus märgib, et selleks, et kohus saaks määruskaebuse esitaja sissetulekutest maha arvata teistes kohtuasjades tasutud riigilõive, peab nende riigilõivude reaalne tasumine nähtuma tema rahaliste vahendite kohta peetavalt isikuarvelt. Määruskaebuse esitaja väide, et ta ei oska eelistada üht menetlust teisele, ei anna alust teistsugusele seisukohale asumiseks. Isiku jaoks olulise kohtuvaidluse algatamiseks tuleks tasuda riigilõiv sellisel juhul lähtuvalt kaebuse halduskohtule esitamise järjekorrast ning kui isikul ei ole enam tulenevalt eelnevates haldusasjades riigilõivude tasumisest piisavalt rahalisi vahendeid, et konkreetse kaebuse esitamise eest riigilõivu tasuda, on kohtul võimalik selliseid riigilõivude tasumiseks tehtud reaalseid makseid isiku sissetulekutest maha arvata. Antud juhul ei nähtu M.M. isikuarvelt, et ta oleks käesolevas haldusasjas menetlusabi taotluse lahendamisel arvessevõetaval perioodil selliseid kulutusi teinud, mistõttu ei saa kohus neid ka menetlusabi taotluse lahendamisel arvesse võtta. Tulenevalt HKMS § 59 lg-st 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Seega, kuna M.M. ei ole kohtule nimetatud riigilõivu tasumise kohta tõendeid esitanud, ei saa kohus seda väidet arvesse võtta.

10. Alusetu on M.M. poolt määruskaebuses esitatud seisukoht, et kohus oleks pidanud tema majandusliku seisundi hindamisel arvesse võtma üksnes ajaperioodi alates käesolevas vaidluses tehtud vangla vaideotsusest teadasaamisest kuni kaebuse esitamiseni. Käesolevas asjas esitatud kaebuses taotleb M.M. , et kohus kohustaks vanglat tegema lühiajaliste kokkusaamiste ruume suuremaks, paigaldama kokkusaamisboksidesse piisavas koguses telefonitorusid ning ehitama ruumid, kus kinnipeetavad saaksid lähedastega lühiajaliselt kohtuda ilma, et neid lahutaks tragivõrgust sein. Samuti palub M.M. tuvastada Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastasus seoses sellega, et Justiitsministeerium ei jälginud Viru Vangla projekteerimise ja ehitamise käigus, et lühiajaliste kokkusaamiste ruumides oleks võimalik tagada Euroopa Vanglareeglistikus ja vangla sisekorraeeskirjas sätestatut. Kirjeldatud asjaoludest ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et M.M. sai oma õiguste rikkumisest ning kaebuse esitamise soovist teada alles vaideotsusest teadasaamisest, vaid teadmine võimalikust rikkumisest ning soov esitada hiljem kohtule vastav kaebus pidi M.M. l olema juba enne vanglale vaide esitamist. Kuna M.M. oli kaebuse esitamise ajal Viru Vangla kinnipeetav, kel oli kogu kinnipidamisaja kestel võimalus lühiajaliste kokkusaamiste ruumides viibida ning sealsete oludega tutvuda, ei ole rikkumisest teadasaamise hetk antud juhul kindlaks määratav, mistõttu ei saa omada ka tähtsust määruskaebuses esitatud väited halduskohtu poolt arvesse võetud perioodi ebaõigsuse osas.

11. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õigesti asunud seisukohale, et määruskaebuse esitajat ei saa antud haldusasja asjaoludel pidada maksejõuetuks isikuks ning tema menetlusabi korras riigilõivust vabastamine ei ole põhjendatud.

Tiina Pappel Madis Ernits Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/