2-13-13357/93 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. aprill 2014 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-13357

Tsiviilasi

OÜ Metallikaitse (pankrotis) hagi Igor Solomkini

(Solomkin) vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasjh hind

apellatsioonikohtus

8267 eurot 46 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 17. detsembri 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Igor Solomkini apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Igor

Solomkin

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja Janno Perv

Vastustaja

(hageja):

OÜ

Metallikaitse

(pankrotis)

(registrikood 10971130) pankrotihaldur Tarmo Villman

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 17. detsembri 2013 otsus

osaliselt hagi täieliku rahuldamise osas, muuta Igor

Solomkinilt väljamõistetud kahjuhüvitise ja viivise

suurust ning välja mõista Igor Solomkinilt OÜ

Metallikaitse (pankrotis) kasuks kahju hüvitamise

katteks 7525,01 eurot ja viivise 340,88 eurot.

2. Lugeda

kohtuotsuse

resolutsioon

tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

„2.1. Rahuldada OÜ Metallikaitse (pankrotis) hagi Igor

Solomkini vastu osaliselt.

2.2. Välja mõista Igor Solomkinilt OÜ Metallikaitse

(pankrotis) kasuks kahju hüvitamiseks 7525,01 eurot

(seitse tuhat viissada kakskümmend viis eurot 1 sent).

2.3. Välja mõista Igor Solomkinilt OÜ Metallikaitse

(pankrotis) kasuks alates 13.06.2013 kuni 17.12.2013

viivis summas 340,88 eurot (kolmsada nelikümmend

eurot 88 senti).

2.4. Välja mõista Igor Solomkinilt OÜ Metallikaitse

(pankrotis) kasuks alates 18.12.2013 kuni rahalise

kohustuse 7525,01 eurot täieliku tasumiseni viivis VÕS

§ 113 lg-s 1 sätestatud määras (s.o EKP intress + 8%

aastas).

2.5. Viru Maakohtu 07.05.2013 määrusega hagi

tagamiseks

kohaldatud

abinõud

jäävad

kehtima

käesoleva kohtuotsuse jõustumisel.

2.6. Jätta menetluskulud maakohtus 98% ulatuses Igor

Solomkini kanda ja 2% ulatuses OÜ Metallikaitse

(pankrotis) kanda.

2.7. Välja mõista Igor Solomkinilt riigituludesse

riigilõiv 465,50 eurot (nelisada kuuskümmend viis eurot

50 senti).

Riigilõiv tasuda Rahandusministeeriumi pangakontole

nr

EE891010220034796011

(SEB)

või

EE932200221023778606

(Swedbank)

või

EE403300333416110002. Viitenumber kõigil juhtudel

2900078567, selgitusse märkida tsiviilasi nr 2-13-13357.

Riigilõiv tasuda 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest.“

3. Tagastada Igor Solomkinile kohtuotsuse jõustumisel

koos apellatsioonkaebusega esitatud järgmised tõendid:

OÜ Metallikaitse 24.09.2010 kiri OÜ-le Energo

Masinate

hooldus

(venekeelne),

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

kriminaalmenetluse

lõpetamise

määrus

13.11.2013,

Igor

Solomkini

27.11.2013 kaebus pankrotihalduri Tarmo Villman

tegevuse peale.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud ringkonnakohtus jätta 98% ulatuses

Igor Solomkini kanda ja 2% ulatuses OÜ Metallikaitse

(pankrotis) kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. OÜ Metallikaitse (pankrotis) (hageja) esitas 22. märtsil 2013 hagi Igor Solomkini (kostja)

vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 7 672,82 eurot ja viivise VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras (7,75% aastas) alates hagimaterjalide kättesaamisele järgnevast

31 päevast kuni põhinõude 7 672,82 eurot täitmiseni.

Hagiavalduses märgitu kohaselt oli alates 23.03.2009 OÜ Metallikaitse (pankrotis) juhatuse

liikmeks I. Solomkin. I. Solomkin esitas võlgniku esindajana OÜ Metallikaitse pankrotiavalduse

28.04.2011 ning Viru Maakohtu 03.06.2011 määrusega kuulutati välja OÜ Metallikaitse pankrot

ja määrati pankrotihalduriks Tarmo Villman.

OÜ Metallikaitse (pankrotis) 2009. a majandusaasta aruande kohaselt oli osaühingu omakapital

negatiivne juba 01.01.2009 seisuga summas - 25 335 krooni ja 31.12.2009 seisuga summas

- 328 552 krooni. OÜ Metallikaitse (pankrotis) 2010. a majandusaasta aruande kohaselt oli

osaühingu omakapital negatiivne 31.12.2010 seisuga summas - 664 492 krooni. OÜ

Metallikaitse (pankrotis) bilansi kohaselt 30.04.2011 seisuga oli omakapital negatiivne summas

- 46 162 eurot ehk - 722 278 krooni. OÜ Metallikaitse bilanssidest 01.01.2009, 31.12.2009,

31.12.2010, 30.04.2011 seisuga ja 2009. a kasumiaruandest lähtuvalt oli osaühing juba 2009. a

maksejõuetu, kuna kohustused ületasid varasid ja see ei olnud ajutise iseloomuga.

OÜ Metallikaitse (pankrotis) pankrotimenetluses on kokku tunnustatud nõudeid summas

8 236,40 eurot, millest Bureau Veritas Eesti OÜ nõue on tunnustatud summas 1 528,66 eurot,

Maksu- ja Tolliameti nõue on tunnustatud summas 6 416,63 eurot, DPD Eesti AS nõue on

tunnustatud summas 291,11 eurot.

Maksu- ja Tolliameti maksuarvestuse kontokaardi väljatrükist nähtuvalt OÜ Metallikaitse

(pankrotis) võlgnevus Maksu- ja Tolliametile oli 28.04.2011 seisuga summas 5 902,32 eurot,

millest maksuvõlg oli 5 360,90 eurot ja arvestuslik intressivõlg 541,42 eurot ning kogu

nimetatud võlgnevus on tekkinud perioodil alates juuli 2010 kuni 28.04.2011.

Bureau Veritas Eesti OÜ nõudeavaldusest nähtuvalt OÜ Metallikaitse (pankrotis) võlgnevus

nimetatud võlausaldajale oli 28.04.2011 seisuga summas 23 147,46 kr ehk 1 479,39 eurot

(10417,40 kr * 0,2% päevas * 611 päeva + 10417,40 kr) ning kogu nimetatud võlgnevus on

tekkinud perioodil alates 17.08.2009 kuni 28.04.2011.

DPD Eesti AS nõudeavaldusest nähtuvalt OÜ Metallikaitse (pankrotis) võlgnevus nimetatud

võlausaldajale oli 28.04.2011 seisuga summas 291,11 eurot ning kogu nimetatud võlgnevus on

tekkinud perioodil juulist 2010 kuni 28.04.2011.

Kostja on rikkunud äriseadustikust tulenevaid juhatuse liikme kohustusi ning tekitanud sellega

OÜ-le

Metallikaitse

(pankrotis)

kahju.

OÜ

Metallikaitse

(pankrotis)

kahjuks

on

pankrotimenetluses esitatud ja täitmata jäänud nõuded, mis on tekkinud pärast seda perioodi, mil

äriühing oli maksejõuetu ning juhatuse liikmed olid maksejõuetuse olukorrast teadlikud.

OÜ Metallikaitse bilansist nähtuvalt juba alates 01.01.2009 võlgniku kohustused ületasid varasid

ning tulenevalt pikaajalisest ja pidevalt suurenevast negatiivsest omakapitalist ja PankrS § 1

lg-st 3 tulenevalt oli OÜ Metallikaitse (pankrotis) maksejõuetu ning see ei olnud majanduslikust

olukorrast tulenevalt ajutine. Seega oleks OÜ Metallikaitse (pankrotis) juhatuse liige (kostja)

pidanud ÄS § 180 lg 5¹ kohustuse täitmiseks samaaegselt juhatuse liikmeks valimisega (s.o

23.03.2009) esitama kohtule võlgniku pankrotiavalduse, kuid ei teinud seda. Pankrotihaldur

leidis, et kostja on rikkunud ÄS § 180 lg 5¹ tulenevat juhatuse liikme kohustust.

Pankrotihaldur oli seisukohal, et kostja tegevuses (tegevusetuses) ilmnevad raske juhtimisvea

tunnused PankrS § 28 lg 2 tähenduses.

OÜ Metallikaitse (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustatud võlausaldajate Maksu- ja

Tolliamet, Bureau Veritas Eesti OÜ, DPD Eesti AS nõuete kogusumma 28.04.2011 seisuga oli

summas 7672,82 eurot (5902,32 + 1479,39 + 291,11) ning nõuded olid tekkinud

OÜ Metallikaitse (pankrotis) tegevusest/tegevusetust perioodil august 2009 kuni 28.04.2011.

Pankrotihaldur nõudis kostjalt OÜ Metallikaitse (pankrotis) kasuks viivist, seda põhinõudelt

7 672,82 eurot, ning VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras (7,75%) alates hagimaterjalide kätte

saamisele järgnevast 31. päevast kuni põhinõude täitmiseni.

Lepingute sõlmimine ei tõenda, et OÜ Metallikaitse (pankrotis) olnuks maksujõuliseks isikuks.

OÜ-l Metallikaitse (pankrotis) puudusid nii varad kui ka töötajad tulu teenimiseks.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Vastuväidete kohaselt nõuab hageja enne pankroti välja kuulutamist tekkinud väidetava kahju

hüvitamist, tuginedes VÕS § 104 lg-tele 1 ja lg 4; § 115 lg-le 1 ja § 127 lg-le 1. Riigikohus on

lahendis nr 3-2-1-35-97 asunud seisukohale, et juriidiline isik saab nõuda üksnes varalise kahju

hüvitamist.

Kostja leidis, et ta on käitunud võlausaldajate suhtes hoolsalt ning ei ole oma käitumisega

tekitanud kahju, samuti puudub kostja käitumises süü.

OÜ Metallikaitse (pankrotis) võlgnevus MTA ees ei tekkinud mitte mitte kostja tegevuse (süü)

tagajärjel, vaid kuna hageja majandustegevus jäi alates juunist 2010 kostjast mitteolenevatel

põhjustel praktiliselt seisma, siis puudusid hagejal võimalused oma kohustuste täitmiseks.

Kostjal oli alus arvata, et OÜ-t Metallikaitse (pankrotis) on võimalik maksejõuetusest päästa,

sest hageja oli jätkuvalt tegutsev. Kostja sõlmis OÜ Metallikaitse (pankrotis) juhatuse liikmena

tööettevõtulepingud Saavutus OÜ-ga, Metallitest OÜ-ga, Eesti Energia Narva Elektrijaamad

AS-ga. Lisaks oli kostja sõlminud töövõtulepingu TÜ-ga Impost. Seega 2010 juunis/juulis oli

kostjal alust lähitulevikus arvestada rahavoogudega kogusummas 669 175,20 krooni

(42 768,09 eurot) ning ei olnud mingit põhjust ega vajadust pankrotiavalduse esitamiseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 17. detsembri 2013 otsusega hagi ja mõistis I. Solomkinilt

OÜ Metallikaitse (pankrotis) kasuks välja kahju hüvitamiseks 7 672,82 eurot ja alates

13.06.2013 kuni 17.12.2013 (k.a) arvestatud viivise summas 383,64 eurot ning alates 18.12.2013

kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni viivise protsendina põhinõudelt (7 672,82 eurot) VÕS

§ 113 lg 1 sätestatud määras (s.o EKP intress + 8% aastas).

Maakohus leidis, et olukorras, kus kostjale oli teada äriühingu maksejõuetus, ei käitunud kostja

OÜ Metallikaitse (pankrotis) juhatuse liikmele vastava hoolsusega ega täitnud äriseadustikust

tulenevaid juhatuse liikme kohustusi. Kostja tegevus on käsitletav juhtimisveana.

Maakohus leidis, et tulenevalt äriühingu ja juhtorgani liikme vahelise õigussuhte käsundilaadsest

olemusest, võib hoolsuskohustuste sisu lahtimõtestamisel ja määratlemisel kasutada VÕS § 620,

mis sätestab käsundisaaja hoolsusstandardi käsundi täitmisel.

Vastavalt Äriregistri teabesüsteemi väljavõttele on I. Solomkin OÜ Metallikaitse (pankrotis)

juhatuse liikmeks alates 23.03.2009.

Maakohus leidis, et Bureau Veritas Eesti OÜ, DPD Eesti AS ja Maksu- ja Tolliameti poolt

nõutud summad moodustavad võlgnikule tekitatud kahju, kuna nende nõude olemasolu vähendas

võlgniku pankrotivara. Maakohus leidis, et on tõendatud, et hagejale oli tekitatud kahju

üldsummas 7 672,82 eurot.

Hagiavaldusele

lisatud

2009.a,

2010.a

ja

2011.a

majandusaruannete

kohaselt

oli

OÜ Metallikaitse (pankrotis) omakapital negatiivne juba 01.01.2009 seisuga summas

-25 335 krooni ja 31.12.2009 seisuga summas -328 552 krooni. 31.12.2010 seisuga oli

OÜ Metallikaitse (pankrotis) omakapital negatiivne juba summas -664 492 krooni. 30.04.2011

seisuga oli omakapital negatiivne summas -46 162 eurot (ehk -722 278 krooni). Juba alates

01.01.2009 OÜ Metallikaitse (pankrotis) kohustused ületasid varasid ning tulenevalt pikaajalisest

ja pidevalt suurenevast negatiivsest omakapitalist ning PankrS § 1 lg-st 3 oli OÜ Metallikaitse

(pankrotis) maksejõuetu ning see ei olnud võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Maakohus leidis, et OÜ Metallikaitse (pankrotis) juhatuse liige (kostja) oleks pidanud ÄS § 180

lg 5¹ kohustuse täitmiseks samaaegselt juhatuse liikmeks valimisega (s.o 23.03.2009) või

hiljemalt 11.04.2009 esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse, mida ta aga ei teinud, ja

sellega on kostja on rikkunud ÄS § 180 lg-st 5¹ tulenevat juhatuse liikme kohustust.

Kostja täitis juhatuse liikme ÄS § 180 lg-st 5¹ tuleneva kohustuse alles 28.04.2011, kui esitas

kohtule OÜ Metallikaitse pankrotiavalduse.

Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja kui OÜ Metallikaitse (pankrotis) juhatuse liige on

jätnud kokku kutsumata osanike koosoleku tulenevalt ÄS § 171 lg 2 p-st 1. Kusjuures

OÜ Metallikaitse (pankrotis) ainuosanikuks on alates 2008 OÜ Energo Masinate Hooldus

(registrikood 11129820), mille juhatuse liikmeks oli ka I. Solomkin.

Maakohus leidis, et arvestades varem tuvastatud asjaoluga, et võlgniku omakapital oli juba alates

01.01.2009 negatiive ja negatiivne omakapital pidevalt suurenes, siis oleks mõistlik inimene

pidanud aru saama, et äriühing tegutseb kahjumlikult ja puuduvad võimalused kasumliku

tegevuse tekkimiseks, et taastada positiivne omakapital. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega,

mida tavaline mõistlik inimene sarnastes tingimustes teeks, siis on juhatuse liige

hoolsuskohustust rikkunud, mis toob kaasa vastutuse ÄS § 187 lg 1 kohaselt.

Maksu- ja Tolliameti, Bureau Veritas Eesti OÜ ja DPD Eesti AS nõuded on tekkinud ajal, mil

kostja oli Metallikaitse OÜ (pankrotis) juhatuse ainuliikmeks.

PankrS § 28 lg 2 teise lause kohaselt kannab juhatuse liige varalist vastutust üksnes süü

olemasolul. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja ei rikkunud oma kohustusi tahtlikult.

Seega tuleb kohtul tuvastada, kas kostja tegevuses esineb raske hooletus. Riigikohus on otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-137-04 asunud seisukohale, et äriühingu netovara vähenemisel alla seaduses

ette nähtud alampiiri ja pankrotiavalduse esitamisega viivitamine võib olla raskeks juhtimisveaks

pankrotiseaduse mõistes. Kohus leidis, et kostja tegevuses (tegevusetuses) esineb raske hooletus.

Kohus analüüsis, kas kostjal on võimalik vabaneda vastutusest VÕS § 103 lg 1 järgi ehk kas

rikkumine oli vabandatav. Kohus on juba varem tuvastanud, et võlgniku omakapital oli

negatiivne juba 01.01.2009 seisuga summas - 25 335 krooni, 31.12.2009 seisuga oli omakapital

negatiivne summas - 328 552 krooni ja 31.12.2010 seisuga oli omakapital negatiivne summas

-664 492 krooni ehk summas - 42 469 eurot. Seega 2010.a jooksul negatiivne omakapital

suurenes 335 940 krooni võrra. Kostja ei esitanud arvestust, mille alusel ta jõudis järeldusele, et

rahavoogude kogusumma on 669 175,20 krooni (42 768,09 eurot). Kohus nõustus hageja

väitega, et tulu teenimiseks on vaja teha kulutusi ja rahavoog lepingute täitmisest ei ole äriühingu

kasum.

Kohus leidis, et OÜ-l Metallikaitse (pankrotis) ei olnud kuidagi võimalik 2010. a teenida

669 175,20 krooni (42 768,09 eurot), millega oleks saanud täita äriühingu kohustused.

Tõendatud on asjaolu, et OÜ Metallikaitse (pankrotis) negatiivne netovara 2010. a suurenes.

Seega lepingute sõlmimisel 2010. a juunis-juulis ei olnud kostjal põhjendatud alust lähitulevikus

arvestada rahavoogudega tema poolt nimetatud summas. Lepingute sõlmimine olukorras, milles

võlgnik oli 2010 juuniks-juuliks, viitab pigem kostja raskele juhtimisveale, kuid mitte kohustuste

rikkumise vabandatavusele.

Kohus leidis, et viivisnõue on põhjendatud. Kohus on tuvastanud, et kostjal on kohustus hüvitada

võlgnikule tekitatud kahju summas 7 672,82 eurot. Alates 13.06.2013 kuni 17.12.2013 (k.a)

moodustavad kahju summas 7 672,82 eurot hüvitamisega viivitatud päevad 189 päeva. Seega

viivise 8,75% (8%+0,75%) suurus on 347,64 eurot (189 päeva x 0,0875 / 365 päeva x 7672,82

eurot). Alates 18.12.2013 mõistab kohus viivist protsendina põhinõudelt (7 672,82 eurot)

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras (s.o EKP intress + 8% aastas) kuni rahalise

kohustuse täieliku täitmiseni.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. I. Solomkin esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 17. detsembri 2013

otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud

vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) kuigi apellant ei ole pankrotimenetluse käigus Bureau Veritas Eesti OÜ, DPD Eesti AS ja

Maksu- ja Tolliameti poolt esitatud nõudeid vaidlustanud, ei tähenda see seda, et apellant ei või

nimetatud nõuetest tulenevat nõuet tema enda vastu käesolevas menetluses vaidlustada.

Maakohus ei ole selgitanud ega põhjendanud, milliste sätete alusel on ta PankrS § 94 lg 1

sätestatud nõude ja TsMS § 363 lg 1 sätestatud nõuded samastanud;

2) on maakohus jätnud põhjendamata, miks ta ei arvestanud seoses kahju väidetava tekitamisega

esitatud kostja vastuväiteid ja viiteid VÕS §-le 115. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast lahendis

3-2-1-35-97, saab juriidiline isik nõuda üksnes varalise kahju hüvitamist. Varaline kahju võib

seisneda nii otseses kahjus (vara või selle väärtuse vähenemine) kui ka saamata jäänud tulus;

3) on maakohus ebaõigesti leidnud, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja kui

võlgniku juhatuse liige on jätnud kokku kutsumata osanike koosoleku tulenevalt ÄS § 171 lg 2

p-st 1 ja, et OÜ Metallikaitse (pankrotis) ainuosanikuks on alates 2008 OÜ Energo Masinate

Hooldus, mille juhatuse liikmeks on ka I. Solomkin. Tuvastatud asjaolude hulgas, mille üle

pooltel vaidlus puudub, ei ole asjaolu, nagu oleks apellant tunnistanud, et ta jättis kokku

kutsumata osanike koosoleku tulenevalt ÄS § 171 lg 2 p-st 1. Apellant on kogu menetluse käigus

informeerinud nii vastustajat kui ka kohut, et on teate ettevõtte omakapitali vähenemisest

osanikele edastanud. Maakohus on tuginenud asjaoludele, mis olid vastustaja poolt tõendamata;

4) on tõenditega kinnitamist leidnud, et apellandi käitumises OÜ Metallikaitse (pankrotis)

juhatuse liikmena ei ole ÄS § 171 lg 2 p 1 ja ÄS § 180 lg 51 väidetavaid rikkumisi, mistõttu on

esimese astme kohus tuginenud vääratele asjaoludele ning sellest tulenevalt on ka jõudnud

kohtuotsuses ebaõigetele seisukohtadele. 24.09.2010 kirjas apellant teavitas OÜ Metallikaitse

(pankrotis) ainuosanikku sellest, et ettevõtte omakapital on riskiseisundis ning palus võtta

seisukoht, kas tõsta ettevõtte omakapitali või esitada pankrotiavaldus;

5) on maakohus jätnud põhjendamata, miks ta ei võtnud arvesse apellandi poolt vastuses

hagiavaldusele esitatud vastuväiteid ja viiteid Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-49-11 p-dele 17, 18 ja

25. Apellant esitas tööettevõtulepingud Saavutus OÜ-ga, Metallitest OÜ-ga ja Eesti Energia

Narva Elektrijaamad AS-iga, samuti teabe töövõtulepingu kohta TÜ-ga Impost. 2010 juunis-

juulis oli apellandil alust arvestada rahavoogudega kogusummas 669 175,20 krooni

(42 768,09 eurot) ning puudus vajadust pankrotiavalduse esitamiseks. Samuti ei ole maakohus

põhjendanud, miks ta ei võtnud arvesse vastuväiteid vastustaja poolt 29.10.2013 esitatud ADR

Carriers OÜ projektijuht Svetlana Ivantsova poolt ning Palu Tootmine OÜ juhatuse liikme Z.P

koostatud nn hinnangute osas. Apellandi esindaja palus jätta need tähelepanuta, sest arvamused

koostanud isikud ei ole riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirja kantud, mistõttu ei saa nad

anda eksperthinnanguid TsMS § 301 mõistes. Kuna hinnangutes puuduvad viited hariduse või

eriteadmiste olemasolu kohta, siis ei saa neid käsitleda ka asjatundjate arvamustena;

6) ei ole põhinõue tõendatud, seega ei ole õiguslikku alust ka viiviste nõudmiseks.

5. OÜ Metallikaitse (pankrotis) pankrotihaldur vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb

selle rahuldamata ja Viru Maakohtu 17. detsembri 2013 otsuse muutmata ja menetluskulude

apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus õigesti kohaldanud PankrS § 104 lg 1. TsMS § 478 lg-st 5 tulenevalt kehtib Viru

Maakohtu 20.11.2011 määrus kõigi isikute, sh apellandi, suhtes. Seega ei ole neid nõudeid enam

võimalik vaidlustada teisiti kui ainult PankrS § 106 lg 2 alusel, kuid seda ei ole apellant teinud

ega saagi teha;

2) on maakohus jätnud õigustatult arvestamata kostja vastuväited seoses kahju väidetava

tekitamisega ja viiteid VÕS §-le 115, sest kostja oma vastuses ei esitanud sellekohaseid

vastuväiteid, kostja lihtsalt selgitas nõuete tekkimist, mis ei ole vastuväide TsMS mõttes.

Apellandi seisukoht, et kahjunõude esitamise õigus puudub, kuna OÜ Metallikaitse (pankrotis)

ja I. Solomkini vahel puudus võlaõiguslik suhe, ei vasta seadusele. Äriühingu ja juhatuse liikme

vahel on käsundusleping (VÕS § 619), mis on võlaõiguslik leping;

3) kuna kostja ei ole esimese astme menetluses esitanud vastuväidet esitanud, et ta on kokku

kutsunud koosoleku tulenevalt ÄS § 171 lg 2 p-st 1, siis on maakohus õigesti tuvastanud, et

poolte vahel puudub selle üle vaidlus;

4) on ekslik apellandi väide, nagu tõendaks 24.09.2010 kiri, et apellandi käitumises

OÜ Metallikaitse (pankrotis) juhatuse liikmena ei ole ÄS § 171 lg 2 p 1 ja ÄS § 180 lg 51

rikkumisi. Vastustaja leiab, et apellandi poolt esitatud tõend (24.09.2010 kiri) tuleks jätta vastu

võtmata, sest nimetatud kiri oli apellandile teada juba 24.09.2010 seisuga. Juhul kui

ringkonnakohus võtab tõendina vastu, siis märgib vastustaja, et nimetatud tõendist nähtub

üheselt, et Metallikaitse OÜ juhatuse liikmele I. Solomkinile oli juba 24.09.2010 seisuga teada

Metallikaitse OÜ maksejõuetuse olukord ning apellandil kui OÜ Metallikaitse juhatuse liikmel

lasub võlgniku pankrotiavalduse esitamise kohustus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab Viru Maakohtu 17. detsembri 2013 otsuse osaliselt hagi täieliku rahuldamise osas,

muudab I. Solomkinilt välja mõistetud kahjuhüvitise ja viivise suurust ning mõistab välja

I. Solomkinilt OÜ Metallikaitse (pankrotis) kasuks kahju hüvitamise katteks 7525,01 eurot ja

viivise 340,88 eurot.

7. Hageja nõue on suunatud kostja kui osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamisele. Sellise nõude esitamise õiguslikuks aluseks on ÄS § 187 lg 2, mille

kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule,

vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt; juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta

tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega.

Riigikohus on korduvalt oma lahendites asunud seisukohale, et juhatuse liikme õigussuhe

äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, pooltel on suhtest tulenevalt nii

võlaõiguslikud õigused kui kohustused ning suhtele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut

(vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-41-05; nr 3-2-1-39-05). Seetõttu tuleb juhatuse liikme

kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. Juhatuse

liikme kohustusi hinnatakse esmajoones lepingulisele vastutusele omaste tunnuste alusel.

ÄS § 180 lg 51 kohaselt kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema

majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui

20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse.

Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha osaühingu eest makseid, välja

arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja

hoolsusega.

Seega juhul, kui on saabunud ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud olukord, on juhatuse liikmel kohustus

esitada pankrotiavaldus ning kui ta seda ei tee, võib olla pankrotiavalduse esitamise viivitamine

käsitletav raske juhtimisveaga, juhatuse liige ei ole käitunud vastavuses korraliku ettevõtja

hoolsusstandardiga ning on rikkunud oma kohustusi.

8. Hageja väitel oli OÜ Metallikaitse (pankrotis) püsivalt maksejõuetu juba aprillis 2009 ning

kostja juhatuse liikmena oleks pidanud sel ajal esitama pankrotiavalduse. Kuna kostja

pankrotiavaldust ei esitanud, siis rikkus ta hoolsuskohustust ja järgneb juhatuse liikme vastutus

ÄS § 187 lg 1 alusel.

Kostja on hageja väitele vastu vaielnud ning kostja seisukoha kohaselt oli tal alust 2010 juunis-

juulis arvestada rahavoogudega summas 669 175,20 krooni ning seetõttu ei olnud vajadust

esitada pankrotiavaldust.

Tegemaks kindlaks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb

hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis. Netovara

seis äriühingu maksevõime hindamisel on kaaluka tähtsusega ning sellest tulenevat kahtlust

äriühingu maksejõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu

majandusliku seisundi paranemisele. Siinkohal tuleb lähtuda sellest, et PankrS § 1 lg-tes 2 ja 3

välja toodud maksejõuetuse liigid ei pea esinema samal ajal, st püsivaks maksejõuetuseks ei pea

esinema olukord, kus võlgniku vara ei kata püsivalt tema kohustusi ning ta ei suuda püsivalt

rahuldada võlausaldajate nõudeid. Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku

maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb vaid üks eelnimetatust eeldustest.

9. Viru Maakohus on 03. juuni 2011 määruses (I kd tl 45-51), millega kuulutati välja

OÜ Metallikaitse pankrot, tuvastanud, et OÜ Metallikaitse (pankrotis) oli 2009 I kvartalis

maksejõuetu. Sellisele järeldusele jõudmisel on maakohus lähtunud kohtule esitatud ajutise

halduri aruandest, mille kohaselt oli juba 31.12.2008 seisuga äriühingu omakapital negatiivne

summas -25 335 krooni ning majandustegevus toimus pidevalt suureneva kahjumiga ja

31.12.2009 seisuga oli äriühingu omakapital negatiivne summas -328 552 krooni. Arvnäitajate

põhjal oli võimalik tuvastada, et äriühingul esinesid makseraskused juba 30.12.2008

(puhaskäibekapital oli negatiivne) ning need süvenesid. Võttes aluseks pankrotiohu näitaja, asus

ajutine haldur seisukohale, et seisuga 31.12.2008 oli äriühingu pankrotitõenäosus kõrge ning

maksejõuetus saabus 2009 I kvartalis.

Lähtudes eeltoodust oli kostjal kui juhatuse liikmel ÄS § 180 lg 51 alusel kohustus esitada

pankrotiavaldus aprillis 2009, kuid ta tegi seda alles 28.04.2011.

10. Kostja väite kohaselt ta ei esitanud pankrotiavaldust seetõttu, et lootis äriühingu

majandusliku seisundi paranemisele, sest sõlmis 01.07.2010 kaks töövõtulepingut ja 28.06.2010

ühe töövõtulepingu ning arvestas rahavoogudega summas 669 175,20 krooni.

Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku

ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 2). Juhatuse liikme vastutus ei ole süüline vastutus, samas aga

ei ole tegemist ka tavapärase lepingulise vastutusega. Juhatuse liikme vastutusest vabanemise

aluseks on korraliku ettevõtja hoolsusstandardi järgimine.

Lisaks sellele, et OÜ Metallikaitse (pankrotis) oli maksejõuetu 2009 I kvartalis ja kostjal oli juba

aprillis 2009 kohustus esitada pankrotiavaldus, ei ole kostja väide äriühingu majandusliku

olukorra paranemise kohta juunis-juuli 2010 usutav. Nähtuvalt kostja enda seletusest

maksejõuetuse põhjuste kohta (I kd tl 74 pöördel) ei olnud OÜ-l Metallikaitse (pankrotis) alates

juunist 2010 üldse tellimustöid, sel põhjusel oli OÜ Metallikaitse (pankrotis) sunnitud koondama

kõik oma töötajad ning olemasolevaid rahalisi vahendeid kasutati töötajatele koondamishüvitiste

maksmiseks. Kuna juunis 2010 oli äriühingu majandustegevus seiskunud (sh oli koondatud

enamus töötajaid), siis on arusaamatu kostja väide töövõtulepingute sõlmise ja täiendavate

rahavoogude kohta. Selleks, et teenida tulu, peaksid olema ettevõtjal vahendid selle saamiseks,

kuid asja materjalidest nähtuvalt OÜ-l Metallikaitse (pankrotis) vahendid tulu teenimiseks

töövõtulepingute sõlmimise perioodil puudusid. Samuti on jätnud kostja tähelepanuta selle, et

tema poolt viidatud töövõtulepingute sõlmimisega ei oleks olnud võimalik positiivse omakapitali

taastamine. Siinkohal on maakohus õigesti hinnanud asjas esitatud Palu Tootmine OÜ

22.10.2013 kirja (II kd tl 50), ADR Carriers OÜ 29.10.2013 kirja (II kd tl 53) ja

OÜ Metallikaitse (pankrotis) pangakontol rahaliste vahendite liikumist (II kd tl 56-57) ning

asunud seisukohale, et osaühingul ei olnud võimalik 2010 juunis-juulis arvestada rahavoogudega

summas 669 175,20 krooni (nagu väitis kostja). Siinkohal ei ole asjakohane apellandi väide, et

ADR Carriers OÜ projektijuht Svetlana Ivantsova ja Palu Tootmine OÜ juhatuse liige Z.P

koostatud hinnangud tuleb jätta tähelepanuta, sest nimetatud isikud ei ole riiklikult tunnustatud

ekspertide nimekirja kantud. ADR Carriers OÜ 29.10.2013 kiri ja Palu Tootmine OÜ 22.10.2013

kiri on käsitletavad dokumentaalse tõendina TsMS § 272 mõttes ning sellistena on maakohus

neid ka hinnanud.

11. ÄS § 171 lg 2 p 1 kohaselt kutsub juhatus kokku osanike koosoleku, kui see on osaühingu

huvides vajalik, samuti kui osaühingul on netovara (bilansi aktiva üldsumma miinus passivas

näidatud kohustuste üldsumma) järel vähem kui pool osakapitalist või vähem kui käesoleva

seadustiku §-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali

minimaalne suurus.

Nähtuvalt ajutise halduri aruandest, oli 31.12.2008 seisuga äriühingu omakapital negatiivne

summas -25 335 krooni ning 31.12.2009 seisuga oli see juba -328 552 krooni. Õige on

pankrotihalduri väide, et sellises olukorras oleks kostja kui äriühingu juhatuse liige pidanud ÄS

§ 171 lg 2 p 1 kohaselt kokku kutsuma osanike koosoleku, kuid ta ei ole seda teinud. Asjaolu, et

apellant väidetavalt 24.09.2010 kirjas teavitas OÜ Metallikaitse (pankrotis) ainuosanikku sellest,

et ettevõtte omakapital on riskiseisundis ning palus võtta seisukoht, kas tõsta ettevõtte

omakapitali või esitada pankrotiavaldus, ei tõenda kostja ÄS § 171 lg 2 p 1 kohast käitumist.

12. Hageja on esitanud hagi kostja kui juhatuse liikme vastu OÜ-le Metallikaitse (pankrotis)

tekitatud kahju hüvitamiseks. Kahju koosseisu kuuluvad hageja väitel:

- Maksu- ja Tolliameti nõue OÜ Metallikaitse (pankrotis) vastu summas 5902,32 eurot. Nõue on

tekkinud perioodil juuli 2010 kuni 28.04.2011 (I kd tl 11, 32-34);

- Bureau Veritas Eesti OÜ nõue OÜ Metallikaitse (pankrotis) vastu summas 1479,39 eurot, nõue

on tekkinud alates 17.08.2009 kuni 28.04.2011 (I kd tl 12-13);

- DPD Eesti AS nõue OÜ Metallikaitse (pankrotis) vastu summas 291,11 eurot, nõue on

tekkinud perioodil juulist 2010 kuni 28.04.2011.

Kuna osaühingu maksejõuetus oli tekkinud juba 2009 I kvartalis, siis on Maksu- ja Tolliameti,

Bureau Veritas Eesti OÜ ning DPD Eesti AS nõuded tekkinud ajal, mil OÜ Metallikaitse

(pankrotis) oli maksejõuetu ja kostja juhatuse liikmena ei olnud esitanud pankrotiavaldust. Seega

on kostja põhjustanud kohustuse rikkumisega (ÄS § 180 lg 51) osaühingule kahju, mis seisneb

perioodil, mil osaühing oli juba maksejõuetu, kuid osales edasi majandustegevuses, täiendavate

kohustuste võtmises, milliseid ta ei suutnud täita. Jättes esitamata õigeaegselt pankrotiavalduse,

ei täitnud kostja oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1 – juhatuse liige

peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega) ja tekitas osaühingule kahju ning

kohustuse rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav.

Seega esineb osaühingul tekkinud kahju ja kostja tegevusetuse vahel põhjuslik seos. Juhul, kui

kostja oleks käitunud nõuetekohaselt, ei oleks osaühingule kahjulik tagajärg saabunud.

13. Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt kuigi apellant ei ole pankrotimenetluse käigus

Bureau Veritas Eesti OÜ, DPD Eesti AS ja Maksu- ja Tolliameti poolt esitatud nõudeid

vaidlustanud, ei tähenda see seda, et ta ei või nimetatud nõudeid käesolevas menetluses

vaidlustada. Samas ei selgu apellatsioonkaebusest, kui suures ja millises ulatuses apellant kahju

tekitamisele vastu vaidleb (peale selle, et ta ei ole enda arvates üldse osaühingule kahju

tekitanud). Samuti ei ole apellant maakohtus asja menetlemisel esitanud vastuväiteid seoses

Bureau Veritas Eesti OÜ, DPD Eesti AS ja Maksu- ja Tolliameti põhinõuetega osaühingule

tekitatud kahju osas. Nähtuvalt kostja vastusest hagiavaldusele, on ta esitanud vastuväite Bureau

Veritas Eesti OÜ viiviste suurusele summas 826,87 eurot, kuna põhinõue on 665,79 eurot ning

viiviste suurus ei tohiks ületada põhinõuet. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et nõude

kaitsmise koosolekul oli pankrotihalduril võimalik esitada vastuväide Bureau Veritas Eesti OÜ

viiviste suurusele ning asjaolu, et ta seda ei teinud, ei too kaasa kostjale kohustust hüvitada

osaühingule kahjuna viivised summas 826,87 eurot. Lähtudes VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162 tuleb

viiviseid vähendada põhivõlgnevuse suuruseni, s.o summani 665,79 eurot, ja seda põhjusel, et

asjas ei nähtu Bureau Veritas Eesti OÜ-l kahju olemasolu suuremas ulatuses kui põhivõla suurus.

Kokku on osaühingu võlgnevus Bureau Veritas Eesti OÜ ees 1331,58 eurot ja nimetatud summa

tuleb kostjalt kahjuna välja mõista hageja kasuks.

DPD Eesti AS ning Maksu- ja Tolliameti nõuete suurust ei ole kostja vaidlustanud. Asjaolu, et

kostja väitel puudusid osaühingul vahendid selleks, et tasuda viidatud võlgnevused, ei anna alust

asuda seisukohale, et kostja ei ole osaühingule nimetatud nõuete suuruses kahju tekitanud.

Arvestades eeltoodut on kostja kohustuste rikkumise tõttu tekitanud osaühingule kahju kokku

summas 7525,01 eurot (1331,58+5902,32+291,11=7525,01).

14. Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist alates kostja poolt hagimaterjalide kättesaamisele

järgnevast 31.-st päevast kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kostja

ei ole vastuväiteid viivise väljamõistmise osas esitanud.

Maakohus on summaliselt välja mõistnud viivise perioodi 13.06.2013 kuni 17.12.2013 eest ning

edasi alates 18.12.2013 protsendina põhinõudelt. Ringkonnakohus ei muuda maakohtu poolt

arvestuse aluseks olnud perioodi.

Arvestades põhivõla suurust 7525,01 eurot on viivis perioodi 13.06.2013 kuni 17.12.2013 eest

340,88 eurot (189 päeva x 0,0875 / 365 päeva x 7525,01 eurot).

Alates 18.12.2013 tuleb välja mõista viivis põhinõudelt 7525,01 eurot VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni.

15. Apellandi väite kohaselt on maakohus jätnud põhjendamata, miks ta ei arvestanud seoses

kahju väidetava tekitamisega esitatud kostja vastuväiteid ja viiteid VÕS §-le 115.

Ringkonnakohus leiab, et kostja nimetatud vastuväited ja viited VÕS §-le 115 ei ole üldse

asjakohased. Käesoleva otsuse punktis 7 on selgitatud, et juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga

on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe.

16. Koos apellatsioonkaebusega on apellant esitanud ringkonnakohtule järgmised tõendid:

OÜ Metallikaitse 24.09.2010 kiri OÜ-le Energo Masinate hooldus (venekeelne), Viru

Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrus 13.11.2013, Igor Solomkini

27.11.2013 kaebus pankrotihalduri Tarmo Villman tegevuse peale. Ringkonnakohus jätab

nimetatud tõendid TsMS § 652 lg 3 ja 238 lg 1 alusel tähelepanuta ja tagastab kohtuotsuse

jõustumisel need apellandile.

17. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt (hagi rahuldatakse 98% ulatuses, rahuldamata jääb 2%

ulatuses) jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel 98% ulatuses I. Solomkini

kanda ja 2% ulatuses OÜ Metallikaitse (pankrotis) kanda. Samuti jäävad menetluskulud

apellatsiooniastmes TsMS § 163 lg 1 alusel 98% ulatuses I. Solomkini kanda ja 2% ulatuses OÜ

Metallikaitse (pankrotis) kanda.

Viru Maakohtu 03.04.2013 määrusega anti OÜ-le Metallikaitse (pankrotis) menetlusabi ning

vabastati riigilõivu summas 475 tasumisest. Arvestades TsMS § 190 lg-s 3 sätestatut, tuleb

mõista I. Solomkinilt riigituludesse riigilõiv summas 465,50 eurot.

Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja

lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva

kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese

astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud

kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson