3-12-2247/56 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

3. aprill 2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-2247 Haldusasi T K e kaebus Kullamaa Vallavalitsuse 17. aprilli 2012. a korralduse nr 59, 20. septembri 2012. a korralduse nr

135 , 5. oktoobri 2012. a korralduse nr 153 ja 11. oktoobri 2012. a korralduse nr 163 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 15. veebruari 2013. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – T K , esindaja v.adv Raini Nõu Vastustaja – Kullamaa vald Kolmas isik – A T, esindaja adv Peep Rajavere Menetluse alus ringkonnakohtus T K e apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine

19. märts 2014

RESOLUTSIOON

1. Jätta T K e apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

15. veebruari 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-2247 muutmata. 2. Mõista T K elt A Ti kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

828 (kaheksasada kakskümmend kaheksa) eurot. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 5. mail 2014 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-12-2247 2(12) kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne maakonnakomisjoni 28.01.1994 otsusega nr 82 tunnistati omandireformi objektiks Kullamaa vallas Kullamaa külas asuv 40,63 ha suurune Pärna talu maa (endine kinnistu nr 4426) ning omandireformi õigustatud subjektideks tunnistati võrdsetes 1/2 suurustes mõttelistes osades T K ja H T . Neist viimasele on õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseeritud, T. K on aga taotlenud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist nõudeõigusest suuremas ulatuses. A T omandas 28.06.1978 sõlmitud lepinguga Pärna talu maal paiknenud elamu ning esitas 08.01.1996 avalduse ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Elamu hävis tulekahjus 30.10.1998 ning selle asemele püstitati ajutine ehitis. Kullamaa Vallavalitsus otsustas 23.09.2004 korraldusega nr 248 A. Tile maa ostueesõigusega erastamise, kuid tunnistas selle 15.06.2006 korraldusega nr 142 kehtetuks. Kullamaa Vallavalitsus määras 15.06.2006 korraldustega nr 129 ja nr 130 A. Tile tules hävinenud elamu kordategemiseks või kõrvaldamiseks 25-aastase tähtaja ning määras elamu teenindamiseks vajaliku maa suuruseks

18 380 m2. Mõlemad viimati nimetatud korraldused tühistati Tallinna Halduskohtu 16.03.2007 otsusega nr 3-06-1665.

Kullamaa Vallavalitsus väljastas 20.06.2007 korraldusega nr 125 A. Tile tulekahjus säilinud vundamendi piires elamu ümberehituseks-ennistamiseks projekteerimistingimused. Nimetatud korralduse tühistamiseks esitatud kaebus on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.2009 otsusega nr 3-07-1439 jäetud rahuldamata. Kullamaa Vallavalitsus määras 16.07.2009 korraldusega nr 119 ehitise kordategemiseks tähtaja kuni 16.07.2012 ning pani A. Tile kohustuse selle tähtaja jooksul ennistada ehitis FIE Ilona Komonyi poolt 10.06.2008 koostatud ehitusprojekti alusel.

2. Kullamaa Vallavalitsus muutis 17.04.2012 korraldusega nr 59 oma 16.07.2009 korraldust nr 119, otsustades, et ehitis tuleb ennistada vastavalt OÜ BF Projektibüroo koostatud ehitusprojektile. Kullamaa Vallavalitsus väljastas 20.09.2012 korraldusega nr

135 A. Ti omandis olevale üksikelamule kasutusloa. Kullamaa Vallavalitsus määras 05.10.2012 korraldusega nr 153 A. Tile kuuluva korrastatud elamu teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 0,45 ha ning nõustus selle ostueesõigusega erastamisega. Kullamaa Vallavalitsus otsustas 11.10.2012 korraldusega nr 163 tagastada T. Kele õigusvastaselt võõrandatud Pärna talu maast 39,6 ha.

3. T K esitas 26.10.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kullamaa Vallavalitsuse 17.04.2012 korralduse nr 59, 20.09.2012 korralduse nr 135, 05.10.2012 korralduse nr 153 ja 11.10.2012 korralduse nr 163 tühistamiseks.

4. Tallinna Halduskohus jättis 15.02.2013 otsusega T. Ke kaebuse rahuldamata ja mõistis kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulu 882 eurot. Kullamaa Vallavalitsus on lõppkokkuvõttes õigesti leidnud, et A. Til on ehitise omanikuna õigus 0,45

3-12-2247 3(12) ha suuruse maatüki ostueesõigusega erastamiseks ning selle maa tagastamine T. Kele ei ole võimalik. Vallavalitsuse möödalaskmised ehitusõigust reguleerivate normide kohaldamisel seoses A. Ti omandis olnud ja 1998. a-l tulekahjus hävinud elamu taastamisega ei ole rikkunud T. Ke subjektiivseid õigusi ning seetõttu ei oma käesoleva vaidluse seisukohast tähtsust, et A. Tile ei olnud välja antud vormikohast ehitusluba ning ehitisele kasutusloa andmine on ilmselt toimunud õigusvastaselt.

Puudub vaidlus, et 0,45 ha suurune maatükk, mille Kullamaa Vallavalitsus on 05.10.2012 korraldusega nr 153 määranud A. Ti omandis oleva ehitise juurde ostueesõigusega erastamisele kuuluvaks, jääb õigusvastaselt võõrandatud endise Pärna talu nr 24 (endine kinnistu nr 4426) maale ning kuuluks ehitise juurde maa erastamise õiguse puudumise korral

T. Kele tagastamisele. Kullamaa Vallavalitsus on 16.07.2009 korraldusega nr 119 määranud

A. Tile maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 31 alusel 1998. a-l tulekahjus hävinud ehitise kordategemiseks tähtaja kuni 16.07.2012. Tegemist on seadusjõus haldusaktiga, millega on siduvalt kindlaks määratud kolm olulist asjaolu: 1) 1998. a-l tulekahjus hävinud ehitise näol oli tegemist õiguslikul alusel püstitatud ehitisega, mille juurde oli selle omanikul õigus maad erastada ning mille olemasolu välistas õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise; 2) kõnealune ehitis oli selle korralduse andmise ajaks lagunenud ja kasutusest välja langenud; 3) korralduses antud tähtaja jooksul ehitise kordategemise korral etteantud tingimustel (st korralduses nimetatud FIE Ilona Komonyi koostatud 98,8 m2 suuruse ehitusaluse pindalaga üksikelamu projekti kohaselt) säilitab ehitise omanik õiguse selle juurde maad erastada. T. K ei ole Kullamaa Vallavalitsuse 16.07.2009 korraldust nr 119 vaidlustanud ning selle aktiga kindlaksmääratud asjaolud ei saa olla käesoleva vaidluse esemeks. Seega tuleb eeskätt hinnata, kas Kullamaa Vallavalitsuse edaspidi antud haldusaktid piiravad 16.07.2009 korraldusega nr 119 võrreldes täiendavalt kaebaja õigust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele.

Kullamaa Vallavalitsuse 17.04.2012 korraldus nr 59, millega muudeti 16.07.2009 korraldust nr 199, ei riku T. Ke õigusi ega piira varasemast suuremal määral tema võimalusi maad tagasi saada. Lagunenud või kasutusest väljalangenud ehitise taastamine MaaRS § 6 lg 31 tähenduses ei pea tähendama ehitise taastamist algsel kujul, eriti juhul, kui algne ehitis on sedavõrd lagunenud, et ka säilinud konstruktsioonielemente ei ole tehniliselt võimalik taastamisel kasutada. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et vana rehielamu hävis tulekahjus täielikult. MaaRS § 6 lg-t 31 tuleb tõlgendada selliselt, et ehitise taastamine ei tohi tekitada olukorda, kus ehitise omanikul oleks pärast ehitise taastamist võimalik erastada maad rohkem või teistes piirides, kui see oleks olnud võimalik siis, kui lagunenud või kasutusest väljalangenud ehitis oleks olnud käsitatav ehitisena MaaRS mõttes. Ehitise taastamine tähendab seda, et kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks tuleb omanikul ehitustööde tulemusena saavutada reaalne olukord, kus tema omandis olev asi on käsitatav ehitisena MaaRS tähenduses. Kordategemise tulemusena valminud ehitis peab põhiolemuselt olema samane ehitisega, mis loeti lagunenuks või kasutusest välja langenuks. Kullamaa Vallavalitsus muutis 17.04.2012 korraldusega nr 59 varasemat korraldust vaid sel määral, et FIE Ilona Komonyi koostatud projekti asemel nõuti ehitise püstitamist vastavalt OÜ BF Projektibüroo koostatud ehitusprojektile (sisuliselt Projektibüroo 363 OÜ töö nr 120424-001). Projekt on koostatud 74 m2 suuruse ehitusaluse pindalaga ühekorruselise üksikelamu ehitamiseks ning asendiplaanilt nähtuvalt paikneb ehitis tules hävinud elamu vundamendi piirides. Mõlemal juhul asetseb projekteeritav ehitis sama nurga all, kusjuures hilisema projekti järgne ehitis on nii kasutusotstarbe, ehitusaluse pindala, korruselisuse kui ka suletud netopinna poolest väiksem kui FIE Ilona Komonyi projekteeritud ehitis. Projekteeritav ehitis on põhiolemuselt samane A. Tile kuulunud ja 1998. a-l tulekahjus hävinud ehitisega. Seega ei saa väita, et Kullamaa Vallavalitsuse 16.07.2009 korralduse nr 119 muutmine 17.04.2012

3-12-2247 4(12) korraldusega nr 59 rikuks kaebaja õigusi, sest muudatus ei suurendanud sisuliselt A. Ti õigust maad erastada ega vähendanud T. Ke võimalust seda maad tagasi saada.

Kullamaa Vallavalitsuse 20.09.2012 korraldusega nr 135 A. Ti poolt püstitatud ehitisele kasutusloa andmine ei saa samuti rikkuda T. Ke õigusi, kuna kõnealuse ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamise võimalus ei sõltu ehitise kasutusloa olemasolust. Ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ei pea ehitis olema valminud ning ehitise kasutusloa puudumine maa ostueesõigusega erastamist ei takista. Ekslik on kaebaja seisukoht, et MaaRS § 6 lg 31 ei võimalda rääkida ehitise osalisest kordategemisest. Ehitis tuleb lugeda korda tehtuks, kui tulemust saab pidada vastavaks MaaRS § 6 lg-s 3 sätestatud ehitise definitsioonile. Antud juhul vastab valminud asi hoone tunnustele, sest fotodelt nähtub üheselt, et tegemist on vundamendile rajatud ehk kohtkindlalt maapinnaga ühendatud katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitisega. Sellise ehitise olemasolu annab selle omanikule õiguse ehitise juurde ostueesõigusega maad erastada, sõltumata ehitise lõplikust valmimisest või täielikust funktsionaalsest kasutatavusest. Iseenesest on kaebaja väited kasutusloa õigusvastasuse osas enamjaolt põhjendatud ning kasutusloa andmine on ilmselt toimunud objektiivselt õigusvastaselt, sest puuduvad andmed, et kasutusloa väljastamisel oleks tegelikult kontrollitud ehitise vastavust projektile jms. Haldusakti objektiivne õigusvastasus ei anna aga kaebajale alust nõuda selle tühistamist, kui haldusakt tema õigusi ei riku. Kuivõrd kasutusloa olemasolu ei mõjuta A. Ti õigust maad erastada ega T. Ke õigust maad tagasi saada, tuleb korralduse nr 135 tühistamise nõue jätta rahuldamata.

Kullamaa Vallavalitsuse 05.10.2012 korraldus nr 153, millega määrati A. Ti ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks 0,45 ha ja anti nõusolek selle maa ostueesõigusega erastamiseks, ei ole õigusvastane. Ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamise eeldused olid täidetud, sest kolmas isik oli korralduse andmise ajaks lagunenud ehitise korda teinud määral, mis võimaldas seda käsitada ehitisena MaaRS tähenduses. Kõnealust ehitist saab käsitada õiguslikul alusel püstitatud ehitisena, vaatamata sellele, et kohalik omavalitsus ei olnud selle püstitamiseks välja andnud nõuetekohast ehitusluba. Väär on siiski vastustaja seisukoht, et vaidlusaluses olukorras ei olnud ehitusluba üldse vajalik, kuna tulekahjus hävinud ehitise kordategemiseks oli vajalik uue ehitise püstitamine, mis eeldab ehitusseaduse (EhS) § 12 lg 2 kohaselt ehitusloa olemasolu. Sellele vaatamata on kohalik omavalitsus, kelle pädevuses oli ehitusloa andmine, 16.07.2009 korralduses nr 119 ning seda muutvas 17.04.2012 korralduses nr 59 selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt väljendanud oma luba püstitada ehitis konkreetsesse kohta konkreetse projekti alusel. Nimetatud korraldustest pidi nii nende adressaadile kui ka igale muule isikule olema selge, et lagunenud ehitise taastamine kujutab endast korraldustes viidatud ehitusprojekti(de) kohase ehitise püstitamist. Seetõttu asendavad ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamise võimaluse kontekstis Kullamaa Vallavalitsuse 16.07.2009 korraldus nr 119 ja 17.04.2012 korraldus nr 59 ehitusluba ehitise püstitamiseks. Korraldused vastavad ehitusloa põhiolemusele, kuna nendega on kohalik omavalitsus andnud loa püstitada konkreetne ehitis vastavalt konkreetsele projektile.

Seejuures piirduvad kaebaja võimalused ehitusloa vaidlustamisel tema subjektiivsete õiguste rikkumise võimalikkusega (s.o üksnes õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õiguse võimaliku piiramisega). Ehitusloa tühistamise aluseks ei saaks iseseisvalt olla menetlusnormide rikkumine. Ehitise hävimine tulekahjus ei lõpetanud kolmanda isiku õigust maa ostueesõigusega erastamiseks, kuigi seadis selle õiguse kehtimajäämise sõltuvusse määratud tähtajaks ehitise kordategemisest. Ehitusluba MaaRS § 6 lg-s 31 nimetatud ehitise kordategemiseks saaks ehitise aluse maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi rikkuda vaid juhul, kui see lubaks püstitada ehitise, mille juurde oleks ehitise omanikul õigus erastada maad rohkem või teistes piirides, kui see oleks olnud võimalik siis, kui lagunenud või

3-12-2247 5(12) kasutusest välja langenud ehitis oleks olnud käsitatav ehitisena MaaRS mõistes või kui see oleks taastatud algsel kujul. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esine, sest hävinud ehitise vundamendi piiride sisse on võimaldatud püstitada varasemaga võrreldes väiksema ehitusaluse pindalaga ning sama funktsiooni kandev ehitis (elamu). Kuna A. Tile pole antud luba püstitada ehitist, mis õigustaks mingilgi moel hävinud ehitisega võrreldes suurema või teistes piirides asetseva maa erastamist ning tagastamata jätmist, siis ei ole ehitusloa andmise menetlusnormide rikkumine saanud rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.

Ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramise osas on ekslik kaebaja seisukoht, et elamu juurde peaks olema võimalik erastada üksnes ehitise teenindamiseks vajalik vähim kogus maad. Kuna A. Tile kuuluv hoone on väljaspool linna piire asuv elamu, siis on tal MaaRS § 9 lg 1 ja § 221 lg 1 alusel õigus ostueesõigusega omandada kuni 2 ha suurune maa ning vastavas osas on võimalik maa jätta õigustatud subjektile tagastamata. Kullamaa Vallavalitsuse 05.10.2012 korraldusega nr 153 on antud nõusolek kolmanda isiku omandis oleva ehitise juurde 0,45 ha suuruse maatüki ostueesõigusega erastamiseks. MaaRS § 6 lg-t 31 ei saa vaadelda erinormina MaaRS § 9 lg 1 suhtes. Puudub mõistlik põhjus, miks peaks lagunenud või kasutusest välja langenud elamu kordategemise korral olema selle juurde maa erastamine võimalik oluliselt piiratumatel tingimustel kui muu elamu juurde. Samuti tuleb hajaasustusega piirkonnas elamu teenindamiseks vajaliku maa suuruse kindlaksmääramisel arvestada, et Eestis on maal elamisega traditsiooniliselt kaasnenud teatav ruumiline avarus ja privaatsus ning maamajapidamiste lahutamatuks osaks on õue-aiamaa ning viljapuude ja ilutaimede kasvamine elamu lähenduses. See põhimõte väljendub ka MaaRS § 9 lg 1 p-des 1 ja 2. Kuna antud juhul on erastamisele kuuluva maa suuruseks määratud vähem kui neljandik MaaRS § 9 lg 1 p 1 kohaselt võimalikust maast, ei saa seda pidada ebamõistlikuks ega põhjendamatult suureks.

Samuti nähtub ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepaneku plaanilt üheselt, et ka kaebaja omandis oleva lauda ümber jääb piisav hulk selle teenindamiseks vajalikku maad.

A. Ti elamu juurde erastatav maa ei takista kaebaja lauda sihtotstarbelist kasutamist, rekonstrueerimist ega hooldamist. Laut ei ole elamu, mille juurde oleks tingimata vaja suuremat maad. Kaebaja viide maa võimalikult võrdselt jagamisele ei ole asjassepuutuv, sest tegemist on erinevate ehitistega ning konkurentsi korral on elamu omanikul õigus saada maad suuremas ulatuses kui muu ehitise (nt lauda) omanikul. Teenindusmaa määramisel võis ka lähtuda 22.07.2009 piiride määramise ettepanekust, mis tehti pärast kolmandale isikule ehitise kordategemiseks tähtaja andmist. MaaRS § 6 lg 31 viimase lause mõte on, et koos ehitise korrastamiseks tähtaja andmisega määratakse ka kindlaks, millises ulatuses on ehitise omanikul ehitise kordategemise korral võimalik maad erastada. Tingimuslikult erastamisele kuuluva maa piiride ja suuruse kindlaksmääramine enne ehitise kordategemist on otstarbekas eeskätt selleks, et lagunenud ehitise omanik saaks otsustada, kas ehitise taastamine on tema hinnangul üldse otstarbekas. Asjaolu, et käesoleval juhul esitati enne ehitise kordategemist üksnes ehitise teenindamiseks vajaliku maa piiride kulgemise ettepanek, ei saa kaebaja õigusi kuidagi kahjustada.

Kullamaa Vallavalitsuse 11.10.2012 korraldust nr 163 T. Kele õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise kohta on vaidlustatud seonduvalt Kullamaa Vallavalitsuse 05.10.2012 korralduse nr 153 väidetava õigusvastasusega. Kuna 05.10.2012 korralduse nr 153 tühistamiseks ei ole alust, puudub alus ka 10.10.2012 korralduse nr 163 tühistamiseks, sest A. Ti elamu juurde erastamisele kuuluvaks määratud maad ei ole võimalik T. Kele MaaRS § 6 lg

2 p 3 alusel tagastada.

3-12-2247 6(12) MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. T K palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Kuna kaebajal on subjektiivne õigus maa tagastamisele, siis on tema subjektiivsete õiguste rikkumisena käsitatav kõik see, mis võiks temale maa tagastamist takistada. Kolmandal isikul on maa ostueesõigusega erastamise õigus juhul, kui see on saadud õiguspäraselt. Õigusnorme (sh MaaRS sätteid) ei tohi tõlgendada selliselt, et soositakse nende järgimata jätmist. Ehitamisega seonduvate normide rikkumised puudutavad ka kaebajat, sest kui hävinenud ehitise taastamine on toimunud õigusvastaselt, annab see kaebajale õiguse nõuda nimetatud maa tagastamist. Kohtuotsuses pole põhjendatud, miks ei ole kaebaja poolt välja toodud rikkumised käsitatavad tema subjektiivsete õiguste rikkumistena. Kohus tuvastas, et nõuetekohast ehitusluba pole antud ning samuti oli õigusvastane kasutusloa väljastamine, mistõttu kaebaja neil küsimustel enam ei peatu.

MaaRS § 6 lg 2 p 3 kohaldamine eeldab täielikult olemasoleva ehitise olemasolu. Ekslik on ka seisukoht, et MaaRS § 6 lg 31 järgne ehitise kordategemine ei tähenda ehitise täielikku kordategemist. Halduskohus on nõustunud, et kolmas isik pole ettenähtud tähtaja jooksul ehitist täielikult ennistanud. Samas pole kohus motiveerinud, kuidas saab täies ulatuses valmisehitamata ehitist käsitada tervikliku ehitisena EhS § 2 lg-te 1-2 tähenduses. Ka puudub põhjendus, miks on asjassepuutuv MaaRS § 6 lg 3 (hoone, samuti ehitusluba jm), kuigi tegelikult on relevantne MaaRS § 6 lg 31 (ehitis, mis peab olema täielikult korda tehtud). Otsusest ei selgu, millele tugineb järeldus, et ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ei pea ehitis olema valminud ning maa erastamist ei takista ka ehitise kasutusloa puudumine. Kui MaaRS § 6 lg 31 järgi võiks ehitis olla maa erastamiseks ka lõpetamata, miks on siis vaja määrata tähtaeg ehitise kordategemiseks? Seega ei oma hoone legaaldefinitsioon MaaRS § 6 lg-s 3 ehitise kordategemise mõttes määravat tähtsust. Ehitise kordategemise fakt tuleb tuvastada EhS sätete järgi ning seejuures ei piisa ehitise (nn valminud asja) vastavusest hoone „tunnustele“.

Ekslik on kohtu järeldus, et kaebaja kaebeõigus tuleneb praegusel juhul valdavalt sellest, millised olid vaidlustamata jäetud Kullamaa Vallavalitsuse 16.07.2009 korraldusega nr 119 kindlaksmääratud asjaolud. Kaebaja ei olegi neid asjaolusid vaidlustanud. Kohtu positsioon on ka vastuoluline, sest kaebeõiguse olemasolu on ühest küljest eitatud, kuid teisalt on kohus kaebust sisuliselt menetlenud, mis kinnitab kohtusse pöördumise õiguse olemasolu.

Kullamaa Vallavalitsuse 17.04.2012 korraldusega nr 59 seonduvalt on kaebaja jaoks küsimus olnud ehitusprojekti õigusvastasuses, mida halduskohus pole üldse analüüsinud. Kui ehitise nõuetekohane ennistamine tähendab kaebaja jaoks teatavas osas maa tagastamata jätmist, siis peab ennistamiseks olema õiguspäraselt koostatud ehitusprojekt, mis eeldab omakorda eelnevalt nõuetekohaselt väljastatud projekteerimistingimuste olemasolu. Kehtivaid projekteerimistingimusi 2012. a-l ei olnud (20.06.2007 väljastatud projekteerimistingimused kehtisid ühe aasta), mistõttu ei olnud võimalik koostada ka õiguspärast ehitusprojekti (s.o lähtudes kehtivuse kaotanud projekteerimistingimustest) ega selle alusel ehitist õiguspäraselt püstitada. Kummastav on kohtu arusaam, et ehitise püstitamisel ehitusprojekti järgimine või mittejärgimine polegi oluline. Halduskohus ei ole kaebaja poolt ehitusprojekti asendamise õigusvastasuse ja sellest tulenevalt ehitamise õigusvastasuse osas esitatud väiteid hinnanud. Olenemata asendiplaanil märgitust, ei ole vastustaja vahetult tuvastanud, kas kolmanda isiku ehitis paikneb omaaegse vundamendi piirides või mitte. Seejuures on kohus tuvastanud, et erinevate projektide järgi paikneb projekteeritav ehitis abihoonest ja külateest erinevatel kaugustel. Eeltoodu valguses on meelevaldne kohtu järeldus, et korraldusega nr 59 ei ole korraldusega nr 119 võrreldes kaebaja õigusi piiratud.

3-12-2247 7(12)

Kohtuotsusest jääb arusaamatuks, miks pidi vastustaja kasutusloa väljastama, kui sellest ei sõltu erastamisõigus, ning miks ei tuleks sellisel juhul kasutusloa andmist tühistada. Kohus pole põhjendanud, miks ei sõltu kolmanda isiku erastamisõigus õiguspärase kasutusloa olemasolust. Kohus järeldas sisuliselt, et nn maareformilik ehitamine peab vastama EhS-st leebematele ehitamisnõuetele, viitamata õigusnormile, mis sellist järeldust kinnitaks. Selgusetuks jääb seegi, kuidas on vaidlusalust ehitist võimalik käsitada õiguslikul alusel püstitatud ehitisena. Ühelt poolt kohus tunnistas, et ehitusloa väljastamisel on terve rida järgimiseks kohustuslikke nõudeid, kuid teisalt leidis, et praegusel juhul polnud neid tarvis järgida. Pole tõendatud, et tulekahjus hävinenud ehitis oli kolmanda isiku sihtotstarbelises kasutuses omandireformi alguse ajal ning ehitis oli püstitatud õiguslikul alusel. Ehitise kordategemiseks tähtaja määramine pole samastatav ehitusloa väljastamisega. Kuna ehitamise õiguspärasusest sõltub maa erastamise õigus või selle puudumine ning ka vastavas osas maa tagastamine või mittetagastamine, siis puudutab ehitamise õiguspärasus ka kaebaja subjektiivseid õigusi. Kohus pidas põhjendamatult määravaks seda, kas kolmanda isiku maa erastamisõiguse ulatus võis muutuda suuremaks, sest väljatoodud rikkumiste tõttu ei tekkinud kolmandal isikul üldse erastamisõigust. Kolmas isik pole vaidlustanud temale ehitusloa väljastamata jätmist.

Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta lähtus erastatava maa suuruse osas MaaRS § 9 lg-st 1, mitte aga „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korrast“, millest juhindus vastustaja. MaaRS § 9 lg 1 p 1 on praegusel juhul üldnormiks ega ole seetõttu määrav. Nimetatud säte eeldab ka (õiguspärase) elamu (täielikult valmisehitatud ehitise) olemasolu, mida antud juhul pole. Teenindusmaa määratakse ehitise juurde ja selle tarbeks, mitte mõne inimese ja tema vajaduste-soovide jaoks (õue-aiamaa vms). Kolmas isik ei ole ka tõendanud, et vaidlusalusele maale jääb tema poolt rajatud viljapuude ja marjapõõsaste istandus ning aiamaa, samuti ainus kaev, mis pole kaebaja teada üldse kasutatav. See, kas kaebaja lauda teenindamiseks on jäetud piisavalt maad või mitte, peab olema vahetult kindlaks tehtud haldusmenetluses, mitte ei saa kohtumenetluses eeldada, et plaanilt nähtuvalt peaks teenindusmaa olema piisav. Halduskohus ei ole põhjendanud mittenõustumist kaebaja seisukohtades korralduse nr 59 andmisel selle õiguslikele alustele (haldusmenetluse seaduse §-d 64 ja 65) ebatäpse viitamise osas, samuti EhS ja valla ehitusmääruse kohaldamata jätmise ning haldusakti andmisel aluseks võetud kaalutluste põhjendustes märkimata jätmise osas.

Kullamaa Vallavalitsuse 20.09.2012 korralduse nr 135 osas ei ole halduskohus põhjendanud mittenõustumist kaebaja väidetega, et haldusaktist ei nähtu selle andmise aluseks olnud asjaolude tuvastamiseks kasutatud tõendid ning õiguslikud alused on puudulikud. Kaebuse lisana 10 esitatud 2012. a oktoobri keskpaigast pärinev foto tõendab, et ehitamine oli lõpetamata ehk ehitist ei olnud korda tehtud 2012. a juuliks. Korralduses ei ole põhjendatud MaaRS § 6 lg 31 mittekohaldamist ega EhS ja valla ehitusmääruse sätete järgimata jätmist. Ehitise kordategemiseks tähtaja määramine pole samastatav ehitusloa väljastamisega, sest pelgalt tähtaja määramine õiguspäraselt ehitada ei võimalda. Korralduse andmisel asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 lg-st 1 lähtumine ei ole arusaadav, sest selle kohaldamise eeldused pole täidetud. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korrast on lähtutud valikuliselt. Enne ehitisele kasutusloa andmist tuleb teha kindlaks, kas ehitis vastab täielikult õiguspäraselt koostatud projektile. Seda antud juhul tehtud ei ole, samuti pole tõendatud, et ehitise osaline ennistamine oleks toimunud omaaegse rehielamu vundamendi piires. Kohus pole analüüsinud kaebaja väljatoodut seoses vastustaja esitatud aktiga nr K- 19/12.

3-12-2247 8(12) Kullamaa Vallavalitsuse 05.10.2012 korraldusega nr 153 seonduvalt ei ole halduskohus põhjendanud, miks ta ei arvestanud kaebaja väidetega, et vastustaja ei selgitanud enne haldusakti andmist välja olulisi asjaolusid ning kohaldas ebaõigesti ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra sätteid. Pole tuvastatud asjaolusid, mis võimaldaks järeldada, et kolmanda isiku elamu ja kaebaja lauda juurde määratud maa on vastavuses korra p 4 alap 2 nõuetega (s.o ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab selle ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise). Vastustaja pole põhjendanud korra p 4 alap 4 nõuetest kõrvalekaldumist ega korra p 7 kohaldamata jätmist. Kõnealusel maatükil paikneb faktiliselt veel üks kolmanda isiku (õigusvastane) ehitis, mida vastustaja on ilmselt arvestanud ka erastatava maa suuruse määramisel. Korralduses ei ole tuginetud MaaRS § 9 lg-le 1.

Kullamaa Vallavalitsuse 11.10.2012 korraldusega nr 163 seoses pole vastustaja tuvastanud muu hulgas seda, et tagasi taotletaval maal asuks mõni kellelegi kuuluv õiguspärane ehitis, mistõttu poleks tagastamine MaaRS § 6 lg 2 p 3 kohaselt võimalik. Eelnevate aktide õigusvastasuse tõttu on ka korraldus nr 163 õigusvastane. Kohus pole ka hinnanud kaebaja väiteid ja tõendeid, et varem ei soovinud kolmas isik kõnealust ehitist väga pika aja jooksul üldse ennistada, vaid üritas saavutada temale maa erastamist nn soojaku juurde, mille legaliseerimine küll ebaõnnestus. Samuti nähtub esitatud fotodelt, et kolmas isik soojakut ega väidetavalt ennistatud elamut elamiseks ei kasuta ega kasuta ka neid ümbritsevat maad. Vallavalitsuse valduses oli õiguspäraste haldusaktide andmiseks ebapiisav asjaolude ja tõendite kogum. Kaebajat ei ole ka haldusmenetlusse kaasatud ega võimaldatud talle ärakuulamisõiguse kasutamist. Vaidlusalused korraldused ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ning puudub alus väita, et menetluslikud rikkumised ei saanud lõpptulemust mõjutada.

6. Kullamaa vald vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikaebuses ei ole esialgse kaebusega võrreldes toodud esile uusi asjaolusid või väiteid, vaid sisuliselt üksnes leitud, et kõik kohtu seisukohad on nõuetekohaselt põhjendamata, motiveerimata või analüüsimata. Kaebaja väited halduskohtu otsuse ebapiisavast põhjendatusest ja tõendite väärast hindamisest on alusetud. Kohus on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise võimalikkust väga põhjalikult selgitanud ning õigesti lähtunud asjaolust, et Kullamaa Vallavalitsuse 16.07.2009 korraldus nr

119 on kehtiv ja seda pole vaidlustatud, mistõttu ei saa sellega kindlaks määratud asjaolusid ka enam praeguses asjas vaidlustada. Kohus on põhjaliku analüüsi tulemusena järeldanud, et vaidlusaluste haldusaktidega ei ole kaebaja õigusi piiratud ulatuslikumalt võrreldes 16.07.2009 korraldusega nr 119, mistõttu ei kahjusta hilisemad aktid T. Ke õigusi. Kohus tuvastas õigesti, et kolmas isik oli Kullamaa Vallavalitsuse 05.10.2012 korralduse nr 153 andmise ajaks teinud hävinud ehitise korda määral, mis võimaldas seda käsitada ehitisena MaaRS tähenduses. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepaneku plaanilt nähtub üheselt, et kaebaja omandis oleva lauda ümber jääb selle teenindamiseks maad piisavalt. Teenindusmaa määramisel tuligi lähtuda 2009. a-l MaaRS § 6 lg 31 kohaselt tehtud piiride määramise ettepanekust. Kohus on õigesti leidnud, et kuna korralduse nr 153 tühistamiseks ei ole alust, puudub alus ka korralduse nr 163 tühistamiseks, sest kolmandale isikule erastamisele kuuluvat maad ei ole võimalik kaebajale tagastada. Kullamaa Vallavalitsuse vaidlusalused korraldused on seaduslikud ja põhjendatud ning nende tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks puudub alus.

7. Kolmas isik A T vaidleb kirjalikus seisukohas apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus on otsuses vastanud kõigile kaebaja väidetele ning analüüsinud kõiki asjassepuutuvaid tõendeid. Kohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

3-12-2247 9(12) Halduskohus leidis põhjendatult, et 17.04.2012 korraldusel nr 59 ja 20.09.2012 korraldusel nr

135 ei olnud vahetut mõju A. Ti maa erastamise õiguse ulatusele ning seetõttu ei kahjusta need T. Ke õigusi, eelkõige ei vähenda tema maa tagastamise nõudeõiguse ulatust. Peamist mõju T. Ke õigustele sai avaldada Kullamaa Vallavalitsuse 16.07.2009 korraldus nr 119 (ja sellega siduvalt tuvastatud asjaolud), mida kaebaja ei ole vaidlustanud ja millele ei saa käesolevas asjas enam vastuväiteid esitada. Nimetatud haldusakt anti lisaks välja varasemates samade menetlusosalistega kohtuvaidlustes tehtud kohtuotsustes sisalduvate juhiste alusel (Tallinna Halduskohtu 16.03.2007 otsus nr 3-06-1665, p 3; Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.2009 otsus nr 3-07-1439, p-d 11, 13). Kohtud on varasemates lahendites leidnud, et A. Tile tuleb anda võimalus tulekahjus hävinud ehk kasutusest välja langenud ehitis taastada. T. Ke subjektiivseid õigusi ei mõjuta see, millise ehitusprojekti alusel elamu korrastatakse või kas ehitusalune pindala on 98,8 m2 või 74 m2. Pelgalt projekti muutmise või asendamise fakt

T. Ke õigusi rikkuda ei saa. Mõlemad projektid vastasid Kullamaa Vallavalitsuse 20.06.2007 korraldusega nr 125 kinnitatud projekteerimistingimustele, mille ainsaks nõudeks oli elamu ennistamine säilinud vundamendi piires. Apellant ei ole tõendanud, et ehitamisel oleks nimetatud piire ületatud.

Halduskohus on MaaRS § 6 lg-t 31 kohaldanud õigesti, leides, et korrastatava elamu valmidusaste peab määratud tähtaja lõpuks vastama MaaRS § 6 lg-s 3 sätestatud ehitise tunnustele. See tähendab, et ehitise korrastamist tuleb hinnata mitte haldusakti (kasutusloa) olemasolu alusel, vaid eelkõige ehitise faktilise ehitustehnilise seisundi alusel ning ehitise korrastamise kohustus on nõuetekohaselt täidetud siis, kui sellise valmidusastmega ehitisele enam MaaRS § 6 lg-s 31 sätestatud korrastamise nõuet esitada ei saaks. Ehitise ülevaatuse akti ja kaebaja esitatud fotodega on tõendatud, et püstitatud elamu vastab hoone tunnustele. Seega on MaaRS § 6 lg 31 kohaldamise alus ära langenud ja ehitise omanikul on ka õigus erastada selle juurde maad. Kuigi elamu korrastamiseks olnuks nõutav ehitusluba ja selle puudumisel on rikutud EhS sätteid, siis asendavad Kullamaa Vallavalitsuse 16.07.2009 korraldus nr 119 ja 17.04.2012 korraldus nr 59 ehitusluba MaaRS tähenduses. Püstitatud elamule antud kasutusloa tühistamine ehitusloa puudumise tõttu rikuks oluliselt kolmanda isiku usalduse kaitset, kuna A. T taotles 13.06.2008 ehitusluba kehtivatele projekteerimistingimustele vastava FIE Ilona Komonyi koostatud ehitusprojekti alusel, kuid Kullamaa Vallavalitsus keeldus ehitusloa väljastamisest, pidades seda Maa-ameti juhistele tuginedes ebavajalikuks. Kuna kolmas isik on 16.07.2009 korralduse nr 119 ja 17.04.2012 korralduse nr 59 kehtima jäämist usaldades ehitanud elamu, s.o teinud väga olulise varakäsutuse, rikuksid korralduse nr

59 ja korralduse nr 135 (kasutusloa andmine) kehtetuks tunnistamine tema õiguspärast ootust. MaaRS § 6 lg 2 p 3 kohaldamine ei saa eeldada üksnes lõpetatud ehitise olemasolu, sest see ei oleks kooskõlas MaaRS § 6 lg-ga 3. Alusetu on ka kaebaja poolt ehitise korrastatuks lugemise sidumine kasutusloa andmisega, sest sellist nõuet MaaRS § 6 lg-test 3 ja 31 ei nähtu. A. Ti õigus erastada elamu juurde maad ei tekkinud mitte elamule kasutusloa andmisest, vaid MaaRS jõustumisega 01.11.1991, sest ta oli selle kuupäeva seisuga õiguslikul alusel püstitatud vallasasjast ehitise (elamu) omanik. Kolmas isik esitas avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks 08.01.1996 ehk enne 30.10.1998 toimunud tulekahju, mille tagajärjel langes elamu kasutusest välja. Ehitise korrastamisega A. T seetõttu mitte ei omandanud erastamisõigust, vaid tagas selle säilimise. Kuivõrd T. Kel puudus kaebeõigus Kullamaa Vallavalitsuse 17.04.2012 korralduse nr 59 ja 20.09.2012 korralduse nr 135 vaidlustamiseks, jättis kohus kaebuse sel põhjusel õigesti rahuldamata.

Halduskohus on Kullamaa Vallavalitsuse 05.10.2012 korralduse nr 153 osas samuti õigesti tuvastanud, et ka nimetatud kuupäeva seisuga kuulus A. Tile õiguslikul alusel püstitatud vallasasjast ehitis: 16.07.2009 korralduse nr 119 ja 17.04.2012 korralduse nr 59 alusel korrastatud elamu. MaaRS § 9 lg 1 p 1 järgi oli kolmandal isikul sellest tulenevalt õigus

3-12-2247 10(12) erastada elamu juurde maad kuni 2 ha ulatuses. Kohus leidis põhjendatult, et MaaRS § 6 lg-s

31 sätestatut tuleb kohaldada koosmõjus MaaRS § 9 lg-ga 1. Määratud teenindusmaa 0,45 ha on sisuliselt minimaalne elamumaa suurus. Teenindusmaa määramise ettepaneku (ortofoto) alusel on ka õigesti tuvastatud, et T. Ke lauda ümber jääb selle teenindamiseks piisavalt maad. Apellandi vastupidised väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kuna ehitised on erineva kasutusotstarbega, siis ei ole põhjendatud maa jagamine kaheks võrdse suurusega maaüksuseks vastavalt teenindusmaa määramise korra p 4 alap-le 4. Et elamu juurde maa määramine on prioriteetne ja elamule võib eelduslikult määrata suurema teenindusmaa kui laudale, tuleneb ka MaaRS § 9 lg 1 eri alapunktides sätestatud erastatava maa suurustest.

Kuna Kullamaa Vallavalitsuse 10.10.2012 korraldus nr 163 reguleerib endise talu maade T. Kele tagastamist ning kuivõrd tagastatava maa suurus sõltub otseselt A. Tile erastatava maa suurusest ehk Kullamaa Vallavalitsuse 05.10.2012 korraldusest nr 153, siis ei ole viimati nimetatud akti kehtima jäämisel võimalik T. Kele maad tagastada suuremas ulatuses. Mõlema korralduse faktiliseks aluseks oli 22.07.2009 tehtud teenindusmaa määramise ettepanek, millega määrati kindlaks A. Ti elamu teenindamiseks vajaliku maa suurus 0,45 ha ja maaüksuse piirid. Ettepanek toimetati 06.08.2009 kirjaga T. Kele kätte, kes esitas selle peale ka vaide, mis jäeti rahuldamata. Pärast vaideotsuse saamist kaebaja kohtusse ei pöördunud. Seega on vaidlusalused korraldused seaduslikud ja põhjendatud ning halduskohus jättis kaebuse õigesti rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud uusi sisulisi väiteid, mida poleks esitatud juba esimese astme kohtus ning mida halduskohus poleks vajalikul määral hinnanud.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja poolsed vormilised minetused kolmandale isikule kuulunud hävinud elamu taastamise protsessis ei ole toonud kaasa kaebaja õiguste rikkumist, sest kolmandale isikule ostueesõigusega erastatava maa ja seega kaebajale tagastamata jääva maa suurus ei ole elamu taastamise tagajärjel kuidagi muutunud. Tegemist on samas asukohas paikneva ja sama funktsiooni kandva ehitisega, mille püstitamine on toimunud kohaliku omavalitsuse nõusolekul. Õige on seegi, et Kullamaa Vallavalitsus pidi 16.07.2009 korraldusega nr 119 (I kd, tl 25-27) A. Tile elamu kordategemiseks tähtaja andmiseks eelnevalt siduvalt tuvastama, et 1998. a-l tulekahjus hävinud ehitise näol oli tegemist õiguslikul alusel püstitatud ehitisega, mis oli lagunenud ja kasutusest välja langenud ning ehitise tähtajaks kordategemise korral on ehitise omanikul seega õigus erastada selle juurde maad. Ehitise taastamine ei pea tingimata toimuma selle algkujul, kuid ehitise taastamine ei tohi piirata maa tagastamise õigustatud subjekti huve ulatuslikumalt, kui seda oleks piiranud taastatav ehitis. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Ringkonnakohus nõustub sellegagi, et ehitis MaaRS § 6 lg 3 tähenduses ja korda tehtud või korrastatud ehitis MaaRS § 6 lg 31 tähenduses ei eelda hoone täielikku ehituslikku lõpetatust ega kasutusloa olemasolu. Hoone tuleb lugeda korrastatuks siis, kui see on valminud määral, et püstitatud ehitis vastab sellise hoone tunnustele, mille puhul puuduks kohalikul omavalitsusel põhjus määrata MaaRS § 6 lg 31 alusel tähtaega ehitise kordategemiseks.

3-12-2247 11(12) Toimikus olevatelt fotodelt (I kd, tl 100-104) ei jää kahtlust, et praegusel juhul on need nõuded täidetud, mistõttu oli ehitise juurde erastatava maa määramine võimalik ja vajalik.

10. Kolmanda isiku elamu juurde ostueesõigusega erastamiseks määratud 0,45 ha on põhjendatud ega riiva ebaproportsionaalselt kaebaja õigust maa tagastamisele. Halduskohus märkis õigesti, et väljaspool linna piire asuva elamu juurde oleks kolmandal isikul MaaRS § 9 lg 1 ja § 221 lg 1 alusel õigus ostueesõigusega omandada maad kuni 2 ha ning puudub mõistlik põhjus tõlgendada MaaRS § 6 lg 31 viimast lauset seda õigust piiravalt. MaaRS § 6 lg 32 ei sea maareformi kontekstis elamu definitsiooni sõltuvusse ka asjaolust, kas ehitist kasutatakse erastamise hetkel tegelikkuses elamiseks, vaid üksnes selle n-ö projektikohasest kasutusotstarbest (s.o vähemalt 20% mahus nähtud ette alaliseks elamiseks ja ülejäänud osas põllumajanduslikuks tootmiseks või muuks elamuga seotud sihtotstarbeks). Maareformi läbiviimise käigus ehitise elamuna käsitlemine eeldab siiski täiendavalt, et see vastaks ehitusseaduse tähenduses hoone tunnustele. Nagu eelnevalt märgitud, vastab kolmanda isiku korrastatud ehitis hoone tunnustele ja seda tuleb seega lugeda elamuks. Olenemata kaebaja subjektiivsest hinnangust, et tegemist on pigem sauna või grillimajaga, on hoonet kõigis selle taastamist käsitlevates dokumentides (mh projekteerimistingimused – I kd, tl 38; I kd, tl 132 ja pöördel; ehitusprojektid – I kd, tl 39; I kd, tl 135-138; ehitise ülevaatuse akt – I kd, tl 99; kasutusluba – I kd, tl 59) nimetatud üksikelamuks.

Isegi kui pidada eristamise mõistlikuks ja asjakohaseks põhjuseks lagunenud ehitise elamuna kasutamise objektiivset võimatust (sarnaselt lõpetamata elamule) ning lähtuda MaaRS § 6 lg

31 viimases lauses (koosmõjus § 6 lg 32 viimase lause ja § 9 lg 1 p-ga 3) märgitud korrastatavale ehitisele üksnes teenindamiseks vajaliku maa määramise võimalikkusest, millest juhindus vastustaja, on erastatava maa suurus ja piirid määratud õiguspäraselt. MaaRS § 9 lg 9 kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid muu hulgas vastavuses maakorralduse nõuetega. Sama tuleneb ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra (Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrus nr 144) p 4 alap-st 1. Maakorralduse seaduse § 5 lg 2 p-de 4, 5 ja 6 järgi on peamisteks maakorralduse nõueteks muu hulgas kinnisasjale otstarbeka juurdepääsutee tagamine, kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamine, lihtsate ja selgete piiride loomine ning looduslike piiride arvestamine, samuti kinnisasja kiildumise ja ribasuse vältimine. Kullamaa Vallavalitsuse 22.07.2009 ettepanekust nr 5-5/596 (I kd, tl 43) ja Kullamaa külas asuvate Pärna maaüksuste asendiplaanist (I kd, tl 119) nähtuvalt oleks sisuliselt iga teistsuguste piiridega maa eksinud eeltoodud maakorralduslike nõuete vastu, põhjustades kiilude või ribade tekke või looduslike piiride eiramist (eelkõige seoses piirneva olemasoleva teega). Vastustaja ettepanek arvestab lisaks kolmanda isiku elamule senise otstarbeka juurdepääsutee tagamisega. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi konkreetset põhjendust, miks oleks temale kuuluva lauda teenindamiseks jääv maa ebapiisav. Halduskohus on teenindusmaa määramise korra p 4 alap 4 asjassepuutumatust piisavalt põhjendanud.

11. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb T. Ke apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.02.2013 otsus muutmata.

12. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 8 näeb ette, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et T. K on esimese astme kohtus taotlenud menetluskulude väljamõistmist kokku 2886,30 eurot või alternatiivselt 3054,90 eurot (sh riigilõiv kaebuselt, esialgse õiguskaitse taotluselt ja määruskaebuselt kokku 45 eurot – I kd, tl 61-62; I kd, tl 78; õigusabikulud 2841,30 eurot või alternatiivselt 3009,90 eurot – I kd, tl 179-191; I kd, tl 207-209). Kulude seos käesoleva

3-12-2247 12(12) haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus ja nende tasumine on advokaadibüroo arvete ja maksekorraldustega nõuetekohaselt tõendatud. Apellatsiooniastmes on T. K kandnud menetluskulusid kokku 1377,90 eurot (sh riigilõiv apellatsioonkaebuselt 15 eurot – II kd, tl 17; õigusabikulud 1362,90 eurot). Kulude seos käesoleva haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus ja nende kandmine on nõuetekohaselt tõendatud. Seega on T. Ke menetluskulud kahes kohtuastmes kokku olnud 4432,80 eurot. Kuna T. Ke apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning muutmata jääb halduskohtu otsus, millega jäeti T. Ke kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel apellandi enda kanda.

Kullamaa vald ei ole menetluskulude kandmise kohta esimese ega teise astme kohtus andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

Kolmas isik A. T on esimese astme kohtus kandnud õigusabikulusid kokku 924 eurot (I kd, tl 192-195; I kd, tl 202-204). Tallinna Halduskohus mõistis 15.02.2013 otsusega A. Ti menetluskulud T. Kelt välja 882 euro ulatuses, leides, et taotletud kulude kandmine on küll nõuetekohaselt tõendatud ning kohtuistungiks valmistumisega seonduvate kulude väljamõistmist on sarnaselt kohtuistungil osalemisega seotud kulude väljamõistmisele võimalik taotleda kolme tööpäeva jooksul pärast kohtuistungit (HKMS § 109 lg 1 teine lause), kuid 21.01.2013 protsessidokumendiga tutvumine ei saanud istungiga seonduda. A. T halduskohtu otsust vaidlustanud ei ole.

Apellatsiooniastmes on A. T kandnud õigusabikulusid 828 eurot (sh esindaja sõidukulud 60 eurot seoses osalemisega kohtuistungil – Haapsalu-Tallinn-Haapsalu vahemaa 200 km × 0,3 eurot). Kulude seos käesoleva haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus ja nende kandmine on nõuetekohaselt tõendatud. Kuna kolmas isik osales käesoleva haldusasja menetluses vastustaja poolel ning ringkonnakohtu otsuse tulemusel jääb kaebus rahuldamata, tuleb HKMS § 108 lg 8 alusel mõista kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja ka apellatsioonkaebuse menetlemisest tingitud kulud. Ehkki kaebaja on kohtuistungil märkinud, et ta kolmanda isiku menetluskulusid mitte mingil moel ei tunnista ega ole nõus neid tasuma, tuleneb vastav kohustus menetlusseadustikust. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulude suurus ei ületa esimese astme kohtus kantud kulusid (nt Riigikohtu 25.04.2011 otsus nr 3-3-1-48-10, p 26) ning arvetel kajastatud esindaja töömahtu võib pidada mõistlikuks (5 töötundi apellatsioonkaebusele vastamiseks ning töötundi ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamiseks ja istungil osalemiseks). Kohtuistungi protokolli kohaselt kestis Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2014 istung käesolevas asjas 1 tund ja 10 minutit. Väljamõistetavateks menetluskuludeks saavad olla ka esindaja sõidukulud (vt Riigikohtu 18.10.2012 määrus nr 3- 3-1-55-10, p 19; 05.02.2013 otsus nr 3-3-1-66-12, p 13), mille suurus on praegusel juhul tavapärane (vt Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määruse nr 164 „Teenistus-, töövõi ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord“ § 5). Eeltoodust lähtudes tuleb kolmanda isiku menetluskulud mõista apellandilt välja tervikuna.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman