3-13-781/48 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. aprill 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-13-781

Haldusasi

T V i kaebus AS Ühisteenused 04.04.2013 viivistasu

otsuse nr 0010016665 tühistamiseks ning liiklusseadu-

se §-de 187 ja 188 põhiseadusega vastuolus olevaks

tunnistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – T V

Vastustaja – AS Ühisteenused, esindaja v.adv Paavo

Paal

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21. oktoobri 2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

T V i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta T V i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.10.2013

otsus haldusasjas nr 3-13-781 muutmata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 05.05.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustäh-

3-13-781

2(9)

taja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taot-

leja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eel-

kõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 04.04.2013 tuvastas AS Ühisteenused parkimiskontrolör, et sõiduauto Mercedes-Benz

registreerimisnumbriga XXXXX oli pargitud Tallinnas Roosikrantsi tn 6 asuva maja ette, ilma

et selle eest oleks tasutud parkimistasu.

2. 04.04.2013 kell 09.01 koostas parkimiskontrolör viivistasu otsuse (edaspidi VTO) nr

0010016665, millega määras sõiduki Mercedes-Benz registreerimisnumbriga XXXXX oma-

nikule T. Vile viivistasu 31 eurot. T. V sai VTO nr 0010016665 teise eksemplari kätte samal

päeval kell 09.11.

3. 12.04.2013 esitas T. V Tallinna Halduskohtule kaebuse AS Ühisteenused 04.04.2013

VTO nr 0010016665 tühistamiseks ning liiklusseaduse (LS) §-de 187 ja 188 põhiseadusega

(PS) vastuolus olevaks tunnistamiseks. Kaebaja ei vaidlusta, et temale kuuluv sõiduk oli

04.04.2013 kell 09.01 pargitud Tallinnas Roosikrantsi tn 6 asuva maja ette. Samuti ei vaidlus-

ta kaebaja asjaolu, et parkimise eest ei olnud tasutud parkimistasu. Kaebaja vaidlustab VTO

tegemise ja viivistasu määramise õiguslikud alused ning viivistasu määraja pädevuse tasu

määrata.

1) Viivistasu on parkimistasust eraldiseisev kohalik maks, mida ei ole õigusaktides sätesta-

tud. Kohaliku maksuna on kohalike maksude seaduses (KoMS) sätestatud küll parkimistasu,

kuid viivistasu mitte. Seadusandja esialgne tahe oli kehtestada ainult parkimistasu ning selle

maksmata jätnute suhtes rakendada maksukorralduse seadusest (MKS) tulenevalt maksu ühe-

poolset kindlaksmääramist, vormistades selle maksuotsusena. Eelnõu menetlemise käigus on

loobutud esialgsest konstruktsioonist ning kehtestatud kaks eraldiseisvat maksu – parkimista-

su ning viivistasu, jättes viivistasu KoMS-s sätestamata (vt täitemenetluse seadustiku, kohali-

ke maksude seaduse, ühistranspordiseaduse, liiklusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku

muutmise seaduse eelnõu (nr 1191 SE I) seletuskiri).

2) Viivistasu on PS § 113 kaitsealasse kuuluv avalik-õiguslik rahaline kohustus, mis peab

olema kehtestatud seadusega (vt RKPJK 12.10.2011 otsus nr 3-4-1-15-11). Kuna viivistasu ei

ole sätestatud KoMS-s ega muus Riigikogu poolt vastu võetud maksuseaduses, siis on tegu

ebaseaduslikult kehtestatud maksuga, mille määramine parkimistasu maksmata jätnud sõiduki

omanikele või kasutajatele on vastuolus PS-ga. Täiendavalt lisab kaebaja, et Tallinna Linna-

volikogul puudus pädevus võtta vastu õigusakti (20.12.2012 määrus nr 30), mille alusel saab

maksuhaldur määrata viivistasu, sest kohalikul omavalitsusel puudub õigus kehtestada ja ko-

guda sellist maksu nagu viivistasu.

3) Parkimistasu ja viivistasu regulatsioon ei vasta PS-s sätestatud õigusselguse põhimõttele

ning viivistasu kui maksu elemendid ei ole kehtestatud maksuseadusega. Õigusselguse põhi-

mõte nõuab, et õigusaktid oleksid keskmise inimese jaoks selged, üheselt mõistetavad ning

inimene peab arusaama, milliseid tagajärgi toob kaasa tema tegevus (vt RKPJK 20.03.2006

otsus nr 3-4-1-33-05; RKÜK 27.06.2005 otsus nr 3-4-1-2-05). Sarnaselt riiklike maksudega

peavad ka kohalikud maksud olema kehtestatud maksuseaduse alusel (vt RKPJK 17.06.1998

otsus nr 3-4-1-5-98), milleks on MKS § 4 lg-st 1 tulenevalt seadus, millega sätestatakse maks.

Maksude kehtestamine väljaspool maksuseadust oleks formaalselt vastuolus põhiseadusega ja

see rikuks õigusselguse põhimõtet. KoMS-s on tehtud mitte ainult viide LS-le, vaid sisuliselt

on viidud maksuseaduse elemendid LS-sse (§ 187 lg-d 1, 2 ja 6; § 188 lg 4 p-d 8 ja 9 ning lg

10). Parkimistasu sätestamine sellisel kujul on formaalselt vastuolus PS-ga.

3-13-781

3(9)

4) Rahandus, mille hulka kuulub mh maksundus ning maksu määramine, on riigi tuumik-

funktsioon. Maksu (viivistasu) määramise delegeerimine eraõiguslikule juriidilisele isikule ei

ole kooskõlas PS-ga. Maksu võib määrata vaid maksuhaldur, kelleks kohalike maksude puhul

on valla- või linnavalitsus või muu maksumääruses sätestatud valla või linna ametiasutus, kes

korraldab kohalike maksude kogumist (KoMS § 3 lg-d 1 ja 2).

4. Kaebuse täienduses toob kaebaja välja neli põhiargumenti, miks tema hinnangul on LS §

187 ja § 188 vastuolus PS-ga ning need on järgmised:

1) LS § 187 on vastuolus mh PS §-dega 3 ja 113, sest parkimistasuga seonduvad normid on

viidud LS-sse. Kohalikud maksud koos maksuelementidega peavad olema sätestatud maksu-

seaduses, milleks käesoleval juhul on KoMS. LS ei ole maksuseadus, kus saaks sätestada

maksuelemendid.

2) LS § 187 on vastuolus mh PS §-ga 13, sest parkimistasuga seonduv on reguleeritud nii

mitmes erinevas õigusaktis (KoMS, LS, MKS, TMS ning Tallinna linna õigusaktid) ning see

ei pruugi olla inimeste jaoks piisavalt selge ja arusaadav.

3) LS § 188 lg-d 1 ja 2 on vastuolus PS preambuliga, sest riigi üks tuumikülesanne (viivistasu

kui maksu määramine) on delegeeritud eraõiguslikule juriidilisele isikule. Kaebaja ei pea

võimalikuks delegeerida maksu määramist edasi eraõiguslikule juriidilisele isikule, vaatamata

seadusest tulenevale volitusnormile. Maksu saab määrata ainult riigi, antud juhul kohaliku

omavalitsuse esindaja. Ka KoMS ei näe ette võimalust, et kohalikke makse määrab või kogub

eraõiguslik juriidiline isik või et halduslepinguga antakse maksuhalduri ülesanded eraõigusli-

kule juriidilisele isikule. Isegi kui PS võimaldaks delegeerida maksu määramise eraõiguslikule

juriidilisele isikule, tuleks seda teha maksuseadusega. Muu seadusega sellise volitusnormi

sätestamine oleks vastuolus PS §-ga 113.

4) LS § 188 on vastuolus PS §-ga 113, sest viivistasu ei ole sätestatud KoMS-s kui maksu-

seaduses.

5. AS Ühisteenused palub jätta kaebus rahuldamata ja mõista kaebajalt välja AS Ühisteenu-

sed kasuks viimase poolt kantud õigusabikulud.

1) Kaebaja on omaks võtnud, et käesoleva juhul esinesid viivistasu määramise aluseks olevad

faktilised asjaolud. Kuna kaebaja ei ole ära näidanud oma väidete seotust konkreetse juhtumi-

ga, siis on kaebus halduskohtumenetluse kontekstis ainetu ja tuleb jätta rahuldamata. Parki-

mistasu ja viivistasu on kehtestatud Riigikogu poolt vastuvõetud seadustega. Kui väidetavaid

vastuolusid põhiseadusega ei ole selgelt välja toodud ja tuvastatud, siis peab hoiduma nende

õigusaktide kohaldamata jätmisest olukorras, kus kaebaja ei ole vaidlustanud iseenesest par-

kimistasu ja viivistasu olemasolu. Kaebuses ei nimetata, milliste õigusaktide kohaldamata

jätmist (ja sellega seoses ka milliste aktide osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alga-

tamata jätmist) kaebaja taotleb. Vastustaja möönab, et kaebuse täpsustuses on kaebaja küll

nimetanud õigusaktid, mille osas ta näeb vastuolu põhiseadusega, kuid on ikkagi viidanud

varasemas kaebuses toodud taotlustele ega ole täpsustanud, kas ta taotleb täiendavalt veel mõ-

ne õigusakti kohaldamata jätmist.

2) Põhjendamatu on kaebaja väide, justkui oleks LS § 187 vastuolus mh PS §-dega 3 ja 113,

sest viivistasu puudutavat ei ole sätestatud maksuseaduses. Kaebaja viidatud põhiseaduse säte-

tes ei ole otsesõnu sellist nõuet toodud. Nimetatud põhiseaduse sätete nõuded on täidetud, sest

parkimistasuga ja viivistasuga seonduv on reguleeritud seadustega – KoMS ja LS, kusjuures

LS sätestab ka viivistasu maksimummäära, mida kohalik omavalitsus täpsustab oma territoo-

riumil määrusega seadusega etteantud piirides. Riigikohus ei ole defineerinud maksuseaduse

mõistet. Vastustaja hinnangul on LS osas, millega reguleeritakse viivistasuga seonduvat, sa-

3-13-781

4(9)

muti käsitletav maksuseadusena. Parkimistasu ja viivistasu reguleerimine LS-s on põhjenda-

tud, sest liikleja tutvub eelkõige LS-ga ning selliselt on vastav regulatsioon liiklejale paremini

kättesaadav. Seega on tagatud normiadressaadi parem informeerimine viivistasu puudutavast

regulatsioonist.

3) Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et LS § 187 on vastuolus mh PS §-ga 13. Parkimista-

su ja viivistasu puudutav regulatsioon leiab valdavalt käsitlemist LS-s. Parkimistasu ja viivis-

tasu on LS-s toodud sellises ulatuses, et regulatsioon on normiadressaadile ülevaatlik. Selline

ülevaatlikkus tagab selguse normiadressaadile, mistõttu puudub vastuolu õigusselguse põhi-

mõttega. Asjaolu, et parkimistasu leiab sätestamist ka teistes seadustes, ei kahjusta selgust,

sest normiadressaati vahetult puudutav regulatsioon on kättesaadav LS-st. Keskmine inimene

saab LS-s sätestatud regulatsioonist aru (vt RKPJK 20.03.2006 otsus nr 3-4-1-33-05, p 22).

4) Põhjendamatud on kaebaja väited, et LS § 188 lg-d 1 ja 2 on vastuolus põhiseaduse

preambulaga ning LS § 188 on vastuolus PS §-ga 113. Viivistasu määramine iseenesest ei ole

käsitletav maksuhalduri tegevusena oma mahu tõttu. Seetõttu on kaebaja viited selles osas

asjakohatud. Võimaluse anda eraõiguslikule isikule pädevus määrata viivistasu sätestab LS,

mis on olemuslikult käsitletav parkimistasu ja viivistasu osas maksuseadusena. Kehtiva koh-

tupraktika kohaselt on viivistasu käsitletud maksu kõrvalkohustusena. Käesolevas asjas puu-

dub vaidlus, et parkimistasu ja viivistasu on kehtestatud LS-ga. Samuti puudutab parkimistasu

ja viivistasu KoMS regulatsioon. Sellega on täidetud PS § 113 nõue, et maksud sätestab sea-

dus.

6. Tallinna Halduskohtu 21.10.2013 otsusega jäeti kaebus (p 1) ning taotlus LS §-de 187

ja 188 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks rahuldamata (p 2).

1) LS §-d 187 ja 188 on põhiseaduspärased ning kaebaja taotlus nimetatud sätete põhiseadu-

sevastaseks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuna kaebaja ei ole väitnud, et viivistasu

otsus oleks muul alusel õigusvastane ning kohtule seda ka ei nähtu, siis tuleb kaebus jätta ra-

huldamata.

2) Parkimistasu puudutavate sätete paiknemine LS-s on igati loogiline, kuna LS-i peavad

tundma kõik mootorsõidukit juhtima õigustatud isikud ning on mõistlik, et liiklemisega seotud

normid oleksid paigutatud kompleksselt ühte õigusakti. LS parkimistasu puudutavad sätted

vastavad maksuseaduse nõuetele (vt MKS § 4 lg 1 ja lg 3). Ebaselgust ei tekita ka asjaolu, et

parkimistasu teatud elemendid tulenevad kohaliku omavalitsuse õigusaktidest. Kõike parki-

mistasuga puudutavat ei ole mõistlik ega võimalik sätestada Riigikogu poolt vastu võetud sea-

duses, vaid selleks on LS-s olemas vastav volitusnorm, et alamalseisva aktiga saaks seadust

täpsustada.

3) Parkimistasu põhilised elemendid tulenevad LS-st, juurde on vaja vaadata eelkõige kohali-

ku omavalitsuse õigusakte, millele on LS-s ka vastav viide. Kohus ei näe, et see teeks parki-

mistasu maksmise liiklejatele liialt keeruliseks. Suurem osa liiklejatest tugineb eelkõige par-

kimisala tähistavatele liiklusmärkidele, kus on olemas parkimistasu maksmiseks oluline info

ning üldjuhul ei teki ebaselgust. Ka kaebaja ei ole seda väitnud.

4) Nii parkimistasu kui ka viivistasu puhul on tegemist ühe ja sama maksuobjektiga, s.o par-

kimisega tasulisel parkimisalal. Viivistasu on LS-s sätestatud korras tasumata ning seega sis-

senõutavaks muutunud ning vastava ametniku poolt ühepoolselt määratav parkimistasu (vt

RKHK 30.11.2006 otsus nr 3-3-1-66-06, p 11). Täidetud on PS § 113 nõue, et riiklikud mak-

sud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed tuleb sätestada seaduses. Asjaolu,

et viivistasu ei ole KoMS-s eraldi kohaliku maksuna sätestatud, ei tähenda, et viivistasu oleks

põhiseadusevastane. Kohus ei ole nõus ka kaebaja seisukohaga, justkui puuduks Tallinna lin-

3-13-781

5(9)

nal õigus kehtestada ja koguda sellist maksu nagu viivistasu (vt RKPJK 18.11.2004 otsus nr 3-

4-1-14-04).

5) Parkimisjärelevalve teostamise, sh viivistasu määramise õiguse andmine eraõiguslikule

isikule on sätestatud LS § 187 lg 3 teises lauses. Eraõiguslik juriidiline isik AS Ühisteenused

osaleb menetluses oma töötajate kaudu, kellele laieneb seaduses ametniku kohta sätestatu.

Parkimisjärelevalvet teostavad ametnikud rakendavad viivistasu määramisel määrasid, mis on

sätestatud Tallinna Linnavolikogu 20.12.2010 määruses nr 30 „Tallinna avalik tasuline parki-

misala ja parkimistasu“ (Määrus nr 30). Seetõttu ei nähtu kohtule, et maksu suuruse määrami-

se õigus on üle antud eraõiguslikule isikule. Viivistasu näol ei ole tegu formaalselt ega mate-

riaalselt karistusega (vt RKHK 19.06.2007 otsus nr 3-3-1-24-07, p 14).

6) Põhiseadusega ei ole vastuolus viivistasu määramise üleandmine eraõiguslikule juriidilise-

le isikule. Volitusnorm sisaldub LS § 187 lg 3 ls-s 2 ning AS Ühisteenused ja Tallinna linna

vahel on sõlmitud vastav haldusleping.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. T. V palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 21.10.2013 otsus tervi-

kuna. Halduskohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. 04.04.2013 VTO nr

0010016665 aluseks olevad LS §-d 187 ja 188 on vastuolus põhiseadusega.

1) Viivistasu määramist ei ole võimalik delegeerida eraõiguslikule juriidilisele isikule. Te-

gemist on oma sisult maksuhalduri ülesande delegeerimisega eraõiguslikule juriidilisele isiku-

le. Volitusnormi (LS § 187 lg 3) ja halduslepingu olemasolu ei tähenda automaatselt, et tegu

on lubatav. Delegeerimise õigus peab tulenema põhiseadusest.

2) Viivistasu on parkimistasust eraldiseisev rahaline kohustus, mis peab olema sätestatud

KoMS-s.

3) Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et parkimistasu puhul puudub vastuolu õigusselgusega,

kuna kõik liiklejad tunnevad liiklusseadust ning suurem osa liiklejaist tugineb parkimisala

tähistavatele liiklusmärkidele. Kohalikke makse puudutavad sätted peavad olema toodud

KoMS-s, mitte liiklusseaduses. Tasulise parkimisega seonduva reguleerimine on antud koha-

liku omavalitsuse pädevusse ja parkimistasu kehtestamise õigus on volikogu määrusega samu-

ti kohalikul omavalitsusel. Seetõttu oleks loogiline, et lisaks KoMS-s sätestatule oleks parki-

mistasu reguleeritud kohaliku omavalitsuse volikogu vastavas õigusaktis, mitte LS-s.

8. AS Ühisteenused palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kaebajalt välja

AS Ühisteenused kasuks viimase poolt kantud õigusabikulud.

1) Viivistasu määramise aluseks olevate asjaolude üle puudub pooltel käesolevas haldusasjas

vaidlus. Apellatsioonkaebus kordab algse kaebuse seisukohti ega sisalda uusi motiive. Samuti

ei põhista kaebaja, miks ta ei nõustu halduskohtu motivatsiooniga ega selgita, milles materiaa-

lõiguse väär kohaldamine halduskohtu poolt väidetavalt võiks seisneda.

2) Kaebaja ei selgita lähemalt, milles võiks seisneda viivistasu määramise eraõiguslikule ju-

riidilisele isikule delegeerimise väidetav vastuolu põhiseadusega (selle mõttega). Parkimisjä-

relevalve teostamine iseenesest ei ole maksuhalduri ülesanne. Seejuures ei ole oluline, et te-

gemist on maksuhalduri ülesannetega, vaid see, et tegemist on avaliku võimu ülesannetega,

mille delegeerimine eraõiguslikule juriidilisele isikule ei ole põhiseadusega välistatud. Viivis-

tasu määramine ei kuulu riigi tuumikülesannete hulka. Sellele kohaldub halduskoostöö seadus,

mis sisaldab põhjalikku regulatsiooni ülesande üleandmise tingimuste, eelduste ja korra kohta,

samuti järelevalve osas.

3-13-781

6(9)

3) Kohtupraktikas on viivistasu käsitletud parkimistasu kõrvalkohustusena. Asjaolu, et viivis-

tasu leiab käsitlemist LS-s, ei muuda selle olemust õigusvastaseks. Tallinna Linnavolikogu

asjakohased määrused reguleerivad parkimistasu ja viivistasu. On loogiline, et parkimistasu ja

viivistasu puudutav regulatsioon on kehtestatud LS-s. See on kooskõlas õigusselguse põhi-

mõttega. Parkimistasu ja viivistasu puudutab eelkõige liikluses osalevaid mootorsõidukijuhte

ning selle regulatsiooni kehtestamine LS-s tagab, et mootorsõidukijuhid leiavad liiklemisel

tähendust omava regulatsiooni kergesti üles.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonna-

kohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes ei korda

neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Asjas puudub vaidlus VTO-s nr 0010016665 kajastatud faktiliste asjaolude üle, vaid vaid-

lusaluseks küsimuseks on vaidlustatud VTO aluseks olevate õigusnormide kooskõla põhisea-

dusega. Seega tuleb ringkonnakohtul analüüsida, kas halduskohus on õigesti jätnud põhisea-

duslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata ning LS §-d 187 ja 188 põhiseadusega vas-

tuolus olevaks tunnistamata.

11. KoMS § 5 p-st 10 tulenevalt on üheks kohalikuks maksuks parkimistasu. Tegemist on

avalikul tasulisel parkimisalal parkimise korraldamise eesmärgil kehtestatud kohaliku maksu-

ga (KoMS § 141 lg 1), mille määramine ja sissenõudmine toimub LS-s sätestatud alustel ja

korras (KoMS § 141 lg 2). Parkimistasu täpsem regulatsioon on sätestatud LS §-des 187 ja

188. Kuigi LS § 188 reguleerib viivistasu määramist, ei ole viivistasu siiski eraldiseisev maks,

vaid tegemist on parkimistasu erijuhtumiga (Tallinna Ringkonnakohtu 22.02.2006 otsus nr 3-

05-576, p 13). Seda on selgitanud ka Riigikohus märkides lahendis nr 3-3-1-66-06, et viivista-

su on LS-s sätestatud korras tasumata ning seega sissenõutavaks muutunud ning vastava

ametniku poolt ühepoolselt määratav parkimistasu (RKHK 30.11.2006 otsus nr 3-3-1-66-06, p

11). Kaebaja on küll märkinud, et parkimistasul ja viivistasul on mitmeid erinevusi, kuid ei

ole kaebuses ühtegi erinevust välja toonud. Kohus ei saa anda hinnangut sellisele kaebaja väi-

tele, mida pole põhjendatud.

12. Ekslik on kaebaja seisukoht, et parkimistasuga seonduva sätestamine LS-s on vastuolus

PS §-dega 3 ja 113, sest tegemist ei ole maksuseadusega. Tallinna Ringkonnakohus on

22.02.2007 otsuses nr 3-05-576 käsitlenud parkimis- ja viivistasu kehtestamisega seotud kü-

simuste sätestamist LS-s (RT I 2001, 3, 6 … RT I, 19.10.2011, 1). Kuigi viidatud kohtuotsuse

tegemise ajal kehtinud LS on käesolevaks ajaks kehtetu, on kehtivas LS-s parkimistasu ja vii-

vistasu reguleeritud analoogselt varasemalt kehtinud LS-le. Seega on tegemist asjakohase la-

hendiga.

13. Viidatud lahendis asus ringkonnakohus seisukohale, et põhiseadus ei nõua, et kõik koha-

likku maksu reguleerivad sätted peaksid sisalduma „Kohalike maksude seadusena“ pealkirjas-

tatud seaduses. „Ka ei ole ringkonnakohtule teada põhiseaduse sätet ega põhimõtet, mille ko-

haselt volitusnorm kohaliku maksu kehtestamiseks peaks tingimata tulenema just sellise peal-

kirjaga seadusest.“ (Tallinna Ringkonnakohtu 22.02.2007 otsus nr 3-05-576, p 8). Samas ei

ole kaebaja väitnud, et KoMS ja LS parkimistasu puudutavas osas oleks sisuliselt vastuolus

MKS § 4 lg 1 tähenduses maksuseaduse nõuetega. Sellest sõltumata ei nähtu ringkonnakohtu-

le KoMS ja LS parkimistasuga seonduvas regulatsioonis ka selliseid puudusi.

14. Arvestades eelnevalt märgitut, et viivistasu on parkimistasu erijuhtum, on väär ka kaebaja

väide, et LS § 188 on vastuolus PS §-ga 113, kuivõrd sellega seonduvaid sätteid pole kehtesta-

3-13-781

7(9)

tud KoMS-s. PS § 113 ega PS § 157 lg 2 ei välista seadusandjal kehtestada kohalike maksu-

dega seonduv regulatsioon täiendavalt muus Riigikogu poolt vastu võetud seaduses kui

KoMS. Puudub vaidlus, et LS on Riigikogu poolt vastu võetud seadus. Tegemist on õigusak-

tiga, mis oma sisult vastab viivistasu puudutavas osas maksuseaduse (MKS § 4 lg 1 tähendu-

ses) sisulistele nõuetele. Vastupidist ei ole väitnud ka kaebaja.

15. Halduskohus ei ole eksinud, kui järeldas, et LS §-des 187 ja 188 on järgitud õigusselguse

põhimõtet. „Maksukohustuse sätestamine mõnes muus seaduses ei ole põhiseadusevastane,

kui järgitud on õigusselguse põhimõtet. Parkimistasu regulatsiooni kehtestamine liiklusseadu-

ses ei riku õigusselguse põhimõtet, sest sõiduki juht, omanik ja kasutaja peavad pigem olema

kursis liiklusseaduse ja liikluseeskirjaga, kui maksuseadustega, sh kohalike maksude seaduse-

ga.“ (Tallinna Ringkonnakohtu 22.02.2006 otsus nr 3-05-576, p 9). Ringkonnakohus jääb

22.02.2006 otsuses nr 3-05-576 väljendatud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid muu-

ta.

16. Ebaselgust ei tekita liiklusvaldkonna küsimuste, milleks on ka viivistasu määramine, re-

guleerimine LS-s. Seetõttu on igati loogiline, et parkimis- ja viivistasu on sätestatud LS-s.

Õigusaktidest arusaamist ei saa raskendada asjaolu, et teatud õiguslik küsimus on reguleeritud

mitmes erinevas õigusaktis. Oleks ebamõistlik eeldada, et iga valdkonna küsimusi oleks või-

malik reguleerida ainult ühes õigusaktis. Õigusvaldkonnad on omavahel seotud, lisaks on kü-

simusi, mille täpsem reguleerimine on jäetud täitevvõimu reguleerida. Kaebaja väide, et oleks

loogiline, et lisaks KoMS-s sätestatule oleks parkimistasu reguleeritud kohaliku omavalitsuse

volikogu vastavas õigusaktis, on arusaamatu. Määrusega nr 30 on reguleeritud parkimis- ja

viivistasu.

17. Eeltoodust lähtuvalt on halduskohus õigesti asunud seisukohale, et LS § 187 osas on täi-

detud PS §-de 3, 13 ja 113 nõuded ning LS § 188 on kooskõlas PS §-ga 113.

18. Kaebaja leiab, et viivistasu määramist ei ole võimalik delegeerida eraõiguslikule juriidili-

sele isikule, sest tegemist on oma sisult maksuhalduri ülesandega (riigi tuumikülesanne). Sisu-

liselt tähendab see seda, et kaebaja palub kohtul kontrollida LS § 187 lg 3 ls 2 vastavust PS §

3 lg-le 1, §-le 13 ja §-le 14 (riigi tuumikülesande delegeerimise keeld ning õigus korraldusele

ja menetlusele). PS § 3 lg-st 1 tulenevalt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega

kooskõlas olevate seaduste alusel. Puudub vaidlus, et Tallinna linna nimel viivistasu otsuse

teinud vastustaja on tegutsenud seaduse alusel. Nimelt näeb KoMS § 141 lg 1 ette, et parki-

mistasu kehtestatakse avalikul tasulisel parkimisalal parkimise korraldamise eesmärgil. Tal-

linna linnas on parkimistasu kehtestatud avalikul tasulisel parkimisalal määrusega nr 30. Vii-

vistasu kui parkimistasu erijuhtumi määramine ja sissenõudmine on toimunud LS-s sätestatud

alustel ja korras. Viivistasu otsuse aluseks olevate LS § 188 lg-te 1 ja 2 eelduste esinemises ei

ole menetlusosaliste vahel vaidlust. LS § 187 lg 3 ls 2 alusel on AS-le Ühisteenused haldusle-

pinguga delegeeritud Tallinna linna ülesanded parkimisjärelevalve teostamisel, sh parkimista-

su maksmise kontrollimine ja viivistasu määramine ning asja materjalidest ei nähtu, et AS

Ühisteenused oleks talle antud ülesannete piire ületanud. Kaebaja seab aga kahtluse alla as-

jaolu, kas kohaliku maksu määramist, milleks kaebaja hinnangul on ka viivistasu määramine,

on riigi tuumikülesandena lubatud delegeerida eraõiguslikule juriidilisele isikule.

19. Esmalt tuleb rõhutada, et parkimistasu määrade kehtestamine on seaduse kohaselt kohali-

ku omavalitsuse volikogu ülesanne ning seda eraõiguslikule juriidilisele isikule delegeeritud ei

ole (LS § 187 lg 2 p 2). Konkreetsed parkimistasu määrad, millest viivistasu määramisel läh-

tutakse, on sätestatud määruses nr 30 (§ 9). Seejuures on ka viivistasu ülemmäär ühes päevas

sätestatud seaduse tasandil, nagu nõuab PS § 3 lg-st 1 tulenev seadusereservatsiooni klausel.

Vastavalt LS § 188 lg-le 8 ei tohi viivistasu määr ületada 31 eurot ööpäevas. Sellest lähtuvalt

3-13-781

8(9)

on halduskohus õigesti selgitanud, et parkimistasu maksmise kontrollimisel ja viivistasu otsu-

se koostamisel kohaldab parkimiskontrolör üksnes määrusega nr 30 kehtestatud määrasid. AS

Ühisteenused töötajal puudub õigus asuda hindama, mis võiks olla viivistasu suurus, vaid vii-

vistasu otsuse tegemisel on ta rangelt seotud õigusaktis ettenähtud parkimistasu määradega.

20. Määruse nr 30 § 14 lg 1 kohaselt teostab parkimisjärelevalvet, parkimistasu maksmise

kontrollimist, viivistasu määramist ja viivistasu sissenõudmist ning parkimistasu haldamise

toiminguid maksuhaldurina transpordiamet vastavalt oma põhimäärusele. Nimetatud mak-

suhalduri ülesannetest on lubatud eraõiguslikule juriidilisele isikule halduslepinguga delegee-

rida parkimistasu maksmise korraldamine, parkimistasu maksmise kontrollimine ning viivis-

tasu määramine, viivistasu otsuse kolmanda eksemplari edastamine ja viivistasu otsuse sund-

täitmiseks esitamine (LS § 187 lg 3 ls 2, määrus nr 30 § 14 lg 2). Pelgalt asjaolu, et parkimis-

tasu maksmise kontrollimine ja viivistasu määramine kuuluvad maksuhalduri ülesannete hul-

ka, ei tähenda, et tegemist oleks sarnaselt riiklike maksude kehtestamisele riigi tuumiküle-

sannetega. Tallinna linn on andnud AS-le Ühisteenused halduslepinguga üle teatud kindlalt

piiritletud ülesanded, mitte kõik maksuhalduri ülesanded. Selline vahetegu on oluline, kuivõrd

ülesande olemusest sõltub, kas sellele kohaldub riigi tuumikülesande delegeerimise keeld.

21. Riigi tuumikülesandeks on need ülesanded, mida põhiseaduse mõtte kohaselt on kohusta-

tud täitma riigivõim ning neid ülesandeid ei saa delegeerida eraõiguslikule isikule (RKÜK

16.05.2008 otsus nr 3-1-1-86-07, p 21). Põhiseaduses puudub säte, mis kohustaks parkimisjä-

relevalvet läbi viima üksnes kohalikku omavalitsust. Sellist normi ei ole nimetanud ka kaeba-

ja. Esialgses kaebuses viidatud põhiseaduse preambul nimetatud küsimust ei puuduta. Seoses

kohalike maksudega on PS §-s 113 sätestatud küll nõue, et maksud peavad olema kehtestatud

seadusega, aga selles osas on kohus juba eelnevalt selgitanud, et parkimistasu ja viivistasu

regulatsioon on kooskõlas PS §-ga 113. Ka PS § 157 lg 2 ei näe ette, et ainult kohaliku oma-

valitsuse organid peavad kohalike maksude tasumist kontrollima või viivistasu määrama. PS §

157 lg-st 2 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda

makse. Tegemist on kohaliku omavalitsuse finantsgarantiiga ning puudub vaidlus, et seaduse-

reservatsiooni nõuet on järgitud – määruses nr 30 on kehtestatud kohalikud maksud vastavalt

KoMS-le.

22. Eraõiguslikule juriidilisele isikule viivistasu määramise delegeerimine toimub majandus-

liku otstarbekuse kaalutlusel (vt määrus nr 30 § 14 lg 2), mis on kooskõlas halduskoostöö sea-

duse (HKTS) § 5 lg 1 p-ga 1. Viimati nimetatud sätte kohaselt võib juriidilise või füüsilise

isiku volitada haldusülesannet täitma, kui haldusülesande täitmine juriidilise või füüsilise isi-

ku poolt on majanduslikult põhjendatud, arvestades muu hulgas ülesande riigi või kohaliku

omavalitsuse poolt täitmiseks volitamiseks, võimalikuks rahastamiseks ning järelevalveks

tehtavaid kulutusi.

23. Viivistasu määramisega ei sekkuta isiku põhiõigustesse määral, mis viitaks riigi tuumikü-

lesandele. Oma olemuselt ei hõlma viivistasu määramine kui järelevalvetoiming jõu kasutami-

se õigust, tegemist ei ole karistusliku meetmega ega maksu kehtestamisega, mille delegeeri-

mist eraõiguslikule juriidilisele isikule ei ole kohtupraktikas peetud lubatavaks. Nii on Riigi-

kohtu üldkogu selgitanud, et karistusvõimu delegeerimise keeld eraõiguslikule juriidilisele

isikule puudutab otseselt ja vahetult vaid süüteomenetlusi ega laiene näiteks süüteomenetluste

eelnevatele järelevalvelise iseloomuga haldustoimingutele (RKÜK 16.05.2008 otsus nr 3-1-1-

86-07, 26). Järelevalvetoiming on täitevvõimu sfääri kuuluv haldusülesanne, mille delegeeri-

mist eraõiguslikule juriidilisele isikule on seadusandja pidanud võimalikuks, sätestades õigu-

saktide tasandil halduslepingu regulatsiooni (HMS 7. ptk; HKTS; LS § 187 lg 3 ls 2). Nii on

halduskohus õigesti selgitanud, et kui sõiduk on pargitud tasulise parkimise alal, siis ametnik

teostab rutiinset kontrolli, mille tulemusel selgub, kas parkimistasu on tasutud ja kas seda on

3-13-781

9(9)

tehtud nõutavas määras, ega ei esine maksusoodustusi, ning kui esineb alus viivistasu määra-

miseks, siis koostab ametnik viivistasu otsuse, rakendades vaid neid konkreetseid määrasid,

mis tulenevad määrusest nr 30: 31 eurot (määrus nr 30 § 13 lg 7 p 1) ning 15 eurot (määrus nr

30 § 13 lg 7 p 2).

24. Vaatluse all olevate avalike ülesannete delegeerimise võimaldamisega ei saa rikutud ka

PS §-des 13 ja 14 sätestatud õigus korraldusele ja menetlusele. Nimelt on seadusandja kehtes-

tanud LS § 187 lg-s 3 nõude, et eraõiguslik juriidiline isik osaleb menetluses oma töötaja kau-

du, kellele laienevad LS-s ametiisiku kohta käivad sätted. Riigikohus on selgitanud, et avaliku

ülesande olemus ei muutu sellest, kui seda ülesannet täidab eraõiguslik isik (RKEK

16.02.2010 määrus nr 3-3-4-1-10, p 5). Eraõigusliku juriidilise isiku poolt Tallinna linna ni-

mel parkimisega seotud avalik-õiguslike ülesannete täitmist on aktsepteeritud ka kohtuprakti-

kas (vt RKEK 12.11.2002 määrus nr 3-3-4-7-02). Viimati nimetatud lahendis selgitas Riigi-

kohus, et see, et Tallinna linn kasutab antud haldusülesande täitmisel allhanke korras erafir-

made abi, ei mõjuta linna ja sõidukiomaniku vahelisi õigussuhteid; sõidukiomanikult teisal-

damistasu võttes tegutses parkimiskorraldaja Tallinna linna nimel (p 10). Ka Tallinna Ring-

konnakohus on pidanud lahendis nr 3-06-1309 lubatavaks delegeerida eraõiguslikule juriidili-

sele isikule halduslepingu alusel parkimistasu maksmise kontrollimine ja viivistasu määrami-

ne (10.01.2007 otsus nr 3-06-1309, p 10).

25. Ülaltoodu kokkuvõtteks on halduskohus õigesti järeldanud, et LS § 187 lg 3 ls 2 on koos-

kõlas põhiseadusega. Haldusülesande delegeerimisega eraõiguslikule juriidilisele isikule ei ole

rikutud riigi tuumikülesannete delegeerimise keeldu ega kaebaja õigust korraldusele ja menet-

lusele.

26. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda

kanda. Vastustaja on esitanud taotluse esindajakulude hüvitamiseks summas 120 eurot.

HKMS § 109 lg 6 alusel jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohtu

hinnangul ei olnud välise õigusabi kasutamine vajalik ega põhjendatud. Vaidlus ei väljunud

vastustaja igapäevategevuse raamidest, seda vaatamata kaebaja poolt tõstatatud põhiseadus-

likkuse küsimustele.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets