3-12-2548/47 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

3. aprill 2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-2548 Haldusasi J O kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 5. novembri 2012. a vaideotsuse nr 2.1-3/12/1500 tühistamiseks ning Haridusja Teadusministeeriumile ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 23. aprill 2013. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – J O Vastustajad – Andmekaitse Inspektsioon ning Haridusja Teadusministeerium Menetluse alus ringkonnakohtus J O apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine

19. märts 2014

RESOLUTSIOON

1. Jätta J O apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Muuta Tallinna Halduskohtu 23. aprilli 2013. a otsuse haldusasjas nr 3-12-2548 põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega. Halduskohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata. 3. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 5. mail 2014 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-12-2548 2(8) kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigikogu liige J O esitas 19.09.2012 Haridusja Teadusministeeriumile (HTM) teabenõude, milles palus temale väljastada alates 2011. a-st läbiviidud monitooringud ja analüüsid, mis puudutavad osaliselt eestikeelsele õppele üle läinud vene gümnaasiumide õpilaste aineteadmiste kvaliteeti ja eesti keele oskust ning õpetajate keeleoskust.

HTM edastas 01.10.2012 kirjaga J. Ole ülevaate nelja HTM poolt tellitud uurimuse tulemuste kohta koos viidetega internetilehekülgedele, kus on kättesaadavad uurimuste aruanded. Lisaks märkis HTM, et 2012. a kevadel andsid koolijuhid vastuseks ministeeriumi poolt eelnevalt esitatud kuuele küsimusele ülevaated oma kooli tulemustest, sealhulgas hindasid õpilaste õppeedukust ja hoiakuid eestikeelse aineõppe osas. Andmete põhjal saab kinnitada, et õppeprotsess vene õppekeelega koolides toimub vastavalt riiklikus õppekavas kehtestatule, õpilaste õpiedukus on minimaalselt rahuldav ning nii õpetajate kui ka õpilaste hoiakud piisavalt head.

2.

J. O esitas 03.10.2012 HTM-le uue teabenõude, paludes väljastada koolijuhtidelt kogutud andmed HTM poolt esitatud kuuele küsimusele, mis on vajalikud parlamentaarse kontrolli teostamiseks, ning rõhutas, et esitatavast teabest eemaldataks avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p-des 11-16 nimetatud isikuandmed.

HTM edastas 10.10.2012 kirjaga nr 2-7/12-264/1 28-l lehel kokkuvõtte vene õppekeelega koolide direktorite poolt tehtud kokkuvõtetest eestikeelsele aineõppele üleminekul, keeldus aga edastamast koolide poolt saadetud materjali, kuna see on küsitud sisemise analüüsi tarbeks konfidentsiaalsusklausliga.

3. Andmekaitse Inspektsioon (AKI) jättis 05.11.2012 vaideotsusega nr 2.1-3/12/1500 rahuldamata J. O vaide HTM poolt teabe väljastamisest keeldumise peale. Otsuse kohaselt ei saa Riigikogu liige parlamentaarse kontrolli teostamiseks küsida teavet AvTS-s sätestatud korras (vt AvTS §-s 1 sätestatud seaduse eesmärki). Riigikogu liikme õigus saada teavet tuleneb Riigikogu koduja töökorra seaduse (RKKTS) §-st 147, mitte AvTS-st. RKKTS §

147 lg 1 kohaselt võib Riigikogu liige esitada kirjalikult küsimuse mh Vabariigi Valitsusele või selle liikmele selle organi või ametiisiku võimkonda kuuluva üksikküsimuse kohta teabe saamiseks. Praegusel juhul on Riigikogu liige esitanud küsimuse teabe saamiseks HTM-le, st haridusja teadusministrile. Kui isik küsib Riigikogu liikmena Vabariigi Valitsuse liikmelt teavet, ei saa niisugust pöördumist käsitada teabenõudena AvTS tähenduses. Riigikogu liiget ei saa sellises olukorras pidada AvTS § 1 mõttes igaüheks, kellele tuleb tagada juurdepääs üldiseks kasutamiseks mõeldud teabele ja luua võimalus kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle. Seadusandliku võimu ülesanne on täidesaatva võimu järelvalve ja kontroll. Riigikogu liikmel on seadusest tulenevad õigused ja kohustused, mille täitmiseks on RKKTS §-s 147 nähtud ette Vabariigi Valitsuse liikmetele kirjalike küsimuste esitamise võimalus. AvTS ei laiene vaidlustele, mis tekivad RKKTS §-s 147 sätestatud õiguse teostamisel,

3-12-2548 3(8) mistõttu puudub AKI-l võimalus vastavate vaiete menetlemiseks. Sarnased erinormid teabe küsimiseks on ette nähtud ka näiteks õiguskantslerile (õiguskantsleri seaduse § 28) ja riigikontrolörile (riigikontrolli seaduse § 43).

4. J O esitas 05.12.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Andmekaitse Inspektsiooni 05.11.2012 vaideotsuse nr 2.1-3/12/1500 tühistamiseks ning Haridusja Teadusministeeriumi kohustamiseks väljastada kaebaja 03.10.2012 teabenõudes nõutud teave (vene õppekeelega koolide juhtide poolt 2012. a kevadel antud vastused Haridusja Teadusministeeriumi küsimustele, mis seisnesid ülevaadetes oma kooli tulemustest, sealhulgas hinnangutes õpilaste õppeedukusele ja hoiakutele eestikeelse aineõppe osas). Kuna Haridusja Teadusministeerium teatas 25.02.2013, et kaebuses soovitud teavet pole võimalik edastada, sest see on pärast töötlemist kustutatud, täiendas kaebaja esitatud kohustamisnõuet, paludes teha Haridusja Teadusministeeriumile ettekirjutus nõutud teave taastada kas arvutisüsteemi kõvakettakoopiatelt, koolijuhtidelt nende vastuseid uuesti küsides või muul tarvilikul viisil ning seejärel edastada kaebajale.

5. Tallinna Halduskohus jättis 23.04.2013 otsusega J. O kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Ekslik on AKI seisukoht, et RKKTS § 147 välistab kaebaja kui Riigikogu liikme õiguse esitada HTM-le teabenõuet. Riigikohtu lahend nr 3-3-1-55-04 pole praeguses vaidluses kohaldatav, sest Riigikogu liikmele ei näe RKKTS ega ükski teine õigusakt ette kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-ga 26 sarnast erikorda teabele juurdepääsuks. AKI on vaide lahendamisel ekslikult samastanud juriidilisest isikust HTM ning füüsilisest isikust haridusja teadusministri, märkides vaideotsuses, et teabenõude esitamine HTM-le tähendab teabenõude esitamist haridusja teadusministrile, milleks RKKTS § 147 näeb Riigikogu liikmele ette erikorra. Valitsusse kuuluvad füüsilised isikud, kuid ministeerium on valitsusasutus – seega juriidiline isik. RKKTS § 147 lg 2 sätestab lisaks, et Riigikogu liikme küsimus ministrile peab olema lühike ning võimaldama lühikest vastust.

J. O ei soovinud aga saada ministrilt lühikest vastust üksikküsimusele, vaid HTM-lt vene koolide direktoritelt eestikeelsele aineõppele üleminekuga seoses kogutud andmeid, mille maht pidi olema õige suur, kui arvestada, et nende alusel HTM poolt tehtud kokkuvõtte maht on 28 lk. Seega oli kaebajal õigus HTM-le teabenõuet esitada ning tema vaide rahuldamata jätmine oli alusetu. Siiski ei pea kohus menetlusökonoomiast lähtudes vaideotsuse tühistamist põhjendatuks, kuivõrd ka vaide uuel arutamisel peaks AKI jätma vaide rahuldamata, sest HTM pole kaebajale koolijuhtidelt kogutud andmete väljastamisest keeldumisega rikkunud AvTS sätteid. Kohus nõustus HTM-ga, et vaidlusalused andmed pole käsitatavad avaliku teabena AvTS § 3 lg 1 mõttes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. J O palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada HTM tegevust puudutavas osas ning teha selles osas asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada ja teha HTM-le ettekirjutus vaidlusaluse teabe väljastamiseks. Kaebaja ei vaidlusta kohtu põhjendusi AKI osas, kuid leiab, et halduskohus on HTM tegevust puudutavas osas jätnud otsuse sisuliselt põhjendamata ning tõlgendanud AvTS §-s 3 sätestatut vääralt. HTM on tunnistanud kaebaja 03.10.2012 teabenõudes palutud teabe olemasolu, kuid keeldus konfidentsiaalsusklauslile viidates seda väljastamast. Teabenõudele AvTS § 6 alusel vastates on HTM tõdenud, et tegemist on avaliku teabega, mille suhtes laieneb juurdepääsupiirang, jättes selle aluse siiski märkimata. Kaebaja hinnangul kohaldub küsitud teabe suhtes AvTS §

36 lg 1 p-des 5 ja 8 sätestatud asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamise keeld. Kohtumenetluse käigus asus HTM seisukohale, et tegemist ei ole üldse avaliku teabega, kuna

3-12-2548 4(8) see pole vastavalt dokumenteeritud (informaalne kirjavahetus, mis ei kuulunud dokumendiregistris registreerimisele). Seega tõlgendab vastustaja AvTS § 3 lg-t 1 viisil, et avalik teave on ainult formaalsete asutusesiseste protseduuride teel dokumenteeritud teave. HTM on nii kirjalikes seisukohtades kui ka kohtuistungil tunnistanud, et vaidlusalune teave oli ministeeriumis jäädvustatud e-kirjadena enne teabe väidetavat kustutamist pärast kohtumenetluse algust. Koolijuhtidelt elektronkirja teel laekunud aruanded sellest, kuidas tulevad koolid toime uue hariduskorraldusega, kuuluvad Vabariigi Valitsuse 26.02.2001 määruse nr 80 „Asjaajamiskorra ühtsed alused“ §-des 17 ja 18 märgitud dokumentide hulka, mis peaksid olema dokumendiregistris registreeritud. Halduskohus ei ole selle küsimuse osas seisukohta võtnud, piirdudes lakoonilise ja argumenteerimata hinnanguga, et vaidlusalune teave ei ole käsitatav avaliku teabena AvTS § 3 lg 1 mõttes.

Ekslik on seisukoht, et avalik teave on vaid asutuses dokumenteeritud teave, sest sellist kitsendust AvTS § 3 lg 1 ei sisalda, hõlmates nii dokumenteeritud kui ka dokumenteerimata, kuid teabekandjal jäädvustatud teavet, mis on saadud või loodud avalikke ülesandeid täites. Suur hulk avaliku sektori poolt loodud või kogutud teabest on sellist laadi, et selle dokumenteerimine ei ole otstarbekas, kuid see peab demokraatliku õigusriigi läbipaistva toimimise tagamiseks olema siiski avalik (nt raamatupidamisdokumendid). Kui avaliku teabe all mõistetaks üksnes dokumenteeritud teavet, saaksid asutused põhjendamatult piirata teabele juurdepääsu pelgalt selle dokumenteerimata jätmisega, mis vähendaks riigihalduse läbipaistvust. Kehtiva õiguse järgi on teabele juurdepääsu võimalik piirata vaid AvTS-s sätestatud kindlatel tingimustel. HTM ei ole oma tõlgenduses järginud ka AKI koostatud „Avaliku teabe seaduse üldjuhendit“, mille §-s 4 on selgelt märgitud, et avalikuks teabeks on „kogu avaliku sektori valduses olev teave, olenemata sellest, kas teavet tuleb dokumendiregistris registreerida või mitte“. AKI on selgitanud, et avalikku teavet võib teisisõnu nimetada avaliku sektori teabeks, mille vastandmõisteks ei ole mitteavalik teave, vaid erateave. Seega on vaidlusalune teave selgelt avalik teave, millele kaebajal on juurdepääsuõigus vastavalt AvTS-le. HTM ei ole kaebajale teavet väljastanud, viitamata sealjuures ühelegi juurdepääsupiirangu alusele, rikkudes sellega AvTS sätteid.

7. Andmekaitse Inspektsioon vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. AKI ei võta seisukohta, kas apellandile tuleb võimaldada tema poolt nõutud teabele juurdepääs või mitte, kuna AKI pole pidanud J. O teabenõude menetlemise õiguspärasust sisuliselt hindama. AKI jääb oma 05.11.2012 vaideotsuses ja halduskohtule 24.01.2013 esitatud seisukoha juurde. Halduskohus lahendas kahte erinevat küsimust, käsitledes esiteks AKI pädevust apellandi poolt HTM-le 03.10.2012 esitatud pöördumise menetlemisel (s.o kas tegemist oli üldse teabenõudega ja kas Riigikogu liiget saab pidada igaüheks AvTS § 1 tähenduses) ning teiseks HTM poolt apellandi teabenõude menetlemise õiguspärasust. Apellatsioonkaebuses on esitatud vastuväited halduskohtu otsusele üksnes osas, mis käsitles HTM tegevust teabenõude menetlemisel. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud täiendavaid seisukohti küsimuses, mis puudutab AKI pädevust J. O poolt HTM-le 03.10.2012 esitatud pöördumise menetlemisel.

Halduskohus ei tühistanud AKI 05.11.2012 vaideotsust, milles inspektsioon leidis, et ei ole pädev menetlema Riigikogu liikmete taolisi pöördumisi. AKI asus seisukohale, et Riigikogu liige ei saa parlamentaarse kontrolli teostamiseks küsida teavet AvTS-s sätestatud korras. Riigikogu liikmeks oleval isikul on väljaspool parlamendisaadiku tööülesandeid kahtlemata õigus küsida teavet AvTS alusel, kuid antud juhul küsis J. O teavet Riigikogu liikmena parlamentaarse kontrolli teostamiseks. Viimati nimetatud juhul tuleneb teabe saamise õigus RKKTS § 147 lg-st 1 (s.o võimalus esitada kirjalik küsimus mh Vabariigi Valitsusele liikmele, sh haridusja teadusministrile, tema võimkonda kuuluva üksikküsimuse kohta teabe

3-12-2548 5(8) saamiseks). Sarnased erinormid on nähtud ette ka õiguskantslerile ja riigikontrolörile. Olukorras, kus informatsiooni saamise õigus on reguleeritud eriseadusega, AvTS kohaldamisele ei kuulu (vt Riigikohtu 04.11.2004 otsus nr 3-3-1-55-04, p 13). Avalikule teabele juurdepääsu õigus on tuletatud põhiseaduse (PS) §-s 44 sätestatud üldisest informatsiooniõigusest. Riigikogu kui riiklik institutsioon ei saa olla põhiõiguste kandjaks. Sarnane küsimus on kohtupraktikas tõusetunud olukorras, kus omavalitsusüksuse volikogu liige küsis samalt omavalitsuselt volikogu liikmena teavet ning Riigikohus leidis, et taolistele omavalitsuse sisesuhetele AvTS ei laiene (vt lahend nr 3-3-1-55-04). Praegusel juhul on tegemist sarnase sisesuhte olukorraga riigi tasandil, mille osas on teabevahetuseks kehtestatud erireeglid. AvTS § 2 lg 2 p 4 kohaselt ei kuulu AvTS kui üldseadus kohaldamisele eriregulatsiooniga kaetud ulatuses. Konkreetsel juhul allub J. O pöördumine RKKTS § 147 lg-s 1 sätestatud eriregulatsioonile, mitte AvTS üldregulatsioonile. Kuivõrd AKI pädevus piirdub üksnes AvTS alusel esitatud teabenõuete täitmisega seotud vaidluste lahendamisega, jäeti J. O vaie rahuldamata pädevuse puudumise tõttu, ilma seda sisuliselt lahendamata. AKI ei ole võtnud sisulist seisukohta, kas HTM oli kohustatud apellandi küsitud teabe väljastama või mitte.

8. Haridusja Teadusministeerium vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. HTM jääb esimese astme kohtule esitatud vastuväidete juurde. Apellandile 01.10.2012 edastatud vastuskirjas viidatud koolide juhtidelt saadud teabe puhul oli tegemist sellise teabega, mille ministeerium sai koolide juhtidelt tagasisidena, et hinnata eestikeelsele õppele ülemineku protsesse gümnaasiumiastmes. Viidatud informatsiooni andsid koolide juhid HTM-le e-posti teel, et ministeerium saaks ülevaate vene õppekeelega koolide hetkeolukorrast ning ühtlasi planeerida selle tagasiside abil vajalikke tegevusi õpilaste, õpetajate ja koolijuhtide valmisolekuks eestikeelsele õppele üleminekuks. Andmete küsimise eesmärk oli suunata koolide juhte olukorda analüüsima ning need analüüsid olid tehtud väga erineval moel. Kuna koolide juhtide esitatud andmed sisaldasid osaliselt ka isikuandmeid, siis ei pidanud HTM nende andmete väljastamist võimalikuks ning pärast andmete analüüsimist ja põhjaliku üldistatud kokkuvõtte tegemist, kustutas saadud andmed. HTM analüüsi tulemustel valminud kokkuvõte on apellandile edastatud 10.10.2012 vastuskirjaga.

Avaliku teabe mõiste defineerimisel tuleb juhinduda AvTS § 3 lg-st 1, milles toodud definitsioonist lähtudes tuleb asuda seisukohale, et avalik teave on selline teave, mis on teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud. See viitab, et avalik teave on avalikõiguslikke ülesandeid täites loodud või saadud ennekõike valmis dokument. Kuidagi ei saa järeldada, et avaliku teabena tuleks käsitleda igasugust avaliku sektori valduses olevat teavet, olenemata selle dokumenteerimise kohustusest. Kuna koolide juhtidelt saadud andmed olid vajalikud vaid ministeeriumi enda tööprotsessi koordineerimiseks ja neid kasutati üksnes abistava alusmaterjalina vajalike analüüside koostamiseks ja hetkeolukorra fikseerimiseks, ei ole HTM saadud teavet ka dokumenteerinud. Andmete alusel koostatud kokkuvõte andis ministeeriumile piisava info selle kohta, missugune kool on millisel tasemel ning kes millist abi vajab. Selle järgselt kavandas HTM oma tegevused ning kustutas vastavad andmed pärast nende läbitöötamist ja kokkuvõtte koostamist. HTM on endiselt seisukohal, et koolide juhtidelt saadud teave ei olnud avalik teave AvTS § 3 lg 1 tähenduses ning HTM ei olnud kohustatud seda dokumenteerima ega teabenõude korras väljastama.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-12-2548 6(8) 9. Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2014 istungil kohtu poolt tehtud ettepanekul ja teiste menetlusosaliste nõusolekul asendas J. O käesolevas asjas HTM suhtes esitatud kohustamisnõude tuvastamisnõudega, sest kuivõrd HTM on taotletud teabe kustutanud ja selle taastamine ei ole enam tehniliselt võimalik (vt vastustaja 15.03.2013 selgitusi – tl 120 ja pöördel), siis ei saaks kohustamisnõuet enam rahuldada ka juhul, kui vastustaja tegevus oli õigusvastane. Kohustamisnõude rahuldamise üheks eelduseks on kohustatava toimingu tegemise võimalikkus kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2; vt ka Riigikohtu 03.06.2013 otsus nr 3-3-1-13-13, p 11; 24.04.2012 otsus nr 3-3-1-1-12, p 20). Ringkonnakohtu hinnangul ei esinenud käesoleval juhul ka HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumise piirangut, sest muid tõhusamaid võimalusi kaebaja õiguste kaitseks kujunenud olukorras ei esine ning samas võib vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele edaspidi. Praegune vaidlus kinnitab juba iseenesest, et võimalik hilisem kohustamiskaebus ei pruugi sarnase küsimuse uuesti tõusetumise korral olla isiku õiguste kaitseks efektiivsem. Samuti ei saa probleemi taaskerkimise võimalust pidada pelgalt hüpoteetiliseks, sest apellant kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et parlamendi liikmete poolt ametiasutustele selliste teabenõuete esitamine on tavapärane. Vabariigi Presidendi 26.03.2014 otsusega nr 397 on J. O küll nimetatud haridusja teadusministrina Vabariigi Valitsuse liikmeks, kuid tema volitused Riigikogu liikmena on sellest tulenevalt alates 26.03.2014 PS § 64 lg 1 ja Riigikogu liikme staatuse seaduse (RKLS) § 5 lg 1 järgi üksnes peatunud, mitte aga lõppenud.

10. Ringkonnakohus selgitab veel, et olukorras, kus halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ning apellant on soovinud asjas uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada, on halduskohtu otsust vaidlustatud tervikuna, olenemata sellest, et kaebaja osade halduskohtu põhjendustega nõustub. Apellatsioonimenetluse piirid määrab ära üksnes apellatsioonkaebuse taotlus, mitte apellatsioonkaebuse õiguslikud põhjendused (HKMS § 197). Ulatuses, milles esimese astme halduskohtu otsus on vaidlustatud, peab ringkonnakohus kontrollima selle seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (nt Riigikohtu 17.03.2014 otsus nr 3-3-1-61-13, p 12; 15.01.2014 otsus nr 3-3-1-71-13, p 13.3). Ringkonnakohus ei ole asja apellatsiooni korras läbivaatamisel seetõttu seotud ka nende esimese astme kohtu õiguslike hinnangutega, millega apellant on selgesõnaliselt nõustunud.

11. Käesolevas asjas vaidluse all olevale 03.10.2012 teabenõudele (tl 46) oli J. O alla kirjutanud Riigikogu liikmena ning rõhutas, et küsitud andmed on vajalikud parlamentaarse kontrolli teostamiseks. AKI leiab, et Riigikogu liige ei saa AvTS-s sätestatud korras küsida teavet parlamentaarse kontrolli teostamiseks, vaid Riigikogu liikmeks olev isik võib teabe nõudmisel AvTS-le tugineda üksnes väljaspool parlamendisaadiku tööülesandeid. AKI seisukohad tuginevad muu hulgas Riigikohtu 04.11.2004 otsusele nr 3-3-1-55-04 (p-d 13-14), milles leiti, et kui isik küsib kohaliku omavalitsuse ametiasutuselt teavet sama omavalitsusüksuse volikogu liikmena, ei saa seda käsitleda teabenõudena AvTS tähenduses ning sellistele olemuslikult sisesuhetele AvTS ei laiene ja neist suhetest tekkivaid vaidlusi ei saa lahendada halduskohtus.

12. Riigikogu liikmetele on seadustes nähtud ette mitmed spetsiifilised võimalused teabe saamiseks. Riigikogu liikmel on õigus esitada muu hulgas Vabariigi Valitsusele või selle liikmele arupärimine (s.o küsimus, mis puudutab selle organi või ametiisiku võimkonda reguleerivate õigusaktide täitmist – PS § 74, RKKTS § 139 lg 1), suuline küsimus (s.o infotunnis lühikest vastust võimaldav lühike küsimus – RKKTS § 144 lg-d 1, 2 ja § 146 lg 4) või kirjalik küsimus (s.o lühike ja lühikest vastust võimaldav küsimus selle organi või ametiisiku võimkonda kuuluva üksikküsimuse kohta teabe saamiseks – RKKTS § 147 lg-d 1,

3-12-2548 7(8) 2). Lisaks sätestab RKLS § 20 eriregulatsiooni (eelkõige lühema tähtaja) Riigikogu liikme märgukirjadele ja avaldustele vastamiseks. Samuti on Riigikogu liikmel võimalik informatsiooni saada Riigikogu komisjonide vahendusel, kellele on seadusega antud selleks ulatuslikud volitused (RKKTS § 22).

Riigikogu kodukorra seaduse eelnõu (Riigikogu 9. koosseisu 1222 SE) seletuskirjast nähtuvalt on selle seaduse reguleerimisalaks muu hulgas Riigikogu põhiseaduslike ülesannete (sh parlamentaarse kontrolli) täitmise kord. Parlamentaarse kontrolli instrumentidena käsitletakse eelnõu seletuskirja kohaselt esmajoones umbusaldusavaldust, Riigikogu komisjonide ja uurimiskomisjonide tegevust, samuti arupärimisi ning suulisi ja kirjalikke küsimusi. Samade vahenditega on parlamentaarse kontrolli läbiviimist peamiselt seostatud ka teostes „Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne“ (Tallinn, 2012 – nt lk 147, lk 558, lk 565-567) ja „Riigikogu koduja töökorra seadus. Kommentaarid“ (Tallinn, 2012 – nt lk 91, lk 102, lk 399, lk 418-419, lk 479) ega ole viidatud Riigikogu liikme poolt AvTS alusel valitsusasutustele või ametiisikutele teabenõude esitamisele kui samuti ühele parlamentaarse kontrolli teostamiseks rakendatavale instrumendile.

13. Ringkonnakohus nõustub AKI poolt 05.11.2012 vaideotsuses (tl 9-10) ja ka kohtumenetluse käigus välja toodud seisukohaga, et AvTS ei sätesta parlamentaarse kontrolli teostamise vahendeid, vaid AvTS eesmärk on võimaldada avalikkuse kontrolli avalike ülesannete täitmise üle, konkretiseerides sellega PS § 44 lg-tes 1 ja 2 sätestatud õigust saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni ning teavet avaliku võimu organite tegevuse kohta. Parlamentaarse kontrolli instrumendid tuleb sätestada asjaomastes seadustes eraldiseisvalt, et nii kontrolli teostaja kui ka adressaadi jaoks oleksid üheselt arusaadavad mõlema poole õiguste ja kohustuste sisu ja ulatus ning rakendatavad õiguskaitsevahendid. Parlamentaarset kontrolli teostades ei ole Riigikogu liige käsitatav haldusevälise üksikisikuna (n-ö igaühena), vaid Riigikogu kui kollegiaalse riigivõimuorgani liikmena. Praegune vaidlus ei erine oma olemuselt Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-55-04 käsitletust, sest tegemist on samuti ühe ja sama avaliku võimu kandja (antud juhul riik, viidatud lahendis kohaliku omavalitsuse üksus) eri organite vahelise sisesuhtega. Halduskohus ei saa lahendada ühe ja sama avaliku võimu kandja organite vahelisi lahkarvamusi.

Ehkki selline vahetegu võib näida kunstlik, arvestades, et väljaspool parlamendisaadiku ametiülesandeid on iga Riigikogu liige ka põhiõiguste kandja ning võib seega tugineda teabenõuete esitamisel AvTS-le, ei saa vastavates suhetes kohaldamisele kuuluvate regulatsioonide põhimõttelisi erisusi ja kohaldatava regulatsiooni osas selguse tagamise vajadust silmas pidades siiski aktsepteerida ka n-ö paralleelpöördumisi, milles tuginetakse üheaegselt mõlemale alusele. Vastupidine oleks õigusselgusetu ja võiks põhjustada asjatuid vaidlusi. Kuna taolised vaidlused ei kuulu halduskohtu kompetentsi, siis ei oma asja lahendamise seisukohalt ka tähtsust, kas Riigikogu liikmele eriseadusega antud volitused parlamentaarse kontrolli teostamiseks (nt RKKTS §-s 147 sätestatud kirjalik küsimus) on iseenesest asjakohased ja piisavad. Nagu märgitud, on igal Riigikogu liikmeks valitud isikul küll võimalik esitada teabenõudeid AvTS alusel, kuid seda ühelgi juhul mitte Riigikogu liikmena ega viitega tema poolt parlamentaarse kontrolli teostamisele, vaid ainult üksikisikuna, igaühena.

14. Kuivõrd J. O küsis HTM-lt antud juhul teavet mitte üksikisiku, vaid Riigikogu liikmena, siis ei saanud ta AvTS § 2 lg 2 p-st 4 tulenevalt tugineda avalikule teabele juurdepääsu käsitlevale üldregulatsioonile ning järelikult puudus AKI-l ka võimalus apellandi vaiet sisuliselt menetleda, sest AKI-le AvTS § 44 p-ga 1 ja §-ga 45 omistatud järelevalvepädevus

3-12-2548 8(8) piirdub üksnes sama seaduse kohaldamise juhtumitega. AKI 05.11.2012 vaideotsus on seega õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

15. Põhjusel, et J. O esitas vaidlusaluse 03.10.2012 teabenõude HTM-le Riigikogu liikmena ega saanud seetõttu tugineda AvTS regulatsioonile, ei olnud HTM-l ka AvTS-st tulenevat kohustust esitatud teabenõude täitmiseks ja HTM 10.10.2012 keeldumine ei saanud kaebaja õigusi rikkuda. Järelikult tuleb J. O kaebus jätta ka selles osas rahuldamata, andmata hinnangut vaidlustatud HTM toimingu õiguspärasusele (vt ka Riigikohtu erikogu 20.12.2001 otsus nr 3-3-1-15-01, p 21; 20.12.2001 määrus nr 3-3-1-8-01, p 21).

16. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb J. O apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.04.2013 otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab aga halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et J. O on käesolevas asja tasunud riigilõivu kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel kokku 30 eurot (tl 7; tl 171). Muude menetluskulude kandmise kohta J. O esimese ega teise astme kohtumenetluses andmeid esitanud ei ole. Kuna J. O apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning muutmata jääb halduskohtu otsuse resolutsioon, millega jäeti J. O kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel apellandi enda kanda. Haridusja Teadusministeerium ega Andmekaitse Inspektsioon ei ole menetluskulude kandmise kohta esimese ega teise astme kohtus andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustajate menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman