3-13-434/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits, Agu Timmi Määruse tegemise aeg ja koht 02.04.2014, Tartu Haldusasja number 3-13-434 Haldusasi M.M. kaebus Viru Vangla kodukorraga kehtestatud päevakava õigusvastasuse ja tühisuse tuvastamiseks ning vanglaametnike käitumises distsiplinaarsüüteo koosseisu tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 27.03.2013. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.M. määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu 27. märtsi 2013. a määrus muutmata ja M.M. määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.

ASJAOLUD

1. Viru Vangla kinnipeetav M.M. esitas 21.02.2013. a Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu. Kaebaja leiab, et Viru Vangla kohtleb kodukorraga kehtestatud päevakava alusel erinevate osakondade kinnipeetavaid ebavõrdselt ning päevakava ei ole kooskõlas haldusmenetluse seaduse nõuetega. Kehtestatud päevakava on tühine. Vangla direktor piirab teadlikult ja õigusvastaselt M.M. õigusi, diskrimineerib teda ja alandab tema inimväärikust. Vanglaametnikud on päevakava kehtestades, kinnitades ja selle õigusvastasusest teatamata jättes toime pannud distsiplinaarsüüteo tunnustele vastava teo. Esialgse õiguskaitse korras palus M.M. ettekirjutust vaidlustatud päevakava täitmise peatamiseks või tühistamiseks.

2. Tartu Halduskohus tagastas M.M.

kaebuse 27.02.2013. a määrusega halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p-i 1 ja lg 2 p-de 1, 2 alusel. Halduskohus leidis, et M.M. l pole õigust ühegi kaebuses sisalduva tuvastamisnõude esitamiseks. Viru Vangla kinnipeetavatele kodukorraga kehtestatud päevakava vaidlustamine tuvastamiskaebusega ei muuda vangla päevakava kaebuse rahuldamise korral kehtetuks ja

2 seetõttu ei saa tuvastamisnõudega oma õigusi taastada või muul moel kaitsta. Soovitud eesmärgini võib kaebaja jõuda vaid tühistamiskaebuse esitamise kaudu. Samuti on M.M. l 27.02.2013. a seisuga läbimata kodukorra vaidlustamise osas kohustuslik kohtueelne menetlus. Halduskohtul puudub pädevus vanglaametniku süüteo tuvastamiseks või ametniku karistamiseks ning sellekohaste nõuete pädevale ametkonnale edastamiseks. Tuvastamisnõude puhul ei ole võimalik kohaldada kaebaja õiguste esialgset kaitset konkreetsele tegevusele kohustamise teel. M.M. esialgse õiguskaitse taotlus on sisuliselt kohustamisnõue, kaebus sisaldab aga tuvastamisnõuet, mille rahuldamise korral halduskohus üksnes nendib vaidlustatud tegevuse õigusvastasust.

3. 20.03.2013. a esitas M.M. määruskaebuse Tartu Halduskohtu 27.02.2013. a määruse peale ja palus halduskohtu määrus tühistada ning samuti palus end määruskaebuse esitamisel vabastada riigilõivu tasumise kohustusest seoses maksejõuetusega.

4. Tartu Halduskohus jättis 27.03.2013. a määrusega rahuldamata M.M. menetlusabi taotluse ning andis kaebajale tähtaja riigilõivu summas 15 eurot tasumiseks. Halduskohus leidis, et puudub piisav alus järeldada, et M.M. määruskaebus on ilma igasuguse edulootuseta, kuid tema kahekordne arvestatav keskmine kuusissetulek enne määruskaebuse koostamist on 26,25 eurot, mis võimaldab tasuda määruskaebuse esitamisel vajaliku 15 euro suuruse riigilõivu. Seega ei ole alust pidada M.M. t maksujõuetuks ja vabastada teda määruskaebuse esitamiseks vajaliku riigilõivu tasumise kohustusest.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

5. M.M. esitas määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 27.03.2013. a määrus tühistada. Määruskaebuse kohaselt jättis halduskohus tähelepanuta, et seadusandja on jätnud lahtiseks, mida võib põhjendatud kulutustena käsitleda (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-152-12 p 16, HKMS § 116 lg 2, TsMS § 186). Tegemist ei ole kaalutlusotsusega. Kaebajale ei ole teada, millise kaebuses esitatud taotluse menetlemise eest temalt riigilõivu nõutakse ning miks ta sai riigilõivu tasumise kohustusest mittevabastamise määruse kätte 40 päeva pärast esialgse õiguskaitse taotluse esitamist. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas leidis halduskohus, et kaebaja sissetulekuks enne menetlusabi taotluse esitamist on 4 kuu jooksul 210 eurot. Halduskohtu arvates peab kaebaja valima, kas suhelda lähedastega ja end pesta või pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Samuti peab halduskohtu arvates kaebaja valima, kas olla näljas, mida ta on niigi või kaitsta end kohtumenetluses. Kuna kaebaja peab tervisliku seisundi tõttu iga päev tund aega võimlema, kulub tal rohkem energiat, kuid maksejõuetuse tõttu puudub võimalus ise osta treeninguks kuluva energia katteks toiduaineid. Halduskohus jättis tähelepanuta ka asjaolu, et kaebajalt nõutakse riigilõivu tasumist ka teiste kohtuasjade menetlustes.

6. Vastustaja Viru Vangla palub jätta M.M. määruskaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt ei tingi määruskaebuses esitatud põhjendused halduskohtu määruse tühistamist. Määruskaebuse esitaja väide, et peab valima kas olla näljas, märkides seejuures, et seda on ta niigi, on ilmselgelt ebatõene. Kinnipeetaval ei ole otseselt vajalik end täiendavalt toitlustada. Vangistusseaduse (VangS) § 47 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni

3 nõuetele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vangla toidukava koostamist ja toitlustamist jälgib arst. Kinnipidamisasutustele kehtib sotsiaalministri 31.12.2002. a määrus nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutuses“ (Määrus). Nimetatud Määruse järgi peab kinnipeetava toit tagama nõuetekohase ööpäevase toiduenergia vajaduse, vitamiinide, mineraalide ja valkude koguse. Määruse § 1 lg 4 kohaselt arvestatakse toidunormi määramisel kinnipeetava ööpäevast toiduenergiavajadust ja terviseseisundit. Viru Vangla pakub kinnipeetavatele kolm korda päevas sooja toitu ning kinnipeetavate menüüd koostatakse vastavalt Määrusele. Baasmenüüd koostatakse ühtselt kõikide vanglate kinnipeetavate jaoks ning kõik kinnipeetavad saavad sama toitu. Kinnipeetavatele on tagatud tervislik ja täisväärtuslik toit, mis vastab nii kalorsuselt kui ka vitamiinide ja mineraalide poolest Määruses kehtestatud nõuetele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 27.03.2013. a määrus tuleb jätta muutmata ja M.M. määruskaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus selgitab kaebajale, et praeguses menetlusstaadiumis käib vaidlus selle üle, kas M.M. tuleks vabastada riigilõivu tasumise kohustusest või mitte määruskaebuse esitamisel Tartu Halduskohtu 27.02.2013. a määruse peale, millega tagastati M.M. halduskohtule esitatud esialgne kaebus. Esialgselt kaebuselt ja kaebuses esitatud esialgse õiguskaitse taotluselt tasutava riigilõivu tasumise osas ei ole halduskohus seisukohta võtnud, kuna leidis, et esinevad alused kaebuse koheselt tagastamiseks. Riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule kohtu tehtud määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot.

HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel võib kohus menetlusabina isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest. HKMS § 111 lg 1 kohaselt on menetlusabi andmise eelduseks kaebaja maksejõuetus ja menetluses osalemise edukus. Füüsilisele isikule menetlusabi andmisel tuleb arvestada HKMS § 112 lg 1 p-st 1 tuleneva piiranguga, mille kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. M.M. vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt oli tema 20.03.2013. a koostatud määruskaebuse ja sellelt riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (20.11.2012-19.03.2013) sissetulek 210 eurot, millest maha arvamisele kuulub HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel 157,50 eurot, s. o seaduse alusel tehtavad kinnipidamised nõuete fondi ja vabanemisfondi ning tasu elektrienergia eest. Muude kaebaja sellel perioodil tehtud kulutuste mahaarvamiseks puudub seadusest tulenev alus. Seega on kaebaja menetlusabi taotluse lahendamisel arvestatavaks sissetulekuks määruskaebuse esitamisele eelnenud neljal kuul 52,5 eurot (210-157,5), mis teeb tema kahekordseks ühe kuu keskmiseks sissetulekuks 26,25 eurot (52,5:4x2). Antud asja menetluskulud kaebaja jaoks piirduvad eeldatavasti riigilõivuga (15 eurot), mis ei ületa tema kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. Seega esinevad käesoleval juhul asjaolud, mille puhul füüsilisele isikule menetlusabi andmine riigilõivust vabastamise osas ei ole HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt lubatud. Määruskaebuses esitatud väidetest saab järeldada M.M. seisukohana, et menetlusabi taotluse lahendamisel tuleb arvesse võtta ka kulutusi, mis on tehtud lisatoidu ostmiseks,

4 hügieenitarvete soetamiseks ning teistes kohtuasjades riigilõivu tasumiseks. HKMS § 112 lg 1 p 1 selliste kulutuste mahaarvamist kinnipeetava sissetulekust ei võimalda. Ringkonnakohus viitab siinjuures Riigikohtu 12.03.2014. a määrusele haldusasjas nr 3-3-1-82-13, mille p-s 12 kohus leiab, et lõivustatava avalduse esitamise üle otsustab isik ise, mistõttu ei ole riigilõivu puhul tegemist summaga, mille käsutamisõigust isikul pole. Seetõttu puudub alus riigilõivu HKMS § 112 lg 1 p-s 1 loetletud mahaarvamistega võrdsustada. Samuti ei võimalda HKMS § 112 lg 1 p 1 isiku sissetulekutest maha arvata kulutusi hügieenitarvetele, toidule ega riietele. Ringkonnakohus lisab, et viidatud lahendist selgub ka Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt TsMS § 186 lg 1 ei ole HKMS § 116 lg 2 alusel kohaldatav kui isik ei vasta HKMS § 112 lg-s 1 sätestatud menetlusabi saamise tingimustele. Kuna M.M. ei vasta HKMS § 112 lg-s 1 sätestatud tingimustele, on välistatud tema suhtes ka TsMS § 186 kohaldamine. Seega saab vastuseks määruskaebuses toodud väitele märkida, et kaebaja kulutusi toidule, hügieenitarvetele ja riigilõivu tasumisele ei ole eeltoodud Riigikohtu lahendi alusel põhjendatud lugeda kulutusteks, mida peaks arvestama ühe kuu keskmise sissetuleku arvestamisel. Kinnipeetavate toitlustamise ja ka muude vajaduste rahuldamise tagab suuremas osas vangla, mistõttu ei ole põhjendatud nimetatud kulutuste kaebaja sissetulekutest mahaarvamine. Lisaks märgib ringkonnakohus, et menetlusabi taotluse lahendamisel tuleb analüüsida kaebaja sissetulekuid ja väljaminekuid taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu vältel, kuid vastava perioodi isikukonto väljavõttest ei nähtu, et kaebaja oleks oma rahaliste vahendite arvelt tasunud mõnes teises kohtuasjas riigilõive või kautsjoneid. Riigikohtu tsiviilkolleegium on kaebaja viidatud 13.02.2013. a määruse nr 3-2-1-152-12 p-s 16 viidanud, et muude arvessevõetavate kulutuste alla võib teatud juhtudel arvata ka kulutused toidule, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolev juhtum ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi menetluses olnud kaasus identsed, kuna ühel juhul on tegemist kinnipeetavast kaebajaga, kes on allutatud teistsugusele režiimile ja teisalt vabaduses viibiva isikuga, kelle kulutusi ei kanna üldjuhul keegi teine. Tulenevalt eelpool toodust jätab ringkonnakohus M.M. määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.03.2013. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Madis Ernits Agu Timmi