3-13-1954/27 · Tartu Ringkonnakohus

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiina Pappel ja Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht

2. aprill 2014, Tartu Haldusasja number 3-13-1954 Haldusasi Artemi Kurvitsa kaebus AS-i Eesti Vanglatööstus ja Viru Vangla tegevuse peale, tööle ennistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 18.02.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Artemi Kurvitsa määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Artemi Kurvits Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.02.2014. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vanglas kinni peetav isik Artemi Kurvits esitas 17.09.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles kaebas AS-i Eesti Vanglatööstus ja Viru Vangla tegevuse peale seoses tema töölt vabastamisega, taotles tööle ennistamist ja mittevaralise kahju hüvitamist.

2. Tartu Halduskohus jättis kaebuse 11.12.2013. a määrusega käiguta ja andis selle puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Muuhulgas palus kohus kaebajal kohtule teatada, kas ta soovib hüvitise määramist kindlas suuruses või soovib, et kohus määraks selle oma äranägemisel. Kohus selgitas, et vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg-le 2 võib riigilõivu suurus kahju hüvitamise nõude esitamisel olla 15 kuni 750 eurot, kuid kui soovitakse hüvitise määramist kohtu äranägemisel, tuleb riigilõivu tasuda 250 eurot. Kohus palus kaebajal vajadusel menetlusabi taotluse esitada.

3. A. Kurvits esitas 29.12.2013 kohtule kaebuse täpsustuse, kuid selles ei olnud märgitud kahjuhüvitise suurust. Koos täpsustusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse, milles selgitas, et tal ei ole rahalisi vahendeid.

4. Tartu Halduskohtu 18.02.2014. a määrusega rahuldati menetlusabi taotlus osaliselt ning kohustati kaebajat tasuma 50 euro suurune riigilõiv 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruse kohaselt esitas kaebaja 29.12.2013 menetlusabi taotluse, milles taotles maksejõuetuse tõttu kaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise edasilükkamist kuni õiglase ja erapooletu kohtuotsuse tegemiseni asjas nr 3-13-1954. Kohus selgitas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 104 alusel, et riigilõivu tasumine on kaebuse sisulise läbivaatamise vältimatuks eeltingimuseks.

Regulatsioon on imperatiivne ega anna kohtule võimalust kaaluda, kas lubada isikul tasuda riigilõiv asja hilisemas menetlusstaadiumis, näiteks pärast otsuse tegemist. Kohus märkis, et ehkki kaebaja ei ole sõnaselgelt palunud end vabastada riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel, on kaebaja viidanud oma maksejõuetusele, mis väidetavalt ei võimalda tal praeguses menetlusstaadiumis riigilõivu tasuda ning mille tõttu ta on sunnitud taotlema menetlusabi. Kohus käsitas seda taotlusena kaebaja vabastamiseks kaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest.

HKMS § 104 lg 1 lause 2 kohaselt tuleb kaebuses mitme nõude, sealhulgas alternatiivsete nõuete esitamisel tasuda riigilõivu lähtudes nõudest, mille esitamisel on ette nähtud suurim riigilõiv. Kuna kaebaja ei ole 29.12.2013. a vastuses väljendanud soovitava hüvitise suurust, siis tõlgendas kohus seda soovina, et hüvitise suuruse määraks kohus oma äranägemisel. Kuna kõige suurem riigilõiv on ette nähtud kaebuses esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude eest, tuleb kaebajal tasuda riigilõiv selle järgi, s.o 250 eurot. Kohus arvutas vastavalt HKMS § 112 lg 1 p-le 1 kaebaja kahekordse keskmise ühe kuu sissetuleku perioodil 29.08.2013 kuni 28.12.2013.

Vaadeldaval ajavahemikul oli kaebaja sissetulek 280,50 eurot, millest on õigustatud maha arvata isikukonto väljavõttest nähtuvad tasutud riigilõivud, st 30 eurot. Järelikult on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 125,25 eurot ((280,50-30):4×2). Ehkki nõutav riigilõiv 250 eurot ületab selle summa, ei olnud kohtu hinnangul kaebaja täielik vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest põhjendatud. Kohtu arvates on asjakohane võtta HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut arvesse ka isiku maksevõime üldisel hindamisel.

Arvestades rahaliste vahendite liikumist kaebaja vanglasisesel isikukontol kaebuse esitamisele eelneval perioodil, pidas kohus põhjendatuks vabastada kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel 80 % ulatuses, st 200 euro ulatuses, seega kohustades kaebajat tasuma 50 euro suurust riigilõivu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. A. Kurvits esitas 05.03.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 18.02.2014. a määruse tühistamiseks. Määruskaebuses selgitab kaebaja, et on püüdnud enda ebaseadusliku vallandamise probleemi lahendada vanglasiseselt. Enne kohtusse kaebuse esitamist oli kaebaja kindel, et asi laheneb õiglaselt ning vangla ennistab ta ise tööle. Seetõttu kulutas kaebaja 03.07.2013 enda teenitud raha 185,03 eurot esmatarbekaupade ja toiduainete peale. Kuna kaebajale on haiguste tõttu määratud dieettoitumine, siis tuleb tal mõningaid toiduaineid kauplusest osta. Seega kokkuvõtvalt kaebaja ei arvanud, et tal tuleb kohtusse pöörduda ning ta kulutas teenitud vahendid ära. Hiljem on talle laekunud rahalisi vahendeid lähedastelt, kuid tegemist ei ole sissetulekuga. Vabanemisfondi vahendeid kaebajal enne vabanemist kasutada ei lubata. Kaebaja palub end vabastada riigilõivu tasumisest ning usub, et asi laheneb edukalt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. A. Kurvits ei ole vastu vaielnud sellele, et halduskohus mõistis tema 29.12.2013. a avaldust kui menetlusabi taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks, ega sellele, et kaebaja soovib hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel, mille eest tuleb vastavalt RLS § 571 lg-le 3 tasuda riigilõivu 250 eurot. Ka ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kaebaja avaldust õigesti tõlgendanud ja riigilõivusumma õigesti määratlenud. Seega vaidluse all ei ole, et kaebaja on soovinud 250 euro suuruse riigilõivu tasumisest vabastamist. Määruskaebuses väidab kaebaja aga, et tal ei ole raha ka 50 euro tasumiseks, sest ta on oma vahendid 03.07.2013 esmatarbekaupadele ja toiduainetele kulutanud. Samuti leiab A. Kurvits, et lähedaste ülekandeid ei saa pidada sissetulekuks ning selgitab, et vabanemisfondis tal küll on raha, kuid seda pole võimalik kasutada. Niisiis sisuliselt vaidleb kaebaja vastu HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaldamisele ja sellele, et ta vabastati riigilõivu tasumisest vaid osaliselt.

8. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile.

Ringkonnakohus märgib, et halduskohus võttis kaebaja sissetuleku arvutamisel õigesti vastavalt HKMS § 112 lg 1 p-le 1 aluseks perioodi 29.08.2013 kuni 28.12.2013. Ringkonnakohus kontrollis ka halduskohtu arvutusi nimetatud sättest tuleneva valemi alusel ning tuvastas, et halduskohus jõudis õigele tulemusele, et A. Kurvitsa sissetulek on olnud 280,50 eurot. Vastuseks väitele, et lähedaste tehtud ülekandeid ei saa pidada sissetulekuks, viitab ringkonnakohus Riigikohtu 12.03.2012. a määruse nr 3-7-1-3-61-12 p-le 9, mille kohaselt: „Kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel tuleb sissetulekuna käsitada laekumisi vanglasisesele isikuarvele, sh nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole, samuti kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetavad summad, sh menetluskulu)“. Seega ei tähenda „sissetulek“ ainult töötasu ning halduskohus arvestas õigustatult kaebaja sissetuleku hulka ka ühekordseid laekumisi. Mis puutub kaebaja sissetulekust tehtavatesse mahaarvestustesse, siis ei oma tähtsust kaebaja väide selle kohta, et ta ei saa vabanemisfondi vahendeid hetkel kasutada, sest kohus ei arvestagi HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel kinnipeetava maksevõime hindamisel tema vabanemisfondi vahenditega. Lisaks selgitab kohus, et määruskaebuses esitatud väide raha kulutamise kohta 03.07.2013 ei ole asjakohane, sest nimetatud kuupäev ei kuulu perioodi 29.08.2013 kuni 28.12.2013 hulka. Seega määruskaebuse lahendus ei olene sellest, kas kaebajal oli kuupäevaks 03.07.2013 kogunenud töötasu, kas ta kulutas selle esmatarbekaupadele ja toiduainetele ning miks ta seda tegi ja kas ta nägi sel ajal ette kohtusse pöördumise vajadust. Niisiis on kõik kaebaja väited seoses 03.07.2013 tehtud kulutustega asjassepuutumatud. Oluline on märkida, et kaebaja esitas kohtule kaebuse 17.09.2013, kuid menetlusabi taotluse alles 29.12.2013. Seega pidi kaebaja juba 17.09.2013 olema teadlik riigilõivu tasumise vajadusest ning tema sissetuleku arvutamisel on enamjaolt aluseks võetud just periood, mil tal tuli kulutuste tegemisel arvestada riigilõivu tasumise vajadusega.

Samas peab kohus vajalikuks juhtida tähelepanu Riigikohtu 12.03.2014. a määrusele haldusasjas nr 3-3-1-82-13, mille p 12 kohaselt ei võimalda HKMS § 112 lg 1 p 1 niikuinii isiku sissetulekutest maha arvata kulutusi hügieenitarvetele, riietele ega toidule ning samuti ei saa riigilõivu võrdsustada nimetatud sättes loetletud mahaarvamistega. Seega Riigikohtu seisukoha järgi poleks halduskohus pidanud kaebaja sissetulekust riigilõivu summas 30 eurot maha arvama. Järelikult on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek perioodil 29.08.2013-28.12.2013 olnud 140,25 eurot (280,5:4x2), sest A. Kurvitsa isikukonto väljavõttest nähtuvalt ei saa tema sissetulekust ühtegi mahaarvamist teha. Asjaolu, et kaebaja puhul arvesse minev sissetulek on tegelikult suuremgi, kui leidis halduskohus, ei muuda aga järeldust, et HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei ole kaebajale menetlusabi andmine keelatud, sest ka 140,25 eurot ei ületa menetluskulu 250 eurot.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja täielik vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest ei ole põhjendatud ning et HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut on asjakohane arvesse võtta ka isiku maksevõime üldisel hindamisel. Kohtul ei ole kohustust isikut riigilõivu tasumisest täielikult vabastada ka siis, kui tema eeldatavad menetluskulud ületavad tema kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. Nimelt võimaldab HKMS § 110 lg 1 p 1 isiku riigilõivu tasumisest osaliselt vabastada. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu poolt 20 % riigilõivu nõudmine on kaebaja majanduslikku seisu arvestades igati mõistlik, st see ei koorma kaebajat ülemäära.

10. Eelnevast tulenevalt jääb A. Kurvitsa määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 18.02.2014. a määrus muutmata.

Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/