3-13-2034/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2014, Tartu Haldusasja number 3-13-2034 Haldusasi Jaak Reinomägi kaebus Viru Vangla 26. oktoobri 2010. a käskkirja nr 6-1/422-KP õigusvastasuse tuvastamiseks ja talle tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 15. jaanuari 2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Jaak Reinomägi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Jaak Reinomägi Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. jaanuari 2014. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav Jaak Reinomägi kasutas 26. oktoobril 2010 kella 11.55 ajal kambrikaaslase suhtes füüsilist vägivalda. Viru Vangla 26. oktoobri 2010. a käskkirjaga nr 6-1/422-KP paigutati J. Reinomägi alates 26. oktoobrist 2010 eraldi lukustatud kambrisse kuni distsiplinaarmenetluse lõppemiseni. Kuna distsiplinaarmenetluse käigus ei selgunud piisavalt tõendeid, mis oleksid kinnitanud või välistanud kinnipeetava poolt toime pandud rikkumise, lõpetati distsiplinaarmenetlus otstarbekuse tõttu. J. Reinomägi vabanes lukustatud kambrist

19. novembril 2010.

2. J. Reinomägi esitas 26. septembril 2013 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palus mittevaralise kahju hüvitamist vabaduse võtmise eest 24 ööpäevaks kohtu äranägemisel ning Viru Vangla 26. oktoobri 2010. a käskkirja nr 6-1/422-KP õigusvastasuse tuvastamist. Kaebajat hoiti alusetult lukustatud kambris, kuna distsiplinaarmenetluse käigus ei suudetud tuvastada talle inkrimineeritud tegu.

Koos kaebusega esitas J. Reinomägi riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse.

3. Tartu Halduskohtu 15. jaanuari 2014. a määrusega jäeti J. Reinomägi menetlusabi taotlus rahuldamata ja kaebus käiguta. Määruse kohaselt:

3.1. Kaebaja maksevõimelisuse hindamisel tuleb juhinduda halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p-st 1 ja § 112 lg 1 p-st 1. J. Reinomägi halduskohtule edastatud kaebaja ja tema perekonnaliikmete isiklikku ja majanduslikku seisundit tõendavatest teatistest nähtuvalt on kaebaja hetkel töötu. Tema ainsaks sissetulekuks on pension summas 70 eurot. J. Reinomägi elab koos emaga, kelle sissetuleks on samuti pension summas 310 eurot. Kaebaja märkis, et tal on rahalisi kohustusi 3400,36 euro ulatuses. Vältimatuteks püsikulutusteks nimetas kaebaja toimetulekukulusid ja eluasemekulusid. Tsiviilasjas nr 2-13-57423 tuvastati, et 6. detsembri 2013. a seisuga puudus tal vara ja sissetulek, mida oleks võimalik arvestada tema majandusliku seisundi hindamisel. Sellest tulenevalt saab J. Reinomägi pidada maksejõuetuks isikuks.

3.2. J. Reinomägi esitas haldusasjas nr 3-10-3014 kaebuse Viru Vangla toimingu ja Viru Vangla

26. oktoobri 2010. a käskkirja nr 6-1/422-KP õigusvastasuse tuvastamiseks. Tartu Halduskohus tagastas nimetatud nõudega esitatud kaebuse selle ilmselge perspektiivituse tõttu. Tartu Ringkonnakohus jättis 8. septembri 2011. a määrusega J. Reinomägi määruskaebuse rahuldamata ning halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus märkis, et distsiplinaarmenetluse aluseks oli vanglaametniku ettekanne, mille kohaselt valvur nägi, kuidas J. Reinomägi lõi kaaskinnipeetavat näo piirkonda. Kuna vangistusseaduse alusel tuleb tagada nii kinnipeetavate kui ka vanglaametike julgeolek, oli sel alusel distsiplinaarmenetluse algatamine ja J. Reinomägi isoleerimine igati põhjendatud. Kohtul puudus alus kahelda sellise ettekande alusel algatatud ja läbiviidud distsiplinaarmenetluse õiguspärasuses. Kahtluseks ei andnud alust seegi, et algselt kontrolliti J. Reinomägi poolt ka karistusseadustiku §-s 121 kvalifitseeritud kuriteo toimepanemist ja distsiplinaarmenetlusest teavitati teda alles 15. novembril 2010. Tartu Ringkonnakohtu määrus haldusasjas nr 3-10-3014 jõustus 4. oktoobril 2011.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. J. Reinomägi esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 15. jaanuari 2014. a määruse tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt:

4.1. Halduskohus leidis, et kaebaja on maksejõuetu, kuid sellele vaatamata ei vabastanud teda riigilõivu tasumise kohustusest, mistõttu ei ole kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta.

4.2. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas saab kaebust lähtuvalt teisest varasemalt esitatud kaebusest perspektiivituks lugeda ning miks teda üldse kaebuse perspektiivituse tõttu riigilõivu tasuma kohustatakse.

4.3. Halduskohtu kohtunik ei ole asja lahendades olnud erapooletu. Ka varasemalt on kaebajal tekkinud kahtlusi kohtuniku erapooletuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldustega kaebaja maksejõuetuse osas ja kaebuse eduväljavaadete puudumises, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastavaid põhjendusi korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).

7. Ringkonnakohus märgib vastuseks kaebaja väidetele, milles väljendatakse arusaamatust selle üle, miks riigilõivu tasumist üldse nõutakse, kui kohus peab kaebust perspektiivituks, et menetlusabi taotluse lahendamisel tuleb arvestada kahte aspekti – esiteks isiku maksejõuetust, teiseks menetluses osalemise edukust. Kui kohus tuvastab isiku maksejõuetuse, ei tähenda see veel riigilõivu tasumisest vabastamist, sest taolises situatsioonis on kohtul kohustus hinnata ka kaebuse eduväljavaateid. Nimetatud eelduste kontrollimise kohustus tuleneb HKMS § 111 lg-st

1. Kui kohus vabastaks isiku riigilõivu tasumise kohustusest ka siis, kui on alust kahelda kaebuse eduväljavaadetes, tähendaks see riigi piiratud rahaliste ressursside ebaotstarbekat kasutamist, seega jätab riik kaheldavate eduväljavaadetega kaebuste puhul riigilõivu tasumise kohustuse ja selle tasumata jätmisest tulenevad tagajärjed isiku kanda. Ühtlasi võimaldab taoline regulatsioon optimeerida kohtute töökoormust, kuna riigilõivu tasumata jätmine tähendab asja menetlusse võtmata jätmist, mistõttu ei saa kohtule esitatud probleem ka sisulist otsustust.

8. Kaebaja on käesoleval juhul halduskohtusse esitanud hüvitamisnõude, milles soovib mittevaralise kahju hüvitamist, mis tekitati seoses vabaduse võtmisega Viru Vangla 26. oktoobri 2010. a käskkirja nr 6-1/422-KP alusel. Nimetatud käskkirja osas on soovitud ka selle õigusvastasuse tuvastamist. Kuna kaebaja oli varasemalt esitanud nimetatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks halduskohtule kaebuse, mis tagastati kaebuse ilmselge perspektiivituse tõttu ja milles on olemas jõustunud Tartu Ringkonnakohtu 8. septembri 2011. a määrus haldusasjas nr 3-10-3014, on põhjendatud järeldada, et varasema kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolud viitavad ilmselt sellele, et kaebaja esitatud asjaoludest lähtuvalt ei ole vangla tema suhtes õigusvastaselt käitunud, kui kaebaja paigutati eelnevalt nimetatud käskkirja alusel distsiplinaarmenetluse läbiviimise ajaks eraldi lukustatud kambrisse. Kuna avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine on üks kahju hüvitamise nõude eeldustest (riigivastutuse seaduse § 7 lg 1), viitavad asjaolud pigem sellele, et halduskohtule esitatud kaebust ei saa perspektiivikaks lugeda.

9. Määruskaebuses esitatud kahtlused halduskohtuniku erapoolikuses ei ole käesoleval juhul asjakohased. Ringkonnakohtule ei nähtu varasemast halduskohtumenetlusest asjaolusid, mis viitaksid erapoolikule õigusemõistmisele.

10. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. jaanuari 2014. a määruse muutmata.

Madis Ernits Tiina Pappel Einar Vene