3-12-1200/44 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 31.03.2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-1200 Haldusasi AS ja ES kaebused Politseija Piirivalveameti 29.05.2012 otsuste nr 15.3-3/372-1 ja 15.3-3/373-1 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebajad – AS ja ES Vastustaja – Politseija Piirivalveamet Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus AS ja ES apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine 24.03.2014

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS ja ES apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-12-1200 muutmata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 30.04.2014. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-12-1200 2(7) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS ja ES on Venemaa Föderatsiooni kodanikud, kellele anti Politseija Piirivalveameti (PPA) otsustega tähtajaline elamisluba kehtivusajaga vastavalt AS 13.02.2009-12.02.2014 ja ES 05.03.2009-04.03.2014 tegelemiseks ettevõtlusega OÜ-s L. Elamisloa taotluses märgiti, et taotlejad on investeerinud OÜ-sse L 1 020 000 krooni (65 189 eurot) ja ettevõtte igapäevast kontrolli on võimalik teostada vaid Eestis püsivalt viibides. Elamisloa taotlusele oli lisatud äriplaan, mille kohaselt on ettevõtte põhitegevuseks investeerimine erinevatesse finantsvahenditesse ja märgitud, et kasu Eesti majandusele seisneb erinevate maksude laekumises Eesti riigi ja Tallinna linna eelarvesse, sh töötasu Eestis elavatele inimestele, kes kaasatakse meeskonda, sotsiaal-, tulu-, käibeja muud asjakohased maksud.

2. PPA algatas 02.03.2012 kaebajate tähtajaliste elamislubade kehtetuks tunnistamise menetlused ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada arvamus ja vastuväited. PPA rahuldas taotluse pikendada arvamuse esitamise tähtaega. Taotlejad esitasid vastuväited 22.04.2012 ja märkisid, et ühing on tegutsenud alates selle asutamisest aktiivselt, arvestades vahepealset majanduslangust. Osaühing järgis majanduslangusest tulenevalt konservatiivset ja kokkuhoidlikku majandamisja investeerimispoliitikat ning vältis liigsete riskide võtmist oma igapäevases majandustegevuses. Ühing on stabiilselt teeninud investeerimisest finantsvahenditesse kasumit ja kavatseb tegutsemist jätkata.

3. A. S ja E. S esitasid 11.05.2012 PPA-le Eestist eemalviibimise registreerimise taotluse. PPA registreeris A. S Eestist eemalviibimise registreerimise taotluse perioodiks 11.05.2012 kuni 01.02.2014 ja E. S Eestist eemalviibimise registreerimise taotluse perioodiks 11.05.2012 kuni 01.03.2014.

4. PPA 29.05.2012 otsusega nr 15.3-3/372-1 tunnistati kehtetuks A. S tähtajaline elamisluba nr 2022430186/TE alates 01.07.2012. PPA 29.05.2012 otsusega nr 15.3-3/373-1 tunnistati kehtetuks E. S tähtajaline elamisluba nr 2022430711/TE alates 01.07.2012. PPA järelkontrolli teostamise käigus selgus, et Maksuja Tolliameti (MTA) ning ettevõtte majandusaasta aruande andmetel ei toimu OÜ-s L aktiivset majandustegevust ja 2011. aastal ei ole käivet deklareeritud. Seega ei ole taotlejad täitnud seadusest tulenevat kohustust ja ettevõttes, mis on loodud 05.12.2008, ei toimu aktiivset majandustegevust. Järelikult ei ole taotlejate Eestisse saabumine tulenevalt riiklikust huvist vajalik. Osaühing ei ole aidanud kaasa Eesti majanduse arendamisele, maksnud makse või olnud muud moodi riigile kasulik. PPA tugines otsuste tegemisel välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg-le 2 ja § 195 p-le 2. Elamisloa kehtetuks tunnistamine võib mingil määral raskendada välismaalase piiri ületamist ning tekitada viisa taotlemise tõttu lisakulutusi, kuid elamisloa andmise eesmärk ei ole piiri ületamise lihtsustamine ega viisaga seotud kulutuste ärahoidmine, vaid isiku Eestisse elama asumise legaliseerimine. Isikul on lühiajaliseks Eestis viibimiseks võimalik taotleda viisat, mistõttu ei ole tema õigusi oluliselt riivatud. Kaalukam on avalik huvi, et riiki sisenemiseks oleks välismaalasel õiguslik alus ja et elamisluba ei saaks välismaalased, kes ei vasta elamisloa andmise tingimustele. Põhiseadusest ega inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ei tulene isikule subjektiivset õigust saada Eestis elamisluba. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt ei ole riigil üldist kohustust respekteerida välismaalase poolt tehtud elukohariigi valikut. Isikud on registreerinud oma Eestist eemalviibimise, millest võib järeldada, et neil ei olnudki kavatsust lähitulevikus Eestisse püsivalt elama jääda. Isikul on õigus taotleda riigis viibimiseks viisat.

5. A. S ja E. S esitasid 11.06.2012 Tallinna Halduskohtule kaebused PPA 29.05.2012 otsuste nr 15.3-3/372-1 ja 15.3-3/373-1 tühistamiseks.

3-12-1200 3(7) 1) Elamisluba ettevõtluseks on ainus tähtajaline elamisloa liik, mis antakse maksimaalselt võimaliku kehtivusajaga, s.o viieks aastaks. Selle peamiseks eesmärgiks on tagada ettevõtjale kindlus ühe oma põhiõiguse – ettevõtlusvabaduse – piiranguteta teostamiseks kogu elamisloa kehtivusaja jooksul. Kui kaebajatel on täidetud VMS §-s 191 toodud eeldused elamisloa saamiseks, siis puudub alus keelduda tähtajalise elamisloa andmisest.

2) OÜ-s L toimub majandustegevus, mistõttu ei esine alust elamislubade kehtetuks tunnistamiseks. Üldise majanduslanguse aastatel on äriühing järginud konservatiivset ja kokkuhoidlikku majandamisja investeerimispoliitikat ning vältinud liigsete riskide võtmist oma igapäevases majandustegevuses. Äriühing on tegutsenud läbi kogu oma tegutsemisaja kasumlikult ja kavatseb edaspidi jätkata aktiivselt majandustegevust. Äriühing on tihedates sidemetes paljude lepingupartneritega, olles nende hulgas igati tunnustatud ja hinnatud koostööpartneriks. Äriühing on järginud oma tegevuses kõiki maksualaseid õigusakte ja maksuvõlg puudub. Ettevõttel ei ole kohustust deklareerida käivet, kuivõrd ta ei ole käibemaksukohustuslane, kuid see ei saa olla tõlgendatav äriühingul majandustegevuse puudumisena.

3) Elamisloa kehtetuks tunnistamine alusel, et ettevõte ei ole saanud olla kasulik Eesti majanduse arendamisele, on ette nähtud alles 2012. a VMS ja riigilõivuseaduse muutmise seadusega. Selle seaduse eelnõus tunnistati, et kehtiv VMS ei võimaldanud tegelikult kindlaks teha asjaolu, et tegemist on fiktiivse elamisloaga. Seadusega muudeti ka VMS §-i 195, nähes ette uued täiendavad alused ettevõtluseks antava tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks, sh kui välismaalane ei tõenda, kuidas aitab äriühingu tegevus kaasa ettevõtluseks antava tähtajalise elamisloa eesmärgi saavutamisele. PPA otsus ei saa tugineda vaid dokumentaalsetele tõenditele, sest tõendina tuleb arvesse võtta ka välismaalase seletusi. VMS-s ei ole sätestatud ettevõtluse Eesti majandusele kasulikkuse kohustust.

4) Kaebajate tegevus ei ole vastuolus äriplaaniga ja puudub alus elamislubade kehtetuks tunnistamiseks VMS § 195 p 2 alusel. Elamisloa taotlusele tuli lisada äriplaani kirjalik selgitus, mitte täies mahus äriplaan. Kirjalikus selgituses puuduvad ajalised mõõdikud äriühingu kavandatava tegevuse elluviimiseks, sh maksude maksmiseks või muude ühinguõiguslike otsuste vastuvõtmiseks. Tasutavatest maksudest tekkiv positiivne mõju riigile ei saa olla käsitletav äriplaani osana. Kaudselt on ühing tasunud makse iga teenuse tarbimisel Eestis. Äriühing täiendab ja kohandab oma tegevust vastavalt muutuvale majandusolukorrale ning ei ole kohustatud kooskõlastama oma igapäevaseid äriotsuseid PPA-ga.

5) Vaidlustatud otsuste andmisel anti kaebajatele küll võimalus esitada omapoolsed selgitused ja tõendid, kuid sisuliselt on PPA jätnud kõik tõendid tähelepanuta. PPA ei kuulanud kaebajaid suuliselt ära, kuigi kaebajad avaldasid selleks soovi.

6) Kaebajate eemalviibimise registreerimise tingis PPA poolne seadusetõlgendus, et juhul, kui isik ei viibi Eestis 183 päeva ühes kalendriaastas, siis ei loeta teda Eestisse elama asunuks. Teadmata aasta alguses, kui mitu päeva on nad sunnitud Eestist eemal viibima, ei saa nad riskida elamisloast ilmajäämisega ja registreerisid endi eemalviibimise edasiulatuvalt.

7) Elamislubade kehtetuks tunnistamisega on kaebajatelt võetud võimalus aktiivselt osaleda ettevõtte majandustegevuse juhtimises. Ei ole mõeldav, et majandustegevuse korraldamiseks tuleb kaebajatel taotleda Eestis viibimiseks igakordselt viisat. Samuti on ettevõttes normaalne äritegevus häiritud ilma elamisloa alusel saadava isikutunnistuseta – suhtlemine ametlike registritega ning MTA-ga käib peamiselt elektrooniliselt. Koostööpartnerid Eestis soovivad enamasti kasutada äritegevuses ametlike dokumentide vahetamiseks ja lepingute sõlmimiseks ID- kaardiga allkirjastamise võimalust. Seega rikuvad vaidlustatud otsused oluliselt kaebajate subjektiivseid õigusi.

3-12-1200 4(7) Kaebajad leiavad 01.10.2012 esitatud seisukohas, et PPA vaidlustatud otsuse p-st 16 nähtuvalt ajab vastustaja segi või käsitleb koos nii elamisluba töötamiseks kui ka elamisluba ettevõtluseks. OÜ L aktiivset majandustegevust ja edasisi kavatsusi kinnitab ka mh kaebajate äripartneri B OÜ kinnituskiri, mille kohaselt peetakse läbirääkimisi eesmärgiga sõlmida kokkulepe firmade pikaajaliseks strateegilise iseloomuga koostööks. PPA ei ole vaidlustatud haldusakti andmiseks teostanud kaebajate äriühingu majandustegevuse analüüsi.

6. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata ja leidis, et vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased.

7. Tallinna Halduskohus jättis 09.10.2012 otsusega haldusasjas nr 3-12-1200 A. S ja E. S kaebused rahuldamata. 1) Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebajad ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele ja nende tegevus ei ole vastavuses äriplaaniga. Tähtajalise elamisloa saamine ei ole ettevõtlusega vältimatult kaasnev boonus. VMS § 191 sõnastusest nähtuvalt peavad elamisloa andmiseks olema täidetud kõik seal esitatud neli tingimust. Primaarne on, et välismaalase Eestisse elama asumine tooks kasu Eesti majandusele. Välismaalase Eestisse elama asumise olulisust ettevõtlusele kaalutakse alles pärast seda, kui Eesti riigi huvist lähtudes on ettevõtlus vajalik. Kuna OÜ L äritegevusest ei laekunud Eesti riigile ega Tallinna linnale mingisugust maksutulu ja osaühingu palgal polnud ühtegi kohalikku elanikku, ei saa kaebajate ettevõtlust pidada vajalikuks. Alusetu on nõue teostada analüüs ettevõtte kaudse kasu toomise osas Eesti majandusele. Kaebajad ei ole haldusega kohtumenetluses esitanud andmeid selliste äritehingute kohta, millest nähtuks, et osaühingu äripartner maksab makse Eesti riigile või kohalikule omavalitsusele või palka Eesti elanikele või tooks muul viisil Eesti riigile kasu. OÜ B kinnituskiri viitab üksnes tulevikus algava koostöö läbirääkimistele. Isegi kui kaebajate nõutud analüüs oleks teostatud või arvamus oleks esitatud, ei saaks kohus seda arvestada tõendina, kuna seesuguse hinnangu paikapidavust ei ole objektiivsete kriteeriumite alusel võimalik kontrollida. 2) Elamislube ei tunnistatud kehtetuks VMS kuni 30.06.2012 kehtinud redaktsiooni § 195 p

3 alusel (kuna kaebajad ei elanud Eestis 183 päeva aastas), vaid vastustaja, viidates, et kaebajad on Eestis viibinud ainult mõned korrad lühiajaliselt, põhjendas, et Eestisse elama asumine ei olnud ettevõtjate jaoks oluline ega vajalik. 3) Isikute piiriületuse andmetest nähtuvalt on kaebajad saabunud Eestisse Vene Föderatsioonist 06.04.2009 ja pöördunud sinna tagasi 08.04.2009. Samuti on märked kaebajate Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni piiri ületustest: 19.05.2009 sisse, 17.08.2009 sisse, Eestist väljasõitmise kohta märked mõlemal juhul puuduvad, mis tähendab, et kaebajad pidid lahkuma mõnda Schengeni viisaruumis asuvasse riiki. Kaks märget on ainult A. S piiriületuste kohta: 10.09.2010 välja ja 22.01.2011 sisse (tl 157 pöördel, 159). Kuivõrd Schengeni viisaruumi sees ei ole kaebajate riigipiiride ületusi fikseeritud, siis pole ainult Eesti-Vene piiri ületuste põhjal võimalik kindlaks teha, kui palju päevi kaebajad elamislubade kehtivuse ajal Eestis viibinud on. Kaebajad ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et nad on elamislubade saamisest alates püsivalt Eestis elanud. Et nad püsivalt Eestis ei ela ning ise Eestit oma elukohaks ei pea, tõendavad ka faktid, et: 1) kaebajate laps on sündinud XX.XX.XXXX Šveitsis Genfis ning tema sünnitunnistusel on nii ema kui isa elukohaks märgitud samuti Genf (tl 183-184); 2) kehtivusaeg

A. S elamisloal pidi lõppema 12.02.2014 ja E. S elamisloal 04.03.2014 ning peaaegu täpselt sama tähtajani (A. S 01.02.2014, E. S 01.03.2014) on kaebajate taotlusel 11.05.2012 registreeritud ka nende eemalviibimine Eestist. Seejuures on E. S on oma eemalviibimise taotlust põhjendanud sellega, et ta ei saa 2 aastat lapse vanuse tõttu ilma lapse ja enda tervist ohtu seadmata nii pikka ja kurnavat reisi ette võtta (tl 167 pöördel). Eeltoodust nähtuvalt ei kavatsenud kaebajad kuni elamisloa kehtivuse lõpuni Eestisse elama asuda, mis tõendab samuti, et nende Eestis elamine pole OÜ L äritegevuse jaoks vajalik ega oluline.

3-12-1200 5(7)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. A. S ja E. S esitasid ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks, taotledes uue otsusega kaebuste rahuldamist.

9. Apellandid esitasid ringkonnakohtu istungil taotluse muuta kaebuse nõuet ja soovisid vaidlustatud haldusaktide tühistamise asemel nende õigusvastasuse tuvastamist.

10. Apellatsioonkaebusi põhjendati järgmiselt. 1) Halduskohus on jätnud hindamata kaebajate väite, et kui neil on täidetud kuni 30.06.2012 kehtinud VMS §-s 191 toodud eeldused elamisloa saamiseks, siis puudub alus tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Kaebajad leiavad jätkuvalt, et elamislubade kehtetuks tunnistamine rikub nende õiguspärast ootust. 2) PPA on otsustes asjassepuutumatult viidanud töötamiseks antud tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise alustele. PPA-l puudub alus tunnistada kehtetuks apellantidele antud elamislubasid VMS § 135 lg 2 p 2 alusel koostoimes VMS § 123 p-ga 2, sest OÜ-s L toimub aktiivne majandustegevus. Osaühingu bilansi kohaselt on 31.03.2012 seisuga käibevara kokku

344 206 euro väärtuses. Ühingu tegevus on olnud kasumlik. Ühing on väljastatud laenudelt ja investeeringutelt teeninud kasumit 2009. aastal 3580 eurot, 2010. aastal 27 161 eurot ja 2011. aastal 22 644 eurot. Apellantide tegevus, s.o kauplemine väärtpaberitega, on aidanud kaasa Eesti majanduse arendamisele. Osaühingul puuduvad küll Eestis töötajad, kuid äriühing annab tööd finantsnõustajatele, õigusnõustajatele ja privaatpangandusele teenuse osutamiseks. Määratlemata on tegevused või valdkonnad, milles tegutsemine oleks Eesti majanduse arendamisele kasulik. 3) Alles 01.07.2012 jõustunud VMS § 195 muudetud redaktsiooniga nähti ette uued täiendavad alused ettevõtluseks antava tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Tõendina tuleb arvesse võtta ka välismaalase seletusi. PPA on otsustes õigusliku alusena viidanud resolutsioonis üksnes VMS § 135 lg 2 p-le 2. VMS ei võimaldanud tunnistada kehtetuks elamisluba sellel alusel, et isik ei suuda tõendada äriühingu ja enda senise ning kavandatava äritegevuse, äripartnerite või rahaliste allikate usaldusväärsust. Äriplaan ei saa olla staatiline, ajas muutumatu dokument. 4) Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt on haldusorganil kohustus selgitada välja asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajadusel koguda tõendeid omal algatusel, kuid PPA ei ole tõendeid kogunud. 5) Halduskohus väljus kaebuse piiridest, asudes hindama apellantide Eestis viibimist, ja rikkus sellega HKMS § 2 lg-s 3 sätestatud põhimõtet. 6) VMS § 123 p-d 2 ja 3, § 135 lg 2 p 2, § 191 ja § 195 p 2 tõlgendamine selliselt, et ka ettevõtluseks elamisloa saanud isik peab reaalselt elama ja tegutsema Eestis ning tema ettevõte peab olema kasulik Eesti majanduse arendamisele, riivab isiku eneseteostuse õigust, tema ettevõtlusvabadust ja liikumisvabadust ning on seega vastuolus põhiseadusega.

11. Politseija Piirivalveamet palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Piirangu PS §-s 31 sätestatud õiguse kasutamisele seab VMS. VMS § 117 lg 1 p-st 1 ja lgst 2 ning § 116 lg-st 2 tuleneb üheselt, et tähtajalise elamisloa kehtimise tingimuseks on Eestisse elama asumise eesmärgi põhjendatus. Nimetatud eeldused peavad kehtima kogu elamisloa kehtivusaja jooksul.

3-12-1200 6(7) 2) Kuni 30.06.2012 kehtinud VMS § 191 kohaselt võib anda tähtajalise elamisloa ettevõtluseks välismaalasele, kellel on osalus äriühingus või kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana, kui äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja on registreeritud Eesti äriregistris, ettevõtlus on vajalik, lähtudes riiklikust huvist Eesti majanduse arendamisel, ning välismaalase elama asumine Eestisse on ettevõtlusele oluline. Lisaks peab PPA tulenevalt VMS §-st 191 hindama, kas välismaalase elama asumine Eestisse on ettevõtlusele oluline. Kui välismaalase Eestis viibimise eesmärk on saavutatav viisa andmisega, ei saa pidada tähtajalise elamisloa taotlust põhjendatuks.

3) Asjaolud, et apellantide selgitused oma senise või kavandatava äritegevuse kohta ei ole veenvad või et apellandid ei tõenda, et nende elamisloa alusel Eestis viibimine aitaks oluliselt kaasa ettevõtluseks antava tähtajalise elamisloa eesmärgi saavutamisele ning kuidas nad ise või äritegevus aitavad kaasa ettevõtluseks antava tähtajalise elamisloa eesmärgi saavutamisele, olid enne 01.07.2012 VMS muudatust aluseks ettevõtluseks antud elamisloa kehtetuks tunnistamiseks vastavalt VMS § 135 lg 1 p-le 2 koosmõjus § 123 p-ga 2, § 117 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 191.

VMS §-dest 117 ja 191 tulenes ka enne 01.07.2012 VMS-i muudatuste jõustumist, et kui välismaalane ei tõenda, et ta tegeleb Eestis ettevõtlusega, mis on vajalik lähtudes riiklikust huvist Eesti majanduse arendamisel, siis ei ole Eestisse elama asumise eesmärk põhjendatud ning seega tuli elamisluba tunnistada kehtetuks. PPA ei väitnud, et OÜ L üldse ei tegutse, vaid et tegevus on olnud minimaalne, ettevõte ei ole aidanud kaasa Eesti majanduse arendamisele ega olnud muud moodi kasulik Eesti riigile. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ei piira apellantide ettevõtlusvabadust, kuna juhatuse liikmetena on apellantidel võimalik taotleda Eestisse sisenemiseks viisat.

4) Elamisloa eesmärgiks on seadusliku aluse loomine välismaalastele pikemaajaliseks Eestis viibimiseks, mitte piiriületuse hõlbustamine, arvestades, et Schengeni ruumis on piiri ületamine tehtud väga hõlpsaks.

5) PPA on vaidlustatud otsuse p-s 16 viidanud elamisja tööloa kehtetuks tunnistamise üldalusele, kuid mitte kordagi tähtajalise elamisloa töötamiseks pikendamisest keeldumise alustele.

6) PS-st ega inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ei tulene isikule subjektiivset õigust saada elamisluba Eestis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Kaebuste nõuete muutmine apellatsioonimenetluses on lubatud. Haldusaktide tühistamisnõude asendamine tuvastamisnõudega on võimalik ja HKMS § 49 lõikega 2 kooskõlas. Ka tühistamisnõuete lahendamisel tuleb kohtul kontrollida haldusaktide õiguspärasust ning olukorras, kus elamislubade kehtivusaeg oli möödunud, ei oleks tühistamisnõudega saavutanud kaebajad enamat kui tuvastamisnõudega. Kaebajatel on jätkuvalt võimalik nõuda vaidlustatud haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamist, kui haldusaktid on õigusvastased.

13. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes ei korda neid. Apellatsioonkaebustes ei ole välja toodud uusi väiteid ning apellatsioonimenetluses pole esitatud tõendeid, mis vajaksid ringkonnakohtu poolt täiendavat analüüsimist.

14. Kuna elamisload olid kaebajatele antud ettevõtluseks, saab kaebajate õiguspärane ootus olla suunatud üksnes sellele, et nad saavad elamislubade kehtivuse ajal ettevõtlusega tegelemiseks Eestis elada. Tähtsust ei oma seetõttu, kas ID-kaardist ilmajäämise või Eestisse vabalt va-

3-12-1200 7(7) litud ajal sisenemise võimatuks või raskemaks muutumise tõttu on äritegevus OÜ L kaudu raskendatud. Apellandid pole esitanud tõendeid, et ajavahemikul elamislubade kehtetuks tunnistamisest kuni elamislubade kehtivustähtaja möödumiseni oleksid nad kavandanud Eestisse elama asumist. Vastupidi, Eestist eemalviibimise registreerimine ja sellega seotud asjaolud, mida halduskohus otsuses käsitles, veenavad ringkonnakohut vastupidises.

15. Apellandid taotlesid apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist vastustajalt. Menetluskulud koosnevad menetluskulude nimekirjast nähtuvalt riigilõivust ja esindajatasust kokku summas 2765,63 eurot. Taotlus tuleb jätta HKMS § 108 lg 1 alusel rahuldamata, kuna kaebused jäävad rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman