3-11-2683/76 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis X Kask, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 31.03.2014, Tallinn Haldusasja number 3-11-2683 Haldusasi X X kaebus Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks, maksuhalduri otsuste tühistamiseks ning maksuhalduri kohustamiseks Menetlusosalised Kaebaja: X X, volitatud esindaja vandeadvokaat Tuuve Tiivel Vastustaja: Maksuja Tolliamet Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 08.05.2013 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus X X ning Maksuja Tolliameti apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X X apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Halduskohtu 8. mai 2013. a otsuse haldusasjas nr 3-11-2683 põhjendusi osas, mis puudutab X X kaebuse rahuldamata jätmist, asendades need käesoleva kohtuotsuse põhjendustega selles osas.

3. Rahuldada Maksuja Tolliameti apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 8. mai 2013. a otsus haldusasjas nr 3-11-2683 osas, millega kohustati Maksuja Tolliametit 15 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest lõpetama X X mootorsõidukite suhtes ennetava tõkendina Tallinna Halduskohtu 11. oktoobri 2010. a määruse alusel (haldusasi nr 3-10-2619) seatud võõrandamise keelumärked.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 8. mai 2013. a otsus haldusasjas nr 3-11-2683 osas, millega mõisteti Maksuja Tolliametilt X X kasuks välja menetluskulud summas 1141 eurot. Ülejäänud osas, summas 1141 eurot, jätta otsus menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt muutmata.

5. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 30.04.2014 (HKMS §

212 lg 1).

3-11-2683 2(20) Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskus (PMTK) kohustas 23.07.2010 maksuotsusega nr 12.2-3/4831-14 Valmetek Invest AS-i tasuma ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt tulumaksu 17 743 114 krooni (I kd, tl 79-91).

2. PMTK esitas 07.10.2010 Tallinna Halduskohtule taotluse, milles palus anda luba taotleda maksukorralduse seaduse (MKS) § 1361 alusel kohtuliku hüpoteegi seadmist X X (endine Valmetek Invest AS juhatuse liige) omandis olevatele kinnisasjadele ja sõidukitele. Tallinna Halduskohtu 11.10.2010 määrusega haldusasjas nr 3-10-2619 rahuldas kohus PMTK taotluse haldustoiminguks loa andmiseks. Kohus andis PMTK-le loa taotleda kohtulike hüpoteekide seadmist Eesti Vabariigi (PMTK kaudu) kasuks O. X omandis olevatele järgmistele kinnisasjadele: 1) registriosa nr 1716801, elamumaa, Tallinn, Helbe tn 12, suurusega 600 m2, summas 800 000 krooni; 2) registriosa nr 2113901, elamumaa, Tallinn, Helbe tn 9 ja Helbe tn 9B, suurustega vastavalt 1499 m2 ja 3123 m2, summas 500 000 krooni; 3) registriosa nr 5027602, elamumaa, Harjumaa, Rae vald, Rae küla, Loopera tee 49, suurusega 2443 m2, summas 300 000 krooni; 4) registriosa nr 7910501, korteriomand, Tallinn, Valli tn 4/Müürivahe tn 34 korter 1, suurusega 104,7 m2, summas 1 200 000 krooni; 5) registriosa nr 7910601, korteriomand, Tallinn, Valli tn 4/Müürivahe tn 34 korter 2, suurusega 87,4 m2, summas 1 000 000 krooni; 6) registriosa nr 9879202, elamumaa, Harjumaa, Keila vald, Meremõisa küla, Merihobu põik 6/Näkineiu tee 7, suurusega 3975 m2, summas 1 000 000 krooni; 7) registriosa nr 11068102, maatulundusmaa 95%, ärimaa 5%, Harjumaa, Kernu vald, Laitse küla, Hirve, suurusega 50 ha, summas 544 955 krooni. Lisaks andis kohus PMTK-le loa taotleda keelumärgete seadmist järgmistele sõidukitele: 8) mootorsaan SKI-DOO Freestyle 300F, reg. nr 05SF; 9) kaubik Mercedes-Benz Sprinter 413 CDI, reg. nr 831MER; 10) auto Toyota Hilux Pikap, reg. nr 490BAL; 11) mootorsaan SKI-DOO MXZ800REV HO, reg. nr 07SF; 12) mootorsaan SKI-DOO MXZX600RHO, reg. nr 06SF; 13) mootorratas BMW R 1200CL, reg. nr 08NJ; 14) sõiduauto Mercedes-Benz S65 AMG, reg. nr. 214MGP.

3. O. X esitas 12.11.2010 määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 11.10.2010 määruse tühistamiseks. Tallinna Halduskohtu 05.05.2011 määrusega keelduti määruskaebuse menetlusse võtmisest, kuna O. Xl puudub määruskaebuse esitamise õigus tulenevalt HKMS § 30 lg 2 ja §

29 lg 3 ning MKS § 1361 koostoimest. O. X esitas 16.05.2011 määruskaebuse, milles palus halduskohtu 05.05.2011 määrus tühistada ning jätta kohaldamata regulatsioon, mis välistab määruskaebuse esitamise võimaluse. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas 16.06.2011 määru-

3-11-2683 3(20) sega nimetatud regulatsiooni Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 24 lg-ga 5 vastuolus olevaks. Tallinna Halduskohus võttis määruskaebuse 06.07.2011 määrusega menetlusse, jättis selle 15.07.2011 määrusega rahuldamata ja edastas Tallinna Ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohtu 23.09.2011 määrusega peatati haldusasja nr 3-10-2619 menetlus kuni Riigikohtu menetluses olevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-18-11 kohtuotsuse jõustumiseni. Tallinna Ringkonnakohtu 05.01.2012 määrusega uuendati haldusasja nr 3-10-2619 menetlus ja jäeti O. X määruskaebus rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegium jättis 13.02.2013 kohtumäärusega asjas nr 3-7-1-3-37-12 O. X määruskaebuse menetlusse võtmata.

4. O. X esitas 21.09.2011 PMTK-le taotluse (kd I, tl 19), milles palus viivitamatult lõpetada tema suhtes läbiviidav maksumenetlus ning tema vara suhtes sooritatud täitetoimingud. PMTK 19.10.2011 vastuses nr 13-7/100-43 (kd I, tl 20) peeti maksumenetluse lõpetamist ning täitetoimingute lõpetamist põhjendamatuks ning keelduti taotluse rahuldamisest.

5. O. X esitas PMTK-le 10.10.2011 taotluse (kd I, tl 24-25), milles palus Tallinna Halduskohtu 11.10.2010 määrusega haldusasjas nr 3-10-2619 antud loa alusel arestitud vara asendamist tagatisega – hüpoteegi seadmisega aadressil Harjumaa, Kernu vald, Laitse küla, Hirve asuvale kinnistule. PMTK 21.10.2011 otsusega nr 13-7/100-44 (kd I, tl 21-23) jäeti tagatise asendamise taotlus rahuldamata.

6. Tallinna Halduskohus võttis 05.12.2011 määrusega (II kd, tl 78-79) O. X 17.11.2011 kaebuse menetlusse ja tõlgendas kaebaja nõudeid järgmiselt: 1) Kaebaja peamine eesmärk on, et maksuhaldur lõpetaks MKS § 1361 ja § 130 alusel teostatavad täitetoimingud tema vara suhtes. Sellega seonduvad järgmised kaebuse taotlused: 1.1) tühistada PMTK 19.10.2011 vastus nr 3-7/100-43, millega keelduti kaebaja vara suhtes täitetoimingute lõpetamisest, või alternatiivselt tuvastada selle vastuse õigusvastasus; 1.2) tuvastada täitetoimingute ebamõistlikult kauaaegse kohaldamise õigusvastasus; 1.3) kohustada PMTK-d lõpetama kaebajale kuuluva vara suhtes sooritatud täitetoimingud. 2) Kui nõue täitetoimingute lõpetamiseks jääb rahuldamata, soovib kaebaja, et kohus hindaks alternatiivselt kaebaja pakutud tagatise asendamisest keeldumise õiguspärasust. Sellega seonduvad järgmised kaebuse taotlused: 2.1) tühistada PMTK 21.10.2011 otsus nr 13-7/100-44, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus tagatise asendamiseks; 2.2) kohustada PMTK-d kaebaja 10.10.2011 esitatud taotluse uueks läbivaatamiseks. 3) Lisaks on kaebaja esitanud järgmised taotlused seoses tema suhtes läbiviidava maksumenetlusega: 3.1) tühistada PMTK 19.10.2011 vastus nr 3-7/100-43, millega keelduti maksumenetluse lõpetamisest, või alternatiivselt tuvastada selle vastuse õigusvastasus; 3.2) tuvastada kaebaja suhtes maksumenetluse ebamõistlikult kauaaegse läbiviimise (läbiviimisega viivitamise) õigusvastasus; 3.3) kohustada PMTK-d lõpetama kaebaja suhtes läbiviidav maksumenetlus mõistliku aja jooksul.

Kaebaja teatas 13.12.2011, et kohus on tõlgendanud kaebust sisuliselt õigesti, kuid täpsustas, et kohtumääruse alapunktis 2 sätestatust võib jääda mulje, et kohus on käsitlenud mõlemat kaebuse eseme punktis 2 ja punktis 2.1 esitatud taotlust (mis puudutavad tagatise asendamise küsimust) alternatiivsena kaebuse eseme punktis 1 ennetava tõkendina sooritatud täitetoimingute lõpetamise kohta esitatud kohustamistaotlusele. Samas on kaebuse eseme punktis 2 esitatud maksuhalduri 21.10.2011 otsuse tühistamistaotlus (mis hõlmab selle otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet) eraldi sõltumatu primaarnõue ja üksnes kaebuse eseme punktis 2.1 esitatud kohustamistaotlus on alternatiivne (II kd, tl 86).

3-11-2683 4(20)

7. O. X esitas PMTK-le 04.01.2012 taotluse, milles soovis, et maksuhalduri kasuks seatud kohtulikud hüpoteegid summas 1 200 000 krooni ja 1 000 000 krooni kustutatakse Valli tn 4/Müürivahe tn 34 asuvatelt korteritelt. PMTK 05.01.2012 otsusega nr 13-7/100-58 (II kd, tl 166) leiti, et O. X 04.01.2012 taotlus on põhjendatud, mistõttu määrati, et O. Xl tuleb tasuda deposiidina maksuhalduri pangakontole 35 000 eurot, misjärel on maksuhaldur kohustatud kustutama kohtulikud hüpoteegid registriosalt nr 7910501, korteriomand, Tallinn, Valli tn 4/Müürivahe tn 34 korter 1, suurusega 104,7 m2, summas 1 200 000 krooni ning registriosalt nr 7910601, korteriomand, Tallinn, Valli tn 4/Müürivahe tn 34 korter 2, suurusega 87,40 m2, summas 1 000 000 krooni. Kaebaja tasus nõutud tagatise ja hüpoteegid kustutati.

8. PMTK 09.03.2012 vastutusotsusega nr 13-7/100-61 kohustati O. Xt tasuma Valmetek Invest AS maksuvõlg summas 341 604,86 eurot (5 344 955 krooni). O. X esitas nimetatud vastutusotsuse tühistamiseks kaebuse halduskohtule (haldusasi nr 3-12-1170). 05.07.2012 esitas kaebaja kohtule avalduse (II kd, tl 120-125), mille kohaselt soovib ta seoses vastutusotsuse tegemisega loobuda kaebusest osas, milles ta taotles kohustamist lõpetada maksumenetlus.

9. O. X palus 15.08.2012 avalduses (II kd, tl 163-164) asjaolude muutumise tõttu (korteriomanditele seatud kohtulike hüpoteekide lõpetamine ja nende asendamine rahalise arestiga) asendada korterite arestimise osas esitatud kohustamisnõude ja sõnastada ümber kaebuse punktis 5 toodud taotluse punkt 1 järgnevalt: kohustada PMTK-d lõpetama O. Xle kuuluvate kinnisasjade (registriosa nr 1716801, nr 5027602, nr 11068102, nr 2113901, nr 9879202) ja mootorsõidukite (registreerimismärk nr 05SF, nr 06SF, nr 07SF, nr 08NJ, nr 214MGP, nr 490BAL, nr 831MER) suhtes ennetava tõkendina sooritatud täitetoimingud ning lõpetama kinnisasjade (registriosa nr 7910501, nr 7910601) suhtes sooritatud täitetoimingute asenduseks vastavalt PMTK 05.01.2012 otsusele nr 13-7/100-58 seatud rahaline deposiit summas 35

000 eurot ning tuvastada selle otsuse, rahasumma deposiidis kinnihoidmise ja deposiidi lõpetamisest keeldumise õigusvastasus. 15.11.2012 kohtumäärusega (II kd, tl 168) lubas kohus kaebajal esialgse nõude asendamist kaebaja 15.08.2012 seisukohas toodud viisil.

10. Tallinna Halduskohtu 28.01.2013 kohtumäärusega (II kd, tl 192-197) võttis kohus vastu kaebaja kaebusest osalise loobumise ning lõpetas menetluse O. X kaebuses PMTK kohustamise nõudes lõpetada O. X suhtes läbi viidav maksumenetlus.

11. X X kaebuse põhjendused olid järgmised:

1) Kaebaja vara suhtes ennetava tõkendina täitetoimingute sooritamine, nende lõpetamisest keeldumine ning nende ebamõistlikult kauaaegne ja jätkuv kohaldamine on õigusvastased. O. X vara ennetav arestimine on algusest peale õigusvastane, kuna täidetud ei ole MKS §-s 1361 sätestatud ennetava tõkendi taotlemise eeldused ja alus. Puudub sisuline põhjendus, millest nähtuks väidetava maksuvõla hilisema sissenõudmise oluline raskenemine või võimatus. Kaebaja leiab, et vara arestimine on ebaproportsionaalne ja jääb lisaks ka kohtuasjas nr 3-10- 2619 väljendatud seisukohtade juurde.

2) Tõkendi kauaaegne ja jätkuv kohaldamine toob kaasa õigusselgusetuse. Enne maksuseadustest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramist vara arestimine on lähedane hagi tagamisele enne haginõude esitamist, mida reguleerib TsMS § 382. Selle sätte kohaselt on ka tsiviilkohtumenetluses võimalik kostja vara arestimine enne rahalise vms nõude esitamist, kuid samas tuleb nõue esitada hiljemalt 1 kuu jooksul. Kui nõuet ei ole esitatud, siis arestimine lõpetatakse. Kaebuse esitamise hetkeks oli maksuhaldur kohaldanud kaebaja vara suhtes

3-11-2683 5(20) tõkendit juba üle aasta. Puudub selline avalik huvi, mis õigustaks selle tõkendiga kaebaja õiguste intensiivset rikkumist. Sellise tõkendi kohaldamine ei ole vajalik, kohane ja mõõdukas. Riigivõimu volitusi tuleb tõlgendada kitsendavalt ja üksikisiku õigusi laiendavalt, mida väljendavad printsiibid in dubio pro reo ja in dubio pro libertate (vt ka Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-4-00, nr 3-3-1-56-05 ja nr 3-2-1-26-07).

3) Tõkendite pikaajaline kohaldamine on tingitud asjaolust, et kaebaja suhtes läbiviidud maksumenetlus kestis ebamõistlikult kaua aega. Vastutusmenetluse läbiviimisel on ületatud menetlust reguleerivatest õigusaktidest ja õiguse üldpõhimõtetest tulenevat tähtaega ning rikutud kaebaja põhiõigust maksumenetlusele mõistliku aja jooksul. Kaua aega kestev menetlus on vastuolus õigusriigi printsiibist tuleneva õigusselguse, õiguskindluse ja üldise õigusrahu põhimõttega ning proportsionaalsuse põhimõttega. Maksuhaldur ei tegutsenud kaebaja suhtes läbiviidavas maksumenetluses aktiivselt. Pikaleveninud ja häiriv maksumenetlus tekitas kaebajale stressi, segas igapäevatööd ning asetas kaebaja põhjendamatult pikaks ajaks ebakindlasse olukorda. Ka olid vaadeldav vastutusmenetlus ja selle eesmärk õigusvastased, kuna need olid suunatud õigusvastase vastutusotsuse koostamisele.

Kaebaja suhtes algas maksumenetlus oktoobris 2010 või veelgi varem. Seejuures algas revisjon Valmetek Invest AS-i suhtes juba septembris 2008 ning täiendav üksikjuhtumi kontroll detsembris 2009. Vastutusotsuse esimene projekt tehti detsembris 2010 ja selles ei ole võrreldes maksuotsusega asjaolude poolest toodud midagi uut, nagu ka 2011 novembris tehtud vastutusotsuse projektis. Vastutusotsuse projektidest ja maksuasja toimikust jääb mulje, et maksuhaldur on alates jaanuaris 2011 eriarvamuse saamisest kuni novembris 2011 vastutusotsuse uue projekti tegemiseni tegelenud ligikaudu 10 kuud üksnes vastutusotsuse põhjenduste ja eriarvamusele kommentaaride koostamisega ning pärast sügisel 2010 juhatuse liikme selgituste küsimise ei ole tehtud ühtegi sisulist kontrollitoimingut. Arvestades maksuhalduri personali hulka ja ressursse, on ilmne, et ajakulu sellise tegevuse jaoks on ebamõistlikult pikk. Võttes arvesse kõiki läbiviidud maksumenetlusi, tegeles maksuhaldur vaadeldava kontrolliga kokku ligikaudu 40 kuud.

Maksuhalduri poolt ligikaudu 10 kuud üksnes vastutusotsuse uue projekti koostamisega tegelemine ei ole efektiivne, kiire ja õiguspärane maksumenetlus. Koormav oli ka haldusakti projektile vastuväidete ja arvamuste koostamine ning seda asjaolu on vastustaja tunnistanud, peatades eelkõige sellel kaalutlusel novembris-detsembris 2011 toimunud läbirääkimiste ajaks eriarvamuse esitamise tähtaja kulgemise. Kuigi on tänuväärne, et maksuhaldur pikendas kaebajale eriarvamuse esitamiseks tähtaega, jääb sellega seonduvatest vastustaja poolt kohtumenetluse väljendatud seisukohtadest mulje, nagu püüaks vastustaja osundatud õigusrikkumistelt (sh viivitused ja liiga pikk maksumenetlus) tähelepanu kõrvale juhtida. Kui kaebaja ei oleks olnud menetluses aktiivne ja esitanud taotlusi, oleks pärast esimese eriarvamuse esitamist vastutusotsuse tegemine viibinud veelgi rohkem. Maksuhalduri poolt ärakuulamisõiguse realiseerimisele osundamine ei ole asjakohane ega vabanda tema tegevusetust või menetluse läbiviimisel toimunud viivitust ning kogu maksumenetluse ja selle menetlusetappide ebamõistlikku pikkust.

4) Maksuhaldur on 19.10.2011 vastuskirjas täitetoimingute lõpetamisest keeldunud põhjendamatult, viidates asjaolule, et kuna ei ole selge kaebaja suhtes läbiviidava maksumenetluse tulemus, puudub alus täitmist tagavate toimingute lõpetamiseks. Maksuhaldur peab ja oleks pidanud tõkendi lõpetama, lähtudes kohustusest tagada kaebaja õiguste tõhus kaitse ja juhindudes õiguse üldpõhimõtetest, proportsionaalsuse printsiibist ja näiteks TsMS § 382 määratlusest. Maksumenetluse venimise puhul ei ole õige põhjendada tõkendi jätkuvat kohaldamist üksnes sellega, et menetlus kestab ja maksuhaldur ei ole sisulist lahendit veel teinud. MKS §

3-11-2683 6(20) 1361 regulatsioon, millega ei sätestata tähtaega, kui kauaks käsutamise keelumärge või kohtulik hüpoteek varale seatud on, piirab isiku õigusi liialt ning ei pruugi olla õigustatud maksude laekumise tagamiseks. Vastava regulatsiooni puudumine on vastuolus PS-ga. Kui vastuskiri ja selle resolutsioon on käsitletav haldusaktina, palub kaebaja nimetatud vastuskirja tühistamist, kui tegemist on toiminguga, siis kirja õigusvastasuse tuvastamist.

5) Maksuhaldur on keeldunud põhjendamatult ja õigusvastaselt kaebaja pakutud tagatise asendamisest. Laitse kinnistu turuväärtus on peaaegu kaks korda suurem kui eeldatava maksuvõla suurus. Maksuhaldur oleks pidanud tulenevalt MKS § 1361 lg-st 3 aktsepteerima kaebaja pakutud tagatist ja lõpetama täitetoimingud hiljemalt 2 tööpäeva jooksul. MKS § 1361 järgset ennetavat tõkendit kohaldatakse hüpoteetilise maksunõude sundtäitmise tagamiseks ja seega on tõkendi lõpetamiseks pakutava näol tegemist tagatise asendamisega, mida reguleerib analoogia korras MKS § 125 lg 3, mis ei sätesta lihtsa realiseeritavuse kriteeriumi.

Seega on maksuhaldur tuginenud oma otsuses ebaõigesti MKS § 124 lg-le 3 ja viidanud asjaolule, nagu oleks Laitse kinnistu likviidsus vähene. Maksuhalduri väited, nagu oleks Laitse kinnistu likviidsus vähene, on ka ebaõiged. Kinnistul on hüpoteek AS SEB Pank kasuks ja AS SEB Pank on pidanud Laitse kinnistut tagatisena adekvaatseks. Vastavalt laenude teenindamist käsitleva Eesti Panga presidendi 27.06.2000 määruse nr 9 punktile 3.4.13 analüüsitakse tagatise olemasolu ja väärtust, sh tagatise realiseerimisega seotud kulusid, aega ja võimalikke juriidilisi takistusi, mis näitab, et ka pangad peavad hindama tagatise realiseerimise võimalusi.

Kaebaja lähtus tagatise esitamisel seadusest ja maksuhalduri antud selgitustest, kulutades eksperthinnangu tellimiseks raha. Kaebaja eeldas heas usus maksuhalduri selgitustest lähtudes, et hindamisakti tellimisel pakutud tagatist aktsepteeritakse. Pärast eksperthinnangu esitamist tõstatas maksuhaldur üllatuslikult ja põhjendamatult tagatise likviidsuse küsimuse. Maksuhaldur ei saa kehtestada seaduses mittesätestatud ja turul eksisteerivatest tagatise normatiividest rangemaid kriteeriume. Kuigi maksuhaldur on väitnud, et teised kaebajale kuuluvad arestitud kinnisasjad ja mootorsõidukid on tema arvates likviidsemad võrreldes Laitse kinnistuga, ei ole seda väidet sisuliselt põhjendatud.

Kinnisvarahindaja ei ole oma hinnangus öelnud, et Laitse kinnistut oleks raske müüa, vaid et kinnistu potentsiaalsete ostjate hulk on keskmisest kitsam ja ühest müügiperioodi ei saa prognoosida. Nimetatud asjaoludest ei saa järeldada, et kinnistut on raske realiseerida. Kuigi otsusest nähtuvalt häiris maksuhaldurit eksperthinnangus toodud lause piiratud turu jms kohta, pole ta teinud ühtegi toimingut selleks, et välja selgitada tõenäoline keskmine müügiperioodi pikkus ja selle võrdlus turu keskmisega, kas piiratud turg vähendab vara likviidsust jne.

Samuti ei ole otsuses selgitatud, milles sisuliselt seisneb väidetav väiksem likviidsus. Seega ei ole maksuhaldur oma otsuse tegemisel järginud nõuetekohaselt uurimisprintsiipi ja põhjendamiskohustust. Tagatistest keeldumine on põhjendamata ning maksuhaldur ei ole kasutanud otsustamisel diskretsiooniõigust.

6) Maksuhaldur on õigusvastaselt arestinud kaebaja vara. Pank nõudis kaebajalt laenude tagastamist, kuid maksuhalduri täitmist tagavate toimingute tõttu oli kaebajal laenu tagasimaksmiseks rahaliste vahendite saamine takistatud, mistõttu pidi kaebaja müüma laenu tagatiseks olevad Müürivahe tn 34/Valli tn 43 asuvad korteriomandid ja tasuma maksuhalduri deposiiti raha. Maksuhalduril tuleb deposiit lõpetada ja/või tagastada deposiiti kantud raha kaebajale.

7) Täitmist tagavate toimingute jätkuv sooritamine on õigusvastane ka põhjusel, et kohus rahuldas haldusasjas nr 3-12-717 kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse. Esialgse õiguskaitse eesmärk on kaebaja õiguste efektiivne ja tõhus kaitse. Kuna käesolevas kohtuasjas vaidlustatud ennetava tõkendina sooritatud täitetoimingute eesmärgiks oli tagada vastutusotsusega määratava maksuvõla tasumine, siis loogiliselt hiljem esialgse õiguskaitse abinõuna vastutusotsuse täitmise peatamine peab ka tagasiulatuvalt lõpetama varasemate täitetoimingutega

3-11-2683 7(20) seatud arestid. Seda toetab ka õigusselguse printsiip. Kaebaja palub kaebus rahuldada ja mõista vastustajalt välja menetluskulud.

12. Maksuja Tolliamet palus jätta kaebuse rahuldamata.

1) PMTK-l oli 19.10.2011 vastuskirja koostamise ajal olemas kehtiv kohtu luba täitmist tagavate toimingute sooritamiseks. 19.10.2011 seisuga ei olnud leidnud aset sündmusi, millest tulenevalt oleks langenud ära täitmist tagavate toimingute sooritamise vajadus, möödunud täitmist tagavate toimingute kestvuse mõistlik aeg ning kohus ei olnud tühistanud ka luba täitmist tagavate toimingute sooritamiseks. Seega oli PMTK-l õigus ja pädevus sooritada täitmist tagavaid toiminguid. Ka ei olnud 19.10.2011 PMTK rikkunud kohtu antud loas täitmist tagavate toimingute sooritamiseks ettenähtud korda või muid õigusakte, millest tulenevalt võiks kaebajal tekkida õigus nõuda PMTK-lt toimingute lõpetamist. PMTK-le ei saa ette heita kehtiva õiguse alusel tehtud kohtumääruse täitmist. Isegi kui kohtud jõuaksid hiljem järeldusele, et luba ei oleks pidanud andma, siis ei saa PMTK menetlusosalisena seda ette näha. Muid õigusvastasuse aluseid, mis esineksid iseseisvalt kohtu loast, ei ole.

2) PMTK 19.10.2011 kirja näol, millega PMTK keeldus vastutusmenetluse lõpetamisest vastutusotsust väljastamata ja täitetoimingute lõpetamisest, on tegemist toiminguga HMS §

109 lg 1 tähenduses.

3) Tähtpäev, mil lõpetatakse täitmist tagavad toimingud, on üldjuhul MKS-s määratletud teatud sündmuse saabumisega. Tulenevalt MKS-st täitetoimingud lõpetatakse, kui toimub ükskõik milline alljärgnevatest sündmustest: kaob põhjendatud kahtlus, et pärast maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramist võib selle sundtäitmine maksukohustuslase tegevuse tõttu osutuda oluliselt raskemaks või võimatuks; maks tasutakse; maksuhaldur otsustab jätta maksu määramata; tuvastatakse, et maks on määratud ebaõigesti; maksukohustus lõpeb; vara, mille suhtes täitetoiming sooritati, realiseeritakse maksukohustuse katteks.

Seega on täitmist tagava toimingu lõpp määratletud konkreetse sündmusega, mis kindlasti toimub. Enamus loetletud sündmustest ei saabu enne, kui maksuhaldur on lõpetanud asjaomase menetluse. MKS § 1361 ei sätesta expressis verbis regulatsiooni juhuks, kui pika aja jooksul võib kestva iseloomuga täitmist tagavaid toiminguid sooritada olukorras, kus eelpoolloetletud sündmusi ei ole toimunud. Samuti ei tulene sellest sättest kohtule kohustust määrata loa andmisega määruses ära tähtaega, mille vältel on täitmist tagavaid toiminguid lubatud sooritada.

Tuleb nõustuda, et MKS § 1361 nimetatud loa alusel ei saa kohtulikke hüpoteeke ja keelumärkeid seada piiramata ajaks ning täitmist tagavate toimingute kestev sooritamine võib muutuda õigusvastaseks, kui neid sooritatakse ebamõistlikult kaua.

4) Kui kohus ei ole loa andmise määruses expressis verbis seadnud tähtaega, mille lõpuks tuleb täitmist tagavad toimingud lõpetada, võivad kohtulikud hüpoteegid ja keelumärked olla seatud asjaomase menetluse kogu kestuse jooksul nii kaua, kuni menetluse kestus ei ole olnud ebamõistlikult pikk; hetkel, mil menetlus muutub ebamõistlikult pikaks, tuleb täitmist tagavad toimingud lõpetada põhjusel, et need on kestnud ebamõistlikult kaua. Kaebaja suhtes algatatud vastutusmenetlus ei ole kestnud ebamõistlikult kaua. Vastutusmenetlus kestis kokku seitseteist ja pool kuud, mis on oluliselt vähem kui kolmkümmend neli kuud või nelikümmend neli kuud, mida on ebamõistlikult pikaks pidanud Riigikohus. Vastutusmenetlus algas 2010. a oktoobris. 2011. a jaanuaris pikendas PMTK vastutusotsuse esimesele projektile eriarvamuse esitamise tähtaega. Tekib küsimus, miks see oli vajalik, kui eriarvamus ei sisalda väiteid, mis nõuavad põhjalikku analüüsi ja sisaldab kõigest varem esitatu kordust.

5) Vastutusotsuse esimene projekt oli koostatud suuresti Valmetek Invest AS-i suhtes läbiviidud maksumenetluse käigus O. Xlt võetud selgituste põhjal. O. X ei soovinud vastutusme-

3-11-2683 8(20) netluse käigus eraldi selgitusi anda. Samas 18.10.2011 palus O. X võimaldada talle täiendava ärakuulamisõiguse realiseerimine ja esitada selleks vastutusotsuse uus projekt selle kohta eriarvamuse esitamiseks. Kuigi üldjuhul ei ole teistkordne ärakuulamisõiguse realiseerimise võimaldamine vajalik ja pikendab vastutusmenetluse kestust, rahuldas PMTK O. X taotluse. Vastutusotsuse teine projekt saadeti O. Xle 09.11.2011 palvega esitada eriarvamus 28.11.2011. O. X taotlusel pikendati eriarvamuse esitamise tähtaega kuni 13.01.2012.

Seega ei ole vastutusmenetlus kestnud ebamõistlikult kaua, kuid menetluse pikenemine oli tingitud ka asjaolust, et kaebaja soovis hiljem täiendavalt enda ärakuulamist. Aega ei võta aga mitte ainult menetlustoimingud, vaid ka saadud informatsiooni analüüs, järelduste tegemine ja nende koherentne kirjapanek. See võib võtta enamgi aega, kui vahetut füüsilist sooritust ja haldusaktide andmist vajavate menetlustoimingute tegemine; selle halvasti tegemisel heidetaks PMTK-le aga ette näiteks uurimisja motiveerimiskohustuse rikkumist.

6) Maksumenetluse ebamõistliku kestuse piirangu ratio´ks – õigusväärtuseks, mida pikkuse õigusvastasuse tuvastamine kaitseb – on isikute põhjendamatute menetlustega koormamise vältimine. Kuigi teatud koormust võib endast kujutada ka teadmine menetluse toimumisest, ei ole vastutusotsuse esimese ja teise projekti esitamise vahelisel ajal kaebaja enda sõnade kohaselt tehtud tema suhtes mingeid menetlustoiminguid. Kaebajale on esitatud vaid vastutusotsuse projekt vastuväidete esitamiseks. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-79-11 tehtud otsuses asunud seisukohale, et juhul, kui menetlustoiminguid sooritatud ei ole, ei saa sellist menetlust pidada isikule ülemäära koormavaks ja lubamatuks.

7) Tagatise andmist reguleerib antud juhul nii MKS § 124 lg 3 kui ka MKS § 125 lg 3. MKS § 125 on tagatise andmise regulatsiooni erinormiks, kuna reguleerib spetsiifilist tagatise andmise etappi – olemasoleva tagatise asendamist uuega. MKS § 124 reguleerib aga panti kui tagatist kõigis tagatise andmise etappides. Selliselt on MKS § 124 üldnormiks ja MKS § 125 selle suhtes erinormiks. Samas on MKS § 124 tagatise andmise regulatsioonis erinormiks, kuna reguleerib spetsiifilist tüüpi tagatise andmist – panti kui tagatist. MKS § 125 reguleerib aga tagatise asendamist sõltumata tagatise tüübist.

Selliselt on MKS § 125 üldnormiks ja MKS § 124 selle suhtes erinormiks. Seega, arvestades tekkinud olukorda – tegemist on küll tagatise asendamisega, kuid pakutavaks asendustagatiseks on pant, peaks PMTK arvates rakenduma nii MKS § 124 kui ka MKS § 125. Sellist käsitlust toetavad ka MKS § 124 muud lõiked, kuna need kohalduvad samuti asendustagatisele. Kaebaja tõlgenduse tagajärjel ei saaks tagatise regulatsioon täita oma eesmärki – maksukohustuse täitmise tagamist. Kui oletada, et asendustagatisena pakutavale pandile kohaldub ainult MKS § 125 lg 3 ja ei kohaldu MKS § 124 lg 3, tähendab see, et asendustagatis ei pea olema lihtsalt realiseeritav.

Samas on MKS § 125 lg 1 kohaselt igal isikul igal hetkel õigus asendada juba antud tagatis asendustagatisega. See tekitaks olukorra, kus isik saaks pakkuda tagatiseks kergelt realiseeritava pandi, mille maksuhaldur aktsepteerib kui MKS § 124 lg 3 nõuetele vastava. Seejärel nõuaks see isik pandi asendamist MKS § 125 lg 1 alusel ja pakuks asendustagatiseks piisava väärtusega, aga üliraskelt realiseeritava pandi. Olukorras, kus MKS § 124 lg 3 asendustagatisele ei kohalduks, peaks maksuhaldur selle tagatise MKS § 125 lg 1 ja 3 alusel vastu võtma ja esialgse pandi vabastama.

MKS § 124 lg 3 muutuks sellise käsitluse tõttu täiesti sisutühjaks.

8) Eksperthinnangu leheküljel 9 punktis 5 toodud järeldustest nähtub üheselt, et Laitse kinnistu ei ole lihtsalt realiseeritav. Enne eksperthinnangu saamist ei saanud PMTK teada ega tõstatada Laitse kinnistu likviidsuse küsimust, kuid see küsimus tõstatati kohe, kui PMTK-ni jõudis vastav info. Eksperthinnangut küsitigi kaebajalt põhjusel, et saada teada tagatise väärtus ja realiseeritavus. Kaebaja viited asjaolule, et kuna SEB Pank AS aktsepteeris kaebaja kinnistut tagatisena, peaks ka maksuhaldur seda tegema, on asjakohatud. PMTK ei pea võimalikuks lähtuda tagatise sobivuse hindamise alusena mõne panga hinnangust. Kusagilt ei nähtu, et SEB Pank AS esitas tema kasuks seatavatele tagatistele samu nõudeid, mis on sätestatud

3-11-2683 9(20) MKS § 124 lg-s 3. Pankade kasuks seatakse hüpoteeke tavaliselt laenude tagasimaksmise tagamiseks ja kui neid laene tagasi ei maksta, realiseeritakse tagatis. Ulatuses, milles tagatis tagastamisele kuuluvat summat ei kata, hinnatakse laenunõuded alla. Ka seati hüpoteek SEB Pank AS-i kasuks 2006. a, mil kinnisvaraturg oli märgatavalt aktiivsem.

9) PMTK ei ole asunud seisukohale, nagu oleksid ülejäänud kinnistud lihtsamalt realiseeritavamad kui Laitse kinnistu. Küsimus on selles, et Laitse kinnistu peab olema lihtsalt realiseeritav, mitte aga selles, kui lihtsalt on realiseeritavad kinnistud, millele seati kohtulikud hüpoteegid MKS § 1361 kohaselt saadud kohtu loa alusel. Erinevalt MKS tagatise andmist reguleerivatest sätetest ei sisalda MKS § 1361 lihtsalt realiseeritavuse kriteeriumi. Ei ole sätestatud, et kohtulikke hüpoteeke on lubatud seada vaid lihtsalt realiseeritavatele kinnistutele.

10) Väited uurimisprintsiibi ja põhjendamiskohustuse rikkumisest on alusetud. Maksuhaldur ei pea ise uurima talle pakutud tagatiste realiseerimisega seonduvaid asjaolusid; tagatistele seadusega sätestatud tingimuste täidetuse äranäitamise kohustus lasub isikul, kes taotleb tagatise aktsepteerimist. Vastupidine tähendaks, et maksuhaldurile on asetatud kohustus kulutada riigi ressursse, viimaks läbi kontrolle, et välistada, et taotleja esitatud tagatis, mille kohta ei ole teada, kas see on sobiv, seda ei ole.

11) Kaebaja käsitlus, mille kohaselt kohustab haldusakti täitmise peatamine esialgse õiguskaitse korras alati ja igal juhul lõpetama ka enne esialgse õiguskaitse taotluse esitamist, isegi enne vaidlustatava haldusakti andmist sooritatud täitetoimingud, on ebaõige. Haldusakti täitmise peatamine esialgse õiguskaitse korras ei nõua juba sooritatud toimingute tagasitäitmist – kohtu loal sooritatud täitetoimingud jäävad kehtima; esialgne õiguskaitse keelab kõigest uute toimingute sooritamise. Isegi, kui esialgse õiguskaitse määrus saaks põhimõtteliselt lõpetada nn eelaresti toimingud, ei olnud haldusasjas nr 3-12-1170 tehtud esialgse õiguskaitse määrusel tagasiulatuvat mõju, mis oleks aga taoliseks mõju lõpetamiseks vajalik.

Kaebaja viidatud esialgse õiguskaitse määrusega kohaldatud abinõu mõju lõppes juuni alguses. Kuigi asjas tehti hiljem uus esialgse õiguskaitse määrus, millega peatati vastutusotsuse täitmine, ei peatatud vastutusotsuse täitmist tagasiulatuvalt. Üheks põhjuseks, miks täitmine üldse peatati, on asjaolu, et kaebaja suhtes kehtivad jätkuvalt eelaresti korras sooritatud täitetoimingud. Kui täitetoimingud oleksid lõppenud, ei oleks pruukinud kohus vastutusotsuse täitmist peatada.

13. Tallinna Halduskohus rahuldas 18.04.2013 otsusega kaebuse osaliselt. Halduskohus kohustas PMTK-d 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates lõpetama O. X mootorsõidukite suhtes ennetava tõkendina seatud võõrandamise keelumärked ning tegi PMTK-le ettekirjutuse vaadata 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest uuesti läbi O. X esitatud taotlus ennetava tõkendina sooritatud täitetoimingute asendamiseks taotluses pakutud tagatisega. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised: 1) Kaebaja ei ole esiteks rahul tema varale hüpoteekide ja keelumärgete seadmisega (sh keeldumisega tagatise asendamisest) ja teiseks sellega, et tema suhtes läbiviidud maksumenetlus kestis ebamõistlikult kaua. Maksumenetluse lõpetamist ta enam ei taotle, kuna menetlus on juba lõppenud 09.03.2012 vastutusotsuse tegemisega, mille kaebaja on eraldi vaidlustanud haldusasjas nr 3-12-1170. Käesolevas asjas taotleb kaebaja siiski seda, et kohus tunnistaks õigusvastaseks liialt kaua kestnud vastutusmenetluse. Kohus leiab, et kuna vastutusotsus on juba antud ja kaebaja poolt eraldiseisvas haldusasjas vaidlustatud, on kohaseim võtta seisukoht kaebaja suhtes käinud maksumenetluse pikkuse osas vastutusotsuse haldusasjas. Käesolevas asjas annab kohus hinnangu vastutusmenetluse pikkusele vaid sellest aspektist, kas oli põhjendatud hoida selle vältel kaebaja vara koormatuna võõrandamise keelumärgete ja hüpoteekidega ning kas keelumärked ja hüpoteegid on jätkuvalt põhjendatud. Seoses esialgse õiguskaitse kohtumäärusega vastutusmenetluses märgib kohus, et nimetatud määrusega peatati vaid tulevikus tehtavad täitetoimingud ega võetud seisukohta juba varem kohaldatud täitetoi-

3-11-2683 10(20) mingute suhtes. Kuna kaebaja on seoses vastutusotsuse tegemisega loobunud taotlusest vastutusmenetluse lõpetamiseks, ei asu kohus ka analüüsima PMTK 19.10.2011 kirja (millega PMTK keeldus vastutusmenetluse lõpetamisest) õigusvastasust osas, millega keelduti vastutusmenetluse lõpetamisest, kuivõrd nimetatud küsimused on samuti olemuslikult hõlmatud vastutusmenetluse lubatud pikkuse temaatikaga ja peaksid olema käsitletud vastutusotsuse õiguspärasust käsitlevas haldusasjas. Küll aga puutub PMTK 19.10.2011 kirja õiguspärasus või õigusvastasus käesolevasse haldusasja osas, milles vastustaja keeldus täitetoimingute lõpetamisest.

2) Vastustaja on viidanud Riigikohtu poolt asjas nr 3-3-1-79-11 tehtud otsuses väljendatud seisukohale, et juhul, kui menetlustoiminguid sooritatud ei ole, ei saa sellist menetlust pidada isikule ülemäära koormavaks ja lubamatuks, ning leidnud seega, et vastutusotsuse andmise menetlus (kestvusega 17,5 kuud), kus vahepeal mitmeid kuid menetlustoiminguid ei tehtudki, ei saanud kaebajat koormata. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Kaebajat koormas menetluse pikkus eelkõige tema varale seatud hüpoteekide ja võõrandamise keelumärgete tõttu.

Olukorras, kus kaebaja varale seati hulgaliselt hüpoteeke (5 kinnistule) ja keelumärkeid (7 mootorsõidukile), on menetluse pikkus kaebaja jaoks koormav eelkõige põhjusel, et sellel ajal on tal oma vara käsutamine kas välistatud või tugevalt piiratud. Kaebaja huvi on sellises olukorras kahtlemata menetluse võimalikult kiire lõpuni viimine. Kohtu hinnangul on vastustaja kohustatud olukorras, kus on rakendatud täitmist tagavaid toiminguid, viima menetluse lõpuni tavapärasest menetluspraktikast veelgi kiiremini, kuna täitmist tagavad toimingud riivavad intensiivselt maksukohustuslase õigusi ja seetõttu ei tohi neid rakendada kauem kui hädapäraselt vaja.

Käesoleval juhul on olnud riive iseäranis intensiivne, kuna hüpoteekide ja keelumärgete arv kaebaja varale on sedavõrd rohkearvuline. Ehkki MKS § 1361 ei sätesta tähtaega, kui kauaks käsutamise keelumärge või kohtulik hüpoteek varale võib seatud olla, ja sellist tähtaega ei sisaldanud ka kohtumäärused, millega vastustajale täitmist tagavate toimingute teostamiseks luba anti, ei saa maksuotsuse täitmist tagavad toimingud kesta lõputult. Täitmist tagavad toimingud peavad olema proportsionaalsed nende seadmise eesmärgiga (kooskõlas haldusmenetluse seaduse § 3 lg-ga 2 ja PS § 11 teise lausega) ega tohi riivata isikut rohkem kui hädapärast vaja.

Hinnang nende proportsionaalsusele on aga ajas muutuv: kui täitmist tagavate toimingute teostamiseks loa andmise ajal 11.10.2010 esimese astme kohtus ja 05.01.2012 teise astme kohtus leiti, et need toimingud on proportsionaalsed, siis ei pruugi see nii enam olla käesoleva kohtulahendi tegemise ajaks, mil riivete rakendamisest on möödunud üle 2,5 aasta. Riivete ajaline kestvus muudab need isiku jaoks aina intensiivsemaks ning aja möödudes võib tekkida vajadus ümber hinnata nende riivete rakendamise vajadus. Seejuures tuleb eelkõige hinnata potentsiaalse maksusumma suurust, vara väärtust, millele on maksukohustuse täitmise tagamiseks piirangud seatud, ja maksukohustuslase enda käitumist.

Ajalisest aspektist ei ole aga oluline mitte ainult kulunud aeg vastutusotsuse andmiseni, vaid kuna täitmist tagavad toimingud on sooritatud vastutusotsuse täitmise tagamiseks, siis tuleb arvestada aega vastutusotsuse jõustumiseni. Seega peab maksuhaldur paratamatult ja alati arvestama pärast maksuotsuse andmist ka selle vaidlustamisega kohtus ja kohtumenetlusele kuluvat aega. Isiku jaoks ei ole vahet, kas tema vara käsutamine on piiratud või välistatud maksuvõi kohtumenetluse ajal, teda huvitab vaid riivete kestvuse pikkus. Seega peab riivete õigustamisel arvestama ka kohtumenetluse ajaga.

Haldusasjas nr 3- 12-1170 menetluse lõppemise aeg ei ole ette teada ega prognoositav.

3) Täitmist tagavad toimingud on sooritatud 09.03.2012 tehtud vastutusotsuse täitmise tagamiseks. Vastutusotsusega mõisteti kaebajale tasumiseks 341 604,86 eurot. Vastutusotsusega ei ole arvestatud intressi, kuna seda tehakse hiljem eraldi haldusaktiga vastutusotsuse jõustumise korral. Maksimaalselt saab intress küündida põhivõla summani, seega peab maksimaalselt arvesta-

3-11-2683 11(20) ma 683 209,72 euro suuruse koguvõlaga. Nimetatud summast lähtudes tuleb vaadelda ka täitmist tagavate toimingute põhjendatust.

4) Kaebaja kinnistutele seatud hüpoteegid on piiritletud konkreetsete summadega. Nõustuda tuleb maksuhalduriga, et eespool olevatel järjekohtadel asuvate hüpoteekidega tagatud nõuete realiseerimise korral ei pruugi maksuhalduril olla võimalik oma võimalikku nõuet rahuldada. Samas on kinnisvara hinnad hüpoteekide seadmisega võrreldes 2,5 aastaga mõnevõrra siiski kasvanud. Mis aga puutub mootorsõidukitele seatud võõrandamise keelumärgetesse, siis koormavad need mootorsõidukeid tervikuna, mootorsõidukite väärtust kindlaks määratud ei ole ja nende väärtus on viimase 2,5 aastaga kahtlemata oluliselt kahanenud.

Eeltoodust tulenevalt on võõrandamise keelumärked esiteks oma olemuselt oluliselt intensiivsemad riived (puudub võimalus sõidukeid võõrandada näiteks siis, kui kaebaja neid tegelikult enam ei vaja). Arvestades mootorsõidukite väärtuse kiiret vähenemist, ei kaalu neile võõrandamise keelumärgete seadmise vajalikkus üles maksuhalduri jaoks riivest tulenevat kahju kaebajale. Seega on praeguseks hetkeks mootorsõidukeid koormavate võõrandamise keelumärgete näol tegemist ebaproportsionaalsete riivetega, mis on õigusvastased.

5) Maksuhaldur ei ole toonud esile asjaolusid, mis tõendaksid, et kaebaja vara võõrandamise keelumärgete ja hüpoteekidega koormamine on kaebaja isikust tulenevalt üleüldse vajalik. Nii näiteks ei ole kaebaja asunud pärast vastutusmenetluse alustamist oma vara mittetavapäraselt võõrandama ja puudub põhjus eeldada, et tal oleks reaalne kavatsus seda teha. Peale vastutusmenetluse alustamist on kaebaja hoopis soetanud juurde kinnisasju Pärnus ja Valgamaal (Otepääl). Maksuhalduril puudub kaebajaga seoses ebaõnnestunud sissenõudmispraktika: maksuhaldur ei saa kaebaja varasemast käitumisest kuidagi eeldada, et kaebaja asuks maksude tasumisest kõrvale hoidma.

Pelgalt vastutusotsuse vaidlustamine kohtus ei viita sellele, et isik jõustunud kohtulahendiga kinnitatud vastutusotsuse täitmisest keelduks. O. X on nii maksumenetluses kui kohtumenetluses korduvalt kinnitanud, et tal puudub vaidluse tema jaoks ebasoodsalt lõppemise korral soov maksude tasumisest kõrvale hoida. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et O. X on majanduselus aktiivne inimene, kes on varakas ja keda võib lisaks käsitleda avaliku elu tegelasena. Nimetatud asjaolud vähendavad oluliselt tõenäosust, et ta maksude tasumisest kõrvale hoiaks.

Vastutusotsusega määratud maksusumma (koos potentsiaalsete intressidega) on küll suur, ent arvestades kaebaja isikut, on vähetõenäoline, et selline summa motiveeriks kaebajat muutuma riigi ees ja majanduselus ebausaldusväärseks partneriks ja oma mainet kahjustama. Täitmist tagavate toimingute sooritamise taotlemine on maksuhaldurile MKS-ga antud õigus, kuid see ei tähenda, et seda õigust peaks alati, igal juhul ja maksimaalselt kasutama. Nii näiteks tekib küsimus, et kui kaebajale oleksid 07.10.2010 seisuga kuulunud ka hiljem omandatud kinnistud Pärnus ja Valgamaal, siis kas oleks hüpoteegid seatud ka neile.

Asjaolu, et kaebajal on juhtumisi keskmise füüsilise isikuga võrreldes tavatult palju vara, ei tähenda veel seda, et oleks õigustatud kogu see vara maksimaalselt maksuhalduri nõude kasuks koormata. Kohtu hinnangul ei ole maksuhaldur aga neid aspekte täitmist tagavate toimingute jätkuva rakendamise õigustamisel hinnanud.

6) Mis puutub maksuhalduri poolt 19.10.2011 kaebajale täitmist tagavate toimingute lõpetamisest keeldumisse, siis kaebaja taotlused nimetatud toiming õigusvastaseks tunnistada või haldusakt tühistada tuleb jätta rahuldamata. Nimelt oli 19.10.2011 täitmist tagavate toimingute kohaldamisest möödunud vaid üks aasta. Seda ajalist perspektiivi arvestades ei ole ühe aasta jooksul vaidlusaluste toimingute kohaldamine sedavõrd intensiivne riive, et annaks aluse hinnata need ebaproportsionaalseks.

7) Üldise märkusena vastusotsuse menetluse pikkuse kohta leidis kohus, et 17,5 kuud kestnud menetlus, kui varasemas menetluses on antud maksuotsus ja tuvastatud selle aluseks olevad asjaolud ja see jõustus vaidlustamata, on liialt pikaleveninud ka täitmist tagavaid toiminguid

3-11-2683 12(20) arvesse võtmata. Arusaamatuks jääb, millise analüüsiga maksuhaldur täpsemalt sedavõrd pika aja jooksul tegeles. Kaebaja oli menetluses aktiivne, ta oli maksuhaldurile kättesaadav ja koostööaldis. Kaebaja taotlused ja pöördumised vastutusmenetluse käigus ei olnud maksuhalduri suhtes kiuslikud ja menetluse venimisele suunatud ning seeläbi menetlust pikendavad. Läbivalt kumas läbi kaebaja soov menetlus võimalikult kiirelt lõpetada. Olemuslikult kuuluvad menetlusvead läbivaatamisele menetluse tulemusena välja antud haldusaktiga samas menetluses.

8) Kaebaja esitas vastustajale taotluse, milles soovis tagatise asendamist selliselt, et kogu nõutava tagatise moodustaks hüpoteek tema omandis olevale Harjumaal Kernu vallas Laitse külas asuvale kinnistule. Nimetatud kinnistut koormab hetkel hüpoteek AS SEB Pank kasuks summas 445 000 eurot ja kaebaja kinnitusel on AS SEB Pank nõus hüpoteegist maksuhalduri kasuks loobuma. Nimetatud kinnistule on 11.10.2010 kohtumääruse alusel seatud ka hüpoteek maksuhalduri kasuks summas 544 955 krooni (ca 34 821 eurot). Tagatise asendamisel on oluline tagatise likviidsus (kohalduvad nii MKS § 124 kui 125) ja vastustajal on kaalutlusotsuse tegemisel õigus likviidsusest kui olulisest asjaolust lähtuda.

Vastustaja seisukohad Laitse kinnistu tagatiseks mittesobivuse osas on vasturääkivad. Vastustaja ei vaidle vastu kaebaja esitatud eksperthinnangus määratletud kinnistu väärtusele, ent viitab sellele, et kuna eksperthinnangu kohaselt on kinnistul kitsas ostjate ring ja sellest tulenevalt oleks tagatise realiseerimise aeg määramatu, siis ei sobi see vähese likviidsuse tõttu maksuhaldurile tagatiseks. Samas on maksuhaldur ise taotlenud 07.10.2010 kohtult nimetatud kinnistu hüpoteegiga koormamist summas 544 955 krooni (ca 34 821 eurot). Kui vastustaja leiab, et kinnistu ei sobi maksuvõlga tagama selle raskesti realiseeritavuse tõttu, jääb sel juhul arusaamatuks, miks maksuhaldur sinna hüpoteegi seada lasi, kuna kui kinnistut on raske realiseerida, siis ei ole eesmärgipärane ka maksuhalduri poolt kinnistule seatud väiksemas summas hüpoteek.

Mis puutub maksuhalduri väitesse, et eksperthinnang on aegunud, siis arvestades viimase aasta kinnisvara hinnatrende, on hinnad pigem kasvanud ning oht, et Laitse kinnistu hind on turul valitseva olukorra tõttu vahepeal langenud, puudub. Kaebaja ei saa nõuda maksuhaldurilt täiendavate ekspertiiside tegemist. Kaebaja asi on veenda maksuhaldurit argumentide ja tõenditega, et pakutav asendustagatis on piisav, ning vastustaja ülesanne on talle esitatud informatsioonile tuginedes taotlus lahendada. Vastustaja võib küll ise asendustagatise kohta täiendavalt andmeid koguda, kuid seda temalt nõuda ei oleks tagatise asendamise menetluse mõttega kooskõlas, kuna seal eeldatakse eelkõige kaebaja initsiatiivi.

Arvestades aga vastustaja seisukohtade eelpoolviidatud vasturääkivust nii kohtumenetluses kui 21.10.2011 otsuses, leidis kohus, et vastustaja poolne keeldumine tagatise asendamisest oli õigusvastane, kuna see ei olnud piisavalt põhjendatud.

14. Tallinna Halduskohus tegi 28.05.2013 täiendava otsuse, millega tühistas PMTK 21.10.2011 otsuse nr 13-7/100-44 ning tegi MTA-le ettekirjutuse vaadata 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest uuesti läbi O. X 10.10.2011 esitatud taotlus ennetava tõkendina sooritatud täitetoimingute asendamiseks 10.10.2011 taotluses pakutud tagatisega (hüpoteek kinnisasjale registriosa nr 11068102). 1) 08.05.2013 kohtuotsuse resolutsioonis on jäänud ekslikult lahendamata kaebaja nõue tühistada PMTK 21.10.2011 otsus nr 13-7/100-44. Asjaolu, et kohus otsustas tühistada PMTK 21.10.2011 otsuse nr 13-7/100-44, nähtub selgelt kohtuotsuse põhjendavast osast, mistõttu tühistab kohus täiendava kohtuotsuse resolutsioonis PMTK 21.10.2011 otsuse nr 13-7/100-44.

3-11-2683 13(20) 2) 08.05.2013 kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2 on piisavalt arusaadav, kuid kui nimetatud punkti vaadata eraldi kohtuotsuse põhjendavast osast, võib see jääda mõnevõrra ebaselgeks, eriti võttes arvesse asjaolu, et kaebaja esitas seonduvalt tagatiste vaidlusega maksuhaldurile mitmeid taotlusi. Kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2 täpsustamine ei avalda mõju kohtuotsuse sisule, aga kuna tegemist ei ole kirjaja arvutusvea parandamisega vastavalt HKMS § 156 lgle 2 ja TsMS §-le 447, vaid 08.05.2013 kohtuotsuse resolutsiooni täiendamisega, peab kohus vajalikuks selles osas täiendava kohtuotsusega MTA-le ettekirjutuse tegemist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

15. X X apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti kaebus osaliselt rahuldamata, ning teha selles osas uus otsus, millega: 1) kohustada MTA-d viivitamata lõpetama O. Xle kuuluva kinnisvara suhtes ennetava tõkendina sooritatud täitetoimingud ning kohustada MTA-d tegema kõik kohtulike hüpoteekide kustutamiseks vajalikud toimingud; 2) kohustada MTA-d viivitamata lõpetama PMTK 05.01.2012 otsuse nr 13-7/100-58 alusel seatud deposiit summas 35 000 eurot ning kohustada MTA-d tagastama see raha O. X pangakontole ning tuvastada nimetatud otsuse õigusvastasus; 3) tühistada täielikult PMTK 19.10.2011 vastuskiri nr 13-7/100-43 või alternatiivselt tuvastada selle kirjaga O. X vara suhtes ennetava tõkendina sooritatud täitetoimingute ja tema suhtes läbiviidud maksumenetluse lõpetamisest keeldumise õigusvastasus; 4) tuvastada PMTK poolt ennetava tõkendina O. Xle kuuluva kinnisvara ja mootorsõidukite suhtes sooritatud täitetoimingute ebamõistlikult kauaaegse ja jätkuva kohaldamise õigusvastasus; 5) tuvastada PMTK poolt alates oktoobrist 2010. a O. X suhtes teostatud maksumenetluse ebamõistlikult kauaaegse läbiviimise ja maksumenetluse läbiviimisega viivitamise õigusvastasus. 1) Maksuhalduri poolt sundkorras seatud kohtulikud hüpoteegid on õigusvastased. Endiselt puudub MKS § 1361 järgse tõkendi eelduseks olev alus kahtlustuseks, et O. X võib hakata oma vara võõrandama selleks, et vältida talle omistatava väidetava tulumaksuvõla sundtäitmist või et selle väidetava maksuvõla sissenõudmine oleks ennetava tõkendi puudumisel raskendatud või võimatu. Sellise kahtluse puudumist on järeldanud ka halduskohus. Halduskohus on jätnud arvestamata, et O. X vara on suurenenud täiendavate kinnisasjade näol ning et tema varanduslik olukord on ilmselt piisav, et vajadusel tasuda väidetav tulumaksuvõlg. Arvestades

O. Xle kuuluva vara väärtust ja talle omistatava maksuvõla summat, on ilmne, et eelnimetatud kahtlustuseks ei ole alust. Puudub väidetava maksunõude sundkorras tagamise vajadus. O. X on alati teinud maksuhalduriga koostööd ning tema majandustegevuse aktiivsust, mastaape ja muid asjaolusid arvestades ei ole tal motiivi hakata 341 000 euro suuruse tulumaksu tasumisest kõrvale hoiduma. Maksuhaldur ja halduskohus pole hüpoteekide ulatuse põhjendatust, kinnistute väärtusi jms hinnanud, kuigi neil on vastav kohustus.

2) Maksuhalduri poolt täitetoimingute lõpetamisest keeldumine on õigusvastane. Põhjendatud ei ole kohtu seisukoht, et ennetava tõkendina sooritatud täitetoimingute kohaldamine ühe aasta jooksul ei ole sedavõrd intensiivne õiguste riive, et see annaks aluse hinnata need toimingud ebaproportsionaalseks. Kohus leidis samas, et tõkendi kohaldamine ei olnud üldse vajalik ja menetlus kestis ebamõistlikult kaua. Kõik maksuhalduri poolt ennetava tõkendina sooritatud täitmist tagavad toimingud on kestvalt õigusvastased ning see õigusvastasus on aja jooksul süvenenud muu hulgas seetõttu, et õiguste rikkumise on muutnud intensiivseks ka nende täitmist tagavate toimingute väga pikaaegne kohaldamine.

3) Maksuhalduri poolt sooritatud täitmist tagavad toimingud ei ole vajalikud. Kohus nõustus selle kaebaja väitega, ent jättis arusaamatul põhjusel osaliselt rahuldamata O. X poolt esitatud

3-11-2683 14(20) kohustamiskaebuse (hüpoteekide ja deposiidi osas) millega sooviti kõikide täitmist tagavate toimingute lõpetamist.

4) Vastutusmenetluse läbiviimine kestis ebamõistlikult kaua. Halduskohus oleks pidanud tunnistama lisaks mootorsõidukite käsutamise keelumärgetele ka maksuhalduri kasuks seatud kohtulikud hüpoteegid õigusvastaseks ja kohustama vastustajat need täitetoimingud lõpetama. Ka Riigikohus on korduvalt selgitanud, et MKS § 1361 järgsete tõkendite näol on tegemist ajutise iseloomuga meetmega ja tõkendid muutuvad ebaproportsionaalseks maksumenetluse pikaajalisuse korral. Halduskohus tuvastas, et maksuhalduri poolt läbiviidud vastutusmenetlus oli liialt kauakestev. Samas ei andnud kohus menetluse pikkuse osas sellist hinnangut kohtuotsuse resolutsioonis, mis on vastuolus menetlusnormidega.

5) Maksuhaldur on kohustatud lõpetama sundkorras seatud rahalise deposiidi. Kuna kinnisasjadele täitetoiminguna hüpoteekide seadmine on õigusvastane, siis ka kahe hüpoteegi kustutamise eeltingimusena maksuhalduri poolt raha deposiiti maksmise nõue on samadel põhjustel õigusvastane. Kohtuotsuse põhjendavas osas ei ole deposiidiga seonduvaid nõudeid käsitletud ning lakoonilised selgitused esitati täiendava otsuse tegemise taotluse lahendamiseks tehtud kohtumääruses.

6) Vastutusotsuse täitmise peatamisega on keelatud ennetava tõkendi jätkumine. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vastutusotsust puudutavas kohtumenetluses tehtud esialgse õiguskaitse määrusega peatati vaid tulevikus tehtavad täitetoimingud ega võetud seisukohta varem kohaldatud täitetoimingute suhtes. Kohtuotsusest ei nähtu, millisel õigusnormil see seisukoht põhineb. Kuivõrd käesolevas kohtuasjas vaidlustatud ennetava tõkendina sooritatud täitetoimingute eesmärgiks oli tagada vastutusotsusega määratava maksuvõla täitmine, siis loogiliselt hiljem esialgse õiguskaitse abinõuna vastutusotsuse täitmise peatamine peab lõpetama ka varasemate eeltäitetoimingutega seatud arestid (keelumärked ja hüpoteegid jms). Sellele vastupidine järeldus oleks vastuolus seaduslikkuse ja õigusselguse printsiibiga. Halduskohus eksis, leides, et täitmist tagavate toimingute põhjendatust tuleb vaadelda lähtudes maksimaalsest võimalikust koguvõlast. Esiteks on see ebaõige, sest maksuhalduril ei ole seaduslikku alust nõuda intressi. Teiseks ei ole maksuhalduri kasuks ennetava tõkendina seatava kohtuliku hüpoteegi summa määramisel üldreeglina vaja arvestada hüpoteetilise intressivõlanõude suurust.

7) Kohtuotsus on osas, milles kaebus jäeti rahuldamata, nõuetekohaselt põhjendamata ja vastuoluline.

16. Maksuja Tolliameti vastuses palutakse jätta O. X apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) O. X suhtes läbi viidud vastutusmenetlus ei kestnud ebamõistlikult kaua. Kuigi halduskohus vastutusmenetlust ebamõistlikult pikaks ei tunnistanud, asus ta oma otsuses seisukohale, et vastutusmenetlus kestis ebamõistlikult kaua, kuid tulenevalt HKMS § 180 lg-st 1 ei saanud MTA esitada selle põhjenduse peale eraldi apellatsioonkaebust, kuna sellel põhjendusel ei ole iseseisvat mõju MTA õigustele ega kohustustele. Riigikohus leidis asjas nr 3-3-1-7-13 (p 15), et vastutusmenetluse pikkusena on üks aasta mõistlik. O. X suhtes läbi viidud vastutusmenetlus kestis küll ca 17,5 kuud, kuid selle aja jooksul koostas MTA kaks vastutusotsuse projekti ja tegeles samal ajal ka tagatise asendamise küsimustega. Kui O. X ei oleks taotlenud võimalust esitada teistkordselt eriarvamust ja mitmel korral ka talle antud tähtaegade pikendamist või ennistamist, oleks vastutusmenetlus pikkuseks kujunenud 13 kuud, mis ei oleks ülemäärane.

3-11-2683 15(20) 2) O. X vara suhtes sooritatud täitmist tagavad toimingud ei olnud õigusvastased; samuti puudub alus kohustada MTA-d sooritatud toiminguid lõpetama. Täietoimingute sooritamiseks andis loa kohus – lõppastmes ringkonnakohus oma 05.01.2012 määrusega haldusasjas nr 3-10-2619 (Riigikohus ei võtnud selle määruse peale esitatud määruskaebust menetlusse). Arusaamatuks jääb, kuidas saab jõustunud kohtumäärus olla õigusvastane. Ringkonnakohus leidis, et kõik täitmist tagavate toimingute sooritamise eeldused on täidetud. Antud asjas esitatud kaebus on HKMS § 43 mõttes korduvkaebuseks ulatuses, milles

O. X taotleb täitmist tagavate toimingute sooritamise õigusvastasuse tuvastamist, tuginemata uuele, haldusasjas nr 3-10-2619 käsitlemata alusele (vt HKMS § 41 lg 2). Ainsaks uueks aluseks on täitmist tagavate toimingute mõju jätkumise pikkus. Samas ei saa täitmist tagavad toimingud muutuda oma mõju kestvuse tõttu õigusvastaseks enne, kui õigusvastaselt pikaks on veninud menetlus, mille tulemusena tõenäoliselt antava haldusakti täitmise tagamiseks need toimingud sooritati. Antud juhul ei ole vastutusmenetluse mõistlikku pikkust ületatud. Seejuures on oluline rõhutada, et täitmist tagavate toimingute mõju kestis 17 kuud, mitte kaks ja pool aastat, nagu on väidetud kaevatud otsuses ja kaebaja apellatsioonkaebuses. Pärast vastutusotsuse tegemist muutus sooritatud toimingute funktsioon. Vastutusmenetluse ajal oli tegemist MKS § 1361 alusel sooritatud täitmist tagavate toimingutega. Pärast vastutusotsuse tegemist muutusid need toimingud täitetoiminguteks (MKS § 130). Reaalsed toimingud jäid samaks, muutus nende õiguslik kvalifikatsioon ja majanduslik funktsioon. Samas taotleb O. X ja saabki taotleda ainult õiguslikult MKS § 1361 järgi, st täitmist tagava toiminguna, kvalifitseeritud teo õigusvastasuse tuvastamist. Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, justkui tuleks sooritatud täitetoimingud lõpetada haldusasjas nr 3-12-1170 tehtud esialgse õiguskaitse määruse tõttu. Esiteks põhineb see määrus sellel, et täitetoimingud on juba sooritatud. Teiseks, ei saa kohus käesolevas asjas lahendada teises kohtuasjas tehtud esialgse õiguskaitse määruse täitmise küsimusi.

17. Maksuja Tolliameti apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus osas, millega rahuldati O. X kaebus osaliselt ja kohustati PMTK-d 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest arvates lõpetama O. X mootorsõidukite suhtes ennetava tõkendina seatud võõrandamise keelumärked. Halduskohtu otsus on edasi kaevatud osas vastuoluline ja täielikult motiveerimata. Otsusest ei selgu, mille poolest on olukord võrreldes varasema halduskohtu 11.10.2010 määruse haldusasjas nr 3-10-2619 tegemisega muutunud, mistõttu ei saa põhimõtteliselt asuda teistsugusele seisukohale kui täitetoimingute tegemiseks loa andmise ajal. Käesolevas asjas on halduskohus küll üldsõnaliselt väitnud, et riivete ajaline kestvus muudab need isiku jaoks aina intensiivsemaks ning aja möödudes võib tekkida vajadus ümber hinnata nende riivete rakendamise vajadus, kuid pole väidetavat muutust sisuliselt millegagi põhjendanud. Tuleb märkida, et halduskohus on oma otsust O. X mootorsõidukite suhtes ennetava tõkendina seatud keelumärgete lõpetamise osas põhjendades tuginenud ajalisele kriteeriumile, kuid samas leiab, et kuna vastutusotsus on juba antud ja kaebaja poolt eraldiseisvas haldusasjas vaidlustatud, on kohaseim võtta seisukoht kaebaja suhtes läbi viidud maksumenetluse pikkuse osas haldusasjas nr 3-12-1170.

Ebaloogiline on halduskohtu mõttekäik sellest, et kui keelumärkeid kandvate sõidukite väärtus on 2,5 aastaga vähenenud, on võõrandamise keelumärked kaotanud sellega suure osa oma vajalikkusest ning on kaebaja jaoks ebaproportsionaalselt riivavad ja maksuhalduri nõue ei ole ohus. Maksuhalduri hinnangul peaks tõdemus väärtuse vähenemisest kaasa tooma vastupidise järelduse, s.o arestitud vara väärtuse vähenemine suurendab nõude tagamise vajadust. Täpne ei ole ka halduskohtu arusaam, mille järgi peab vastutusotsuse tagamiseks maksimaalselt ar-

3-11-2683 16(20) vestama 683 209,72 euro suuruse koguvõlaga. Näiteks on sellest arvutuskäigust puudu võimaliku täiteja kohtumenetlusega seotud kulud.

Kaevatud otsuses on halduskohus rajanud enda argumendid oletustele ja subjektiivsetele hinnangutele, mis ei ole kooskõlas objektiivsete asjaoludega. Vastutusotsuses heidetakse O. Xle ette just tahtlikku maksude tasumata jätmist. Ainuüksi sellel põhjusel on halduskohtu hinnang, et kaebaja vara võõrandamise keelumärgete ja hüpoteekidega koormamine kaebaja isikust tulenevalt ei ole üleüldse vajalik, vale.

18. X X vastuses palutakse jätta MTA apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Kohtuotsuses on põhjalikult selgitatud, miks puudub vaadeldava vara ennetavaks lausarestimiseks O. X isikust tulenevalt vajadus. Maksuhaldur pole seda järeldust ümber lükanud. Õige ja põhjendatud on kohtu hinnang, et tõkend pole kaebaja isikust tulenevalt vajalik. Maksuhaldur ei saa tõkendit kohaldada üksnes põhjusel, et maksuhalduri enda poolt tehtud õigusvastases vastutusotsuses tehakse mingi etteheide, mis on ebaõige ja põhjendamatu. O. X on kogu aeg põhjendanud, et vastutusotsuse tegemiseks pole seaduslikku alust. Pealegi on ringkonnakohus vastutusotsuse tühistanud. 2) Maksuhaldur on vääralt ja kohtuotsuse põhjendustest ebaõigesti väljarebitult märkinud, et kohtu mõttekõik seoses keelumärgetega koormatud mootorsõidukite väärtuse vähenemisega on ebaloogiline. Maksuvõla täitmise tagamiseks hüpoteekidega koormatud kinnisvara väärtus on kasvanud. 3) Väär on seisukoht, et vastutusotsuse täitmise tagamise toimingute ulatuse osas peab arvestama ka võimaliku täiteja kohtumenetlusega seotud kulusid. Maksuhaldur taotles tõkendiks luba üksnes 341 604 euro suuruse väidetava tulumaksuvõla ulatuses. Lisaks on tõkendina täitetoimingute sooritamine üldse põhjendamatu ja õigusvastane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

19. Pooled ei ole vaidlustanud halduskohtu otsust (sh täiendavat otsust) osas, millega kohus tühistas PMTK 21.10.2011 otsuse nr 13-7/100-44 ja tegi maksuhaldurile ettekirjutuse vaadata

15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest uuesti läbi O. X esitatud taotlus ennetava tõkendina sooritatud täitetoimingute asendamiseks taotluses pakutud tagatisega. Seega ei käsitle ringkonnakohus nimetatud nõudega seonduvat. a. Kaebaja apellatsioonkaebus

20. Ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata osas, milles kohus jättis kaebuse rahuldamata, kuid muudab otsuse põhjendusi, asendades need järgnevaga.

21. HKMS § 158 lg 2 näeb ette, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga.

22. Käesolevas asjas on esitatud järgmised nõuded, mille rahuldamist kaebaja jätkuvalt apellatsiooniastmes taotleb: 1) kohustada MTA-d viivitamata lõpetama O. Xle kuuluva kinnisvara suhtes ennetava tõkendina sooritatud täitetoimingud ning kohustada MTA-d tegema kõik kohtulike hüpoteekide kustutamiseks vajalikud toimingud;

3-11-2683 17(20) 2) kohustada MTA-d viivitamata lõpetama PMTK 05.01.2012 otsuse nr 13-7/100-58 alusel seatud deposiit summas 35 000 eurot, kohustada MTA-d tagastama see raha O. X pangakontole ning tuvastada nimetatud otsuse õigusvastasus; 3) tühistada PMTK 19.10.2011 vastuskiri nr 13-7/100-43 või alternatiivselt tuvastada selle kirjaga O. X vara suhtes ennetava tõkendina sooritatud täitetoimingute ja tema suhtes läbiviidud maksumenetluse lõpetamisest keeldumise õigusvastasus; 4) tuvastada PMTK poolt ennetava tõkendina O. Xle kuuluva kinnisvara ja mootorsõidukite suhtes sooritatud täitetoimingute ebamõistlikult kauaaegse ja jätkuva kohaldamise õigusvastasus; 5) tuvastada PMTK poolt alates oktoobrist 2010. a O. X suhtes läbi viidud maksumenetluse kestuse ja maksumenetluse läbiviimisega viivitamise õigusvastasus.

Nimetatud taotluste rahuldamiseks puudub alus.

23. Kaebaja põhjendused võib jagada kaheks peamiseks seisukohaks. Esiteks leiab kaebaja, et MKS § 1361 alusel täitmist tagavate toimingute sooritamine enne rahalise nõude või kohustuse määramist (nn ennetav tõkend) on algusest peale õigusvastane, kuna täidetud ei ole MKS §- s 1361 sätestatud ennetava tõkendi taotlemise eeldused ja alus. Teiseks leiab kaebaja, et kaebuse esitamise hetke seisuga on ennetav tõkend õigusvastane seoses selle pikaajalise kohaldamisega, mis on omakorda tingitud asjaolust, et kaebaja suhtes läbiviidud vastutusmenetlus kestis ebamõistlikult kaua. Lisaks leiab kaebaja, et täitmist tagavate toimingute jätkuv sooritamine on õigusvastane ka põhjusel, et kohus rahuldas haldusasjas nr 3-12-717 kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse. Ringkonnakohus käsitleb nimetatud seisukohti alljärgnevalt.

24. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ennetava tõkendi rakendamine maksuhalduri poolt on algusest peale õigusvastane. MKS § 1361 lg 1 kohaselt on ennetava tõkendi rakendamise eelduseks halduskohtule vastava taotluse esitamine ja halduskohtu poolt selle rahuldamine. Kohtu kaasamise eesmärgiks on seaduse, millega maksukorralduse seadust täiendati § 1361 lg-ga 1, eelnõu (377 SE) seletuskirja kohaselt välistada eksekutiivvõimu omavoli ning tagada maksuhalduri otsustuse sõltumatu kontroll. Halduskohtu näol vahelüli sissetoomine kaitseb maksumaksjat ennetavalt täitevvõimu rutakate otsuste eest ning kindlustab ka maksumaksja õigusi riivavate otsuste kõrgema kvaliteedi. Käesoleval juhul on luba kõnealuste ennetavate täitetoimingute sooritamiseks antud Tallinna Halduskohtu 11.10.2010 määrusega haldusasjas nr 3-10-2619 (jäetud muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 05.01.2012 määrusega samas asjas ning jõustunud Riigikohtu 13.02.2013 määrusega asjas nr 3-7-1-3-37-12). Käesolevas vaidluses ei ole põhjust taasavada nimetatud määruse tegemisel ja selle vaidlustamise raames analüüsitud ennetava tõkendi lubamise eelduste täidetuse küsimust. Ringkonnakohus leiab, et nende määruste seisukohtade muutmiseks pole alust. Lähtudes eeltoodust on ennetava tõkendi rakendamine maksuhalduri poolt toimunud õiguspäraselt.

25. Kui kohtu poolt ei ole määratud teisiti, kehtib luba ennetavate täitetoimingute sooritamiseks kuni maksumenetluse lõppemiseni. Käesolevas asjas ei ole kohus ennetava tõkendi ajalist kehtivust piiranud. Samas ei anna kohtult täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa saamine maksuhaldurile õigust menetluse läbiviimisega põhjendamatult kaua venitada (Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-7-13 p 15).

3-11-2683 18(20) Kaebaja esitas maksuhaldurile taotluse tema suhtes läbiviidava maksumenetluse ja tema vara suhtes sooritatud täitetoimingute lõpetamiseks 21.09.2011 (mis jäeti rahuldamata PMTK 19.10.2011 vastusega). Selleks ajaks oli maksumenetlus kestnud ja ennetavat tõkendit oli rakendatud ligikaudu 11,5 kuud. Kaebuse esitamise hetkeks oli ennetavat tõkendit rakendatud

13 kuud. Maksumenetluse lõppemise hetkeks (09.03.2012 vastutusotsusega) oli ennetavat tõkendit rakendatud 17 kuud. Kohtu hinnangul ei saa sellist menetluse kestust ja sellega kaasnevat ennetava tõkendi rakendamist lugeda niivõrd ebaproportsionaalseks ja pikaajaliseks, et see oleks toonud kaasa maksuhalduri tegevuse õigusvastaseks muutmise. Maksuhaldur peab menetluse läbi viima võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt (MKS § 10 lg 3), järgima aga samal ajal asja igakülgse uurimise põhimõtet (MKS § 11). Esmane vastutusotsuse projekt ehk kontrolli kokkuvõte edastati kaebajale juba detsembris 2010. a, s.o kaks kuud pärast menetluse algust. Edasise menetluse kestust mõjutasid muu hulgas kaebaja enda taotlused seoses ärakuulamisõiguse realiseerimisega ja ennetava tõkendiga. Teine vastutusotsuse projekt koostati novembris 2011. a, so

13 kuud pärast kontrolli algust. Uue projekti koostamise näol oli sisuliselt tegemist kaebajale soodsa menetlustoiminguga, reaktsioonina kaebaja 18.10.2011 taotlusele täiendava ärakuulamise tagamiseks. Sel ajal oleks maksuhalduril olnud võimalik anda ka vastutusotsus. Seega ei saa alates oktoobrist 2011. a (12 kuu möödumisel kontrolli algusest) rääkida alusetust menetluse lõpetamisega viivitamisest. Kohtupraktikas on loetud 12 kuu pikkust vastutusmenetluse kestust mõistlikuks (Riigikohtu määruse nr 3-3-1-7-13 p 15). Lubamatult pikaajaliseks on loetud 2 aastat ja 10 kuud ning 3 aastat ja 8 kuud kestnud menetlusi (Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-3-08 p 15 ja otsuse nr 3-3-1- 43-08 p 14), mis ei ole lähedased kaebaja vastutusmenetluse pikkusega. Kohustamiskaebuse lahendamisel peab kohus juhinduma asjaoludest, mis esinesid halduskohtusse kaebuse esitamise hetkel, s.o 17.11.2011, mitte aga vastavas kohtuastmes otsuse tegemise ajal. Ka tuvastusnõude lahendamisel saab ringkonnakohus hinnata menetluse kestust vaid sel perioodil, mis eelnes vastava nõudega kohtusse pöördumisele. Ennetava tõkendi seaduslikkust saab kohus seetõttu hinnata mitte kogu vastutusmenetluse vältel ega ka pärast seda, vaid üksnes kuni kohtule kaebuse esitamiseni. Vastutusmenetlus ja ennetava tõkendi kohaldamine ei olnud kohtusse pöördumise ajaks kestnud sedavõrd kaua, et kohtul oleks alust kaebuse nõudeid rahuldada. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkiga, et maksumenetluse lõppemisel lõppes ka ennetava tõkendi toime (MKS 1361) ning ennetava tõkendina enne rahalise kohustuse määramist sooritatud toimingud asusid tagama määratud kohustust tavapärase täitetoiminguna (MKS § 130). Seega puuduks alus käsitleda ennetava tõkendi seaduslikkust ka alates 09.03.2012, kuna tõkendi õiguslik toime oli sellest hetkest lõppenud ning omandanud määratud nõude täitetoimingu tähenduse.

26. Tallinn Halduskohtu 12.04.2012 määrus haldusajas nr 3-12-717, millega peatati 09.03.2012 vastutusotsuse täitmine kuni vaideotsusele kaebuse esitamise tähtaja lõpuni, ei avalda mõju O. X varale seatud piirangute seaduslikkusele. Sellele viitab eelkõige nimetatud määruse resolutsioon, millega peatati vaid tulevikus tehtavad täitetoimingud, samuti määruse põhjendus: „[T]aotleja kinnisvarale on seatud täitmise tagamiseks hüpoteek kokku summas

200 999,26 euro väärtuses, taotlejale kuuluvad sõidukid arestitud, ning taotleja on tasunud lisaks täiendavalt 35 000 euro suuruse tagatissumma, millega on maksuhalduri nõue tagatud. Juhul, kui lisaks sellele pöörata sundtäitmisele ka vastutusotsus, võib see panna taotleja majanduslikult põhjendamatult raskesse olukorda.“

3-11-2683 19(20) Analoogselt ei avalda O. X kinnisvarale seatud hüpoteekide ja sõidukitele seatud keelumärgete seaduslikkusele mõju Tallinna Halduskohtu 30.07.2012 määrus haldusasjas nr 3-12-1170, millega peatati 09.03.2012 vastutusotsuse täitmine kuni samas asjas kohtulahendi tegemiseni ning kohustati maksuhaldurit vabastama 20.07.2012 seatud aresti alt O. X pangakontod. Kohus ei rakendanud esialgset õiguskaitset tagasiulatuvalt ning põhjendas määrust järgmiselt: “Olukorras, kus maksuhalduri 341 604,86 euro suurune nõue on selgelt niigi juba ületagatud, on kohtu hinnangul lisaks vaidlustatud vastutusotsuse aluseks olevast maksuotsusest tuleneva kohustuse tagamiseks, juba kohaldatud kaebaja varal lasuvate piiravatele meetmetele, veel ka kaebaja pangakontode arestimise näol tegemist füüsilist isikut äärmiselt intensiivselt piirava meetmega, mis on põhjendamatu ja ebaproportsionaalne.“. Viidatud määrused ei olnud suunatud selleks ajaks juba rakendatud hüpoteekide ja keelumärgete lõpetamisele, s.t ei reguleerinud nimetatud täitetoimingutega seonduvat. a. Vastustaja apellatsioonkaebus

27. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, millega kohus kohustas maksuhaldurit

15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest lõpetama O. X mootorsõidukite suhtes ennetava tõkendina seatud võõrandamise keelumärked.

28. Halduskohtu otsusest ei nähtu, millist õigust kohus kohaldas (HKMS § 165 lg 1 p 5). Kohtulahendist ei selgu, milles seisneb maksuhalduri tegevuse õigusvastasus ning millistele õigusnormidele tuginedes on kohus kohustamiskaebuse rahuldanud. Ainuüksi tõdemus, et ennetav tõkend on koormav ning et sõidukite väärtus võib olla kohtulahendi tegemise hetkeks vähenenud, selliseks aluseks olla ei saa. Sisuliselt on halduskohus asunud kaebust rahuldades teostama haldusorgani eest kaalutlusõigust, mis ei ole aga kohtu pädevuses (HKMS § 158 lg 3).

29. O. X mootorsõidukite võõrandamise keelumärgete seadmine oli seaduslik tulenevalt Tallinna Halduskohtu 11.10.2010 määrusest haldusasjas nr 3-10-2619, millega kohus rahuldas maksuhalduri taotluse haldustoiminguks loa andmiseks. Nimetatud määruses on võõrandamise keelumärgete seadmise lubatavust kontrollitud ning sõidukite väärtuse vähenemine olukorras, kus kaebaja ei ole veenvalt näidanud vajadust sõidukid võõrandada, ei anna alust varasema kohtumääruse seisukohtade ümberhindamiseks. c. Kokkuvõte ja menetluskulude jaotus

30. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja apellatsioonkaebuse ja rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse.

31. Halduskohus luges vajalikuks ja põhjendatuks kaebaja menetluskulud summas 4 500 eurot. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega. Seoses kaebuse osalise rahuldamisega leidis halduskohus, et rahuldatud on ca ½ kaebaja nõuetest, ja mõistis vastustajalt välja riigilõivu ½ ulatuses summas 32 eurot ja õigusabikulud summas 2 250 eurot, kokku 2 282 eurot. Arvestades, et ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu otsuse ühe rahuldatud nõude osas, tuleb muuta ka väljamõistetud menetluskulude suurust poole võrra (HKMS § 108 lg 2). Vastustajalt välja mõistetud menetluskulude suuruseks jääb seega 1 141 eurot, sh riigilõiv 16 eurot ja õigusabikulud 1 125 eurot.

32. Kaebaja on palunud mõista enda apellatsiooniastme menetluskulud välja vastustajalt. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Apellat-

3-11-2683 20(20) sioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kaebaja menetluskulud jätta tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ X Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman