2-13-36634/46 · Tallinna Ringkonnakohus

Tsiviilasi nr: 2-13-36634

1(7)

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number Tsiviilasi 2-13-36634

Määruse tegemise aeg ja koht 31.03.2014.a, Tallinn

Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ülle Jänes, Kaupo Paal Kohtuasi

G V ´u avaldus lapse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja hooldusõiguse üleandmiseks lapse isale ning K K ´i avaldus hooldusõiguse osaliseks üleandmiseks lapse emale ja isa ning lapse suhtlemiskorra määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 04.12.2013.a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik G V ´u määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja I (määruskaebuse esitaja): G V (isikukood: XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja v.adv Tiina- Mare Hiob

Avaldaja II (vastustaja): K K

(isikukood: XXXXXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Erki Casar

Puudutatud isik (vastustaja): V V (isikukood: XXXXXXXXX), määratud esindaja riigi õigusabi korras v.adv Andres Lusmägi

Eestkosteasutus (vastustaja): K vald K Vallavalitsuse kaudu

Eestkosteasutus (vastustaja): Tallinna linn Tallinna Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu

Menetluse liik Kirjalik menetlus

Resolutsioon: 1. Harju Maakohtu 04.12.2013.a määrus jätta muutmata. 2. G V ´u määruskaebus jätta rahuldamata.

Tsiviilasi nr: 2-13-36634

2(7) 3. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates.

Asjaolud 1. 06.08.2013.a esitas avaldaja I Harju Maakohtule avalduse puudutatud isiku ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja temale ainuhooldusõiguse andmiseks. 02.10.2013.a esitas avaldaja II kohtule avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks, puudutatud isiku hooldusõiguse üleandmiseks emale osaliselt, so otsustusõiguse lapse elukoha, lasteaia ja kooli valiku osas. Samuti taotles avaldaja II määrata kindlaks isa ja lapse suhtlemiskord.

Avaldajate abielust on sündinud XXXXXXXXXX. Vanemate kooselu lõppes 2009.a ja abielu lahutati 17.02.2010.a. Avaldaja I elab Harjumaal K vallas ja tütar on suure osa ajast elanud isa juures. Kui isa oli tööl Soomes, siis isapoolse vanaema juures, vahel viibinud ka teiste sugulastega. Avaldaja II elab XXXX koos uue elukaaslasega. Vanemad said põhiliselt kokkuleppele lapsega suhtlemise ja kohtumiste osas. Probleemid tekkisid, kui ema kirjutas lapse sisse oma elukohta Tallinnas ja isa hakkas tegema takistusi ema ja lapse kohtumistele.

Avaldaja I avalduse kohaselt peavad vanemad ühiselt lahendama lapse hooldusõiguse küsimusi, mis tegelikkuses ei toimi. Ema soovib, et laps käiks lasteaias Tallinnas, isa hinnangul on lapsel parem K lasteaias. Tütar V on rohkem harjunud elama isa juures, isaga on tekkinud väga tugev hingeline side. Ema elukaaslane on halva iseloomuga ja vägivaldne ning lapsel ei ole ema juures seetõttu turvaline. Kuna ema ei saanud lapse eest hoolitsemisega hakkama kui laps oli veel väike, siis on alust arvata, et ka käesoleval ajal ei sea ta lapse huvisid esikohale.

Avaldaja II avalduse kohaselt, ajavahemikul 06.01.2010.a kuni suveni 2012.a elas tütar V peamiselt ema juures. Edaspidi hakkas isa tegema takistusi ema ja lapse suhtlemisele. Selles osas olid vanemate vahel pidevalt probleemid. Probleemide lahendamiseks tuli pöörduda lastekaitsetöötajate poole, kus sõlmiti kokkulepe hooldusõiguse teostamiseks ja lapsega suhtlemiseks. Kokkuleppega reguleeriti olukorda kuni ajani, mil avaldaja I asus tööle Soome. Pärast seda olukord laabus, sest ajal, mil isa oli Eestis, viibis laps isaga ja ülejäänud aja emaga. 2013.a veebruarist olukord muutus, isa ei toonud last ema juurde kokkulepitud ajaks ning takistas emal tütrega suhtlemast. Isa Soomes viibimise ajal oli laps vanaemaga.

2. K Vallavalitsus ei pidanud õigeks, et isa äraolekul ei saa laps olla oma emaga. V soovib olla mõlema vanemaga, ta igatseb nii isa kui ema. Mõlemad vanemad suudavad last kasvatada ja teostada hooldusõigust. Kuna vanemate elukoha vahemaad on suured, on neil ühiselt raske otsustada, millises lasteaias laps käib. Lapsel peaks olema üks kodu, samal ajal piisav ja normaalne suhtlemine teise vanemaga. Avaldajal I on negatiivne suhtumine lapse emasse ja see takistab vanemate kokkuleppeid.

3. Mustamäe Linnaosa Valitsuse arvates on probleemid sellest, et vanemate omavahelised suhted on halvad ja nad vajavad nõustamist. Kui üks vanem ei saa hooldusõigust teostada eemalviibimise tõttu, siis peaks tegema seda teine vanem. Ei ole õige hooldusõiguse andmine kolmandatele isikutele (vanaema, tädi). Eestkosteasutus leidis, et lapsega suhtlemiskord on mõistlik määrata kuni koolini.

4. Puudutatud isikule määratud esindaja ei toetanud ühise hooldusõiguse lõpetamist. Esindaja leidis, et lasteaia ja kooli määramise otsustusõigus peaks olema sellel vanemal,

Tsiviilasi nr: 2-13-36634

3(7) kellele kuulub otsustusõigus elukoha üle. Lapsel on olemas vajalikud tingimused elamiseks mõlema vanema juures.

Eestkosteasutused ja lapse esindaja jätsid lapse püsiva elukoha määramise kohtu otsustada.

5. Kohus on 30.08.2013.a määrusega kohaldanud menetluse ajaks esialgset õiguskaitset ja määranud puudutatud isiku viibimiskohaks tema isa elukoha ning määranud kindlaks ema ja tütre suhtlemiskorra.

6. Maakohus jättis 04.12.2013.a määrusega rahuldamata avaldajate avaldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks puudutatud isiku suhtes. Kohus andis otsustusõiguse puudutatud isiku elukoha, lasteaia ja kooli määramise osas tema emale, avaldajale II. Kohus määras avaldaja I oma lapsega puudutatud isikuga suhtlemise korra alljärgnevalt: puudutatud isik veedab oma isaga iga kuu 1., 2. ja 3. nädalavahetuse, selliselt, et isa võtab reede õhtul tütre lasteaiast ja viib ta esmaspäeval lasteaeda; suvekuudel (juuni, juuli, august) veedab laps isaga igal kuul kaks nädalat so kuu II poole; detsembris või jaanuaris vajadusel ja võimalusel saab isa viibida lapsega ühe nädala väljaspool Eestit; laps veedab jõulud (24.–26.12) ühe vanemaga ja uusaasta (26.12–01.01) teise vanemaga ja järgmisel aastal vastupidises järjestuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-st 1 tulenevalt leidis kohus, et mõlemal avaldajal tuleb kanda oma menetluskulud.

Määruse põhjenduste kohaselt on avaldajate abielust sündinud tütar. Lapse vanemate suhted muutusid problemaatiliseks kui laps oli aastane. Pärast kooselu lõppemist elas tütar vaheldumisi kummagi vanemaga Tallinnas. Käesoleval ajal elab lapse isa, avaldaja I, Harjumaal K vallas ja ema Tallinnas Mustamäel. Avaldaja I on töötanud Soomes, kuid väidab, et tütre heaolu nimel on saanud tööd sama firma Eesti objektidel. Avaldaja II töötab samuti ja on leidnud püsiva elukaaslase. Avaldaja I väited avaldaja II elukaaslase S I i negatiivse tausta ja lapsele kahjuliku mõju avaldamise kohta ei ole leidnud tõendamist. Pärast seda, kui avaldaja II kirjutas tütre isa teadmata rahvastikuregistrisse enda elukohas, halvenesid vanemate suhted järjekordselt. Avaldaja I väited, et vaid tema on last kasvatanud, tulenevad tema seisukohtadest, et lapse ema kasvatusja hooldamismeetodid ei ole tema hinnangul lapse huvides. Menetluses on selgunud, et avaldaja I ei ole üle saanud tema ja avaldaja II abielu purunemisest, mis põhjustab tema negatiivset ja halvustavat suhtumist lapse emasse. Samas on avaldaja II tunnustanud, et avaldaja I on lapsele suurepärane isa.

K Vallavalitsuse (t lk 97–99, 171, 188–190 ), Mustamäe Linnaosa Valitsuse (t lk 125–128, 193, 225,) ja lapse esindaja (t lk 227, 228) seisukohtadest ning avaldajate seletustest tulenevalt leidis kohus, et avaldajate ühise hooldusõiguse lõpetamine tütre V suhtes ei ole põhjendatud. Perekonnaseaduse (PKS) § 118 kohaselt teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Mõlema vanema juures on lapsele loodud igati sobivad tingimused lapse elukorralduseks. Mõlemal pool on lapsele olemas võimalused lasteaias kui koolis käimiseks. Lapse esimestel eluaastatel on avaldaja I teinud väga palju lapse eest hoolitsemisel ja tema kasvatamiseks. Lapse ema panus sel ajal oli tagasihoidlikum, mis võis tuleneda avaldaja II noorusest. Seda kinnitab ka tõend raviasutuselt (t lk 57), kuhu avaldaja II pöördus seoses kohanemishäirega. Käesolevaks ajaks on lapse ema elukorraldus ja toimetulek oluliselt muutunud ja stabiliseerunud ning ta saab tütre kasvatamise ja tema eest hoolitsemisega igati hakkama. Puudutatud isikul on tugev hingeline side oma isaga, samas igatseb ta ka oma ema. Laps soovib olla mõlema vanemaga ning suhelda ka vanaemaga. Ainus, mis last häirib, on vanemate lahkhelid ja vaidlused lapse viibimiskoha üle. Selleks, et tagada lapse heaolu, tuleb

Tsiviilasi nr: 2-13-36634

4(7) eelkõige lõpetada vaidlused lapse üle ja tagada temale normaalne ja korrapärane suhtlemine mõlema vanemaga. Sellist eesmärki teenib eelkõige kohtu otsustus antud küsimuses. Kohtul on alust arvata, et edaspidi suudavad vanemad ühist hooldusõigust teostada vaidlusteta. Lootust selleks annab vanemate kokkulepe kohtuistungil lapsega suhtlemise korraldamiseks olukorras, kui ei olnud veel selge, kumb vanem saab otsustus-õiguse lapse elukoha osas.

Vaatamata sellele, et puudutatud isiku mõlemad vanemad saavad lapse kasvatamisega võrdselt hästi hakkama, andis kohus otsustusõiguse lapse elukoha, lasteaia ja kooli määramiseks avaldajale II. Seejuures lähtus kohus järgmistest asjaoludest: - Lapse soost ja east st, et tegemist on 5-aastase tütarlapsega. Üldteada on asjaolu, et meeste ja naiste mõttemaailm, psühholoogilised reaktsioonid ja vajadused erinevad. Seepärast on tütarlapsele olulised ema eeskuju ja lähedus; - Avaldaja I suhtumine oma endisesse abikaasasse on halvustav ja vaenulik, mis võib ka edaspidi tekitada probleeme. Avaldaja II on avaldajat I tunnustanud hea isana ja seetõttu omab mehe kui oma lapse isa vastu, suuremat usaldust. Seepärast võib eeldada, et ema ei takista isa ja tütre normaalset suhtlemist; - Avaldaja I tööandja on Soomes. Kuigi käesolevalt on avaldajal I seoses tütre eest suurema vastutusega võimalik töötada Eestis, ei ole välistatud, et edaspidi tuleb tal järjekordselt teha valikuid töö ja lapse vahel. Lapse elukoha määramine ema juurde annab isale suurema vabaduse töökoha valikul ning seoses sellega võimaluse parema materiaalse olukorra loomiseks nii enesele kui lapsele.

Arvestades mõlema vanema kokkuleppele jõudmist lapsega suhtlemiskorra osas määras kohus isal lapsega suhtlemiseks järgmise korra: - Puudutatud isik veedab oma isaga iga kuu 1., 2. ja 3. nädalavahetuse, selliselt, et isa võtab reede õhtul tütre lasteaiast ja viib ta esmaspäeval lasteaeda; - Suvekuudel (juuni, juuli, august) veedab laps isaga igal kuul kaks nädalat so kuu II poole; - Detsembris või jaanuaris vajadusel ja võimalusel saab isa viibida lapsega ühe nädala väljaspool Eestit; - Laps veedab jõulud (24.–26.12) ühe vanemaga ja uusaasta (26.12–01.01) teise vanemaga ja järgmisel aastal vastupidises järjestuses.

7. 19.12.2013.a esitas avaldaja I määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osas, millega kohus andis otsustusõiguse lapse elukoha, lasteaia ja kooli määramise osas avaldajale II ning määras kindlaks isa ja lapse suhtlemiskorra, ja palus teha uue määruse, millega anda otsustusõigus lapse elukoha, lasteaia ja kooli määramise osas avaldajale I ja määrata lapse ja ema suhtlemiskord sarnaselt 04.12.2013.a määruses seatud (lapse ja isa) suhtlemiskorrale.

Kaebuse põhjenduste kohaselt peaks avaldaja I arvates jätkuma puudutatud isiku jaoks senine harjumuspärane, stabiilne ja turvaline elukorraldus isa juures Ks ning lapse elu peaks korraldama ja igapäevaotsuseid vastu võtma tema. Laps võiks emaga suhelda sama korra alusel, nagu kohus on määranud lapse ja isa suhtlemiskorra. Kohus ei hinnanud kõiki väljatoodud asjaolusid, esitatud arvamusi ning tõendeid kogumis õigesti, mistõttu kohtu järeldused lapse elu edasisest korraldamisest ei ole õiged. Lisaks on kohus kohaldanud vääralt materiaalõigusnormi.

Otsustus lapse elu korraldamiseks tuleks anda vanemale, kes suudab paremini tagada lapse heaolu. Tegemist on hinnangulise kriteeriumiga, mille otsustab kaalumise järel kohus. Kohus ei analüüsinud avaldaja I väiteid, et avaldaja II ei ole kunagi tundnud huvi lapse hea käekäigu

Tsiviilasi nr: 2-13-36634

5(7) ja toimetuleku vastu ning et last on alates 2010.a kasvatanud avaldaja I üksinda. Kohtu seisukoht, et avaldaja I suhtumist lapse emasse kujundab solvumistunne suhte lõppemisest, ei ole asjakohane. Avaldaja I kinnitas, et on lähtunud ainult lapse heaolust: kui K vald soovitas juba poolteist aastat tagasi avaldajal I tegelik olukord vastavusse viia õigusliku olukorraga ning selleks kohtusse pöörduda, pidas avaldaja I veel võimalikuks kohtuvälist lahendust. Ent 2013.a suvel, mil oli vaja hakata korraldama lapse lasteaiakoha ületoomist K valda, asus avaldaja I valla soovituste kohaselt tegutsema. Avaldaja II ei lähtu lapse huvidest: ema jättis tütre avaldaja I kasvatusele, kui laps oli väga väike. Last kasvatas aastaid avaldaja I üksikvanemana, tuli tütre kasvatamisega toime ega saanud lapse hüljanud avaldajalt II mingit abi. Vastupidised väited on tõendamata.

Avaldaja II suutlikkus lapsevanemana ei ole millegagi tõendatud, määruse vastavad järeldused on meelevaldsed. Avaldaja I on varasemalt selgitanud ja jääb selle juurde, et avaldaja II on alati seadnud esiplaanile vaid iseenda huvid ja heaolu. Kohus ei pööranud tähelepanu avaldaja I selgitusele, et puudutatud isik kardab ema elukaaslast S.I, kes on kasutanud lapse juuresolekul füüsilist vägivalda ka avaldaja I vastu. Mitmel korral pöördus avaldaja politseisse. PKS § 123 järgi oleks tulnud väiteid asetleidnud vägivallast politsei andmebaasidest kontrollida.

Avaldaja II ei peaks, arvestades tema varasemat suhtumist lapsesse, muutma puudutatud isiku praegust turvalist ja harjumuspärast elu ainult temale sobival viisil. Oluline on, et peale esialgse õiguskaitse korras lapse viibimiskoha määramist avaldaja I elukohta stabiliseerus puudutatud isiku käitumine, laps muutus julgemaks ja rahulikuks. Avaldaja I juures Ks on lapsel turvaline ja tuttav kodu, kus laps tunneb end hästi. Kodumaja ees on mängimiseks suur hoov ja läheduses on sõbrad. Avaldaja I on loonud tütre arenguks kõik eeldused. Tema eesmärk on, et puudutatud isik oleks õnnelik ja talle oleks tagatud igakülgne füüsiline ja vaimne areng. Laps on harjunud elama isa juures Ks ja peab seda oma koduks. Avaldajal I on lapsega väga tugev hingeline side ning ta on lapse eest hoolitsemisega ja tema kasvatamisega hästi toime tulnud. Avaldaja I elab ja töötab Eestis – omab alalist elukohta ja püsivat sissetulekut. Seega on eelduslikult täidetud kõik kriteeriumid, mis võimaldaksid puudutatud isiku elukorralduse otsustusõiguse anda avaldajale I.

Samuti palub avaldaja I peatada menetluse ajaoks määruse viivitamatu täitmise kohustus eeldusel, et lapse jaoks väljakujunenud harjumuspärase elukorralduse ja lapse suhtes teostatava hooldusõiguse muudatused menetluse ajal ei ole lapse huvidega kooskõlas.

8. Puudutatud isikule määratud esindaja, avaldaja ning Mustamäe Linnaosa Valitsus ei toetanud määruskaebust, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. K Vallavalitsus toetas määruskaebust, leides, et kaevava määruse põhjendused on eelduslikud ja tõendamata.

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused 10. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu määruse põhjendustega ja TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Tsiviilasi nr: 2-13-36634

6(7)

11. Iseenesest nõustusid mõlemad vanemad sellega, et lapsega suhtlemise kord peaks olema lapse huvidest lähtuvalt määratud viisil nagu seda tegi maakohus. Määruskaebuse esitaja leidis lihtsalt, et samasugune suhtlemiskord peaks olema määratud selliselt, et põhilise aja veedab laps isaga. Seega tuli asja lahendaval maakohtul teha kaalutlustel põhinev väärtusotsustus, otsustamaks, kelle juures hakkab laps põhiliselt viibima. Maakohus kuulas avaldajad isiklikult ja vahetult ära, hindas kõiki tsiviilasja materjale ning tegi diskretsiooniotsuse. Käesoleva määruskaebuse raames ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, mille alusel saaks ringkonnakohus järeldada, et maakohus oleks diskretsiooni piire ületanud. Kohtupraktikas välja kujunenud põhimõtete kohaselt saab kõrgema astme kohus tühistada kaalutlusõigusel põhineva alama astme kohtu lahendi siis, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Sellist järeldust aga määruskaebuse alusel teha ei saa. Sellise järelduse tegemiseks ei anna alust ka muud tsiviilasja materjalid.

12. Käesoleva vaidluse asjaolud ei anna alust väita, et välistatud peaks olema see, kui laps jäetaks ühe või teise vanema juurde. See tähendab, et põhimõtteliselt võiks olla lapse põhiline elukoht ükskõik kumma vanema juures. Seega tuli maakohtul lahendada küsimus sellest, kumma vanema juures peaks põhiline elukoht olema. Sellise hinnangulise otsustuse tegemisel on asja lahendaval kohtul teatav otsustusruum. Ringkonnakohus ei lahenda asja uuesti, algusest peale, vaid kontrollib pelgalt, kas maakohtu lahendit saab lugeda valeks. Sellist järeldust teha ei saa.

13. Kuigi lapse isa leidis, et maakohtu määrus tuleks tühistada põhjusel, et lapse ema ei hoolitsenud peale lapse sündi lapse eest, ei ole see iseenesest siiski piisavaks aluseks. Lapse ema tõi esile, et tal esinesid probleemid (kohanemishäired), mille osas ta pöördus psühhiaatri poole, ning et vastavad probleemid on lahenenud. See, kui väidetakse, et lapse ema käitus lapsevanemana mingil etapil mitte kõige vastutustundlikumalt ja mitte kõige eeskujulikumalt, ei tähenda, et ema õigused oleksid isa õigustest väiksemad. Oluline on see, et oleks usutavaks muudetud, et lapse ema on suuteline praegusel ajal lapse eest kohaselt hoolitsema ning et tal oleks selleks tahe ja valmidus. Maakohus on seda kontrollinud. Maakohtupoolne kontroll on sedavõrd usaldusväärsem, et lapse isa esitas menetluses kõik asjaolud, millest tulenevalt lapse isa leidis, et lapse põhiline elukoht ei peaks olema lapse ema juures ning maakohus sai kõiki vastavaid asjaolusid ja väiteid, koostöös lastekaitse spetsialistidega, kontrollida. Lapse isa väide, et ka käesoleval ajal hoolib lapse ema üksnes iseendast, ei ole käesolevas menetluses kinnitust leidnud. Vastupidi, maakohus ja lastekaitse spetsialistid leidsid, et lapse ema on võimeline lapse eest hoolitsema ning et lapse emal on ka vastav tahe.

14. Maakohus tegi käesoleva tsiviilasja materjalide alusel järelduse, et lapse isa suhtumine lapse emasse on halvustav ja vaenulik. Seda järeldust ei ole lapse isa määruskaebuses iseenesest vaidlustanud, märkides vaid, et see järeldus ei puutu asjasse, sest lähtuda tuleb lapse huvidest. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, kas ühel vanemal esineb teise vanema suhtes mingeid tõrkeid või suhtlustõkkeid, on lapse peamise elukoha määramise küsimuse lahendamisel oluline. Lapsel on õigus mõlemale vanemale ning lapse huvides on oluline see, et mitte keegi lapse lähedastest ega nendest, kellega koos laps viibib, ei suhtuks tema vanemasse negatiivselt ega halvustavalt. Lapse jaoks tuleb soodustada mõlema vanemaga suhtlemist. Negatiivsed hoiakud ühe vanema suhtes võivad kergesti üle kanduda lapsele ning see võib põhjustada tõrkeid teise vanemaga suhtlemisel, mis ei ole lapse huvides.

15. Kuigi lapse põhilise elukoha ema juurde määramist ei saa tingida see, et isale peaks jääma suurem tegevusvabadus või suurem võimalus näiteks välisriigis töötamiseks, tuleb

Tsiviilasi nr: 2-13-36634

7(7) siiski arvestada, et lapse emal on kindla graafikuga töökohad Eestis, Tallinnas. Lapse isa ei ole seevastu piisavalt usutavaks muutnud, et tal on püsiv ja stabiilne töökoht Eestis ning et sama tööandja juures töötamine ei tingi vajadust minna tööle jälle Soome. Kuigi välisriigis, eriti naaberriigis töötamine ei ole lapse kasvatamist välistav asjaolu, võiks see mõjuda negatiivselt lapse stabiilsusele. Mida rohkem on lapse elu stabiilne, seda parem. Käesoleva asja lahendamisel tuleb arvesse võtta ka, et varasemalt, kui lapse isa töötas periooditi Soomes, siis lapse isa ei viinud last ema juurde, vaid enda sugulaste juurde. Samas oleks lapse huvides just see, et ta saaks viibida kas ema või isa juures ning alles siis, kui kumbki lapsevanematest ei saa lapse eest ajutiselt hoolitseda, oleks kohane, et lapse eest hoolitseks mõni muu sugulane. See asjaolu iseloomustab lapse isa valmisolekut teha koostööd ning sõlmida ja täita kokkuleppeid lapse viibimise osas, mis võib ka tulevikus aset leida. See ei viita otseselt lapse huvide esikohale seadmisele isa poolt.

16. Kuigi lapse isa märkis määruskaebuses, et lapse isal on olnud vägivallaga lõppenud konflikte lapse ema elukaaslasega, ei saa see tingida maakohtu määruse tühistamist. Maakohus märkis õigesti, et käesoleva menetluse raames ei ole tõendamist leidnud see, et lapse ema elukaaslane oleks lapsele ohtlik või omaks lapse suhtes negatiivset mõju. Määruskaebuse esitaja ei ole ei maakohtu menetluses ega ka määruskaebuses esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et väidetavad konfliktid on tingitud lapse ema uue elukaaslase poolt, rääkimata sellest, et see oleks tõendatud. Korduv politsei kutsumine ei tähenda veel, et see on tingitud lapse ema elukaaslase isikust. Oluline on, et lapse vanemad käituksid viisil, et lapse üleandmisel tulevikus konflikte, sh ka lapse vanema uue elukaaslasega, ei tekiks ning et vastav tõenäosus oleks ka viidud miinimumini. See võib eeldada ka, et lapsevanemad arvestavad ja aktsepteerivad, et teisel lapsevanemal on uus elukaaslane.

17. Maakohtu menetluses tuvastati, et mõlema vanema juures on lapse jaoks tagatud elamistingimused. Seetõttu ei saa määruskaebuse rahuldamist tingida määruskaebuse väide, et lapse isa juures on lapse tingimused mõnevõrra paremad.

18. Määruskaebuses palus kaebuse esitaja peatada määruse viivitamata täidetavus. Ringkonnakohus märgib, et kuigi TsMS § 478 lg-st 4 tuleneb, et hagita asjas tehtav määrus hakkab kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata, alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikule, kelle kohta määrus vastavalt selle sisule on tehtud, kui seadusest ei tulene teisiti, näeb hagita perekonnaasjades seadus ette just teistsuguse tagajärje. Nimelt TsMS § 550 lg-st 3 tulenevalt, hagita perekonnaasjas tehtud määrused kuuluvad täitmisele alates jõustumisest. Käesoleva tsiviilasja puhul on tegemist hagita perekonnaasjaga (TsMS § 550 lg 1 p 2). Kuivõrd maakohtu määrust ei ole koheselt täidetavaks tunnistatud, vaid maakohus selgitas pelgalt TsMS § 478 lg 4 tagajärgi, ei ole käesolevas asjas tehtud lõpplahend viivitamata täidetav ning seetõttu ei ole vaja lahendada täidetavuse peatamise küsimust.

19. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva tsiviilasja menetluskulud tuleb jaotada selliselt, et kõik menetlusosalised kannavad oma menetluskulud, sh määruskaebuse menetlemise kulud, ise (TsMS § 172).

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Kaupo Paal