2-12-54241/50 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2014 Tartu

Tsiviilasja number

2-12-54241

Tsiviilasi

Põlva Heakorratööd OÜ hagi Orica Eesti OÜ vastu

141 382,14 euro väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

141 382 eurot 14 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 28. novembri 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põlva Heakorratööd OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Põlva Heakorratööd OÜ (registrikood

10915396), esindajad Henn Asi ja vandeadvokaat Karina

Lõhmus-Ein

Vastustaja

(kostja):

Orica

Eesti

OÜ

(registrikood

10186632), esindajad Urmas Rägo ja vandeadvokaat Peeter

Viirsalu

Kohtuistungi toimumise aeg

11. märts 2014

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 28. novembri 2013 otsus ja

saata Põlva Heakorratööd OÜ hagi Orica Eesti OÜ

vastu 141 382,14 euro väljamõistmiseks maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulude

jaotus

otsustatakse

asja

uuel

läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Põlva Heakorratööd OÜ (hageja) esitas 18. detsembril 2012 Viru Maakohtule hagi Orica Eesti

OÜ (kostja) vastu 141 382,14 euro väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 15. mail 2012 tööettevõtulepingud, mille

kohaselt pidi hageja teostama kostjale kuuluvates ladudes nr 1, 2 ja 5 remonditöid. Kostja poolt

14. mail 2012 esitatud tellimuse nr 201205143 kohaselt oli lao nr 5 remonditööde maksumus 95

562 eurot (ilma käibemaksuta) ja tellimuse nr 201205142 kohaselt oli ladude nr 1 ja 2

remonditööde maksumus 22 256 eurot (ilma käibemaksuta).

19. septembril 2012 allkirjastasid hageja ja kostja ladudes nr 1 ja 2 teostatud remonditööde

(seinte remont ja värvimine, aknaavade sulgemine, tugipostid) kohta teostatud tööde akti. Samal

päeval esitas Põlva Heakorratööd OÜ Orica Eesti OÜ-le osundatud akti alusel koostatud arve

nr 1008 summas 26 707,20 eurot.

27. septembril 2012 allkirjastasid pooled teostatud tööde üleandmise akti lao nr 5 remonditööde

osas. Nimetatud aktis loetleti töödel esinevad puudused ja määrati nende likvideerimise ajaks

2012 oktoober ja 2013 juuni. Samal päeval väljastas Põlva Heakorratööd OÜ akti alusel Orica

Eesti OÜ-le arve nr 1009 summas 114 674,94 (95 562+km 20%) eurot maksetähtajaga

18. oktoober 2012.

Kostja ei ole hageja poolt 19. septembril 2012 väljastatud arvet nr 1008 summas 26 707,20 eurot

ja 27. septembril 2012 väljastatud arvet nr 1009 summas 114 674,94 eurot tasunud. Seega on

kostja võlgnevus hageja ees 141 382,14 eurot.

Hageja teostas poolte vahel sõlmitud töövõtulepingutes ettenähtud tööd. Kostja võttis hageja

poolt teostatud ladude nr 1 ja 2 remonditööd vastu 19. septembril 2012 ja lao nr 5 remonditööd

27. septembril 2012, allkirjastades vastavad tööde teostamise aktid. Seega on kostja hageja poolt

teostatud tööd vastu võtnud ning hageja tasunõue kostja vastu on muutunud sissenõutavaks. VÕS

§ 635 lg 1 ning 677 lg 3 ja 4 sätestatu kohaselt lasus kostjal pärast hageja tasunõude

sissenõutavaks muutumist kohustus täita lepingulisi kohustusi ja maksta hagejale tasu tehtud

tööde eest. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi täitnud.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Vastuväidete kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 14.07.2010 töövõtulepingu 1, mille p 2.1

kohaselt kohustus hageja teostama kostja büroo- ja olmehoone remonditööd ning hoone ümber ja

parklates paiknenud pragunenud teede ja platside aluspinnase ning asfaltkatte asendamise.

Töövõtulepingu p 4.1 järgi pidi hageja eelviidatud tööd teostama hiljemalt 15.09.2010. Hageja

teostas tööd alles 23.11.2010 ja tööd olid puudustega, mille kõrvaldamise osas allkirjastasid

pooled 21.02.2012 protokolli, milles fikseeriti puudused ja lepiti kokku, et hageja peab need

kõrvaldama hiljemalt 31.05.2012. Kuna hageja ei likvideerinud 21.02.2012 protokollis loetletud

defekte, tekkis kostjal õigus töövõtulepingu 1 p 13.2 alusel nõuda hagejalt leppetrahvi 639 eurot

päevas. Kostja esitas 22.08.2012 hagejale kirjaliku pretensiooni, milles nõudis tööde teostamist

ning leppetrahvi maksmist alates 23.08.2012. Viidatud leppetrahvinõuet on kostja kasutanud

hageja hagiavalduses nimetatud nõudega tasaarvestamiseks.

Hageja ja kostja sõlmisid 15.05.2012 töövõtulepingud, mille kohaselt hageja pidi teostama lao

nr 5 remonditööd hiljemalt 30.07.2012 ning ladude nr 1 ja 2 remonditööd hiljemalt 31.08.2012.

Töövõtulepingutes lepiti kokku, et tööde tähtajast mittekinnipidamisel kohustub hageja tasuma

leppetrahvi 1% lepinguhinnast iga viivitatud päeva eest. Hageja ei pidanud kummagi lepingu

puhul kinni kokkulepitud tööde teostamise tähtajast (I pretensioon). Seepärast saatis kostja

hagejale 04.09.2012 nõudekirja nr JH 2755, milles nõudis tööde teostamist ja leppetrahvi

maksmist.

Hageja lõpetas ladude nr 1 ja 2 remonditööd alles 19.09.2012, mil vormistas teostatud tööde

kohta akti. Kuna töödes esinesid puudused (II pretensioon), võttis hageja kohustuse need

kõrvaldada hiljemalt 05.10.2012. Lao nr 5 remonditööd lõpetas hageja 27.09.2012 ning edastas

teostatud tööde akti kostjale. Kuna hageja teostatud töödes esines rohkelt ja suures mahus

puudusi (III pretensioon ladu nr 5 osas), teavitas kostja hagejale 01.10.2012 saadetud e-kirjas,

millised puudused on hageja töödes tuvastatud ning palus need ära märkida teostatud tööde aktil.

Ühtlasi palus kostja, et hageja märgiks aktil ära puuduste kõrvaldamise tähtajad ning edastaks

akti uuesti kostjale. Hageja poolt täiendatud 27.09.2012 kuupäeva kandvast aktist nähtub töödes

esinenud puuduste loetelu ja kõrvaldamise tähtajad.

Hageja teostatud tööd olid ebakvaliteetsed, oluliste puudustega ning need puudused takistavad

kostjal ladu nr 5 sihipäraselt kasutada. Seetõttu saatis kostja 11.10.2012 hagejale kirja nr JH

2775, milles teavitas hagejat, et viimasel ei ole õigust arve nr 1009 tasumist kostjalt nõuda seni,

kuni hageja poolt on töödes esinenud puudused kõrvaldatud.

Kostja saatis 22.10.2012 hagejale kirja nr JH 2778, milles teostas hageja nõude (arve nr 1008

summas 26 707,20 eurot) suhtes tasaarvestuse hageja vastu oleva leppetrahvi nõudega. Hageja

lepinguline esindaja saatis 09.11.2012 kostjale nõudekirja, milles nõudis arvete nr 1008 ja 1009

tasumist. Kostja vastas sellele 16.11.2012 saadetud kirjaga nr JH 2794, milles teavitas, et hageja

nõuded on alusetud ning et hoopis kostjal on hageja vastu nõuded.

Hageja esitas kostja ladudes nr 5 ja 6 remonditööde teostamise hinnapakkumised. Kostja otsustas

esmalt tellida hagejalt lao nr 5 remonditööd. Kuna mõlema lao remonditööd olid kattuvad,

kujunes lao nr 5 remonditööde lepingujärgseks maksumuseks 95 562,45 eurot.

Kostja esitas hagejale 22.10.2012 tasaarvestuse avalduse, millega kostja on tasaarvestanud kostja

ja hageja vastastikused nõuded 26 707,20 krooni ulatuses. Tasaarvestuse esemeks olev kostja

leppetrahvinõue hageja vastu tulenes poolte vahel 14.07.2010 sõlmitud töövõtulepingu p-st 13.2.

Tulenevalt VÕS § 198 toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele ning tegemist on

ühepoolse tahteavaldusega TsÜS § 67 lg 2 ja § 68 lg 2 tähenduses ning selle õiguslikud

tagajärjed saabusid tahteavalduse hagejale väljendamisega (TsÜS § 69 lg 1). Seega ei oma

hageja nõudekirjas tehtud märkus tasaarvestusele vastuvaidlemise kohta õiguslikku tähendust.

VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestatavad nõuded tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse

õiguse tekkimise hetkest. Seega on kostja seisukohal, et hagejal puudub arvel nr 1008 toodud

summas nõue kostja vastu.

Kostja leidis, et hageja nõue summa 114 674,94 euro osas ei ole sissenõutavaks muutunud.

Pooled on 15.05.2012 sõlmitud töövõtulepingus kokku leppinud, et maksmine toimub hiljemalt

21 päeva jooksul pärast tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamist poolte poolt. Hageja

esitas kostjale 27.09.2012 kuupäeva kandva akti, mida kostja palus hagejal 01.10.2012 e-kirjas

toodud viisil täiendada. Hageja täiendas akti ja allkirjastas akti 11.10.2012 digitaalselt ning

edastas selle kostjale. Kuna hageja teostatud töö on oluliste puudustega ja lao nr 5 sihipärane

kasutamine ei ole võimalik, ei olnud kostja kohustatud akti enne puuduste kõrvaldamist

allkirjastama ning kostja ei ole akti ka tänaseks allkirjastanud. Järelikult ei tekkinud hagejal

õigust arve väljastamiseks ja 114 674,94 euro nõudmiseks. Kostja leidis, et tal on VÕS § 111

lg 1 alusel õigus keelduda hagejale raha maksmisest kuni hageja on oma lepingulised kohustused

nõuetekohaselt täitnud või andnud täitmiseks tagatise.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 28. novembri 2013 otsusega hagi rahuldamata ning kohustas VÕS § 111

lg 7 ja 110 lg 5 alusel Orica Eesti OÜ-d täitma lepingulise nõude 114 674,94 euro tasumiseks

pärast Põlva Heakorratööd OÜ poolt 27.09.2012 aktis märgitud puuduste kõrvaldamist ja töö

vastuvõtmist Orica Eesti OÜ poolt. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda.

Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et kostjal oli VÕS § 637 lg-st 3 ja §-st 638 tulenev tasu

maksmise kohustus. Kuna kostja ei ole ladu nr 5 remonditöid vastu võtnud, ei ole tasunõue selle

töö eest muutunud sissenõutavaks (nõue summas 114 674,94 eurot). Tulenevalt VÕS § 111

lg-st 7 ja § 110 lg-st 5 kohustas kohus kostjat täitma hageja nõude 114 674,94 euro

väljamaksmiseks siis, kui hageja on 27.09.2012 aktis fikseeritud puudused kõrvaldanud ja kostja

on töö vastu võtnud.

Maakohus oli seisukohal, et kostja tasaarvestuse avaldus on põhjendatud ja piisavalt põhistatud

ning tõendatud. Vaidlust ei ole selle üle, et 14.07.2010 töövõtulepingu (kostja büroo- ja

olmehoone remonditööd ning selle defektsete teede ning platside asendustööde tegemine)

p-s 13.2 leppisid pooled kokku, et defektid, mis ilmnevad garantiiaja jooksul ja mis on tekkinud

töövõtja süül, fikseeritakse kahepoolse protokolliga, mille allkirjastavad pooled 3 kalendripäeva

jooksul. Vaidluste korral defektide osas tellib tellija sõltumatu ekspertiisi. Töövõtja kohustus

garantiiaja jooksul likvideerima ilmnenud defektid omal kulul nii kiiresti kui võimalik, kuid

hiljemalt 14 päeva jooksul arvates sellekohase kirjaliku teate saamisest tellijalt. Tähtaegadest

mittekinnipidamisel oli tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 10 000 krooni kalendripäevas

(639,12 eurot) iga viivitatud kalendripäeva eest, kusjuures leppetrahvi tasumine ei vabasta

töövõtjat puuduste kõrvaldamise kohustusest.

Kohtule esitatud 21.02.2012 protokolli kohaselt fikseeriti 14.07.2010 töövõtulepingu alusel

tehtud töö defektid ja määrati tähtajad defektide kõrvaldamiseks. Defektide kõrvaldamise

tähtajaks määrati 31.05.2012 (tl 50). Protokollis on viide lepingu p-le 13.2.

Kostja on möönnud, et nimetatud protokollis fikseeritud defektid ei ole täielikult kõrvaldatud,

kuid põhjendab seda sellega, et osa defekte on põhjustatud projekteerimisveast ja osa defekte on

aja jooksul juurde tekkinud. Defektide olemasolu on piisavalt leidnud tõendamist ka E OÜ

spetsialisti H.K arvamustega ladu nr 5 remonditööde osas ning tunnistaja P.P ütlustega. Kohus

oli seisukohal, et hageja väited selle kohta, et defektid on põhjustatud projekteerimisveast, ei ole

arvestatavad, sest töövõtja kui oma ala spetsialisti puhul tuleks eeldada, et töövõtja teatab

tellijale viivituseta töö lepingutingimustele vastava täitmise võimatusest või takistusest. Hageja

on antud juhul esitanud vastuväite töö lepingutingimustele vastava täitmise võimatusest alles

garantiitööde täitmise käigus.

Kohtule esitatud kostja 22.08.2012 garantiitööde reklamatsiooni kohaselt esitas kostja hagejale

lepingu p 13.2 alusel leppetrahvi nõude. 22.10.2012 on kostja esitanud hagejale arve nr 1008

(ladude 1 ja 2 remonditööd summas 26 707,20 eurot) tasaarvestuse avalduse.

Kohus leidis, et põhjendamatu on hageja väide, et ladu nr 5 valmimise tähtaja pikenemine

tulenes kostja tegevusest. Kohus leidis, et kostja tellijana käitus vastavuses poolte vahel sõlmitud

lepinguga. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et kostja on ladu nr 5 tööde üleandmisakti

11.10.2012 kirjas aktsepteerinud või esitanud tahteavalduse töö vastuvõtmiseks.

Maakohus leidis, et hageja taotlus leppetrahvi vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest hageja

ei ole põhistanud leppetrahvi vähendamist ning ei ole märkinud, mis oleks VÕS § 162 lg 1

mõttes mõistlik leppetrahvi suurus. Kuna poolte poolt 21.02.2012 allkirjastatud garantiitööde

protokollis fikseeritud puudused jäid tähtajaks kõrvaldamata ja hageja ei ole neid seni ajani

kõrvaldanud, luges kohus leppetrahvi nõude õigustatuks.

Maakohus luges hageja nõude kostja vastu summas 26 707,20 eurot VÕS § 197 lg 1 ja 2 alusel

tasaarvestatuks kostja leppetrahvi nõudega hageja vastu, mis tuleneb 14.07.2010 töövõtulepingu

p-st 13.2 ja kostja tasaarvestus avaldusest. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi 26 707,20 euro

nõudes rahuldamata.

Kohus ei pidanud usaldusväärseks tunnistajate J.L ja P.P ütlusi. Tunnistaja J.L andis

kohtuistungil vastuolulisi ütlusi. Tunnistaja P.P kinnitas kohtuistungil, et ta ei ole teostanud

büroo- ja kontorihoone garantiitöid. Samuti kinnitas tunnistaja, et alates juunist 2012, mil tööd

ladude 1 ja 2 juures vastavalt lepingule algasid, tunnistaja töid enam ei teostanud.

TsMS § 162 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Põlva Heakorratööd OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu

28. novembri 2013 otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks maakohtule ning

menetluskulude Orica Eesti OÜ kanda jätmist.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) ei ole kohtuotsuse resolutsioon üheselt arusaadav ja täidetav. Otsuse resolutsiooni punkti 2

kohaselt ei oleks apellandil õigus mingile tasule enne, kui ta kõik 27.09.2012 aktis näidatud

puudused kõrvaldab ja kostja need vastu võtab. Seega, isegi siis, kui apellant kõrvaldab

puudused, kuid vastustaja keeldub tööde vastuvõtmisest, ei ole apellandil õigust tasule tehtud

tööde eest. Arvestades ladu nr 5 remonttööde mahtu, ei ole millegagi põhjendanud, et näiteks

mõne pisipuuduse kõrvaldamata jätmine oleks aluseks rahalise kohustuse täitmisest

keeldumiseks täies ulatuses. Pooled on 27.09.2012 aktis loetletud puuduste kõrvaldamise viisi

osas erinevatel seisukohtadel. Kuna otsuses ei ole täpsustatud, kuidas tuleb puudused

kõrvaldada, siis on eeldatav, et poolte vahel tekib uus vaidlus otsuse täitmise üle. Arvestades

täitemenetluse formaliseeritust, ei ole otsuse täitmine tasunõude osas ilmselt võimalik ilma, et

vastustaja tööd kirjalikult vastu võtaks. 27.09.2012 akti punktides 3 kuni 5 sätestatud puudused

on apellant juba kõrvaldanud, mistõttu on põhjendamatu seada vastustaja poolt tasu maksmise

tingimuseks juba kõrvaldatud puuduse kõrvaldamine;

2) on maakohus ebaõigesti leidnud, et vastustaja ei ole ladu nr 5 töid vastu võtnud ja, et apellandi

tasunõue ladu nr 5 remonditööde eest ei ole seetõttu sissenõutavaks muutunud. Apellant leiab, et

vastustaja poolt 27.09.2012 lao nr 5 tööde üleandmisakti puuduste ja nende kõrvaldamise

tähtaegade loeteluga täiendamise ja selle allkirjastatult vastustajale esitamise nõudmine ning

hilisem korduv viitamine nimetatud aktile tõendab vastustaja poolt ladu nr 5 tööde vastu võtmist.

Tegemist on puudustega töö vastuvõtmisega. Puudustega töö vastuvõtmisel muutub tasunõue

sissenõutavaks, kuid tellijal on õigus nõuda puuduste kõrvaldamist ning kasutada muid

õiguskaitsevahendeid. Kohtuotsusest ei nähtu, miks kohus loeb 27.09.2012 akti siduvaks üksnes

tööl esinevate puuduste, mitte aga tööde vastuvõtmise osas. Apellant leiab, et kohtu seisukoht

27.09.2012 akti siduvuse osas on vastuoluline. Arvestades seda, et 27.09.2012 akt kannab

pealkirja „Teostatud tööde akt“, tuleks selle siduvuse tuvastamise korral lugeda ladu nr 5

remonditööd vastustaja poolt vastu võetuks. Maakohus ei ole otsuses võtnud seisukohta

apellandi väidete kohta 27.09.2012 akti siduvuse kohta ja nimetatud aktiga tööde vastuvõtmise

kohta. Kohus on jätnud hindamata vastustaja 01.10.2012 e-kirja, milles vastustaja on palunud

27.09.2012 teostatud tööde akti täiendada ja see talle koos täiendustega allkirjastatult esitada;

3) on kohtupoolne üheaegne nõude mittesissenõutavuse tuvastamine ja VÕS § 111 lg 1 ning lg 7

kohaldamine ebaõige ja seadusega vastuolus. Apellant on seisukohal, et vastustaja on ladu nr 5

tööd vastu võtnud ning apellandi tasunõue ladu nr 5 tööde eest on sissenõutavaks muutunud.

Kuna VÕS § 111 lg 1 ja lg 7 on kohaldatav üksnes sissenõutavaks muutunud nõude puhul,

puudus kohtul õiguslik alus otsuse resolutsiooni punktis 2 seada vastustajapoolne tasu maksmise

kohustus sõltuvusse ladu nr 5 tööde vastuvõtmisest vastustaja poolt;

4) on maakohus jätnud apellandi tasunõude summas 26 707,20 eurot ladude nr 1 ja 2

remonditööde eest rahuldamata põhjusel, et vastustaja on nimetatud nõude tasaarvestanud

leppetrahvi nõudega, milline tuleneb poolte vahel 14.07.2010 sõlmitud töövõtulepingu p-st 13.2.

Apellant leiab, et tasaarvestus ei ole kehtiv. Kohtuotsuse põhjendused nõuete tasaarveldamise

osas on ebaselged. Kohus on märkinud, et loeb hageja nõude kostja vastu summas

26 707,20 eurot VÕS § 197 lg 1 ja lg 2 alusel tasaarvestatuks kostja leppetrahvi nõudega, mis

tuleneb 14.07.2010 töövõtulepingu punktist 13.2 ja kostja tasaarvestuse avaldusest (tl 60). Samas

on kohus otsuse punktis 9, milles käsitatakse vastustaja tasaarvestuse vastuväidet, korduvalt

viidanud ladu nr 5 remonditöödele. Kohus ei ole otsuse punktis 9 esitatud seisukohti ja järeldusi

ladu nr 5 remonditööde teostamise ja vastuvõtmise osas ladude nr 1 ja 2 remonditööde

tasunõudega sidunud, mistõttu jääb apellandile ladu nr 5 puudutavate küsimuste käsitamine

tasaarvestusega seoses arusaamatuks. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, kas ladu nr 5

tööde teostamine omab ladude nr 1 ja 2 remonditööde tasunõudega seoses mingit tähtsust või

mitte.

Apellant väitis menetluses, et kuna apellant on leppetrahvi nõuetele, millega vastustaja on

apellandi nõude tasaarvestanud, esitanud vastuväited, leides, et leppetrahvi nõue on

ebamõistlikult suur, ei saa tasaarvestust tulenevalt VÕS § 200 lg-st 4 teostada, sest tasaarvestav

pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Maakohus ei ole

nimetatud apellandi väite osas otsuses mingit seisukohta võtnud.

Kohus leidis, et hageja taotlus leppetrahvi vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei

ole põhistanud leppetrahvi vähendamist ning ei ole märkinud, mis oleks mõistlik leppetrahvi

suurus. Apellant on leppetrahvi vähendamise põhjuseid käsitanud 20.11.2013 seisukohtades ja

14.02.2013 seisukohtades ning toonud välja põhjendused vastustaja leppetrahvinõude

ebamõistlikkuse kohta ja leppetrahvi mõistliku suuruse, kuid kohus on apellandi vastavad väited

tähelepanuta jätnud. Juhul, kui kohtu jaoks jäid apellandi taotluse põhjendused ebaselgeks, oleks

kohus, tulenevalt kohtul lasuvast selgitamiskohustusest, pidanud vajadusel selgitama apellandi

leppetrahvi vähendamise taotluse sisu. Isegi juhul, kui apellant ei oleks välja toonud nn mõistliku

leppetrahvi suurust, oleks kohus saanud selles osas ise seisukoha võtta.

Maakohus on märkinud, et defektide olemasolu (büroo- ja olmehoonel) on piisavalt leidnud

tõendamist E OÜ spetsialist H. K arvamustega ladu nr 5 remonditööde osas (tl 104-109) ning

tunnistaja P.P ütlustega. Apellandile jääb arusaamatuks, kuidas seondub ladu nr 5

remonditöödele antud hinnang büroo- ja olmehoone remonditööde garantiitöödega. Kohus ei ole

ka välja toonud, milliste defektide olemasolu H.K hinnang ja P.P ütlused tõendavad. Kohus on

jätnud võtmata seisukoha apellandi väited H.K hinnangu erapoolikuse ja selle ulatuse kohta;

5) on maakohus põhjendamatult asunud seisukohale, et tunnistajate P. P ja J. L ütlused ei ole

usaldusväärsed. Kuigi kohus peab P. P ütlusi ebausaldusväärseks, on kohus, tuginedes P. P

ütlustele, lugenud tuvastatuks defektide olemasolu büroo- ja olmehoonel;

6) on maakohus ebaõigesti jätnud menetluskulud apellandi kanda. Kuna maakohus on

kohustanud vastustajat tasuma apellandile ladu nr 5 tööde eest pärast apellandi poolt 27.09.2012

aktis loetletud puuduste kõrvaldamist, siis ei ole kohus jätnud sisuliselt hagi rahuldamata. Sel

põhjusel ei ole õige kohtu poolt määratud menetluskulude jaotus, s.o menetluskulude apellandi

kanda jätmine, vaid menetluskulud peaksid jääma vastustaja kanda.

5. Orica Eesti OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Viru

Maakohtu 28. novembri 2013 otsuse muutmata ning menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole maakohtu otsus vastuoluline. Maakohus leidis õigesti ja põhjendatult, et hageja hagi

141 382,14 euro väljamõistmiseks ei kuulu rahuldamisele. Asjaolu, et kohus pidas oma otsuse

resolutsiooni punktis 2 vajalikuks märkida, et hagejal saab olla tasunõue kostja vastu üksnes siis,

kui hageja on oma töös esinevad puudused kõrvaldanud, ei muuda kohtuotsust vastuoluliseks.

Samuti on kohtuotsuse resolutsioon täidetav;

2) on maakohus hinnanud ning analüüsinud kõiki poolte väited ja tõendeid ladu nr 5 töödega

seonduvalt ning jõudnud ühesele järeldusele, et hageja väiteid ladu nr 5 tööde vastuvõtmise ja

sellest tulenevalt hageja tasunõude sissenõutavaks muutumise kohta ei ole õiged ega tõendatud.

Vastupidi, kohus on tuvastanud, et hageja ei ole kõnealuseid töid nõuetekohaselt teinud, mistõttu

ei ole hagejal viidatud ulatuses nõuet kostja vastu;

3) on maakohus õigesti kohaldanud VÕS § 111 regulatsiooni. Riigikohus on lahendis

nr 3-2-1-42-12 märkinud, et VÕS § 111 lg 1 tagab esmajoones lepingupoole jaoks vastusoorituse

saamist. Antud juhul ongi kostjal pooltevahelisest lepingust tulenev sissenõutav nõue, et hageja

teeks kokkulepitud tööd nõuetekohaselt. Hageja ei ole töid nõuetekohaselt teinud, millest

tulenevalt on põhjendatud VÕS § 111 lg 1 ja 7 kohaldamine, et tagada kostjale hagejapoolse

soorituse (nõuetekohase töö) saamine. Hageja käsitlus VÕS § 111 lg 1 ja 7 kohaldamise osas on

vastuoluline, kuna viidatud regulatsiooni ei rakendatud mitte hageja, vaid kostja kasuks ja

viimase õiguste kaitseks (vastusoorituse saamise tagamine);

4) on maakohus õigesti jätnud rahuldamata apellandi tasunõude summas 26 707,20 eurot Kostja

leiab, et maakohus on õigesti tasaarvestanud kostja leppetrahvinõude hageja tasunõudega ladude

nr 1 ja 2 remonditööde eest. Riiklikult tunnustatud ekspert H.K asjatundja arvamusega nr 013-

133E-2 on tuvastatud, et hageja ei ole 14.07.2010 töövõtulepingu esemeks olevaid töid

nõuetekohaselt teostanud. Kostja on hageja arve nr 1008 tasaarvestamisel tuginenud just nimelt

asjaolule, et hageja ei ole 14.07.2010 töövõtulepingust tulenevaid töid nõuetekohaselt teostanud,

millest tulenevalt on kostja leppetrahvinõue hageja vastu õiguspärane. Ilmselgelt on maakohus

kostja tasaarvestusavaldust analüüsides pidanud silmas viidatud H.K asjatundja arvamust nr 013-

133E-2. Maakohus on käsitanud hageja taotlust leppetrahvi vähendamiseks oma otsuse punktis 8

ja jõudnud õigele järeldusele, et ei esine aluseid kostja leppetrahvinõude vähendamiseks. Kostja

on seisukohal, et hageja väide ekspert H.K erapoolikuse kohta on alusetu. Asjatundja ei saa

fikseerida ega anda arvamust puuduste kohta, mida ehitistel ei esine;

5) on maakohus õigesti hinnanud tunnistajate P. P ja J. L ütlusi. Maakohus on mõlema tunnistaja

osas märkinud, et alus, millele toetudes on konkreetne tunnistaja kohtusse kutsutud, ei ole

tunnistaja ülekuulamise käigus kinnitust leidnud. Lisaks on kohus õigesti tuvastanud, et hageja

tunnistaja J. L ütlustes esinesid läbivad vastuolud ning küsitlemise käigus muutis tunnistaja J. L

korduvalt oma ütlusi. Tunnistaja P. P osas on oluline märkida, et tal ei saanudki olla sisulist

teadmist käesoleva hagimenetluse tõendamise asjaolude kohta, kuna ta viibis vaidlusaluste tööde

tegemise ajal vahi all.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 28. novembri 2013 otsus tuleb tühistada ning Põlva

Heakorratööd OÜ hagi Orica Eesti OÜ vastu 141 382,14 euro väljamõistmiseks tuleb saata

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

7. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 asunud seisukohale, et „Menetlusökonoomia

põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja

tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud

eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1

p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks

eelmenetluse staadiumist.“

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja arutamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi

ning see rikkumine ei ole kõrvaldatav apellatsioonimenetluses, mistõttu tuleb tsiviilasi saata

TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel Viru Maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist.

8. Kostja keskseks vastuväiteks on kogu menetluse ajal olnud see, et ta ei pea tasuma arvet

nr 1009, kuna teostatud töö oli oluliste puudustega (vaegtööd) ning lao nr 5 sihipärane

kasutamine

ei

ole

võimalik.

Kostja

on

oma

vastuväite

tõendamiseks

esitanud

Ehitusekspertiisibüroo OÜ 09. mai 2013 hinnangu lao nr 5 remonttöödele (I kd tl 183-200), mille

kohaselt on lao nr 5 remonttööde puuduste kõrvaldmise maksumus 95 141,50 eurot (ilma

käibemaksuta).

Hageja ei ole nõustunud kostja vastuväitega puuduste maksumuse osas, s.o hageja ei nõustunud

sellega, et tegemist on oluliste puudustega töös, mis annavad kostjale õiguse VÕS § 111 lg 1

kohaselt keelduta tasu maksmisest, ning taotles 01.08.2013 menetlusdokumendis kohtule

ekspertiisi määramist (II kd tl 5-7). Viidatud menetlusdokumendis on hageja märkinud, et juhul,

kui kohus ei rahulda ekspertiisi läbiviimise taotlust, anda talle aeg omapoolse erialateadmistega

isiku hinnangu esitamiseks.

Maakohus on seisukoha hageja taotluse kohta määrata asjas ekspertiis võtnud 06.11.2013

toimunud istungil ning jättis taotluse rahuldamata põhjusel, et „Ekspertiisi teostamine venitaks

menetlust. TsMS § 2 kohaselt on kohtu kohustus tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti,

mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega“. Samal kohtuistungil jättis kohus

rahuldamata ka hageja taotluse omapoolse eriteadmistega isiku hinnangu esitamiseks. Taotluse

rahuldamata jätmisel maakohus märkis, et „Nimetatud taotluse rahuldamine oleks vastuolus

motiiviga, millega jättis kohus rahuldamata ekspertiisi teostamise taotluse.“

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on sellise käitumisega asja läbivaatamisel rikkunud

oluliselt TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat

selgitamiskohustust, samuti TsMS §-s 199 sätestatud hageja õigusi, ning võtnud hagejalt

võimaluse esitada tõendeid oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Asjakohane ei ole hageja

taotluste rahuldamata jätmisel maakohtu viide TsMS §-le 2, sest viidatud sättest tuleneb kohtu

kohustus lahendada tsiviilhagi õigesti, kuid võttes hagejalt võimaluse esitada tõendeid hagi

põhjendamiseks, ei ole kohus antud juhul seda ülesannet täitnud.

10. Õige on hageja seisukoht, et maakohtu vaidlustatud otsuse resolutsioon ei vasta TsMS § 442

lg-le 5, mille kohaselt otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse

tekstita. VÕS § 110 lg 5 järgse otsuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi

kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes ning sellise otsuse täitmisele

kohaldatakse TMS §-i 21. Antud juhul on aga arvestades kohtuotsuse resolutsiooni ebaselgust

välistatud täitmisel TMS § 21 kohaldamine. Otsuse resolutsiooni punktis 2 märgitu kohaselt

tekib kostjal hagejale tasu maksmise kohustus pärast seda, kui hageja on kõrvaldanud 27.09.2012

aktis märgitud puudused ja kostja võtab töö vastu. Hageja väitel oli ta otsuse tegemise ajaks

kõrvaldanud 27.09.2012 akti punktides 3 kuni 5 märgitud puudused ja seetõttu on maakohus

ebaõigesti viidanud vaidlustatud otsuse resolutsioonis kõigile aktis märgitud puudustele. Kuna

poolte vahel on vaidlus selle üle, kuidas hageja peab kõrvaldama aktis märgitud puudused

(hageja väitel kostja keeldub puuduste kõrvaldamisest sel viisil, nagu seda soovib teha hageja),

siis peaks otsuse resolutsioonist nähtuma, mil viisil ja millised puudused on hageja kohustatud

kõrvaldama selleks, et ta saaks nõuda kostjalt tasu maksmist. Praegune otsuse resolutsioon ei

kõrvalda edaspidiseid vaidlusi otsuse täitmise üle.

Samuti ei vasta vaidlustatud otsuse resolutsioon TsMS § 445 lg 1 teisele lausele, mille kohaselt

kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavaid nõudeid ja kohus mõlema poole

nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud

osas. Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt kohus tasaarvestas hageja nõudega, mis tulenes

arvest nr 1008, kostja 14.07.2010 töövõtulepingust tuleneva leppetrahvi nõude, kuid

resolutsioonis puudub vastav tasaarvestus.

Eelmärgitu on kaasa toonud selle, et maakohus jättis kohtuotsuse resolutsiooni kohaselt hagi

rahuldamata, kuigi sisuliselt hagi rahuldati.

11. Õige on hageja väide, et maakohtu põhjendused seoses kostjapoolse tasaarvestuse

vastuväitega ei vasta TsMS § 442 lg-le 8. Hageja on menetluse kestel leppetrahvi nõudele vastu

vaielnud, leides, et kuna ta kõrvaldas 21.02.2012 protokollis viidatud defektid, siis puudus

kostjal üldse õigus nõuda leppetrahvi. Samuti on hageja olnud seisukohal, et leppetrahvi nõue on

ebamõistlikult suur ja seda tuleb vähendada ning esitanud ka vastava põhjenduse. Maakohus ei

ole üldse hinnanud vaidlustatud otsuses seda, kas esineb alus kostja poolt nõutava leppetrahvi

vähendamiseks (VÕS § 162) või on kostja kaotanud üldse õiguse leppetrahvi nõuda (VÕS § 159

lg 2).

12. Kuna ringkonnakohus saadab asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis ei võta

seisukohta selles, kas ja millal on tasu maksmise nõue muutunud sissenõutavaks. Siinkohal peab

ringkonnakohus vajalikuks viidata Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-80-08 punktile 30, milles märgitu

kohaselt „Kolleegium märgib esmalt, et seda, kas kostjal oli õigus keelduda lepingujärgse tasu

maksmisest, saab hinnata alles siis, kui on tuvastatud, et tasu maksmise nõue on muutunud

sissenõutavaks.“

13. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt tuleb menetluskulude jaotus otsustada maakohtul

vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson