2-11-25924/53 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

2-11-25924

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

Roomet Sõnna

31.märtsil 2014.a., Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-11-25924

Hagi ese

I. K. hagi AS Võru Teataja vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes

Hagi hind 1595 eurot

Pooled ja nende esindajad

Kohtuistungi aeg

hageja I. K. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx.adv. Marko Kairjak ja

vandeadvokaadi abi Meree Punab)

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

rahuldada I. K. hagi AS Võru Teataja vastu.

Välja mõista AS Võru Teataja mittevaralise kahju hüvitisena I. K. kasuks 500

(viissada) eurot.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta AS Võru Teataja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse

kättetoimetamisest, Tartu Ringkonnakohtule, kusjuures kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

2 (18)

HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED

Hagiavalduse täpsustuste kohaselt ajavahemikul 24.märtsist 2011.a kuni 21.maini 2011.a.

avaldas kostja poolt väljaantav ajaleht “Võrumaa Teataja” rea artikleid, milles sisaldusid

hagejat halvustavad valeväited ja ebaõiged andmed. 24.märtsi 2011.a. artiklis „Mõniste

vallavanem tegi vallale poole miljoniga külma“ väidab autor: Mõniste vallavanem M. N.

sokutas sotsiaal- ja tervishoiukeskuse ehitushanke lepingu seadusevastaselt oma lähedase

sõbra Ü. T. väimehe maksuvõlgades firmale, millega tõi vallale ligi pool miljonit krooni kahju.

Samas artiklis märgib autor: Krediidiinfo andmete kohaselt oli xxxxxxx juba 2009.a. veebruaris

üleval 45 000 kroonine maksuvõlg. Hageja on seisukohal, et tema juhitavale ettevõttele ei ole

hankelepingut seadusevastaselt sokutatud. Samuti ei ole I. K. olnud maksuvõlglane. 14.mai

2011.a. artiklis „Korruptantide saatus“ on avaldatud järgnev lõik: “Kuid ka I. K. oli 2009.aasta

alguses suurtes raskustes, tal oli maksuvõlg ja äri edendamiseks võetud pangalaenud tahtsid

teenindamist. Muidu oleks temagi kolinal pankrotti läinud. Siin tuli talle appi tema äiapapa,

kes pigistas silma kinni, kui Mõniste vallavanem M. N. Selista ebaseaduslikult Mõniste

sotsiaalmaja hankevõitjaks tunnistas, ja tegi suurt kära, kui Obinitsa koolimaja hankekonkursi

võitjaks ei osutunudki Selista“ . Sama artikli viimane lõik väidab: “Ü. T. on teinud küll oma

ametipositsiooni ära kasutades kõik endast oleneva, et tema väimehe kinnisvaraäri õitseks, kuid

sellest hoolimata seisavad paljud Selistale kuuluvad hooned tühjana. Postiautode tossu

mattuvasse Vilja tänava korterelamusse ei taha kolida keegi. Korruptsioonist ei ole palju kasu

olnud. Kuid ehk ongi see korruptantide saatus.” I. K. ei olnud maksuvõlglane, ta ei ole olnud

pankrotiohus, Vilja tänava korterelamuga seoses ei ole olnud probleeme ning otseselt au teotav

on hageja nimetamine korruptandiks. 30.aprilli artiklis „Üks võtab raha, teine annab raha“

märgib ajakirjanik: “Õnnetu on ka Ü. T. perekond, sest suurest rahaahnusest juurde kahmatud

maad ei ole nad ise võimelised arendama ega ka korrastama, mistõttu on nad viimases hädas

sirutanud käe linna ja riigi rahakotti. I. K. ei ole “kahmanud” maad, ta ei ole “sirutanud kätt

riigi ja linna rahakotti”, s.o. ta ei ole toime pannud vargust või omastamist. 07.mai 2011.a.

artiklis „Artiklitele T. järgnes toimetuse läbiotsimine“ avaldati järgmist “Võrumaa Teataja

artiklitele Ü. T. ja tema väimehe I. K. afääridest ja lähedastest suhetest Lõuna prefektuuri

vanemkomissariga järgnes politsei läbiotsimine Võrumaa Teataja toimetuse ja peatoimetaja

kodus. Läbiotsimise viis läbi I. K. hea sõbra ja paadikaaslase, Lõuna prefektuuri

vanemkomissari elukaaslane, sama prefektuuri majanduskuritegude uurija S. T. ning allpool:

“Asjaga kursis olevate isikute sõnul said nad (M. S. ja S. T. ) xxxxxxx odava hinnaga kätte

ridaelamuboksi.” I. K. ei ole mingil viisil seotud “Võrumaa Teataja” toimetuses toimunud

läbiotsimisega, samuti ei ole ta teinud ebaseaduslikke soodustusi politseiametnikele. 03.mai

2011.a. artiklis „Kes uurib T. afääre“ esitab ajakirjanik väite: “T. maavanemaks olek oli ka

väga soodus aeg tema väimehele, OÜ Selista Ehitus juhile I. K. le, kelle kinnisvaraäri sai endise

Võrukivi tellisetehase territooriumil tõelise hoo sisse aastal 2007, kui T. allunud maavalitsuse

maaosakond võimaldas tal ajal, mil teistel ei lastud erastada isegi kümmet meetrit, krahmata

endale tervelt seitse hektarit maad” ning allpool: “Kui aastal 2007 hoolitses T. selle eest, et

tema väimehel oleks maad, kus kinnisvara arendada, siis aastal 2009 tegeles ta tema firmale

riigihangete väljasebimisega.” Eelpool esitatud väited on ebaõiged, kuna Ü. T. ei ole mingil

viisil loonud I. K. le ja tema poolt juhitavale äriühingule ebaseaduslikke ja/või põhjendamatuid

soodustusi. Artiklis „Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“ on kostja

väitnud: “Võru linnapea Ü. T. väimehel I. K. l oli niisiis, tänu Mõniste vallavanema soovile

tema maksuvõlgade koha pealt silm kinni pigistada, võimalus maksuametis oma võlad ära

ajatada ning seejärel juba justkui õige mehena hankekonkurss ära võita. “ I. K. ei ole jätnud

riigile makse tasumata. Artiklis „Mõniste korruptsioonile aitas kaasa maksuamet“ ja artiklis

„Korruptsioon Mõniste vallavalitsuses“ kinnitab kostja, et hankelepingu sõlmimine OÜ-ga

Selista Ehitus oli kuritegelik ja korruptiivne ning vastavad väited on väljaspool kahtlust: „Kuigi

3 (18)

N. soovis, et infot tema tegevuse kohta ei avaldataks, on tegemist sulaselge korruptsiooniga,

mida ajakirjandusel pole võimalik maha salata.“ Ehitushankega seonduvat on põhjalikult

uurinud erinevad asutused, kuid korruptsioonile viitavaid asjaolusid ei ole seejuures tuvastatud.

30.aprillil 2011.a. avaldas kostja artikli peakirjaga „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud

pika ninaga“. Seega esitatakse juba pealkirjas väide, et OÜ Selista Ehitus ja hageja

ebaseadusliku tegevuse tulemusena kannatasid suvilaomanikud. Artiklis väidab ajakirjanik

järgmist: „Pilt läheb selgemaks, kui vaadata, kes oli sel ajal maavanem, kui K. need 70 000

ruutmeetrit endale sai… Seega otsustas K. erastamissoovide üle osakond, mis allus otseselt

tema äiapapale Ü. T. le. Siililegi on selge, et see lõi xxxxxxx kõikide teiste maad erastada

soovijate ees eelise. Võib koguni öelda, et K. eeliste loomine oli T. enese otsustada, sest lõpliku

korralduse maa erastamise kohta annab välja maavanem. Võru linna osaks oli nimetatud

protsessis vaid maavanema korralduse seadustamine. Maavanem T. oli niisiis Võrukivi

tellisetehase hoonete juurde maa erastamisel (loe: oma väimehe ärihuvide soodustamisel) väga

oluline, et mitte öelda (ära)otsustav roll.“ Samas artiklis väidab autor veel, et „...kavatseb linn

teha ligi 10 miljonilise investeeringu nende naabruses asuva ettevõtja I. K. krundile“. I. K. ei

ole füüsilise isikuna osalenud maa erastamisel Võrukivi piirkonnas, samuti ei ole tema juhitud

äriühingule tehtud mingeid ebaseaduslikke soodustusi. 21.mail 2011.a. avaldas Võrumaa

Teataja artikli pealkirjaga „Korruptsioon haiglas“, millest nähtuvalt on „haiglas loodud

võimalus korruptsiooniks“, kuna haigla haldusjuht on ka OÜ Selista Ehitus osanik ja juhatuse

liige. Kuigi ajakirjanik ei esita ühtegi fakti, mis viitaks kuritarvitustele, esitletakse J. K.

tegevust haiglas kui ainuüksi OÜ Selista Ehitus huvide esindamist, mis koos pealkirjaga tekitab

järjekordselt põhjendamatu ning halvustava seose hageja poolt loodud äriühingu ja väidetavate

korruptiivsete tegude vahel. Artiklis „Umbusaldajad heidavad V. ette eraettevõtja huvides

tegutsemist“ väidab kostja järgmist: “Nagu Võrumaa Teataja on kirjutanud, hakkas linn

Võrukivi tööstusala rajamisega tegelema endise linnapea Ü. T. initsiatiivil, kes soovis seal

soodustada oma väimehe, Selista juhi I. K. ärihuve. Selista oli ostnud Võrukivi tellisetehase ja

erastanud sinna juurde maad, kuid tal puudusid rahaliste raskuste tõttu vahendid, et ala ise

edasi arendada. Seepärast kaasas T. väimehe aitamiseks kaks parteikaaslast – K. M. , kes

koostas EAS-ile endise tellisetehase territooriumil infrastruktuuri väljaarendamiseks projekti,

mis näitas, et asjast on huvitatud ka linn, ning K. V. , kes hakkas seda projekti pärast 2009.aasta

kohalikke valimisi … läbi suruma.” I. K. ei ole saanud Võrukivi projektiga seoses mingeid

soodustusi, mida keegi pidanuks “läbi suruma”. Hageja leiab, et tema seostamine korruptsiooni

ja erinevate kuriteo tunnustega tegudega (riigihangete seaduse rikkumine, omastamine,

ebaseaduslik läbiotsimine jms) kahjustavad hageja mainet ja teotavad tema au. I. K. ei ole

olnud maksuvõlglane, ta ei ole saanud üheltki ametiisikult ebaseaduslikke soodustusi ega teinud

tegusid, mida võiks käsitleda korruptiivsetena. Korruptsioon ja kuritegude toimepanek on

ühiskonna poolt hukkamõistetavad ning isiku seostamine sellise tegevusega kahjustab

tavapärase arusaama järgi tema mainet ning teotab au. Süstemaatiline valeväidete esitamine

ning hageja seostamine ebaseaduslike tehingutega põhjustas I. K. le hingelisi kannatusi ja

üleelamisi. Tuttavad ning isegi OÜ Selista töötajad suhtusid avaldatud andmetesse

arusaamatusega ning hagejal tuli pidevalt vastata küsimustele tema seotuse kohta ebaseaduslike

tegude, ärilise ebaõnne ja maksuvõlgadega. Kuna I. K. kohta avaldatud artiklites rõhutati

korduvalt tema perekondlikke sidemeid, siis põhjustas avaldatu üleelamisi ka tema

perekonnaliikmetele ning häiris hageja normaalset elu. Kõik ebaõiged andmed ja väited on

esitatud I. T. nime all avaldatud artiklites või ajalehe juhtkirjades. Hagejale teadaolevalt oli I.

T. 2011.a. artiklite avaldamise ajal Võrumaa Teataja koosseisuline reporter ning seega isik,

kelle tegevuse eest vastutab kostja. Eeltoodust tulenevalt vastutab kostja ajalehes “Võrumaa

Teataja” avaldatud ebaõigete ja hageja au teotavate andmete avaldamise eest. Kostja avaldas I.

K. kohta ebaõigeid andmeid korduvalt ning pikema aja jooksul. Lisamaks oma seisukohtadele

usutavust kordas ajakirjanik varem esitatud seisukohti järgmistes artiklites uuesti, püüdes jätta

4 (18)

lugejale muljet, et tegemist on tõestatud faktidega. Eeltoodut arvestades on hageja seisukohal,

et kostja on kahjustanud tema mainet ja teotanud au tahtlikult. Antud juhul on hageja kohta

avaldatud ebaõigeid andmeid ning halvustavaid hinnanguid süstemaatiliselt. Kõike eeltoodut

arvestades leiab hageja, et kostja peab tekkinud kahju hüvitama. Hagejale tekitatud

mittevaraline kahju seisneb au teotamise ja maine kahjustamisega seotud hingelistes

kannatustes. Võttes arvesse eeltoodut ja juhindudes VÕS §-dest 127, 134; 1043, 1046, 147

ning TsMS § 363 palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks valeandmete ja ebakohaste

väärtushinnangute esitamisega tekitatud mittevaralise kahju katteks õiglane hüvitis.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja on seisukohal, et hageja näeb au teotavana hinnanguid, mis puudutavad OÜ Selista

Ehitus ja Ü. T. t, käivad M. N. kohta või kostja ei ole hageja kohta sedastanud. 24.märtsi

2011.a artiklis „Mõniste vallavanem tegi vallale poole miljoniga külma“ hageja poolt kostjale

esimene etteheidetav lause on väärtushinnang; lisaks puudutab vaidlusalune lause vaid OÜ

Selista Ehitus. Kuna kostja tegu (väide, et hageja juhitavale ettevõttele on hankeleping

seadusvastaselt sokutatud) ei ole õigusvastane, ei saa rääkida ka mittevaralise kahju

hüvitamiskohustuse tekkimisest. Väidet, et I. K. oli maksuvõlglane, ei ole kostja oma

ajaleheartiklis esitanud, seega ei saa see olla hagi aluseks. Kogu artikliseeriast tervikuna

tuleneb, et maksuvõlg oli hageja poolt juhitud ja tema osalusega ettevõttel. Kuna kostja ei ole

hageja kohta ebaõigeid andmeid esitanud, ei saa rääkida ka mittevaralise kahju

hüvitamiskohustuse tekkimisest. 14.mai 2011.a artiklis „Korruptantide saatus“ ei ole kostja

andnud teavet selle kohta, nagu oleks hageja isiklikult maksuvõlglane. Kuigi kostja on

seostanud mõningates lausetes hageja osalusega ettevõtte ja hageja, on selge, et maksuvõlga

puudutav jutt käib OÜ Selista Ehitus kohta. Seega ei ole kostja kunagi esitanud ühtegi väidet

selle kohta, nagu oleks kostja olnud pankrotiohus, küll aga seda, et OÜ Selista Ehitus

jätkusuutlikkus oli kahtluse all. Viidatud hinnangut ei saa kostja hinnangul pidada hageja au

teotavaks ja seda ei ole ka hageja ise teinud. See, kas OÜ Selista Ehitus on olnud kortermajaga

seoses olnud probleemid, ei ütle midagi hageja enda isiku kohta. Lisaks sellele ei saa väidet

ettevõtte raskuste kohta pidada au teotavaks: kinnisvaraga tegelevate ettevõtete probleemid

majanduslanguse ajal oli paratamatus ja tegemist on eeldatavasti üldteada asjaoluga. Kostja ei

ole hageja kohta kordagi väitnud, nagu oleks viimane olnud korruptant ega omistanud hagejale

ühtegi tegu, mida võiks käsitleda hagejapoolse aktiivse tegevusena, saavutamaks OÜ Selista

Ehitus hanke võitjaks kuulutamist või Võrukivi piirkonnas maade erastamist. Seega ei saa ka

see lause olla hagi aluseks. 30.aprilli artiklis „Üks võtab raha, teine annab raha“ ei ole kostja

hageja kohta väitnud, nagu oleks viimane toime pannud omastamise või varguse, kostja selline

tõlgendus artiklile on meelevaldne, artiklist nähtub vaid kostja hinnang talle teadaolevatele

asjaoludele (väärtushinnang). Kostja hinnang, et Võrukivi arendusega tegelemine on hinnatav

linna ja riigi rahakotti käe sirutamisena, loeb kostja kohaseks VÕS § 1046 mõttes ja see ei saa

olla hageja au teotav. Põhjendamatu projekti eelistamisel ja sellest kaudselt läbi oma ettevõtte

kasu saamisel on tegu kõigi linnakodanike ühiseid huvisid puudutava asjaga, mis välistas

muude alade Võru linnas arendamise. Seetõttu võib Võrukivi projektiga tegelemist näha kõigi

linnakodanike ühisesse rahakotti sirutamisena ehk ühiste ressursside arvelt põhjendamatu eelise

saamisena. Seega ei ole kostja kujutanud hagejat vargana või seostanud vargusega, vaid

avaldanud oma kriitilist arvamust linnarahva ühiste vahendite kasutamise kohta. Kostja

hinnang, et Võrukivi tellisetehase territooriumi maa erastamise OÜ Selista Ehitus võimalus on

käsitletav maa endale krahmamisena, tuleneb võrdlusest suvilarajooni elanikega samas

piirkonnas, kellel erastamise võimalus puudus. Kostja hindas seda mh maa krahmamisena.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja hinnangud maa krahmamise ja käe võõrasse rahakotti

sirutamise kohta õigusvastased, mistõttu ei saa rääkida mittevaralise kahju hüvitamiskohustuse

5 (18)

tekkest. 07.mai 2011.a artiklis „Artiklitele T. järgnes toimetuse läbiotsimine“ ei ole kostja

väitnud, et hageja oli seotud läbiotsimisega kostja ajalehetoimetuses. Läbiotsimise

ajalehetoimetuses viis läbi hageja hea sõbra M. S. elukaaslane S. T. ja et M. S. on hageja

pikaajaline sõber on sisuliselt ainsad asjaolud, mida kostja on sedastanud hageja kohta, ja neid

ei ole hageja vaidlustanud. Kostja ei ole väitnud seda, nagu oleks kostja teinud ebaseaduslikke

soodustusi politseiametnikele. Lause, et hageja sõber M. S. sai hageja abiga odava hinnaga

ridaelamuboksi, ei oma au teotavat iseloomu hageja kohta. Kostja ei ole hageja kohta väitnud,

nagu oleks hageja mõjutanud politseiametnikke. Seega ei saa lause, et hageja on teinud

ebaseaduslikke soodustusi politseiametnikele, olla hagi aluseks. 03.05.2011.a. artikli „Kes

uurib T. afääre“ kohta selgitab kostja, et tulenevalt 8 objektiivsest asjaolust on põhjust asuda

seisukohale, et Ü. T. l võis olla roll hageja ärihuvide edendamisel. Seega on vaidlusalune

hinnang õiguspärane ega saa rääkida hagejale mittevaralise kahju hüvitamiskohustuse

tekkimisest. Artiklis „Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“ hageja poolt

esiletoodud lause on meelevaldne, ja seda ei saa käsitleda hagi alusena; artikkel arutleb selle

üle, milliseid maksuvõla puudumist või olemasolu tõendavaid tõendeid ja millal hageja

osalusega ettevõtte kohta Maksu- ja Tolliameti poolt esitati ja seda, et maksuvõla näiline

puudumine võimaldas OÜ Selista Ehitus osaleda hankemenetluses. Hoolimata asjaolust, et

kostja ei ole kasutanud lauses hageja osalusega ettevõtte OÜ Selista Ehitus nime, vaid hageja

enda oma, on selge, et silmas peetakse just OÜ Selista Ehitus. Kuna etteheidetud lausel puudub

konkreetselt hageja suhtes halvustav ja ebaõige iseloom, ning see ei käi hageja kohta, tuleb see

jätta hagi alusest välja. Artiklites „Mõniste korruptsioonile aitas kaasa maksuamet“ ja

„Korruptsioon Mõniste vallavalitsuses“ lause M. N. kohta ei saa olla hageja hagi aluseks; kostja

ei ole väitnud, nagu oleks hageja seotud hankemenetlusega, mis kostja hinnangul ei vastanud

seaduse nõuetele – kostja ei ole omistanud hagejale ühtegi tegu, mida võiks käsitleda

hagejapoolse aktiivse tegevusena, saavutamaks OÜ Selista Ehitus hanke võitjaks kuulutamist.

Tõele ei vasta hageja seisukoht, et korruptsioonile viitavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.

30.aprillil 2011.a avaldas kostja artikli peakirjaga „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud

pika ninaga“, mida tervikuna lugedes on selge, et kostja peab silmas hageja osalusega ettevõtet.

Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et OÜ Selista Ehitus erastamissoovi üle otsustas Ü. T. .

Artiklist (ja ainuüksi selle pealkirjast) tuleneb selgelt, et maa erastati OÜ-le Selista Ehitus.

Kostja ei ole hageja poolt viidatud lauses väitnud, nagu oleks Võrukivi erastamises olnud

tingimata midagi seadusevastast, kuid ei saa välistada, et asjaolu, et hageja elukaaslase isa

otsustas erastamise, võis luua eelise teiste samas piirkonnas maa erastamisest huvitatute ees.

Kostja märgib, et tema hinnangul oli tegu huvide konfliktiga otsuse tegemise hetkel kehtinud

korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 1 p 3 mõttes. Kostja peab seda hinnangut õiguspäraseks,

mistõttu ei saa see olla kahju hüvitamise aluseks. 21.mail 2011.a artiklis pealkirjaga

„Korruptsioon haiglas“, väidetu, et „haiglas on loodud võimalus korruptsiooniks“, kuna haigla

haldusjuht on ka OÜ Selista Ehitus osanik ja juhatuse liige, ei saa kostja hinnangul olla hagi

aluseks, kuna ei käi hageja kohta. Kostjal on õigus pidada mitteaktsepteeritavaks olukorda, kus

Lõuna-Eesti haigla riigihangete komisjoni kuulub haldusjuht, kellele kuulub ka osalus OÜ

Selista Ehitus. Riigihanke Lõuna-Eesti haigla renoveerija leidmiseks sõelale jäänud Merko

Ehituse alltöövõtjaks on sageli olnud just OÜ Selista Ehitus, mistõttu oli sisuliselt tegemist

huvide konfliktiga kuni 01.04.2013.a kehtinud korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 1 p 3

tähenduses. Ka nimetatud artikkel ei saa olla seega hagi aluseks. Artiklis „Umbusaldajad

heidavad V. ette eraettevõtja huvides tegutsemist“ vaadates käesoleva menetluse kestel esitatud

seisukohti kogumis, on kostja käsutuses piisavalt teavet asumaks seisukohale, et hageja poolt

juhitav ettevõtte on olnud teatavas eelisseisundis; K. M. abistas OÜ Selista Ehitus seoses

ettevalmistuste tegemisega Võrukivi tööstusala ehitamiseks; K. V. rolli Võrukivi arenduses on

ka teised isikud peale kostja näinud eraettevõtja huvide „läbi surumisena“; samuti leidub peale

kostja teisi isikuid, kes on pidanud Võrukivi eelisarendamist Ü. T. teeneks.

6 (18)

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED

Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja on ajalehes Võrumaa Teataja avaldanud järgmised artiklid:

24.märtsil 2011.a. „Mõniste vallavanem tegi vallale poole miljoniga külma“, 24.märtsil 2011.a.

„Korruptsioon Mõniste vallavalitsuses“, 29.märtsil 2011.a. „Mõniste korruptsioonile aitas

kaasa maksuamet“, 5.aprillil 2011.a. „Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla

kohta“, 21.aprillil 2011.a. „Umbusaldajad heidavad V. ette eraettevõtja huvides tegutsemist“,

30.aprillil 2011.a. „Üks võtab raha, teine annab raha“, 30.aprillil 2011.a. „Selista afäär jättis

Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“, 03.mail 2011.a. „Kes uurib T. afääre“, 07.mail 2011.a.

„Artiklitele T. järgnes toimetuse läbiotsimine“, 14.mail 2011.a. „Korruptantide saatus“ ja

21.mail 2011.a. „Korruptsioon haiglas“.

Avaldamise ja avaldaja mõistet on Riigikohtu Tsiviilkolleegium selgitanud 21. detsembril

2005.a. tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05 tehtud otsuses, leides, et avaldamine VÕS § 1047 tähenduses

on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldajaks on isik, kes teeb

kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Samas selgitas kolleegium lisaks, et meedias

(ajakirjanduses) andmete avaldamise korral saab avaldajaks olla meediaettevõte, aga ka

meediaväljaandele andmeid edastanud isik. Seega on kostja, tehes kolmandatele isikutele

ajalehe Võrumaa Teataja kaudu teatavaks andmeid, avaldaja VÕS § 1047 mõttes.

Hagiavalduse kohaselt on kostja avaldanud ajalehes Võrumaa Teataja korduvalt ebaõigeid ja

hageja au teotavaid andmeid ning ebakohaseid väärtushinnanguid.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 17 kohaselt ei tohi kellegi au ega head nime teotada. VÕS §

1045 lg 1 p 4 kohaselt on kannatanu isikliku õiguse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane.

VÕS § 1046 lg 1,2 sätestab, et isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga,

isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse

rikkumine on õigusvastane kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel

tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi

ja rikkumise raskuse vahel. Isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on

õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse

huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja

huvide võrdlevast hindamisest. VÕS § 1047 lg 1,2,3 kohaselt on isiklike õiguste rikkumine või

isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete

andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega

õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või

mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. Teise isiku au teotava või teisele isikule

majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et

avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Hoolimata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2

sätestatust, ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul,

kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid

või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele.

Käesolevas vaidluses on olulisemad õiguslikud küsimused selles, kas kostja on teotanud hageja

au ja head nime ning kas hagejal on tekkinud mittevaraline kahju. Pooled ei ole esitanud väidet,

nagu hageja oleks avaliku elu tegelane, mistõttu kohus ei käsitle seda asjaolu.

7 (18)

Riigikohus on 31.mai 2006.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05 märkinud, et isiku au

teotamine on võlaõigusseaduse kohaselt võimalik väärtushinnangu, muu hulgas nii ebakohase

väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase

avaldamisega (VÕS § 1047 lg 2). Riigikohtu Tsiviilkolleegium on seisukohal, et viimasena

märgitud sättes kasutatud "asjaolu avaldamine" on samatähenduslik senises kohtupraktikas

kasutatud mõistega "faktiväite avaldamine"… Mõiste "andmed" võeti isiklike õiguste kaitset

reguleerivas seaduses kasutusele 1.septembril 1994.a. jõustunud tsiviilseadustiku üldosa

seaduses (TsÜS). Riigikohtu erikogu asus 5. detsembri 1997.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-99-

97 seisukohale, et TsÜS §-s 23 kasutatud mõistele "andmed" annab täpse tähenduse termin

"faktiväide". Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on

kohtumenetluses tõendatav. Riigikohus asus ka 11. veebruari 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-

2-1-11-04 seisukohale, et isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse

kohtupraktikas faktiväitena.

Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu on konkreetses

kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada,

mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Ebakohase väärtushinnangu mõiste on

Riigikohus täpsemalt sisustanud 10.juunil 2009.a. tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09 tehtud otsuses,

leides, et ebakohased on väärtushinnangud (väärtusotsustused), mille vulgaarne, inimväärikust

alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule lugejale ilmne. Isiku au ja head nime

kahjustav väärtushinnang võib põhineda ka tema kohta avaldatud andmetel. Väärtushinnangud,

mida võimaldavad tegelikkusele vastavad andmed, võivad põhimõtteliselt kahjustada isiku au

ja head nime, kuid selline kahjustamine ei ole VÕS § 1046 lg 1 mõtte kohaselt üldjuhul

õigusvastane.

Riigikohus leiab 31.mai 2006.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, et väärtushinnangu

põhjendatus ei tähenda seejuures mitte millegi tõesuse kindlakstegemist, vaid eelkõige seda,

kas väärtushinnangu avaldajal oli mõistlik õigustus teist isikut üldsuse ees halvustada.

Väärtushinnangu põhjendamatus võib olla tingitud ka üksnes ebakohasest väljendusviisist …

Väärtushinnangu õigusvastase avaldamise korral võib kannatanu nõuda kahju hüvitamist …

Samuti võidakse isikut üldsuse ees kujutada ebaõigesti sel teel, et esitatakse kaudseid

asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis käivad hageja kohta …

Au teotava faktiväite ja au teotava väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse tunnused on

erinevad. Au teotava faktiväite õigusvastasus tuleneb eelkõige avaldatud faktiväite tõele

mittevastavusest ning avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel (VÕS § 1047 lg-d 2 ja 3), au

teotava väärtushinnangu õigusvastasus aga selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ning

erihuvide kaalumisest (VÕS § 1046 lg 1 ja 2). Seega on tõendatavate asjaolude ring nendel

kahel juhul kvalitatiivselt erinev.

24.märtsil 2011.a. Võrumaa Teatajas avaldatud artiklis „Mõniste vallavanem tegi vallale poole

miljoniga külma“ (I kd, tl 12) väidetakse, et Mõniste vallavanem M. N. sokutas sotsiaal- ja

tervishoiukeskuse ehitushanke lepingu seadusevastaselt oma lähedase sõbra Ü. T. väimehe

maksuvõlgades firmale, millega tõi vallale ligi pool miljonit krooni kahju. … Krediidiinfo

andmete kohaselt oli xxxxxxx juba 2009.a. veebruaris üleval 45 000 kroonine maksuvõlg.

Hageja leiab, et tema juhitavale ettevõttele ei ole hankelepingut seadusevastaselt sokutatud,

samuti ei ole hageja olnud maksuvõlglane, samuti ei ole hageja ainuke OÜ Selista Ehitus

juhatuse liige ja omanik. Kostja arvates on esimene kostjale etteheidetav lause väärtushinnang,

mis puudutab vaid OÜ Selista Ehitus; Võrumaa Teatajas avaldatud artiklitesarjast tervikuna

tuleneb, et maksuvõlg oli hageja poolt juhitud ja tema osalusega ettevõttel, mida ei saa pidada

8 (18)

hageja au teotavaks; kostja väide, et hageja poolt juhitavale ettevõttele on hankeleping

seadusevastaselt sokutatud, ei ole õigusvastane.

Kohus leiab, et hageja poolt märgitud artiklis toodud esimeses lauses esitatu ei käi hageja kohta,

vaid puudutavad kolmanda isiku tegevust ning Selista Ehitus OÜ maksuvõlga. Artikli kohaselt

sokutati ehitushankeleping seadusevastaselt maksuvõlgades OÜ Selista Ehitus. Äriregistri

kandest nähtuvalt oli hageja üks OÜ Selista Ehitus kolmest juhatuse liikmest ja kahest osanikust

(II kd, tl 189), mistõttu ei saa ebaõigeks faktiväiteks lugeda seda, et tegemist on hageja firmaga.

Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on, s.t kohus peab vaidluse korral

tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja

ise silmas pidas, ei ole asjakohane. Kohus leiab, et lauses „Krediidiinfo andmete kohaselt oli

xxxxxxx juba 2009.a. veebruaris üleval 45 000-kroonine maksuvõlg“ on esitatud faktiväide,

mida ei ole mõistliku inimese arusaama järgi võimalik teisiti mõista kui hageja maksuvõlga.

Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid hageja maksuvõla kohta. Kostja väited, et juba mõnes

varasemas kostja poolt avaldatud artiklis on käsitletud Selista OÜ maksuvõla suurust, ja kostja

poolt kohtule OÜ Selista Ehitus maksevõime kohta esitatud tõendid (OÜ Selista Ehitus

majandusaasta aruanne- I kd, tl 174-196, EAS kiri Võru Linnavalitsusele Võrukivi projekti

omafinantseeringu kohta OÜ Selista Ehitus poolt I kd, tl 197-198), ei ole käesolevas asjas

asjakohased, sest artiklis avaldatu kohaselt on hageja maksuvõlglane. Äriühingu varalist

seisundit ja tegevust ei saa omistada selle äriühingu juhatuse liikmele, sest see loob üldsusele

ebaõige mulje. Seega on kostja avaldanud artiklis „Mõniste vallavanem tegi vallale poole

miljoniga külma“ ebaõiged andmed hageja maksuvõla kohta, luues temast üldsusele negatiivse

kujundi kui maksuvõlglasest. Kostja ei ole tõendanud, et ta kontrollis andmeid põhjalikkusega,

mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Seega oli selliste ebaõigete andmete avaldamine

õigusvastane.

24.märtsi 2011 artiklis „Korruptsioon Mõniste vallavalitsuses“ (I kd, tl 13) ja 29.märtsi 2011

artiklis „Mõniste korruptsioonile aitas kaasa maksuamet“ (I kd, tl 14) on hageja väitel kostja

kinnitanud, et hankelepingu sõlmimine OÜ-ga Selista Ehitus oli kuritegelik ja korruptiivne…

Kuigi N. soovis, et infot tema tegevuse kohta ei avaldataks, on tegemist sulaselge

korruptsiooniga, mida ajakirjandusel pole võimalik maha salata. 5.aprilli 2011.a. artiklis

„Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“ (I kd, tl 16) on avaldatud, et Võru

linnapea Ü. T. väimehel I. K. l oli niisiis, tänu Mõniste vallavanema soovile tema

maksuvõlgade koha pealt silm kinni pigistada, võimalus maksuametis oma võlad ära ajatada

ning seejärel juba justkui õige mehena hankekonkurss ära võita. 14.mai 2011.a. artiklis

„Korruptantide saatus“ (I kd, tl 27) on avaldatud: “Kuid ka I. K. oli 2009.aasta alguses suurtes

raskustes, tal oli maksuvõlg ja äri edendamiseks võetud pangalaenud tahtsid teenindamist.

Muidu oleks temagi kolinal pankrotti läinud. Siin tuli talle appi tema äiapapa, kes pigistas silma

kinni, kui Mõniste vallavanem M. N. Selista ebaseaduslikult Mõniste sotsiaalmaja

hankevõitjaks tunnistas, ja tegi suurt kära, kui Obinitsa koolimaja hankekonkursi võitjaks ei

osutunudki Selista … Ü. T. on teinud küll oma ametipositsiooni ära kasutades kõik endast

oleneva, et tema väimehe kinnisvaraäri õitseks, kuid sellest hoolimata seisavad paljud Selistale

kuuluvad hooned tühjana. Postiautode tossu mattuvasse Vilja tänava korterelamusse ei taha

kolida keegi. Korruptsioonist ei ole palju kasu olnud. Kuid ehk ongi see korruptantide saatus.”

Hageja leiab, et ta ei ole olnud maksuvõlglane ega pankrotiohus, Vilja tänava korterelamuga

seoses ei ole olnud probleeme, tema nimetamine korruptandiks on otseselt tema au teotav.

Kostja leiab taas, et ta ei ole väitnud, et hageja on maksuvõlglane või pankrotiohus, vaid jutt

käib OÜ Selista Ehitus kohta; väidet ettevõtte raskuste kohta või maksevõla ajatamise kohta ei

9 (18)

saa pidada hageja au teotavaks; kostja ei ole kordagi maininud, et hageja on korruptant; kostja

ei ole hagejale omistanud ühtegi tegu, mida võiks käsitleda hageja poolse aktiivse tegevusena,

saavutamaks OÜ Selista Ehitus hanke võitjaks kuulutamist või Võrukivi piirkonnas maade

erastamist; lause M. N. kohta ei saa olla hagi aluseks.

Kohus leiab, et kohtul on võimalik anda hinnang väidetavale kostjapoolsele rikkumisele ainult

hageja poolt hagis esitatud konkreetse artikli pealkirja, lause või lõigu täpsuses. Hageja on

artiklitest „Korruptsioon Mõniste vallavalitsuses“ ja „Mõniste korruptsioonile aitas kaasa

maksuamet“ otseselt viidanud vaid artikli „Korruptsioon Mõniste Vallavalitsuses“ lõpulausele

„Kuigi N. soovis, et infot tema tegevuse kohta ei avaldataks, on tegemist sulaselge

korruptsiooniga, mida ajakirjandusel pole võimalik maha salata.“ Kohus nõustub kostjaga, et

nimetatud viide käib kolmandate isikute, mitte hageja kohta.

Artiklis „Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“ avaldatu, et Võru linnapea

Ü. T. väimehel I. K. l oli niisiis, tänu Mõniste vallavanema soovile tema maksuvõlgade koha

pealt silm kinni pigistada, võimalus maksuametis oma võlad ära ajatada ning seejärel juba

justkui õige mehena hankekonkurss ära võita, sisaldab faktiväiteid, millest nähtuvalt oli hagejal

võimalus maksuametis oma võlad ära ajatada ja seejärel hankekonkurss võita, ja

väärtushinnangut tänu Mõniste vallavanema soovile tema maksuvõlgade koha pealt silm kinni

pigistada. Kohus kordab eespool avaldatud seisukohta, et äriühingu varalist seisundit ja

tegevust ei saa omistada selle äriühingu juhatuse liikmele, sest see loob üldsusele ebaõige

mulje. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et hagejal olid maksuvõlad või et ta neid

maksuametis ajatas või hankekonkursi võitis. Asja materjalidest nähtuvalt osales

hankekonkursil OÜ Selista Ehitus. Seega on kostja esitanud taas ebaõiged faktiväited, mis

kordavad hagejal maksuvõla olemasolu ja selle võimalikku ajatamist maksuametis, tema au

teotades, luues kuvandi hagejast kui maksuvõlglasest. Kostja ei ole tõendanud, et ta kontrollis

andmeid põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele, mistõttu on selliste

ebaõigete andmete avaldamine õigusvastane.

Kas riigihanke läbiviimisel rikuti seadust, ei ole kohtu arvates käesolevas asjas oluline

tuvastada, sest hageja eraisikuna ei ole osalenud vaidlusaluses riigihankemenetluses, vaid

selleks on OÜ Selista Ehitus, kes on samuti kostja vastu hagi esitanud. Kostja on ka ise hagi

vastuses selgitanud, et ta ei ole väitnud, nagu oleks hageja seotud hankemenetlusega, mis kostja

hinnangul ei vastanud seaduse nõuetele – kostja ei ole omistanud hagejale ühtegi tegu, mida

võiks käsitleda hagejapoolse aktiivse tegevusena, saavutamaks OÜ Selista Ehitus hanke

võitjaks kuulutamist. Seetõttu ei ole kohtu arvates käesolevas asjas ka asjakohased kostja

väited, et hageja ei ole esitanud ühtegi põhjendust selle kohta, miks ei oma asja lahendamisel

tähtsust riigihangete vaidlustuskomisjoni otsus, mis sisaldas kohustust hageja osalusega

ettevõte hankemenetlusest kõrvaldada ja miks seda eirati; miks eiras M. N. Maksuameti poolt

esitatud tõendit selle kohta, et 13.01.2009.a seisuga oli kostjal (ilmselt OÜ Selista Ehitus)

maksuvõlg ning selle kohta esitatud tõendid (Riigihangete Ameti juures asuva

vaidlustuskomisjoni 20.aprilli 2009.a. otsus- I kd, tl 85-89; Riigihangete Ameti 25.jaanuari

2010.a. kiri- I kd, tl 83-84; K. T. ja I. T. kirjavahetus- I kd, tl 171-172; tunnistaja K. T. ütlused-

II kd, tl 11-12) tuleb jätta käesolevas asjas tähelepanuta. Prokuratuuri loal kriminaalmenetluse

lõpetamise määrusest (II kd, tl 121-135) nähtub, et M. N. avalduse alusel ajalehes Võrumaa

Teataja ilmunud artiklites „Mõniste vallavanem tegi vallale poole miljoniga külma“ ja

„Korruptsioon Mõniste Vallavalitsuses“ kirjeldatud sündmuste uurimiseks KarS § 300

tunnustel alustatud kriminaalmenetlus on 09.04.2012.a. lõpetatud kriminaalmenetluse aluse

puudumise tõttu.

10 (18)

Kohus leiab, et artiklis „Korruptantide saatus“ on esitatud faktiväide, et hagejal oli 2009.a.

alguses maksuvõlg ja on esitatud väärtushinnang, et hageja oli suurtes raskustes, äri

edendamiseks võetud pangalaenud tahtsid teenindamist ja kui talle poleks äiapapa appi tulnud,

oleks ta kolinal pankrotti läinud. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et hagejal

oli 2009.a. alguses maksuvõlg. Kostja ei ole tõendanud, et ta kontrollis andmeid

põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Asjakohane ei ole kostja väide, et

ta tegelikult mõtles kostja äriühingu maksuvõlga. Samas ka kui hagejaga seotud äriühingu

majanduslik seisund halveneb, siis ka see ei annaks alust esitada hageja kohta tema au teotavaid

väärtushinnanguid. Seega on kostja artiklis „Korruptantide saatus“ järjekordselt esitanud

ebaõige faktiväite, mille kohaselt hagejal oli 2009.a. alguses maksuvõlg. Kohus leiab, et ka

väärtushinnang, mille kohaselt oleks hageja kolinal pankrotti läinud, on olukorras, kus hageja

võlgade kohta andmed puuduvad, ebakohane ning tähendab hageja väärtustamist negatiivse

hinnanguga. Seega on nii faktiväide kui väärtushinnang õigusvastased.

Kõige levinum korruptsiooni definitsioon on ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil.

Ka Eesti korruptsioonivastase seaduse järgi on korruptiivne tegu ametiseisundi kasutamine

omakasu eesmärgil, tehes põhjendamatuid või õigusvastaseid otsuseid või toiminguid või jättes

tegemata õiguspärased otsused või toimingud. Kohus nõustub kostjaga, et 14.mai 2011.a.

artiklis „Korruptantide saatus“ hageja poolt osundatud laused „Siin tuli talle appi tema äiapapa,

kes pigistas silma kinni, kui Mõniste vallavanem M. N. Selista ebaseaduslikult Mõniste

sotsiaalmaja hankevõitjaks tunnistas, ja tegi suurt kära, kui Obinitsa koolimaja hankekonkursi

võitjaks ei osutunudki Selista … Ü. T. on teinud küll oma ametipositsiooni ära kasutades kõik

endast oleneva, et tema väimehe kinnisvaraäri õitseks, kuid sellest hoolimata seisavad paljud

Selistale kuuluvad hooned tühjana. Postiautode tossu mattuvasse Vilja tänava korterelamusse

ei taha kolida keegi. Korruptsioonist ei ole palju kasu olnud. Kuid ehk ongi see korruptantide

saatus” ei käsitle hageja korruptiivset tegevust; väited, et paljud Selistale kuuluvad hooned on

tühjad või keegi ei taha Vilja tänava korterelamusse kolida, iseenesest ei saa teotada hageja au

ega head nime, vaid käsitlevad konkreetset turusituatsiooni. Artiklist ei nähtu, et hageja omaks

ja oleks kasutanud ametiseisundit omakasu eesmärgil, tehes põhjendamatuid või õigusvastaseid

otsuseid või toiminguid või jättes tegemata õiguspärased otsused või toimingud. Samuti ei

nähtu artiklitest, et hageja oleks korruptsioonile kaasa aidanud või mingil muul viisil selle

täideviimisega seotud. Väljendeid korruptsioon ja korruptant on kostja käesolevas asjas

avaldamise kontekstist nähtuvalt käsitlenud, lähtudes oma subjektiivsest õigusetõlgendusest.

Riigikohus on 13.aprilli 2007.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07 leidnud, et au ja väärikuse

kaitse hagides puudub iga kord vajadus süüteo tuvastamiseks. Näiteks kui isiku kohta

väidetakse, et ta on varastanud, siis ei olegi vaja tuvastada süüteo toimepanemist

karistusõiguslikus mõttes, vaid väidetava teo tegemist ja kui tegu on faktidena tuvastatud

(vastab tegelikkusele), siis saab hinnata, kas see tegu on tavapärase arusaama järgi isiku au

teotav või mitte. Artiklis „Korruptantide saatus“ ei ole viidatud hageja poolt korruptiivsete

tegude toimepanemisele, kuid esitatud väärtushinnangutes on kostja poolt loodud hageja suhtes

halvustav ning hukkamõistev kuvand kui isikust, kelle kinnisvaraäri õitseb tänu

korruptsioonile; eelnevast nähtuvalt on kostja jälle segi ajanud äriühingu ja füüsilise isiku

(hageja), sest kinnisvara müügiga tegeles asja materjalidest nähtuvalt OÜ Selista Ehitus.

Sellised hoolikalt kontrollimata ebakohased väärtushinnangud on õigusvastased.

21.aprilli 2011.a. artiklis „Umbusaldajad heidavad V. ette eraettevõtja huvides tegutsemist“ (I

kd, tl 20) on avaldatud “Nagu Võrumaa Teataja on kirjutanud, hakkas linn Võrukivi tööstusala

rajamisega tegelema endise linnapea Ü. T. initsiatiivil, kes soovis seal soodustada oma

väimehe, Selista juhi I. K. ärihuve. Selista oli ostnud Võrukivi tellisetehase ja erastanud sinna

juurde maad, kuid tal puudusid rahaliste raskuste tõttu vahendid, et ala ise edasi arendada.

11 (18)

Seepärast kaasas T. väimehe aitamiseks kaks parteikaaslast – K. M. , kes koostas EAS-ile

endise tellisetehase territooriumil infrastruktuuri väljaarendamiseks projekti, mis näitas, et

asjast on huvitatud ka linn, ning K. V. , kes hakkas seda projekti pärast 2009.aasta kohalikke

valimisi … läbi suruma.” Hageja leiab, et ta ei ole seoses Võrukivi projektiga saanud mingeid

soodustusi, mida pidanuks keegi läbi suruma. Kostja leiab, et Ü. T. initsiatiivil K. M. aitas OÜ

Selista Ehitus seoses ettevalmistuste tegemisega Võrukivi tööstusala ehitamiseks ja K. V. roll

oli nende huvide läbisurumises, mistõttu hageja poolt juhitav ettevõte oli teatud eelisseisundis.

Kostja on esitanud dokumendiregistri avaliku väljavõtte (II kd, tl 36-43), millest nähtuvalt on

Võru linnavolikogu 21.04.2011.a. koosoleku päevakorras olnud umbusaldus abilinnapeale K.

V. le seoses Võrukivi piirkonnas eraettevõtja kinnistu arendustegevusega, mis toimub linna

toetusel ja umbusaldamine kukkus läbi. Tunnistaja K. M. ütlustest tsiviilasjas nr 2-11-24565

nähtuvalt (II kd, tl 8-11) on K. M. kinnitanud, et ta aitas 2007.a. Võru linna ja OÜ Selista Ehitus

vahelise koostöölepingu alusel Võrukivi tööstusalade ehitamiseks ettevalmistusi teha, nüüd on

kõik, mis planeeritud põhimõtteliselt tehtud; ehitustööd Võrusool on kallimad, kinnistud

kuuluvad erinevatele isikutele.

Kohus leiab, et hageja poolt osundatud lõigus on kostja esitanud faktiväite, et Selista oli ostnud

Võrukivi tellisetehase ja erastanud sinna juurde maad ning andnud väärtushinnangu, mille

kohaselt endise linnapea tegevus soodustas hageja ärihuve. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu,

et OÜ Selista Ehitus oli ostnud Võrukivi tellisetehase ja erastanud sinna juurde maad, mille

kohta on pooled esitanud ka tõendid. Samuti on asjaolud, et K. M. aitas Võru linna ja OÜ

Selista Ehitus vahelise koostöölepingu alusel Võrukivi tööstusalade ehitamiseks ettevalmistusi

teha ja K. V. toetas linnavalitsuses Võrukivi tööstusalade arendamist, eeltoodud tõenditega

tõendamist leidnud. Kohus leiab, et esitatud väited ja tõendid käivad OÜ Selista Ehitus ja

kolmanda isiku Ü. T. kohta ja ei riku hageja õigusi. Väärtushinnangus, et Ü. T. soovis seal

soodustada hageja ärihuve, on kostja lähtunud oma subjektiivsest tõlgendusest.

30.aprillil 2011.a. avaldas kostja artikli peakirjaga „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud

pika ninaga“ (I kd, tl 22), mille pealkirjas juba esitatakse hageja arvates väide, et OÜ Selista

Ehitus ja hageja ebaseadusliku tegevuse tulemusena kannatasid suvilaomanikud. Artiklis

väidetakse, et „pilt läheb selgemaks, kui vaadata, kes oli sel ajal maavanem, kui K. need 70 000

ruutmeetrit endale sai… Seega otsustas K. erastamissoovide üle osakond, mis allus otseselt

tema äiapapale Ü. T. le. Siililegi on selge, et see lõi xxxxxxx kõikide teiste maad erastada

soovijate ees eelise. Võib koguni öelda, et K. eeliste loomine oli T. enese otsustada, sest lõpliku

korralduse maa erastamise kohta annab välja maavanem. Võru linna osaks oli nimetatud

protsessis vaid maavanema korralduse seadustamine. Maavanem T. oli niisiis Võrukivi

tellisetehase hoonete juurde maa erastamisel (loe: oma väimehe ärihuvide soodustamisel) väga

oluline, et mitte öelda (ära)otsustav roll ... kavatseb linn teha ligi 10 miljonilise investeeringu

nende naabruses asuva ettevõtja I. K. krundile“.

Hageja leiab, et ta ei ole füüsilise isikuna osalenud maa erastamisel Võrukivi piirkonnas, samuti

ei ole tema juhitud äriühingule tehtud mingeid ebaseaduslikke soodustusi. Kostja leiab, et ta on

silmas pidanud hageja osalusega ettevõtet; kostja hinnangul oli tegu huvide konfliktiga hageja

elukaaslase isa poolt otsuse tegemise ajal kehtinud korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 1 p 3

mõttes. Kostja on esitanud Võru maavanema 28.mai 2007.a. korralduse nr 1.1-4/408 ja selle

muutmise korralduse 15.08.2007 nr 1.1-4/507 (II kd, tl 21-24), millest nähtuvalt müüdi maa

ostuõigusega erastamise korras OÜ Selista Ehitus talle kuuluvate hoonete juurde Ringtee 2

Võru linnas tootmishoonete maa suurusega 70 320 m2. Hageja on esitanud ehitiste

müügilepingu (II kd, tl 136-145), mille kohaselt on OÜ Selista Ehitus 08.12.2005.a. ostnud AS

Suwem Võru linnas Kivi 12, Silikaadi 8 asuvad ehitised ja rajatised. Kostja esitatud

12 (18)

kinnistusraamatu väljavõtetest nähtub, et 19.01.2006.a. asjaõiguslepingu alusel on selles

rajoonis Kivi 12B maad erastanud ka AS Timo Keraamika (II kd, tl 27) ja 23.03.2007

asjaõiguslepingu alusel Kivi 13 maa erastanud OÜ Väimela Soojus (II kd, tl 28).

Kohus leiab, et viidatud artiklilõigus on kostja esitanud faktiväited, et K. on saanud need 70 000

ruutmeetrit endale, linn kavatseb teha ligi 10 miljonilise investeeringu hageja krundile.

Väärtushinnanguteks on, et K. erastamissoovide üle otsustanud tema äiapapale otseselt allunud

osakond (võib koguni öelda maavanem) lõi hagejale teiste maad soovijate ees eelise. Kostja ei

ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuvalt on hageja saanud 70 000 ruutmeetrit maad

endale ja linn kavatseb sellele teha 10 miljonilise investeeringu. Kohus kordab veelkord, et

äriühingu varalist seisundit ja tegevust ei saa omistada selle äriühingu juhatuse liikmele, sest

see loob üldsusele ebaõige mulje. Seega on kostja avaldanud artiklis „Selista afäär jättis

Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“ ebaõiged andmed hageja kohta, et hageja on saanud

endale 70 000 ruutmeetrit maad ja linn kavatseb teha ligi 10-miljonilise investeeringu hageja

krundile. Kuna maad ei erastanud hageja, siis ei olnud kellelgi võimalik ka hagejale luua

eeliseid maa erastamisel. Seega on kostja avaldanud hoolikalt kontrollimata artiklis „Selista

afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“ ebakohase väärtushinnangu, mille kohaselt

oli hagejal võimalik äiapapa poolt eelise loomisega erastada maad, mis on õigusvastane.

Sõna afäär tähendab võõrsõnade leksikoni kohaselt sekeldust, pettusele rajatud ettevõtmist.

Artikli peakirjast Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga, ei nähtu, et see oleks

iseenesest hageja au teotav.

03.mai 2011.a. artiklis „Kes uurib T. afääre“ (I kd, tl 24) on kostja avaldanud, et “T.

maavanemaks olek oli ka väga soodus aeg tema väimehele, OÜ Selista Ehitus juhile I. K. le,

kelle kinnisvaraäri sai endise Võrukivi tellisetehase territooriumil tõelise hoo sisse aastal 2007,

kui T. allunud maavalitsuse maaosakond võimaldas tal ajal, mil teistel ei lastud erastada isegi

kümmet meetrit, krahmata endale tervelt seitse hektarit maad … Kui aastal 2007 hoolitses T.

selle eest, et tema väimehel oleks maad, kus kinnisvara arendada, siis aastal 2009 tegeles ta

tema firmale riigihangete väljasebimisega.”

Hageja leiab, et esitatud väited on ebaõiged, kuna Ü. T. ei ole loonud mingil viisil hagejale või

tema poolt juhitavale äriühingule ebaseaduslikke soodustusi. Kostja selgitab, et tal oli tulenevalt

kaheksast objektiivsest asjaolust põhjust asuda seisukohale, et Ü. T. l oli roll hageja ärihuvide

edendamisel, mistõttu vaidlusalune hinnang oli õiguspärane. Selles lõigus on esitatud

väärtushinnangud, et T. maavanemaks olek oli väga soodus aeg hagejale, kui T. allunud

maavalitsus võimaldas tal ajal, mil teistel ei lastud erastada isegi kümmet meetrit, ja faktiväide

krahmata tervelt 7 hektarit maad. Lauses, kui aastal 2007 hoolitses T. selle eest, et tema

väimehel oleks maad, kus kinnisvara arendada, siis 2009.aastal tegeles ta tema firmale

riigihangete väljasebimisega, käsitleb kostja kolmanda isiku Ü. T. tegevust.

Kohus leiab taas, et kostja on avaldanud artiklis „Kes uurib T. afääre“ ebakohase

väärtushinnangu, mille kohaselt T. allunud maavalitsuse maaosakond võimaldas tal ajal, mil

teistel ei lastud erastada isegi kümmet meetrit, krahmata endale tervelt seitse hektarit maad,

kuna kohus on juba eespool tuvastanud, et hageja ei erastanud endale maad, mis on avaldamise

asjaolusid ja ebakohasust kaaludes õigusvastane.

30.aprilli 2011 artiklis „Üks võtab raha, teine annab raha“ (I kd, tl 23) märgitakse, et “Õnnetu

on ka Ü. T. perekond, sest suurest rahaahnusest juurde kahmatud maad ei ole nad ise võimelised

arendama ega ka korrastama, mistõttu on nad viimases hädas sirutanud käe linna ja riigi

13 (18)

rahakotti. Hageja leiab, et ta ei ole toime pannud vargust või omastamist. Kostja leiab, et hageja

selline tõlgendus on meelevaldne; kostja pole hageja kohta kunagi avaldanud, et ta on toime

pannud omastamise või varguse. Kostja hinnangul on Võrukivi arenduse projekti ja selle läbi

kaudselt oma ettevõtte kasu saamiseks ühiste ressursside arvelt põhjendamatu eelistamine

käsitletav linna ja riigi rahakotti sirutamisena, mis on kohane VÕS § 1046 mõttes ja ei saa olla

hageja au teotav.

Kohus leiab, et hageja poolt viidatud väite on kostja avaldanud Ü. T. perekonna kohta ning see

sisaldab väärtushinnanguid, et perekond on õnnetu, sest nad ei ole võimelised arendama ega ka

korrastama suurest rahaahnusest juurde kahmatud maad, mistõttu on nad viimases hädas

sirutanud käe linna ja riigi rahakotti. Sellest lausest ei nähtu konkreetseid isikuid kellest on jutt,

kuid poolte vahel ei ole vaidlust ja artiklist tervikuna nähtuvalt on mõistlik järeldada, et

pereliikmeks on kostja lugenud ka T. väimeest (tütre elukaaslast) hagejat. Kohus leiab aga, et

selle lause kontekstis on oluline ka kostja poolt avaldatud artiklis järgnev lause: Sealt on

praegusel ajal väga raske midagi kätte saada. Seega ei ole artiklist võimalik järeldada võõra

vara omastamise toimepanemist teiste hulgas hageja poolt. Kuna kostja on neid väljendeid

valides lähtunud oma subjektiivsest õigusetõlgendusest, kujutavad need endast reeglina

väärtushinnanguid. Samas on Riigikohus rõhutanud, et väärtushinnangut on küll võimalik

põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Kostja on hinnangut põhjendanud

asjaoluga, et Võrukivi arendus vähendab investeeringuid muudesse linna projektidesse, mis

kostja käsitluse kohaselt pole linna tasakaalustatud arengule vajalik, mis ülekantud tähenduses

ongi käe sirutamine linna ja riigi rahakotti. Võru linna üldplaneeringu seletuskirjas (II kd, tl

147) on märgitud, et linna tootmisalasid arendatakse edasi linna äärealadel: Võrusool, Liitval

(sh Võrukivi), kus tootmismaad arendatakse äri ja tootmise segafunktsioonil. Võru linna, OÜ

Selista Ehitus ja MTÜ Võrumaa Tehnoloogiainkubaator vahel on 14.01.2010 sõlmitud

koostööleping (II kd, tl 148-151) Võrukivi Tööstuspargi väljaarendamiseks. Võru

Linnavalitsuse 12.10.2011.a. korraldusega (II kd, tl 154) korraldati riigihange „Avaliku

tehnilise infrastruktuuri rajamine Võrukivi tööstuspiirkonnas“. Meetme „Piirkondade

konkurentsivõime tugevdamine“ taotlusvormi (II kd, tl 155-158) kohaselt on Võru linn esitanud

taotluse alates 01.07.2010 osalemiseks projektis Avaliku tehnilise infrastruktuuri rajamine

Võrukivi tööstuspiirkonnas ning selles osas on ka EAS vastu võtnud 06.10.2011.a. otsuse

(koopia II kd, tl 165-167). Võru Linnavalitsuse 14.06.2006.a. kirja ja asendiplaani kohaselt (II

kd, tl 159-160) saadab linnavalitsus OÜ Selista Ehitus uue Ringtee 2 teenindusmaa määramise

ettepaneku. Millist piirkonda linnas eelisarendada on kohtu arvates prioriteetide seadmise ja

hinnangu küsimus ning selle üle võib alati vaielda. Selle kohta on kostja esitanud ka tunnistajate

ülekuulamise protokolli tsiviilasjas nr 2-11-24565 (II kd, tl 3-20). Kohus leiab, et nimetatud

väärtushinnang, mille kohaselt hageja on sirutanud käe linna ja riigi rahakotti on negatiivse

kuvandiga ja hinnates ka lause põhjendatust kostjale teadaolevate asjaolude pinnalt,

õigusvastane. Asjaolu, et OÜ Selista Ehitus sai seoses Võrukivi Tööstuspargi eelisarendusele,

mille suhtes on esitatud erinevaid seisukohti, eraldatud täiendavaid linna või riigi rahalisi

vahendeid, ei ole põhjendatud samastada hageja poolt käe sirutamisega linna ja riigi rahakotti.

07.mai 2011.a. artiklis „Artiklitele T. järgnes toimetuse läbiotsimine“ on kostja avaldanud

“Võrumaa Teataja artiklitele Ü. T. ja tema väimehe I. K. afääridest ja lähedastest suhetest

Lõuna prefektuuri vanemkomissariga järgnes politsei läbiotsimine Võrumaa Teataja toimetuse

ja peatoimetaja kodus. Läbiotsimise viis läbi I. K. hea sõbra ja paadikaaslase, Lõuna

prefektuuri vanemkomissari elukaaslane, sama prefektuuri majanduskuritegude uurija S. T. …

Asjaga kursis olevate isikute sõnul said nad (M. S. ja S. T. ) xxxxxxx odava hinnaga kätte

ridaelamuboksi.” Hageja leiab, et ta ei ole mingil määral seotud toimetuses toimunud

läbiotsimisega, samuti ta ei ole andnud ebaseaduslikke soodustusi politseiametnikele. Kostja

14 (18)

kinnitab, et ta ei ole kusagil väitnud, et hageja on seotud läbiotsimisega ajalehetoimetuses,

samuti ei ole kostja väitnud, et hageja oleks teinud ebaseaduslikke soodustusi

politseiametnikele.

Poolte vahel ei ole vaidlust faktiväidete kohta, et Võrumaa Teataja toimetuses ja peatoimetaja

kodus toimus läbiotsimine, mille viis läbi Lõuna Prefektuuri majanduskuritegude uurija S. T. ;

vaidlust pole ka selles, et S. T. i elukaaslane Lõuna Prefektuuri vanemkomissar M. S. on hageja

sõber ja paadikaaslane. Artiklis väidetu, et M. S. ja S. T. said xxxxxxx odava hinnaga kätte

ridaelamuboksi, sisaldab lisaks faktiväitele ka väärtushinnangut (odava hinnaga). Faktiväide,

et S. T. ja M. S. said hagejalt kinnisasja, on ümber lükatud hageja poolt esitatud 25.11.2004.a.

sõlmitud lepinguga, mille kohaselt OÜ Selista Ehitus kohustus Võrus Mündi 7 asuvale

kinnistule püstitama ehitise ja müüma korteriomandi ostjatele S. T. ile ja M. S. le 1 123 176

krooni eest, lepingu on OÜ Selista Ehitus esindajana sõlminud J. K. (II kd, tl 100-109).

Samasugune leping ehitise püstitamiseks ja müügiks on 15.12.2004.a. sõlmitud K. Z. ja E. K.

ning OÜ Selista Ehitus vahel täpselt sama summa väärtuses (II kd, tl 110-120). Seega ei saanud

S. T. ja M. S. ridaelamuboksi hagejalt, vaid nad ostsid selle OÜ Selista Ehitus ning asja

materjalidest nähtuvalt samasuguse hinnaga müüdi samasugust kinnistut ka teistele isikutele.

Seega on kostja avaldanud ebaõige faktiväite nagu oleks S. T. ja M. S. saanud ridaelamuboksi

hagejalt ning esitanud väärtushinnangu odava hinnaga. Kostja, kes on kinnitanud, et ta ei ole

kusagil väitnud, et hageja on seotud läbiotsimisega ajalehetoimetuses, ei ole asja arutamise

käigus põhjendanud artiklis „Artiklitele T. järgnes toimetuse läbiotsimine“ läbiotsija isiku

seostamist hagejaga. Isiku õigust olla üldsuse ees kujutatud tõeselt saab rikkuda ka sel teel, et

viidatakse faktidele, kuid jäetakse mulje, et faktid on olemas (avaldajale teada). Avaldatud

ebaõige fakt ja ebakohane väärtushinnang, nagu oleksid politseitöötajad M. S. ja S. T. saanud

hagejalt odava hinnaga ridaelamuboksi ning läbiotsija isiku põhjendamata seostamine hageja

isikuga, jätavad hagejast negatiivse mulje kui politseiametnikele ebaseaduslikke

soodustingimusi loovast isikust, kostja ei ole enne avaldamist hoolikalt kontrollinud fakte,

mistõttu on need õigusvastased.

21.mail 2011.a. avaldas Võrumaa Teataja artikli pealkirjaga „Korruptsioon haiglas“ (I kd, tl

28), millest nähtuvalt on „haiglas loodud võimalus korruptsiooniks.“ Hageja leiab, et kuna

haigla haldusjuht on ka OÜ Selista Ehitus osanik ja juhatuse liige, siis on tegemist halvustava

seosega hageja poolt loodud äriühingu ja väidetavate korruptiivsete tegude vahel. Kohus

nõustub kostjaga, et selles artiklis on tegu kostja poolt esitatud väärtushinnanguga, mis ei käi

hageja kohta, mistõttu ei saa see olla käesoleva hagi aluseks.

Seega on kostja oma artiklites „Mõniste vallavanem tegi vallale poole miljoniga külma“,

„Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“, „Korruptantide saatus“ avaldanud

hageja suhtes ebaõigeid väiteid, et hageja on maksuvõlglane, samuti tema maksuvõlad on

maksuametis ajatatud. Maksude mittemaksmine on ühiskonnas negatiivselt hinnatav tegevus ja

tavapärase arusaama järgi isiku au teotav. Samuti on kostja artiklites „Üks võtab raha, teine

annab raha“, „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“ avaldatud valefaktid

nagu oleks hageja endale saanud (kahmanud) 70 000 ruutmeetrit maad ja linn kavatseb tema

krundile teha ligi 10-miljonilise investeeringu ning esitanud ebakohase väärtushinnangu, et

kuna ta ei suuda arendada ega korrastada suurest rahaahnusest kahmatud maad, on ta viimases

hädas käe sirutanud linna ja riigi rahakotti, mille põhjendamatust analüüsis kohus eespool.

Artiklis „Korruptantide saatus“ on esitatud väärtushinnang, mille kohaselt oleks hageja kolinal

pankrotti läinud, mis olukorras, kus hageja võlgade kohta andmed puuduvad, on ebakohane

ning

tähendab

hageja

väärtustamist

negatiivse

hinnanguga;

samuti

on

esitatud

väärtushinnangutes loodud hageja suhtes halvustav ning hukkamõistev kuvand kui isikust, kelle

15 (18)

kinnisvaraäri õitseb tänu korruptsioonile, kostja on korduvalt segi ajanud äriühingu ja füüsilise

isiku (hageja). Artiklis „Artiklitele T. järgnes toimetuse läbiotsimine“ on avaldatud ebaõige

fakt ja väärtushinnang, nagu oleksid politseitöötajad M. S. ja S. T. saanud hagejalt odava

hinnaga ridaelamuboksi ning põhjendamata seostatud läbiotsija isikut hageja isikuga, mis

jätavad negatiivse mulje hagejast kui politseiametnikele soodustingimusi loovast isikust. Kostja

ei ole neid esitatud tõele mittevastavaid ja hageja au teotavaid fakte hoolikalt kontrollinud,

mistõttu on need faktiväited õigusvastased. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei teadnud ega

pidanudki teadma nende andmete ebaõigsusest. Artiklites on kostja omistanud äriühingu

varalist seisundit ja tegevust ühele selle äriühingu juhatuse liikmetest (hagejale), luues sellega

üldsusele ebaõige mulje. Kohus nõustub hagejaga, et kostja on oma artiklites ise valinud

sõnastuse ja väljendid, mis seostavad just nimelt hagejat maksuvõla, pankrotiohu, maade

krahmamise, käe linna ja riigi rahakotti surumise jms tegevusega; juhul, kui artiklite autor

soovis tegelikult väljendada mingit teistsugust mõtet, siis võinuks ta seda ka teha, sõnastades

teksti sellele vastavalt.

Kohus leiab, et kostja väited, et tema poolt avaldatud artiklite sisu hindamine, artiklite vorm

ning muud sellega seonduvad asjaolud viitavad, et see oli sobiv ja vajalik viis saavutamaks

õiguslikult vastuvõetavat eesmärki - informeerida avalikkust hageja elukaaslase isa kui avaliku

elu tegelasega seonduvatest ja üles kerkinud kahtlustest, ei ole käesolevas asjas asjakohased.

Kuna käesolevas asjas ei ole menetlusosalisteks Ü. T. , M. N. ja OÜ Selista Ehitus, kes on

esitanud kohtusse iseseisvalt hagid kostja vastu, puudub kohtul alus käesolevas tsiviilasjas võtta

seisukohta neid puudutavate väidete osas.

Kohus nõustub kostjaga, et selleks, et hagejal saaks olla mittevaralise kahju hüvitamise nõue

kostja vastu, peab väidetav kahju põhjustanud lause vastama järgmistele kriteeriumitele: see

peab käima hageja kohta; see peab omama au teotavat ja ebakohast või au teotavat ja ebaõiget

iseloomu; ja selle lause avaldamine peab olema õigusvastane. Kuna nimetatud kriteeriumide

täitmine on eeltooduga tuvastatud, tuleb hinnata, kas hagejale on sellega tekitatud mittevaralist

kahju.

VÕS § 1050 lg 1,2 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei

ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Käesoleva peatüki

tähenduses arvestatakse isiku süü hindamisel muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust,

teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. VÕS § 1047 lg 3 kohaselt hoolimata VÕS § 1047

lõigetes 1 ja 2 sätestatust, ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal

või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja

kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele.

Kostja ei ole süü puudumist tõendanud. Kostja ei ole eeltoodust tulenevalt järginud artiklites

andmete avaldamisel ka nõuetekohast hoolsust, mistõttu ta vastutab hagejale kahju tekitamise

eest.

Võlaõigusseaduse § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik

kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt

seadusele. VÕS § 134 lg 2,5,6 kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse

tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au

teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule

mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju hüvitise

määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist

kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase

16 (18)

väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu

kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise

kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada

kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja

varalist seisundit.

Riigikohtu Tsiviilkolleegium peab 13.jaanuari 2010.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09

vajalikuks mittevaralise kahju tõendamise kohta märkida, et isikliku õiguse rikkumine

kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses

tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge - muudatuste tekkimist ja nende suurust

inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa

mittevaralise kahju suurust tõendada ühegi tõendiga. Riigikohus on 9. aprillil 2008 tsiviilasjas

nr 3-2-1-19-08 tehtud otsuses mittevaralise kahju suuruse kohta leidnud järgmist: "Kui varalise

kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle

suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise

kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob

seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise

kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel."

Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb kolleegiumi arvates järgida põhimõtet, et

mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte

taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku

olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks

kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu 27. septembri 2005.a. otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-81-05, p 17 ja 22. oktoobri 2008.a. otsus nr 3-2-1-85-08, p 14).

Riigikohus on 26.juuni 2013.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13 märkinud, et igasugune

mittevaralise kahju hüvitis kannab endas paratamatult ka tõrjuvat eesmärki, sest mittevaralise

kahju hüvitamisel ei saa lähtuda VÕS § 127 lg 1 sätestatud varalise kahju hüvitamise

põhimõttest, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda,

mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses

alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele

teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest

(Riigikohtu 17. oktoobri 2001.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-01). Mingil määral kaasneb

preventsiooniefekt alati tsiviilõigusliku vastutuse kehtestamise ja kohaldamisega. Kohane

rahaline hüvitis, mis peegeldab rikkumise asjaolusid, täidab ka preventsioonifunktsiooni. See

ei tähenda aga, et kohus peaks preventsioonifunktsiooni arvestades mõistma kahju tekitajalt

välja viimase saadud kasu, vaid et kohus võib VÕS § 134 lg 6 nimetatud deliktide puhul hüvitise

väljamõistmisel arvestada täiendavate asjaoludega.

Hageja on vande all andnud ütlusi (III kd, tl 16-18), mille kohaselt tekitasid Võrumaa Teatajas

avaldatud artiklid temas stressi, oli süsteemne inimese au ja väärikuse teotamine, ta on

emotsionaalselt tugevalt kannatanud, on olnud palju unetuid öid; tema poole on pöördunud ühe

puiduettevõtte juht ja tuttavad, et kas tema ja firma seisud on tõesti nii täbarad. Kohus nõustub

kostjaga, et kostja poolt hagejale tekitatud mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada hageja

poolt vande all antud ütlustega, kuid need tõendavad asjaolusid, mille esinemisega seob seadus

mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

Kohus leiab, et kohtu poolt eelnevalt tuvastatud asjaolud õigustavad hagejale hüvitise

määramist

rahalise

kompensatsioonina.

Mittevaralise

kahju

kompenseerimiseks

17 (18)

väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel peab kohus toetuma muuhulgas ka varasemale

kohtupraktikale, samuti peab hüvitise suurus vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele.

Riigikohus on läbi viinud kordusanalüüsi (Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades

esimese ja teise astme kohtutes 2008.aastal), mille kohaselt ei ole Eesti kohtupraktikas

kinnistunud üldised ja laialt kasutatavad mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramise

põhimõtted, kuid teatavad suurusjärgud on hakanud siiski kujunema; isiklike õiguste

rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju korral väljamõistetud hüvitise suurused jäid 2008.a.

vahemikku 1000-5000 krooni. Kuivõrd nimetatud analüüsi tegemisest on möödas 5 aastat ja

31.detsembril 2010.a. jõustusid VÕS § 134 muudatused, mis käsitlevad ka preventatiivse kahju

hüvitamist, ei saa kohus üksnes Riigikohtu analüüsis käsitletud summadest juhinduda.

Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestab kohus rikkumise raskust ja ulatust ning kahju

tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hageja kohta avaldati

ebaõigeid andmeid ning halvustavaid hinnanguid korduvalt. Kohus nõustub hagejaga, et kostja

hoidis oma õigusvastase tegevusega hagejat pikema aja jooksul stressis ning häiris tema

igapäevast elu; püüdmaks jätta muljet esitatu tõelevastavusest viitas kostja uutes artiklites

varem avaldatud ebaõigetele faktidele kui lõplikule tõele, korrates sellega uuesti varem

avaldatud valeväiteid, mistõttu on tegemist hageja õiguste intensiivse ja kauakestva

rikkumisega. Lähtudes rikkumise raskusest, kohtu siseveendumusest ja kohtupraktikast, leiab

kohus, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju 500 eurot väljamõistmine.

Kohus leiab, et põhjendatud ei ole kostja väited selle kohta, et hageja poolt olid tõendid esitatud

TsMS § 329 lg 1 rikkudes, st hilinenult, ja hagejal ei olnud hilinemiseks mõjuvat põhjust,

mistõttu ei saa neid asja lahendamisel arvestada. Hageja leiab, et need kostja etteheited nagu

oleks hageja tõendite esitamisega viivitanud, on arusaamatud ja põhjendamatud; tulenevalt

VÕS § 1047 lg 2 regulatsioonist pidi esitatud väidete tõelevastavust tõendama kostja. Kohus

nõustub hagejaga, et au teotava faktiväite avaldamise korral lasub tõendamiskoormus,

tulenevalt VÕS § 1047 lg 2, avaldatu tõelevastavuse osas avaldajal. Hageja esitas oma tõendid

eelmenetluses kohtu poolt määratud tähtaja jooksul, mistõttu kohtul puudub alus nendega mitte

arvestada.

Neil asjaoludel kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks mittevaralise kahju

hüvitamiseks 500 eurot.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus,

rahuldades hagi, loeb põhjendatuks menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt

võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude

jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Roomet Sõnna

Kohtunik

Tartu Ringkonnakohtu 27.03.2015 kohtuotsuse alusel:

1. Jätta muutmata Tartu Maakohtu 31. märtsi 2014.a otsuse lõppjäreldused ja resolutsioon,

täiendades maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

18 (18)

2. Jätta AS Võru Teataja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud AS Võru Teataja kanda.

VÄLJAVÕTE ÕIGE

Inkeri Treial

kantseleijuhataja