3-12-1184/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

28. märts 2014, Tartu Haldusasja number 3-12-1184 Haldusasi Egon Jaegeri kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 11. juuli 2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Egon Jaegeri ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Egon Jaeger Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11. juuli 2012. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 28. aprill 2014).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla desinfitseeris sügeliste tõrjeks 30. jaanuaril 2012 kinnipeetava Egon Jaegeri kambri. Desinfitseerimisele viidi ka kaebaja isiklikud riided ja jalanõud.

E. Jaeger esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise nõude, milles väitis, et desinfitseerimise käidus läksid kaduma tema sokid ja aluspesu ning rikuti spordijalatsid, millega tekitati talle kahju

1 337,50 eurot.

Tartu Vangla 16. mai 2012. a otsusega rahuldati kahju hüvitamise taotlus osaliselt ja asendati kaduma läinud aluspesu ja sokid. Spordijalatsite väidetava rikkumisega tekitatud kahju ei hüvitatud põhjusel, et tagantjärgi pole võimalik tuvastada jalatsite olukorda enne desinfitseerimist.

E. Jaeger keeldus pakutud aluspesu ja sokkide vastuvõtmisest ja need paigutati kaebaja isiklike asjade juurde.

2. E. Jaeger esitas kaebuse, milles palus hüvitada aluspesu ja sokkide kadumise ja spordijalatsite rikkumisega tekitatud kahju 1337,5 krooni. Kaebuse kohaselt kadusid desinfitseerimisel mustad toestavate taldadega sokid firmalt Nike väärtusega 239 krooni ja aluspesu firmalt Diesel väärtusega 299 krooni. Esemed olid uued. Vangla poolt pakutud esemed olid oluliselt väiksema väärtusega. Samuti tagastati talle pärast desinfitseerimist tema Adidase spordijalanõud kasutuskõlbmatuna - tallad olid liimist lahti, tallas auk, õmblused hargnenud. Kuna jalatsid olid kantud, siis tuleks talle hüvitada pool nende ostuhinnast - 799,50 krooni.

3. Tartu Halduskohtu otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti E. Jaegeri kasuks Tartu Vanglalt välja 14 eurot. Kohtuotsuse põhjendused:

3.1. Tartu Vangla ei ole spordijalatsite kahjustamisega seoses õigusvastaselt käitunud. Desinfitseerimise kohustus tulenes vanglale nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 17 lg 3 p-st. Sotsiaalministri 31. märtsi 2003. a määruse nr 123 "Nakkushaiguse tõrje nõuded" p 48.2. näeb sügeliste korral tõrjemeetmena ette tekkide patjade ja voodivarustuse desinfektsioonikambrisse saatmise ning pesu keetmise. Desinfitseerimine toimust SA Tartu Ülikooli Kliinikum aurukambris 80-kraadisel temperatuuril. Desinfitseerimisel pole kasutatud sobimatut vahendit ja selle viis läbi pädev isik. Seega on jalanõude võimalik kahjustamine õiguspärase toiminguga tekitatud kahju tekitamine. Õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise alused ei ole riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 lg 1 järgi täidetud. Riiete ja jalatsite desinfitseerimisele saatmine ei ole kaebaja põhiõigusi erakordselt piirav toiming. Lisaks pole RVastS § 16 lg 2 p 1 ja p 2 järgi isikul õigust nõuda hüvitist, kui põhiõiguste või -vabaduste piiramise põhjustas isik ise või see toimus tema huvides või isikute eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega. Praegu oli toiming muuhulgas kaebaja enda huvides, sest tagas, et kaebaja ei nakatuks uuesti, samuti oli toimingu sooritamise kohustus ette nähtud õigusaktiga.

3.2. Eluliselt pole usutav, et jalatsite aurutamise tulemusel tekiks nende talda auk.

3.3. Kaotsi läinud aluspesu ja sokkide asendamisel on vastustaja enda sõnul toiminud RVastS §

11 lg 3 alusel. Kuid vastustaja ei ole ära näidanud nende erandjuhtude esinemist, mis RVastS §

11 lg 3 järgi võimaldavad kannatanu tahtest sõltumata hüvitise maksmise asemel kõrvaldada toimingu kahjulikud tagajärjed. Selleks tulnuks haldusorganil tuvastada, et rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ning kannatanul ei ole kaalukat põhjust rahalise hüvitise nõudmiseks. Vastustaja ei ole selliseid põhjendusi esitanud.

3.4. Tõendatud ei ole kaotsiläinud esemete harilikust suurem väärtus. Seda ei ole tõendanud kaebaja ja seda ei nähtu ka kaebaja isiklike asjade nimekirjast ega desinfitseerimisele saadetud esemete loetelust. Esemeid ei oska kirjeldada ka kaebaja kambrikaaslane. Kui kinnipeetaval on tavalisest suurema väärtusega või muul põhjusel erilise tähendusega asju, saanuks kaebaja taotleda märke tegemist isiklike asjade või desinfitseerimisele saadetud asjade nimekirjas. Seda eriti olukorras, kus teda on hoiatatud esemete kahjustumise ohust.

3.5. Seega tuleb kaebajale maksta hüvitis, mis vastab kaotsiläinud esemete soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kohus tutvus kaotsiläinud esemetele sarnaste esemete hindadega Tartu kesklinna piirkonna kauplustes ja määras sellest tulenevalt kohaseks hüvitiseks

14 eurot.

3.6. Menetluskulude väljamõistmise taotluste puudumise tõttu jättis kohus menetluskulud poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. E. Jaegeri apellatsioonkaebuses vaidlustatakse halduskohtu otsus järgmistel põhjendustel:

4.1. Kaebaja oli kaebuses ja selle täienduses märkinud, et palub menetluskulud jätta Tartu Vangla kanda. Seetõttu ei oleks kohus tohtinud menetluskulusid poolte kanda jätta.

4.2. Seda, et spordijalanõud tõi kaebajale täiesti uutena 2011. aastal kaebaja ema, on viimatinimetatu ise kirjalikult kinnitanud. Auk tallas oli selline, justkui oleks tald ühest küljest ära sulanud. Vanglatingimustes pole võimalik vähem kui aastaga kasutada spordijalanõusid sellisel määral, et neisse tekiks kandmise tõttu auk. Jalatsid olid pärast desinfitseerimist väga deformeerunud. Kuumakahjustusi tõendab ka see, et jalanõude tallad olid liimist lahti.

4.3. Sügelised sai kaebaja vangla süül. Nende vastu sai ta abi alles 5 kuu pärast.

4.4. Desinfitseerimise tagajärgede eest kannab vastutust Tartu Vangla.

4.5. Kinnipeetavatel puudub võimalus asjade nimekirjas asja tavalisest suurema väärtuse kohta märke tegemiseks. Samuti ei oska kinnipeetav ette arvata, et asjad võivad kaduma minna. Kaebaja ei ole süüdi, et vangla ei märgi üles riiete tootjafirmat. Vangla ei koosta desinfitseerimisele minevate asjade nimekirju õigesti, kuna kaebaja asjade puhul oli eksitud ka tema spordikoti tootja nimes.

4.6. Asjade hüvitamisel nende keskmisest väärtusest lähtudes ei ole arvestatud, et kadunud asjad olid firmade Nike ja Diesel toodang ja täiesti uued.

5. Tartu Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel:

5.1. Kaebaja ei ole esitanud uusi tõendeid selle kohta, et kaduma läinud riideesemed olid tavalisest suurema väärtusega.

5.2. Isiklike asjade ühtse nimekirjale annab allkirja ka kinnipeetav, millega kinnitab, et tema asjad on kantud nimekirja õigesti. Kui nimekirja on kandmata jäänud eseme firmamärk, ja isik peab seda vajalikuks, siis on tal võimalik esitada oma vastuväited.

5.3. Spordijalanõude osas nõustub vastustaja halduskohtu otsusega.

5.4. Kuna kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ja muude menetluskulude väljamõistmiseks ta taotlust esitanud ei ole, siis on halduskohus käitunud õiguspäraselt.

6. Tartu Vangla apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus rahuldati. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

6.1. Kinnipidamistingimustes on kannatanule soodsaim ja kiireim õiguste taastamise võimalus see, kui vangla kõrvaldab ise õigusvastase tegevuse tagajärjed esemete asendamisega.

6.2. RVastS § 11 lg 3 mõttest tulenevalt peaks kannatanu rahalise nõude esitamisel tooma välja ka need kaalukad põhjused, miks ta nõuab kahju hüvitamist just rahas. Kaebaja selliseid põhjuseid välja toonud ei ole.

6.3. Kaebajal oleks asendada kadumaläinud esemeid ainult kaupluse vahendusel uute esemete soetamisega. Vangistusseaduse § 44 lg-st 2 tulenevalt jääks kaebajale juhul, kui talle kantaks isikuarvele raha, isiklikuks kasutamiseks ainult 4,2 eurot, mis ei võimaldaks tal kindlasti vanglas soetada uusi esemeid kadumaläinute asemele. Seetõttu on esemete asendamine kaebajale soodsam.

6.4 Kaebajal puudub kaalukas põhjus rahalise hüvitise nõudmiseks, kuna ta on keeldunud asenduseks pakutud esemete vastuvõtmisest vaid põhjusel, et need ei ole samas vääringus.

6.5. Asenduseks pakutud esemed on kaebaja isiklike asjade laos. Kui kaebaja saaks lisaks ka raha, oleks tegu alusetu rikastumisega, kuna vanglal puudub alus kaebaja isiklike asjade nimekirjast esemete omavoliliseks eemaldamiseks.

6.6. Otsust, millega hüvitamisnõue osaliselt rahuldati, ei saa haldusmenetluse seaduse §-st 58 tulenevalt hakata kehtetuks tunnistama üksnes põhjusel, et selles jäid nimetamata RVastS § 11 lg-s 3 nimetatud asjaolud.

7. E. Jaegeri vastuses palutakse vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuses korratakse apellatsioonkaebuses juba öeldud põhjendusi. Lisaks esitatakse järgmised seisukohad:

7.1. Alusetu rikastumisega tegemist ei oleks, kuna spordijalanõude eest nõuab kaebaja vaid poole ostusumma hüvitamist.

7.2. Vangla tegevus on õigusvastane, kuna ta paigutas asendamiseks pakutud esemeid kaebaja isiklike asjade lattu omaalgatuslikult. Seega on vanglal õigus ka need esemed sealt ära võtta.

7.3. Kuna kaebaja soovis hüvitise maksmist oma ema arveldusarvele, ei ole asjassepuutuv väide, et kaebaja vanglasisesele kontole raha kandmisel ei saa ta kogu raha kasutada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebuste rahuldamiseks pole alust. Kõigepealt lahendab ringkonnakohus E. Jaegeri apellatsioonkaebuse ja seejärel Tartu Vangla apellatsioonkaebuse.

9. E. Jaegeri väidete järgi ei saanud auk spordijalatsite talda tekkida kandmisest, kuna jalanõud olid suhteliselt uued ning auk meenutas sulamise teel tekkinud auku.

Samas ei arvesta E. Jaeger sellega, et peamine põhjendus, miks halduskohus spordijalanõude kasutuskõlbmatuks muutumisega seotud nõude rahuldamata jättis, oli see, et desinfitseerimine toimus õiguspäraselt, ja et kahju hüvitamiseks ei olnud täidetud RVastS §-st 16 tulenevad kahju hüvitamise eeldused. Sellele põhjendusele ei ole E. Jaeger vastu vaielnud ning ka ringkonnakohus ei näe põhjust selle seisukoha muutmiseks. Seega jääks E. Jaegeri kahju hüvitamise nõue rahuldamata ka siis, kui tema seisukohad jalanõudesse augu tekkimise osas oleksid õiged.

Kuna hüvitamisnõude rahuldamata jätmiseks piisas juba neist põhjendustest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks koguda ka täiendavaid tõendeid küsimuses, milline oli jalanõudesse tekkinud auk ja kuidas see tekkida sai. Ringkonnakohus märgib siiski, et ei ole eluliselt usutav, et jalanõude aurutamine aurukapis 80 kraadi juures tekitas augu vaid ühe jalanõu talda. Kaebaja väidab, et auk meenutas sulamise teel tekkinud auku, st viitab justkui oleks vigastus tekkinud aurutamise tõttu. Kuid siin ei arvesta kaebaja, et isegi kui kuumus kapis võis kerkida mingil põhjusel nii suureks, et võis talda sulatada, siis pole usutav, et selline vigastus tekkis vaid ühele jalanõule. Sellisel juhul tekkinuks kuumusest sulamisjäljed mõlemale jalanõule.

See, kas vanglatingimustes on võimalik vähem kui aastaga kasutada spordijalanõusid viisil, et neisse auku ei teki, sõltub eeskätt jalanõude kasutamise viisist ja kasutaja hoolikusest. Kindlasti on võimalik juhul, kui jalanõusid ei hoita korralikult, tekitada neisse auk vähem kui aastaga ka vanglatingimustes.

10. Põhjused, miks sai kaebaja sügelised ja kuidas käitus ravi osutamisel vangla, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad ja ringkonnakohus neil ei peatu.

11. Väide, et desinfitseerimise eest kannab vastutust Tartu Vangla, on iseenesest õige, kuid ei tingi apellatsioonkaebuse rahuldamist ega halduskohtu otsuse muutmist. Halduskohtu otsuses on põhjalikult käsitletud asjaolusid, miks kuulub kahju hüvitamisele vaid osaliselt ning ringkonnakohus ei korda neid.

Samuti on halduskohtu otsuses käsitletud piisava põhjalikkusega ka seda, mis seondub kaebaja väitega, et kaduma läinud riideesemed olid firmadelt Nike ja Diesel. Apellatsioonkaebuses ei öelda selles osas midagi uut ning seetõttu ei peatu ringkonnakohus ka sel temaatikal pikemalt.

12. Kaebaja väite, et kinnipeetaval puudub võimalus teha täiendusi isiklike asjade nimekirjas või desinfitseerimisele minevate asjade nimekirjas, on vangla ümber lükanud. Ka käesolevas asjas on E. Jaeger andnud allkirja desinfitseerimisele minevate asjade loetelule (tl 26). Asjakohane pole ka kaebaja väide, et allkirja andes ei tea kinnipeetavad, et esemed võivad saada kahjustatud. Viidatud loetelus on selgitus, et desinfektsioonikambris võib muutuda riideesemete suurus ja välimus. Mõistlik inimene saaks sellest selgitusest järeldada, et võimalik on esemete kahjustumine ning seetõttu teha märke asja tavalisest suurema või erilise väärtuse kohta, nagu halduskohus on põhjendatult märkinud.

13. Kaebaja õigusi ei saa riivata see, et menetluskulud jättis kohus poolte kanda. Kuna kaebaja oli kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud, ei jää tegelikult kaebaja kanda mingeid kulusid.

Tõsi, HKMS § 118 lg-st 2 tulenevalt peaks kohus mõistma menetlusabi saaja kasuks tehtava otsuse puhul tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse need menetluskulud, millest isik oli vabastatud. Ringkonnakohus ei pea siiski vajalikuks selles osas halduskohtu otsust muuta. See menetluslik eksimus ei riku kuidagi kaebaja õigusi. Lisaks oleks väljamõistetav summa väga väike, kuna kaebus rahuldati väikses osas (kaebaja nõudis 85,48 euro suurust summat, kaebus rahuldati 14 euro osas, riigilõivu pidanuks kaebaja maksma 15,97 eurot). Arvestada tuleb sedagi, et sellisel juhul peaks Eesti Vabariigi haldusorganiks olev Tartu Vangla tasuma selle summa Eesti Vabariigi tuludesse.

14. Järgnevatel põhjendustel ei saa rahuldada ka Tartu Vangla apellatsioonkaebust.

15. Tartu Vangla ei ole rahul sellega, kuidas halduskohus kohaldas RVastS § 11 lg-t 3. Ringkonnakohus ei näe siiski selles osas halduskohtu otsuse tühistamiseks alust.

RVastS § 3 sätestab, et avaliku võimu kandja võib, sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada tagajärjed RVastS § 11 lg-s 2 sätestatud viisil tagajärgede kõrvaldamisega, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt sellele sättele antud tõlgendusega, et haldusorganil ei ole absoluutset õigust otsustada ise nõutud rahalise hüvitise maksmise asemel kahju hüvitamisega natuuras. Selleks peab esinema olukord, kus rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Käesoleval juhul ei ole halduskohus selliseid aluseid välja toonud hüvitamisnõude rahuldamise otsuses ega ka kohtumenetluses. Ka apellatsioonkaebusest tegelikkuses neid asjaolusid ei nähtu.

16. See, et kaebaja ei saaks enda vanglasisesele arvele kantud summat kasutada täies ulatuses kaduma läinud riideesemete asemele uute ostmiseks, ei ole alus, mida haldusorgan saaks RVastS § 11 lg 3 alusel arvesse võtta rahalise hüvitise asemel tagajärgede kõrvaldamisele asudes. Ehkki õige on see, et kahju hüvitamise eesmärk on asetada isik võimalikult sarnasesse positsiooni võrreldes sellega, kus ta oleks ilma kahju tekitamiseta olnud, ei ole kahju kannatanud isikul kohustust kulutada hüvitiseks saadud rahasumma tingimata sama asja soetamiseks, mille hävimise või kahjustumise eest talle raha maksti. Selline kohustus oleks vastuolus omandipõhiõigusega (PS § 32). Raha saamisel on isikul endal võimalik valida, kuidas ta seda kujunenud olukorras kasutab.

Ehkki kaebaja ei saaks käesoleval juhul kasutada summat täies ulatuses uute riideesemete ostmiseks, kuna sellest hoiustatakse 50% rahaliste nõuete täitmiseks ja 20% vabanemistoetusena, vähenevad selle osa võrra ikkagi kas kaebaja varalised kohustused või saab ta seda raha kasutada tulevikus. Seega on kaebaja varaline olukord selle summa võrra ikkagi paranenud. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et kahju hüvitamise instituudi eesmärgiks ongi üksnes isikule ühes varalises sfääris tekitatud kahju kompenseerimine teises varalises sfääris. See eesmärk on käesoleval juhul täidetud.

17. Ringkonnakohus ei nõustu sellega, et kaalukad põhjused selleks, miks kaebaja nõuab just rahalist hüvitist, peab kahju hüvitamist taotlev isik alati välja tooma. Esitades kahju hüvitamise taotluse rahas, saab isik RVastS § 11 lg-st 3 tulenevalt eeldada, et haldusorgan asub lahendama esmajoones tema taotlust kahju hüvitamiseks rahas. Kui haldusorgan leiab, et selles olukorras võib olla mõistlikum tagajärgede kõrvaldamine, on haldusorgani kohustus selgitada eelnevalt välja see, kas isikul on kaalukas põhjus nõuda kahju hüvitamist just rahas. Tartu Vangla seda välja ei selgitanud ega E. Jaegerile oma seisukohtade esitamiseks võimalust ei andnud.

18. Tõsiasi, et E. Jaeger ei ole ka kohtumenetluses esitanud kaalukaid põhjendusi, miks tuleks talle kahju hüvitada rahas, ei ole samuti halduskohtu otsuse tühistamise aluseks. Selleks, et haldusorgan saaks kahju rahalise hüvitamise asemel asuda kõrvaldama enda initsiatiivil õigusvastase tegevuse tagajärgi, peab RVastS § 11 lg 3 järgi olema rahaline hüvitis oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest. Tartu Vangla ei ole ei haldusega kohtumenetluses ära näidanud, et käesoleval juhul oleks see tingimus täidetud.

19. See, et riideesemed on juba kaebaja isiklike asjade lattu paigutatud, ei tingi halduskohtu otsuse tühistamist. Kuna sisuliselt oli sellisel viisil kahju hüvitamise otsus õigusvastane, on Tartu Vanglal võimalik vastav otsus kehtetuks tunnistada ja see tagasi täita, st need riideesemed eemaldada. Otsuse õigusvastasust ei tingi pelgalt formaalne väheoluline viga HMS § 58 mõttes, vaid oluline kaalumisviga, mistõttu on selle kehtetuks tunnistamine lubatud.

20. Menetluskulude väljamõistmise taotlusi ei ole pooled esitanud.

Madis Ernits Maili Lokk Einar Vene