3-12-854/41 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene ja Madis Ernits Otsuse tegemise aeg ja koht 28.03.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-854 Haldusasi Eduard Pavljutšenko kaebus Viru Vangla 09.03.2012. a käskkirja nr 6.-3/377-D alusel kartseris veedetud aja eest kahju hüvitamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14.11.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Eduard Pavljutšenko apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Eduard Pavljutšenko Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14.11.2012. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni 28.04.2014.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja on kinnipeetav Viru Vanglas. 24.01.2012. a käskkirjaga nr 6.-2/84-T (tl 57) määras Viru Vangla direktori asetäitja taasühiskonnastamise alal kaebaja tööle finantsja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana alates 26.01.2012 kuni 25.04.2012.

2. 01.03.2012 ei allunud kaebaja vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle E7 osakonnas koristajana. Juhtunu kohta on koostatud Viru Vangla II üksuse valvuri 01.03.2012. a ettekanne nr 798 (tl 60), distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 59−59 pöördel) ning kaebajat on teavitatud tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisest (tl 60 pöördel).

3. 09.03.2012. a käskkirjaga nr 6-3/377-D (tl 58−58 pöördel) määras Viru Vangla teise üksuse peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetes kaebajale 01.03.2012 vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest ja sellega vangistusseaduse (VangS) § 67 p-s 1 sätestatud nõude rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise 45 ööpäevaks ning piiras osaliselt isiklikuks tarbimiseks tellitud ajalehtede ja ajakirjade lugemist.

4. 12.03.2012. a esitas kaebaja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 6-3/377-D kehtetuks tunnistamiseks vaide ja taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses käskkirja alusel 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kaebaja leidis, et kartserisse paigutamine on piinamine, mis on vastuolus Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Tööle määramise osas oli kaebaja seisukohal, et tema tööle määramine on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 29.

5. Viru Vangla jättis 20.04.2012. a vaideotsusega nr 6-12/201-4 kaebaja vaide ja taotluse rahuldamata.

6. 23.04.2012 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 2−3, tõlge tl 6−6p; täiendus tl 34, tõlge tl 37) milles palub kohtul tunnistada Viru Vangla 09.03.2012. a käskkiri nr 6.-3/377-D õigusvastaseks ja mõista vanglalt välja talle tekitatud mittevaraline kahju 45 ööpäeva eest kartseris. Kaebaja leiab, et tulenevalt PS §-st 29 ei oleks tohtinud teda tööle sundida. Kaebaja sõnul ei saa ta olla koristaja mitte ainult psühholoogilises mõttes, vaid ka oskuste puudumise tõttu. Kaebaja arvates on koristajaks olemiseks vajalik kogemus, tahtmine ja oskus, kuid temal need puuduvad. Töö peab vastama kogemustele ja oskustele ning tööle määramine ei tohi olla vägivalla ega sundimisega. Kaebaja sõnul on tal mitmeid erinevaid oskusi. Kaebaja selgitab, et ta tahab töötada ning on vastavasisuliste avaldustega korduvalt Tartu Vangla poole pöördunud. Kaebaja märgib, et tööhõive ja töötasu ei rahulda teda ja on seisukohal, et töötasu on väiksem kui 10% TLS § 29 lg 3 alusel kinnitatud minimaalpalgast. Kaebaja lisab, et tema suhtes ei ole tehtud enne tööle määramist ka mingisugust meditsiinilist läbivaatust, kuigi vangla oleks pidanud seda tegema. Samuti märgib ta, et kartseris viibimise ajal on ta 155 ööpäevaga kaotanud 15 kg, mis on põhjustatud kartseris toitlustamisest. Kartserikambris ei ole peale betooni ja raua mitte midagi ning äratus on hommikul kell 06.00, misjärel võetakse ära madrats, padi ja tekk. Seega peab inimene seisma jalgadel terve päeva. Valvurid tulevad kambrisse ning sunnivad minema koristama mustust, mida nad ise on päeva jooksul tekitanud. Kaebaja on seisukohal, et sellise tegevusega on alandatud tema inimväärikust. Kaebaja viitab VangS § 651 lg-le 3 ja Riigikohtu 05.12.2011. a otsusele 3-3-1-41-11, millest tuleneb, et kartseris viibiv kinnipeetav ei tohi liikuda vangla territooriumil. Samuti märgib kaebaja, et talle ei ole tehtud meditsiinilist läbivaatust ning et enne tema töölemääramist oleks ta tulnud julgeoleku tagamiseks paigutada tööliste osakonda.

7. Vastustaja palub kaebusele esitatud vastuses (tl 53−56) jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et Viru Vangla 09.03.2012. a käskkiri nr 6.-3/377-D on õiguspärane ja distsiplinaarkaristuse määramisel on järgitud kõiki VangS § 64 lõigetes 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud nõudeid. Läbi on viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud temapoolsest rikkumisest ja distsiplinaarmenetluse algatamisest, kaebajale on antud võimalus anda selgitusi, menetluse käik on protokollitud ja karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega.

Kuna käesoleval juhul kandis kaebaja karistust kehtiva õiguspärase käskkirja alusel, siis ei saa talle olla tekkinud kahju, mille väljamõistmist ta saaks nõuda. Samuti ei ole Viru Vangla kartseri tingimused sellised, et tema inimväärikus oleks alandatud ning põhjendatud oleks kahju hüvitamine. VangS § 11 lg-s 2 ja Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 5 lg-s 1 sätestatust tulenevalt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust valida seda, millisesse osakonda või kambrisse teda paigutatakse, vaid otsuse paigutamise kohta teeb vangla, arvestades kõikide asjaoludega, sh vangla julgeoleku tagamisega.

Kaebaja on paigutatud osakonda E7 ning vangla ei ole pidanud võimalikuks kaebaja paigutamist nn tööliste osakonda. Töötavate kinnipeetavate osakond on mõeldud eelkõige isikutele, kes töötavad väljaspool oma osakonda (nt toidujagajad, köögitöölised). Kaebaja määrati tööle enda osakonna koristajana ning puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks paigutada ümber isikut, kes on määratud koristama osakonda, kus ta ise paikneb. Vastustaja selgitab, et kui vanglal on pakkuda kinnipeetavale tema võimetele ja oskustele vastavat tööd VangS § 38 lg 1 mõttes, on kinnipeetav kohustatud seda tegema sõltumata sellest, kas see langeb tema vaba tahte valikuga kokku või mitte.

Kinnipeetavale makstav töötasu ei ole väiksem kui 10 % TLS § 29 lg 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Vabariigi Valitsuse 28.11.2000. a määrusega nr 382 vastu võetud „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“ § 2 lg 2 kohaselt on täistööajaga ajatööl töötava kinnipeetava töötasu alammäär vangla pakutaval tööl 95,87 eurot kuus. Viru Vanglas makstav tunnitasu 0,63 eurot on suurem kui ühe tunni eest makstav miinimumtöötasu 0,599 eurot. Seega ei ole Viru Vangla poolt makstav töötasu üheski kuus vastuolus määruses kehtestatud miinimumiga.

Vastustaja hinnangul on otsitud kaebaja väide tervisekontrolli mitteläbimise kohta. Kaebusest ei nähtu, et kaebajal esineks terviseprobleeme, mis takistaksid tal töökohustust täitmast. Kaebaja tööle määramisel on enne käskkirja koostamist küsitud meditsiiniosakonna hinnangut ning meditsiiniosakonna spetsialist-arst on 23.01.2012 läbi elektroonilise registri E-kontakt andnud käskkirjale oma kooskõlastuse. Seega on tuvastatud, et kaebaja on võimeline töötama. Kaebaja väidete kohta kartserikambris valitsevate halbade tingimuste osas märgib vastustaja, et toitlustamine kartserikambris ei erine tavakambri toitlustamisest.

Samuti märgib vastustaja, et tervisekaardi andmetel ei ole kaebaja seoses kaalu langusega meditsiiniosakonna poole pöördunud. Seega on kinnipeetava vastav väide põhjendamata. Seoses kaebaja väitega kartserikaristuse ajal töötamise võimatuse kohta märgib vastustaja, et VangS § 651 lg-ga 3 on võetud kartserirežiimil olevalt kinnipeetavalt küll õigus nõuda vanglalt hõivatust taasühiskonnastavate tegevustega ning vaba liikumist osakonnasiseselt, kuid sellest ei tulene vanglale keeldu kohustada kinnipeetavat vangla tahte kohaselt viibima väljaspool kartserikambrit või kartserikambrina kasutatavat kambrit.

Paljasõnalised ja tõendamata on kaebaja väited selle kohta, et vastustaja kohtleb teda inimväärikust alandavalt. Vastustaja selgitab, et inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist äärmiselt tõsiste rikkumiste korral, nagu näiteks täielik sotsiaalne isolatsioon (EIK otsus asjas Messina v Itaalia (nr2) 28.09.2000.

a) või kolmeks kuuks isiku paigutamine pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimalusteta (EIK otsus asjas II v Bulgaaria, 9.06.2005. a). Käesoleval juhul ei ole vangla kaebaja inimväärikust alandanud.

8. Tartu Halduskohus jättis 14.11.2012. a otsusega kaebaja kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt on käesolevas asjas tuvastatud, et kaebajale oli tööle asumise korraldus antud kehtiva käskkirja alusel ja ta oli kohustatud alluma vanglaametniku seaduslikule korraldusele. Kinnipeetava töökohustus tuleneb VangS § 37 lg-st 1 ja kaebaja puhul ei esine asjaolusid, mis vabastaksid ta töökohustusest VangS § 37 lg 2 alusel. Seega kandis kaebaja karistust õiguspärase käskkirja alusel ning tal puudub õigus nõuda kahju hüvitamist. Halduskohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et enne tööle määramist oli vastustaja kohustatud paigutama teda tööliste osakonda julgeoleku tagamiseks. Lähtudes VangS § 11 lg 2 ja VSkE§ 5 lg 1 ja lg 2 ei ole kaebajal subjektiivset õigust valida osakonda või kambrit. Kaebaja määrati koristajana tööle osakonda, kus ta ise paikneb ja ta ei ole andnud mõistlikku põhjendust ega tõendanud, miks teda oleks olnud vaja paigutada koristamise tõttu teise osakonda ning kuidas tema julgeolek oleks sattunud ohtu, kui ta oleks koristustöid teinud samas osakonnas, kus ta ise paikneb.

VangS § 37 lg 1 piirab kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd. Kui vangla pakub kaebajale tööd lähtudes VangS § 38 lõikest 1, siis on kaebaja kohustatud seda tööd tegema. Koristaja töö ei nõua erilisi teadmisi ja oskusi. Kaebajale määratud töötasu on kooskõlas seaduses sätestatuga. Kaebaja tööle määramisel on küsitud meditsiiniosakonna hinnangut kaebaja tervise kohta ja enne käskkirja koostamist 23.01.2012 andis meditsiiniosakonna spetsialist-arst oma kooskõlastuse kinnipeetava tööle määramiseks. Seega on tuvastatud, et kaebaja oli võimeline töötama. Kaebaja ei ole meditsiiniosakonna poole pöördunud ka seoses kaalu langemisest tekkinud oletatava töövõimetusega. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kartseris viibival kinnipeetaval ei ole õigust liikuda vangla territooriumil ja seega teda ei saa tööle määrata. Vanglal on õigus suunata kinnipeetav õiguskuulekale teele ja võtta tarvitusele kõik meetmed lähtudes kinnipeetava kohustusest tööd teha ja kanda distsiplinaarkaristust. Kinnipeetaval, kes asub kartseris, ei ole õigust nõuda töötamist kui soodustust, kuid vangla ei ole ilmtingimata kohustatud mitte rakendama kartseris asuvat kinnipeetavat tööle. Majandustöödele määramise näol ei ole tegemist soodustusega, vaid see on kinnipeetava kohustus ja tema nõusolekut selleks vaja ei ole. Halduskohtu hinnangul on paljasõnaline kaebaja väide, et tal puuduvad oskused koristamiseks. Kohtu hinnangul saab kaebaja väidete pinnalt järeldada, et isegi, kui kaebajal oleks kogemused ja oskused, puuduks tal tahtmine koristada ning on ilmselge, et kaebaja põhimõtteliselt ei soovi teha majandustööd. Samuti ei vasta halduskohtu hinnangul tõele kaebaja väited tema inimväärikuse alandamise kohta. Kaebajale anti korraldus asuda tööle kell 09.40 suuliselt korrektses vormis. Kartseris on VSkE § 7 lg 4 märgitud sisustus, seal on päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid ning samuti istekoht ja kaebajal on võimalik seda kasutada. Seega ei ole käesolevas asjas tuvastatud kaebaja inimväärikuse alandamist ning vastustaja toimingud olid õiguspärased, mistõttu ei kuulu kaebus rahuldamisele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 14.11.2012. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 102, tõlge tl 104), milles palub halduskohtu otsuse tühistada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jätnud otsuses käsitlemata tema väited PS § 29, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning tema õiguste rikkumise kohta.

10. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 114−115) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus on võtnud kaebuses esitatud väidete osas seisukohad ning on piisava põhjalikkusega uurinud tõendeid ja tuvastanud asjakohased faktilised asjaolud. Viru Vangla rõhutab, et VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui samas seaduses pole sätestatud teisiti. Põhiseaduslik alus kinnipeetavate töökohustuseks tuleneb PS-i § 29 lg-st 2, mille kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, v.a töötamine kaitseväeteenistuses või selle asendusteenistus, tööd nakkushaiguse leviku tõkestamisel, loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning süüdimõistetute töö. VangS § 37 lg 1 piirab seega kooskõlas PS § 29 lg-ga 2 kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd. Kui vanglal on pakkuda kinnipeetavale tema võimetele ja oskustele vastavat tööd VangS § 38 lg 1 mõttes, on kinnipeetav kohustatud seda tegema, sõltumata sellest, kas see langeb tema vaba tahte valikuga kokku või mitte. Ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon välistab sunnitöö määratlusest kinnipeetavate töö, nähes art 4 lõige 3 punktis a ette, et konventsiooni mõistes sunniviisiline või kohustuslik töötamine ei hõlma töid, mida harilikult vastavalt konventsiooni artiklile 5 nõutakse kinnipidamisel või kinnipidamiselt tingimisi vabastamise korral.

11. Tartu Ringkonnakohus lahendas kaebaja apellatsioonkaebuse lihtmenetluses ning jättis 12.07.2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata.

12. Riigikohtu halduskolleegium tühistas Tartu Ringkonnakohtu 12.07.2013. a otsuse ning saatis asja läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Otsuse kohaselt kuulub ringkonnakohtu otsus tühistamisele, kuna kohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme sellega, et kohtukoosseis ringkonnakohtus on apellatsioonimenetluse kestel muutnud. Samuti märgib kolleegium otsuses, et käesolevas asjas ei olnud täidetud lihtmenetluse kohaldamise eeldused.

13. Tartu Ringkonnakohus võttis 07.02.2014. a määrusega kaebaja apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 14.11.2012. a otsuse peale teistkordselt ringkonnakohtu menetlusse, määras asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks. Kumbki pool ringkonnakohtule asjas täiendavaid seisukohti ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on põhjendatult kaebuse rahuldamata jätnud, ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).

15. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et on pidanud vajalikuks tõlgendada kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotlust. Nimelt on kaebaja esitanud apellatsioonkaebuses küll taotluse halduskohtu otsuse tühistamiseks, kuid on täpsustanud seejärel, et soovib ringkonnakohtu poolt Viru Vangla 09.03.2012. a käskkirja nr 6.-3/377-D õigusvastasuse tuvastamist, jättes märkimata soovi talle tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et selliselt esitatud taotlust tuleb tõlgendada kaebaja kasuks selliselt, et kaebaja on halduskohtu otsuse tühistamist taotledes silmas pidanud siiski otsuse tühistamist tervikuna, so ka kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas. Seega lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses jätkuvalt kaebaja poolt esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet.

16. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et halduskohus ei ole vaidlustatud otsuses käsitlenud kaebaja väiteid PS § 29, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning tema õiguste rikkumise kohta. Halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuses selgitanud, et kinnipeetava töökohustus ei ole vastuolus põhiseaduse § 29 lg-ga 2, ning see tuleneb VangS § 37 lg-st 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Antud juhul ei nähtu haldusasja materjalidest, et kaebaja puhul esineks VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluseid töökohustusest vabanemiseks ning kohtul puudub ka alus kahelda vastustaja väites, et vanglal ei olnud võimalik kindlustada kaebajat muu tööga, mistõttu määrati kaebaja VangS § 38 lg 1 alusel vangla majandustööle. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ei ole kinnipeetavate töö sunnitöö, mis oleks keelatud. Nimelt ei hõlma konventsiooni art 4 lg 3 p a järgi sunniviisiline või kohustuslik töötamine töid, mida harilikult nõutakse kinnipidamisel. Seega on kaebaja VangS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 alusel õiguspäraselt tööle määratud ning vastustaja ei ole kaebajale tööle asumise korralduse andmisel tema õigusi rikkunud.

17. Kuna käesolevas haldusasjas on arutluse all kaebajale määratud kartserikaristuse võimalik õigusvastasus ning sellest tulenevalt kaebajale võimalikult tekitatud kahju, peab kohus vajalikuks võtta täiendavalt seisukoht kaebajale määratud kartserikaristuse määra (45 päeva) proportsionaalsuse osas. VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt on 45 päeva distsiplinaarkorras kartserisse paigutamise maksimaalmääraks. Viru Vangla poolt ringkonnakohtule edastatud kaebaja kehtivate distsiplinaarkaristuste nimekirjast nähtub, et Viru Vangla 09.03.2012. a käskkirja tegemise ajal oli kaebajal 6 sama sisuga distsiplinaarrikkumise, so tööle asumisest keeldumise, eest määratud kehtivat distsiplinaarkaristust. Samuti nähtub distsiplinaarkaristuste nimekirjast, et iga järgneva tööst keeldumises seisneva rikkumise eest on kaebajat karistatud ajaliselt pikema kartserikaristusega ning eelnevalt oli teda karistatud ka maksimaalmääras kartserikaristusega. Seega, kuna kaebaja oli enne 09.03.2012. a käskkirjaga talle süüks pandud rikkumist korduvalt toime pannud samaliigilisi rikkumisi, oli antud juhul maksimaalmääras kartserikaristus proportsionaalne ning õiguspärane.

18. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Tiina Pappel Einar Vene Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/