3-10-145/204 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

27. märts 2014, Tallinn Haldusasja number 3-10-145 Haldusasi AS Lääne-Tallinna Keskhaigla kaebus Vabariigi Valitsuse 17. detsembri 2009. a korralduse nr 564 õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 22. märtsi 2013. a otsus ja 9. mai 2013. a täiendav otsus Menetlusosalised Kaebaja – AS Lääne-Tallinna Keskhaigla, esindajad v.adv Jaak Siim ja v.adv Aivar Pilv Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Sotsiaalministeeriumi kaudu) Kolmas isik – SA Ida-Viru Keskhaigla, esindaja v.adv Raul Ainla Menetluse alus ringkonnakohtus AS Lääne-Tallinna Keskhaigla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS Lääne-Tallinna Keskhaigla apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 22. märtsi 2013. a otsus (täiendatud 9. mail 2013) haldusasjas nr 3-10-145 muutmata. 2. Mõista AS-lt Lääne-Tallinna Keskhaigla SA Ida-Viru Keskhaigla kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 1324,80 eurot (üks tuhat kolmsada kakskümmend neli eurot 80 senti). Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 28. aprillil 2014 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

3-10-145 2(12)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalminister kehtestas 19.03.2008 määrusega nr 15 perioodi 2007–2013 struktuuritoetuste seaduse (STS 2007–2013) alusel meetme „Keskja piirkondlike haiglate infrastruktuuri optimeerimine“ tingimused. Määruse kohaselt on meetme eelarve 1 724 800 krooni ja seda rahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist. Määruse alusel esitasid toetuse saamiseks taotlused kuus haiglat. Meetme hindamiskomisjon hindas projekte 22.08.2008 ja koostas projektide eelistusnimekirja: 1) SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla juurdeja ümberehitus – koondhinne 92; 2) SA Tartu Ülikooli Kliinikum juurdeehitus – koondhinne 77; 3) SA Ida-Viru Keskhaigla juurdeehitus – koondhinne 60; 4) AS Lääne-Tallinna Keskhaigla juurdeja ümberehitus – koondhinne 58; 5) AS Ida-Tallinna Keskhaigla juurdeja ümberehitus – koondhinne 56; 6) SA Tallinna Lastehaigla juurdeehitus – koondhinne 47.

2. Eelistusnimekirja alusel koostas rakendusasutus Sotsiaalministeerium investeeringute kava, kuhu olid arvatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (1 034 880 000 krooni) ja SA Tartu Ülikooli Kliinikum (510 000 000 krooni) projektid (kokku 1 544 880 000 krooni) ning esitas selle kinnitamiseks Vabariigi Valitsusele. Vabariigi Valitsus kinnitas 04.09.2008 korraldusega nr 386 esitatud investeeringute kava, millega plaaniti toetuse andmine SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja SA Tartu Ülikooli Kliinikum projektidele.

AS Lääne-Tallinna Keskhaigla esitas 05.12.2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 korralduse nr 386 ja sotsiaalministri 05.11.2008 vaideotsuse tühistamiseks ning Vabariigi Valitsusele (Sotsiaalministeeriumi kaudu) ettekirjutuse tegemiseks meetme raames selgete ja ühetaoliste hindamiskriteeriumide alusel esitatud taotluste uueks hindamiseks ja selle alusel uue eelistusnimekirja koostamiseks (haldusasi nr 3- 08-2468). Tallinna Ringkonnakohus jättis jõustunud 04.02.2009 määrusega nr 3-08-2468 kaebetähtaja ennistamata ning lõpetas haldusasja menetluse.

3. AS Lääne-Tallinna Keskhaigla esitas 08.07.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalministeeriumi kohustamiseks viia meede eelarve jagamata vahendite (179 920 000 krooni) piires lõpule (haldusasi nr 3-09-1488). Tallinna Halduskohus jättis 18.01.2010 otsusega kaebuse rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohus jättis 25.10.2010 otsusega halduskohtu otsuse muutmata.

4. Sotsiaalministeerium tegi 2009. a septembris SA-le Ida-Viru Keskhaigla ettepaneku taotluse muutmiseks selliselt, et taotletav summa (esialgses taotluses 234 915 254 krooni) mahuks jaotamata vahendite piiridesse. SA Ida-Viru Keskhaigla esitas muudetud taotluse

3-10-145 3(12) ning Vabariigi Valitsus lisas 17.12.2009 korraldusega nr 564 varasema korraldusega nr 386 kinnitatud investeeringute kavva kolmanda projektina SA Ida-Viru Keskhaigla projekti toetussummaga 179 920 000 krooni.

5. AS Lääne-Tallinna Keskhaigla (LTKH) esitas 18.01.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 korralduse nr tühistamiseks ja Sotsiaalministeeriumi kohustamiseks korraldusega nr 386 kinnitatud investeeringute kavas loetlemata taotluste uueks hindamiseks selgete ja ühetaoliste hindamiskriteeriumite alusel ning selle põhjal uue eelistusnimekirja koostamiseks ja Vabariigi Valitsusele esitamiseks. Lisaks palus kaebaja kohustada Vabariigi Valitsust kinnitama uue investeeringute kava (käesolev haldusasi nr 3-10-145).

Tallinna Halduskohus tagastas 14.04.2010 määrusega kaebuse kohustamisnõuete osas ning võttis menetlusse tühistamisnõude. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15.09.2010 määrusega halduskohtu määruse resolutsiooni muutmata. Tallinna Halduskohus jättis 15.06.2011 määrusega LTKH kaebuse läbi vaatamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21.02.2012 määrusega halduskohtu määruse muutmata. Riigikohus tühistas 11.10.2012 määrusega nr 3-3- 1-35-12 madalama astme kohtute määrused ja saatis asja sisuliseks lahendamiseks Tallinna Halduskohtule. Tallinna Halduskohus andis 19.11.2012 määrusega LTKH-le võimaluse kaebuse nõude muutmiseks tulenevalt Riigikohtu lahendist. LTKH esitas 03.12.2012 muudetud kaebuse, milles taotles Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 korralduse nr 564 õigusvastasuse tuvastamist.

6. Tallinna Halduskohus jättis kirjeldava ja põhjendava osata tehtud 22.03.2013 otsusega AS Lääne-Tallinna Keskhaigla kaebuse rahuldamata ning mõistis kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud 6273,85 eurot. Halduskohus täiendas 22.03.2013 otsust kirjeldava ja põhjendava osaga 09.05.2013 täiendava otsusega. Kaebajal kaebeõiguse olemasolu küsimus on lahendatud Riigikohtu 11.10.2012 määrusega nr 3-3-1-35-12 (p 19). Kaebetähtaja arvutamisel tuleb lähtuda Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 korralduse nr 564 teatavaks tegemise ajast, mistõttu on 18.01.2010 esitatud kaebus tähtaegne. Kaebaja muutis tühistamisnõude tuvastamisnõudeks 03.12.2012 ning HKMS § 46 lg-st 5 ja § 49 lg-st 1 tulenevalt on tähtaegne ka tuvastamiskaebus. Tuvastamiskaebuse esitamist on kaebaja põhjendanud võimaliku hilisema hüvitamiskaebusega (nt haldusmenetluses osalemisega seoses kantud õigusabikulud ja taotluse koostamisega seotud kulud). Vaatamata sellele, et kaebajal ei ole võimalik esitada tulevikus kahju hüvitamise nõuet kogu haldusmenetlusega seoses, sest osa sellest seonduks kaebetähtaja rikkumise tõttu lõpetatud haldusasjas nr 3-08- 2468 vaidluse all olnud tegevustega, on Riigikohus lahendis nr 3-3-1-35-12 (p 18) leidnud, et kaebajal võib siiski olla võimalik läbiviidud menetluse õigusvastasuse tuvastamise korral taotleda menetluses osalemisega seotud kulutuste hüvitamist, andes sellega hinnangu ka käesolevas asjas kaebaja poolt esitatud tuvastamiskaebuse lubatavusele.

Projektide eelistusnimekirjas oli SA Ida-Viru Keskhaigla (IVKH) projekt koondhindega 60 kolmandal kohal ja LTKH projekt koondhindega 58 neljandal kohal. Kõiki projekte on hinnatud samade kriteeriumide alusel. Tallinna Ringkonnakohus leidis 25.10.2010 otsuses nr 3-09-1488, et sotsiaalministri 19.03.2008 määrusest nr 15 ei tulene, et projektide hindamise õigus oleks kellelgi teisel peale hindamiskomisjoni ja rakendusasutusel oleks õigus hindepunkte ümber hinnata ja muuta sellest tulenevalt eelistusnimekirja. Eelistusnimekirja siduvuse osas varasemalt tehtud järelduste muutmiseks puudub alus. Eelistusnimekiri on eelhaldusakt (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52 lg 2). Haldusasjas nr 3-08-2468 vaidlustas LTKH koos Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 korraldusega nr 386 ka hindamiskomisjoni 22.08.2008 protokollilise otsuse. Kuna haldusasja menetlus on jõustunud

3-10-145 4(12) Tallinna Ringkonnakohtu 04.02.2009 määrusega lõpetatud, siis ei saa enam vaidlust olla ka eelistusnimekirja õiguspärasuse üle ning kaebaja väited hindamiskomisjoni tegevuse õigusvastasusest on esitatud hilinenult. Sellest tulenevalt on põhjendamatud ka väited projektide ümberhindamise kohustusest, et tagada võrdne kohtlemine.

Vastustaja on diskretsiooni teostamisel arvestanud kõigi oluliste asjaolude ja huvidega ning diskretsioonivea esinemist ei nähtu. Kaebuse väited ei anna alust muuta Tallinna Halduskohtu 18.01.2010 otsuses nr 3-09-1488 avaldatud seisukohta, et STS 2007–2013 annab rakendusasutusele võimalused struktuuritoetuste efektiivseks ja paindlikuks elluviimiseks, mistõttu oli rakendusasutusel pärast esimest taotlusvooru kujunenud olukorras kaalutlusruum edasiste menetlustoimingute valiku üle otsustamisel (korraldada täiendav taotlusvoor, jätta vahendid reservi vm).

Sotsiaalministeerium on asjas tähendust omavaid asjaolusid arvestades teinud kaalutlusotsuse, leides, et meetme allesjäänud eelarvevahendite kasutuselevõtuks on kõige optimaalsem kasutada STS 2007–2013 § 17 lg-st 1 tulenevat võimalust taotleja nõusolekul toetuse summat vähendada ja projekti tegevusi muuta tingimusel, et saavutatakse taotluses sisalduva projekti eesmärgid (vt sotsiaalministri 19.08.2009 määrusega nr 75 lisatud meetme määruse § 14 lg 3). Rakendusasutus arvestas seejuures muutunud majandusoludest tingitud ehitushindade langust ja toetussummade kasutamise lõpptähtaega.

Investeeringute kavasse taotluse lisamisel on tegemist toetuste jagamise menetluse ühe etapiga, mitte uue haldusmenetlusega. Kuna investeeringute kava koostatakse eelistusnimekirja alusel (meetme määruse § 13 lg 7) ning projekti eesmärgid pidid jääma samaks ja muuta sai vaid toetuse suurust, oli Sotsiaalministeeriumil õigus teha vähendatud toetusega taotluse esitamiseks ettepanek IVKH-le, kelle projekt oli eelistusnimekirjas kolmandal kohal (s.o esimesena välja jäänud). Tegemist ei olnud põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega ning puudub vastuolu põhiseaduse (PS) §-ga 12.

Sotsiaalministeerium on andnud selgitusi ka toetuse jagamise menetluse kohta ning põhjendamatud on kaebaja väited menetluse läbipaistmatusest ja ebaobjektiivsusest. Kuna vähendatud toetussummaga taotluste sisu ei saanud rakendusasutus ümber hinnata, oleks kõigi taotlejate poolt vähendatud mahus projektide esitamine jätnud nende järjestuse muutmata. Tõenditest ei nähtu, et IVKH taotlused oleksid erinenud muu kui taotletava summa osas. Isegi finantsanalüüsi täiendav hindamine poleks kaebaja taotlusele punkte juurde andnud. Seega oli Sotsiaalministeeriumi lähtumine eelistusnimekirjast IVKH projekti lisamisel investeeringute kavasse ilma projektide ümberhindamiseta õiguspärane ja Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 korralduse nr 564 andmisel ei ole rikutud kaebaja õigusi.

Põhjendatud ei ole ka kaebaja väited korralduse õigusvastasusest selle ebapiisava motiveerituse tõttu. Väidetavad põhjendamispuudused ei ole kaebajal takistanud korraldust sisuliselt vaidlustamast ega mõjutanud tema õiguste kaitse võimalusi. Korralduses on viidatud selle õiguslikule alusele ja faktilised põhjendused olid kõigile taotlejatele esitatud juba hindamiskomisjoni 22.08.2008 protokollis. Investeeringute kava IVKH projektiga täiendamise aluseks olnud kaalutlused olid LTKH-le teada tulenevalt meetme määruse muutmise eelnõust ja seletuskirjast.

Ka korralduses vaidlustamisviite puudumine ei tingi selle õigusvastaseks tunnistamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. AS Lääne-Tallinna Keskhaigla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant vaidlustab halduskohtu otsuse küll tervikuna, kuid nõustub kohtu põhjendustega LTKH-l kaebeõiguse olemasolu ja tuvastamiskaebuse tähtaegsuse küsimuses. Ekslik on halduskohtu järeldus, et kaebaja subjektiivseid õigusi pole Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 korralduse nr 564 andmisel

3-10-145 5(12) rikutud. Nimetatud korraldus rikub LTKH õigust heale haldusele (PS § 14) ja võrdsele kohtlemisele (PS § 12).

Hindamiskomisjoni 22.08.2008 protokolli kohaselt sai LTKH projekt 58 punkti, jäädes sellega eelistusnimekirjas neljandale kohale. Esialgselt kinnitatud investeeringute kavas sisaldus vaid kaks projekti ning meetme eelarvest jäi kasutamata 179 920 000 krooni. Ülejäänud meetme eelarve vahendid on muudetud investeeringute kava kohaselt määratud IVKH projektile, mis sai hindamiskomisjonilt 60 punkti. Kuna korraldusega nr 564 on jaotatud kogu meetme eelarve jääk, välistab see LTKH võimaluse saada oma projektile meetme eelarve vahenditest toetust. Ühelgi taotlejal ei ole küll subjektiivset õigust toetuse saamisele, kuid igal taotlejal on subjektiivne õigus võrdsele kohtlemisele ning läbipaistvale ja objektiivsetel alustel läbiviidavale menetlusele. Esialgsetes projektides ei arvestatud taotluse osalise rahuldamise võimalusega ning vastavaid asjaolusid ei ole üheski projektis analüüsitud ega neid finantsanalüüsi koostamisel arvesse võetud. Samas on hindamiskomisjon eelistusnimekirja koostamisel hinnanud ka finantsanalüüsiga seotud küsimusi. Sellele vaatamata andis Sotsiaalministeerium pärast meetme määruse muutmist üksnes IVKH-le võimaluse esitatud projekti muuta. Esialgsete projektide hindamise tulemused ei saanud olla aluseks investeeringute kava muutmiseks, sest IVKH on oma projekti muutnud ja seda pole sisuliselt üldse hinnatud, teostades vaid vastavuskontrolli ja kontrollimata sealjuures finantsanalüüsi osa (v.a metoodikat jms). Kuna LTKH-le ei antud võimalust esitada vähendatud toetuse taotlusega projekti ja investeeringute kava muutmisele ei eelnenud sinna lisatud projekti täiendavat hindamist, on korraldusega nr 564 piiratud apellandi õigusi ja võimalust saada toetust haigla aktiivravi infrastruktuuri arendamiseks.

Halduskohtu viide hindamiskomisjoni koostatud eelistusnimekirja vaieldamatusest tulenevalt haldusasjas nr 3-08-2468 menetluse lõppemisest ei ole põhjendatud ja kohus pole arvestanud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-35-12 (p-d 15, 16) märgituga. Riigikohus leidis, et tuleb kontrollida LTKH väidet, et taotletava toetussumma vähendamine võib muuta hindamiskomisjoni poolt projektidele antavaid hindepunkte, eelkõige kriteeriumi nr 4 „Projekti teostatavus, jätkusuutlikkus ning toetuse vajalikkus tegevuse edukaks elluviimiseks“ osas (vt meetme määruse § 13 lg 3). Seega ei ole algsest eelistusnimekirjast lähtumine enam asjakohane. Samuti ei ole uue vaidluse lahendamisel siduvad ringkonnakohtu seisukohad haldusasjas nr 3-09-1488. Eelnevale vaatamata on halduskohus asja lahendamisel jätkuvalt võtnud ilma igasuguse täiendava analüüsita aluseks eelistusnimekirjale ja selle siduvusele varasemas kohtumenetluses antud hinnangu.

Haldusorganil tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada ka PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega (vt ka määruse 1083/2006/EÜ art 14). Sotsiaalministeerium on antud juhul rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet kahest aspektist lähtuvalt: 1) meetme määruse muutmisega muudeti hiljem seniseid meetme tingimusi, võimaldades lisada projekti investeeringute kavva ka taotluse osalise rahuldamisega, kusjuures ettepanek taotluse muutmiseks tehti üksnes IVKH-le, mitte aga kõigile investeeringute kavast välja jäänud haiglatele; 2) enne investeeringute kavasse uue projekti lisamist ei viidud läbi projektide ümberhindamist, lähtudes selgetest, objektiivsetest ja ühetaolistest kriteeriumitest ning arvestades meetme muutunud tingimustega, millega ükski taotleja ega ka hindamiskomisjon ei saanud objektiivselt varem arvestada. Projektide täiendava hindamise läbi viimata jätmise tõttu pole võimalik välistada vastustaja poolt diskretsioonivea tegemist. Projektide maksumuse ja toetuse suurusega seotud asjaolud olid selgelt hindamiskomisjoni poolt projektidele antud hinnete aluseks. Meetme määruse muudatusega võimaldati toetuse summat vähendada ja projekti tegevusi muuta tingimusel, et saavutatakse taotluses sisalduva projekti eesmärgid. Kui projekti muudetakse selle rahalise maksumuse osas, mis on üheks neljast

3-10-145 6(12) peamisest hindamiskriteeriumist (põhikriteeriumid 4.1 ja 4.2), siis ei saa varasemalt läbiviidud hindamine uutes tingimustes enam kehtida ega ole võimalik lähtuda hindamiskomisjoni poolt projekti rahastamisega seotud kriteeriumide all algselt antud hindepunktidest.

Kuna IVKH eelistamiseks teistele taotlejatele puudub mõistlik ja asjakohane põhjus, on STS 2007–2013 § 17 lg 1 ja meetme määruse § 14 lg 3 põhiseadusevastased juhul, kui nõustuda neile vastustaja (ja halduskohtu) poolt antud tõlgendusega, mille järgi võiski taotluse muutmise ettepaneku teha vaid esimesena välja jäänud IVKH-le. Sotsiaalministeerium on meetme määruse § 14 lg 3 kehtestamisel ja rakendamisel tuginenud kordushindamise ressursimahukuse argumendile ning projektide mahukusele ja nende abikõlblikkuse tähtajale (31.08.2015). Samas sõltub taotluste menetlemise kiirus eelkõige menetlust läbiviivast haldusorganist ja 01.07.2009 jõustunud STS 2007–2013 § 18 lg 6 p 4 muudatustega pikendati projektide abikõlblikkuse tähtaega kuni 31.12.2015. Lisaks ei saa administratiivsed ja tehnilist laadi raskused olla põhiõiguse riive mõistlikuks ja asjakohaseks põhjuseks (vt Riigikohtu 21.01.2004 otsus nr 3-4-1-7-03, p 39; 20.03.2006 otsus nr 3-4-1-33-05, p 30). Märgitud põhjused ei kaalu üles apellandi õigust võrdsele kohtlemisele seaduse ees ning täiendavaid põhjendusi pole vastustaja esile toonud ka kohtumenetluse käigus, viidates üksnes IVKH projekti olulisusele. Pole kahtlust, et avalikes huvides oleks oluline viia ellu kõik kuus projekti. Seda, millise esimeses järjekorras toetuseta jäänud ja hiljem asjakohaselt muudetud projekti elluviimine oleks teistest rohkem põhjendatud, tulnuks analüüsida eraldi ning tagades kõigile võrdsed võimalused. Tegelikult nähtub meetme määruse § 14 lg-ga 3 täiendamise seletuskirjast, et säte lisatigi selleks, et investeeringute kavva saaks kolmandana kinnitada IVKH projekti.

Halduskohus on ebaõigesti pidanud Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 korraldust nr 564 ka kaebaja õiguste kaitseks piisavalt motiveerituks. Pelgalt asjaolu, et LTKH on suutnud korraldust sisuliselt vaidlustada, ei tähenda, et see oleks piisavalt põhjendatud. Samuti ei sisalda korraldus HMS § 56 lg 1 teise lause kohast viidet põhjenduste esitamisele mingis teises konkreetses ja menetlusosalistele kättesaadavas dokumendis. Korralduses pole viidatud isegi hindamiskomisjoni protokollile ega esitatud haldusakti põhimotiive. Kohtupraktikast tulenevalt ei ole seejuures kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktide täiendav motiveerimine kohtumenetluses üldjuhul lubatav ega saa see asendada haldusorgani seadusest tulenevat põhjendamiskohustust. Konkreetsel juhul on halduskohus asunud otsima kunstlikke põhjendusi, mis õigustaksid haldusakti õigusvastaseks tunnistamata jätmist. Korralduses nr

564 puudub ka HMS § 57 lg-s 1 ettenähtud vaidlustamisviide ning selle puudumisel ei saa haldusakti pidada õiguspäraseks. Isegi kui vaidlustamisviite puudumine ei ole selline vormiviga, mis annaks alust haldusakti tühistamisele, peaks see koostoimes põhjendamiskohustuse rikkumisega siiski tooma kaasa haldusakti õigusvastasuse tuvastamise. Vaidlustatud korraldus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastane, sest rikutud on seaduses sätestatud vorminõudeid ning LTKH subjektiivset õigust võrdsele kohtlemisele ja heale haldusele.

8. Vabariigi Valitsus (Sotsiaalministeeriumi kaudu) vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Korraldusega nr 564 ei ole välistatud LTKH võimalust saada meetme raames toetust haigla hoonete ehitamisega seotud projektidele. Kuigi meetme eelarve on tervikuna jaotatud, on apellandil kuni abikõlblikkuse perioodi lõpuni teoreetiliselt jätkuvalt võimalus toetust saada, kui mõnelt toetust saanud taotlejalt toetus tagasi nõutakse või taotleja ise toetusest loobub (nt perioodil 2004–2006 loobus toetusest SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, mistõttu oli võimalik anda täiendavalt toetust SA-le Tartu Ülikooli Kliinikum).

3-10-145 7(12)

Apellandi käsitlusega nõustumise korral, et algsete taotluste esitamisel ei arvestatud ühelgi juhul taotluse osalise rahuldamise võimalusega, mistõttu sellist variant pole ka analüüsitud ja esialgse hindamise tulemused pole järelikult kasutatavad, muutuks STS 2007–2013 § 17 lg 1 täiesti sisutuks. Seadusandja on selgelt pidanud võimalikuks nii toetuse summa kui kavandatavate tegevuste muutmise hindamist sama taotluse raames. Projekti eesmärgi hindamisel hinnatakse eelkõige seda, kas projekt on vajalik antud piirkonna tervishoiupoliitikat silmas pidades, ning ainuüksi eelarve muutumine seda ei mõjuta (nt ehitushindade reaalne langus). Viide haldusasjas nr 3-09-1488 tehtud kohtulahendi põhjenduste mittesiduvusele ei ole asjakohane, sest antud juhul on teises asjas hinnatud sama haldusakti ja samu väiteid ning tegemist ei ole sisuliselt uue asjaga. Apellant on pidanud ühelt poolt vajalikuks kõigile taotlejatele võimaluse andmist esitada taotlus vähendatud toetusega, kuid teisalt heidab vastustajale ette algsete taotluste osas uue hindamise läbi viimata jätmist. Apellandi tegelik soov jääb vastustajale arusaamatuks ning pole selge, kas taotluste muutmine ja ümberhindamine pidanuks hõlmama ka SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja SA Tartu Ülikooli Kliinikum taotlusi.

Vastustaja ei ole isikute ebavõrdset kohtlemist kunagi eitanud, sest olukorras, kus avalikke vahendeid oli taotlusvoorus 1 724 800 000 krooni ning kuue taotluse maht kokku oli

2 498 120 341 krooni, on selge, et kõiki taotlusi pole võimalik rahuldada. Ebavõrdne kohtlemine on aga lubatud, kui see on mõistlikult ja asjakohaselt põhjendatud. Menetluste käigus on sellekohaseid põhjendusi ja tõendeid esitatud piisavalt. Ebaõige on väide, et meetme määrust muudeti üksnes selleks, et lisada investeeringute kavva IVKH. Seletuskirjast nähtub üheselt, et lähtuti küll eelistusnimekirjast, kuid toetuse määramise eelduseks oli, et projekt on võimalik ellu viia ka vähendatud toetuse summaga. Kui see poleks IVKH projekti puhul olnud võimalik, oleks järgmisena hinnatud LTKH projekti elluviimise võimalikkust vähendatud toetussummaga. Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 korraldus nr 564 on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane. Vastustajal oli õiguslik alus teha IVKH-le ettepanek toetuse suuruse vähendamiseks (STS 2007–2013 § 17 lg 1, meetme määruse § 14 lg 3 koosmõjus HMS § 44 lg 1 p-ga 1) ning diskretsiooni on teostatud nõuetekohaselt.

9. Kolmas isik SA Ida-Viru Keskhaigla vaidleb kirjalikus seisukohas apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 korraldus nr 564 ei saa rikkuda LTKH subjektiivseid õigusi ja kaebajal puudub põhjendatud huvi selle õigusvastasuse tuvastamiseks. Korraldus ja selle andmiseks läbiviidud haldusmenetlus on suunatud IVKH-le, mitte LTKH- le. Toetuse saamise võimaluse kaotas LTKH juba hindamiskomisjoni 22.08.2008 eelistusnimekirjaga ja Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 korraldusega nr 386. Korralduse nr 564 õigusvastasuse tuvastamine ei annaks LTKH-le alust kahjunõude esitamiseks, sest korralduse ja kahjuliku tagajärje (toetusest ilmajäämine) vahel puudub põhjuslik seos. Sellest tulenevalt on esitatud tuvastamiskaebus perspektiivitu. Kaebaja ei ole ka vaidlustanud LTKH 28.09.2009 vähendatud toetusega taotluse nr 4-1/70-3 suhtes Sotsiaalministeeriumi 14.10.2009 kirjaga nr 11.7-4/3055 tehtud otsustust mitte algatada meetme raames uut taotlusvooru ega projektide ümberhindamist. Olukorras, kus kaebajal puudus õigus nõuda enda projekti kinnitamist investeeringute kavasse, ei saa rääkida ka tema subjektiivsete õiguste rikkumisest.

Investeeringute kavast algselt välja jäänud projektide täiendav hindamine polnud vajalik. Eelistusnimekirja kui eelhaldusakti (vt ringkonnakohtu otsus nr 3-09-1488) kaebaja enam vaidlustada ei saa, sest selle peale esitas ta kaebuse haldusasjas nr 3-08-2468, milles menetlus on jõustunud lahendiga lõpetatud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja projekt oli

3-10-145 8(12) eelistusnimekirjas neljandal kohal ning investeeringute kavasse oli jagamata toetuse summast lähtudes võimalik täiendavalt lisada ainult üks (s.o kolmas) projekt. Kuna lähtuda tuli eelistusnimekirjast, siis pole asjakohased kaebaja väited, et vastustajal oli võrdse kohtlemise tagamiseks kohustus projektid ümber hinnata. Sotsiaalministeerium on asjas tähendust omavaid asjaolusid arvestades teinud põhjendatud kaalutlusotsuse, et meetme allesjäänud eelarvevahendite kasutuselevõtuks on kõige optimaalsem kasutada STS 2007–2013 § 17 lg-st

1 (ja meetme määruse § 14 lg-st 3) tulenevat võimalust taotleja nõusolekul toetuse summat vähendada ja projekti tegevusi muuta, kui siiski saavutatakse projekti eesmärgid. Rakendusasutus on teostanud vastavuskontrolli selle üle, kas kolmanda isiku vähendatud toetussummaga taotlus (esitatud 25.09.2009) vastab muus osas 2008. a juunis esitatud algsele taotlusele. Taotluste uueks hindamiseks puudus igasugune alus ja vajadus, sest taotlusele hindamiskomisjoni poolt antud hindepunktid ei saanud muudetud taotluse vastavuskontrolli läbiviimisega kuidagi muutuda ega mõjutada eelistusnimekirjas tagapool asuvate taotlejate õigusi. Finantsanalüüsi osas puudub Sotsiaalministeeriumil pädevus kontrollida, kas taotletud toetuse summaga on projekt võimalik ellu viia, vaid kontrollitakse ainult seda, kas finantsanalüüs on koostatud vastavalt juhendile. Paljasõnaline on kaebaja väide, et taotluste erinevus võis seisneda ka muus kui taotletavas summas, samuti pole alust kahtluseks, et võimalikud erinevused võinuks mõjutada teisi hindamiskriteeriume (projekti vajalikkus, teostatavus ja jätkusuutlikkus). Võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud ning vaidlustatud akt on piisavalt põhjendatud, tagamaks kaebajale võimaluse realiseerida oma õigusi. Vaidlustamisviite puudumisele tuginemine oleks asjakohane vaid kaebetähtaja vaidluses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

11. Apellandil tuvastamiskaebuse esitamiseks kaebeõiguse olemasolu küsimusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt peatuda, sest seda on piisavalt käsitletud juba Riigikohtu 11.10.2012 määruses nr 3-3-1-35-12 (p-d 17-19) ja samuti halduskohtu otsuses.

Käesolevas vaidluses on peamiseks lahendamist vajavaks küsimuseks see, kas vastustajal oli pärast meetme raames korraldatud esmase taotlusvooru lõpuleviimist ning projektide eelistusnimekirja ja investeeringute kava kinnitamist õiguslik alus teha meetme eelarve jäägi ärakasutamiseks projekti muutmise ettepanek üksnes algselt esimesena toetuseta jäänud IVKH-le või oleks rakendusasutusel tulnud meetme eelarve jaotamata osas võimaldada projektide muutmist kõigi esialgu toetuseta jäänud taotlejate vahel ning seejärel viia muudetud projektide suhtes läbi uus hindamine. Vaidlust ei ole selles, et meetme hindamiskomisjoni poolt 22.08.2008 kinnitatud eelistusnimekirjas oli IVKH 3. kohal ja LTKH 4. kohal, kuid vaidlus on selles, kas vastav eelistusnimekiri sai meetme eelarve kasutamata jäänud vahendite hilisemal jaotamisel üldse olla asjassepuutuv.

12. STS 2007–2013 § 12 lg 2 kohaselt antakse toetust avatud taotlemise, investeeringute kava või programmi alusel ning § 12 lg 4 volitab meetme tingimused kehtestama rakendusasutuse juhti. Praegusel juhul on asjassepuutuv sotsiaalministri 19.03.2008 määrus nr

15 „Meetme „Keskja piirkondlike haiglate infrastruktuuri optimeerimine“ tingimused“. STS 2007–2013 §-s 19 on eraldi reguleeritud toetuse andmine Vabariigi Valitsuse kinnitatava

3-10-145 9(12) investeeringute kava alusel ning § 19 lg-st 1 ja lg 4 p-st 4 tulenevalt lähtutakse investeeringute kava koostamisel ja muutmisel meetme tingimustes sätestatust. Meetme määruse § 13 lg 7 järgi koostab rakendusasutus investeeringute kava eelistusnimekirja alusel ja meetme eelarvevahendite piires. Lisaks näeb meetme määruse § 14 lg 2 ette, et kui meetme eelarves on kasutamata vahendeid, võib rakendusasutus algatada investeeringute kava muutmise projektide lisamiseks investeeringute kavasse, lähtudes määruse §-des 10-13 sätestatud tingimustest ja korrast.

STS 2007–2013 § 17 lg 1 sätestab, et meetme tingimustes võib ette näha, et kui taotluse täielik rahuldamine ei ole võimalik või põhjendatud, võib taotleja nõusolekul taotletud toetuse summat vähendada ja projekti tegevusi muuta tingimusel, et saavutatakse taotluses sisalduva projekti eesmärgid. Kui taotleja ei ole nõus toetuse vähendamise või tegevuste muutmisega, tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus. Antud juhul meetme määrus sellist tingimust esialgse investeeringute kava Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 korraldusega nr 386 kinnitamise ajal ei sisaldanud. Vastav erand lisati sotsiaalministri 19.08.2009 määrusega nr 75 ning alates 30.08.2009 kehtiva meetme määruse § 14 lg 3 kohaselt juhul, kui investeeringute kavasse taotluse lisamine on võimalik taotluse osalise rahuldamisega, võib taotleja nõusolekul taotletud toetuse summat vähendada ja projekti tegevusi muuta tingimusel, et saavutatakse taotluses sisalduva projekti eesmärgid. Kui taotleja ei ole nõus toetuse vähendamise või tegevuste muutmisega, tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus.

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et meetme hindamiskomisjoni poolt 22.08.2008 kinnitatud projektide eelistusnimekiri (I kd, tl 20-38) oli asjakohane ka investeeringute kava hilisemal täiendamisel IVKH projektiga selle vähendatud mahus (s.o Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 korralduse nr 564 andmisel). Silmas tuleb pidada, et meetme määruse § 13 lg-st 7 ja § 14 lg-st 2 tulenevalt ei olnud investeeringute kavasse õiguslikult võimalik lisada projekte rohkem kui meetme eelarve kogumahtu (1 724 800 000 krooni vastavalt meetme määruse §-le 8) arvestades saanuks taotlusi üldse rahuldada. Kuna kahe parimaks hinnatud projekti elluviimiseks taotletud toetuste kogusumma oli 1 544 880 000 krooni ning allesjäänud

179 920 000 krooni oli väiksem kui eelistusnimekirjas kolmandaks platseerunud projekti realiseerimiseks arvestatud toetuse summa (234 915 254 krooni), siis ei olnud investeeringute kavasse objektiivselt võimalik koheselt kolme projekti lisada, vaid kava täiendamine kolmanda projektiga eeldas selle projekti elluviimiseks taotletud toetuse summa vähendamist. Isegi kui meetme määruse § 13 lg-s 7 ja § 14 lg-s 2 sätestatut mitte tõlgendada viisil, et investeeringute kavasse arvatavate projektide elluviimiseks taotletud toetuste summa kokku ei või ületada meetme eelarve kogumahtu, ei mõjutaks see kuidagi kaebaja õiguslikku positsiooni, vaid pigem vastupidi, sellises olukorras puudunuks ilmselgelt igasugune alus viia enne kolmanda projekti investeeringute kavasse lisamist läbi taotluste täiendavat hindamist, vaid selle saanuks investeeringute kavasse lisada algsel kujul ning toetuse taotluse täielik rahuldamine olnuks võimalik juhul, kui esineb mõni meetme määruse § 14 lg-s 1 loetletud olukordadest (nt nimekirjas eespool olev taotleja loobub oma projekti elluviimisest või viivitab sellega ülemääraselt või Euroopa Komisjon ei kinnita suurprojekti elluviimist).

Situatsioonis, kus meetme eelarves on kasutamata vahendeid, annavad meetme määruse § 14 lg-d 2 ja 3 rakendusasutusele ringkonnakohtu hinnangul vastavalt kaks valikut: 1) algatada investeeringute kava muutmine uute projektide lisamiseks, viies selleks läbi meetme määruse §-des 10-13 ettenähtud menetluse (sh uute taotluste esitamine, projektide hindamine ja uue eelistusnimekirja kinnitamine); 2) lisada investeeringute kavasse vähendatud toetuse summaga või muudetud tegevustega projektid, lähtudes kinnitatud eelistusnimekirjast (ja tingimusel, et eelistusnimekirjas

3-10-145 10(12) positsioneeritud taotluses sisalduva projekti eesmärgid muudatustele vaatamata saavutatakse). Apellandi seisukohtades kirjeldatud kolmanda variandi lubatavust, mille puhul toimuks kõigi esialgu investeeringute kavast väljajäänud taotluste (projektide) uus hindamine, kuid samas ei toimuks uute taotluste (projektide) esitamist, meetme määrusest järeldada ei saa. Valiku eeltoodud kahe variandi vahel teeb rakendusasutus kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lg 1), kusjuures arvesse võetavateks kaalutlusteks võivad muu hulgas olla menetlusökonoomilised aspektid (nt uute projektide hindamise ressursimahukus), abikõlblikkuse perioodi kestus, investeeringute kavast esialgu väljajäänud projektide olulisus jmt.

Seoses väitega, et esialgsetes projektides ei olnud ega saanudki olla arvestatud (sh finantsanalüüsi koostamisel) toetuse osalise saamise võimalusega, leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus meetme määruse § 14 lg-s 3 sätestatu rakendamise kohustuslikuks tingimuseks on see, et muudatustele vaatamata saavutatakse taotluses sisalduva projekti algsed eesmärgid (st projekt olemuslikult ei muutu), ei ole mingit alust eeldada, et korduva hindamise läbiviimisel kujuneks projektide eelistusnimekiri teistsuguseks. Lisaks on antud juhul tegemist kaheastmelise menetlusega, milles lõplik taotlus toetuse saamiseks esitatakse vastavalt meetme määruse §-dele 15-17 rakendusasutusele alles ühe aasta jooksul pärast projekti investeeringute kavasse lisamist ning rakendusasutus peab muu hulgas hindama taotlusele lisatud tasuvusja teostatavusanalüüsi (vt meetme määruse § 15 lg 1 p 1, § 16 p 3, §

17 p-d 9-11, § 18 lg 1). Seega hinnatakse enne toetuse taotluse rahuldamist igal juhul täiendavalt üle ka meetme määruse § 13 lg 3 p-des 2-4 ning sotsiaalministri 22.05.2008 käskkirjaga nr 90 kinnitatud „Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse meetme „Keskja piirkondlike haiglate infrastruktuuri optimeerimine“ investeeringute kava koostamiseks esitatavate projektide hindamise juhise“ (III kd, tl 105-118p) p-s 4 sätestatud küsimused (s.o projekti teostatavus, jätkusuutlikkus ning toetuse vajalikkus tegevuse edukaks läbiviimiseks). Seetõttu ei oma määravat tähtsust, et IVKH muudetud taotluse (III kd, tl 252-258) investeeringute kavasse lisamise eelselt selle finantsanalüüsi täiendavat hindamist läbi ei viidud. Rakendusasutuse koostatud 05.02.2010/16.02.2010 taotluse vastavuse kontroll-lehe (III kd, tl 259-260), millega hinnati IVKH 29.01.2010 toetuse taotlust (mitte IVKH 25.09.2009 investeeringute kava koostamise taotlust), nõuetekohasus käesoleva vaidluse esemeks olla ei saa ning ringkonnakohus selles osas seisukohta ei võta.

14. Apellandi väited võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest ei ole põhjendatud. Algse taotluse muutmiseks üksnes IVKH-le võimaluse andmine tulenes otseselt asjaolust, et tema projekt oli eelistusnimekirja koostamisel hinnatud esialgselt investeeringute kavasse lisamata projektidest parimaks. Seega esines erinevaks kohtlemiseks mõistlik ja asjakohane põhjus ning IVKH taotluse muutmist võimaldanud STS 2007–2013 § 17 lg 1 ja meetme määruse §

14 lg 3 ei ole vastuolus põhiseaduse §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. Nagu juba eespool rõhutatud, oli taotluse muutmise võimaldamine lahutamatult seotud tingimusega, et algse projekti eesmärgid muudatustele vaatamata igal juhul saavutatakse. Seetõttu ei olnud vajalik ka projektide uue hindamise läbiviimine. Kõigile taotlejatele on menetluses olnud tagatud võrdsed võimalused. Ehkki meetme tingimuste muutmine menetluse käigus ja muudatuste laiendamine pooleliolevale menetlusele võib olla sageli problemaatiline, ei ole see praegusel juhul toonud kaasa isikute õiguste varasemast ulatuslikumat piiramist, menetlusosaliste ebavõrdset kohtlemist ega muutnud menetlust läbipaistmatuks. Seejuures ei saa nõustuda ka apellandi hinnanguga, justkui ilmneks meetme määruse muutmise eelnõu seletuskirjast (I kd, tl 122-130), et selle ainus eesmärk oli IVKH projekti investeeringute kavasse lisamine, sest seletuskirjas on selgelt märgitud sedagi, et kui IVKH muudetud projekti ei esita või selle eesmärke pole võimalik vähendatud toetusega saavutada, siis saanuks järgmisena muudetud taotluse esitada LTKH, kelle projekt on eelistusnimekirjas neljandal kohal.

3-10-145 11(12)

15. Apellant leiab lisaks, et Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 korraldus nr 564 ei ole nõuetekohaselt põhjendatud, sest see ei sisalda haldusakti põhimotiive ega ka viidet põhjenduste sisaldumisele muus dokumendis, samuti puudub korraldusel vaidlustamisviide. LTKH on seisukohal, et ainuüksi vaidlusaluse korralduse vormiliste puuduste tõttu tuleks kaebus rahuldada ja tunnistada haldusakt õigusvastaseks.

HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 näeb ette nõuded haldusakti põhjendamisele. Muu hulgas tuleneb HMS § 56 lg-te 2 ja 4 koostoimest, et põhjendustes ei pea näitama haldusakti andmise faktilist alust, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Käesolevas asjas vaidlustatud korralduses on märgitud korrektne õiguslik alus (STS 2007–2013 § 19 lg 2), kuid välja pole toodud selle andmise faktilist alust. Arvestades, et vaidlusalune korraldus tugines sellele eelnevalt vastu võetud 22.08.2008 eelistusnimekirjale kui kehtivale eelhaldusaktile (s.o LTKH õiguste piiramine tulenes juba nimetatud aktist), ning IVKH 25.09.2009 taotlus vähendatud summas toetuse eraldamiseks rahuldati tervikuna, siis on antud juhul tegemist HMS § 56 lg-s 4 märgitud olukorraga, kus haldusaktis faktilise aluse märkimata jätmist ei ole põhjust haldusorganile ette heita ega muuda selle puudumine haldusakti õigusvastaseks. Investeeringute kava kinnitamine Vabariigi Valitsuse poolt ei ole ka kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt (seda ei saa samastada korralduse andmise eelselt rakendusasutuse poolt kaalutlusõiguse alusel tehtud otsustustega läbiviidavate menetlustoimingute valikul). Kuna HMS § 57 lg-st 2 tulenevalt ei too vaidlustamisviite puudumine iseenesest kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi, ei saa pelgalt see eksimus olla ka aluseks kaebuse rahuldamiseks ja vaidlustatud korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks, vaatamata Riigikohtu 29.11.2012 otsuses nr 3-3-1-29-12 (p 26) väljendatud seisukohale, et haldusakti õigusvastasuse ja tuvastamiskaebuse rahuldamise seisukohast ei oma iseenesest tähtsust, kas kindlakstehtud puuduse näol oli tegemist sellise rikkumisega, mis võis mõjutada asja sisulist otsustamist.

16. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb AS Lääne-Tallinna Keskhaigla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.03.2013 otsus (täiendatud 09.05.2013) muutmata.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 8 näeb ette, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Samasisulise regulatsiooni nägid ette kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 92 lg-d 1 ja 7. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et AS Lääne-Tallinna Keskhaigla on esimese astme kohtumenetluses tasunud kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluste ning määruskaebuste esitamisel kokku riigilõivu 92,66 eurot (I kd, tl 151; I kd, tl 168; II kd, tl 19; II kd, tl 84; II kd, tl 104; II kd, tl 211). Lisaks on kaebaja kandnud õigusabikulusid kokku 19 518,06 eurot (III kd, tl 170-220). Seega on kaebaja enne apellatsioonimenetlust kandnud menetluskulusid kokku summas 19 610,72 eurot.

Apellatsiooniastmes on AS Lääne-Tallinna Keskhaigla tasunud riigilõivu apellatsioonkaebuselt 15 eurot (IV kd, tl 66) ning ekslikult topelt tasutud (IV kd, tl 67) osas on riigilõiv tagastatud Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2013 määrusega. Apellant on 18.03.2014 taotlenud ringkonnakohtult ka õigusabikulude väljamõistmist summas 1242,71 eurot. Nimetatud suuruses õigusabikulude kandmine ja nende seos käesoleva asja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kolmas isik on esitanud taotlusele vastuväite, leides, et menetluskulude väljamõistmist on taotletud hilinenult.

3-10-145 12(12) Tallinna Ringkonnakohus määras 17.02.2014 määrusega haldusasja nr 3-10-145 lahendamiseks kirjalikus menetluses ning määras täiendavate avalduste ja seisukohtade esitamise tähtpäevaks 18.03.2014, kusjuures uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus tuli kohtule esitada nii, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada hiljemalt 11.03.2014 (vt määruse resolutsiooni p 3). Määruse põhjenduste p-s 5 oli täpsustatud, et muu hulgas tuleb hiljemalt 11.03.2014 esitada ka menetluskulude väljamõistmise taotlus ja kulude kandmist tõendavad dokumendid. Kuna AS Lääne-Tallinna Keskhaigla esitas menetluskulude väljamõistmise taotluse alles 18.03.2014, on see esitatud hilinemisega ja taotluses sisalduvad õigusabikulud jääksid HKMS § 109 lg 1 alusel välja mõistmata ka kaebuse rahuldamise korral. Apellandi 19.03.2014 menetlusdokumendis esitatud vastuväited ei ole põhjendatud ega kõrvalda tähtaja rikkumise fakti. Apellandi esindaja pole toonud välja ühtegi mõjuvat põhjust, mis saanuks dokumentide hilinemisega esitamist õigustada. Apellandi arvessevõetavaks menetluskuluks apellatsiooniastmes on seega üksnes riigilõiv 15 eurot. Kuna AS Lääne- Tallinna Keskhaigla apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel apellandi enda kanda.

Vabariigi Valitsus (Sotsiaalministeeriumi kaudu) ei ole menetluskulude kandmise kohta esimese ega teise astme kohtus andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

Kolmas isik SA Ida-Viru Keskhaigla on esimese astme kohtus kandnud menetluskulusid (õigusabikulusid) 6590,65 eurot (II kd, tl 185-190p; II kd, tl 233-239; III kd, tl 43-44; III kd, tl 221-227; IV kd, tl 6-12). Tallinna Halduskohus mõistis 22.03.2013 otsusega (täiendatud 09.05.2013) kolmanda isiku menetluskulud kaebajalt välja 6273,85 euro ulatuses, leides, et viimase istungiga seotud 316,80 euro suuruse õigusabikulu kandmine ei ole nõuetekohaselt tõendatud.

Apellatsiooniastmes on kolmas isik taotlenud õigusabikulude kaebajalt väljamõistmist summas 1324,80 eurot. Nimetatud suuruses õigusabikulude kandmine seoses käesoleva asja menetlemisega ringkonnakohtus on advokaadibüroo arvete ja maksekorraldustega nõuetekohaselt tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on menetluskulude suurus põhjendatud ning kolmanda isiku esindaja poolt apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks ja täiendavate seisukohtade esitamiseks kulutatud 11,5 tundi ei ole vaidluse sisu ja apellatsioonkaebuse enda mahtu (19 lk) arvestades ülemääraselt suur. Kuna kolmas isik osales käesoleva haldusasja menetluses vastustaja poolel ning kaebus jääb rahuldamata, tuleb kaebajalt kolmanda isiku kasuks mõista välja viimase poolt kantud menetluskulud apellatsiooniastmes tervikuna ehk summas 1324,80 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman