2-11-28562/42 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. märts 2014. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-28562

Tsiviilasi

Diana Chechulina hagi Eesti Energia Kaevandused AS

vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

20 987,78 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 04. aprilli 2012.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Diana Chechulina apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

11. märts 2014.a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Diana

Chechulina

(IK:

XXXXXXXXXXX) esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga

Vastustaja (kostja): Eesti Energia Kaevandused AS (RK:

10032389), esindaja jurist Kersti Tingas

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 4. aprilli 2012.a otsus. Teha

asjas uus otsus, millega rahuldada Diana Chechulina hagi

Eesti Energia Kaevandused AS vastu osaliselt.

2. Mõista välja Eesti Energia Kaevandused AS-lt Diana

Chechulina kasuks:

2.1. Varalise kahju hüvitis alates 21.04.2011.a kuni

30.01.2012.a igakuiselt 126,79 eurot ja alates 31.01.2012

igakuiselt 102,67 eurot.

2.2. Ühekordne hüvitis vastavalt kollektiivlepingule

summas 2202,90 eurot.

2.3. Hüvitis mittevaralise kahju eest summas 4700 eurot.

3. Rahuldada Diana Chechulina apellatsioonkaebus

osaliselt.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta tsiviilasjas kantud menetluskulud 50 % ulatuses

Diana Chechulina kanda ja ülejäänud 50 % ulatuses Eesti

Energia Kaevandused AS-i kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Diana Chechulina esitas 17. juunil 2011 hagi Eesti Energia Kaevandused AS vastu varalise

kahju hüvitamiseks ja 03. veebruaril 2012 täiendas hageja hagiavaldust mittevaralise kahju

nõudega. Hageja nõudis kostjalt alates 21. aprillist 2011 tervise kahjustamisest tekkinud

varalise kahju hüvitamist igakuiselt summas 253,58 eurot, kollektiivlepingu alusel püsiva

töövõime osalisest kaotusest tingitud hüvitise väljamaksmist kuue kuu keskmise palga

ulatuses summas 4 005,80 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 9 586,74 eurot.

Hagiavalduse kohaselt toimus 25. märtsil 2010 Eesti Energia Kaevandused AS Narva karjääri

Viivikonna laadimiskompleksis tööõnnetus, mille käigus hageja sai raske tervisekahjustuse –

vasaku käe metakarpaalluude hulgimurd, vasaku käe ja randme hulgihaavad.

Hageja tööks oli vagunite täitmine põlevkiviga ja põlevkiviproovide võtmine. Tööõnnetuse

toimumise päeval läks proovivõtumasin katki. Hageja midagi teha ei saanud ja tahtis

pöörduda mehhaaniku poole, kuid teel tuli talle vastu lukksepp A.K. Hageja pöördus seoses

probleemiga A.K poole. Hageja ja A.K avasid masina trumli ülemise luugi, kust oli näha, et

varbrest oli ummistunud põlevkivi tükkidega. Hageja palus A.K varbrest eemaldada. Hageja

puhastas ummistuse käega, kuivõrd muid töövahendeid polnud. Seejärel vasarpurusti kukkus

inertsist hageja käe peale.

Hageja oli seisukohal, et tööõnnetuse põhjustas tööandjapoolne ebapiisav väljaõpe ja

ohutusalane juhendamine. Ohutusjuhend nr 33 ei sisaldanud nõudeid, keelde ja töötaja

tegevusi tööõnnetuse põhjustanud rikke likvideerimise kohta. Samuti ei kuulunud töölepingu

ja ametijuhendi järgi hageja töökohustuste hulka põlevkivi proovide võtmine. Hageja taotles

võlaõigusseaduse (VÕS) § 130 lg-te 1 ja 2 alusel varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist.

Hageja leidis, et tööõnnetuse toimumises oli süüdi tööandja, sest töötervishoiu ja tööohutuse

seaduse § 12 lg 1 kohaselt peab tööandja tagama töötervishoiu- ja tööohutuse nõuete täitmise

igas tööga seotud olukorras ning Vabariigi Valitsuse 11. jaanuari 2000 määruse nr 13

Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded § 1 lg 6 p 1 kohaselt peab

tööandja tagama töövahendi kasutamiseks väljaõppe ja ohutusalase juhendamise.

Hageja märkis, et korraldusega nr 34 kohustati hagejat täitma tööülesandeid, mida ta

töölepingu kohaselt poleks pidanud täitma ning see on johtuvalt töölepingu seaduse

(TLS) § 5 lg-st 4, §-st 12 ja § 17 lg-st 1 ebaseaduslik. Tulenevalt asjaolust, et hageja ei

töötanud töölepingu järgi proovivõtjana, ei pidanud ta seega täitma ka proovivõtja

ametijuhendit. Seda, et tööandja ohutusalane juhendamine oli ebapiisav ja formaalne, kinnitab

ka kostja esitatud tõend ohutusalase juhendamise kohta (kahe ametikoha kogu ohutusalane

juhendamine viidi läbi ühel päeval kuue tunniga).

Kostja töötaja M.M külastas 26. märtsil 2010 hagejat haiglas ja kirjutas omakäeliselt hageja

selgituste alusel seletuskirja, kuivõrd hageja ei olnud ise võimeline kirjutama. Samuti palus

M.M 26. märtsil 2010 anda hagejal allkiri ohutusjuhendilehele, mis kandis kuupäeva

01. veebruar 2010.

Hageja varaline kahju seisnes osalisest töövõime kaotusest tulenenud sissetulekute

vähenemises ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemises. Hageja igakuine varaline

kahju oli 253,58 eurot ja hageja palus varalise kahju välja mõista alates 21. aprillist 2011.

Hageja nõudis ka ühekordset kollektiivlepingu järgset toetust suurusega 4 005,80 eurot,

kuivõrd kollektiivlepingu p-st 2.1.15.2 tulenevalt kohustus kostja maksma püsiva osalise

töövõimetuse puhul töötajale ühekordselt toetuseks kuue kuu keskmise töötasu. Hageja hindas

talle tekitatud mittevaralise kahju suuruseks 9 586,74 eurot.

2. Kostja Eesti Energia Kaevandused AS vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi täies ulatuses

rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt töötas hageja alates 15. juulist 1992 Eesti Energia Kaevandused AS-is

põlevkiviproovide võtjana. 01. veebruaril 2010 sõlmitud töölepingu kohaselt töötas hageja

Eesti Energia Kaevanduse AS Narva karjääris laadimisjaoskonna põlevkivi laadija ametikohal

alates 01. veebruarist 2010. 01. veebruari 2010 tööandja korralduse nr 34 kohaselt pandi

põlevkivilaadijatele, kes on läbinud eriväljaõppe, põlevkivi proovide võtmise kohustus.

Põlevkivi laadija ja proovivõtja töökohustused on sätestatud ametijuhendites. Tööandja

kehtestas 27. septembril 2001 tööohutusjuhendi proovivõtjatele (juhend nr 33).

Hageja läbis väljaõppe ja ohutusalased juhendamised nii põlevkivi laadijana kui ka

proovivõtjana. Töölepingu järgi oli hageja põlevkivi laadija, kuid 01. veebruari 2010

korralduse nr 34 alusel kohustus hageja täitma ka proovivõtja ametiülesandeid. Hageja oli

sellest teadlik ja korraldusega nr 34 tutvunud. Hageja oli tutvunud ka põlevkivi laadija ja

proovivõtja ametijuhenditega, mis olid hageja poolt allkirjastatud. Hageja väide, nagu oleks ta

tööohutusalase juhendamise registreerimise raamatusse allkirja andnud haiglas pärast

õnnetusjuhtumit, on pahatahtlik, alusetu ning tõendamata.

Kostja oli seisukohal, et tööõnnetuse toimumises oli süüdi hageja ja õnnetuse asjaolud olid

fikseeritud tööõnnetuse raportis. Hageja teostas tööülesannet, mis ei kuulunud tema

töökohustuste hulka. Ohutusjuhendi nr 33 p 19 kohaselt kohustus hageja jälgima töövahendi

teenindamisel selle tööd ning teavitama kõikidest riketest koheselt I töövahetuses

laadimisjaoskonna mehhaanikut ning II ja III vahetuses laadimisjaoskonna brigadiri. Hageja

asus laadimisjaoskonna seadmete remondi ja valve elektrilukksepp A.K riket kõrvaldama ja

eiras seega kostja poolt kehtestatud tööohutusnõudeid. Kostja poolt koostatud riskianalüüsis

on ohuteguritena välja toodud masinate liikuvad osad ja kahjulike faktorite vähendamiseks on

tehniliste abinõudena välja toodud kaitsepiirete olemasolu ja organisatsiooniliseks abinõuks

on ohutusjuhend nr 33. Hagejat oli ohutusjuhendiga tutvustatud ning ta pidi teadma, et p 6

kohaselt pidi proovivõtja tööõnnetuse vältimiseks olema tööde teostamise ajal tähelepanelik

ning ei tohtinud kasutada töövõtteid, mis võisid olla ohtlikud temale endale ja ümbritsejatele.

Kui hageja oleks lähtunud oma ametijuhendist ja ohutusjuhendist ning kehtivast

seadusandlusest, ei oleks tööõnnetust juhtunud.

VÕS § 1043 kohaselt tuleb kannatanule õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada juhul, kui

kahju tekitaja on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt

seadusele. Hagist ei selgu tööandja õigusvastane tegu, põhjuslik seos kahju ja tööandja teo

vahel ning tööandja süü kahju tekitamises. Hageja väide, et kostja süü seisnes selles, et ta

kohustas hagejat seadusevastaselt täitma proovivõtja ametiülesandeid, on alusetu.

01. veebruari 2010 korralduse nr 34 kohaselt kohustus hageja täitma ka proovivõtja

ametiülesandeid. Hageja ei toonud välja ühtegi seaduse sätet, mis keelanuks tööandjal sellist

korraldust välja anda.

Hagis toodud kollektiivlepingust tuleneva nõude osas kohustub Eesti Energia Kaevandused

AS vastavalt lepingu p-le 2.1.18.3 mitte maksma hagis nimetatud toetust, kui õnnetusjuhtumi

ainsaks põhjuseks oli kannatanu enda tegevus või tegevusetus. Kuivõrd õnnetus juhtus täiel

määral hageja süül, ei ole kostjal alust hageja poolt nõutud hüvitise väljamaksmiseks. Kostja

oli seisukohal, et kostja ei ole hageja suhtes õigusvastaselt käitunud.

Hageja esitas mittevaralise kahju nõude summas 9 586, 74 eurot ja viitas VÕS § 130 lg-le 2,

kuid jättis tähelepanuta VÕS § 130 lg 1, mille kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle

kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb

kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste

suurenemisest tekkinud kulud ning täielikult või osaliselt töövõimetusest tekkinud kahju,

sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest

tekkinud kahju. Hageja ei kirjeldanud hagis mitte ühtegi eespool nimetatud paragrahvist

tulenevat kulu (ravimid, sanatoorne ravi jne). Täiesti arusaamatuks jäi, miks on mittevaralist

kahju hinnatud just sellises väärtuses.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohtu 04. aprilli 2012 otsusega jäeti D. Chechulina hagi Eesti Energia

Kaevandused AS vastu varalise ja mittevaralise kahju väljamõistmiseks rahuldamata.

Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda.

Maakohus tuvastas, et vaidluse all ei olnud asjaolu, et hagejaga toimus 25. märtsil 2010

tööõnnetus, mille tagajärjel hageja sai vigastusi, mis hilisemalt põhjustasid hageja töövõime

vähenemise. Pooled vaidlesid eelkõige selle üle, kas kostja on hagejal tekkinud kahju eest

vastutav.

Maakohus märkis, et VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose

tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev

sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt

hilisemat

sündmust

toimunud.

Eeltoodust

tulenevalt

peab

käesolevas

tsiviilasjas

tööandjapoolne õigusnormide rikkumine (sh hoolsusnormide rikkumine tegevuse või

tegevusetuseta) olema põhjustanud töötajale kahju, st ilma tööandjapoolse rikkumiseta ei

oleks hagejal kahjulikke tagajärgi saabunud ega kahju tekkinud.

Hageja väitel põhjustas tööõnnetuse ja tal tekkis kahju seetõttu, et kostja: (1) ei teostanud

vajalikku ja piisavat väljaõpet ning ohutusalast juhendamist; (2) ei sisaldanud ohutusjuhend

nõudeid, keelde ja töötaja tegevusi tööõnnetuse põhjustanud rikke likvideerimise kohta; (3) ei

kuulunud hageja töökohustuste hulka põlevkivi proovide võtmine, millest johtuvalt ei saanud

hageja ka ohutusjuhendit rikkuda ning põlevkivi proovide võtmise kohustuse panek

(korraldus nr 34) hagejale oli ebaseaduslik.

Hageja andis tööõnnetuse kohta selgituse 26. märtsi 2010 seletuskirjas, mis kirjutati M.M

poolt hageja sõnade kohaselt ja mille õigsust hageja oma allkirjaga kinnitas (tl 91-92).

Seletuskirjast tuleneb, et 25. märtsil 2010 töötas hageja esimeses vahetuses ja sai töökäsu

meistrilt. Tema tööülesandeks oli põlevkivi proovide võtmine ja vintside teenindamine.

Umbes kella 10.10 paiku lülitus välja masina elektritoite kilbis kaitselüliti. Samal ajal laskus

ülakorruselt alla elektrilukksepp A.K ja hageja informeeris teda juhtunust. A.K kontrollis üle

elektritoitekilbi ja veendus, et kaitselüliti oli väljas ja elektritoidet masinale ei olnud. Seejärel

avasid nad masina vasarpurusti trumli ülemise luugi ja nägid, et varbrest oli ummistunud

põlevkivi tükkidega. Järgnevalt eemaldas A.K kangi abil varbresti. Varbresti paiknemisavast

kukkus välja mõni põlevkivi tükk. Seejärel läks A.K uuesti kilbiruumi ja lülitas sisse masina

kaitselüliti, misjärel lülitas hageja masina selle proovikäivituseks juhtimispuldist tööle. Pärast

proovikäivitust läks hageja koos A.K masina juurde, et varbrest tagasi panna ning enne

varbresti tagasi panemist vaatas hageja korraks varbresti paiknemisava kaudu masina

vasarpurusti trumlisse ning nägi seal vasarate vahele kinni kiilunud põlevkivi tükki. Hageja

otsustas tüki eemaldada, asetas vasaku käe paiknemisavasse ning tundis äkki vasakus käes

teravat valu. Hageja arvas et õnnetuse põhjustas asjaolu, et põlevkivi tüki eemaldamisel

muutsid vasarpurusti rippes olevad osad oma asendit. Viidatud hageja seletus ühtis ka

tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes ja tööõnnetuse raportis kirjeldatud asjaoludega.

Proovivõtja ametijuhendist (tl 26-27) ei tulene, et proovivõtumasina põlevkiviga

ummistumise ja sellest tuleneva masina seiskumise korral on proovivõtjal kohustus masina

rikete kõrvaldamiseks ning proovivõtumasina sisemiste detailide vabastamiseks põlevkivi

tükkidest või muud sarnased tööd. Tööandja poolt kehtestati proovivõtjatele tööohutusjuhend

(juhend nr 33), mille 3. osa sätestas ohutusnõuded töö ajal, sh p 19 sätestas, et proovivõtja

peab töövahendi teenindamisel jälgima töövahendi tööd, teavitama kõikidest riketest

(kõrvalise

müra

ilmnemine,

elektrimootori

ülekuumenemine

jne)

I

töövahetuses

laadimisjaoskonna mehhaanikut. Ohutusjuhendi p-s 6 on loetletud ohufaktoritena, mis võivad

viia õnnetusjuhtumina, mh masinate ja mehhanismide liikuvad osad. Proovivõtja kohustus

õnnetusjuhtumite vältimiseks tööülesannete täitmisel olema tähelepanelik ja mitte kasutama

töövõtteid, mis olid ohtlikud nii endale kui teistele.

Maakohus ei nõustud hagejaga, et tööõnnetuse tingis ebapiisav ohutusjuhend, kuivõrd

viimane ei sisaldanud nõudeid, keelde ja töötaja tegevusi tööõnnetuse põhjustanud rikke

likvideerimise kohta. Maakohus märkis, et töötaja tegevus standardrikete ilmnemisel (milleks

on vaieldamatult ka ummistumise korral masina toite väljalülitumine) oli selgelt ja piisavalt

kirjeldatud tööohutusjuhendi p-s 19. Kuivõrd rikete kõrvaldamine kuulus vastava ala

spetsialisti ülesannete hulka, siis ei saanud ega pidanud ohutusjuhend sisaldama proovivõtjale

keelde ja nõudeid rikke likvideerimise kohta. Hageja ütlused väidetavalt kohustuse kohta

proovivõtumasinat puhastada olid vastuolulised. Kohtuistungil 19. jaanuaril 2012 selgitas

hageja, et kui masin seiskub või läheb rikki, siis pidi proovivõtja pöörduma mehhaaniku

poole; … juhtus, et proovivõtja ise masina puhastas … sellist proovivõtja kohustust

ametijuhendis pole; … kehtestatud polnud sellist keeldu, et käsitsi masinaid puhastada ei

tohi; … hageja on ka varem masinast pidanud käega põlevkivi tükke välja võtma (tl 44).

Kohtuistungil 20. märtsil 2012 selgitas hageja, et lukksepp vastutab proovivõtumasina

(tehnika) eest, hageja ülesandeks oli proovimasina puhastamine (varbresti eemaldamine,

kätega põlevkivitükkide eemaldamine käega, vasarpurustite kätega puhastamine), hiljem aga

kinnitas hageja, et ta ei tea, kust tuleneb tema kohustus proovivõtumasinat puhastada (tl 84 p,

85).

Maakohus oli seisukohal, et põhjendatud ei olnud ning tõendamata olid hageja väited selle

kohta, et kostja ei teostanud vajalikku ja piisavat väljaõpet ja ohutusalast juhendamist ning, et

ohutusjuhendiga tutvumise kohta võeti temalt allkiri alles haiglas 26. märtsil 2010, kuigi

juhendamise kuupäevaks märgiti 01. veebruar 2010. Esmalt märkis maakohus, et hageja,

asudes 01. veebruaril 2010 teostama lisaks põlevkivi laadija tööle proovivõtja kohustuste

täitmist, oli eelnevalt proovivõtja tööd teinud alates 01. maist 1993 (tl 3). Seega ei saanud

proovivõtja töökohustuste täitmine olla hagejale 2010 märtsis võõras ja hagejal pidi olema

piisavalt praktilist töökogemust ning vilumust. Hageja ei sisustanud oma väidet, millist

väljaõpet ja juhendamist ta vajanuks. 19. jaanuari 2012 kohtuistungil kinnitas hageja lisaks

väitele, et allkiri ohutusjuhendi tutvustamise kohta võeti haiglas, ka seda, et ohutustehnika

alane juhendamine oli, kuid millal see läbiti, ta ei mäletanud (tl 44). Tööõnnetuse raporti

lisades oleva juhendamiste väljavõttest tulenes, et hagejat oli ka 28. jaanuaril 2003 (st enne

01. veebruari 2010) juhendatud ja talle oli tutvustatud ohutusjuhendit nr 33. Tunnistaja M.M

ütlustest (tl 86-87) nähtub, et hageja viis ise 2010 jaanuaris kuu aja jooksul läbi väljaõpet

proovivõtjatele. Samuti kinnitas tunnistaja, et hagejat tutvustati ohutusjuhendiga nr 33

muuhulgas 28. jaanuaril 2003 ja 01. veebruaril 2010.

Maakohtu hinnangul ei olnud põhjendatud hageja seisukoht, et hageja töökohustuste hulka ei

kuulunud põlevkivi proovide võtmine ja hageja kohustamine põlevkivi proovide võtmiseks oli

ebaseaduslik (korraldus nr 34). Töölepingujärgne ametikoht oli hagejal põlevkivi laadija, kuid

01. veebruari 2010 korralduse nr 34 kohaselt kohustus hageja täitma ka proovivõtja

ametiülesandeid. Hageja oli sellest teadlik ja korraldusega tutvunud. Hageja selgitas

maakohtus, et tema tööülesanneteks olid vagunite täitmine põlevkiviga ja põlevkivi proovide

võtmine (tl 43). Tunnistaja M.M ütluste kohaselt töötas hageja enne 01. veebruari 2010

kvaliteediosakonnas proovivõtjana. Kvaliteediosakond reorganiseeriti ja paljud inimesed

koondati, proovivõtjate ülesanded pandi põlevkivi laadijatele ja proovivõtja töökohustused

moodustasid töökohustuste mahust umbes 80-90 % (tl 86).

Maakohus leidis, et iseenesest oli õige tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes toodud järeldus, et

ohutusalane juhendamine peab hõlmama teavet ohtude ja ohuolukordade kohta, mis

kaasnevad või võivad kaasneda töövahendi kasutamisega ja selle kasutamisest saadud

kogemusi. Maakohus oli siiski seisukohal, et mitte üheski ohutusjuhendis ei ole võimalik ette

näha ega juhendada töötajat juhtudeks, kui töötaja on ise raskelt hooletu. Uurimiskokkuvõttes

sisalduv ei andnud iseenesest õiguslikku alust kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks kostja

vastu.

Maakohus leidis, et eeltoodu alusel ja seoses sellega, et kostja ei olnud vastutav hagejale

tervisekahjustuse tekitamise eest, ei olnud põhjendatud ükski hageja nõue (varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamine), sh kollektiivlepingu alusel töötaja kuue kuu keskmise palga

ulatuses hüvitise saamise nõue. Kollektiivlepingu lisa p 2.1.18.3 kohaselt ei tulenenud

tööandjale hüvitise maksmise kohustust, kui õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks oli kannatanu

enda tegevus või tegevusetus (tl 93-114).

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. Diana Chechulina esitas Viru Maakohtu 04. aprilli 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse,

milles taotleb otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldatakse D. Chechulina

hagi Eesti Energia Kaevandused AS vastu ja mõistetakse D. Chechulina kasuks välja alates

21. aprillist 2011 kuni 30. jaanuarini 2012 igakuiselt 253, 58 eurot; alates 31. jaanuarist 2012

205, 34 eurot varalise kahju hüvitamiseks; ühekordselt 9 586, 74 eurot mittevaralise kahju

hüvitamiseks ja ühekordselt kollektiivlepingujärgne toetus 4 005, 8 eurot.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on vastustaja apellandile ette heitnud ohutusjuhendi nr 33 rikkumist, mille kohaselt oleks

apellant pidanud rikkest teavitama laadimisosakonna mehaanikut. Rikke ilmnemisel

pöörduski apellant elektrilukksepp A.K poole, kelle tööülesandeks oli rikke kõrvaldamine.

Apellant ei asunud iseseisvalt riket kõrvaldama, vaid koos elektrilukksepaga. Ka tunnistaja

M.M väitis, et mehaaniku poole pöördumisel oleks rikke kõrvaldamine olnud lukksepa

ülesanne ja rikke kõrvaldamine oleks toimunud sarnaselt antud juhtumiga. Ohutusjuhendis ei

olnud keeldu proovivõtjale rikke kõrvaldamises osalemiseks. Põlevkivi eemaldamiseks

abivahendeid ei olnud ja samuti polnud juhendis keeldu trumlist käsitsi põlevkivi

eemaldamiseks. Konkreetsete keeldude korral oleks õnnetusjuhtum võinud toimumata jääda.

Apellant ei rikkunud ühtegi ohutusnõuet, mis oli põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga;

2) jättis kohus tähelepanuta apellandi väite, et ohutusalane juhendamine oli ebapiisav ja

formaalne, kuivõrd kahe ametikoha juhendamine viidi läbi ühel päeval kuue tunniga.

Apellandi hinnangul näitab ohutusalase juhendamise taset ka see, et apellant ise viis 2010

jaanuaris läbi proovivõtjate väljaõpet;

3) ei toimunud 01. veebruaril 2010 ohutusjuhendi nr 33 tutvustamist. Allkirja andis apellant

26. märtsil 2012 haiglas (juhendil oli kuupäevaks märgitud 01. veebruar 2010), mida tõendab

see, et žurnaalis on juhendi nr 33 kohta tehtud sissekanne viimasel leheküljel;

4) jättis kohus tähelepanuta apellandi väited TLS § 5 lg 4, § 12 ja § 17 lg 1 rikkumise kohta.

Proovivõtja töökohustused ei kuulunud töölepingu kohaselt apellandi töökohustuste hulka ja

pooled töölepingut ei muutnud. Korraldus nr 34 ei olnud seotud töölepingus ettenähtud

tööülesandega;

5) ei põhjendanud kohus, milles seisnes apellandi raske hooletus. Kohus viitab otsuses, et

mitte üheski ohutusjuhendis ei ole võimalik ette näha ega töötajat juhendada juhtudeks, kui

töötaja on ise raskelt hooletu. Sellest võib järeldada, et maakohtu hinnangul oli apellant ise

raskelt hooletu, kuigi otsuses seda otsesõnu välja ei toodud. Kohus ei ole kirjeldanud, milles

seisnes apellandi hooletus. Raskeks hooletuseks ei saa pidada ohutusjuhendi nr 33 p 19

rikkumist, kuivõrd teades, et rikke likvideerimine on A.K ülesanne ja mehaanik oleks rikke

likvideerimise teinud ülesandeks just A.K, teataski hageja rikkest A.K ja asus koos temaga

riket likvideerima. Selline oli ka ettevõttes väljakujunenud praktika. Raskeks hooletuseks ei

olnud ka ohutusjuhendi nr 33 p 6 rikkumine, kuivõrd apellant oli tööde teostamisel

tähelepanelik ja hoolikas ning ei kasutanud keelatud töövõtteid. Apellandile ei saa ette heita

hoolsusnormide rikkumist;

6) kohaldas kohus vääralt materiaalõigust. Kohus jättis kohaldamata TLS § 28 lg 2 p 6 ja 7,

TTOS § 5 lg 3 p 1, § 13 lg 1 p 1, Vabariigi Valitsuse 11 jaanuari 2000 määruse nr 13

„Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 1 lg 6 p 1 ja Vabariigi

Valitsuse 18 juuni 2004 määruse nr 223 „Maavarade kaevandamisele esitatavad töötervishoiu

ja tööohutuse nõuded“ § 3 lg 1 p 1;

7) jättis kohus seadusevastaselt kohaldamata VÕS § 1056. Proovivõtumasina purusti näol oli

tegemist suurema ohu allikaga ja suurema ohu allika poolt tekitatud kahju puhul vastutab

kahju tekitamise eest, sõltumata süüst, ohu allikat valitsenud isik;

8) jättis kohus seadusevastaselt kohaldamata VÕS § 139 lg 1 ja § 139 lg 3. Isegi kui kohus

leidis, et hageja poolt oli tegemist raske hooletusega, siis vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses,

milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kuivõrd kohus ei põhjendanud

hageja rasket hooletust, siis ei saa hüvitist VÕS § 139 lg 3 kohaselt vähendada;

9) soovib apellant esitada täiendava dokumentaalse tõendina Sotsiaalkindlustusameti

Põhja Pensioniameti Rakvere büroo 20. juuli 2010 otsuse nr 643279, millega tuvastati hagejal

algselt töövõime kaotus 70 %. Tõend on vajalik mittevaralise kahju hüvitamise nõude ja

kollektiivlepingujärgse toetuse nõude tõendamiseks. Algselt esitas hageja varalise kahju

hüvitamise nõude ja selleks ajaks oli tema töövõimetus 60 %, mistõttu ei esitatud otsust

nr 643279. Hagis märgiti, et hagejal oli alguses töövõime kaotus 70 %. Mittevaralise kahju ja

toetuse nõude esitas hageja 03. veebruaril 2012 ja siis jäi tõend esitamata. Kostja polnud

kordagi 70 % töövõime kaotusele vastu vaielnud. Kui 20. märtsi 2012 istungil selgus, et

otsust nr 643279 ei ole tsiviilasja materjalide hulgas, siis tegi hageja esindaja taotluse, et

kohus määraks tõendite esitamise tähtaja ja lahendaks asja kirjalikus menetluses (asja

arutamise edasilükkamise vältimiseks). Kostja ei olnud sellega nõus ja kohus jättis taotluse

rahuldamata.

5. Vastustaja Eesti Energia Kaevandused AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub

jätta see rahuldamata ning Viru Maakohtu 04. aprilli 2012 otsus muutmata.

Vastuväidete kohaselt:

1) on alusetu apellandi väide, et kohus jättis otsuses tähelepanuta ohutusalase juhendamise

ebapiisavuse ja formaalsuse. Kohus hindas neid fakte otsuses kohtutoimikusse esitatud

tõendite alusel ja leidis, et hageja omas piisavat väljaõpet ning oli ise koolituse läbiviijaks

proovivõtjatele. Apellandi väide ohutusalase juhendamise ebapiisavuse kohta on väga lai ja

tegemist on hageja subjektiivse seisukohaga;

2) ei järeldanud maakohus, et apellant oli raskelt hooletu. Maakohus tsiteeris tööõnnetuse

uurimiskokkuvõttes toodud järeldust ja hindas uurimiskokkuvõtet kui tõendit ja leidis, et see

ei anna iseenesest õiguslikku alust kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks kostja vastu;

3) ei ole kohus materiaalõiguse normi vääralt kohaldanud. Riigikohus märkis otsuses

nr 3-2-1-2-2 enne VÕS jõustumist kehtinud suurema ohu allika (TsK § 458) kohta (otsuse

p 11), et suurema ohu allikaks nimetatud sätte järgi on teatud asjade ja ainete

ekspluateerimine, mis käikulastuna, liikumapanduna või oma loomulike omaduste tõttu ei allu

täielikult inimese tahtele ja kontrollile. VÕS-s sätestatud suurema ohu allika mõiste ei erine

TsK-s sisaldunust nagu nähtub VÕS kommenteeritud väljaandest. Viidatud kohtuasjas

avaldatud Riigikohtu seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas. Nimetatud seisukohast

lähtuvalt ei ole proovivõtumasin, millega hageja töötas, käsitletav suurema ohu allikana,

kuna hagejat ähvardanud oht oli mõistlikult kõrvaldatav ohutusjuhendis nr 33 kirjeldatuga

ning proovivõtumasin iseenesest allub täielikult inimese tahtele ning kontrollile;

4) ei ole põhjendatud apellandi nõue lisada apellatsioonkaebusele täiendav tõend. Maakohus

andis nii apellandile kui vastustajale piisava tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks ning

kohustas apellanti esitama täpsustatud hagiavalduse. Kohtuistungil polnud apellandil ühtegi

põhjendust, miks ta ei saanud esitada õigeaegselt Põhja Pensioniameti Rakvere büroo

20. juuli 2010 otsust nr 643279, mistõttu palus vastustaja jätta apellandi taotlus täiendava

tõendi lisamise osas kohtuistungil rahuldamata ja maakohus rahuldas vastustaja taotluse.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 29. oktoobri 2012 otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Menetluskulud jäid hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et vaidluse lahendamine ei olene sellest, kas hagejale korraldusega nr

34 täiendavate tööülesannete panek oli õiguspärane või mitte. Ringkonnakohus nõustus

maakohtuga selles, et kostja on läbi viinud vajalikus mahus ohutusalast juhendamist,

tööohutusjuhend proovivõtjale sisaldab piisavalt ohutusalaseid nõudeid ja keelde ning töötaja

tegevus rikke likvideerimisel on piisavalt reguleeritud. Hageja on ise rikkunud

tööohutusnõudeid ja põhjustanud sellega endale kahju. Ringkonnakohus asus seisukohale, et

kuna puudub kostja tegu (tegevusetus), mille tulemusena hagejal kahju tekkis, siis puudub

deliktiõigusliku vastutuse eelduseks olev objektiivne teokoosseis ning ei ole vajadust hinnata

õigusvastasust ja süüd. Maakohus jättis õigesti kohaldamata VÕS § 1056, sest kuna hageja

osales ise proovivõtumasina käitamises, ei ole ta hea usu põhimõttest tulenevalt isikuks, kes

omaks nõuet riskivastutuse sätete alusel.

7. Riigikohus tühistas 10. aprilli 2013 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13 ringkonnakohtu

otsuse ja saatis asja läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Riigikohus leidis, et hageja enda süü ei välista iseenesest kostja süüd ning hageja enda

hooletu tegevus omab tähtsust üksnes kahjuhüvitise suuruse määramisel. Hageja sai

kehavigastuse kostja seadmest tuleneva kahjuliku mõjutuse tõttu ning kuna seade töötas

kostja antud korralduse alusel kostja majandustegevuse käigus, siis tuleb seadme käitamist ja

töötamist lugeda kostja tegevuseks. Kostja tegevus on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult

õigusvastane üksnes asjaolu tõttu, et see tegevus põhjustas hagejale tervisekahjustuse. Kostja

saab vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta järgis tööohutuse nõudeid.

Kohtud on põhjendamatult jätnud võtmata seisukoha, kas hageja on taotlenud kahju

hüvitamist töölepingu rikkumisest tulenevatel alustel ning kas selline nõue võiks olla

põhjendatud. Hageja ei ole välistanud töölepingu rikkumisest tulenevat kahjuhüvitisnõuet,

mistõttu peab ringkonnakohus võimaldama pooltel esitada lepingu rikkumisest tuleneva

nõude kohta seni esitamata asjaolusid ja tõendeid. Kui hageja ei loobu ühestki võimalikust

alternatiivsest nõude alusest ega järjesta neid, peab kohus hindama TsMS § 370 lg 2 järgi

kõiki alternatiivseid nõude aluse võimalusi, mis nähtuvad hagis esitatud asjaolude pinnalt.

Juhul kui maakohus rikkus selgitamiskohustust ja see rikkumine on menetlusõiguse normi

oluline rikkumine, tuleb ringkonnakohtul võimaldada pooltel esitada asja õigeks

lahendamiseks vajalikke asjaolusid ja tõendeid ning selgitada, millised asjaolud vajavad

tõendamist ja milline on tõendamise koormus. Asja lahendamisel võivad omada tähtsust ka

kahju tekkimise asjaolud.

8. Ringkonnakohus andis 10. oktoobri 2013 määrusega pooltele tähtaja seisukohtade

esitamiseks Riigikohtu eelnimetatud otsuses esiletoodud küsimuste osas.

Vastustaja leidis, et kahju tekitamisele aitas kaasa apellandi enda raske hooletus. Kui hageja

oleks lähtunud oma ametijuhenditest, ohutusjuhendist ja kehtivast seadusandlusest, poleks

tööõnnetust juhtunud. Vastustaja on järginud tööohutuse nõudeid ega ole süüdi hooletuse tõttu

töötajale kehavigastuse tekitamises. Mittevaralise kahju nõue ei ole tõendatud ja hüvitise nõue

on liiga suur.

Apellant täpsustas, et tugineb oma nõudes nii töölepingu rikkumisele kui ka deliktiõiguse

rikkumisele. Apellant ei soovinud oma nõudeid järjestada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige

kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus peab

võimalikuks teha asjas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uus otsus, millega rahuldada osaliselt

Diana Chechulina hagi Eesti Energia Kaevandused AS-i vastu. Diana Chechulina

apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja:

1) varalise kahju hüvitisena alates 21.04.2011.a kuni 30.01.2012.a igakuiselt 126,79

eurot;

2) alates 31.01.2012 igakuiselt 102,67 eurot;

3) ühekordse hüvitise vastavalt kollektiivlepingule summas 2202,90 eurot.

Sellele lisaks kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele ühekordne hüvitis mittevaralise

kahju eest summas 4700 eurot.

11. Hagi on esitatud tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustusest tuleneva varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hagi on võimalik lahendada nii deliktiõiguse sätete (VÕS

53. ptk, eeskätt VÕS § 1044 lg 3) järgi kui ka töölepingu rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamise nõudena. Hageja (apellant) tugines mõlemale alternatiivsele kahju hüvitamise

alusele, kuid ei soovinud oma nõudeid järjestada.

Ringkonnakohus analüüsib esmajärjekorras hageja nõude põhjendatust deliktiõiguse sätete

(delikti üldkoosseisu) järgi. Vastavalt Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-21-13 (p 22) ei tule kõne

alla kostja (tööandja) vastutus VÕS § 1056 alusel.

12. Tunnustamaks hageja nõuet delikti üldkoosseisu alusel tuleb tuvastada: (1) objektiivne

teokoosseis, s.o kahju põhjustanud tegu, sellele järgnenud kahju ja põhjuslik seos teo ja

tagajärje (tekkinud kahju) vahel (VÕS § 127 lg 4), (2) kostja teo õigusvastasus (VÕS § 1045

lg 1) ja (3) kostja süü hagejale tervisekahju tekitamisel (VÕS § 1050). Vastavalt VÕS § 1050

lg-le 1 eeldatakse kahju tekitaja süüd.

Käesolevas menetlusstaadiumis puudub vaidlus selles, et tööandja tegevuseks, mille tagajärjel

tekkis töötajal (hagejal) tervisekahju (käevigastus), tuleb lugeda kostja majandustegevuse

käigus põlevkivi proovivõtumasina käitamine (Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-21-13 p 15). Samuti

ei ole vaidlust hagejal kahju tekkimises. Kostja tegevuse tagajärjena sai hageja raske

tervisekahjustuse (vasaku käe vigastus), mille tulemusel kaotas hageja osaliselt oma

töövõime.

13. Kostja tegevus tuleb lugeda VÕS § 1045 lg 1 p 2 mõttes õigusvastaseks juba ainuüksi

seetõttu,

et

kõnealune

tegevus

(proovivõtumasina

käitamine)

põhjustas

hagejale

tervisekahjustuse. Hagejal ei tule täiendavalt tõendada, et kostja rikkus tööohutuse nõudeid.

Tuvastatud asjaolud ei anna alust asuda seisukohale, et hageja oleks tahtlikult tekitanud

endale kehavigastuse. Hageja tahtlusena ennast kahjustada ei oleks käsitatav ka see asjaolu,

kui hageja oleks tahtlikult eiranud kostja kui tööandja korraldusi ja ohutusnõudeid

(vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-2-07 p 13 ja nr 3-2-1-21-13 p 15).

Kostja ei ole menetluses tuginenud asjaoludele, millest kasvõi ühe esinemise korral oleks

tema tegevuse õigusvastasus välistatud VÕS § 1045 lg 2 järgi. Seega ei vabane kostja

vastutusest kannatanule tööõnnetusega põhjustatud kahju eest.

14. Samuti ei ole kostja esitatud tõenditega veenvalt põhjendatud, et kostja järgis nõutaval

määral tööohutuse nõudeid, millisel juhul puuduks alus lugeda kostjat hagejale kehavigastuse

tekitamises süüdi olevaks hooletuse tõttu (VÕS § 104 lg 3 ja 4). Kostja ei ole eitanud, et

proovivõtumasina ummistuste tekkimine oli pigem tavapärane. Kostjal tuli tööandjana

jälgida, et ummistuste kõrvaldamiseks oleks masinaga töötavatel isikutel käepärast tõhus

süsteem, mis võimaldanuks tööd liigse viivituseta jätkata.

Varasemas menetluses on kostja selgitanud, et ummistuse kõrvaldamiseks tuli pöörduda

vastavalt vahetusele kas laadimisjaoskonna mehhaaniku või brigadiri poole. Alles

ringkonnakohtu 11.03.2014.a istungil selgitas kostja esindaja, et proovivõtumasina ummistuse

põhjustanud põlevkivitükid tuli igal juhul eemaldada metallvardaga ja mitte käega.

Ringkonnakohtu arvates tuleneb eeltoodust, et kostja oli hagejale kehavigastuse tekitamises

süüdi vähemalt hooletuse tõttu. Käibes vajaliku hoolsuse järgimine eeldanuks seda, et

sõltumata sellest, kas ummistust tuleb eemaldama brigadir, mehhaanik või lukksepp, oleks

põlevkivitükkide eemaldamiseks vajalik metallvarras vm sobiv vahend olnud liigse vaevata

kättesaadav. Seega ei ole kostja menetluses tõendanud, et järgis tööohutuse tagamisel käibes

vajalikku hoolsust.

Eeltoodust lähtudes on täidetud delikti üldkoosseisu alusel kostjalt hageja kasuks

kehavigastuse põhjustamisega tekitatud kahju eest hüvitise väljamõistmine VÕS § 1043 ja §

1045 lg 1 p 2 alusel.

15. Kostja ei ole menetluses esile toonud, nagu oleks ta hoiatanud hagejat (töötajat) eraldi

selgesõnaliselt selle eest, et käe asetamine proovivõtumasina avausse on potentsiaalselt ohtlik

ja sellega võib kaasneda kehavigastuse tekkimine, kuna proovivõtumasina sisemuses

asetsevad rasked rippuvad detailid, mis on mõeldud põlevkivi tööstuslikuks purustamiseks.

Ringkonnakohtu istungil möönis kostja esindaja, et sellekohast sõnaselget hoiatust ei

sisaldanud ka tööohutusjuhend. Ohutusjuhend nr 33 (väljavõte t I kd lk 34) on üldsõnaline –

ohufaktorina

nimetatakse

selles

masinate

ja

mehhanismide

liikuvaid

osi

ning

õnnetusjuhtumite vältimiseks kohustatakse töötajaid (proovivõtjaid) olema tähelepanelik ning

mitte kasutama iseenda või teiste isikute jaoks ohtlikke töövõtteid.

Samas saab ringkonnakohtu arvates lugeda üldteadaolevaks asjaoluks, et käe asetamine

tööstuslikul otstarbel kasutatava seadme avausse, mis ei ole ette nähtud käsitsi tööks, kätkeb

endas vigastuse tekkimise ohtu. Tööstuslike masinatega kaasnevat vigastusohtu peavad

arvestama nii masinatega oma töökohustuste täitmise raames kokkupuuteid omanud isikud

(tulenevalt oma kogemustest ja masina tööpõhimõtete tundmisest) kui ka sellelaadse

masinaga esmakordselt kokku puutuvad isikud (s.o masina tööpõhimõtete mittetundmine

eeldab isikult samuti erilist ettevaatlikkust käe masinasse asetamisel). Seega pidi hageja

arvestama vigastuse tekkimise riskiga ka siis, kui talle eraldi ei selgitatud, et varbresti

paiknemisavasse käe asetamine on keelatud, kuna seal paikneb põlevkivi purustamiseks

mõeldud vasarpurusti. Muuhulgas on ka Riigikohus oma otsuses nr 3-2-1-21-13 p 22

märkinud, et „käesolevas asjas tuvastatu kohaselt ei ole hageja käsi saanud kahjustada, kui ta

ei oleks ennast ohtu seadnud.“

16. VÕS § 130 lg 1 kohaselt tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse

tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule

hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud,

ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute

vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.

Hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist järgmistes summades:

-

varalise kahju hüvitisena alates 21.04.2011.a kuni 30.01.2012.a igakuiselt 253,58

eurot ning alates 31.01.2012 igakuiselt 205,34 eurot;

-

kollektiivlepingu järgse ühekordse toetusena 4405,80 eurot;

-

mittevaralise kahju hüvitisena ühekordset hüvitist summas 9586,74 eurot.

Kostja ei ole vaidlustanud varalise kahju hüvitise arvestamise aluseid, mis põhinevad hageja

6 kuu keskmise palga suurusel (667,58 eurot). Kostja on aga seisukohal, et hagejale

väljamõistetavat hüvitist tuleb VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada.

17. VÕS § 139 lg 1 kohaselt vähendatakse kahjuhüvitist juhul, kui kahju tekkis osaliselt

kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik

vastutab, ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi

lõike 3 kohaselt võib hüvitist isiku tervise kahjustamise korral vähendada sama paragrahvi

lõikes 1 nimetatud alusel üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku

tahtlus või raske hooletus.

Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul käitus hageja (töötaja) ise raskelt

hooletult, asetades käe proovivõtumasina varbresti avausse, kus paiknes põlevkivi

purustamiseks mõeldud vasarpurusti (vt ka eelpool p 15). Maakohtu istungil 19.01.2012.a on

hageja möönnud, et pidi teostama kahte tööd ja kõike oli vaja teha kiiresti, ohutus ununeb

kiirustades. Samas ei kuulunud hageja kohustuste hulka rikete kõrvaldamine ning hageja ei

ole tuginenud ka asjaoludele, nagu oleks mõni teine isik (kaastöötaja) veennud teda

kõrvaldama käsitsi masinast põlevkivitükke. Maakohtu 20.03.2012.a istungil selgitas hageja

vasarpurusti puhastamist, kirjeldades, et vasar võib kinnikiilumise korral jääda püstisesse

asendisse ning asudes põlevkivitükke eemaldama hageja ei näinud, mis asendis vasar sel

hetkel oli. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodut arvestades pidi hageja arvestama, et masina

rippes detailid võivad liikuda ka siis, kui masin ei ole sisse lülitatud. Hagejal oli võimalik

ohtu tajuda ja selle realiseerumist hoolikalt käitudes vältida. Hageja tegevus on

kvalifitseeritav raske hooletusena VÕS § 139 lg 3 mõttes.

18. Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodut arvesse võttes tuleb hageja poolt taotletud

varalise kahju hüvitist vähendada 50 % ulatuses. Hagejal tervisekahjustuse tekkimine on

seotud nii hageja enda kui kostja hooletusega ning ringkonnakohtu arvates puudub alus

omistada kahju tekkimisel ülekaalukat osakaalu kummalegi menetlusosalisele.

Seetõttu kuulub kostjalt hageja kasuks varalise kahju hüvitisena väljamõistmisele alates

21.04.2011.a kuni 30.01.2012.a igakuiselt 126,79 eurot (s.o 253,58 ÷ 2) ning alates

31.01.2012 igakuiselt 102,67 eurot (s.o 205,34 ÷ 2). Ringkonnakohus mõistab välja ka

ühekordse hüvitise vastavalt kollektiivlepingule, mis kuulub samuti vähendamisele 50 %

ulatuses: 4405,80 ÷ 2 = 2202,90 eurot.

19. Hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o summas

4700 eurot.

VÕS § 134 lg 2 tööõnnetuse ajal, s.o 25.03.2010.a kehtinud redaktsioon nägi ette, et

isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule

mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või

hingeline valu, seda õigustab. Sama sätte alates 31. detsembrist 2010 kehtiva redaktsiooni

järgi tuleb isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral

maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma.

Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha

väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse

määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust

ja kestust. Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad aga vastama

ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja

kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad.

20. Riigikohtu 2009. aasta kohtupraktika analüüsis „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded

tsiviilasjades I ja II astme kohtutes 2008. aastal“ (kõige hilisem vastav analüüs) on jõutud

järeldusele, et kergemate tervisekahjustuste puhul mõistsid kohtud 2008. aastal välja hüvise

vahemikus 20 000–50 000 krooni ja raskemate tervisekahjustuste puhul, mis muutsid inimese

elustandardit oluliselt, 100 000–300 000 krooni. Täheldati, et kergemate tervisekahjustuste

puhul on kohtud hakanud mõistma välja veidi suuremaid hüvitisi kui kaks aastat tagasi,

raskemate tervisekahjustuste korral on aga suurusjärgud üldjoontes jäänud kahe aasta tagusele

tasemele. Ringkonnakohus leiab, et hagejal tekkinud tervisekahjustust tuleb selles liigituses

lugeda raskemate hulka, sest hagejaga toimunud tööõnnetus on kvalifitseeritud raske

tervisekahjustusena ning hageja on osaliselt püsivalt kaotanud töövõime, mis toob kaasa

elustandardi languse. Arvestada tuleb ka elukalliduse tõusu pärast 2008. aastat.

Samas tuleb ringkonnakohtu arvates ka mittevaralise kahju hüvitise kindlaksmääramisel

arvestada asjaolu, et tervisekahjustus tekkis osaliselt hagejast endast tulenevatel põhjustel, s.o

hageja hooletu käitumise tulemusena. Ka Riigikohus on korduvalt leidnud, et rahalise hüvitise

suuruse määramisel tuleb arvesse võtta hageja enda võimalikku hooletust ja selle raskust

endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises

(Riigikohtu otsused nr 3-2-1-85-08 p 14 ja nr 3-2-1-73-13 p 13).

Eeltoodu põhjal asub ringkonnakohus seisukohale, et õiglase hüvitise suuruseks hagejale

põhjustatud mittevaralise kahju eest on 4700 eurot. Ringkonnakohtu arvates on väljamõistetav

summa kooskõlas nii kohtupraktika ja ühiskonna üldise heaolutasemega kui ka hageja enda

hooletuse osakaaluga temale tervisekahjustuse tekkimises.

21. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja nõude õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise

sätete järgi, ei pea kohus vajalikuks analüüsida ega põhjendada, kas hagi kuuluks

rahuldamisele lepingulise kohustuse rikkumise sätete alusel. Sellega seoses puudub

kolleegiumi arvates ka vajadus hinnata tööandja vastutust TsÜS § 132 järgi (vastutus teise

isiku eest).

22. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on jätnud menetlusosalise tähelepanu juhtimata

asjaolule, et kohtule esitatud tööõnnetuse raporti juures olevad dokumendid ei vasta TsMS §-

des 32 ja 33 sätestatud nõuetele, s.o on osaliselt esitatud venekeelsetena ilma eestikeelsete

tõlgeteta. Asja materjalidest ei nähtu, kumb pooltest esitas tööõnnetuse raporti (lisatud

toimikule eraldi kiirköitjas, toimikusse köitmata). Teine pool ei ole muukeelsete dokumentide

vastuvõtmisele vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohtu arvates ei mõjutanud tööõnnetuse

raporti osaline tõlkimata jätmine asja lahendamist, kuna ei nähtu, et vaidlustatud oleks

venekeelsetes dokumentides (seletuskirjades) esile toodud asjaolusid, mida ei oleks arutatud

ülejäänud menetluse käigus.

23. TsMS § 173 lg 3 alusel tuleb muuta maakohtu 4. aprilli 2012.a otsuses märgitud

menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus leiab, et kuna hagi rahuldatakse osaliselt, s.o 50 %

ulatuses, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 järgi pooles ulatuses hageja ja ülejäänud

pooles ulatuses kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa

kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele

lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses

tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/