3-13-1572/21 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiina Pappel ja Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 26.03.2014, Tartu Haldusasja number 3-13-1572 Haldusasi Raino Oti kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14.10.2013. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Raino Oti määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Raino Ott Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1.Rahuldada määruskaebus ning tühistada Tartu Halduskohtu 14. oktoobri 2013. a määrus. 2. Teha uus määrus, millega tagastada kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise väljamõistmiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.Viru Vangla kinnipeetav Raino Ott esitas 18.06.2013 Viru Vangla direktorile kahju hüvitamise taotluse (tl 9-10), milles soovis saada hüvitist ettenähtust pikema vastuvõtuosakonnas hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Viru Vangla 02.07.2013. a vastusega nr 6-16/155-2 (tl 11-12) jäeti taotlus riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-le 3 tuginedes aegumise tõttu rahuldamata. 2. 23.07.2013 jõudis Tartu Halduskohtusse R. Oti kaebus, milles paluti mõista Viru Vanglalt välja inimväärikuse alandamise ja üleliigsete kannatustega tekitatud mittevaralise kahju eest kohtu poolt määratud õiglase suurusega hüvitise. Kaebaja väitis esitatud kaebuses, et alates 03.06.2008 hoiti teda enam kui pool aastat vastuvõtuosakonnas, kuigi 15.05.2008 oli pööratud täitmisele tingimisi mõistetud karistus ja vangistusseaduse (VangS) § 14 lg 4 lubab süüdimõistetu vastuvõturežiimil hoidmist vaid kuni kolm kuud. Kaebust pidas ta tähtaegselt esitatuks väites, et polnud kuni käesoleva aasta juunini teadlik seaduse rikkumisest vangla poolt ja õigusest nõuda selle eest hüvitist.

2 3. Tartu Halduskohtu 07.08.2013. a määrusega jäeti R. Oti kaebus käiguta ja anti talle tähtaeg kaebuses esinenud puuduste kõrvaldamiseks, so kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse ja vastavate põhjenduste esitamiseks. Halduskohus leidis nimetatud määruses, et kaebaja nõuab hüvitist mittevaralise kahju eest, mis põhjustati väidetavalt tema hoidmisega Viru Vangla vastuvõtuosakonnas ettenähtud kolme kuu asemel enam kui pool aastat. Kaebaja väitis, et ta paigutati sellesse osakonda 03.06.2008. Viru Vangla 02.07.2013. a vastuse nr 6-16/155-2 kohaselt kestis tema osakonnas P-1 viibimine aga kuni 12.12.2008. Seega pidi hiljemalt üldrežiimile üleviimise hetkel kaebajale selguma nii ettenähtust pikema vastuvõtuosakonnas hoidmise kestus kui ka seeläbi väidetavalt põhjustatud kannatuste ulatus ja inimväärikusele tekkinud mittevaralise kahju suurus. Sellest hetkest algas ka RVastS § 17 lg-s 3 kehtestatud kolme aasta pikkune kahjunõude esitamise tähtaeg. Kohustusliku kohtueelse menetluse nõude on kinnipeetav aga vormistanud alles 18.06.2013. Sel hetkel oli väidetava kahju põhjustanud tegevuse lõppemisest ja sellega põhjustatud kannatuste ulatuse selgumisest möödunud juba oluliselt rohkem aega, kui vastava nõude esitamiseks ette nähtud kolm aastat. Kaebetähtaja ennistamise taotlust ega põhjendusi pole R. Ott esitanud kohtueelses menetluses ega lisanud ka kohtule edastatud kaebusele. HKMS § 38 lg 5 nõuab, et kui kaebus esitatakse pärast kaebetähtaja möödumist, tuleb esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus ja tähtaja möödalaskmise põhjused. HKMS § 124 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab kohus kontrollima, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, lahendama kaebetähtaja ennistamise taotluse ning lõpetama määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Halduskohtusse pöördumise tähtajad on sätestatud HKMS §-s 46, mille kohaselt tuleb hüvitamiskaebus esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustajast. Põhimõtteliselt sama on kehtestatud ka RVastS § 17 lg-s 3. Selle sätte kohaselt saab kohtuvälise taotluse või kaebuse halduskohtusse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustest teada sai või pidi teada saama. 4. Kaebusele puuduste kõrvaldamise korras lisatud taotluses (tl 19) palus R. Ott kaebuse esitamise tähtaja ennistada ja põhjendas selle möödalaskmist väitega, et polnud varem teadlik oma õiguste rikkumisest, kuna vangistusalased õigusaktid esitati küll tutvumiseks, kuid nende sisu polnud lühikese aja jooksul võimalik adekvaatselt aduda. 5. Tartu Halduskohtu 14.10.2013. a määrusega loeti R. Oti kaebus esitatuks kaebetähtaja rikkumisega, ei ennistatud kaebaja taotlust kaebetähtaja ennistamiseks ning lõpetati asja menetlus. Halduskohus märkis, et R. Ott nõudis hüvitist mittevaralise kahju eest, mis põhjustati 2008. a tema hoidmisega Viru Vangla vastuvõtuosakonnas ettenähtud kolme kuu asemel enam kui pool aastat. Kaebaja väidete kohaselt paigutati ta sellesse osakonda 03.06.2008. Viru Vangla 02.07.2013. a vastuse nr 6-16/155-2 kohaselt kestis kaebaja viibimine osakonnas P-1 kuni 12.12.2008. Siis viidi ta üle üldrežiimile ja hiljemalt üldrežiimile üleviimise hetkel pidi talle selguma nii ettenähtust pikema vastuvõtuosakonnas hoidmise kestus kui ka seeläbi väidetavalt põhjustatud kannatuste ulatus ja inimväärikusele tekkinud mittevaralise kahju suurus. Sellest hetkest algas ka RVastS § 17 lg-s 3 kehtestatud kolme aasta pikkune kahjunõude esitamise tähtaeg. Kohustusliku kohtueelse menetluse nõude vormistas R. Ott alles 18.06.2013 ja kaebuse kohtule koostas 23.07.2013, kui väidetava kahju põhjustanud tegevuse lõppemisest ja sellega põhjustatud kannatuste ulatuse selgumisest oli möödunud juba oluliselt rohkem aega, kui vastava nõude esitamiseks ette nähtud kolm aastat. HKMS § 71 lg-s 1 sätestatud

3 kaebetähtaja ennistamise võimaluse on seaduseandja ette näinud üksnes nende juhtumite tarbeks, mil kaebuse esitamine viibib kaebajast mitteolenevatel objektiivsetel põhjustel ja halduskohtus saab tähtaja ennistada vaid siis, kui ta need põhjused tuvastab. Seejuures on kohtupraktikas juba ammu juurdunud seisukoht, et arvesse ei saa tulla kaebajaga seotud subjektiivsed põhjused ning mõjuvate põhjustega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud, kuid siiski võimalik. R. Ott pole oma taotluses arvestatavaid põhjendusi kaebetähtaja ennistamiseks esitanud ning piirdus üksnes väidetega, et vanglasse saabudes polnud tal võimalik talle tutvustatud vangistusalaste õigusaktide sisu adekvaatselt mõista. Õigusnormide tundmine ja nende sisust arusaamine on kaebaja isikuga seotud subjektiivsed asjaolud, mis ei võimalda üldreeglina kaebetähtaja ennistamist. Kaebusest ja sellele lisatud täiendusest ei nähtu, et käesoleval juhul oleks tegemist mingi erandlikku lähenemist vajava olukorraga. Kohtute infosüsteemi andmetest nähtuvalt on R. Ott vaidlustanud vanglate haldusakte ja toiminguid juba alates 20.11.2008. Seega tuleb järeldada, et ta oli piisavalt kursis nii oma õiguste ja vabaduste ulatuse kui ka vangistusalaste õigusaktide sisuga ning on ise olnud oma õiguste kaitsmisel hooletu, viivitanud ebamõistlikult hüvitamisnõude esitamisega ega oma kaebetähtaja ennistamist võimaldavaid mõjuvaid põhjusi. Eeltoodud põhjustel luges halduskohus R. Oti kaebuse esitatuks seaduses sätestatud kaebetähtaja rikkumisega. Kuna kaebaja on ebamõistlikult viivitanud kaebuse esitamisega ega ole nimetanud mingeid objektiivseid põhjendusi, milledest nähtuks selle õigeaegse esitamise võimatus, puuduvad ka mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks. Vastav taotlus tuleb seetõttu täielikult rahuldamata jätta ja kaebuse kohtulik menetlemine HKMS § 124 lg 2 kohaselt lõpetada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. R. Ott esitas 20.10.2013 määruskaebuse (tl 25-26), milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 14.10.2013. a määrus ja teha uus määrus, millega kaebuse esitamise tähtaeg ennistada ja saata asi tagasi halduskohtule sisuliseks läbivaatamiseks. Määruskaebuse kohaselt oli kaebaja teadlik sellest, et teda hoiti vastuvõturežiimil juba üle kuue kuu, kuid tal ei olnud teavet selle kohta, et see olukord oli seadusevastane. Samuti leidis R. Ott, et isegi kui ta oleks olukorra seadusevastasusest teadlik olnud, ei saanud ta midagi teha, sest vangla poleks nagunii midagi ette võtnud ja ainus võimalus oligi pöörduda kaebusega kohtu poole. Sellest, et tegemist oli seaduserikkumisega, sai kaebaja enda sõnul teada alles 2013. a juunis, kui ta tutvus vastavasisulise kohtulahendiga. Kohe peale seda esitas ta ka Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse. R. Ott selgitas, et seega on ta täitnud seaduse nõude, et kahju hüvitamise kaebuse saab kohtule esitada arvates päevast, mil isik kahjust ja selle põhjustajast teada sai, märkides, et tegelikult oleks tal olnud aega kaebust esitada 2016. a juunini. Samas jäi kaebaja ka oma taotluse juurde ennistada kaebuse esitamise tähtaeg vastavalt tema varasemas taotluses esitatud põhjendustele ja seda juhul, kui kohus jääb endiselt seisukohale, et ta on kaebetähtaega rikkunud.

7. Viru Vangla nõustus oma vastuses määruskaebusele (tl 44) täielikult halduskohtu 14.10.2012. a määruses toodud seisukohtadega ja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Vastustaja selgitas, et R. Ott esitas 18.06.2013 vanglale taotluse kahju hüvitamiseks, milles taotles vanglalt hüvitist selle eest, et ta viibis vangla väidetavalt alusetult vangla vastuvõtuosakonnas 03.06.2008 kuni detsembrini 2008. Vastustaja märkis, et R. Ott pidi seega nii võimaliku kahju olemasolust kui ka selle tekitajast teada saama hiljemalt vangla vastuvõturežiimilt üldrežiimile üleviimisel, ehk siis 12.12.2008 ning RVastS § 17 lg 3 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg hakkas kulgema alates 13.12.2008. Seega oli viimane

4 kahjunõude esitamise aeg 12.12.2011. Käesoleval juhul esitati taotlus aga poolteist aastat hiljem.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et R.Oti esitatud määruskaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu 14.10.2013. a määrus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.

9. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on Viru Vangla kinnipeetav, kes esitas halduskohtule 23.07.2013 kahju hüvitamise kaebuse Viru Vanglalt inimväärikuse alandamise ja üleliigsete kannatustega tekitatud mittevaralise kahju eest kohtu poolt määratud õiglase hüvitise väljamõistmiseks. Halduskohus on käesoleval juhul HKMS § 124 lg 1 alusel kontrollinud kaebuse esitamise tähtajast kinnipidamist ja leidnud, et kaebus ei ole HKMS § 46 lg 4 ning RVastS § 17 lg 3 alusel tähtaegne. Sel põhjusel jättis halduskohus ka kaebaja poolt esitatud kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas asjas menetluse. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole halduskohtu viited HKMS § 46 lõikele 4 ning RVastS § 17 lõikele 3 asjakohased.

10. HKMS § 47 lg 1 sätestab, et seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt lahendatud. Kinnipeetavate puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS. VangS § 11 lg 8 järgi on kinnipeetaval vangla tekitatud kahju hüvitamiseks õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus isik on enne halduskohtusse pöördumist läbinud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korra, pidi halduskohus kaebuse tähtaegsuse kontrollimisel lähtuma HKMS § 47 lõikest 2, mis on HKMS § 46 lg 4 kui üldnormi suhtes erisäte samamoodi nagu RVastS § 18 lg 2 on § 17 lg 3 suhtes erisäte (vt RKHK 04.06.2013. a määrus asjas nr. 3-3-1-86-12, p 11 ning 08.10.2008. a määrus asjas nr. 3-3-1-41-08, p 8).

11. Viru Vangla jättis R. Oti taotluse kahju hüvitamiseks rahuldamata põhjusel, et taotlus oli esitatud pärast RVastS § 17 lg-s 3 ettenähtud tähtaega ning puudusid objektiivsed põhjused menetlustähtaja ennistamiseks. HKMS § 47 lg 2 sätestab, et juhul, kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja pöördus halduskohtusse enne 30 päeva möödumist Viru Vangla poolt kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmisest. Seega oli kaebus HKMS § 47 lg 2 alusel tähtaegne.

12. Samas pidi halduskohus kontrollima ka kaebaja poolt nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korra järgimist. Nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korra järgimist ei saa järeldada ainult VangS § 11 lg 8 põhjal, mis võimaldab pöörduda halduskohtu poole ka juhul, kui vangla on taotluse rahuldamata jätnud. HKMS § 47 lg 2 järgi tuleb kontrollida ka seda, kas isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Kohtusse pöörduja ei ole järginud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korda muuhulgas juhul, kui kahju hüvitamise taotlust ei ole haldusorganile tähtaegselt esitatud. Kui kaebaja ei

5 käitu kohtueelses menetluses nõuetekohaselt – näiteks jätab kõrvaldamata kaebuses esitatud puudused, ei esita vaiet tähtaegselt vms – ja menetlus lõpetatakse seetõttu õiguspäraselt vaide läbi vaatamata jätmisega, siis ei ole ka hilisem kaebus HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt lubatav (vt K. Merusk, I. Pilving „Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne.“ 2013, lk. 202). Nimetatud olukorras pidi halduskohus kontrollima kaebaja poolt kahju hüvitamise taotlusega Viru Vangla poole pöördumise tähtaegsust ehk sisuliselt seda, kas vangla poolt taotluse rahuldamata jätmine oli põhjendatud.

13. R. Ott nõuab hüvitist mittevaralise kahju eest, mis põhjustati tema hoidmisega Viru Vangla vastuvõtuosakonnas ettenähtud kolme kuu asemel rohkem kui pool aastat. Kaebaja väitel paigutati ta vastuvõtuosakonda 03.06.2008 ning viidi üldrežiimile üle alles 12.12.2008. Taotluse kahju hüvitamiseks esitas R. Ott 18.06.2013. Määruskaebuses märgib kaebuse esitaja, et oli teadlik sellest, et teda on hoitud vastuvõturežiimil üle kuue kuu, kuid tal puudus teave selle kohta, et selline olukord on seadusevastane. Sellest et tema pikk vastuvõturežiimil hoidmine on õigusvastane ja et tal on õigus nõuda hüvitist, sai ta teada alles 2013. a juunis, kui oli tutvunud samasisulise kohtulahendiga (tl 25 pöördel). Viru Vangla on seisukohal, et hüvitise nõudmise tähtaeg hakkas kulgema kaebaja üldrežiimile üleviimisele järgnevast päevast, so 13. detsembrist 2008.

14. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus haldusorganile esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga kümne aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Ringkonnakohus nõustub Viru Vangla seisukohaga selles, et R. Ott esitas kahju hüvitamise taotluse pärast 3-aastase tähtaja möödumist kahjust teadasaamisest ning puudusid objektiivsed põhjused taotluse esitamise tähtaja ennistamiseks.

Ringkonnakohus leiab, et kaebetähtaja ennistamise objektiivseks põhjuseks ei saa lugeda seda, millal sai kaebaja teada vangla tingimuste õigusvastasusest, kuna vastava teadmise puudumine ei takistanud kaebajal õigeaegselt halduskohtusse pöörduda. Ka tuleb 3-aastast tähtaega pidada piisavalt pikaks selleks, et kahju kannatanud isikul oleks soovi korral võimalik oma kaebeõigust realiseerida. Riigikohus on leidnud, et põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tulenev igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (RKHK 04.06.2013. a määrus asjas nr. 3-3-1-86-12, p 11). Seega ei ole ringkonnakohtul alust tuvastada ka seda, et kahju hüvitamise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg oleks vastuolus põhiseadusega. Ringkonnakohus nõustub Viru Vanglaga selles, et käesoleval juhul puudusid objektiivsed põhjused taotluse esitamise tähtaja ennistamiseks.

15. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja taotlus kahju hüvitamiseks Viru Vanglale ei olnud tähtaegne ning vangla poolt taotluse rahuldamata jätmine oli põhjendatud. Kaebaja ei pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korra läbimata jätmise korral kuulub kaebus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastamisele. Kui kaebus on menetlusse võetud, siis jätab kohus kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ning HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. Toimikust puudub aga määrus, millega halduskohus oleks kaebuse menetlusse võtnud. Seega lõpetas halduskohus asjas HKMS § 124 lg 2 alusel menetluse ilma kaebust menetlusse võtmata. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et HKMS § 124 alusel kaebetähtaja kontrollimine on võimalik vaid eelmenetluses. Eelmenetlus algab pärast kaebuse menetlusse

6 võtmist (HKMS § 122 lg 1). Enne eelmenetluse algust peab kohus kontrollima, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks (HKMS § 120 lg 1 p 8). Käesoleval juhul esineb alus kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel seetõttu, et kaebaja ei pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.

16. Arvestades menetluslikke rikkumisi, tühistab ringkonnakohus halduskohtu määruse ning teeb uue määruse, millega tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. Kuna kaebaja ei tasunud halduskohtusse pöördumisel riigilõivu, puudub ringkonnakohtul alus kaebajale riigilõivu tagastamiseks.

Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/