3-14-170/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu Kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-14-170

Määruse kuupäev

25. märts 2014

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Aleksei Maksimovi kaebus Tartu Vangla vastu kahju

hüvitamiseks summas 36 000 eurot

Resolutsioon

1. Tagastada Aleksei Maksimovi kaebus haldusasjas 3-

14-170.

2. Kaebus koos lisadega tagastada kaebajale pärast

määruse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul

arvates määruse kättesaamisest.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 20. veebruaril 2014 saabus Tartu Halduskohtusse Aleksei Maksimovi venekeelne kaebus. Kaebuse

kohaselt taotleb A. Maksimov kahju hüvitamist Tartu Vanglalt kokku summas 36 000 eurot seoses

televiisorite puudumisega Tartu Vangla kambrites. Kaebaja hinnangul on vangla jätnud ta ilma

seadusega ettenähtud televiisorist. Kaebaja märgib, et varasemalt (2002 aastal) olid telerid kambrites

olemas, kuid vangla administratsioon võttis need hiljem kambritest ära.

2. Kaebusele on lisatud taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks maksejõuetuse alusel.

28. veebruaril 2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Maksimovi avaldus, milles ta soovib kaitsjat riigi

arvel.

3. 6. märtsi 2014 määrusega jättis kohus rahuldamata A. Maksimovi taotluse riigilõivu tasumisest

vabastamiseks kaebuse esitamisel, jättis kaebuse käiguta ja andis 750 euro riigilõivu tasumiseks ja

kaebuse täiendavate põhjenduste esitamiseks tähtaja 15 päeva kohtumääruse kättesaamisest arvates.

4. 18. märtsil 2014 saabus kohtusse A. Maksimovi avaldus kaebuses esinevate puuduste

kõrvaldamiseks.

Kaebaja on seisukohal, et vastustaja kohustusest tagada kaebajale juurdepääs informatsioonile tuleb

kohustus tagada kaebajale elukambrisse televiisor. Selle kohustuse täitmata jätmisega tekitas

vastustaja A. Maksimovile kahju, mille hüvitamist kaebusega taotletakse. Viidates 6. märtsi 2014

määruses esitatud kohtu seisukohale nõutava hüvitise ilmselgest ebaproportsionaalsusest palub

kaebaja kohtul nimetada kohase hüvitise ulatus.

Kohtu seisukoht

5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 2 kohaselt kohus tagastab kaebuse

määrusega selle esitajale, kui kaebus ei vasta käesoleva seadustiku §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole

kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist.

Kohus andis 6. märtsi 2014 määrusega A. Maksimovile tähtaja kaebuses esinevate puuduste

kõrvaldamiseks 15 päeva alates kohtumääruse kättesaamisest. Kohtumääruse on A. Maksimov kätte

saanud 7. märtsil 2014 ja pidi kaebuse puudused seega kõrvaldama hiljemalt 24. märtsil 2014.

Kaebaja ei ole kohtu poolt antud tähtajaks tasunud riigilõivu kaebuse esitamise eest ega esitanud ka

taotlust puuduse kõrvaldamiseks antud tähtaja pikendamiseks.

6. 18. märtsil 2014 kohtusse saabunud menetlusdokumendist nähtuvalt ei kavatse kaebaja riigilõivu

tasuda. Samas ei ole A. Maksimov esitanud määruskaebust kohtu 6. märtsi 2014 määruse

vaidlustamiseks osas, millega jäeti kaebaja menetlusabi taotlus rahuldamata.

Kohus selgitas määruses määruskaebuse esitamise korda ning muu hulgas ka seda, et määruskaebus

esitatakse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu. 18. märtsil 2014 kohtusse saabunud

menetlusdokument on adresseeritud Tartu Halduskohtule ja pealkirjastatud kaebuse puuduste

kõrvaldamise avaldusena. Ka ei ole menetlusdokumendis esitatud sisulisi etteheiteid menetlusabi

taotluse rahuldamata jätmise otsustuse vastu, vaid esitatud täiendavad põhjendused kaebuse nõudele.

Seetõttu on kohus seisukohal, et kaebaja ei ole soovinud määruskaebust esitada.

7. Vastuseks kaebaja selgitustele märgib kohus, et esitatud põhjendused ei muuda kohtu seisukohta

kaebuse eduväljavaadete osas. Kohus leiab 6. märtsi 2014 määruses toodud põhjustel jätkuvalt, et

kaebajal puudub subjektiivne õigus, et vastustaja tagaks kaebajale elukambris televiisori.

Vangistusseaduse § 31 lg-st 1, millest tuleneb vastustaja kohustus võimaldada vanglas jälgida raadio-

ja televisioonisaateid, ei tulene vastustaja kohustust tagada ega vastavat kaebaja õigust nõuda

elukambrisse televiisorit. Selline õigus ei tulene ka elukambri sisustust reguleerivast vangla

sisekorraeeskirja § 7 lg-st 1. Seetõttu ei saanud televiisori puudumine kaebajale hüvitamisele kuuluvat

kahju tekitada. Vastavalt tuleb hüvitamiskaebuse eduväljavaateid pidada vähesteks, mistõttu ei ole

põhjendatud kaebajale menetlusabi andmine HKMS § 111 lg-st 1 tulenevalt.

Kohtu hinnang hüvitisenõude ilmselge ebaproportsionaalsuse kohta on seotud hüpoteetilise

võimalusega, et kaebaja on taotlenud isikliku televiisori kambrisse lubamist ja vastustaja sellest

keeldunud. Kaebuse puuduste kõrvaldamisel on kaebaja eitanud isikliku televiisori olemasolu või selle

kambrisse lubamise taotlemist. Seetõttu ei ole asjassepuutuv kaebaja nõusolek hüvitisenõude rahalise

suuruse vähendamiseks määrani, mida kohus peab mõistlikuks.

8. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et 6. märtsi 2014 määrus on jõustunud ka menetlusabi taotluse

rahuldamata jätmise osas ning kaebajal oli kohustus tasuda riigilõiv määruses märgitud tähtajal.

Kaebaja on selle kohustuse täitmata jätnud, teatades ühtlasi kavatsusest mitte tasuda riigilõivu.

Riigilõivu tasumata ei ole A. Maksimovi kaebus menetletav. Tulenevalt eeltoodust tagastab kohus

HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel A. Maksimovi kaebuse.

9. Kohus juhib kaebuse esitaja tähelepanu HKMS § 43 lg-le 2, mille kohaselt kaebuse tagastamine ei

võta selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse.

10. Kaebaja on esitanud riigiõigusabi taotlused. Kuna kohus tagastab A. Maksimovi kaebuse ja

määruskaebuse, siis ei võta kohus seisukohta esitatud riigiõigusabi taotluste kohta.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik