3-13-2367/19 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-13-2367

Otsuse kuupäev

24. märts 2014

Kohtunik

Mare Krull

Kohtuasi

Hansa Antiik OÜ kaebus Maanteeameti Ida regiooni juhi 18.

oktoobri 2013. a otsuse nr 21-3/13-00010/038 tühistamiseks ja

Maanteeameti Ida regiooni kohustamiseks Hansa Antiik OÜ 20.

septembri 2013. a taotluse uueks läbivaatamiseks

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Hansa Antiik OÜ, esindaja vandeadvokaadi abi Rait

Sarjas

Vastustaja Maanteeamet, esindaja Martti Kangur

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Hansa Antiik OÜ kaebus.

2. Tühistada Maanteeameti Ida regiooni juhi 18. oktoobri 2013. a otsus nr 21-3/13-

00010/038 ja kohustada Maanteeametit Hansa Antiik OÜ 20. septembri 2013. a

taotlust uuesti läbi vaatama.

3. Mõista Maanteeametilt Hansa Antiik OÜ kasuks menetluskulude katteks välja 663

eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 23. aprill 2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD

1. Maanteeameti 6. septembri 2013. a ettekirjutuses nr 21-3/13-00010/034 märgiti, et

kontrollimise käigus tuvastati, et Rakvere-Haljala riigimaantee nr 23 6,31. kilomeetril tee

kaitsevööndi alal asus Hansa Antiik OÜ-le kuuluv liiklusväline teabevahend. Maanteeamet

juhtis Hansa Antiik OÜ tähelepanu sellele, et Maanteeamet ei ole liiklusvälise teabevahendi

paigaldamiseks andnud teeseaduse (TeeS) § 34 lg 2 kohaselt nõutavat luba.

3-13-2367

Maanteeamet selgitas, et tee kaitsevööndi alale paigaldatud liiklusväliste teabevahendite

lugemine hajutab sõidukijuhtide tähelepanu – tee äärde paigaldatud liiklusvälised

teabevahendid sunnivad tahtmatult sõidukijuhte neid lugema ja suure liiklussagedusega teel

piisab vaid hetkeks sõidukijuhi tähelepanu kõrvale juhtimisest, et tekiks oht raskete

tagajärgedega liiklusõnnetuse toimumiseks. Maanteeamet oli seisukohal, et riigimaanteede

äärde paigaldatavad liiklusvälised teabevahendid peavad paiknema tee pingevabal lõigul

väljaspool tee kaitsevööndit. Hansa Antiik OÜ paigaldatud liiklusväline teabevahend ohustas

liiklejaid tähelepanu hajutamisega, kuna see paiknes teele liiga lähedal.

2. Hansa Antiik OÜ eemaldas pärast ettekirjutuse saamist liiklusvälise teabevahendi.

3. Hansa Antiik OÜ esitas 20. septembril 2013 Maanteeametile taotluse loa saamiseks

liiklusvälise teabevahendi paigaldamiseks tee kaitsevööndisse. Nimelt soovis Hansa Antiik

OÜ paigaldada Rakvere-Haljala riigimaantee 6,31. kilomeetrile tee kaitsevööndisse OÜ-le

Varamu Kinnisvara, mille ainuosanik on ka Hansa Antiik OÜ ainuosanik, kuuluvale kinnistule

teavituse muuseumi kohta.

Hansa Antiik OÜ märkis, et teabevahendi (liiklusvälise või liikluskorraldusvahendi) eesmärk

on anda liiklejatele informatsiooni ning sellega hajub paratamatult ka liiklejate tähelepanu.

Maanteeameti seisukoha järgi ei tohiks olla lubatud ükski liiklusväline teabevahend, ent ometi

on liiklusväliseid teabevahendeid paigaldatud Eesti maanteede äärde nii tee kaitsevööndisse

kui ka väljapoole kaitsevööndit. Vastasel juhul oleksid TeeS § 34 lg-d 1 ja 2 sisutühjad.

Samuti ei selgunud, millele tuginedes oli Maanteeamet seisukohal, et tegemist on pingelise

teelõiguga. Hansa Antiik OÜ märkis, et liiklusväline teabevahend paiknes hea nähtavusega

sirge teelõigu ääres.

Hansa Antiik OÜ palus lisaks arvestada järgmiste asjaoludega: Rakvere-Haljala maantee on

tugimaantee, mitte põhimaantee; teavitust ei ole võimalik paigaldada tee teljest kaugemale,

kuna lõppeb OÜ-le Varamu Kinnisvara kuuluv kinnistu; teavitus annab infot muuseumi kohta,

mis on pärast Rakvere muuseumi sulgemist ainus koht Rakveres, kus külastajatel on võimalik

tutvuda talurahva ajalooga; teavitus on näha ainult Haljala poolt Rakvere poole sõites;

teavitus ei paikne ristmikul; teavituse asukohas oleval teelõigul ei ole teisi

liikluskorraldusvahendeid.

4. Maanteeameti Ida regiooni juhi 18. oktoobri 2013. a otsusega nr 21-3/13-00010/038

keelduti Hansa Antiik OÜ-le loa andmisest.

Maanteeamet märkis, et tee kaitsevööndi alale paigaldatud (ka rööpselt tee teljega)

liiklusväliste teabevahendite lugemine hajutab sõidukijuhtide tähelepanu, mis on vastuolus

TeeS § 34 lg-s 2 sätestatuga. Maanteede äärde paigaldatud teabevahendid sunnivad tahtmatult

sõidukijuhte neid lugema ning suure liiklussagedusega teel piisab vaid hetkelisest sõidukijuhi

tähelepanu kõrvale juhtimisest, mille tulemusena võib toimuda raskete tagajärgedega

liiklusõnnetus. Maanteeamet oli seisukohal, et riigimaanteede äärde paigaldatavad

liiklusvälised teabevahendid peavad paiknema tee pingevabal lõigul väljaspool tee

kaitsevööndi ala.

5. Hansa Antiik OÜ esitas 17. novembril 2013 Tartu Halduskohtule kaebuse Maanteeameti

Ida regiooni juhi 18. oktoobri 2013. a otsuse nr 21-3/13-00010/038 tühistamiseks ja

Maanteeameti Ida regiooni kohustamiseks Hansa Antiik OÜ 20. septembri 2013. a taotluse

uueks läbivaatamiseks. Kaebaja hinnangul on Maanteeameti 18. oktoobri 2013. a otsuse näol

tegemist haldusaktiga, mille andmisel tuli Maanteeametil teha kaalutlusotsus. Kaebaja on

3-13-2367

seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane, sest see on nõuetekohaselt

põhjendamata.

5.1. Kaebaja nõustus Maanteeametiga, et maanteede äärde paigaldatud teabevahendid on

mõeldud sõidukijuhtidele ja ka teistele teel liiklejatele informatsiooni andmiseks. Edasine

järeldus, et teabevahend „sunnib tahtmatult sõidukijuhte neid lugema“ ning see võib kaasa

tuua liiklusõnnetuse, jäi kaebajale selgusetuks. Sõidukijuhtide tähelepanu teel toimuvalt

liikluselt juhivad kõrvale ka liikluskorraldusvahendid, mis on paigaldatud teepeenrale (ning

osaliselt ka tee kaitsevööndisse). Vaidlustatud aktist ei selgu, mil viisil on kaebaja poolt

soovitud

teabevahendi

paigaldamine

ohtlikum

teekaitsevööndis

asuvatest

liikluskorraldusvahenditest. Samuti juhtis kaebaja kohtu tähelepanu asjaolule, et Lääne-Viru

maakonnas on liiklusväliseid teabevahendeid paigaldatud teekaitsevööndisse. Arvestades, et

Maanteeamet on kas andnud loa nende teabevahendite paigaldamiseks või on seda

aktsepteerinud, jäi kaebajale selgusetuks, miks koheldakse teda võrreldes teiste samas

olukorras olevate isikutega ebavõrdselt.

Kaebaja selgitas, et tema poolt planeeritav liiklusvälise teabevahendi asukoht ei ole ristmikul

(tegemist on sirge teelõiguga), samuti ei ole teavituse asukohas oleval teelõigul teisi

liikluskorraldusvahendeid. Teavitus on näha ainult Haljala poolt Rakvere poole sõites,

teabevahend on valgustamata. Kaebaja soovib teabevahendi paigaldada Rakvere-Haljala

maantee telgjoonest veidi vähem kui 50 m kaugusele, see tähendab, et teekaitsevööndi piir

ning teabevahendi teest kaugemal olev serv oleks sisuliselt samad.

5.2. Maanteeamet esitas haldusaktis väite, et tegemist on „suure liiklussagedusega teega“.

Samas ei selgu aktist, millistele andmetele tuginedes Maanteeamet sellisele järeldusele jõudis.

5.3. Maanteeameti selgitus, et „riigimaanteede äärde paigaldatavad liiklusvälised

teabevahendid peavad paiknema tee pingevabal lõigul väljaspool teekaitsevööndi ala“,

muudab sisutühjaks TeeS § 34 lg 2. Seadusandja on ette näinud võimaluse anda luba

liiklusvälise teabevahendi paigaldamiseks teekaitsevööndisse, kui on täidetud TeeS § 34 lg 2

p-des 1−4 sätestatud tingimused, ent oma seisukohaga välistab Maanteeamet sisuliselt

võimaluse riigimaanteede teekaitsevööndisse liiklusvälise teabevahendi paigaldamiseks loa

saamiseks.

5.4. Kaebaja selgitas, et võimaluse korral paigaldaks ta teabevahendi väljapoole

teekaitsevööndit. OÜ-le Varamu Kinnisvara kuuluv kinnistu piirneb aga maatulundusmaaga,

mille omanik ei ole nõus teabevahendi paigaldamisega tema haritava maa keskele.

5.5. Vaidlustatud haldusaktis puudub haldusmenetluse seaduse (HMS) § 57 lg 1 kohaselt

nõutav vaidlustamisviide.

6. Maanteeamet palus 2. jaanuari 2014. a vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata.

6.1. Antud juhul kaalub liiklusohutus kui avalik huvi selgelt üles kaebaja erahuvi liiklusvälise

teabevahendi (reklaami) paigaldamiseks.

6.2. Vastustaja hinnangul on vaidlustatud haldusakt sisuliselt põhjendatud. Vaidlustatud

haldusaktis on märgitud, et teekaitsevööndi alale paigaldatud (ka rööpselt tee teljega)

liiklusväliste teabevahendite lugemine hajutab sõidukijuhtide tähelepanu. Viidatud on

korrektsele õigusnormile – TeeS § 34 lg-le 2. Vaidlustatud haldusakt selgitab, et maanteede

äärde paigaldatud teabevahendid sunnivad tahtmatult sõidukijuhte neid lugema ning suure

3-13-2367

liiklussagedusega teel piisab vaid hetkelisest sõidukijuhi tähelepanu kõrvale juhtimisest, mille

tulemusena võib toimuda raskete tagajärgedega liiklusõnnetus.

6.3. Kõnealusel teelõigul on suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h, liiklussagedus suur ja enne

kohta, kuhu reklaami soovitakse paigaldada, ka vasakkurv. Tee kaitsevööndis paiknev

teabevahend oleks selgelt juhi vaateväljas ning kuuluks automaatselt info hulka, mida juht

tahtmatult on sunnitud lugema ja analüüsima. Kui reklaam asuks väljaspool seadusega

ettenähtud tee kaitsevööndit, saaks juht ilma segavate faktoriteta tegeleda sõiduki juhtimise

seisukohalt olulisega – vastutulevad sõidukid, kurvi suuna jälgimine jms.

6.4. Liikluskorraldusvahendeid kasutatakse üksnes avalikul eesmärgil liikluse korraldamiseks,

samas liiklusväliseid teabevahendeid üldjuhul üksnes erahuvides. Sõidukijuhil (isegi algajal

autojuhil, kes on saanud vastava põhjaliku koolituse) on liikluskorraldusvahenditega

seonduvalt teatud vilumus, mis võimaldab neid jälgida peaaegu automaatselt ja instinktiivselt.

Liiklusväline teabevahend aga võib endale sõidukijuhi tähelepanu tõmmata pikemaks ajaks

kui liiklusohutuse tagamise seisukohalt võimalik.

6.5. Rääkida ei saa ebavõrdsest kohtlemisest – vastustaja teostab pidevat järelevalvet oma

pädevuse piires ja kui kaebaja poolt viidatud liiklusvälised teabevahendid on paigaldatud

ebaseaduslikult, viiakse läbi vastavad järelevalvemenetlused.

6.6. Andmed liiklussageduse kohta Eesti teedel on avalik info ja kättesaadavad kõigile näiteks

Maanteeameti veebilehel. Rakvere-Haljala maantee kilomeetritel 3,134–8,333 on aasta

keskmine ööpäevane liiklussagedus 4022 autot. Kui arvestada, et enamike Lääne-Virumaa

riigimaanteede liiklussagedused jäävad vahemikku 200−1000 autot ööpäevas, saab asuda

seisukohale, et Rakvere-Haljala maantee vaidlusaluses kohas on kahtlemata tegemist suure

liiklussagedusega.

6.7. Vastustaja möönis, et vaidlustatud haldusaktis puudub vaidlustamisviide, kuid on selge, et

vaidlustamisviite puudumine ei saanud kuidagi mõjutada asja otsustamist (HMS § 58).

6.8. Vastustajale teeseadusega antud kaalumisruum analoogsete otsuste tegemiseks on

äärmiselt väike. Vastustaja lähtus vaidlustatud haldusakti andmisel seadusest, kaalus eri

isikute huve ning teostas nõuetekohaselt kaalutlusõigust. Kõiki olulisi asjaolusid, eelkõige

liiklusohutus, on arvesse võetud.

6.9. Asjaolu, et naaberkinnistu omanik ei ole nõus reklaami paigaldamisega oma maale, ei

õigusta kuidagi reklaami seadusvastast paigaldamist tee kaitsevööndisse.

7. Kaebaja esitas 7. märtsil 2014 täiendavad seisukohad.

7.1. Seadusandja on sätestanud, et mitte igasugune tähelepanu hajutamine ei ole keelatud,

vaid keelatud on liiklust ohustav tähelepanu hajutamine. Kaebaja poolt soovitud liiklusväline

teabevahend ei hajuta tähelepanu liiklust ohustavalt.

7.2. Tegemist on sirge teelõiguga risti, mitte tee teljega rööbiti paikneva teabevahendiga, mis

teeks selle lugemise võimalikuks alles sellega kohakuti olles. Sirgele teelõigule eelneb küll

lauge vasakkurv, ent kaebaja poolt soovitud liiklusväline teabevahend on näha vähemalt 500

m enne seda, st ka enne kurvi, loetav aga oleks paigaldatav teabevahend alles pärast kurvist

väljumist, mistõttu ei saa kurvi olemasolu pidada asjaoluks, mille tõttu toimub sõidukijuhil

3-13-2367

liiklust ohustav tähelepanu hajumine. Teabevahendi tekst on lühike ning informatiivne,

puudub liigset tähelepanu nõudev pikk tekst ning telefoninumbrid.

7.3. Kuna teabevahend teavitab muuseumist, on see suures osas avalikes huvides.

7.4. Vastuses kaebusele esitatud kaalutlused vaidlustatud haldusaktis puuduvad, vastustaja ei

ole otsust tehes arvestanud alusnormi eesmärgiga ega oluliste asjaoludega.

8. Vastustaja esitas 14. märtsil 2014 täiendava seisukoha.

8.1. Vastustaja hinnangul ei saa sellest, kui liiklejate tähelepanu hajutavad ka

liikluskorraldusvahendid, järeldada, et liiklusväliste teabevahendite kasutamine oleks kuidagi

rohkem õigustatud.

8.2. Kaebaja näol on tegemist eraõigusliku äriühinguga, mistõttu on kõnealuse teabevahendi

puhul selgelt tegemist reklaamiga, mille eesmärgiks on teenuse osutamise või kauba müügi

suurendamine. Asjakohatu on siinkohal rääkida avalikust huvist.

8.3. Kindlasti ei saa üldtuntuks lugeda asjaolu, et Eesti teede kaitsevööndisse on paigaldatud

hulgaliselt liiklusväliseid teabevahendeid. Sellist asjaolu tuleks kaebajal tõendada, kuid samas

ei ole selge, millist seost selline fakt omaks käesoleva vaidlusega.

8.4. Vastustaja peab tegema kõik endast oleneva, et liiklusohutus ei väheneks, ja püüdma seda

suurendada.

KOHTU SEISUKOHT

9. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada.

10. TeeS § 34 lg 2 sätestab: „Liiklusvälise teabevahendi paigaldamise loa teemaale

riigimaanteel annab Maanteeamet, kohalikul teel valla- või linnavalitsus. Tee kaitsevööndi

alale annab liiklusvälise teabevahendi paigaldamise loa eelnimetatud asutus tee kaitsevööndi

maa omaniku kirjalikul nõusolekul ja tema seatud tingimustel. Loa saamiseks tuleb taotlejal

esitada teabevahendi joonis ja paigutuse skeem. Teele ja tee kaitsevööndi alale võib

paigaldada liiklusvälise teabevahendi, mis: 1) ei eksita liiklejat ega varja tema eest

liikluskorraldusvahendit; 2) ei raskenda liikluskorraldusvahendi eristamist; 3) ei ohusta

liiklust liikleja pimestamisega ega tähelepanu hajutamisega; 4) ei piira nähtavust ristmikul.“

11. Kaebaja esitas 20. septembril 2013 vastustajale taotluse loa saamiseks liiklusvälise

teabevahendi paigaldamiseks Rakvere-Haljala riigimaantee 6,31. kilomeetrile tee

kaitsevööndisse OÜ-le Varamu Kinnisvara, mille ainuosanik on ka kaebaja ainuosanik,

kuuluvale kinnistule.

Vastustaja keeldus 18. oktoobri 2013. a otsusega loa andmisest. Kaebaja heitis kaebuses

vastustajale muu hulgas ette, et vaidlustatud haldusaktist ei selgu üheselt selle andmise

õiguslik alus. Vaidlustatud haldusaktis on märgitud: „Teekaitsevööndi alale pandud (ka

rööpselt tee teljega) liiklusväliste teabevahendite lugemine hajutab sõidukijuhtide tähelepanu,

mis on vastuolus teeseaduses sätestatuga (Teeseadus § 34 lõige 2).“ Ehkki vastustaja ei ole

viidanud konkreetsele TeeS § 34 lg 2 punktile, on siiski arusaadav, et vastustaja on silmas

3-13-2367

pidanud punkti 3 osas, mis keelab tee kaitsevööndisse paigaldada liiklusvälise teabevahendi,

mis ohustab liiklust liikleja tähelepanu hajutamisega (edaspidi alt 2).

12. Kohus nõustub pooltega, et vaidlustatud haldusakti näol on tegemist kaalutlusotsusega.

TeeS § 34 lg-st 2 tuleneb haldusorganile kaalutlusruum otsustamaks, kas anda luba

liiklusvälise teabevahendi paigaldamiseks teele või tee kaitsevööndisse, võttes muu hulgas

arvesse sama lõike punktides 1−4 sätestatut.

13. HMS § 4 lg 2 järgi tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride,

kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning

kaaludes põhjendatud huve. HMS §-st 54 tulenevalt on kaalutlusõiguse alusel antava

haldusakti õiguspärasuse eelduseks muu hulgas kaalutlusvigade puudumine ning HMS § 56 lg

3 kohustab haldusorganit märkima kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses need

kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kaalutlusõiguse teostamine

juhtudel, kui seadus selle ette näeb, ei ole üksnes haldusorgani õigus, vaid ka kohustus (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 11. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-52-02, p 11).

14. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel

antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja

eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda

eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti õiguspärasust

kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kohus ei saa asuda pädeva haldusorgani

asemel sisuliselt otsustama selle üle, milliseid vastandlikest õiguspärastest kaalutlustest tuleks

pidada kõige olulisemateks ja lõpptulemust määravateks (Tallinna Ringkonnakohtu 10.

jaanuari 2013. a otsus haldusasjas nr 3-11-1318, p 9). Eeltoodust nähtuvalt on kaalutlusotsuste

kohtuliku kontrolli ulatus piiratud (vt ka nt Riigikohtu halduskolleegiumi 14. oktoobri 2003. a

otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 38).

15. HKMS § 158 lg 2 ls 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust selle andmise aja

seisuga (ex ante vaatlusviis). Järelikult saab kohus vastustaja 18. oktoobri 2013. a otsuse

õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta üksnes neid asjaolusid, mis olid vastustajale otsuse

tegemisel teada.

Kaebaja esitas 20. septembri 2013. a taotluses järgmised põhjendused. Teabevahendi

(liiklusvälise või liikluskorraldusvahendi) eesmärk on anda liiklejatele informatsiooni ning

sellega hajub paratamatult ka liiklejate tähelepanu. Vastustaja 6. septembri 2013. a

ettekirjutuses väljendatud seisukoha järgi ei tohiks olla lubatud ükski liiklusväline

teabevahend, ent ometi on liiklusväliseid teabevahendeid paigaldatud Eesti maanteede äärde

nii tee kaitsevööndisse kui ka väljapoole kaitsevööndit. Vastasel juhul oleksid TeeS § 34 lg-d

1 ja 2 sisutühjad. Samuti oli kaebajale arusaamatu, millele tuginedes oli vastustaja seisukohal,

et kohas, kuhu kaebaja soovib teabevahendit paigaldada, on tegemist pingelise teelõiguga.

Kaebaja märkis, et soovitav liiklusväline teabevahend paikneks hea nähtavusega sirge

teelõigu ääres, mitte ristmikul, olles nähtav ainult Haljala poolt Rakvere poole sõites. Parem-

ega vasakpoolsel teepeenral ei ole liikluskorraldusvahendeid, mille eristamist võiks

paigaldatud teavitus potentsiaalselt häirida. Kaebaja palus lisaks arvestada järgmiste

asjaoludega: Rakvere-Haljala maantee on tugimaantee, mitte põhimaantee; teavitust ei ole

võimalik paigaldada tee teljest kaugemale, kuna lõppeb OÜ-le Varamu Kinnisvara kuuluv

kinnistu; teavitus annab infot muuseumi kohta, mis on pärast Rakvere muuseumi sulgemist

ainus koht Rakveres, kus külastajatel on võimalik tutvuda talurahva ajalooga.

3-13-2367

16. Vastustaja põhjendas 18. oktoobri 2013. a otsuses loa andmisest keeldumist sellega, et tee

kaitsevööndi alale paigaldatud (ka rööpselt tee teljega) liiklusväliste teabevahendite lugemine

hajutab sõidukijuhtide tähelepanu, mis on vastuolus TeeS § 34 lg-s 2 sätestatuga. Maanteede

äärde paigaldatud teabevahendid sunnivad tahtmatult sõidukijuhte neid lugema ning suure

liiklussagedusega teel piisab vaid hetkelisest sõidukijuhi tähelepanu kõrvale juhtimisest, mille

tulemusena võib toimuda raskete tagajärgedega liiklusõnnetus. Vastustaja oli seisukohal, et

riigimaanteede äärde paigaldatavad liiklusvälised teabevahendid peavad paiknema tee

pingevabal lõigul väljaspool tee kaitsevööndi ala. Vastustaja soovitas kaebajal leida võimalus

teabevahendi paigaldamiseks sobivasse kohta väljaspool tee kaitsevööndit ning selgitas, et

ettevõtte pakutavatest teenustest on võimalik teavitada, kasutades erinevaid

massiteabekanaleid (nt internet, raadio, ajalehed jne).

17. Eeltoodust nähtuvalt asus vastustaja seisukohale, et liiklusväliste teabevahendite

paigaldamine riigimaanteede kaitsevööndisse ei ole lubatav, sest need hajutavad

sõidukijuhtide tähelepanu, mis ohustab liiklust. Kohus leiab, et selline tõlgendus ei ole

kooskõlas TeeS § 34 lg 2 p 3 alt 2 mõttega. Seadusandja on pidanud võimalikuks liiklusväliste

teabevahendite paigaldamist riigimaanteede kaitsevööndisse tingimusel, et need ei ohusta

liiklust tähelepanu hajutamisega. Viidatud sättest tuleneb haldusorganile kohustus igakordselt

kõiki asjaolusid arvesse võttes hinnata, kas konkreetne soovitav liiklusväline teabevahend

hajutab tähelepanu, ohustades liiklust. Kohus on seisukohal, et seadusandja tahteks ei olnud

välistada liiklusväliste teabevahendite paigaldamist riigimaanteede kaitsevööndisse ning igat

tähelepanu kõrvalejuhtimist ei saa lugeda liiklust ohustavaks tähelepanu hajutamiseks TeeS §

34 lg 2 p 3 alt 2 tähenduses.

18. Haldusorgan, teostades diskretsiooni, peab kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas

tuleb piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise poolt esitatud argumente või tõendeid pole

aktsepteeritud või piisavaks peetud. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et

haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et

kaalumine on toimunud ratsionaalselt (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2002. a

otsus asjas nr 3-3-1-42-02, p 11). Seejuures peab kaalutlusõiguse korras isiku jaoks negatiivse

otsuse tegemine olema põhjalikult motiveeritud (Riigikohtu halduskolleegiumi 11. novembri

2002. a otsus asjas nr 3-3-1-52-02, p 11). Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus

kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest (Riigikohtu

halduskolleegiumi 6. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-62-02, p 11). Vaidlustatud

haldusakti põhjendus on napp ja üldsõnaline. Sellest ei nähtu, et vastustaja oleks arvestanud

kaebaja poolt esile toodud asjaolusid ja huvi ning väidet võrdse kohtlemise põhimõtte

rikkumise kohta. Vastustaja ei ole sisuliselt analüüsinud, kas kaebaja poolt soovitav

liiklusväline teabevahend võiks kõiki asjaolusid arvesse võttes ohustada liiklust tähelepanu

hajutamisega, vaid on ennatlikult pidanud kaalukamaks avalikku huvi tagada liiklusohutus.

Samuti ei ole vastustaja andnud hinnangut kaebaja erahuvile paigaldada liiklusväline

teabevahend OÜ-le Varamu Kinnisvara, mille ainuosanik on ka kaebaja ainuosanik, kuuluvale

kinnistule ning soodustada oma ettevõtlust teabevahendi abil. Vastustaja ei ole vastanud

kaebaja väitele, et Eestis on riigimaanteede kaitsevöönditesse paigaldatud liiklusväliseid

teabevahendeid. Järelikult on vastustaja 18. oktoobri 2013. a otsus puudulikult põhjendatud

ning sellest ei nähtu kaalutlusõiguse teostamist. Kaalutlusõiguse kohaldamata jätmine on

oluline kaalutlusviga, mis toob kaasa haldusakti materiaalse õigusvastasuse. Kaalumise

mittetoimumise tõttu ei ole kohtul võimalik hinnata, kas haldusorgan oleks andnud

samasisulise haldusakti kaalutlusõiguse nõuetekohasel kohaldamisel. Kohus võib teatud

juhtudel jätta haldusakti kaalutlusveale vaatamata tühistamata, kui on ilmselge, et pärast

kaalumise läbiviimist tuleb haldusorganil anda samasisuline haldusakt uuesti (Tallinna

3-13-2367

Ringkonnakohtu 4. aprilli 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-1618, p 11). Kohtu hinnangul see

käesoleval juhul ilmselge ei ole. Täiendavalt märgib kohus, et vastustaja viide sellele, et ka

rööpselt tee teljega paiknevad liiklusvälised teabevahendid hajutavad sõidukijuhtide

tähelepanu liiklust ohustavalt, on praegusel juhul asjakohatu, sest kaebaja soovib liiklusvälist

teabevahendit paigaldada tee teljega risti.

19. Vastustaja esitas põhjendused kaebaja poolt esile toodud asjaolude ja huvi ning võrdse

kohtlemise põhimõtte rikkumise väite kohta 2. jaanuari 2014. a vastuses kaebusele ja 14.

märtsi 2014. a täiendavas seisukohas. Kohus osutab selles kontekstis Riigikohtu korduvalt

väljendatud seisukohale, et kaalutlusotsuse põhjuste esitamine tagantjärele kohtumenetluse

käigus ei ole piisav (Riigikohtu halduskolleegiumi 28. oktoobri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-

66-03, p-d 20 ja 23; 27. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-93-06, p 16; 12. novembri

2007. a otsus asjas nr 3-3-1-57-07, p-d 17 ja 18; 24. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-62-

07, p 16). Riigikohus on rõhutanud, et haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab

tagama Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise

võimaluse (Riigikohtu halduskolleegiumi 22. mai 2000. a otsus asjas nr 3-3-1-14-00, p 5). Kui

haldusakti adressaat ei tea haldusakti andmise tegelikke põhjuseid selle andmise hetkel, siis ei

ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid.

Läbi haldusakti õigusliku ja faktilise aluse saab isikule selgeks, miks just selline haldusakt

tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse otsimine üle

kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse

põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult

tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (Riigikohtu

halduskolleegiumi 14. oktoobri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 36). Kolleegium on

leidnud ka, et põhjenduste esitamine kohtumenetluses ei muuda akti tagantjärele tõhusalt

kontrollitavaks, sest pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud

põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt nt Riigikohtu üldkogu 31. mai 2011. a

otsus asjas nr 3-3-1-85-10, p 44).

Riigikohtu halduskolleegium pehmendas oma eeltoodud seisukohta 29. novembril 2012 asjas

nr 3-3-1-29-12 tehtud otsuse p-s 20, kus selgitas, et Riigikohtu hinnangul võib kohus

haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus esitatud

põhjendust, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti

andmisel. Seejuures on tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel

tegelikult eksisteeris ja kas sellega arvestati, haldusorganil. Näiteks võis põhjendus sisalduda

haldusorgani poolt koostatud dokumendis, millele haldusaktis nõuetekohaselt ei viidatud, kuid

mis eksisteeris haldusakti andmise ajal, või haldusmenetluse käigus mõne menetlusosalise või

teise haldusorgani poolt akti andjale esitatud dokumendis. Samuti võib kohtumenetluse käigus

esitatud põhjendust arvesse võtta juhul, kui mõistliku isiku jaoks pidi olema arusaadav, et

haldusorgan juhindus vastavast põhjendusest haldusakti andmisel. Ka nendel tingimustel võib

kohus HMS § 58 alusel jätta põhjendamata või puudulikult põhjendatud haldusakti

tühistamata. Kolleegium rõhutas, et tegemist on erandliku olukorraga, mis ei vabasta

haldusorganit HMS §-s 56 sätestatud haldusakti põhjendamise kohustusest. On tõsi, et

tagantjärele esitatud põhjenduse arvestamine kohtuliku kontrolli raames ei aita haldusakte

puudutatud isikute silmis samaväärsel tasemel legitimeerida kui korrektselt esitatud

põhjendus. See argument ei ole aga piisav, et sundida kohut ignoreerima võimalikke tõendeid,

mis kinnitavad haldusorgani poolt haldusakti andmisel tegelikult aluseks võetud põhjendusi.

20. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tegemist sedavõrd erandliku olukorraga.

Asja materjalide põhjal ei ole kohtul kujunenud kindlat veendumust, et vastustaja ka tegelikult

3-13-2367

lähtus vaidlusaluse haldusakti andmisel kohtumenetluses esitatud põhjendustest. Kohtu

arvates ei saa praegusel juhul välistada, et vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjendused

on otsitud, et tagada vaidlustatud haldusakti kehtimajäämine. Vastustaja viitas

kohtumenetluses muu hulgas juba haldusakti andmise ajal Maanteeameti veebilehel asunud

tabelile riigimaanteede 2012. aasta liiklussageduse andmete kohta, mille põhjal tegi vastustaja

järelduse, et kaebaja soovitavas liiklusvälise teabevahendi asukohas on suure

liiklussagedusega teelõik. Isegi kui asuda seisukohale, et mõistliku isiku jaoks pidi olema

arusaadav, et vastustaja juhindus sellest dokumendist haldusakti andmisel, ei kõrvalda see

haldusakti õigusvastasust. Vaidlustatud haldusakt on endiselt olulises osas põhjendamata ja

kaalutlusvigane. Lisaks seab kohus kahtluse alla, kas vastustaja on liiklussageduse andmetele

omistanud õiglase kaalu. Andmetest nähtuvalt oli Rakvere-Haljala tugimaantee kilomeetritel

3,134−8,333 aasta keskmine ööpäevane liiklussagedus 4022 autot. Vastustaja järeldas, et kuna

enamike Lääne-Virumaa riigimaanteede vastavad näitajad jäävad vahemikku 200−1000 autot

ööpäevas, on Rakvere-Haljala maantee kõnealuses kohas kahtlemata tegemist suure

liiklussagedusega. Kaebaja viitas kaebuses muu hulgas sellele, et Lääne-Virumaal Tallinna-

Narva põhimaantee 94. kilomeetril paikneb tee kaitsevööndis kinnisvara reklaamiv

teabevahend, ja esitas selle kohta piltmaterjali. Maanteeameti veebilehe andmetest nähtuvalt

oli 2012. aastal Tallinna-Narva maantee kilomeetritel 92,869−97,224 aasta keskmine

ööpäevane liiklussagedus 4355 autot. Kaebaja on siinkohal põhjendatult tõstatanud küsimuse,

miks tema juhtumi puhul loetakse 4022 autot ööpäevas suureks liiklussageduseks, mis on

liiklusvälise teabevahendi paigaldamise loa andmist välistav asjaolu, ent samas on

aktsepteeritud teelõigul, kus liiklussagedus on 4355 autot ööpäevas, liiklusvälise teabevahendi

paigaldamist tee kaitsevööndisse. Kohtu hinnangul tuleks liiklusvälise teabevahendi

paigaldamiseks loa saamise taotluse lahendamisel liiklussageduse hindamisel õiglase

kaalumise saavutamiseks arvesse võtta kogu Eesti riigimaanteede liiklussageduse näitajaid.

21. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja 18. oktoobri 2013. a otsus formaalselt ja materiaalselt

õigusvastane ning tuleb tühistada. Kohus kohustab vastustajat kaebaja 20. septembri 2013. a

taotluse üle uuesti otsustama.

22. Iseenesest on õige kaebaja viide sellele, et vaidlustatud haldusaktis puudub HMS § 57 lg 1

kohaselt nõutav vaidlustamisviide. HMS § 57 lg-st 2 tulenevalt ei ole aga vaidlustamisviite

puudumine alus haldusakti tühistamiseks.

23. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda.

HKMS § 109 lg 1 ls-te 3 ja 4 kohaselt tuleb kirjalikus menetluses esitada menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul ning nende esitamata

jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Tartu Halduskohtu 19. veebruari 2014. a

määrusega otsustati kohtuasi läbi vaadata kirjalikus menetluses ning anti pooltele täiendavate

menetlusdokumentide, st ka menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks

tähtaeg 7. märtsini 2014. Kaebaja esitas vastavad dokumendid tähtaegselt. Kaebaja palus

vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja mõista kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv

15 eurot ja õigusabikulud 1008 eurot. Riigilõivu ja kaebuse koostamise õigusabikulu summas

648 eurot (tl 43) kandmist kinnitavad maksekorralduste väljatrükid (tl 21 ja 44). Kohus leiab,

et kaebaja õigusabikulu 648 eurot on vajalik ja põhjendatud. Kaebaja esitas kohtule ka OÜ

Advokaadibüroo Küllike Namm esitatud sularahaarve summas 360 eurot (tl 45), mille

märkusest „Kassa sissetulek 2014124“ järeldab kohus, et näidata on püütud, et kaebaja tasus

selle summa sularahas. Vastavat kuludokumenti kaebaja kohtule ei esitanud. Sularahaarve ei

3-13-2367

tõenda summa tasumist. Kulu tasumist oleks saanud ja pidanud tõendama kassa sissetuleku

orderiga või pangakonto väljavõttega (Riigikohtu halduskolleegiumi 9. märtsi 2009. a otsus

asjas nr 3-3-1-94-08, p 21). Seega jätab kohus tõendi puudumise tõttu vastustajalt välja

mõistmata kaebaja õigusabikulu 360 eurot.

Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus HKMS § 108 lg 1 ls 1 ja § 109 lg 2 ls 1 alusel

vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu ja kaebuse koostamise

õigusabikulu kogusummas 663 eurot. Ülejäänud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Mare Krull

kohtunik