3-13-1824/33 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-13-1824 Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märts 2014, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tartu Vangla vastu kahju summas 8000 euro hüvitamise nõudes seonduvalt kaebaja hoidmisega inimväärikust alandavates tingimustes Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja –XXX, tema esindaja Aire Põder Vastustaja –Tartu Vangla Resolutsioon 1. Jätta XXX kaebus rahuldamata. 2. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. 3. Tagastada kaebajale 11.03.2014 kohtule saadetud seisukoht.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 20. märtsist 2014 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 21. aprillil 2014 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXX viibis Tartu Vanglas ajavahemikus 16.05.2012 – 12.09.2012 ning 19.09.2012- 08.04.2013 (vahemikus 12.09.-19.09.2012 viibis ta Tallinna Vanglas). Tartu Vanglas olles viibis ta ajavahemikus 16.05.2012 - 15.08.2012 (92 ööpäeva) vastuvõtuosakonnas. Alates 16.08.2012- 12.09.2012 ning 19.09.2012-08.04.2013 (228 ööpäeva) viibis ta Tartu Vangla II üksuse S-7 osakonnas väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes. 2. 27.05.2013 esitas XXX Tartu Vanglale taotluse (tl 50-53), milles taotles endale tekitatud mittevaralise kahju summas 8 000 eurot hüvitamist. Taotluse kohaselt tekkis XXX mittevaraline kahju pikka aega vastuvõtuosakonnas üksikvangistuses viibimisest ning avatud osakonnas viibitud aeg tekitas pidevat hirmu ja stressi, kuna pidi endise Kaitsepolitsei ametnikuna viibima ühes osakonnas koos teiste kinnipeetavatega.

3. Tartu Vangla direktori 29.07.2013 otsusega nr 1-13/97-1 (tl 7-8) jäeti XXX kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ületanud XXX vastuvõtuosakonnas hoidmine VangS § 14 lg 4 lubatud kolme kuud ning seega ei olnud vastuvõtuosakonnas viibimine õigusvastane. Samuti ei leidnud taotluse lahendamise käigus kinnitust XXX väited, mis oleks tõendanud, et tema elu ja tervis olid avatud osakonnas koos teiste kinnipeetavatega viibides sattunud ohtu. 4. 02.09.2013 esitas XXX Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu kahju summas 8000 euro hüvitamise nõudes seonduvalt kaebaja hoidmisega Tartu Vangla S-7 osakonnas kokku 228 ööpäeva inimväärikust alandavates ja ebainimlikes tingimustes (tl 2-4). 5. Tartu Halduskohus jättis 03.09.2013 määrusega XXX kaebuse käiguta ja andis puuduste kõrvaldamiseks aega 15 päeva alates kohtumääruse kättesaamisest. 6. 11.09.2013 esitas XXX kohtule menetlusabi taotluse. Tartu Halduskohus rahuldas 13.09.2013 määrusega XXX menetlusabi taotluse ja vabastas ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest osaliselt, võttis kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud. 7. 04.12.2013 esitas XXX kohtule taotluse vastustajalt välja nõuda tõendid, mis tõendaksid kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasust Tartu VanglaS7 eluosakonnas. Tartu Halduskohus jättis 27.01.2014 määrusega XXX taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata. 8. Tartu Halduskohus otsustas 28.01.2014 määrusega haldusasja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja määras menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtajaks 20.02.2014. Täiendavalt esitatud menetlusdokumentide osas oli teisel menetlusosalisel võimalik esitada omapoolne seisukoht kuni 03.03.2014. 9. 11.03.2014 saabus kohtule kaebaja seisukoht vastustaja 03.03.2014 esitatud vastusele.

KAEBAJA VÄITED

10. Kaebuse kohaselt tekkis XXX mittevaraline kahju sellega, et endise Kaitsepolitsei ametnikuna pidi kaebaja viibima ühes osakonnas koos teiste kinnipeetavatega, mis tekitas temas stressi ja hirmu. Kaebaja sõnul on talle järjepidevalt avaldatud psüühilist ja vaimset survet kinnipeetavate poolt, kes ei olnud endised õigussüsteemi töötajad, tuues esile kaebaja varasemat ametialast tegevust Kaitsepolitseiametis. Kaebusest nähtuvalt töötas XXX ajaperioodil 20.11.1998-21.12.2001 Kaitsepolitseiametis erinevatel ametikohtadel. Sellest tulenevalt leiab kaebaja, et riik peab kindlustama, et endist õiguskaitsesüsteemi töötajat hoitakse vanglas tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema julgeoleku ja heaolu.Kaebusest nähtuvalt hoiti kaebajat Tartu Vangla S-7 osakonnas kokku 228 ööpäeva, mis on äärmiselt ebanormaalne ning see aeg mõjus talle nii vaimselt kui ka psüühiliselt ja füüsiliselt laostavalt, kuna antud kinnipidamistingimused olid alla igasugu arvestust.Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et vastustaja on kohelnud teda inimväärikust alandavalt ja et tema kinnipidamisega Tartu Vangla II üksuse S-7 eluosakonnas on rikutud tema suhtes EIÕK artiklit 3 ja PS §-i 18, mis sätestab, et „Kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada“.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

11. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, leides, et see on põhjendamatu ja palub jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja jääb Tartu Vangla direktori 29.07.2013 otsuses nr 1-13/97-1 toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde ega pea vajalikuks neid oma vastuses kohtule korrata. Vastustaja vastuväidete kohaselt puudub alus kahju hüvitamise rahuldamiseks. Kuna vastustaja ei ole kaebaja paigutamisel ühte eluosakonda koos teiste kinnipeetavatega õigusvastaselt käitunud, siis on täitmata riigivastutuse seaduse alusel mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusena nõutav haldusorgani õigusvastane tegevus.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

12. Tartu Halduskohtu 28.01.2014 määrus resolutsiooni p 4 kohaselt oli teisel menetlusosalisel täiendavalt esitatud menetlusdokumentide osas võimalik esitada omapoolne seisukoht kuni 03.03.2014. Kuna kaebaja esindaja saatis oma seisukohad vastustaja 03.03.2014 esitatud vastusele 11.03.2014, seega mittetähtaegselt, siis kohus tagastab nimetatu kaebajale. 13. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega olnud võimalik kõrvaldada RVastS § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil. Mittevaralise kahju hüvitamist saab isik nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1). 14. Seega tuleb kohtul tuvastada ja vaidlus on selles, kas Tartu Vangla on õigusvastase ja süülise tegevusega rikkunud kaebaja mõnda eelnimetatud põhiõigust. Kaebaja on viidanud inimväärikuse alandamisele Tartu Vangla II üksuse S-7 eluosakonnas ajaperioodil 15.08.2012- 12.09.2012 ning 19.09.2012-08.04.2013 (kokku 228 ööpäeva). 15. Asja materjalidest nähtuvalt tunnistati kaebaja Harju Maakohtu 26.04.2012 kohtuotsusega kokkuleppemenetluses kriminaalasjas nr 1-12-3980 süüdi karistusseadustiku (KarS) § 294 lg 2 p 1,2 ja 4 järgi ning mõisteti karistuseks 4 (neli) aastat vangistust. Kaebaja paigutati Tartu Vanglasse 16. mail 2012 justiitsministri 25. märtsi 2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 5 lg 2 p 2 alusel. Täitmisplaan ei näe ette KarS § 294 alusel süüdimõistetud isikute suhtes paigutamiseks erialust. 16. Vaidlust ei ole selles, et nähtuvalt riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrist, et kaebaja viibis Tartu Vanglas ajavahemikus 16.05.2012- 12.09.2012 ja 19.09.2012-08.04.2013, kusjuures ajavahemikus 16.05.2012-15.08.2012 oli ta vastuvõtuosakonnas, alates 16.08.2012 kannab ta karistust Tartu Vangla II üksuse S-7 eluosakonnas. 17. Vangistusseaduse (VangS) § 12 lg 1 p 4 näeb ette, et vanglas hoitakse eraldi isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht. VangS § 12 lg 1 p-st 4 ei tulene nõuet, et kõnealused isikud paigutatakse mingisse kindlasse vanglasse või kambrisse. Kõikides vanglates on mitmeid osakondi, kuhu kinnipeetavaid on võimalik paigutada ja vangla peab tagama kõikide vastavate isikute julgeoleku. Tartu Vanglas hoitakse selliseid kinnipeetavaid süüdimõistetute eluhoone seitsmendas (S-7) ja süüdimõistetute eluhoone kaheksandas (S-8) sektsioonis, kusjuures nendes sektsioonides viibib ka teisi kinnipeetavaid. 18. Kohtu arvates tuleb VangS §12 lg 1 p-s 4 toodud normi hinnata koosmõjus VangS § 66 lg-ga 1, mis sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Mõlema normi taga on vanglateenistuse kohustus tagada kord ja julgeolek vanglas, mis tähendab muuhulgas seda, et kinnipeetavate isikute põhiõigused oleks kaitstud. Eraldihoidmise printsiibil ei ole iseseisvat

eesmärki, vaid ta on üks vahend julgeoleku tagamiseks ja seejuures mitte ainuke. See tähendab, et vanglateenistuse kohustused ei lõppe julgeoleku tagamisel ainult sellega, et isikuid hoitakse VangS § 12 sätestatud alustel eraldi. Nii võivad vaid formaalse VangS §12 lg 1 punkti 4 ning tegelikke julgeolekuohte eirates isikute elu ja tervist ohustavad konfliktid tekkida mitte vaid varasemalt teatud kutsetegevuse viljelenud isikute ja nn tavakurjategijate vahel, vaid ka VangS § 12 lg 1 punktis 4 sätestatud isikute endi vahel. Kohustus kinnipeetavate isikute elu ja tervist kaitsta on universaalne ning ei saa piirduda vaid formaalse eraldihoidmise printsiibi järgimisega. 19. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on endise ametialase tegevuse tõttu ohustatud isikute paigutamise osas nentinud, et selliste isikute väärkohtlemisena ei saa võtta pelgalt asjaolu, et isikuid hoitakse koos nö tavakinnipeetavatega või, et neil on endal abstraktne hirm väärkohtlemise ees (vt Golubev vs Venemaa, nr 26260/02, EIK otsus 09.11.2006). 20. Kaebaja hinnangul on tema kinnipidamisega Tartu Vanglas rikutud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 3, mille kohaselt kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Kaebaja väidete kohaselt avaldasid talle psüühilist ja vaimset survet järjepidevalt kinnipeetavad, kes ei olnud endised õigussüsteemi töötajad, tuues esile kaebaja varasemat teenistuskäiku ja ametiülesandeid Kaitsepolitseiametis, sh tegevust vanglates läbiviidud erinevate kriminaalmenetlustega, tekitades sellega pidevat stressi ja hirmu, samuti sellega kaasnevaid kannatusi. Kohus nende väidetega nõustuda ei saa. 21. Kohus viitab, et vabadusevõtmise kontekstis on EIK järjepidevalt rõhutanud, et selleks, et kannatused ja alandus kuuluks artikli 3 kohaldamisalasse, peavad need igal juhul olema suuremad kinnipidamisega seotud paratamatust kannatusest ja alandusest. Riik peab tagama, et isikut peetakse kinni inimväärikust austavates tingimustes, et meetme rakendamise viis ega meetod ei põhjustaks talle kannatusi ega raskusi, mis ületaks kinnipidamisega kaasnevat vältimatut kannatust. 22. Kohtule esitatud asja materjalidest nähtuvalt paigutati kaebaja 16.05.2012 VangS § 14 lg 3 kohaselt Tartu Vangla vastuvõtuosakonda, kus tehti kindlaks kinnipeetava eluloolised andmed, määratleti tema sotsiaalpsühholoogiline prognoos ja selgitati välja muud andmed, mis on vajalikud kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamiseks. Kuna kaebaja vastuvõtuosakonnas viibitud aeg sai täis, siis paigutati ta 16.08.2012 karistust kandma S-7 eluhoonesse julgeolekuosakonna poolt tehtud paigutuse alusel. Paigutamise päeval vestles julgeolekuosakonna töötaja kaebajaga isiklikult, kusjuures eelnevalt oli julgeolekuosakonna ametnike poolt välja selgitatud kõik võimalikud riskid, mis olid seotud kaebaja esmase vanglasisese paigutamisega. Mingeid riske vastustaja tema paigutamisel S-7 eluhoone osakonda ei täheldanud, samuti ei avaldanud kaebaja ise mingeid objektiivseid põhjuseid eesseisva paigutuse osas ega mingit ohtu oma julgeolekule, sh võimalikku kättemaksuohtu teiste kinnipeetavate poolt (tl 12). 23. Kohus peab vajalikuks märkida, et EIK-l on ulatuslik kohtupraktika, millised vangistustingimused konkreetselt on vastuolus konventsiooni artikli 3 nõuetega. Seejuures lähtub EIK seisukohast, et vangistus on alati isikule ebamugav ning tekitab stressi, st vangistuses viibimine iseenesest ei saa kuidagi olla artikli 3 riive. Konkreetsete vangistustingimuste osas asus EIK seisukohale, et õigussüsteemi endisi töötajaid tuleb kinnipidamiskohas hoida teistest kinnipeetavatest eraldi ja nende kinnipidamiseks tuleb tagada eraldi kambrite olemasolu - Mukhutdinov vs Venemaa, kohtuotsus 10.06.2010, avaldus nr 13173/02. Kuivõrd valitsus ei näidanud selliste kambrite olemasolu avaldaja kinnipidamiskohas, siis koosmõjus nn struktuurse probleemiga Venemaa vanglate ülerahvastatusest (mida EIK tuvastas faktiliselt ka konkreetses asjas) tuvastas EIK artikli 3 riive. Kohtu arvates ei ole nimetatud viide käesoleval juhul asjakohane, kuna antud kaasus räägib kinnipidamiskohas eraldi kambrite olemasolu tagamisest. Kuigi Tartu Vanglas ei hoita täielikult teistest eraldi neid kinnipeetavaid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu võib abstraktselt ähvardada kättemaksuoht, on nende isikute eraldihoidmine korraldatud lähtuvalt julgeolekuinformatsioonist ning iga üksikjuhtumit

analüüsides süüdimõistetute eluhoone S-7 osakonnas. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna VangS § 12 lg 1 p 4 ei konkretiseeri, millised ametialased tegevused konkreetselt normi alla liigituvad, siis võib normi rakendada ka nii, et isiku paigutamisel hinnatakse igal juhul individuaalselt, kas konkreetse isiku endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab teda vanglas kättemaksuoht või on hoopis tema poolt kellelegi kättemaksuoht. Kuna antud juhul paigutamise erandjuhte ei esinenud, st kaebaja ei teavitanud Tartu Vanglat end ähvardavast ohust ning sellist infot ei olnud ka julgeolekuosakonna ametnikel, siis ei olnud kohtu arvates kaebaja eraldihoidmine põhjendatud. Kaebaja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et vastustaja on tema väärikust süüliselt alandanud või millest nähtuks, et talle on tekkinud mittevaraline kahju. Kohus on seisukohal, et kaebaja julgeolek ja heaolu on Tartu Vanglas tagatud ning tema elu ja tervis on kaitstud, seega ei ole olnud ega ole Tartu Vangla tegevus õigusvastane. 24. Vastustaja peab vajalikuks ära märkida, et ka Õiguskantsleri ametnikud kontrollisid oma 20.05-21.05.2012 kontrollkäigul VangS § 12 lg 1 p 4 nimetatud isikute paigutamist Tartu Vanglas. Õiguskantsleri hinnangul ei välista kehtiv õigus, et VangS § 12 lg 1 p 4 nimetatud isikuid tuleb kindlasti hoida eraldi teistest kinnipeetavatest ja normi võib rakendada ka nii, et isiku paigutamisel lähtutakse igast konkreetse isiku suhtest ja nendest lähtuvatest ohtudest tingitult.

25. Arvestades eeltoodut jätab kohus XXX kaebuse rahuldamata.

26. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe