2-11-49173/38 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. märts 2014, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-49173

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi OÜ Sevenholm ja E.A. vastu

14 342,61 euro ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

12 289,12 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. detsembri 2012 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank Liising AS apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Swedbank Liising AS (rk: 10434248),

esindaja Elis Vija

Vastustaja (kostja II): E.A. (ik: XXXX), esindaja

vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

Kostja I: OÜ Sevenholm (kustutatud, rk: 11074852)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 13. detsembri 2012

otsus osaliselt E.A. osas ja menetluskulude jaotuse

osas ning teha selles osas uus otsus, millega hagi

osaliselt

rahuldada

ja

jaotada

vastavalt

menetluskulud.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Lugeda otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt.

2.1.

Jätta Swedbank Liising AS hagi OÜ

Sevenholm vastu rahuldamata.

2.2.

Rahuldada Swedbank Liising AS hagi E.A.

vastu osaliselt ja mõista E.A. lt (ik: XXXX)

Swedbank Liising AS (rk: 10434248) kasuks välja

9277 (üheksa tuhat kakssada seitsekümmend

seitse) eurot 54 senti ning viivis 0,25% päevas

liisingulepingu nr XXXX järgselt põhinõudelt

(1840,76

eurot)

alates

hagi

esitamisest

14. veebruarist 2012 kuni põhinõude täitmiseni, kuid

mitte rohkem kui 1840,76 eurot, ja viivis 0,25%

päevas

liisingulepingu

nr

XXXX

järgselt

põhinõudelt (5887,88 eurot) alates hagi esitamisest

28. veebruarist 2012 kuni põhinõude täitmiseni,

kuid mitte rohkem kui 5887,88 eurot.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud Swedbank

Liising AS menetluskulud 64% ulatuses E.A. kanda ja

36 % ulatuses Swedbank Liising AS kanda.

Jätta E.A. menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus

36 % ulatuses Swedbank Liising AS kanda ja ülejäänud

osas E.A. enda kanda..

Jätta maakohtus kantud OÜ Sevenholm menetluskulud

Swedbank Liising AS kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Swedbank Liising AS palus mõista OÜ-lt Sevenholm ja E. A. solidaarselt hageja kasuks

välja võlgnevus 3598,46 eurot ja viivis protsendina põhinõudest (2886,10 eurot) alates hagi

esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu nr XXXX p-s 5.1 sätestatud määras

(0,25% päevas) (tsiviilasi nr 2-11-49173).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Sevenholm 12.09.2006 liisingulepingu

nr XXXX, mille esemeks oli sadulauto Scania R 124.420 Topline 4X2. 12.09.2006 sõlmisid

hageja ja E.A. käenduslepingu nr XXXX, millega E.A. kohustus tagama solidaarselt

liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku

täitmise, kuid mitte rohkem kui 67 067,15 euro ulatuses. Kuna liisinguvõtja jättis hagejale

arved tähtaegselt tasumata, ütles hageja lepingu erakorraliselt üles.

Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 26 926,21 eurot, sh vara jääkmaksumus

21 621,22 eurot (käibemaksuta), debitoorne võlgnevus 4592,63 eurot ja viivismaksete

võlgnevus 712,36 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 10 500 eurot (käibemaksuta). Hageja

vähendas nõuet 12 827,75 euro võrra (26 926,21–10 500–12 827,75=3598,46).

28.02.2012 esitas Swedbank Liising AS maakohtule OÜ Sevenholm ja E.A. vastu

hagiavalduse, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevus

10 744,15 eurot ja viivis protsendina põhinõudest (9403,02 eurot) alates hagi esitamisest kuni

põhinõude täitmiseni liisingulepingu nr XXXX p-s 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas)

(tsiviilasi nr 2-12-8606).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Sevenholm 02.10.2006 liisingulepingu

nr XXXX, mille esemeks oli sadulauto Scania R420 LA4X2MNA Topline. 02.10.2006

sõlmisid hageja ja E.A. käenduslepingu nr XXXX, millega E.A. kohustus tagama solidaarselt

liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku

täitmise, kuid mitte rohkem kui 103 032,12 euro ulatuses. Kuna liisinguvõtja jättis hagejale

tähtaegselt arved tasumata, ütles hageja lepingu erakorraliselt üles.

Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 42 380,42 eurot, sh vara jääkmaksumus

32 789,45 eurot (käibemaksuta), debitoorne võlgnevus 8058,11 eurot, viivismaksete

võlgnevus 1341,13 eurot ning vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud 191,73 eurot

(käibemaksuta). Vara realiseeriti hinnaga 24 500 eurot (käibemaksuta). Hageja vähendas

nõuet 7136,27 euro võrra (42 380,42–24 500–7136,27=10 744,15).

Maakohtu 17.10.2012 määrusega tsiviilasjad liideti ja loeti tsiviilasja numbriks 2-11-49173.

Kokku palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista liisingulepingutest nr XXXX ja XXXX

tulenev võlgnevus 14 342,61 eurot ning viivised.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuväidete kohaselt on hagejal kohustus tõendada,

millised on tema poolt sõidukite omandamiseks tehtud ja liisingumaksetega katmata kulud

ning milline oli sõidukite väärtus nende hagejale tagastamise hetkel. Scania Eesti AS vastas

2010. a alguses kostja päringule, et nende hinnangul on liisingulepingu nr XXXX esemeks

olnud sõiduki hind 35 151,41 eurot. Hageja nõude hindamisel tuleks sõiduki väärtuseks

lugeda 35 151,41 eurot. Liisingulepingu nr XXXX alusel esitatud nõue on osaliselt, nõuete

summas 3934,83 eurot osas, aegunud, aegunud on ka 2008. a arvete tasumisega viivitamise

tõttu esitatud viivisenõue. Juhul kui kohus hageja viivisenõude rahuldab, ei tohi viivisesumma

kokku ületada põhivõlgnevust.

Kostjad märkisid kohtuistungil täiendavalt, et ei ole saanud teateid sõidukite hinna

alandamisest. Esimese sõiduki puhul rikkus hageja müügiprotseduuri ja sõiduk müüdi

oluliselt madalama hinnaga. Tuginedes kohtupraktikale tuleks arvestada hinda, millega hageja

sõiduki müüki suunas.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 13. detsembri 2012 otsusega Swedbank Liising AS hagi

OÜ Sevenholm ja E.A. vastu 14 342,61 euro ja viiviste väljamõistmiseks rahuldamata ning

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjendused:

Liisingulepingust nr XXXX tulenev nõue

31.01.2012 õiendist vara müügi ja arvestuse kohta nähtub, et liisingulepingu esemeks olnud

vara jääkmaksumus on 21 621,22 eurot, debitoorne võlgnevus 4592,63 eurot ja viivismaksete

võlgnevus 712,36 eurot, nõue kokku 26 926,21 eurot.

Liisingueseme müügiprotseduuri p 4 kohaselt koostatakse liisingueseme võõrandamiseks

vastava komisjoni otsuse alusel liisingueseme müüki suunamise akt, milles määratakse

kindlaks liisingueseme müüki suunamise alghind. Sama protseduuri p 9 sätestab, et

liisingueseme müügihinda alandatakse igakuiselt vastava komisjoni otsuse alusel.

Hageja teatas kostjatele, et sõiduk suunatakse müüki, kuid ei teatanud hinna alandamisest.

Hageja ei ole kohtule esitanud sõiduki müüki suunamiseks komisjoni otsuse alusel koostatud

akti, samuti ei ole esitatud komisjoni otsust sõiduki hinna alandamiseks. Seega on

liisinguandja rikkunud müügiprotseduuri p-des 4 ja 9 sätestatud korda.

Liisingulepingu üldtingimuste p 7.4.1 kohustab liisinguvõtjat hüvitama liisinguandja kulutuste

ja

sõiduki

võõrandamisest

saadud

rahasumma

vahe

sõltumata

sellest,

kuidas

võõrandamisprotsess toimub ning millise hinnaga sõiduk võõrandatakse. Seega võtab

üldtingimuste p 7.4.1 kostjatelt ära võimaluse tõendada hageja tegeliku kahju suurust,

mistõttu on üldtingimuste p 7.4.1 võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 1 alusel tühine.

VÕS § 367 lg 3 mõtteks on arvestada VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste määramisel

liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingueseme müügihinnast

on lubatud lähtuda, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast (lubatav hinnaerinevus on sel

juhul 10%). Seega ei ole üldjuhul määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk

keskmine müügihind (turuhind) (TsÜS § 65) tagastamise ajal.

08.04.2009 teatise ja vara müügiakti kohaselt suunati liisinguese 07.04.2009 müüki hinnaga

24 373,09 eurot, sõiduk müüdi 10 500 euroga (käibemaksuta) 03.08.2009.

Kuna liisingueseme lõplik müügihind erineb oluliselt hinnast, mille hageja ise nimetas

liisingueset müüki andes, ja kuna liisinguandja rikkus müügiprotseduuri reegleid, siis lasub

hagejal tõendamiskoormis tõendada, et liisingueseme turuväärtus oli madalam sellest, millega

liisinguese tagastamise järgselt müüki suunati. Hageja on pelgalt väitnud, et liisingueset ei

õnnestunud esialgse hinnaga müüa. Hageja ei ole tõendanud, et sõiduki turuväärtus oli erinev

esialgsest hinnast. Samuti ei esitanud hageja taotlusi ega tõendeid, mille alusel oleks kohus

saanud liisingueseme väärtust määrata teisiti, kui algne müügihind. Kuna hageja

liisingueseme tegelikku turuväärtust ei tõendanud, siis tuleb lähtuda liisingueseme väärtuse

kindlakstegemisel hinnast, mis määrati sõiduki esialgseks müügihinnaks ja mis eeldatavalt

vastas sõiduki turuväärtusele sõiduki tagastamise ajal, s.o 24 373,09 eurot.

Kohus luges sõiduki turuväärtuseks 24 373,09 eurot, kuna hageja lõplik nõue oli

3598,46 eurot (26 926,21–10 500–12 827,75=3598,46), siis VÕS § 367 lg 3 kohaselt on

liisinguandja nõuded kaetud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

Liisingulepingust nr XXXX tulenev nõue

03.11.2011 õiendist vara müügi ja arvestuse kohta nähtub, et liisingulepingu esemeks olnud

vara jääkmaksumus on 32 789,45 eurot, debitoorne võlgnevus 8058,11 eurot, viivismaksete

võlgnevus 1341,13 eurot ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud 191,73 eurot,

nõue kokku 42 380,42 eurot.

Hageja teatas kostjatele, et sõiduk suunatakse müüki, kuid ei teatanud hinna alandamisest.

Hageja ei ole kohtule esitanud sõiduki müüki suunamiseks komisjoni otsuse alusel koostatud

akti, samuti ei ole esitatud komisjoni otsust sõiduki hinna alandamiseks. Seega on

liisinguandja rikkunud müügiprotseduuri p-des 4 ja 9 sätestatud korda.

Kuna liisingulepingu üldtingimuste p 7.4.1 võtab kostjatelt ära võimaluse tõendada hageja

tegeliku kahju suurust, on üldtingimuste p 7.4.1 VÕS § 42 lg 1 alusel tühine.

VÕS § 367 lg 3 mõtteks on arvestada VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste määramisel

liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingueseme müügihinnast

on lubatud lähtuda, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast (lubatav hinnaerinevus on sel

juhul 10%). Seega ei ole üldjuhul määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk

keskmine müügihind (turuhind) (TsÜS § 65) tagastamise ajal. Antud juhul ei ole kohtul alust

lähtuda sõiduki müügihinnast, kuna see ületab 10%.

Vara müügiakti kohaselt suunati liisinguese müüki hinnaga 29 789,33 eurot ja müüdi hinnaga

24 500 eurot (käibemaksuta). Hageja ei ole tõendanud, et sõiduki turuväärtus oli erinev

esialgsest hinnast, mille liisinguandja nimetas. Samuti ei esitanud hageja taotlusi ega

tõendeid, mille alusel oleks kohus saanud liisingueseme väärtust määrata teisiti, kui algne

müügihind. Kuna hageja liisingueseme tegelikku turuväärtust ei tõendanud ja hageja puhul on

tegemist turul pikaajaliselt tegutsenud liisinguettevõtjaga, kes on teadlik või pidi olema

teadlik

liisinguandja

tõendamiskoormisest,

tuleb

lähtuda

liisingueseme

väärtuse

kindlakstegemisel hinnast, mis määrati sõiduki esialgseks müügihinnaks ja mis eeldatavalt

vastas sõiduki turuväärtusele sõiduki tagastamise ajal, s.o 29 789,33 eurot.

Kostjad olid seisukohal, et nõuded summas 3934,83 eurot on aegunud. Arve nr 85171266754

tasumise tähtaeg oli 15.10.2008, arve nr 8520974825 tasumise tähtaeg 15.11.2008 ja arve

nr 8524914182 tasumise tähtaeg 15.12.2008. Seega algas nimetatud arvete aegumistähtaeg

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 teise lause alusel 2008. a lõppemisest.

Aegumistähtaeg lõppes TsÜS § 146 lg-t 1 arvestades 31.12.2011 kell 24.00. Hagi esitati

kohtusse 28.02.1012. Seega on nimetatud arvete alusel esitatud nõue summas 3934,19 eurot

aegunud ning tuleb jätta rahuldamata.

Hageja debitoorse võlgnevuse nõue seoses nõude osalise aegumisega on (8058,11–3934,83)

4123,28 eurot. Nimetatud arvetelt arvestatud viivise nõue on aegunud vastavalt TsÜS

§-le 144. Hageja viivisearvestusest (I kd lk 144–153) nähtub, et arvelt nr 85171266754 on

hageja arvestanud viivist 318,44 eurot, arvelt nr 8520974825 – 299,22 eurot ja arvelt

nr 8524914182 – 215,60 eurot. Kokku on viivisenõuded aegunud summas 833,26 eurot.

Seega on hageja viivisenõue põhjendatud summas (1341,13–833,26) 507,87 eurot.

Eeltoodust tulenevalt luges kohus liisingueseme väärtuseks 29 789,33 eurot, hageja kulutuste

hüvitamise nõude suurus on 28 997,21 eurot (vara jääkmaksumus 32 789,45 eurot, debitoorne

võlgnevus 4123,28 eurot, viivismaksete võlgnevus 507,87 eurot ning vara tagastamise ja

vahendamisega seotud kulud 191,73 eurot). Hageja vähendas oma nõuet 7136,27 eurot. Seega

VÕS § 367 lg 3 kohaselt on liisinguandja nõuded kaetud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Swedbank Liising AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu

13. detsembri 2012 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista E. A.

Swedbank Liising AS kasuks välja liisingulepingute nr XXXX ja XXXX järgne võlgnevus

summas 13 838,02 eurot (sh liisingulepingu nr XXXX järgne võlgnevus 3598,46 eurot ja

liisingulepingu nr XXXX järgne võlgnevus 10 239,56 eurot) ning viivis 0,25% päevas

liisingulepingu nr XXXX järgselt põhinõudelt (2886,10 eurot) alates hagi esitamisest 14.

veebruarist 2012 kuni põhinõude täitmiseni ja viivis 0,25% päevas liisingulepingu nr XXXX

järgselt põhinõudelt (9403,02 eurot) alates hagi esitamisest 27. veebruarist 2012 kuni

põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda.

Apellant märkis, et kuna liisinguvõtja on alates 08.10.2012 äriregistrist kustutatud, ei esita

apellant apellatsioonkaebust liisinguvõtja suhtes.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei ole kohus põhjendanud, millist tähtsust omab vaidluse lahendamisel müügihinna

alandamisest teavitamine, kui hageja ei ole hüvitamisele kuuluvate kulude arvutamisel

lähtunud müügihinnast (10 500 eurot (käibemaksuta)), vaid vara tegelikust turuväärtusest

23 327,75 eurot (käibemaksuta). Vara realiseeriti alles nelja kuu möödumisel (ka riiklikult

tunnustatud eksperdi sõnul on sõidukite realiseerimisperiood 3–4 kuud mõistlik aeg

selgitamaks, millise hinnaga õnnestub ostja leida), mistõttu hinna alandamine 4,29% võrra oli

mõistlik ja põhjendatud. Juhul kui ringkonnakohus asub seisukohale, et vara turuväärtus oli

tagastamise hetkel 24 373,08 eurot, tuleks hageja hind lugeda lubatuks, kuna see erineb vaid

4,29% võrra kohtu tuvastatud turuväärtusest (Riigikohus on lubanud 10%-list erinevust);

2) on arusaamatu kohtu arvutus, mille järgi katab kohtu tuvastatud turuväärtus kogu hageja

liisingulepingu nr XXXX järgse nõude. Hagiavalduses esitatud nõude 3598,46 eurot

kujunemisel on juba arvestatud vara turuväärtust. Kohus on lahutanud hageja kogunõudest

(26 926,21 eurot) nn hagejapoolse turuväärtuse (23 327,75 eurot) ja kohtu tuvastatud

turuväärtuse (24 373,09 eurot). Kohus oleks pidanud hagi rahuldama vähemalt 2553,12 euro

ulatuses, st hageja kogunõudest (26 926,21 eurot) oleks kohus pidanud lahutama enda poolt

tuvastatud turuväärtuse (24 373,09 eurot), s.o 26 926,21–24 373,09=2553,12 eurot;

3) tuvastas kohus liisingulepingu nr XXXX osas, et hageja nõue oli lepingu ülesütlemise

seisuga 42 380,42 eurot. Kohus oleks pidanud enda poolt tuvastatud turuväärtuse lahutama

kõnealusest kogusummast, mitte hageja lõplikust nõudest, mille kujunemisel oli juba

turuväärtusega arvestatud. Hageja on kogunõudest (42 380,42 eurot) maha arvestanud nii vara

müügihinna (24 500 eurot) kui täiendava 7136,27 eurot, käsitledes sisuliselt turuväärtusena

summat 31 636,27 eurot. Selle tulemusena jäi nõude suuruseks 10 744,15 eurot. Hageja poolt

aluseks võetud turuväärtus on 1846,94 euro võrra kõrgem kohtu tuvastatud turuväärtusest;

4) ei ole nõue osaliselt aegunud. Hagetud nõue ei sisalda debitoorset võlgnevust, mis arvestati

kogunõudest maha juba 2009 juunis, mil vara realiseeriti. Kogunõude vähendamine

turuväärtuse arvelt toimub liisingulepingu p-s 7.4.1 sätestatud järjekorda arvestades. Viidatud

punkt ei saa olla tühine nõude arvestusjärjekorda puudutavas osas. Punkt 7.4.1 näeb ette, et

kõigepealt kustutatakse liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega

kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt

liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellele järgnevate

kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised ja leppetrahvid. Seega

kustutas hageja turuväärtuse (31 636,27 eurot) arvelt kõigepealt vara realiseerimisega seotud

kulud (191,73 eurot), siis debitoorse võlgnevuse (8058,11 eurot) ja seejärel osaliselt

jääkmaksumuse (23 386,43 eurot). Järelejäänud 10 744,15 eurot sisaldab osaliselt

jääkmaksumust (9403,02 eurot) ja viivismaksete võlgnevust (1341,13 eurot);

5) võib viivisenõue summas 504,59 eurot, mis tuleneb ajavahemikul 08.05.–04.12.2008

esitatud viivisearvetest, olla aegunud, mistõttu vähendab apellant nimetatud summa ulatuses

oma liisingulepingu nr XXXX järgset nõuet 10 239,56 euroni (10 744,15–504,59).

5. E.A. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude

apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt

1) lasus hagejal kohustus tõendada, millised on tema poolt sõidukite omandamiseks tehtud ja

liisingumaksetega katmata kulud. Kuna hageja ei ole tõendanud sõidukite väärtust nende

hagejale tagastamise ajal, tuleb hageja nõuded rahuldamata jätta. Liisinguandja poolset

sõiduki hinna määramist enne selle müüki suunamist ei saa käsitada tõendina sõiduki väärtuse

kohta. Sisuliselt on tegemist ühe menetlusosalise hinnanguga sõiduki väärtusele.

Hageja väidetest nähtuvalt on hagejal nõude esitamisel õigus võtta aluseks enda poolt

määratud sõiduki müüki suunamise hind, millest on maha arvestatud hinnaalandusprotsent.

Sellist põhimõtet ei tulene seadusest ega Riigikohtu praktikast. Riigikohus on pidanud

lubatavaks võtta kahju hüvitamise aluseks turuhinnast 10% väiksem summa, kuid seda

olukorras, kus sõiduk on vastava hinnaga võõrandatud. Juhul kui sõiduk on müüdud tegelikust

väärtusest oluliselt madalama hinnaga, nagu praegusel juhul, ei ole millegagi põhjendatud

sõiduki väärtuse vähendamine kuni 10% ulatuses;

2) juhul kui kohus leiab, et saab ise määrata kindlaks sõidukite turuväärtuse nimetatud ajal,

tuleb liisingulepingu nr XXXX eseme väärtuseks lugeda vähemalt 24 373,09 eurot, s.o

summa, millega hageja suunas sõiduki müüki. Arvestades, et hageja eesmärgiks on tagastatud

sõidukid võimalikult kiiresti müüa, ei ole tõenäoline, et hageja suunab sõidukid müüki

turuhinnast kõrgema hinnaga. Liisingulepingu nr XXXX eseme puhul tuleks lähtuda kostja

esitatud Scania Eesti AS arvamusest tulenevast hinnast 35 151,41 eurot.

Liisingulepingust nr XXXX tulenev nõue oli lepingu lõppemisel 26 926,21 eurot. Kui sõiduki

väärtuseks lugeda 24 373,09 eurot ja see võlgnevusest maha arvata, on tulemuseks 2553,12

eurot.

Liisingulepingust nr XXXX tulenev nõue oli lepingu lõppemisel 42 380,42 eurot. Kui sellest

maha arvata sõiduki turuväärtus 35 151,41 eurot ja aegunud nõuded summas 3934,84 eurot,

siis on tulemuseks 3294,17 eurot;

3) kohaldas kohus aegumist õigesti. Hageja esitas liisingulepingust nr XXXX tuleneva hagi

kohtule 28.02.2012. Hageja on hagiavalduses eraldi välja toonud, et liisinguvõtjal on hagejale

tasumata lepingu alusel esitatud arved (debitoorne võlgnevus – põhiosa- ja intressivõlgnevus)

summas 8058,11 eurot. Hagi sõnastusest ja selles eraldi välja toodud debitoorsest

võlgnevusest saab järeldada, et hageja nõue sisaldab liising- ja intressimaksete nõuet. Kui

hageja oleks hagis nõudnud üksnes kahju ja/või kulude hüvitamist, siis oleks hageja oma

nõude vastavalt sõnastanud. TsÜS §-st 144 tulenevalt on aegunud ka 2008. a arvete

tasumisega viivitamise tõttu esitatud viivisenõue.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 13.12.2012 otsus tuleb tühistada.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning mõistab

E. A. hageja kasuks välja 9277,54 eurot ning viivise 0,25% päevas liisingulepingu nr

XXXX järgselt põhinõudelt (1840,76 eurot) alates hagi esitamisest 14. veebruarist 2012 kuni

põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 1840,76 eurot, ja viivise 0,25% päevas

liisingulepingu nr XXXX järgselt põhinõudelt (5887,88 eurot) alates hagi esitamisest 28.

veebruarist 2012 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 5887,88 eurot.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

7. Liisingulepingust nr XXXX tulenev nõue

7.1. Vaidluse all ei ole järgmised asja lahendamisel olulised asjaolud:

- liisinguleping on hageja poolt kehtivalt üles öeldud ning hageja ja kostja E.A. vahel

sõlmitud käendusleping on kehtiv;

- hageja suunas liisingulepingu esemeks olnud sõiduki müüki 07.04.2009 hinnaga

381 355,93 krooni, s.o 24 373,09 eurot (käibemaksuta), ja saatis selle kohta liisinguvõtjale

08.04.2009 teatise (I kd lk 49);

- sõiduk müüdi 03.08.2009 hinnaga 10 500 eurot (käibemaksuta) (I kd lk 50);

- hageja ei ole kostjatele teatanud sõiduki hinna alandamisest;

- hageja lepingust tulenev nõue liisinguandja vastu oli 26 926,21 eurot, sh vara jääkmaksumus

21 621,22 eurot (käibemaksuta), debitoorne võlgnevus 4592,63 eurot, viivismaksete

võlgnevus 712,36 eurot; hageja vähendas nõuet 12 827,75 euro võrra, nõudes esitatud hagis

kostjatelt (26 926,21–10 500–12 827,75) 3598,46 väljamõistmist.

7.2. Maakohus on õigesti leidnud, et liisingulepingu üldtingimuste p 7.4.1 võtab kostjatelt ära

võimaluse tõendada hageja tegeliku kahju suurust, mistõttu on üldtingimuste p 7.4.1

VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. Sellisel juhul tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367

sätestatust, mille lõike 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist

liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada

liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega üldjuhul ei ole määrav

liisingueseme müügihind, vaid selle harilik väärtus, milleks TsÜS § 65 järgi loetakse eseme

kohalik keskmine müügihind (turuhind).

7.3. Pooled vaidlevadki selle üle, milline oli liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise

hetkel.

Riigikohus on leidnud 06.02.2013 otsuses nr 3-2-1-184-12 (p 20), et selle kohta saavad

TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab muuhulgas

tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind. Kui liisinguvõtja või

käendaja seda vaidlustab, saavad nad esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid.

29.04.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 (p 19) on Riigikohus andnud juhise, mille järgi,

kui liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam tema

enda initsiatiivil koostatud hindamisaktis märgitust, peab ta seda tõendama. Nimetatud juhis

kuulub kohaldamisele ka käesolevas asjas.

Toimiku materjalidest nähtub, et sõiduki müüki vahendas Balti Realiseerimiskeskus OÜ,

sõiduk pandi 07.04.2009 müüki hinnaga 24 373,09 eurot (käibemaksuta) ja müüdi ca 4 kuud

hiljem (03.08.2009) hinnaga 10 500 eurot (käibemaksuta), s.o oluliselt odavamalt esialgselt

määratud hinnast.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et sõiduki

tegelik turuväärtus oli erinev esialgsest hinnast, mille liisinguandja nimetas.

Hageja saatis liisinguvõtjale 08.04.2009 teatise, milles teatas, et suunas sõiduki müüki

hinnaga 24 373,09 eurot. Kuna kostjad hagejale hageja määratud esialgse hinna suhtes

vastuväiteid ei esitanud, saab lugeda, et kostjad pidasid nimetatud hinda sõiduki

turuväärtuseks. Liisingueseme teistsuguse (kõrgema) väärtuse kohta selle hagejale

tagastamise hetkel kostjad kohtule tõendeid ei esitanud.

Vastuses apellatsioonkaebusele on kostja sisuliselt nõustunud, et juhul kui kohus leiab, et saab

ise määrata sõiduki turuväärtuse, tuleks sõiduki väärtuseks lugeda vähemalt 24 373,09 eurot.

Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kuna liisingueseme

tegeliku turuväärtuse kohta asjas tõendeid esitatud ei ole, siis tuleb lähtuda liisingueseme

väärtuse kindlakstegemisel hinnast, mis määrati sõiduki esialgseks müügihinnaks,

s.o 24 373,09 eurot.

Apellant tugineb oma nõudes Riigikohtu poolt 29.04.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08

väljendatule ja leiab, et hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on lubatav ning nõude

rahuldamisel peab lähtuma liisingueseme hinnast 23 327,75 eurot.

Ringkonnakohus apellandi väitega ei nõustu.

Riigikohus on viidatud otsuse p-s 18 asunud seisukohale, et poolte kokkuleppel on lubatud

lähtuda liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine

oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et

saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim

tulemus. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning

liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud.

Kuna pooled ei ole sõlminud kokkulepet, et liisingueseme võõrandamisel võib liisinguandja

lähtuda selle tegelikust müügihinnast (liisingulepingu üldtingimuste p 7.4.1 on tühine

tüüptingimus), ja liisinguandja rikkus müügiprotseduuri reegleid (hageja ei ole seda asjaolu

vaidlustanud), siis ei saa ringkonnakohtu arvates aktsepteerida hageja soovi vähendada

sõidukile esialgselt määratud hinda veel ca 4,29% võrra.

7.4. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebusega selles osas, et maakohtu arvutus, mille

järgi katab kohtu tuvastatud turuväärtus (24 373,09 eurot) kogu hageja liisingulepingu järgse

nõude, on arusaamatu ja vastuolus tõenditega.

Apellant on õigesti välja toonud, et hageja kogunõudest (26 926,21 eurot) tuleb lahutada

kohtu tuvastatud turuväärtus (24 373,09 eurot), millest tulenevalt jääb hageja nõude suuruseks

(26 926,21–24 373,09) 2553,12 eurot.

Sellise

nõude

arvestusega

on

põhimõtteliselt

nõustunud

ka

kostja

vastuses

apellatsioonkaebusele.

7.5. Hageja on esitanud kohtule nõude ka TsMS § 367 alusel viivise väljamõistmiseks.

Kostjad leidsid maakohtus, et kui kohus hageja viivisenõude rahuldab, ei tohi viivisesumma

kokku ületada põhivõlgnevust. Ringkonnakohus leiab, et kostjate maakohtus esitatud

vastuväide viivise osas on käsitletav nõudena viivise vähendamiseks.

VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv (viivis) on ebamõistlikult suur,

võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole taotlusel vähendada

mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise

lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Nimetatut sättest

tulenevalt on viivise vähendamise eelduseks selle ebamõistlik suurus.

Tulenevalt kohtupraktikast (näiteks Riigikohtu lahend nr 3-2-1-162-12, p 20) on reeglina

ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks loetud viivis, mis ületab põhivõla suurust. Viivise

suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist.

Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu

võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist.

Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid hagejal sellises ulatuses kahju tekkimise kohta, mis

õigustaks kostjalt viivise väljamõistmist suuremas ulatuses kui väljamõistetav põhivõlg.

Seetõttu tuleb piirata kostjalt väljamõistetav viivis põhinõude summaga.

Hageja poolt kohtule esitatud nõue sisaldas viivismakseid summas 712,36 eurot (I kd lk 51,

72). Ringkonnakohus rahuldab hageja nõude viivise saamiseks osaliselt ja mõistab

E. A. välja hageja kasuks viivise 0,25% päevas liisingulepingu nr XXXX järgselt põhinõudelt

(1840,76 eurot, s.o 2553,12–712,36) alates hagi esitamisest 14. veebruarist 2012 kuni

põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 1840,76 eurot.

7.6. Seega tuleb E. A. hageja kasuks liisingulepingu nr XXXX alusel välja mõista võlgnevus

2553,12 eurot ja viivis 0,25% päevas liisingulepingu nr XXXX järgselt põhinõudelt (1840,76

eurot) alates hagi esitamisest 14. veebruarist 2012 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte

rohkem kui 1840,76 eurot.

8. Liisingulepingust nr XXXX tulenev nõue

8.1. Vaidluse all ei ole järgmised asja lahendamisel olulised asjaolud:

- liisinguleping on hageja poolt kehtivalt üles öeldud ning hageja ja kostja E.A. vahel

sõlmitud käenduslepingu on kehtiv;

- hageja suunas liisingulepingu esemeks olnud sõiduki müüki 07.04.2009 hinnaga

466 101,69 krooni, s.o 29 789,33 eurot (käibemaksuta), ja saatis selle kohta kostjatele

08.04.2009 teatised (I kd lk 156, 157);

- sõiduk müüdi 01.06.2009 hinnaga 24 500 eurot (käibemaksuta) (I kd lk 160);

- hageja ei ole kostjatele teatanud sõiduki hinna alandamisest;

- hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 42 380,42 eurot, sh vara jääkmaksumus

32 789,45 eurot (käibemaksuta), debitoorne võlgnevus 8058,11 eurot, viivismaksete

võlgnevus 1341,13 eurot ning vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud 191,73 eurot

(käibemaksuta); hageja vähendas nõuet 7136,27 euro võrra, nõudes esitatud hagis kostjatelt

(42 380,42–24 500–7136,27) 10 744,15 euro väljamõistmist.

8.2. Maakohus leidis ka selle liisingulepingu puhul õigesti, et kuna liisingulepingu

üldtingimuste p 7.4.1 on VÕS § 42 lg 1 alusel tühine, tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda

VÕS §-s 367 sätestatust, st kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada

liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

8.3. Pooled vaidlevad ka selle lepingu osas selle üle, milline oli liisingueseme väärtus selle

hagejale tagastamise hetkel.

Nagu ülalpool, otsuse p-s 7.3 märgitud, saavad liisingueseme väärtuse kohta tõendeid esitada

mõlemad pooled.

Maakohus lähtus ka siin liisingueseme väärtuse kindlakstegemisel hinnast, mis määrati

sõiduki esialgseks müügihinnaks, s.o 29 789,33 eurot.

Hageja liisingueseme väärtuse kohta liisingueseme hagejale tagastamise hetkel kohtule

tõendeid ei esitanud. Apellant väidab, et on oma nõude suuruse arvestamisel lähtunud

sisuliselt hinnast 31 636,27 eurot, s.o müügihind 24 500 eurot + nõude vähendus

7136,27 eurot.

Kostjad esitasid vastuses hagiavaldusele (I kd lk 185) seisukoha, et lähtuvalt Scania Eesti AS

hinnangust oli sõiduki turuväärtus 550 000 krooni, s.o 35 151,41 eurot.

Vastav kirjalik tõend esitati maakohtule 18.05.2012 ja edastati 21.05.2012 ka hagejale (II kd

lk 5, 6). Seega oli hagejal võimalik nimetatud tõendiga tutvuda.

Maakohtus 13.11.2012 toimunud kohtuistungil viitas kostjate esindaja samuti kostjate poolt

kohtule esitatud Scania arvamusele, mille järgi oli sõiduki turuväärtus 550 000 krooni (II kd

lk 32 pöördel). Järelikult kohtuistungil uuriti kõnealust tõendit, kuid hageja selles osas mingit

seisukohta ei avaldanud.

Nimetatud tõendile tugineb kostja ka vastuses apellatsioonkaebusele, leides jätkuvalt, et

sõiduki turuväärtuseks tuleb selle alusel lugeda 35 151,41 eurot.

Hageja ei ole ei maakohtu istungil ega apellatsioonkaebuses viidatud tõendile vastu vaielnud.

Ka pärast seda, kui kostja vastusest apellatsioonkaebusele nähtus, et kostja tugineb jätkuvalt

Scania Eesti AS hinnangule, ei esitanud hageja tõendi suhtes ringkonnakohtu 04.02.2014

määruses avalduste ja täpsustavate seisukohtade esitamiseks määratud tähtaja jooksul

vastuväiteid.

Kirjeldatud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et liisingueseme väärtuse kindlakstegemisel on

põhjendatud lähtuda kostjate esitatud tõendis toodud turuväärtusest, s.o 35 151,41 eurot, kuna

hageja ei ole ei maakohtu ega ringkonnakohtu menetluses esitanud vastuväidet, et nimetatud

tõend ei oleks asjakohane või lubatav, ning oma tõendamiskoormise täitmiseks, s.o sõiduki

väärtuse hagejale tagastamise hetkel tõendamiseks, ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi

tõendit. Lisaks arvestab ringkonnakohus ka seda, et hageja rikkus müügiprotseduuri (hageja ei

ole seda asjaolu vaidlustanud) ning hageja käitumine sõiduki võõrandamisega seoses on olnud

vastuoluline: hageja on oma väidete kohaselt arvestanud nõude suuruse lähtudes sõiduki

turuhinnast 31 636,27 eurot, samas suunas hageja sõiduki müüki hinnaga 29 789,33 eurot,

milline summa jääb märgatavalt alla hageja väidetavale turuhinnale. Sõiduk müüdi vähem kui

kahe kuu möödumisel müüki suunamisest (müüki suunamine 07.04.2009, müük 01.06.2009)

hinnaga 24 500 eurot. Hageja on ise apellatsioonkaebuses viidanud, et riiklikult tunnustatud

sõidukite eksperdi sõnul on sõidukite realiseerimisperiood 3–4 kuud mõistlik aeg selgitamaks,

millise hinnaga õnnestub varale ostja leida.

Eeltoodud põhjendustel ei saa ringkonnakohtu arvates antud juhul kohaldada ka Riigikohtu

seisukohast tulenevat lubatud 10%-lisest hinnaerinevust.

8.4. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebusega selles osas, et kohus kohaldas ebaõigesti

hageja nõudele summas 3934,19 eurot aegumist.

Hageja tõi hagiavalduses välja, et hageja lepingust tulenev nõue summas 42 380,42 eurot

koosneb jääkmaksumusest (32 789,45 eurot (käibemaksuta)), debitoorsest võlgnevusest

(8058,11 eurot), viivismaksete võlgnevusest (1341,13 eurot) ning vara tagastamise ja

vahendamisega seotud kuludest (191,73 eurot (käibemaksuta)) (I kd lk 122). Hageja nõudis

kostjatelt 10 744,15 euro väljamõistmist, täpsustamata, milliseid konkreetseid summasid

nõutud 10 744,15 eurot sisaldab. Vastuseks kostja esitatud aegumise vastuväitele selgitas

hageja 20.04.2012 kohtule esitatud seisukohas (I kd lk 193), et esitatud nõue ei sisalda

debitoorset võlgnevust, kuna see kustutati liisingueseme realiseerimisest saadud summast juba

01.06.2009. Apellatsioonkaebuses on hageja toonud selgelt välja, et kustutas pärast vara

realiseerimist vara turuväärtuse (31 636,27 eurot) arvelt kõigepealt vara realiseerimisega

seotud kulud (191,73 eurot), siis debitoorse võlgnevuse (8058,11 eurot) ja seejärel osaliselt

jääkmaksumuse (23 386,43 eurot), ning järelejäänud 10 744,15 eurot sisaldab osaliselt

jääkmaksumust (9403,02 eurot) ja viivismaksete võlgnevust (1341,13 eurot).

Hageja seisukoht, et kogunõude vähendamine pärast vara realiseerimist (mis toimus

01.06.2009) turuväärtuse arvelt toimub liisingulepingu p-s 7.4.1 (õige oleks p 7.4 – I kd

lk 135) sätestatud järjekorda arvestades, on loogiline ja põhjendatud ning ringkonnakohus

arvestab apellandi eeltoodud seisukohta.

Seega tuleb E. A. hageja kasuks välja mõista kogu debitoorne võlgnevus, s.o

8058,11 eurot. Hageja vähendas apellatsioonkaebuses oma viivisenõuet 504,59 euro ulatuses,

mis tuleneb ajavahemikul 08.05.–04.12.2008 esitatud ja hagi esitamise ajaks aegunud

viivisearvetest, seega tuleb hageja viivisenõue rahuldada summas (1341,13–504,59) 836,54

eurot. Kostja ei ole vastuses apellatsioonkaebusele apellandi esitatud viivisenõude

vähendamist arvestuslikus osas vaidlustanud.

8.5. Eeltoodust tulenevalt on hageja kulutuste hüvitamise nõude suurus 41 875,83 eurot

(sh vara jääkmaksumus 32 789,45 eurot, debitoorne võlgnevus 8058,11 eurot, viivismaksete

võlgnevus 836,54 eurot ning vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud 191,73 eurot).

Sõiduki turuväärtuseks luges ringkonnakohus 35 151,41 eurot.

Seega jääb hageja nõude suuruseks (41 875,83–35 151,41) 6724,42 eurot.

8.6. Hageja on esitanud kohtule nõude ka TsMS § 367 alusel viivise väljamõistmiseks.

Eespool, otsuse p-s 7.5 toodud põhjendustel tuleb ka selle lepingu alusel piirata kostjalt

väljamõistetav viivis põhinõude summaga.

Otsuse p-des 8.4 ja 8.5 toodu alusel sisaldab hageja nõue viivismakseid summas 836,54 eurot.

Ringkonnakohus rahuldab hageja nõude viivise saamiseks osaliselt ja mõistab E. A. välja

hageja kasuks viivise 0,25% päevas liisingulepingu nr XXXX järgselt põhinõudelt (5887,88

eurot, s.o 6724,42–836,54) alates hagi esitamisest 28. veebruarist 2012 kuni põhinõude

täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 5887,88 eurot.

9. Kokku tuleb E. A. hageja kasuks liisingulepingute nr XXXX ja XXXX alusel välja mõista

võlgnevus (2553,12+6724,42) 9277,54 eurot ning viivis 0,25% päevas liisingulepingu nr

XXXX järgselt põhinõudelt (1840,76 eurot) alates hagi esitamisest 14. veebruarist 2012

kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 1840,76 eurot, ja viivis 0,25% päevas

liisingulepingu nr XXXX järgselt põhinõudelt (5887,88 eurot) alates hagi esitamisest 28.

veebruarist 2012 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 5887,88 eurot.

10. Seoses maakohtu otsuse osaliselt tühistamisega muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3

alusel ka menetluskulude jaotust.

Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata hagi OÜ Sevenholm

(kostja I) vastu ning seetõttu jäävad maakohtus OÜ Sevenholm kantud menetluskulud hageja

kanda.

Hageja esitas maakohtule nõude summas 14 342,61 eurot, mille ringkonnakohus rahuldas

summas 9277,54 eurot E.A. (kostja II) osas, s.o ca 64% ulatuses nõudest.

Sellest tulenevalt jäävad hageja menetluskulud nii maakohtus kui ringkonnakohtus TsMS

§ 163 lg 1 alusel 36 % ulatuses hageja kanda ja 64 % ulatuses kostja kanda. E.A.

menetluskulud tuleb 36 % ulatuses jätta hageja kanda.

Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud

esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude

jaotuse

alusel

päeva

jooksul

alates

kulude

jaotuse

kohta

tehtud

lahendi

jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud

esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt

näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses

kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

Andra Pärsimägi