2-13-57223/32 · 2-13-57223/32 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Margo Klaar, Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 19.03.2014, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-57223 Tsiviilasi SNA avaldus alaealisele lapsele erieestkostja määramiseks ja kohustatud isiku suhtes jõu kasutamise võimaldamiseks suhtlemiskorra määruse täitmisel Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 28.01.2014 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik SNA määruskaebus EDM määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja: SNA (isikukood XXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XXX XXX-X XXXXX XXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Viktor Turkin Puudutatud isik I: EDM (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX X-X XXXXX XXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Ene Ahas Puudutatud isik II: HJDM (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX X-X XXXXX XXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Liis Puidak Puudutatud isik III: Tallinna linn Põhja-Tallinna Linnaosa Valitsuse kaudu (asukoht Niine tn 2 10414 Tallinn), esindajad Kadri Pettai ja Külli Oja Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Harju Maakohtu 28.01.2014 määrus jätta muutmata. 2. SNA määruskaebus jätta rahuldamata. 3. EDM määruskaebus jätta rahuldamata. 4. SNA taotlus pikendada Harju Maakohtu 28.01.2014 määrusega antud tähtaega jätta rahuldamata.

2

5. Jätta rahuldamata EDM taotlus HJDM esindaja õigusabi korras advokaat Liis Puidaku kõrvaldamiseks menetlusest. 6. Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.

Asjaolud Harju Maakohtu 20.02.2012 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-10-50766, mida muudeti osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2013 kohtumäärusega, määrati kindlaks avaldaja lapsega suhtlemise kord kuni lapse seitsmeaastaseks saamiseni 18.09.2014, väljaarvatud lapsega suhtlemine Skype teel, mida ajaliselt ei piiratud.

05.12.2013 esitas alaealise lapse HJDM isa SNA (avaldaja) Harju Maakohtule avalduse lapse ema EDM (puudutatud isik I) isikuhoolduse piiramiseks lapse ja isa suhtlemist reguleerivates küsimustes ja erieestkostja määramiseks lapsele ning kohustatud isiku suhtes jõu kasutamise võimaldamiseks suhtlemiskorra määruse täitmisel. Avalduse kohaselt võiks erieestkostjaks olla lapse elukohajärgne eestkosteasutuse lastekaitsetöötaja, kes oleks kohtu ees nendes küsimustes aruandluskohustuslane. Avalduse põhjenduste kohaselt on lapse ema käitumise tulemusena tekkinud olukord, kus kohtumääruse kohaseid kohtumisi isa ja lapse vahel ei ole olnud kakskümmend seitse kuud alates 2011. aasta augustist, isa on kaotamas emotsionaalset sidet lapsega ning laps on isast võõrandunud. Harju Maakohus ning hilisemalt Tallinna Ringkonnakohus tegid eelnimetatud tsiviilasja menetledes mitmeid esialgse õiguskaitse määrusi, mida EDM ei täitnud kas üldse või täitis osaliselt. Kohtute korduvad selgitused emale, korduv perenõustamine, perelepitus ning Tallinna Perekeskuse kaasamine suhtluskorra elluviimisse ei andnud vähimaidki tulemusi. 2011. aasta septembris keeldus EDM täitmast kõiki kehtivaid ja edasisi suhtluskorra määrusi. Avaldaja ei oma mingit teavet lapse käekäigu, sh. ka lapse tegeliku elukoha kohta. Erinevad meetmed, sh täitemenetlus, ei ole tulemusi andnud. Avaldaja on seisukohal, et kohus peaks lubama kohtulahendi täitmisel TMS § 179 lg 4 alusel kasutada jõudu, kuna ilma selleta pole võimalik kohtumäärust täita, sest muude vahendite kasutamine on jäänud tulemusteta. Avaldaja märkis samuti, et ilma jõu kasutamise õiguseta on tulutu ka erieestkostja määramine, kuna erieestkostjal pole sisulist võimalust lapse ema poolse tegevuse tõttu asuda oma kohustusi täitma ning lapsega suhtlemist korraldama.

Puudutatud isikute seisukohad EDM vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole alused jõu kasutamiseks ega erieestkostja määramiseks täidetud.

Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas lapse ema isikuhoolduse osalist piiramist küsimustes, mis puudutavad isa ja lapse vahelist suhtlemist ning nimetatud küsimustes erieestkostja määramist, kelleks on lapse elukohajärgne eestkosteasutus. Esindaja palus jätta asjas kohaldamata lepitusmenetluse, kuna see ei ole varasemalt tulemust andnud ning palus määrata suhtluskord, mis toetab lapse kohanemist isaga ja välistab seejuures lapse ema õiguse viibida lapse ja isa vaheliste kohtumiste juures. Jõu kasutamise lubamist kohustatud isiku suhtes toetas esindaja äärmisel vajadusel üksnes tingimusel, et jõu kasutamine ei toimu lapse vahetus läheduses ning jõu kasutamise järgselt korraldab lapse ja isa vahelist suhtlust erieestkostja.

3

Eestkosteasutus toetas avaldust ning palus kohtul kohustada vanemaid tegema koostööd kohaliku omavalitsuse lastekaitse töötajatega ning tagama nende juurdepääsu oma elukohta. Samuti palus eestkosteasutus anda erieestkostjale õiguse tutvuda kõigi lapsesse puutuvate andmetega, kohtuda lapsega vajadusel privaatselt ning otsustada lapse ja lahuselava vanema kohtumise aja, viisi ja kestuse üle.

Esimese astme kohtu määrus Harju Maakohus tunnistas 28.01.2014 määrusega lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, rahuldas avalduse alaealisele lapsele erieestkostja määramiseks, piiras EDM hooldusõigust HJDM ja SNA suhtlemise korraldamisel kolmeks kuuks alates 29.01.2014 kuni 28.04.2014 ja määras kolmeks kuuks alates 29.012014 kuni 28.04.2014 HJDM erieestkostjaks tema elukohajärgse eestkosteasutuse (lastekaitsetöötaja) ja määras anda erieestkostjale ülesannete täitmise ajaks vanemale isikuhoolduseks ettenähtud õigused, sealhulgas õigused tutvuda lapse elukoha ja tervisandmetega, kohtuda lapsega vajadusel privaatselt ning otsustada lapse ja lahuselava vanema kohtumise aja, viisi ja kestuse üle. Samuti kohustas kohus avaldajat ja EDM tegema erieestkostjaga tema ülesannete täitmisel koostööd. Avalduse kohustatud isiku suhtes jõu kasutamise võimaldamiseks suhtlemiskorra kohtumääruse täitmisel jättis kohus läbi vaatamata. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 172 lg 1 alusel, arvestades ka avalduse osalist rahuldamist ja seda, et kohtusse pöördumise põhjustas puudutatud isik I, võrdsetes osades avaldaja ja EDM kanda.

Tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 563 lg-le 1 märkis kohus, et kohus ei pea vanemaid enda juurde kutsuma, kui selline lepitusmenetlus või sellele järgnev kohtuväline nõustamine on juba tulemuseta jäänud. Samuti tugines kohus sama paragrahvi lg-le 7 ning leidis, et vanemate lepitamine ja lapsega suhtlemist korraldava kohtumääruse vabatahtlik täitmine ei ole võimalik, kuna avaldaja keeldus eelnevate lepitusmenetluste ebaõnnestumise tõttu perenõustaja poole pöördumisest, mistõttu tuleb lepitusmenetlus tunnistada ebaõnnestunuks ning asjas tuleb teha TsMS § 563 lg 7 sätestatud määrus, millega määratakse kindlaks lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamine. Kohus viitas määruses ka TsMS § 563 lg-le 8 ja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-32-11 p-le 15, millest tuleneb, et perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 1 järgi on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Lapsel, kes on ühest vanemast lahutatud, on lastekaitse seaduse (LaKS) § 28 järgi õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt ka lahus elava vanemaga, kui see ei kahjusta last. PKS § 143 lg 1 teise lause kohaselt on mõlemal vanemal kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. PKS § 143 lg 2 esimese lause kohaselt peab lapsega koos elav vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Kui vanem kahjustab lapse suhet teise vanemaga, rikub ta PKS § 143 lg 1 esimeses lauses sätestatud lapse õigust isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Puudutatud isiku I avaldusest nähtuvalt kohtusid isa ja laps viimati 2012 talvel-kevadel Juku mänguoas ning et antud kohtumised lõpetas avaldaja 2012 maikuus. Pärast seda ei ole lapse ja isa kohtumisi toimunud. Menetlusosaliste ärakuulamisel ilmnes, et lapse isa on jätnud täielikult kasutamata jõustunud kohtumääruses märgitud suhtlemise Skype teel üle ühe nädala kolmapäevasel päeval kella 18.00-19.00 vahel. Lapse vanemate e-kirjavahetusest nähtuvalt ei anna lapse ema lapse isale soovitud teavet lapse kohta. Kohtule esitatud tõendist nähtuvalt on HJDMl 30.07.2012 Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo ekspertiisi otsusega nr 690650 tuvastatud raske puue, millest tingituna ta vajab igal ööpäeval kõrvalabi söömisel, hügieenitoimingutel, riietumisel, suhtlemisel ning juhendamist ja järelevalvet.

4

Kohus tegi määruses ülevaate Tallinna Perekeskuse pereteenistuse sotsiaaltöötaja TM 31.01.2013 kokkuvõttest, millest järeldub, et mõlemal lapsevanemal on välja kujunenud kindel jäik suhtumine teise vanema suhtes ning negatiivne eelarvamus sotsiaalsüsteemi poolt osutatava teenuse tulemuslikusesse. Samuti nähtub sotsiaaltöötaja arvamusest, et lapse sotsiaalsed suhted on täielikult ema kontrolli all, ema määratleb vanemana ainuisikuliselt lapse huvisid, valib enda eesmärkidele sobivad tõlgendused lapse käitumisele ja seisundile ega aktsepteeri teistmoodi arvavate isikute, sealhulgas spetsialistide, hinnanguid. AS-i Fertilitas 18.01.2013 tõendist nähtuvalt viibis laps rehabilitatsiooni teenusel alates 2012 suvest. Rehabilitatsiooniteenuste abil toimub lapse arengu soodustamine sh. emotsionaalse tasakaalu, sotsiaalsete oskuste ning kooliküpsuse saavutamine. Rehabilitatsiooni läbiviivad spetsialistid märkisid, et seansid on keerulised, laps käitub loovterapeudi suhtes agressiivselt ning tema koostööle veenmine õnnestub ainult sellisel juhul kui ema on läheduses. Samuti märkisid nad, et kohtumised isaga on olnud lapsele stressirohked, mis on hakanud lapse tervisele rängalt mõjuma, tekitanud ärevushoogusid, kõrgenenud agressiivsust ja hirmusid ning süvendanud keskendumus- ja tähelepanuhäiret. Spetsialistide soovituste kohaselt peaks isa-lapse kohtumised olema peatatud kuni rehabilitatsiooniteenuse lõppemiseni. AS-i Fertilitas psühholoogilise hinnangu kohaselt tuleb lapse arenguks tagada rahulik ja stabiilne elukeskkond, last ei tohi vägisi sundida tema jaoks ebameeldivatesse ja ärevust tekitavatesse olukordadesse nagu sunnitud suhtlemine ja tegevused, kuna see on eelnevalt kahjustanud lapse vaimset tervist. Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia keskuse 30.01.2013 tõendist nähtuvalt avaldas psühhiaater PV-B arvamust, et lapse paranemise huvides on peatada kohtumised isaga, kuni laps käib rehabilitatsiooniteenusel. Rehabilitatsiooniüksuse vastutava töötaja 12.06.2013 e-kirjast avaldajale nähtub, et rehabilitatsiooniteenuste osutamine on lõpetatud. Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia keskuse 22.11.2013 töötaja EA teatisest nähtuvalt on HJDM keskuses rehabilitatsiooniplaani alusel psühholoogi teenusel alates 2013 augustikuust ning lapse ja emaga on kohtutud neljal korral. Lapsega kontakti loomine on raskendatud, laps on väga kaitses, impulsiivse ja kohati ettearvamatu käitumisega, tema poole pöördumisel võib vastata füüsilise rünnakuga või asjade loopimisega. Pilkkontakt on vaid hetkeks, kõnetamisele reeglina ei vasta. Olenevalt päevast või meeleolust on ta nõus koos mängima, kuid väiksemgi frustratsioon võib vallandada agressiivse reaktsiooni. EA arvamuse kohaselt oleks vajalik hoida harjumuspärast kasvukeskkonda ja jätkata teraapiaga. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 01.08.2012 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtuvalt ei tuvastatud avaldaja, lapse ja puudutatud isiku I kohtumisel 06.09.2011 kella 10.45 paiku Tallinnas XXXX XX XX maja ees, et avaldaja oleks puudutatud isikut I löönud tahtlikult rusikaga vastu põske. Kohus tugines määruse tegemisel PKS § 134 lg-le 3, § 209 lg-tele 1 ja 4, § 122 lg-le 1 ja § 123 lg-le 2. Kohus märkis, et Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-6-12 p-s 23 erieestkostja määramisel suhtlemiskorra lahendite täitmiseks selgitanud, et PKS § 134 lg 3 sätestatud vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kohaldama lapse heaolu tagamiseks eesmärgipäraseid ja proportsionaalseid vanema õigusi piiravaid abinõusid. Kui vanem ei toeta lapse ja teise vanema suhtlemist, jättes sellega lapse ilma isiklikust kontaktist teise vanemaga, saab kohus lapsega koos elava vanema isikuhooldusõigust piirata, võttes vanemalt otsustusõiguse

5

lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavas küsimuses, et sellega kaotab lapsega koos elav vanem õiguse otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele kolmandale isikule. Samas märkis Riigikohus, et vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks vahendaja määramise võimalus tuleneb PKS § 209 lg-st 1, mille järgi nendeks toiminguteks, mida vanem teha ei saa, määratakse lapsele erieestkostja. Erieestkostja ülesandeks on sellisel juhul vanemaid ja last tundma õppida ning otsustada paindlikult lapse heaolu ja kõiki asjaolusid arvesse võttes, millal ja kus laps lahus elava vanemaga kohtub ning millal ja kuidas selgitada lapsele pärast teise vanema tundma õppimist, et tegemist on tema vanemaga, kes soovib ka edaspidi lapsega suhelda ja tema elus vanemana osaleda. Arvestades selleks puhuks määratud erieestkostja ülesandeid, peab erieestkostjaks olema isik, kelle isikuomadused ja kvalifikatsioon võimaldavad sellises komplitseeritud olukorras täita erieestkostja ülesandeid ja tagada lapse heaolu. Riigikohtu kolleegiumi hinnangul võib erieestkostjaks olla kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, kellel on piisav kogemus selliste olukordade lahendamiseks. Seoses avalduse rahuldamisega puudutatud isiku I isikuhoolduse piiramiseks küsimustes, mis puudutavad lapse ja isa suhtlemist ning nendeks toiminguteks erieestkostja määramiseks, märkis kohus, et ei Harju Maakohus ega Tallinna Ringkonnakohus ei ole tsiviilasja 2-10-50766 menetlemisel tuvastanud, et lapse isa oleks lapse või lapse ema suhtes käitunud vägivaldselt ega seda, et lapse ja isa kohtumised võiksid last kahjustada. Vastupidi, kohtud leidsid, et lapse võõrandumine isast ei ole lapse huvides, mistõttu tuleb korraldada lapse ja temast lahus elava isa suhtlemine kohtumääruses. Kohtud on tsiviilasja 2-10-50766 menetlemisel tuvastanud, et lapse ja isa omavahelist suhtlemist takistab lapsega koos elav ema, kes ei arvesta ega tee koostööd lapse isaga ja eestkosteasutusega, et korraldada lapse ja isa suhtlemist. Asjas esitatud tõenditest järeldas kohus, et lapse emal on lapse üle täielik ainuisikuline kontroll ning suur mõjuvõim, kusjuures ta määratleb lapse olulised huvid ja suhtlusringkonna ning suunab lapse käitumist vastavalt enda huvidele. Kohtule esitatud arvukad tõendid kinnitavad, et laps käitubki vastavalt ema hoiakutele ja soovidele ning suhtleb ainult nende isikutega, kelle suhtes annab ema talle positiivse signaali. Lapse vanemana tõlgendab lapse ema lapse käitumist ja tervise seisundit endale sobivalt ega aktsepteeri teistmoodi arvavate isikute, sealhulgas spetsialistide, hinnanguid või soovitusi. Lapse ema soovib ka lapse isa ja lapse kohtumisi lükata võimalikult kaugele tulevikku, käesolevas asjas 2015. aasta kevadeni. Samuti märkis kohus, et lapsele määratud puue ei välista isa ja lapse suhtlemist, otsuses märgitud abi võib osutada lapsele ka tema isa, kellel on lapse emaga ühine hooldusõigus. AS-i Fertilitas rehabilitatsioonitöö spetsialistid ja Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskuse töötajad/spetsialistid ei ole kohtunud lapse isaga, mistõttu suur osa teabest lapse käitumise, tervise, meeleolu ja isasse suhtumise kohta, pärineb lapse emalt. Järelikult võib nende arvamus lapse ja isa kohtumiste edasilükkamise kohta olla kallutatud ühe lapsevanema hoiakute suunas. Samas on ka Tallinna Perekeskuse pereteenistuse sotsiaaltöötaja pidanud kujunenud olukorras õigeks mitte jätkata isa ja lapse kohtumiste korraldamist lapsel esinevate ülitugevate reaktsioonide ja stressi tõttu, mis mõjuvad lapse tervisele ja arengule negatiivselt ning soovitas leida muud lahendused, et tagada õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted isaga. Kohus leidis, et antud olukorras on põhjendatud määrata lapsele erieestkostjaks elukohajärgne eestkosteasutus (lastekaitsetöötaja), kes saab välja selgitada, kas ja milliseid meetmeid on võimalik rakendada, et taastada lapse ja isa vaheline suhe ilma, et see tekitaks lapsele negatiivset stressi. Erieestkostjale tuleb anda oma ülesannete täitmise ajaks vanemale isikuhoolduseks ettenähtud õigused, sealhulgas õigused tutvuda lapse elukoha ja tervisandmetega, kohtuda lapsega vajadusel privaatselt ning otsustada lapse ja lahuselava vanema kohtumise aja, viisi ja kestuse üle. Lapse vanemaid tuleb kohustada tegema erieestkostjaga tema ülesannete täitmisel koostööd.

6

Kuna kohtul puudub veendumus, et puudutatud isik I elab koos lapsega hagiavalduses märgitud aadressil XXXXX X-X Tallinnas, siis tuleb erieestkostjaks määrata lapse elukoha järgne eestkosteasutus (lastekaitsetöötaja). Võttes arvesse, et kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-10-50766 on suhtlemise kord määratud tähtajaliselt kuni lapse seitsmeaastaseks saamiseni 18.09.2014 aga ka erieestkostja ülesannete täitmiseks vajalikku aega, oli kohus seisukohal, et erieestkostja tuleb määrata lapsele ajutiselt kolmeks kuuks, kuni 28.03.2014.

Avalduse kohustatud isiku suhtes jõu kasutamise võimaldamiseks suhtlemiskorra kohtumääruse täitmiseks rahuldamata jätmisel viitas kohus täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 lg-le 4, mis sätestab, et kohtutäitur võib kasutada lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes jõudu üksnes kohtulahendi alusel. Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada. Kuna täitemenetluse seadustik tervikuna ja eelnimetatud säte reguleerivad kohtulahendite sundtäitmist ning kohtutäituri õigusi ja kohustusi lahendite täitmisel, siis oli kohus arvamusel, et kohtult saab nõuda kohustatud isiku suhtes jõu kasutamist kohtutäitur, mitte avaldaja sissenõudjana. Järelikult tuleb avaldus tuginedes TsMS § 423 lg 2 p 2 ja § 477 lg 1 alusel jätta läbi vaatamata.

SNA määruskaebus 05.02.2014 esitas avaldaja määruskaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 28.01.2014 määruse ja teha uue määruse, mis vastab oma sisult TsMS § 563 lg 1 p-de 1-3 nõuetele, määrata lapsega suhtlemise korraldamisel ja suhtluskorra määruse täitmisel erieestkostja tähtajatult või kuni 18.09.2014 ja võimaldada kohtutäituril kasutada määruse täitmiseks kohustatud isiku ehk EDM suhtes jõudu. Alternatiivselt palub avaldaja muuta Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2013 määrust TsMS § 563 lg 7 p 3 alusel hooldusõiguse osas selliselt, et avaldajale antakse lapse ainuhooldusõigus või otsustusõigus lapse viibimiskohta määramise osas. Menetluskulud palub avaldaja jätta EDM kanda.

Avaldaja leiab, et erieestkostja määramine vaid kolmeks kuuks ei taga erieestkostja ülesannete nõuetekohast täitmist, isa ja lapse suhete taastamist ega suhtluskorra määruse edasist täitmist. Avaldaja hinnangul peaks erieestkostja volitused kehtima vähemalt kuni 18.09.2014, mil kehtib Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2013 määrus suhtlemiskorra asjas. Asja materjalide põhjal ei ole alust eeldada, et EDM hakkaks mõne kuu möödudes suhtluskorra määrust nõuetekohaselt täitma. Erieestkostja volitused lapsega suhtlemise osas saaksid lõppeda vaid juhul, kui kohus ringkonnakohtu 19.03.2013 määruse lõppedes määrab lapse hooldusõiguse täielikult või viibimiskoha õiguse osas avaldajale. Samuti jääb avaldaja hinnangul määrusest arusaamatuks, millised meetmed on erieestkostjale tagatud ja kas erieestkostja peab lapse ja isa suhtlemist korraldades juhinduma ringkonnakohtu 19.03.2013 määrusest. Kuivõrd vaidlustatud maakohtu määrusega ei ole ringkonnakohtu 19.03.2013 määrust muudetud, vaid üksnes on piiratu EDM hooldusõigust ja EDM poolset suhtluskorra täitmist puudutav on antud erieestkostjale, siis tuleb asuda seisukohale, et erieestkostja peab juhinduma esmajoones ringkonnakohtu määrusest ning tagama teisele vanemale tema hooldusõigusest ja vastutusest lapse osas tuleneva suhtlus- ja kasvatuskohustuse täitmise.

Avaldaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et jõu kasutamist kohustatud isiku suhtes kohtumääruse täitmisel saab kohtult nõuda vaid kohtutäitur, mitte avaldaja. Viidates TsMS § 563 lg-le 1 leiab avaldaja, et juhul kui üks vanematest rikub suhtluskorra määrust või raskendab selle täitmist, on kohus kohustatud läbi viima lepitusmenetluse ning selle ebaõnnestumisel tegema TsMS § 563 lg 7 p-de 1-3 nõuetele vastava määruse. Maakohus tunnistas küll lepitusmenetluse

7

ebaõnnestunuks, kuid määrus ei kajasta nõutavat teavet, sh sunnimeetmeid, mida edaspidi tuleb rakendada. Sunnimeetmed lapsega suhtluskorra määruse täitmiseks sisalduvad küll TMS-i §-s 179, kuid seadus ei nõue, et nende kohaldamise otsus tuleks teha eranditult kohtutäituri avalduse alusel. Vastupidi nähtub TsMS § 563 ja TMS § 179 koosmõju arvestades, et vajalikud ning TMS- is loetletud sunnimeetmete küsimus lahendatakse lepitusmenetluse ebaõnnestumisel vanema avalduse alusel tehtavas määruses. Kohtul säilib õigus kaasata vajadusel ja omal algatusel menetlusse kohtutäitur ja selgitada välja tema seisukoht vajalike meetmete määramisel. Kuigi vajalike sunnimeetmete rakendamise küsimus lahendatakse vanema avalduse alusel, siis sunnimeetmete kohaldamise õigus kuulub üksnes kohtutäiturile.

Avaldaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-4-13, milles kohus on korduvalt väljendanud tõsist muret EDM lapsevastase ja teist vanemat kahjustava vanemaõigusi kuritarvitava tegevuse osas. Samuti juhib avaldaja tähelepanu sellele, et tsiviilasja nr 2-10-50766 menetlemisel on nii lapse esindaja H.Tomberg kui ka eestkosteasutuste esindajad asunud seisukohale, et vähemalt lapse viibimiskoha otsustusõigus peab endiselt kuuluma avaldajale. Määrusest ei nähtu, kas edasises täitemenetluses on kohustatud isikuks jätkuvalt EDM või on selleks erieestkostja. Samuti leiab avaldaja, et määruse viivitamatu täitmine tuleb TsMS § 445 lg 3 kohaselt märkida kohtulahendi resolutsioonis, st menetlusosalistele on siduv üksnes lahendi resolutsioon.

Vastused SNA määruskaebusele Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja toetab avaldaja määruskaebust ja palub tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega määrata lapsele suhtlemise korraldamisel ja suhtluskorra määruse täitmisel erieestkostja kuni 18.09.2014, määrates konkreetselt, missugused õigused ja kohustused on erieestkostjal oma ülesannete täitmisel. Samuti palub lapsele määratud esindaja lubada äärmisel juhul jõu kasutamist kohustatud isiku suhtes, kuid seda üksnes tingimusel, et jõu kasutamine ei toimu lapse vahetus läheduses ega kuuldes ning et jõu kasutamise järgselt korraldab lapse ja isa vahelist suhtlust erieestkostja.

EDM palub jätta avaldaja määruskaebuse tervikuna, sh alternatiivse nõude, rahuldamata.

Tallinna linn Põhja-Tallinna Linnaosa Valitsuse kaudu eestkosteasutusena leiab, et avaldaja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata või alternatiivsena täpsustada maakohtu 28.10.2014 määrust selles osas, mis puudutab ringkonnakohtu 18.03.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-10- 50766 kinnitatud suhtluskorra täitmise peatamist erieestkostja volituste kehtivuse ajaks.

EDM määruskaebus 12.02.2014 esitas EDM määruskaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 28.01.2014 määruse resolutsiooni punktid 1-5 ja teha uue otsuse, millega jätta avaldus täies ulatuses läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Juhul kui kohus kaalub Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2013 määrusega kinnitatud suhtluskorra muutmist, palub EDM lähtudes lapse parimatest huvidest peatada lapse ja isa vaheline suhtluskord kuni rehabilitatsiooniplaani lõpuni (28.06.2015), pärast mida on võimalik leppida kokku edasises suhtluskorras. Menetluskulud palub EDM jätta avaldaja kanda. Samuti taotleb EDM 08.01.2014 kohtuistungi protokolli parandamist, kuivõrd sellest on välja jäänud tema olulised vastused.

EDM leiab Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 123 lg-le 1 viidates, et maakohtu määrus ei vasta lapse parimatele huvidele. Maakohus on lapsele kolmeks kuuks erieestkostja määramisel meelevaldselt piiranud EDM hooldusõigust, milleks puuduvad seaduslikud alused. Asjaolu, et kehtiva suhtluskorra täitmine ei ole toimunud avaldaja ootuste kohaselt ja avaldaja jätkuvalt ignoreerib lapse tervislikust seisundist tulenevaid erivajadusi ja lapse tahet, ei tähenda, et EDM

8

ei täida kehtivat suhtluskorda ning et esineb alus erieestkostja määramiseks. Tuginedes PKS § 134 märgib EDM, et antud juhul ei ole lapse heaolu ema poolt ohustatud ning lapse ema on korralikult teostanud oma vanemaõigusi. Avaldaja poolt viidatu, et ta ei sa lapsega suhelda ja see olukord on tingitud lapse emast, ei ole tõendatud. Lapse ema pole kunagi takistanud lapsel isaga suhelda. Kui laps on suhtlemisest keeldunud, on see olnud tema vaba tahe. Lapse suhtlema sundimine käesolevale tsiviilasjale eelnenud menetluses on kahjustanud lapse vaimset tervist sedavõrd, et lapsele on määratud raske puue. Kohus ei ole märkinud, miks ei ole arvestatud kohtule eelnimetatu tõendamiseks esitatud tõendeid.

Tallinna Lastehaiglas toimunud uuringu käigus on kinnitust leidnud fakt, et lapse ja isa vaheliste suhete puudulikkus on tingitud isast, mitte lapsest ega lapse emast tingitud põhjustest ning et lapse isa käitus agressiivselt nii lapse ema kui ka lapse suhtes. Nimetatud asjaolude kohta on tõendid tsiviilasja nr 2-10-50766 toimikus. Sama maakohtu kohtunik pidi olema neist asjaoludest teadlik ja tulenevalt uurimisprintsiibist arvestama tõenditega lapse tervisliku seisundi kohta, mis asusid tsiviilasja nr 2-10-50766 toimikus. Kohus ega ükski asjasse puutuv isik ei ole põhistanud, millised on need konkreetsed lapse huvid, mida temaga koos elav vanem kahjustab ja mistõttu oleks vajalik vanema hooldusõiguse piiramine. Viidates PKS § 143 lg-le 1 juhib EDM tähelepanu, et vanemal on õigus ja kohustus lapsaega suhelda, kuid lapsel on õigus, mitte kohustus vanemaga suhelda. Kohus on teinud meelevaldseid järeldusi lapse huvide kohta ja tõlgendanud vääralt lapse isa huvid lapse huvideks. Lapse huvideks on tema vaimne ja füüsiline tervis, areng, lapse tahe, lapse õigus suhelda lahuselava vanemaga, heaolu, turvalisus, kiindumussuhted jm, milliseid lapse õiguseid ei ole kohus ega menetlusosalised kaalunud. Raviarstid, terapeudid ja sotsiaaltöötajad on korduvalt leidnud, et isaga kohtumine põhjustab lapsele ülemäärast stressi ning et suhtluskord tuleb peatada. Kohus ei ole põhistanud, miks ei tule lapse huvidena tõlgendada tervishoiu spetsialistide hinnanguid ning miks tuleb lapse huvina esmajärjekorras tõlgendada lapse kohtumist vanemaga.

EDM leiab, et vanema isikuhooldusõiguse kui põhiseadusliku õiguse piiramine saab olla vaid äärmuslik meede, mille kasutamise põhjus antud juhul puudub. Käesoleval juhul esineb alus hoopis lapse isa hooldusõiguse piiramiseks, sest ta ignoreerib järjekindlalt lapse huvisid ning nõuab jõu kasutamist, mis on vastuolus kehtiva suhtluskorraga ning mis lapse raviarstide seisukohtade kohaselt ja ka üldteadaolevalt kahjustab lapse niigi habrast vaimset tervist veelgi. Tähelepanuta on jäänud, et viimane suhtluspaus sai alguse lapse isast endast, kes deklareeris 07.05.2012, et ta peatab kohtumised lapsega ning hakkas seejärel 22.10.2013 vastuolus ringkonnakohtu 19.03.2013 määrusega nõudma suhtluskorra täitmist täitemenetluse korras. Seega on ebaõiglane pidada EDM vastutavaks selle eest, et lapse ja tema isa vahel ei ole pikema perioodi vältel toimunud kohtumisi. Arvestada tuleb ka, et lapse isa ei valda eesti keelt ning ainuüksi keelelistel põhjustel on välistatud, et suhtlus saaks alata viisil, kus laps kohtub isaga ilma järelevalveta ning et kohtumised kestaksid terve päeva. EDM viitab kaebuses ka lastekaitse seaduse § 53 lg-le 1ja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-3-13 p-le 36 ja leiab, et lapse tahtevastaselt lapse isaga kohtumise sundimine on vastuolus lapse õigustega ja tekitab lapsele stressi, mille vältimine on aga lapse tervislikust seisundist tulenevatest erivajadustest hädavajalik. Samuti leiab EDM, et vanema suhtlusõigusest ei saa tekitada lapsele suhtlemise kohustust, vaid lapse huvid tuleb seada isa õigustest kõrgemale. Muu hulgas viitan EDM ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-4- 07 p-s 25 väljendatule, mille kohaselt vanemale PKS § 52 lg-st 1 tuleneva lapsega suhtlemise õiguse realiseerimist võib takistada laps, kes ei soovi vanemaga suhelda ja kelle huvidest tuleb vaidluse läbivaatamisel lähtuda. EDM viitab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu asjas nr 30943/96 Sahin versus Saksamaa avaldatud seisukohale seoses Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 8, mille kohaselt tuleb erilist tähelepanu pöörata lapse parimatele huvidele, mis võivad mõju ning iseloomu tõttu vanema õigused üles kaaluda. EDM leiab, et erieestkostja määramine

9

ja lapse ema hooldusõiguse piiramine ei aita kaasa lapse tervise taastumisele ning on riiklikul tasandil vägivald nii lapse ema kui lapse suhtes, kuna puudub alus lapse ema hooldusõiguse piiramiseks.

Erieestkostja volituste osas leiab EDM, et kohtu poolt erieestkostjale antud volitused väljuvad suhtluskorra raamest, on ebamääraselt suuremahulised ega ole suhtluskorra küsimuse lahendamiseks vajalikud. Erieestkostja määramine ja erieestkostjale antud suuremahulised volitused on lapse huvide ja õigustega tugevas vastuolus.

EDM pöörab tähelepanu maakohtu otsuses sisalduvatele olulistele ebatäpsustele ja otsestele faktivigadele, rõhutades, et erinevalt kohtu poolt väidetust on kohtunik P.Rõuk 20.02.2012 määruses kui ka Tallinna Ringkonnakohus 19.03.2013 määruses märkinud, et arvestas tõendeid, kus oli kirjeldatud isa vägivaldset käitumist nii lapse ema kui lapsega. Seega ei saa lapse isa pidada stabiilselt käituvaks, tasakaalukaks ja rahulikuks lapsevanemaks. Samuti märgib EDM, et süüvides kohtule esitatud tõendusmaterjalidesse saab üheselt järeldada, et lapse hirm isa ees on tingitud lapse isa vägivaldsest käitumismustrist nii lapse kui lapse ema suhtes. Samuti on varasemalt korduvalt leidnud kohtus kinnitust fakt, et nii lapse raviarst kui Fertilitase terapeudid on lapse isaga kohtunud, seejuures raviarst suisa pikema perioodi vältel, viies läbi vanemliku hindamise ja isiksuse uuringut.

Vastused EDM määruskaebusele Avaldaja palub jätta EDM määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud EDM kanda.

Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja palub jätta EDM määruskaebuse rahuldamata.

Tallinna linn Põhja-Tallinna Linnaosa Valitsuse kaudu eestkosteasutusena leiab, et avaldaja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata või alternatiivsena täpsustada Harju Maakohtu 28.10.2014 määrust käesolevas asjas selles osas, mis puudutab Tallinna Ringkonnakohtu 18.03.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-50766 kinnitatud suhtluskorra täitmise peatamist erieestkostja volituste kehtivuse ajaks.

Edasine menetluse käik Harju Maakohus saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 28.01.2014 määrus on seaduslik ja põhjendatud määruses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata.

Maakohus tugines määruse tegemisel põhjendatult PKS § 134 lg-le 3, § 209 lg-tele 1 ja 4, § 122 lg-le 1 ja § 123 lg-le 2. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-6-12 p-s 23 erieestkostja määramisel suhtlemiskorra lahendite täitmiseks selgitanud, et PKS § 134 lg 3 sätestatud vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kohaldama lapse heaolu tagamiseks eesmärgipäraseid ja proportsionaalseid vanema õigusi piiravaid abinõusid. Kui vanem ei toeta lapse ja teise vanema suhtlemist, jättes sellega lapse ilma isiklikust kontaktist teise vanemaga, saab kohus lapsega koos elava vanema isikuhooldusõigust piirata, võttes vanemalt otsustusõiguse lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavas küsimuses, et sellega kaotab lapsega koos elav vanem õiguse otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele kolmandale isikule.

10

Riigikohus on lahendis 3-2-1-6-12 p 23 leidnud: „Isikuhooldusõigust puudutavates asjades võib kohus PKS § 134 lg 3 järgi teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, hoiatusi ja ettekirjutusi või kehtestada keelde, kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid või piirata isikuhooldusõigust teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega. Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid ning valitud abinõu peab olema asjaolusid arvestades eesmärgipärane ja proportsionaalne.Vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks vahendaja määramise võimalus tuleneb PKS § 209 lg-st 1, mille järgi nendeks toiminguteks, mida vanem teha ei saa, määratakse lapsele erieestkostja. Erieestkostja ülesandeks on sellisel juhul vanemaid ja last tundma õppida ning otsustada paindlikult lapse heaolu ja kõiki asjaolusid arvesse võttes, millal ja kus laps lahus elava vanemaga kohtub ning millal ja kuidas selgitada lapsele pärast teise vanema tundma õppimist, et tegemist on tema vanemaga, kes soovib ka edaspidi lapsega suhelda ja tema elus vanemana osaleda. Arvestades selleks puhuks määratud erieestkostja ülesandeid, peab erieestkostjaks olema isik, kelle isikuomadused ja kvalifikatsioon võimaldavad sellises komplitseeritud olukorras täita erieestkostja ülesandeid ja tagada lapse heaolu. Kolleegiumi hinnangul võib erieestkostjaks olla kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, kellel on piisav kogemus selliste olukordade lahendamiseks“.

Põhjendatud ei ole avaldaja seisukoht, mille kohaselt pole avaldaja hinnangul määrusest võimalik aru saada, milliste meetmete kasutamine on erieestkostjale tagatud ja kas erieestkostja peab lapse ja isa suhtlemist korraldades juhinduma ringkonnakohtu 19.03.2013 määrusest. Maakohus ei ole muutnud ringkonnakohtu 19.03.2013 määrust, vaid üksnes on piiranud EDM hooldusõigust. Eelduslikult on lapse huvides see, et ta teaks, kes on tema vanemad, ja et ta saaks lahus elava vanemaga suhelda. Sellest tulenevalt on ka lapsega koos elav vanem kohustatud üldjuhul lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ning toetama igati lapse ja teise vanema kontakti, sh julgustama last teise vanemaga suhtlema ja olema lapsele teise vanemaga suhtlemisel emotsionaalselt toeks. Vanem ei tohi kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga. Antud asjas on aga tuvastatud, et lapse emal on lapse üle täielik ainuisikuline kontroll ning suur mõjuvõim, kusjuures ta määratleb lapse olulised huvid ja suhtlusringkonna ning suunab lapse käitumist vastavalt enda huvidele. Kohtule esitatud arvukad tõendid kinnitavad, et laps käitubki vastavalt ema hoiakutele ja soovidele ning suhtleb ainult nende isikutega, kelle suhtes annab ema talle positiivse signaali. Lapse vanemana tõlgendab lapse ema lapse käitumist ja tervise seisundit endale sobivalt ega aktsepteeri teistmoodi arvavate isikute, sealhulgas spetsialistide, hinnanguid või soovitusi. Lapse ema soovib ka lapse isa ja lapse kohtumisi lükata võimalikult kaugele tulevikku, käesolevas asjas 2015. aasta kevadeni.

TsMS § 562 lg 6 kohaselt, kui kohtus ei saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet, või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu, teeb kohus määruse, millega tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja kohaldab ühte p-des 1-3 abinõud. Selleks, et maakohus võiks otsustada, milliseid muudatusi on võimalik teha suhtlemist puudutavas määruses või milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes, on maakohus põhjendatult määranud erieestkostja.

Riigikohus on lahendis 3-2-1-6-12 märkinud: „Kolleegiumi arvates on ennatlik ja ebaotstarbekas määrata kindlaks lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korda olukorras, kus piisava arusaamisvõimega laps ei tea ega tunne oma vanemat. Sellises olukorras suhtlemise korra määramisel arvestaks kohus küll lapse õigust ja eelduslikku huvi teada oma vanemat ning temaga suhelda, samuti lahus elava vanema õigust suhelda oma lapsega, kuid arvestamata jääks lapse

11

tegelik huvi ja valmidus suhelda vanemaga, kelle olemasolust ei ole laps teadlik. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et suhtlemiskorra määramine olukorras, kus piisava arusaamisvõimega laps ei tea ega tunne lahus elavat vanemat, ei ole lapse huvides, sest ei ole teada, kuidas lapsele tõe teadasaamine mõjub, ega see, kas ja kui kiiresti laps olukorraga kohaneb ning milline kontakt tal lahus elava vanemaga tekib ja kui sage suhtlemine on lapse huvides parim“. Käesolev kaasus on sarnane Riigikohtu lahendis nimetatud olukorraga. Kui vanem keeldub koostööst ning on jätkuvalt ei toeta lapse ja teise vanema suhtlemist, jättes sellega lapse ilma isiklikust kontaktist teise vanemaga ja ohustades lapse heaolu, saab kohus lapsega koos elava vanema isikuhooldusõigust PKS § 134 alusel piirata, võttes vanemalt otsustusõiguse lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavas küsimuses. Sellega kaotab lapsega koos elav vanem õiguse otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele kolmandale isikule. Riigikohus on lahendis 3-2-1-6-12 märkinud: „Erieestkostja ülesannete täitmise ajaks tuleb avaldaja ja lapse suhtlemise korra määramise asjas menetlus TsMS § 355 alusel peatada. Kohus võib TsMS § 355 järgi poolest tuleneval mõjuval põhjusel menetluse peatada kuni põhjuse äralangemiseni. Kolleegiumi arvates saab kohus TsMS § 477 lg 1 järgi menetluse peatada ka hagita asjas avaldajast või puudutatud isikust tingitud mõjuval põhjusel. Lapsega koos elava vanema isikuhooldusõiguse piiramine suhtlusõigust puudutavas küsimuses on kolleegiumi arvates käsitatav vanemast tuleneva mõjuva põhjusena, mis annab alust suhtlemiskorra määramise asjas menetlus peatada kuni vanema isikuhooldusõigust piiravate abinõude rakendamise lõpetamiseni PKS § 123 lg 2 järgi“.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et erieestkostjale tuleb anda oma ülesannete täitmise ajaks vanemale isikuhoolduseks ettenähtud õigused, sealhulgas õigused tutvuda lapse elukoha ja tervisandmetega, kohtuda lapsega vajadusel privaatselt ning otsustada lapse ja lahuselava vanema kohtumise aja, viisi ja kestuse üle. Lapse vanemaid tuleb kohustada tegema erieestkostjaga tema ülesannete täitmisel koostööd. Alles pärast seda, kui vanemad on teinu erieestkostjaga piisavalt koostööd, tal on olnud võimalik tutvuda lapsega privaatselt, tutvunud tema elukoha ja terviseandmetega, saab ta teha kohtule vastavad ettepanekud TsMS §-s 652 lg-s 6 nimetatud meetmete kohaldamiseks. Peale erieestkostja volituste lõppemist tuleb maakohtul määrata, millist TsMS § 652 lg 6 nimetatud meedet kohaldada. Maakohtul tuleb kaaluda seniks menetluse peatamist asjas.

Avaldaja esitas ringkonnakohtule taotluse, milles palus pikendada Harju Maakohtu 28.01.2014 antud 3-kuulist tähtaega. Kuna tähtaeg lõpeb alles 28.04.2014, siis on tähtaja pikendamine ennatlik. Taotlus tuleb jätta rahuldamata.

Puudutatud isik EDM esitas ringkonnakohtule taotluse, milles palus kõrvaldada menetlusest lapse esindajaks määratud advokaat Liis Puidak. Kolleegium leiab, et antud taotlus rahuldamisele ei kuulu. Asjaolu, et last esindava advokaadi seisukohad erinevad antud juhul lapse ema EDM seisukohtadest, ei ole advokaadi menetlusest kõrvaldamise aluseks.

Määruskaebustes kordavad vanemad juba maakohtus esitatud väiteid. Kõigile neile on ka maakohus hinnangu andnud. Seega määruskaebuses rahuldamisele ei kuulu.

12

Reet Allikvere

Margo Klaar

Ele Liiv

Jõustunud Riigikohtu 29.10.2014 lahendis toodud muudatustega

RESOLUTSIOON 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2014. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-13-57223 muutmata, kuid lisada menetluskulude jaotus ja muuta määruse põhjendusi. 2. Jätta S. N. A määruskaebus rahuldamata. 3. Arvata S. N. A määruskaebuselt 20. märtsil 2014 tasutud kautsjon riigituludesse. 4. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud võrdsetes osades S. N. A ja E. D. M kanda ning kassatsiooniastme menetluskulud S. N. A kanda.