3-12-2481/38 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 18. märts 2014, Tartu Haldusasja number 3-12-2481 Haldusasi A.O. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 23.11.2012. a käskkirja nr 1.9-2/2141p tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 28.03.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.O. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 19.02.2014 Menetlusosalised Kaebaja A.O. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), esindaja A. Niido RESOLUTSIOON 1.Jätta kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotlus, ennistada ta endisele ametikohale, läbi vaatamata. 2.Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 28. märtsi 2013. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada esitatud kaebus ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 23.11.2012. a käskkiri nr 1.9-2/2141p. 3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja viimase poolt kantud kohtukulud summas 63,40 eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 18.03.2014, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PPA peadirektori 07.02.2012. a käskkirjaga algatati distsiplinaarmenetlus kuue Ida prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse ametniku, sh talituse juhi politseileitnant A.O. suhtes. 05.03.2012. a distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest nähtuvalt panid nimetatud talituse viis politseiametnikku toime teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise, mis seisnes selles, et perioodil 13.08.2011 kuni 21.12.2011 kasutasid nad politseiautoga teenistuses olles sõidukite kiiruse mõõtmisel taatlemata kiirusemõõtmise

2

seadet, kuid kiirusemõõteseadme protokolli märkisid, et kasutati taadeldud kiirusemõõteseadet, mis tegelikult paiknes hoopis politseimootorrattal. Kokkuvõttest nähtuvalt andis selliseks tegevuseks korralduse A.O. .

2. PPA 07.11.2012. a teatega nr 1.9-3/1142-1 teavitati A.O. i politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 57 lg-te 1, 3, 4 ja 5 alusel sellest, et ta viiakse teenistuse huvides nõusolekuta üle PPA Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi arestikambri vanema ametikohale alates 07.12.2012. Teate kohaselt on nõusolekuta üleviimise tinginud asjaolu, et A.O. kui liiklusjärelevalve talituse juht võimaldas tekkida olukorral, kus 13.08.–21.12.2011 ebakorrektselt teostatud mõõtmiste alusel on vähemalt 178 isikut alusetult väärteo korras karistatud. Teate järgi ei ole A.O. juhtunus rikkumisi näinud ega ka enda vastutust tajunud.

3. PPA peadirektor andis 23.11.2012 käskkirja nr 1.9-2/2141p, mille kohaselt on A.O. alates 08.12.2012 üle viidud PPA Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi arestikambri vanema ametikohale. Käskkirja alusteks on märgitud PPA 07.11.2012. a teade nõusolekuta üleviimise kohta ja PPA 23.11.2012. a vastus nõusolekuta üleviimise teatele esitatud vastuväidetele nr 1.2-3/211038-1.

4. A.O. esitas 26.11.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus PPA peadirektori 23.11.2012. a käskkirja tühistada. Kaebuses selgitati, et vaidlustatava käskkirja aluseks oli 07.11.2012. a nõusolekuta üleviimise teate kaudu ka 05.03.2012. a distsiplinaarmenetluse kokkuvõte ning asjaolu, et kaebajat käsitati Ida prefektuuri kiiruse ja koormuse mõõtmise eest vastutava isikuna. Kaebaja leidis, et tema nõusolekuta üleviimine ei ole põhjendatud järgmistel põhjustel: a) Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele ei järgnenud distsiplinaarkaristust, mistõttu ei saa eeldada, et distsiplinaarsüüteod on toime pandud. Ka varasemalt on distsiplinaarmenetluse kokkuvõtetes jõutud järeldusteni, kus ametnikke süüdistatakse distsiplinaarsüütegude toimepanemises, kuid hiljem ei ole need kohtus kinnitust leidnud. Olukorda, kus ametniku nõusolekuta üleviimise aluseks võetakse kokkuvõte, millele ei ole hinnangut andnud kohus, ei saa õigusriigis normaalseks pidada. Kuna PPA peadirektor ei andnud distsiplinaarmenetluse järel välja haldusakti, on sellega oluliselt piiratud ametniku põhiõigust pöörduda kohtu poole. Ka kokkuvõtte vaidlustamise kohta puudus teave. b) Tõele ei vasta 07.11.2012. a teate väide, et kaebaja on Ida prefektuuri kiiruse ja koormuse mõõtmise eest vastutav isik. Vastavalt Ida Prefektuuri 14.12.2010. a käskkirjale nr 101 oli kaebuse esitaja kvaliteedijuht, kelle ülesandeks ei olnud mõõtevahendite taatlemine. Prefektuuris oli eraldi ametikoht, kus ametniku üheks vastutusalaks oli mõõtevahendite korrasoleku tagamine ning sel ametikohal töötanud ametnik ei allunud teenistuslikult kaebajale. Tulenevalt Ida Prefektuuri 29.10.2010. a käskkirja nr 86 „Mõõtmise käsiraamat“ p-st 2.4 vastutas mõõtevahendite eest mõõtmiste eest vastutav ametnik ning mõõtja. Distsiplinaarmenetleja lähtus kokkuvõttes aga hoopis PPA 29.12.2011. a käskkirjast nr 501, mis hakkas kehtima alates 01.01.2012, seega tegi menetleja ekslikud järeldused mõõtevaldkonna vastutusala osas. c) Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele viitamine pole põhjendatud, sest sellest on möödunud juba kaheksa kuud. Lisaks, 29.03.2012 läbi viidud arenguvestluse kokkuvõttes hindas vahetu juht kaebaja tööd, panust ja suhtumist väga heaks. Seega oli märtsikuus 2012 jõutud järeldusteni, et kaebaja jätkamine liiklusjärelevalve talituse juhina on põhjendatud. d) Nõusolekuta üleviimise teates põhjendati, et politseil ei ole võimalik teostada liiklusjärelevalvet Ida prefektuuris ning menetleda liiklusalaseid süütegusid selliselt, et selle tegevuse suhtes oleks tagatud elanikkonna ja ka organisatsiooni usaldus. Kaebaja nõusolekuta üleviimine teisele ametikohale ei saa mõjutada kuidagi liiklusjärelevalve teostamist ega liiklusalaste süütegude menetlemist. Kaebajale ei saa süüks panna väärteomenetluse

3

kvaliteeti, sest selle eest oli prefektuuris määratud vastutavaks Toomas Paap. Kaebaja ei saanud ka reaalselt väärteomaterjalidega tutvuda, sest ta viibis puhkusel, koolitustel jne. 27.02.2013 esitas kaebaja täiendavad seisukohad, milles märkis vastuseks vastustajale, et liiklusjärelevalve talituse juhi vastutust väärteomaterjalide seaduslikkuse eest ei tulene ametijuhendist ega ühestki teisest õigusaktist. Konkreetse koostatud väärteomaterjali eest saab vastutada vaid selle koostanud ametnik. Kaebaja kui liiklusjärelevalve talituse juht on tulenevalt ametijuhendist planeerinud liiklusjärelevalve teostamist korrektselt ning kooskõlas Riigikohtu 29.01.2010. a lahendiga asjas nr 3-1-1-82-09. Ametniku üleviimisel tuleb lähtuda teenistuse huvidest, kuid teenistusliku huvi seostamine distsiplinaarmenetluses omistatud tegude või tegevusetusega on vastuolus PPVS eelnõu seletuskirja ja õiguskirjandusega. Kui ametniku nõusolekuta üleviimise üheks aluseks võetakse distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, millele ei ole distsiplinaarkaristust järgnenud, siis on langetatud kaalumisotsus õigusvastane. Riigikohus on analoogse kaalumisotsuse tunnistanud õigusvastaseks oma otsuses nr 3-3-1-10-09.

5. Tartu Halduskohtu 28.03.2013. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt on politseiametniku üleviimine laiaulatusliku kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mistõttu saab kohus kaebuse lahendamisel kontrollida vaid haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 54 tulenevate haldusakti õiguspärasuse eelduste täitmist, samuti diskretsiooni piiride, eesmärgi ja õiguse üldtunnustatud põhimõtete järgimist. Kaebaja nõusolekuta üleviimine teisele ametikohale vastas PPVS § 57 lg-tes 1, 3, 4 ja 5 sätestatud tingimustele. Kaebaja üleviimise otsustas PPVS § 43 lg 9 kohaselt talituse juhi ametisse nimetamise õigust omav politseiametnik, vastav käskkiri on antud selle andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, sellega kooskõlas, sisaldab viiteid asjakohaste õigusaktide sätetele ning vastab seega vorminõuetele. Vastavalt HMS § 56 lg-le 1 oli lubatud haldusakti põhjenduste esitamine 07.11.2012. a teates. Kaebaja kui liiklusjärelevalve talituse juht oli vastutav sellele struktuuriüksusele vastava prefektuuri korrakaitsebüroo põhimääruse p-s 5 pandud ülesannete korrakohase täitmise eest ning asjaolu, et kaebaja ei taha enda poolt alla kirjutatud ametijuhendis sisalduvaid kohustusi ja neist tulenevat vastutust tunnistada, viitab selgelt teenistuslikul huvil rajanevale üleviimise vajadusele. Seetõttu oli kaebaja üleviimine saavutatava eesmärgi suhtes proportsionaalne meede. Kuna üleviimisega ei kaasnenud töötasu vähenemist ega elukoha muutmise vajadust, ei saanud üleviimine kaebajat ülemäära koormata, kuid võis positiivselt mõjutada nii avalikkuse kui teiste politseiametnike usaldust konkreetse prefektuuri ja politsei suhtes tervikuna. 07.11.2012. a teatest ei nähtu, et kaebajat oleks üleviimisega tahetud karistada distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes kirjeldatud juhtumi eest. Oluliseks peeti just kaebaja käitumist pärast ebakorrektsete mõõtmistega seotud juhtumite avalikkuse ette tulemist ning seetõttu ei oma tähtsust, kuidas hinnati kaebaja tööpanust varem. Kaebuse täienduses viidatud Riigikohtu lahendite seisukohad pole asjassepuutuvad. Kohane ei saa olla ka viide PPVS eelnõu seletuskirjale, sest vaidlustatud käskkirja andmise ajal reguleeris politseiametniku nõusolekuta üleviimist hoopis 23.02.2011 vastu võetud redaktsioon, mille teiseks lugemiseks ette valmistatud eelnõu seletuskiri ei seo seda liiki üleviimist struktuurialaste või mistahes muude ümberkorraldustega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. A.O. i 26.04.2013. a apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega tühistada PPA 23.11.2012. a käskkiri nr 1.9-2/2141p ja ennistada kaebaja endisele ametikohale. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas halduskohus ebaõigesti materiaalõiguse normi ja hindas ebaõigesti tõendeid ning see on viinud väära kohtulahendi tegemiseni. Halduskohus ei

4

ole arvesse võtnud kaebuses toodud asjaolusid, otsuse põhjendused pole tõendatud ning pole arvestatud senist Riigikohtu praktikat. Apellatsioonkaebuse põhjendused: a) Halduskohtu seisukoht, et käesoleval juhul on kohtuliku kontrolli võimalused piiratud, ei ole põhjendatud, kuna kohus saab hinnangu anda käskkirja aluseks olnud kaalutlusotsuse põhjenduste kohta. Kaalutlusotsuse tegemisel käsitati kaebajat kiiruse ja koormuse mõõtmise eest vastutava isikuna, kuigi ta seda 2011. a ei olnud. Halduskohtu seisukoht on vastuolus Riigikohtu lahendiga nr 3-3-1-10-09. Asjaolu, et selles lahendis käsitleti distsiplinaarkaristuse vaidlustamist, ei oma tähtsust, kuna mõlemal juhul on tegemist kaalutlusotsusega. b) Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes jõuti järeldusele, nagu oleks kaebaja alluvatele andnud ebaseadusliku korralduse mõõta kiirust taatlemata kiirusemõõturiga. Kaebaja ei saanud kuidagi mõjutada ametnikke väärteomaterjale koostama, sest ta oli asjassepuutuval ajal tihti töölt eemal. Seega ei ole antud distsiplinaarmenetluse järeldused tõesed. c) Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et Ida Prefektuuri piirkondliku politseitöö talituse ennetusteenistuses oli eraldi vanemliiklusametniku ametikoht, mille ametijuhendi p 3.1 alusel oli üheks teenistuskohustuseks koordineerida ja kontrollida mõõtealast tegevust prefektuuris, sh mõõtevahendite metroloogilisele kontrollimisele ja remonttöödele suunamine, kuid miks vastav ametnik oma teenistuskohustused nõuetekohaselt täitmata jättis, kaebaja ei tea. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et kaebaja kui kvaliteedijuht vastutas nende mõõtmiste eest, mis vajasid mõõtja erialast pädevust (so sõiduki massi ja lineaarmõõtmine), mida kinnitab ka 02.12.2011. a assessori aruanne. Samuti ei ole halduskohus tähelepanu pööranud asjaolule, et liiklusjärelevalve talituses puudus ametnik, kes vastutas mõõtetegevuse eest. d) Halduskohtu põhjendus, et kaebaja ei taha enda poolt alla kirjutatud ametijuhendis sisalduvaid kohustusi ja neist tulenevat vastutust tunnistada, on paljasõnaline ega vasta tegelikkusele, samuti pole viidatud konkreetsele ametijuhendi punktile. Halduskohus ei ole pööranud tähelepanu, et vastustaja edastatud ametijuhend on ebakorrektne ning sellel puudub kaebaja allkiri. Kaebaja ei ole ametijuhendiga kehtestatud teenistuskohustusi rikkunud, vastasel korral oleks seda kajastatud nõusolekuta üleviimise teates. e) Halduskohtu seisukoht, et kaebaja üheks ülesandeks oli alluvate juhendamine ja kontrollimine, on väär ning vastuolus prefektuuris kehtinud töökorraldusega (Ida Prefektuuri 31.12.2010. a käskkiri nr 110 „Väärteomenetluse eest vastutava isiku määramine“). f) Halduskohus leidis, et kaebajal oli kohustus oma alluvaid juhendada. Kui politseiametnikule on vajalik määrata juhendaja, siis kehtestatakse see eraldi käskkirjaga. Antud juhul ei olnud taolist käskkirja koostatud ning juhendada saab ametnikku vaid sel juhul, kui juhendaja on ametnikuga teenistuses koos. Kui kaebaja viibis puhkusel, välislähetusel või koolitusel, siis ei olnud võimalik ka reaalselt kedagi juhendada. Prefektuuris oli väga täpselt reguleeritud, kes tegeles mõõtealase koolituse ja juhendamisega. g) Halduskohus ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et nõusolekuta üleviimise regulatsioon on PPVS-is olnud alates seaduse vastuvõtmise hetkest. Seega ei ole halduskohtu poolt kohane ega põhjendatud viidata 23.02.2011 regulatsioonile. i) Nõusolekuta üleviimine teisele ametikohale ei ole põhjendatud vaid sellega, et ametnikule säilitatakse senine palk ja elukoht ei muutu. Selleks peab igal juhul olema vajalik teenistuslik ümberkorraldus ja kaalutlemisotsus peab olema kaalutlemisvigadeta, põhjendatud ning proportsionaalne.

7. PPA vaidleb oma 31.05.2013. a vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vastuse põhjendused: a) Vastustaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde (tl 93-94). Kaebaja väide tema vastutuse puudumisest on põhjendamatu, sest vastutus tuleneb kaebaja ametijuhendi p-st 4. Üleviimine toimus kooskõlas PPVS §-ga 57 ning haldusmenetlusele kehtestatud nõuetega.

5

b) Apellatsioonkaebuse viited Riigikohtu praktikale ei ole käesolevas vaidluses kohased, kuna need on tehtud distsiplinaarkaristuse määramisega seotud vaidlustes. c) Vaidlustatud käskkiri on laiaulatusliku kaalutlusõiguse alusel antud haldusakt, mille otsustus tehakse kõiki asjaolusid kaaludes haldusorgani siseveendumuse põhjal, millest tulenevalt ei saa objektiivsetel põhjustel nõuda kõigi kaalutluskäigu aspektide üksikasjalikku sõnadesse panekut ja haldusaktis kajastamist. Nõusolekuta üleviimise teates ei ole märgitud, et A.O. i oleks üleviimisega tahetud karistada 05.03.2012 distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes kirjeldatud juhtumi eest, kuid selgub, et oma talituse puuduliku juhtimise kõrval on talle ette heidetud seda, et ta ei näe juhtunus rikkumisi, peab väärteomaterjale korrektselt koostatuteks ja ei taju adekvaatselt enda vastutust. d) PPA otsuse õigsust kinnitavad kaebus, selle täiendus ja apellatsioonkaebus, millest nähtub, et kaebaja ei ole käesoleva ajani oma juhivastutust tunnistanud. Kaebaja on jätnud oma juhifunktsiooni täitmata. Alluvate vastutus oma tööülesannete lõikes juhti tema üldvastutusest ei vabasta. Kaebaja väide kontrolli puudumisest oma talituse tegevuse üle annab tehtud otsuse õigsusele kinnitust. e) Vaidlustatud käskkirjas viidatud 07.11.2012. a teates on olemas üleviimise põhjendused. Kui kaebaja leiab, et põhjendus ei ole tema jaoks ammendav, ei anna see asjaolu iseenesest alust käskkirja tühistamiseks. Ametniku üleviimise otsus on olnud seaduslik ja ainuõige.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada ja ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab esitatud kaebuse osaliselt ning tühistab Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 23.11.2012. a käskkirja nr 1.9-2/2141p. Tulenevalt HKMS §-st 109 lg 4 muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus jätab alles apellatsioonkaebuses esitatud nõude, ennistada kaebaja tema endisele ametikohale, läbi vaatamata, sest HKMS § 182 lg 3 kohaselt ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud. Halduskohtule 26.11.2012 esitatud kaebuses (tl 1-4) sellist nõuet esitatud ei ole.

9. Käesolevas asjas käib vaidlus PPA peadirektori 23.11.2012. a käskkirja nr 1.9-2/2141p õiguspärasuse üle, millega liiklusjärelevalvetalituse juht A.O. viidi PPVS § 57 lg-te 1, 3, 4 ja 5 alusel ilma ametniku nõusolekuta alates 08.12.2012 üle PPA Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi arestikambri vanema ametikohale. Halduskohus asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et vaidlusalune haldusakt on igati õiguspärane, kuna kaebaja nõusolekuta üleviimine teisele ametikohale vastab PPVS § 57 lg-tes 1, 3, 4 ja 5 sätestatud tingimustele, kaebaja üleviimise otsustas talituse juhi ametisse nimetamise õigust omav politseiametnik, vastav käskkiri on antud selle andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, sellega kooskõlas, sisaldab viiteid asjakohaste õigusaktide sätetele ning vastab vorminõuetele. Halduskohus leidis samuti, et kaebaja kui liiklusjärelevalve talituse juht oli vastutav sellele struktuuriüksusele vastava prefektuuri korrakaitsebüroo põhimääruse p-s 5 pandud ülesannete korrakohase täitmise eest ning asjaolu, et kaebaja ei taha enda poolt alla kirjutatud ametijuhendis sisalduvaid kohustusi ja neist tulenevat vastutust tunnistada, viitab selgelt teenistuslikul huvil rajanevale üleviimise vajadusele. Ringkonnakohus halduskohtu sellise seisukohaga ei nõustu.

10. Iseenesest on õige halduskohtu seisukoht, et politseiametniku üleviimine teisele ametikohale ilma tema nõusolekuta on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mistõttu saab kohus kaebuse lahendamisel kontrollida vaid HMS §-st 54 tulenevate haldusakti õiguspärasuse eelduste täitmist, samuti diskretsiooni piiride, eesmärgi ja õiguse

6

üldtunnustatud põhimõtete järgimist. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud ning sama paragrahvi lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kuna tegemist on haldusakti adressaadi jaoks koormava haldusaktiga, siis peab kehtiva kohtupraktika kohaselt koormava haldusakti põhjendus sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni ning faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Samuti on oluline ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Lisaks eeltoodule on kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti hindamisel oluline ka see, kas haldusakti põhjendustest nähtuvalt on haldusorgan kaalutlusõiguse teostamisel arvestanud asjasse puutuvaid aspekte või mitte.

11. Vaidlusaluses haldusaktis endas haldusakti andmise motivatsioon ja kaalutlused puuduvad, kuid kuna selles viidatakse käskkirja andmise alusena PPA 07.11.2012. a teatele nõusolekuta üleviimise kohta ja PPA 23.11.2012. a vastusele nõusolekuta üleviimise teatele esitatud vastuväidetele, siis on võimalik haldusakti motiveeritust ja kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasust hinnata neis märgitust lähtuvalt. Nõusolekuta üleviimise teates viidatakse kaebaja teenistuse huvides üleviimisele ja sellele, et kaebaja tegevus liiklusjärelevalve talituse juhina võimaldas tekkida olukorral, kus 2011. a ebakorrektselt teostatud mõõtmiste alusel karistati vähemalt 178 isikut väärteo toimepanemise eest alusetult, kuigi nende väärtegude toimepanemine ei olnud nõuetekohaselt tõendatud. Samuti märgitakse, et kaebaja on avaldanud seisukohti, mille kohaselt ta ei taju adekvaatselt enda vastutust juhtunus, ei näe toimunus rikkumisi ja peab väärteomaterjale korrektselt koostatuks. Eeltoodu alusel leitakse, et kaebaja jätkamine liiklusjärelevalve talituse juhina ei ole eeltoodud asjaoludel teenistuse huvides võimalik, kuna kujunenud olukorras ei ole prefektuuris võimalik menetleda liiklusalaseid süütegusid selliselt, et selle tegevuse suhtes oleks tagatud elanikkonna ja ka organisatsiooni usaldus. 23.11.2012. a vastuses märgitakse täiendavalt, et nõusolekuta üleviimine ei ole distsiplinaarkaristus ja eelnev distsiplinaarkaristus ei ole ka üleviimise eelduseks ning viidatakse uuesti sellele, et elanikkonna usalduse taastamiseks PPA suhtes ei ole võimalik kaebaja jätkamine senisel ametikohal, kuna just kaebaja pidi tagama mõõtetegevuse vastavuse õigusaktidega kehtestatud nõuetele.

12. PPVS § 57 sätestab politseiametniku nõusolekuta üleviimise samas asutuses teisele ametikohale, viidates kitsalt üksnes sellele, et politseiametnikku võib üle viia sellisele ametikohale, mille üks teenistusastmetest vastab tema politseiametniku teenistusastmele ja üksnes juhul, kui see ei too kaasa ametniku elukohavahetust. PPVS § 57 ei sisalda iseenesest ka mõistet „teenistuse huvides üleviimine“, mida kasutatakse vaidlusaluse käskkirja motiveerimisel. Seda, millistel juhtudel täpsemalt politseiametniku nõusolekuta üleviimine kõne alla võiks tulla, ei selgitanud ka avaliku teabe seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu (891 SE II), mille alusel PPVS § 57 sellisel kujul alates 01.01.2012 sätestati, seletuskiri. Vaidlust ei ole aga olnud selle üle, et A.O. i üleviimisel PPA Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi arestikambri vanema ametikohale olid PPVS § 57 lg-te 1, 3, 4 ja 5 nõuded täidetud. Samas leiab ringkonnakohus, et vaidlusaluses käskkirjas viidatud teates ja vastuses esile

7

toodud põhjendused ja kaalutlused ei vasta PPVS § 57 mõttele ja eesmärgile ning ei veena kohut, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt ja selle tulemuseks on HMS-i nõuetele vastav ning õiguspärane haldusakt isegi siis, kui lugeda põhjendatuks, et ka PPVS § 57 alusel saab ametnikku ilma tema nõusolekuta üle viia teenistuse huvides. Mõiste „üleviimine teenistuse huvides“ sisaldus viimati kuni 31.12.2009 kehtinud politseiteenistuse seaduse §-s 15, mis sätestas, et täiendavalt avaliku teenistuse seaduses sätestatud juhtudele võib politseiametniku teenistuse huvides tema nõusolekuta üle viia muule politseiametniku kohale sama ametiastme piires samas või teises politseiasutuses või Politseikolledžis või kõrgemale või kuni ühe ametiastme võrra madalamale ametikohale, kui üleviimine on seotud politseiasutuse ümberkorraldamise, tegevuse lõpetamise või teenistujate koosseisu koondamisega. Enne 01.01.2012 reguleeris politseiametniku üleviimist ilma tema nõusolekuta PPVS § 62, mis sätestas, et lisaks avaliku teenistuse seaduses sätestatud juhtudele võib politseiametniku tema nõusolekuta üle viia muule politseiametniku ametikohale, kui see ei too kaasa tema elukohavahetust, sama taseme või kõrgema taseme ametikohale sama politseiasutuse või prefektuuri struktuuriüksuses, kõrgema taseme ametikohale teises politseiasutuses või prefektuuris, kui üleviimine on seotud politseiametniku ametikohal ülendamisega või politseiasutuse või prefektuuri ümberkorraldamise või tegevuse lõpetamise või teenistujate koosseisu koondamisega ning käesoleva lõike punktis 2 nimetatud juhul ühe teenistusastme võrra madalamale ametikohale, kui uue ametikoha teenistusaste ei ole madalam üleviidava politseiametniku teenistusastmest. 2012. a kehtinud ATS-i § 47 viitas ametniku teisele ametikohale ilma tema nõusolekuta üleviimise puhul üksnes sama seaduse §-dele 60, 61 ja 64, mis reguleerisid teenistuskohast mittetulenevate korralduste täitmist, teenistusülesannete hulka mittekuuluvate ülesannete täitmist ja puuduva ametniku ülesannete täitmist. Seega nähti varasemalt politsei(ametniku) ilma tema nõusolekuta muule ametikohale üleviimist võimaldavate alustena lisaks ATS-ist tulenevale ette politseiasutuse ümberkorraldamise, tegevuse lõpetamise või teenistujate koosseisu koondamise olukorda, millega võib seega sisustada ka mõistet „teenistuse huvides üleviimine“. Kuigi 23.11.2012. a käskkirja andmise ajal kehtinud PPVS § 57 enam mõistet „teenistuse huvides üleviimine“ ega ka loetelu, millistel juhtudel selline üleviimine üldse lubatud on, ei sisaldanud, tuleb ringkonnakohtu hinnangul nimetatud paragrahvi siiski tõlgendada varasemalt kehtinud samasisuliste seadusesätete ja ka 2012. a kehtinud ATS-i vastava paragrahvi mõtte ja eesmärgi ning regulatsiooni valguses, so nii, et politseiametniku saab tema nõusolekuta teisele ametikohale üle viia siiski juhul, kui tegemist on täiendavate ametiülesannete täitmise vajadusega, politseiasutuse ümberkorraldamise, tegevuse lõpetamise või ka koondamissituatsiooniga.

13. Vaidlusaluse käskkirjaga on kaebaja aga ilma tema nõusolekuta teisele ametikohale üle viidud põhjustel, mida ringkonnakohtu hinnangul ei saa käsitada kui üleviimist teenistuse huvides ja ilmselgelt ei ole tegemist olnud ka politseiasutuse ümberkorraldamise, tegevuse lõpetamise või teenistujate koosseisu koondamise olukorraga. Kaebaja on ilma tema nõusolekuta teisele ametikohale üle viidud sisuliselt sellesama olukorra tõttu, mille kohta on koostatud 05.03.2012. a distsiplinaarmenetluse kokkuvõte (tl 9-19), milles leiti, et A.O. on toime pannud distsiplinaarsüüteo – teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise, kuid mille alusel kaebajale distsiplinaarkaristust siiski ei määratud. Struktuuriüksuse juhi arvamuse kohaselt (tl 20-21) selgus distsiplinaarjuurdluse käigus hulgaliselt vastuolusid, mis seadsid kahtluse alla A.O. i distsiplinaarkorras karistamise võimalikkuse, samuti on selles arvamuses viidatud asjaolule, et kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks on objektiivseid tõendeid ilmselt ebapiisavalt ja seega tehakse ettepanek kaebaja distsiplinaarkorras karistamise asemel viia üle teisele tööle. Ringkonnakohtu istungil viitas vastustaja esindaja kaebaja nõusolekuta üleviimise ühe põhjendusena ka sellele, et tema tegevuse või

8

tegevusetuse tulemusena sai kahjustada politseiasutuse maine. Sama võib iseenesest välja lugeda ka 07.11.2012. a teatest nõusolekuta üleviimise kohta ja PPA 23.11.2012. a vastusest. Samas tunnistas vastustaja esindaja ringkonnakohtu istungil ka seda, et enne kaebaja üleviimist ei olnud teda distsiplinaarkorras karistatud ning tema varasemale teenistusele ei olnud organisatsioonil samuti olnud mingeid etteheiteid.

14. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kaebaja varasemale teenistuskäigule ei olnud vastustajal etteheiteid ning ka 05.03.2012. a distsiplinaarmenetlusele ei järgnenud kaebaja distsiplinaarkorras karistamist ja kaebaja ilma nõusolekuta üleviimise aluseks ei olnud ka täiendavate ametiülesannete täitmise vajadus, politseiasutuse ümberkorraldamise, tegevuse lõpetamise või koondamissituatsioon, siis ei veena vaidlusaluse käskkirja põhjendused ja kaalutluse teostamisel arvesse võetud asjaolud kohut, et tegemist on kehtiva õigusega kooskõlas oleva ning asjakohastel ja ratsionaalsetel kaalutlustel põhineva haldusaktiga. Ringkonnakohtu hinnangul ja lähtudes käesoleva otsuse p-des 12-13 väljatoodust, ei saanud vaidlusaluse haldusakti andmisel olla asjakohasteks kaalutlusteks kaalutlused, mis puudutasid kaebajale distsiplinaarmenetluse käigus omistatud süülist tegu ja vastustaja hinnangut kaebaja tegevusele ning selle seosele võimaliku avalikkuse või ka organisatsiooni sisese usalduse kaoga vastustaja suhtes. Kirjeldatud kaalumisvea tõttu on vaidlustatud käskkiri ringkonnakohtu hinnangul õigusvastane ning tuleb tühistada.

15. Arvestades seda, et apellatsioonkaebus rahuldatakse ja halduskohtu vaidlustatud otsus tühistatakse, mõistab ringkonnakohus HKMS § 108 lg 1 alusel Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja viimase poolt kohtumenetluses kantud kuluna 63,40 eurot, mille hulka kuuluvad mõlemas kohtuastmes kaebuse esitamisel tasutud riigilõivud ja seoses ringkonnakohtu istungile sõitmisega tekkinud kaebaja sõidukulud.

Tiina Pappel

Agu Timmi

Maili Lokk