3-13-2470/28 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 18.03.2014, Tartu Haldusasja number 3-13-2470 Haldusasi Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri taotlus M .A. M.M. ) kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 18.12.2013. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M .A. M. i määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja/isik, kelle väljasaatmiskeskusesse paigutamist taotletakse: M .A. M. Esindaja: Kristi Toodo Taotleja: Politseija Piirivalveamet (PPA)

RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata, muutes osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates (HKMS § 265 lg 5, § 235 lg 3).

ASJAOLUD

1. 16.12.2013 kell 14:02 pidasid Lõuna prefektuuri Piusa kordoni ametnikud Võrumaal, Meremäe vallas, Helbi külas väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1 ja § 19 lg 1 alusel kinni kaks lõunamaalase välimusega meest, kellest üks oli määruskaebuse esitaja (isiku kinnipidamise protokoll tl 17-18). Ametnikud teostasid isikute suhtes turvakontrolli ning toimetasid nad Lõuna prefektuuri ametiruumidesse, kus viidi läbi põhjalik isikute ja nende asjade läbivaatus. Piirivalveametnikud tegid kindlaks, et tegemist oli Süüria Araabia Vabariigi kodanikega, kes ületasid ebaseaduslikult Vene piiritähise nr 236 ja 310 vahelisel alal Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone suunaga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki. Sellega panid nad toime karistusseadustiku § 258 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (Eesti Vabariigi riigipiiri ja ajutise kontrolljoone

2 ebaseaduslik ületamine, kui see on toime pandud grupi poolt). Kriminaalmenetlust isikute suhtes ei alustatud ning isikud oli nõus menetluskulude ja võimaliku karistusena mõistetava rahalise karistuse asendamisega maksega riigituludesse, mille suuruseks määrati mõlemale Süüria kodanikule 100 eurot.

2. 16.12.2013. a hilisõhtul avaldas määruskaebuse esitaja suuliselt soovi varjupaiga saamiseks. 17.12.2013 kella 15 ajal alustati kirjalikku vormistamist varjupaigaja elamisloa taotluse nr 7001310131 vastu võtmiseks. Puudusteta ja allkirjastatud varjupaigaja elamisloa taotlus on PPA poolt vastu võetud, registreeritud ja selle suhtes ei ole PPA otsust teinud. Määruskaebuse esitaja suhtes viidi läbi ka rahvusvahelise kaitse taotleja küsitlus (protokoll tl 22-24). Lähtuvalt varjupaigataotluse vastuvõtmisega seonduvast isiku staatuse muutumisest muudeti isiku kinnipidamisalust ja määruskaebuse esitaja peeti 48 tunniks kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 15 lg 1 p 2 ja 3 ning § 15 lg 6 alusel.

3. 17.12.2013 koostatud isiku tuvastamise akti nr 1026948079 (tl 19) kohaselt tuvastati määruskaebuse esitaja isik temale kuuluva juhitunnistuse, isikutunnistuse ja ütluste alusel, ning tegemist on 20.07.1973 Süürias sündinud Süüria Araabia Vabariigi kodanikuga.

4. 17.12.2013 vormistas Lõuna Prefektuuri piirivalvebüroo Koidula maanteepiiripunkti vanempiirivalvur määruskaebuse esitaja suhtes koheselt sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1026948079 ja kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates (tl 20-21). Ettekirjutuse kohaselt puudus määruskaebuse esitajal seaduslik alus Eesti Vabariiki saabumiseks ja Eestis viibimiseks.

5. 18.12.2013 esitas PPA Tartu Halduskohtule taotluse (tl 3-4) määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. - PPA leiab, et antud juhul esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 1 ja 2 toodud alused, mille kohaselt võib varjupaigataotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks ning isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks. Määruskaebuse esitajal olid kaasas väidetavalt Süüria riigi poolt välja antud juhiluba, piirületusluba Süüriasse tagasi pöördumiseks, kuid nimetatud dokumendid on araabiakeelsed ja nende õigsust ei ole tuvastatud, kuna puudub piisav ajaline ressurss. - Isiku edasine kinnipidamine on vältimatult vajalik varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht ning kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. PPA-l ei ole võimalik määruskaebuse esitaja varjupaigataotlust nõuetekohaselt menetleda ilma, et teda ei peetaks kinni, sest VRKS § 18 lg 2 kohaselt vajab kontrollimist eelkõige VRKS § 4 lg-des 1 ja 3, §-s 20, § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-des 1 ja 3 sätestatud asjaolude esinemine. Isiku vabaduses viibides ei ole välistatud, et isik põgeneb Eesti Vabariigist. Sellise järelduse tegemiseks annavad alust eelkõige määruskaebuse esitaja enda sõnad, mille kohaselt oli tema eesmärgiks jõuda ükskõik millisesse Euroopa riiki, kuid eriliseks sooviks ja suunaks oli Rootsi Kuningriik, kuhu oli ka algne reis planeeritud. Seega ei olnud isiku eesmärgiks jõudmine Eestisse, vaid üleüldse Euroopa Liitu, mistõttu võib eeldada, et isiku puhul esineb oht põgenemiseks ning vähem koormavate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole käesoleval juhul võimalik. - Määruskaebuse esitajal puuduvad reisidokumendid, ta on tuvastatud tema enda sõnade järgi ja kaasas olevate dokumentide abil, isikusamasuse ja kodakondsuse kohta ametlikud andmed aga puuduvad. Määruskaebuse esitaja ütluste kohaselt peatusid tema ja tema kaaslane enne Eesti Vabariiki saabumist Venemaal Petseri linnas hotellis Hotel Pechory-Park.

3 Venemaa ametnikelt saadud informatsiooni järgi saabusid 15.12.2013 nimetatud hotelli kolm välismaalast. Registreerimiseks esitasid välismaalased passid - Süüria passi nimele M .M.A. , sünd 20.07.1973, ning Jordaania passi nimele L.O. H.M.R. , sünd XXXXXX . Kolmas isik (abistaja) lahkus kohe ning kaks välismaalast jäid hotelli. Nad olid uurinud, kus nad on, küsinud Moskva rongi väljumise aega ning varahommikul 16.12.2013 hotellist väidetavalt korraks lahkunud. - Kuigi ei ole välistatud, et isiku elu ja tervis võivad tema kodumaal ohus olla, leiab PPA, et kui isikul esineks reaalne ja tungiv kaitsevajadus, oleks ta varjupaigataotluse esitanud juba Türgi Vabariigis või Vene Föderatsioonis. Usutavad ei ole määruskaebuse esitaja väited, et nimetatud riikides ei austata inimõigusi. Kaitse saamiseks ei pea isik ilmtingimata saabuma Euroopa Liidu liikmesriiki. - Antud juhul puuduvad praktiliselt igasugused kindlad andmed, mis võimaldaksid järeldada, et isik on tõepoolest sõjapõgenik ja tema varjupaigataotlus on esitatud tema poolt väidetud asjaoludel. Isiku jätkuva kinnipidamise vajalikkust hinnatakse koheselt pärast varjupaiga intervjuu läbiviimist, mille käigus tuvastatakse isiku varjupaigamenetluse kaitsevajaduse hindamiseks olulised asjaolud ning isiku kinnipidamise aluste äralangemisel vabastatakse isik kinnipidamiskeskusest koheselt. - Kohaldatav meede ei ole ebaproportsionaalne. Isiku paigutamine majutuskeskusesse (VRKS § 34 lg 1) või isiku suhtes VRKS § 29 lg-s 1 nimetatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei teeniks niivõrd efektiivselt PPA poolt taotletavat eesmärki, sest leebem meede võib takistada isiku korrektset tuvastamist ja varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. Hinnanud tõendeid ja kaalunud faktilisi asjaolusid, ei pea Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuur proportsionaalseks määruskaebuse esitaja viibimist vabaduses.

6. Tartu Halduskohtus 18.12.2013 toimunud kohtuistungil selgitas määruskaebuse esitaja, et tema eesmärgiks oli taotleda varjupaika. Rootsi Kuningriiki pidid tema ja ta kaaslane saama abistaja abiga, kes aga pettis neid. Tema nimi, mille ta PPA-le nimetas, on tema sõnul õige. Petseri hotellis registreerijad kirjutasid tema nime, tema ise end hotelli ei registreerinud. Määruskaebuse esitaja sõnul tahab ta jääda Eestisse, kuna Süürias on sõda ja seal ei ole võimalik normaalselt elada. Teda on seal piinatud ja pekstud ning sellest on ka jäljed tema kehal. Seega esineb seal oht tema elule ja tervisele.

7. Tartu Halduskohus rahuldas 18.12.2013. a määrusega Politseija Piirivalveameti taotluse määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks alates 18.12.2013 kuni VRKS § 361 lõikes 2 sätestatud kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Halduskohus leiab, et kuna isikul ei ole kaasas muud dokumenti kui araabiakeelne dokument, mis on väidetavalt juhiluba, siis ei olnud PPA-l võimalik 48 tunni jooksul kõiki varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitada (nt ametlikud andmed isikusamasuse ja kodakondsuse kohta). Vajalik on kontrollida ja veenduda selles, et isik on see, keda ta väidab end olevat. Halduskohus leiab, et kuna isik on saabunud Eesti Vabariiki ebaseaduslikult ning ta on ise väitnud, et soovis minna Rootsi Kuningriiki, võib esineda oht tema põgenemiseks. Kohtu hinnangul ei saa välistada ka seda, et varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks. Antud juhul ei ole võimalik VRKS-s sätestatud järelevalvemeetmeid tõhusalt kohaldada, antud juhul esinevad VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alused varjupaigataotleja kinnipidamiseks ning kinnipidamine on proportsionaalne meede. Erilisi asjaolusid, mis kinnipidamise välistaksid, ei esine. Seega on isiku kinnipidamine õigustatud VRKS § 361 lg 2 p 1, 2, 4 ja 5 alusel.

4 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. 05.01.2014 saabus kohtusse määruskaebuse esitaja määruskaebus (tl 49-51 pöördel), milles määruskaebuse esitaja palub ringkonnakohtul tühistada Tartu Halduskohtu 18.12.2013. a määrus, kuna halduskohus ei ole piisava põhjalikkusega motiveerinud ja hinnanud väljasaatmiskeskusesse paigutamise proportsionaalsust ega võtnud arvesse Euroopa Liidu õigust. Võimaluse korral palub määruskaebuse esitaja teha uue määruse, millega vabastada määruskaebuse esitaja väljasaatmiskeskusest. - Määruskaebuse esitajale ning tema esindajale jääb arusaamatuks, kuidas vormistati 17.12.2013 määruskaebuse esitajale ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning kohaldati tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, kui 16.12.2013 avaldas ta suuliselt ja selgelt soovi taotleda varjupaika. Samuti on arusaamatu, miks ei oleks saanud isikut tuvastada tema esitatud juhiloa või ka piiriületusloa (Süüriasse tagasi pöördumiseks) järgi, eriti arvestades asjaolu, et isikuga suheldi läbi araabia keele tõlgi, kes oleks saanud antud juhiloa sisu ka ametnikele tõlkida. - PPA ei ole põhjendanud, miks antud juhul ei ole järelevalvemeetmeid võimalik tõhusalt kohaldada. Samuti ei ole isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Tartu Halduskohus ei ole hinnanud vältimatut vajadust ega ole piisava põhjalikkusega välja toonud, miks on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse väljasaatmise vältimiseks või lahkumiskohustuse edasilükkamiseks. Vaid vajalikkus kontrollida ja veenduda, et isik on see, keda ta väidab end olevat, ei vasta vältimatule vajadusele ega tähenda, et muul viisil ei saa varjupaigamenetlust tagada. Antud juhul soovib määruskaebuse esitaja vältida enda väljasaatmist Süüria Araabia Vabariiki, kuna tema päritoluriik ei suuda talle pakkuda kaitset (Süürias toimub ohvriterohke kodusõda). Asjaolu, kas isik kvalifitseerub pagulaseks või täiendava kaitse saajaks, tuvastab PPA rahvusvahelise kaitse talitus, kuid olemasolevate tõendite põhjal oleks kohus saanud tuvastada, et isikul esineb põhjendatud hirm ning seega on tema kinnipidamiskeskusesse paigutamine alusetu. VRKS § 361 lg 2 p 5 on ette nähtud juhtudeks, kus isik soovib varjupaigataotluse esitamisega vastavat menetlust kuritarvitada ning enda väljasaatmisega viivitada. On üldteada, et Süürias on hetkel kodusõda ning tsiviilisikute elu on relvakonflikti tõttu ohus, mistõttu ei saa määruskaebuse esitaja tegevust lugeda varjupaigaõiguse kuritarvitamiseks. - Määruskaebuse kohaselt on PPA-l võimalik kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid (VRKS § 29 lg 1), mida ei ole aga piisava põhjalikkusega arvesse võetud, vaid on paljasõnaliselt väidetud, et määruskaebuse esitaja võib põgeneda. Olemas peab olema reaalne kahtlus, mitte PPA subjektiivne arvamus, et isik põgeneb. - Varjupaigataotlejate kinnipidamine väljasaatmiskeskuses mõjub nende psüühikale ning tekitab neile vaimset stressi, mistõttu peaks väljasaatmiskeskusesse paigutamine olema viimane meede, kui leebemaid meetmeid ei ole võimalik kasutada. Kuna Süüriast põgenenud inimesed on pidanud palju läbi elama ning oleks ebamõistlik nende kannatusi suurendada lähteriigis (antud juhul Eestis), oleks isiku vabastamine kinnipidamiskeskusest põhjendatud. Antud juhul on kohus jätnud arvesse võtmata järgmised asjaolud: 1) Määruskaebuse esitaja on 40-aastane mees, kellel on pere (abikaasa ja lapsed). Eesti Inimõiguste Keskuse praktikast nähtub, et isad, kui neile selgitada nende õigusi ja kohustusi, ei lahku omavoliliselt (põgene) riigist. 2) Määruskaebuse esitaja on langenud tõsise piinamise ja füüsilise vägivalla ohvriks, mida tõendavad tema kehalised vigastused. Tal on nii parem kui vasak käsi arme täis (tl 61, 63, 65) ning mõlema käe funktsionaalsus on piinamise tagajärjel saanud tõsiselt kannatada. Samuti on keha peal näha selgelt kuuli sisenemisja väljumishaav (tl 57).

5 9. PPA palub 25.01.2014 kohtule esitatud vastuses määruskaebusele (tl 78-81 pöördel) jätta määruskaebus rahuldamata, Tartu Halduskohtu 18.12.2013. a määrus muutmata, kuna tegemist on õiguspärase määrusega ning määruskaebuse esitaja vabastamine kinnipidamiskeskusest ei ole põhjendatud. - PPA selgitab, et määruskaebuse esitaja kinnipidamine 48 tunniks hakkas kulgema hetkest, kui ta oli kinni peetud VSS alusel, seega alates 16.12.2013 kell 14:02. Nimetatud perioodi jooksul ei olnud võimalik üheselt välja selgitada isikuga seotud olulisi asjaolusid, mistõttu esitati taotlus määruskaebuse esitaja ja temaga kaasas olnud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS § 361 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel. Isiku kinnipidamine on vajalik esmaste menetlustoimingute teostamiseks ning varjupaiga menetluse jaoks oluliste asjaolude väljaselgitamiseks. PPA leiab, et isiku edasine kinnipidamine on vältimatult vajalik varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige kuna on olemas põgenemise oht ning on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. - PPA märgib, et määruskaebuse esitaja on tõlgi vahendusel selgitanud, et ta on juba kaks aastat elanud väljaspool Süüria Araabia Vabariiki, elades koos oma abikaasa ja lastega Liibanoni Vabariigis. Samuti selgitas määruskaebuse esitaja, et soovis siiski tagasi pöörduda Süüria Araabia Vabariiki, et seal oma asjad lõpetada. Tema sõnul on ta pöördunud tagasi Süüria Araabia Vabariiki, et seal maha müüa temale kuuluv kinnisvara. Asjaolu, et isik soovib vabatahtlikult taotleda Süüriasse minekuks viisat või tagasipöördumise luba, näitab PPA hinnangul seda, et väga suurt ohtu tema elule ja tervisele ei ole. Samuti näitab eelnev, et määruskaebuse esitaja ei ole käesoleval hetkel püsivalt seotud Süüria Araabia Vabariigiga. Isik lahkus vabatahtlikult Liibanoni Vabariigist oma pere juurest ja asus otsima ebaseaduslikke viise, kuidas jõuda Rootsi Kuningriiki. Tal oli võimalus jääda edasi oma laste ja naise juurde ja tagada nendele asukohariigis turvaline keskkond. PPA ei saa välistada, et isiku elu ja tervis on kodumaal ohus, kuid tähtsust omab ka asjaolu, et isik on juba kaks aastat olnud kodumaalt eemal. - PPA leiab, et käesoleval juhul oli määruskaebuse esitaja tahtlus suunatud ebaseaduslikule piiriületusele. Varjupaigataotlust on võimalik esitada ka ametlikus piiripunktis Türgi Vabariigi või Vene Föderatsiooni piiril ning riigipiiride ebaseaduslik ületamine ei ole varjupaigataotluse esitamise eeltingimuseks. Tõelise kaitsevajaduse korral oleks olnud tal võimalus esitada vastavasisuline taotlus juba siis, kui ta viibis Türgi Vabariigis või Vene Föderatsioonis. PPA-le teadaolevalt ei ole isik seda teinud, mistõttu võib eeldada, et isiku tegelik reisieesmärk oli jõuda Rootsi Kuningriiki. Seda on määruskaebuse esitaja PPA ametnikele ka tunnistanud. On selge, et varjupaigataotluse esitamine võimaldab isikul vältida enda riigist väljasaatmist, eriti veel olukorras, kus varjupaigataotluse menetlemine on häiritud aja nappuse ja isiku andmete puudulikkuse tõttu. Lähtuvalt eelnevast on PPA hinnangul põhjendatud alus arvata, et isiku puhul esineb oht põgenemiseks Rootsi Kuningriiki ning vähem koormavate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole käesoleval juhul võimalik. - Määruskaebuse väite osas kinnipidamiskeskuses viibimise mõjude osas isiku psüühikale märgib PPA, et määruskaebuse esitajat peetakse kinnipidamiskeskuses kinni ainult ajutiselt, kuid mitte kauem kui kaks kuud. PPA märgib, et PPA andmetel ei ole Eesti Vabariik osalenud määruskaebuses viidatud uuringus kinnipidamiskeskuses viibimise mõjude kohta, mistõttu ei saa PPA kommenteerida Austraalia Ühenduses paikneva väljasaatmiskeskuse olukorda. PPA juhib tähelepanu sellele, et määruskaebuse esitaja saab kinnipidamiskeskuses kolm korda päevas süüa ja talle on võimaldatud igakülgne arstiabi, võimalus kohtuda oma esindajatega ning viibida soojades ruumides, mujal viibides peaks isik ise oma heaolu eest hoolitsema. Kuna isikul võib tekkida raskusi leida samasuguseid elamistingimusi väljaspool kinnipidamiskeskust võib isik sattuda veel suuremasse stressi ning tema psüühika võib häiruda. Kinnipidamiskeskuses viibib määruskaebuse esitaja koos temaga kaasas olnud teise

6 Süüria Araabia Vabariigi kodanikuga, kus nad saavad vabalt suhelda ja vajadusel kasutada sidevahendeid, et saada ühendust oma lähedastega. Seega saab kinnipidamiskeskuses viibimisega ära hoida määruskaebuse esitaja järjekordset sattumist inimkaubanduse ohvriks. - Oma selgitustes on määruskaebuse esitaja kirjeldanud olukordi, kus neid on vahendanud erinevad isikud ebaseaduslikel piiriületustel ja nad on selle eest tasunud suuri summasid sularahas. Sellist olukorda võib pidada inimkaubanduseks. PPA on seisukohal, et määruskaebuse esitaja kinnipidamine kinnipidamiskeskuses on proportsionaalne ning vajalik. Isiku vabastamiseks kinnipidamiskeskusest ja leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ei ole põhjust, kuna lähtuvalt isiku varasemast käitumisest esineb kõrgendatud oht isiku põgenemiseks või edasiseks inimkaubanduse ohvriks sattumiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata, muutes osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi.

11. Ringkonnakohus märgib esmalt selguse huvides, et Lõuna Prefektuuri piirivalvebüroo antud 17.12.2013. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr 1026948079 (tl 20-21) õiguspärasus ei ole käesoleva vaidluse esemeks. See on iseseisev haldusakt ja iseseisvalt halduskohtus vaidlustatav. Seetõttu jäävad seda puudutavad määruskaebuse esitaja väited käesolevas menetluses tähelepanuta. Käesoleva vaidluse esemeks on küsimus, kas Tartu Halduskohus andis 18.12.2013. a määrusega õiguspäraselt loa määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks.

12. Teiseks märgib ringkonnakohus, et halduskohus andis loa määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks mitte kauemaks kui kaheks kuuks 18.12.2013. Kahekuune tähtaeg sai täis 18.02.2014. Määruskaebuse esitaja teatas 27.02.2014 ringkonnakohtule, et määruskaebuse esitaja on vabastatud kinnipidamiskeskusest ja paigutatud varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusesse Vao külas. Siiski on määruskaebuse esitaja seisukohal, et edasine määruskaebuse menetlemine oleks vajalik, et saada teada ringkonnakohtu seisukoht, kuidas kohaldada VRKS § 361 lg-t 2 praktikas, kuidas hinnata vältimatut vajadust, seda, kas järelevalvemeetmeid on või ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, ning seda, kas olulisteks asjaoludeks on isiku psühholoogiline seisund, ilmselged piinamise või kuuli sisenemise ja väljumise jäljed kehal.

13. Ringkonnakohus märgib, et PPA taotles 18.12.2013 luba määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse VRKS § 362 lg 2 alusel koosmõjus § 361 lg 2 p-dega 1 ja 2. Halduskohus andis loa VRKS § 361 lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel koosmõjus § 362 lg-ga 2. VRKS § 361 lg 2 p-d 1, 2, 4 ja 5 sätestavad, et varjupaigataotlejat võib vältimatu vajaduse korral kinni pidada (1) isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks, (2) isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks, (4) varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht või (5) kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks.

14. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 nimetatud aluste osas. Esiteks ei tohi halduskohus juba protsessuaalsetel põhjustel minna kaugemale taotluses märgitust. Kuigi formaalset piirangut jääda aluste valikul taotluse piiridesse ei sea

7 halduskohtule HKMS § 264 ega § 265, tuleneb selline piirang HKMS § 2 lg-st 3. Viimati nimetatud norm sätestab, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses; avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel. Ringkonnakohus on seisukohal, et haldustoiminguks loa taotlemise menetluses ei saa halduskohus omavoliliselt laiendada haldusorgani taotluses märgitud aluseid. Kui halduskohtule hakkab silma mõni alus, mis taotluses ei sisaldu, kuid võib olla loa saamiseks oluline, siis võib halduskohus juhtida sellele taotleja tähelepanu ja anda taotlejale võimaluse taotluse täiendamiseks. Praegusel juhul halduskohus seda teinud ei ole. Lisaks eelnevale ei ole VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 nimetatud asjaolu põhjendatud PPA taotluses ega halduskohtu määruses. Samuti ei esine nendes punktides nimetatud alused ka sisuliselt. Ringkonnakohus on seisukohal, et VRKS § 361 lg 2 p 4 tuleb tõlgendada koosmõjus sama lõike p-dega 1 ja 2, s.t et isiku identiteet ja tema kodakondsus ei ole asjaoludeks p 4 mõttes. Käesoleval juhul ei soovinud PPA määruskaebuse esitaja kinnipidamist selleks, et selgitada välja muid taotluse menetlemisel tähtsust omavaid asjaolusid, vaid üksnes isiku identeedi ja tema kodakondsuse väljaselgitamiseks. Teisisõnu, küsimus oli selles, kas isik on see, kes ta väidab end olevat, ja pärit sealt, kust ta väidab end tulevat, mitte see, millised tingimused tema päritoluriigis valitsevad. VRKS § 361 lg 2 p 5 osas nõustub ringkonnakohus määruskaebuse esitajaga, et see on ette nähtud juhtudeks, kus isik soovib varjupaigataotluse esitamisega vastavat menetlust kuritarvitada ning enda väljasaatmisega viivitada. Ka selle punkti osas puudub halduskohtu määruses ringkonnakohtu arvates piisav põhjendus, samuti ei ole käesolevas menetluses esitatud asjaolusid, mis viitaksid nimetatud tingimuse täitmise võimalusele. Eelkirjeldatud osas tuleb niisiis muuta halduskohtu määruse põhjendusi, jättes välja VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 nimetatud alused.

15. Et eelnevast sõltumatult esinesid siiski VRKS § 361 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud alused, jääb määruskaebus siiski tervikuna rahuldamata. Vastuseks määruskaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

16. Ringkonnakohus on seisukohal, et VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud termini „vältimatu vajadus“ tõlgendamisel tuleb esmalt pöörduda seaduseelnõu seletuskirja poole. 354 SE teise lugemise seletuskiri ütleb heakskiidetud muudatusettepanekut põhjendades järgmist: „Siseministeeriumi esindajad selgitasid, et koostöös komisjoni ja õiguskantsleri ametnikuga on veelkord üle vaadatud varjupaigataotlejate kinnipidamise alused, neid on püütud kitsendada ning sõnastada võimalikult lähedaselt direktiivi sõnastusele (direktiivi art 8 p 3). § 361 lõikesse 1 on sätestatud selged juhised PPA-le ja halduskohtule varjupaigataotlejate kinnipidamiseks: kinnipidamine on võimalik väga rangelt ainult lõikes 2 sätestatud kinnipidamise aluse olemasolul, kui §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada (nt on suur oht, et isik vaatamata järelevalvemeetmete kohaldamisele siiski põgeneb). Kinnipidamine peab olema rangelt kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (hinnatakse selle eesmärki, vajalikkust, mõõdukust), samuti tuleb võtta arvesse iga üksikjuhtumi hindamisel konkreetse varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid (nt tema haavatavus jms). Lõikes 2 on selgelt sätestatud, et varjupaigataotleja kinnipidamine peab olema vältimatult vajalik, s.t muul viisil ei saa tagada varjupaigamenetlust. Kokkuvõttes peab isiku kinnipidamine olema äärmiselt põhjalikult läbi kaalutud ning tõepoolest viimane abinõu menetluse tagamiseks“ (Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 354 SE, II lugemise seletuskiri, 22.05.2013, http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade&op=ems&enr=354SE&koosseis=12). Ringkonnakohus osutab täiendavalt pärast nimetatud seaduse Riigikogus vastuvõtmist vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013. a direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud), art 8

8 lg-le 2, mis sätestab: „Liikmesriigid võivad vajaduse korral ja igat juhtumit eraldi hinnates pidada taotlejat kinni, kui muid leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada.“ Eelnevat aluseks võttes on ringkonnakohus seisukohal, et vältimatu vajaduse hindamisel tuleb arvesse võtta kõigepealt seda, kas kinnipidamise asemel oleks võimalik taotletav eesmärk saavutada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud meetmete abil. Kui ükski nimetatud meetmetest ega ka nendest mitme koosmõjus kohaldamine ei viiks piisava tõenäosusega soovitud tulemuseni, avaneb võimalus kohaldada VRKS § 362 lg-t 2 koosmõjus § 361 lg-ga 2. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et PPA on taotlust esitades kaalunud VRKS §-s 29 nimetatud järelevalvemeetmete kohaldamist, kuid jõudnud järeldusele, et taoline variant ei teeniks niivõrd efektiivselt PPA poolt taotletavat eesmärki, sest leebem meede võib takistada isiku korrektset tuvastamist ja varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist (tl 4).

17. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et iga kinnipidamine kujutab endast igal juhul karistust. Kas kinnipidamine on karistus või mitte, sõltub eelkõige kinnipidamise eesmärgist. Käesoleval juhul ei olnud määruskaebuse esitaja kinnipidamisel karistuslikku eesmärki, vaid see teenis ohutõrje eesmärki. Kuid ka mittekaristuslikul eesmärgil teostatav kinnipidamine võib faktiliselt mõjuda karistusena, kui see ületab seadusliku aluse piirid ning iseäranis selle tingimused ja kestus samastuvad karistusliku vabaduse võtmisega. Seda, kas VRKS § 362 lg 2 alusel koosmõjus § 361 lg 2 p-dega 1 ja 2 teostatud kinnipidamine on seaduslik, tuleb lõppastmes hinnata kaalumise teel, võttes arvesse kõiki asjaolusid, k.a tõenäosust, et isik püüab põgeneda ja edasi liikuda mõnda muusse riiki.

18. Määruskaebuse esitaja heidab määruskaebuses halduskohtule ette, et halduskohus ei ole piisavalt põhjendanud kinnipidamiskeskusesse paigutamise proportsionaalsust. Ringkonnakohus möönab, et halduskohtu määruse põhjendus on tõepoolest äärmiselt napisõnaline, kuid võtab arvesse loa andmise menetluse kui kiirmenetluse eripära ja PPA taotlust ning leiab, et kogumis on põhjused siiski arusaadavad. Sisuliselt on ringkonnakohus seisukohal, et määruskaebuse esitaja kuni kahe kuu pikkune kinnipidamine oli ebaseaduslikult riiki sisenenud tundmatut päritolu ja Eestis tavapärase võõrkeeleoskusega hõlmamata võõrkeelse väidetava dokumendiga isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks ning tema kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks konkreetseid asjaolusid arvestades nii põhjuse kui kestuse osas proportsionaalne. Seejuures arvestab ringkonnakohus ka määruskaebuse esitaja poolt avaldatut, et tema eesmärgiks oli jõuda Rootsi, ning leiab, et halduskohtu loa andmise ajal oli hoolimata määruskaebuse esitaja kinnitustest endiselt tõenäoline, et määruskaebuse esitaja võib üritada edasi liikuda Rootsi.

19. Määruskaebuse esitaja on tuginenud pagulasseisundi konventsiooni art-le 31 ning viidanud ÜRO põgenike ülemkomissari (UNHCR) juhtnööridele, kus sisalduvad seda artiklit selgitavad märkused (UNHCR’s Revised Guidelines on Applicable Criteria and Standards relating to the Detention of Asylum-Seekers, 26.02.1999, lk 1, p 4, http://www.refworld.org/docid/3c2b3f844.html). Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga, et viimase Eestisse saabumist saab käsitleda antud juhul konventsiooni art 31 mõttes riiki sisenemisena otse territooriumilt, kus isiku elu või vabadus on olnud ohus konventsiooni artiklis 1 käsitletud põhjustel. Siiski ei rakendu see artikkel käesoleval juhul, kuna tegemist ei olnud isiku suhtes kohaldatava karistusega. Samuti ei nõustu ringkonnakohus, et määruskaebuse esitaja teatas ise endast viivitamata ametiasutusele. Selle asemel peeti ta Piusa kordoni ametnike poolt kinni. Kuna määruskaebuse esitaja on andnud mõista, et tema sihiks oli jõuda Rootsi, ei saa eeldada, et tal oli üldse kavas endast Eesti võimudele teatada.

9

20. Ringkonnakohus juhib määruskaebuse esitaja tähelepanu sellele, et tema poolt viidatud pagulasseisundi konventsiooni art 26 ei ole käesoleval juhul asjakohane. Konvensiooni art 26 ei rakendu, kuna küsimuse all on määruskaebuse esitaja isikuvabaduse piirangu põhjendatus, mitte aga tema liikumisvabaduse piiramine.

21. Ringkonnakohus märgib, et VRKS § 362 lg 2 järgi võib PPA või Kaitsepolitseiamet taotleda halduskohtult luba varjupaigataotleja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. Ringkonnakohus on seisukohal, et selle normi järgi on taotletava kinnipidamise konkreetne kestus PPA või Kaitsepolitseiameti kaalutlusotsus, s.t et haldustoiminguks loa taotleja peab määrama ise kindlaks kinnipidamise konkreetse kestuse ja seda vastavalt põhjendama, mitte taotlema kinnipidamist standartselt kuni kaheks kuuks. Halduskohus peab taotlust hinnates sisuliselt, niivõrd kuivõrd see on loa andmise kiirmenetluses võimalik, kontrollima, kas esitatud põhjendused on piisavad, ning kas taotluse rahuldama või vajadusel määrama taotletust lühema aja või jätma taotluse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused peavad vastama HKMS § 265 lg 3 esimesele lausele koosmõjus TsMS § 465 lg 2 p-ga 8. Kaalumisel tuleb silmas pidada, et isikuvabadus on nii PS § 20, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 kui Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 6 järgi kõrget järku kaitsehüve, mida ei tohi ilma ülekaaluka vajaduseta kergekäeliselt piirata. Tulenevalt nimetatud põhiõigustest, VRKS § 362 lg-st 2 ja VRKS § 361 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud eesmärkidest ei pea kinnipidamise kestus sugugi igal juhul olema kaks kuud, vaid võib olla ja peakski olema reeglina lühem. Näiteks on VRKS § 362 lg 2 järgi kooskõlas PS § 21 lg-ga 2 kinnipidamise reegelkestuseks 48 tundi. On siiski mõistetav, kui ebaseaduslikult riiki sisenenud tundmatut päritolu ja Eestis tavapärase võõrkeeleoskusega hõlmamata võõrkeelse väidetava dokumendiga isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks ning tema kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks kuluv aeg on sellest reegelkestusest tunduvalt pikem. Käesolevat juhtumit hinnates nõustub ringkonnakohus kõiki asjaolusid arvesse võttes halduskohtuga, et kaks kuud oli proportsionaalne kestus.

22. Määruskaebuse esitaja on palunud ringkonnakohtu seisukohta, kas olulisteks asjaoludeks on isiku psühholoogiline seisund, ilmselged piinamise või kuuli sisenemise ja väljumise jäljed kehal. Määruskaebuses on väitnud määruskaebuse esitaja, et ta on pereisa. Ringkonnakohus leiab, et isiku üldine seisund ja tõendatud perekondlikud sidemed on asjaolud, mida PPA peab taotlust esitades ja halduskohus isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks luba andes muude asjolude seas arvesse võtma, niivõrd kuivõrd neid asjaolusid on halduskohtu puhul loa andmise kiirmenetluses võimalik tuvastada ja hinnata. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul said määruskaebuse esitaja perekondlikud sidemed saada selgeks alles siis, kui tema isik sai lõplikult kindlaks tehtud. Nii selle kui ülejäänud asjaolude osas ei leia ringkonnakohus, et halduskohus oleks neid tervikuna hinnates käesoleval juhul eksinud. Ringkonnakohus selgitab, et määruskaebuse esitaja poolt nimetatud vigastused ja armid mängivad rolli varjupaigataotluse läbivaatamisel ning võivad osutada nt VRKS § 4 lg 3 p-s 2 nimetatud tingimuste esinemisele.

Tiina Pappel Agu Timmi Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/