3-13-2373/9 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-13-2373 Määruse kuupäev 18. märts 2014 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Kalle Kulboki kaebus Riigiprokuratuuri vastu seoses riigiprokuröri kt A. Kirsi tegevusega K. Kulboki kaebuse menetlemisel Resolutsioon 1. Tagastada Kalle Kulboki kaebus. 2. Määruse ärakiri saata kaebuse esitajale. 3. Kaebus koos võimalike lisadega kuulub tagastamisele pärast käesoleva määruse jõustumist. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Asjaolud 1. Tartu Ringkonnakohtu 19.11.2013 kirjaga nr 11-2/7 edastati Tartu Halduskohtule Tartu Ringkonnakohtu toimik haldusasjas nr II-3-118/98, milles oli lahendatud Kalle Kulboki erikaebust Tartu Halduskohtu 25.08.1998 ja 09.09.1998 määruste peale. Tartu Ringkonnakohus tegi 30.10.1998 haldusasjas nr II-3-118/98 määruse, millega jättis Tartu Halduskohtu 25.08.1998 määruse muutmata, kuid tühistas osaliselt Tartu Halduskohtu 09.09.1998 määruse, saates kaebuse menetlusse võtmise küsimuse otsustamiseks samale halduskohtule teises koosseisus. Ringkonnakohus märkis, et halduskohtul oleks tulnud menetlusse võtmise küsimuse otsustamisel välja selgitada, kas vaidlustatakse riigiprokuröri toimingut kriminaalmenetluslikust aspektist (väidetavale kuriteosündmusele õigusliku hinnangu andmine) või haldusõiguslikust aspektist (prokuröri kui ametiisiku tegevuse õiguspärasus kaebuse lahendamisel). Ringkonnakohtu toimikus sisalduvatest materjalidest ja Tartu Ringkonnakohtu eelnimetatud kirjast nähtuvalt ei ole haldusasja nr II-3-118/98 toimikut varem Tartu Halduskohtule edastatud ning Tartu Halduskohus ei ole võtnud seetõttu ka seisukohta haldusasja edasise menetlemise kohta. 2. Tartu Halduskohtu 15.01.2014 kirjas paluti K. Kulbokil kirja saamisest 15 päeva jooksul halduskohtule teatada, kas kaebajal on huvi vaidluse jätkamiseks. Kuna kaebusest ei selgu kaebusega taotletav eesmärk, ega ka see, milliseid kaebaja õigusi millise tegevusega kaebaja arvates rikuti, andis kohus kaebajale võimaluse oma kaebust selle menetlemise soovi korral täpsustada.

3. K. Kulbok ei vastanud kohtu kirjale tähtaegselt, kuid helistas asja menetleva kohtuniku kohtuistungi sekretäri telefonil seoses vaidlusaluse kaebusega. Seega saab järeldada kaebaja poolt kohtu kirja kättesaamist. 4. Tartu Halduskohus jättis 04.03.2014. a määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja 15 päeva kohtumääruse kättesaamisest arvates kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Kuna kaebusest ei selgu kaebusega taotletav eesmärk, ega ka see, milliseid kaebaja õigusi millise tegevusega kaebaja arvates rikuti, andis kohus kaebajale veelkord võimaluse oma kaebust selle menetlemise soovi korral täpsustada. 5. K. Kulbok vastas 05.03.2014 kirjaga, et oli kuni 13.02.2014 haiguslehel. Vastuse kohaselt on kaebus suunatud sellele, et prokuratuur keeldus kuriteosündmusele hinnangu andmisest ja kriminaalmenetluse alustamise kaalumisest põhjendusega, et tsiviilasjades ei ole KrK § 169 kuriteokoosseisu tunnuste kontrollimine prokuratuuri pädevuses. Kaebaja hinnangul oleks prokuratuur pidanud kontrollima võimalikke kuriteokoosseisu tunnuseid, kas kohtulahend võib olla vale ning kas see on tehtud teadvalt. Kaebaja huvi ei olnud kohtulahendi teinud kohtunike karistamine, vaid prokuratuuri hinnang, et kohtulahend ei saa olla õige ning see oleks saanud viia asja uuele otsustamisele. Möödunud 15 aasta tõttu ei ole menetluse uuendamisega enam võimalik heastada kaebajale tekitatud moraalset kahju. Kaebaja ootab, et leitakse võimalus menetluse uuendamiseks ning kaebaja kasuks moraalse kahju väljamõistmiseks telefonifirma õigusjärglaselt või riigilt. Kohtu seisukoht 6. Tartu Ringkonnakohtu 30.10.1998 määruse põhjendustest järelduvalt tuleb halduskohtul otsustada menetlusse võtmise küsimus kaebuse osas, milles nõutakse riigiprokuröri kt A. Kirsi toimingu seaduslikkuse kontrollimist, kuna toona kehtinud kriminaalmenetluse koodeksis oli sätestatud, kuidas lahendati kaebused prokuröride tegevuse peale, kuid ei olnud sätestatud edasikaebe korda riigiprokuröri tegevuse peale talle alluvate prokuröride peale esitatud kaebuste lahendamisel. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga selles, et halduskohtu pädevusse ei kuulu kaebuste lahendamine riigiprokuratuuri prokuröri M. Laane ja Tartu vanemprokurör A. Kungla peale. 7. Ringkonnakohtu seisukoha kohaselt oleks halduskohtul tulnud menetlusse võtmise küsimuse otsustamisel välja selgitada, kas vaidlustatakse riigiprokuröri toimingut kriminaalmenetluslikust aspektist (väidetavale kuriteosündmusele õigusliku hinnangu andmine) või haldusõiguslikust aspektist (prokuröri kui ametiisiku tegevuse õiguspärasus kaebuse lahendamisel). 8. Kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 283 lg 1 sätestab, et kaebuse lubatavus, sealhulgas kaebeõigus, ning kaebetähtajast ja sisuja vorminõuetest kinnipidamine tehakse kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. Vaidluse kuulumine halduskohtu pädevusse on üks kaebuse lubatavuse eeldusest, seega tuleb lahendada ka halduskohtu pädevuse küsimus kõnealuses asjas, lähtudes kaebuse esitamise ajal kehtinud menetlusõiguslikust olukorrast. Kuni 31.12.1999 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku § 3 lg 2 p 3 kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse taotlused ja kaebused, mis lahendatakse tsiviilvõi kriminaalkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Sama põhimõte sisaldub ka täna kehtivas HKMS § 4 lg-s 1, mille kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Alates 01.07.2004 kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 208 kohaselt, kui isik ei nõustu 2 2

kaebuse läbivaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, võib kaebuse esitanud isik vaidlustada Riigiprokuratuuri määruse advokaadi vahendusel ringkonnakohtus, mistõttu samasisulise kaebuse lahendamine ei oleks täna halduskohtu pädevuses. Kuni KrMS-i jõustumiseni kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi 19. pt sätestas küll kaebuse esitamise võimaluse juurdleja, uurija ja prokuröri tegevuse peale, kuid seejuures ei näinud ette võimalust kaebuse kohta tehtud otsuse kohtulikuks kontrolliks. Sellise menetluskorra puudumise tõttu möönis Riigikohtu halduskolleegium halduskohtu pädevust (vt RKHKm 21.02.2002, 3-3-1-2-02, p 1; RKHKm 12.04.2002, 3-3-1-24-02), leides, et põhiseadus ei anna alust järelduseks, et Eesti õiguskorras on subjektiivseid õigusi, mille kohtulik kaitse on põhimõtteliselt välistatud. Halduskolleegium leidis aga samuti, tuginedes Riigikohtu üldkogu 22.12.2000 määruses nr 3- 3-1-38-00 väljendatud seisukohale, et halduskohus ei saa hinnata kriminaalmenetluse alustamise vajalikkust ja otstarbekust, vaid üksnes seda, kas uurija ja prokurör toimisid seaduspäraselt (RKHKm 3-3-1-2-02, p 1). Hoolimata täna sätestatud süüdistuskohustusmenetlusest KrMS §-des 207-208 on kriminaalmenetlusõiguses omaks võetud põhimõte, mille kohaselt ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (RKKKm 15.03.2006, 3-1-1-18-06, p 7; RKKKm 03.04.2006, 3-1-1-1-06, p 9). Selline tõdemus tuleneb asjaolust, et kriminaalmenetlust alustatakse ja toimetatakse riigi nimel ning üksnes riigil on karistusvõimu monopol (KrMS § 5). Teisalt kehtib kriminaalmenetluses legaliteedipõhimõte, mis väljendub uurimisasutuse ja prokuratuuri kohustuses toimetada kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel. Ühe kohtuliku kontrolli mehhanismina legaliteedipõhimõtte järgimise üle ongi seadusandja näinud ette kannatanu õiguse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist või lõpetamist KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud korras (RKKKm 22.06.2009, 3-1-1-47-09, p 17). Süüdistuskohustusmenetlus on seega suunatud pigem legaliteedipõhimõtte järgimise kohtulikule kontrollimisele kui kannatanu subjektiivsete õiguste kaitsmisele. 9. Nii Tartu Ringkonnakohtu 30.10.1998 määrusest kui ka Riigikohtu praktikast tuleneb, et halduskohtul puudub pädevus kontrollida kriminaalmenetluse alustamata jätmise otstarbekust ja vajalikkust, mis eeldaks halduskohtu poolt sündmusele kriminaalõigusliku hinnangu andmist ja otsustamist selle üle, kas esines piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Halduskohus saaks seega käesoleval juhul kontrollida üksnes seda, kas toonane riigiprokuröri kt A. Kirs menetles ametiisikuna kaebaja kaebust seaduspäraselt. 10. Kaebaja on kinnitanud, et tema kaebus on suunatud sellele, et prokuratuur keeldus kuriteosündmusele hinnangu andmisest ja kriminaalmenetluse alustamise kaalumisest põhjendusega, et tsiviilasjades ei ole KrK § 169 kuriteokoosseisu tunnuste kontrollimine prokuratuuri pädevuses. Kohtu hinnangul on prokuratuuri tegevus kuriteosündmusele hinnangu andmisest ja kriminaalmenetluse alustamise kaalumisest keeldumisel hõlmatud kriminaalmenetluse alustamise vajalikkuse ja otstarbekuse küsimuse lahendamisega. Halduskohtu pädevuses ei ole kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustuse sisuline kontroll. Kaebaja ei ole täpsustanud, milles seisnes prokuröri kui ametiisiku tegevuse õigusvastasus eraldiseisvalt, vaid on prokuratuuri väidetavat rikkumist seostanud üksnes kriminaalmenetluse alustamisest keeldumisega pädevuse puudumise põhjendusel. Seega soovib kaebaja vaidlustada riigiprokuröri toimingut kriminaalmenetluslikust aspektist, mille osas halduskohtul puudub pädevus. 3 3

11. Vastavalt HKMS § 121 lg 1 p-le 1 tagastab halduskohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse selle esitajale HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. 12. HKMS § 121 lõike 3 kohaselt selgitab kohus kaebuse tagastamisel võimaluse korral, kuhu ja millises korras on kaebajal võimalik asja lahendamiseks pöörduda. Kaebaja on soovinud kriminaalmenetluse alustamist KrK §-s 169 nimetatud kuriteo eest, mis aegus KrK § 72 lg 3 ja § 53 lg 1 p 2 järgi viie aasta möödumisel kuriteo toimepanemisest. Kohus möönab, et käesoleva asja menetlus oli eksituse tõttu seiskunud pikaks ajaks, kuid kaebaja ei ole ka ise 15 aasta vältel vastava kohtuasja vastu huvi tundnud, selle menetluse kohta päringuid ega menetluse kiirendamise taotlusi esitanud, mistõttu on tema võimalused mõnes teises menetluses oma väidetavaid õiguseid kaitsta ilmselt olematud. Samuti ei ole kaebaja üheselt mõistetavalt väljendanud, milliseid tema õigusi on rikutud ning mis on tema kaebuse eesmärk. Kohus märgib, et telefonifirma poolt väidetavalt põhjustatud moraalne kahju ei saa olla sedavõrd intensiivne, et tingiks kohtu poolt kahju välja mõistmise – seda kinnitab asjaolu, et kaebaja oli poolelioleva kohtuvaidluse unustanud. Eeltoodud põhjustel on võimalikud õiguskaitsevahendid minetatud ning kaebajat ei ole võimalik asja lahendamiseks kuhugi suunata. 13. Kohus märgib täiendavalt, et kaebaja ei ole vaatamata korduvatele võimalustele täpsustanud, milliseid kaebaja õigusi millise tegevusega tema arvates rikuti. Kuni 31.12.1999 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku § 5 lg 1 kohaselt oli halduskohtusse pöördumise õigus igaühel, kes leiab, et sama seadustiku §-s 4 tähendatud organi, asutuse või ametiisiku õigusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Sama põhimõte sisaldub ka täna kehtivas HKMS § 44 lg-s 1, mille kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kaebaja ei selgitanud, milliseid tema õigusi millise tegevusega kaebaja arvates rikuti ning milles seisneb tema subjektiivsete õiguste rikkumine riigiprokuröri poolt. Kohus ei saa asuda ise kaebust sisustama ega määratlema, milliseid kaebaja õiguseid võiks olla riivatud. Süüdistuskohustusmenetlus on suunatud pigem legaliteedipõhimõtte järgimise kohtulikule kontrollimisele kui kannatanu subjektiivsete õiguste kaitsmisele. Eeltoodud põhjustel ei oleks kaebaja esitatud kaebus seoses riigiprokuröri tegevusega lubatav ka sel põhjusel, et kaebajal puudub kaebeõigus nõuda kriminaalmenetluse algatamist ja jõustunud kohtuotsuse täiendavat selgitamist ning kaebaja ei ole selgitanud, milliseid tema õigusi on riigiprokuröri tegevusega rikutud. /allkirjastatud digitaalselt/ Roby Koik kohtunik 4 4