3-12-1337/31 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

14. märts 2014, Tartu Haldusasja number 3-12-1337 Haldusasi Nikolai Lilitškini kaebus Tartu Vangla poolt 18.11.2011, 27.11.2011 ning perioodil 09.12.2011-30.12.2011 reedeti ja pühapäeviti kiriku külastamise võimaldamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 17.12.2012. a otsused Menetluse alus ringkonnakohtus Nikolai Lilitškini apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Nikolai Lilitškin Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. detsembri 2012. a otsused muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 14.03.2014, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas registreeriti 19.03.2012, 10.04.2012, 11.04.2012 ja 23.04.2012 kinnipeetav Nikolai Lilitškini kahju hüvitamise taotlused, millest igaühes nõuti 1000 euro suurust kahjuhüvitist. Taotluste kohaselt keelati N. Lilitškinil kiriku külastamine 18.11.2011, samuti ajal, mil ta viibis E-6 sektsioonis ning 27.11.2011, kuigi ta oli ennast kirikukülastajate nimekirja registreerinud. N. Lilitškin kurtis, et vangla ei lase tal kohtuda religiooni esindajaga ning ta peab nimetatud piirangut diskrimineerivaks ja oma tervist kahjustavaks.

2. Tartu Vangla lahendas kõik taotlused ühes menetluses, kuna need olid identsed dokumendid, mille ainsaks erinevuseks oli kuupäev, millal N. Lilitškinit kirikusse ei lubatud või vangla eluosakond, milles ta viibis, kui teda kirikusse ei lubatud. Tartu Vangla jättis kõik taotlused oma 14.06.2012. a otsustusega nr 1-13/53-3 rahuldamata.

3. N. Lilitškin esitas 20.06.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles 1000 euro suurust kahjuhüvitist selle eest, et talle ei võimaldatud 18.11.2011 kiriku külastamist. Kaebuse kohaselt pandi Tartu Vangla E-3 sektsiooni seinale täitmiseks nimekiri, kuhu sai märkida, kes ja millisel päeval soovib külastada vangla kirikut. Kaebaja lisas end nimekirja ja märkis, et soovib kirikut külastada iga päev, kuid 18.11.2011 teda kirikusse ei viidud. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-12-1288.

N. Lilitškin esitas 21.06.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles 1000 euro suurust mittevaralise kahju hüvitist selle eest, et talle ei võimaldatud E-6 sektsioonis viibimise ajal kirikukülastusi, kuigi ta märkis end osakonna seinal olevasse nimekirja, külastamaks kirikut reedeti ja pühapäeviti. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-12-1322.

N. Lilitškin esitas 22.06.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, mis oli samasisuline haldusasjas nr 3-12-1322 esitatud kaebusega. Kaebus registreeriti esialgu haldusasjana nr 3-12-1323, kuid Tartu Halduskohtu 05.09.2012. a määrusega haldusasjas nr 3-12-1322 liideti mõlema nimetatud haldusasja kaebused ühte menetlusse ning seda menetleti edasi haldusasjana nr 3-12-1322. Muuhulgas märgiti liitmise määruses, et ajaperiood, mille jooksul kaebajal ei lubatud kirikut külastada, oli haldusasja nr 3-12-1322 puhul 09.12.2011–30.12.2011.

N. Lilitškin esitas 23.06.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles 1000 euro suurust mittevaralise kahju hüvitist selle eest, et talle ei võimaldatud 27.11.2011 kiriku külastamist, kuigi ta oli end registreerinud. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-12-1337. Kõikides haldusasjades (nr 3-12-1288, 3-12-1322 ja 3-12-1337) menetletavates kaebustes leidis N. Lilitškin, et ta on järginud Tartu Vangla kodukorra (TVK) p 17.1–17.4 ning pannud end kirja vastavalt justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 10 lg-le 11. Vangla on rikkunud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega Rec (2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistiku“ p-i 29, vangistusseaduse (VangS) § 62, VSKE § 10 lg-t 11 ja TVK p 17.1–17.4, mida kaitstakse põhiseaduse (PS) §-ga 40 ning kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti §-ga 27. Kaebaja hinnangul jäeti ta ebaseaduslikult ilma usuvabaduse teostamise õigusest. Kõigis kolmes haldusasjas toimusid istungid 04.12.2012.

4. Tartu Halduskohus tegi kõigis kolmes haldusasjas otsused 17.12.2012 ning jättis nendega kaebused rahuldamata. Otsuste põhjendused on põhilises osas identsed. Otsuste kohaselt märkis vastustaja, et kaebajat ei lubatud viidatud päevadel kirikusse julgeolekukaalutlustel ning et kaebajal olid muud võimalused usuliste vajaduste rahuldamiseks. Asjade materjalidest nähtuvalt on kaebajal olnud seitsmel korral võimalik vestelda õigeusu kaplaniga ning ta on saanud käia pihil. Kohus nõustus ka sellega, et kaebajale ei võimaldatud kiriku külastamist julgeolekukaalutlustel ning sellega, et keeldumise põhjuseks ei pea olema just kaebaja enda käitumine, vaid selleks võib olla ka teiste kinnipeetavate käitumine, mille tulemusena võib tekkida konflikte. TVK p-dest 17.1–17.3 ei tulene kinnipeetavatele tingimata õigust osaleda kirikus toimuvatel üritustel, sest mh peab kirikukülastajate nimekiri olema kooskõlastatud vangla julgeolekuosakonna poolt. Seega tuleb kasutada ka teisi võimalusi usuliste vajaduste rahuldamiseks – kaplan võib jagada sakramente või teha muid kiriklikke toiminguid vestlusruumis juhul, kui kiriku külastamist ei ole julgeolekukaalutustel lubatud. Vangla ei ole rikkunud kaebaja poolt loetletud õigusaktide sätteid. Eelneva põhjal leidis kohus, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud tingimused kahju hüvitamiseks ei ole täidetud. Vangla ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, sest kaebajale on võimaldatud usulisi ja kiriklikke toiminguid, kuigi mitte kirikus. Tal on võimaldatud vestelda kaplaniga ning vastustaja selgituste kohaselt oleks kaebajal olnud võimalus esitada täiendavalt taotlusi kaplaniga kohtumiseks, mida kaebaja ei ole aga teinud. Kaebajat ei ole diskrimineeritud ning tal ei ole keelatud kohtuda oma religiooni esindajaga. Kaebaja suhtes ei ole süüliselt käitutud, talle ei ole kahju tekitatud ega RVastS § 9 lg-s 1 loetletud isikuõigusi rikutud, samuti ei ole tõendatud, et kaebaja tervis oleks ohtu seatud seonduvalt tema kirikusse mittelubamisega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Tartu Ringkonnakohtusse jõudis 15.01.2013 N. Lilitškini apellatsioonkaebus, mis oli esitatud kõigi kolmes haldusasjas (nr 3-12-1288, 3-12-1322 ja 3-12-1337) tehtud otsuste peale. Kaebaja taotles kolme otsuse tühistamist ja kaebuste rahuldamist. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas halduskohus ebaõigesti materiaalõigusja menetlusnorme. Kaebaja märkis, et kohtuliku uurimise käigus on tõendatud, et kaebaja täitis kõiki sätestatud norme ja et tal on õigus usutunnistuse vabadusele, seega oma usule, mitte eesti usule kaplaniga. Kaebaja on õigeusklik kristlane. Kohus tuvastas vanglapoolse rikkumise ning vangla tunnistas, et kaebajat ei etapeeritud vangla kirikusse avalikule kombetalitusele kolme aasta jooksul. Vastustaja põhjendas kaebajale seatud piirangut julgeolekukaalutlustega, kuid see oli kõigest ettekääne kaebaja represseerimiseks ja usulisel alusel tagakiusamiseks. Kaebaja hinnangul piisab tema kaebuse rahuldamiseks sellest, et vangla toimingud rikkusid tema põhiõigusi ja tekitasid kahju, isegi kui pole järgnenud täiendavat kahju. Halduskohtu otsustes esineb demagoogia ja pole ühtegi arukat vastust sellele, miks kohus keeldus kaebuste rahuldamisest. Kohus oleks pidanud kohaldama RVastS § 1–7, 8 ja 9. Kohus ei võtnud arvesse kaebaja soovi kasutada enda usuvabadust vangla kirikus nii üksikult kui koos teistega avalikult.

6. Tartu Ringkonnakohus liitis 27.02.2013. a määrusega haldusasjad nr 3-12-1288, 3-12-1322 ja 3-12-1337 ühte menetlusse ning menetleb neid haldusasjana nr 3-12-1337.

7. Tartu Vangla 15.03.2013. a vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt on väär kaebaja väide, et teda pole kolme ja poole aasta jooksul vangla kirikusse lubatud. Seda, et ta on osalenud jumalateenistustel, on tuvastanud muuhulgas Tartu Halduskohus oma 15.02.2013. a otsuses haldusasjas nr 3-12-1602. Käesoleva vaidluse esemeks on aga konkreetsed kuupäevad ja perioodid, mille seisukohalt ei ole oluline, kui palju on kaebaja varasemalt jumalateenistustel osalenud. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust pole Tartu Vangla üheski menetlusdokumendis ega kohtuistungil väitnud, et kaebajal on keeld usutunnistuse vabadusele, vaid on pidevalt rõhutanud, et kaebajal on sarnaselt teiste kinnipeetavatega vastavalt VangS §-le 62 õigus oma usuliste vajaduste rahuldamisele. Vastustaja hinnangul puudub apellatsioonkaebuses sisuliselt argumentatsioon, milles kaebaja mõistlikul ja arusaadaval viisil halduskohtu põhjendusi kahtluse alla seaks. Tartu Vangla on Tartu Halduskohtu 17.12.2012. a otsuste põhjendustega nõus ning jääb täielikult oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde, mis olid järgmised. Kaebusest ei selgu, milline RVastS § 9 lg-s 1 loetletud kahjulik tagajärg on kaebajale saabunud. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlustest ilmneb küll, et kaebaja hinnangul on alandatud tema väärikust ning rikutud eraelu puutumatust, kuid kiriku külastamise võimaldamata jätmine ei saa olla väärikust alandav või eraelu puutumatust rikkuv isegi juhul, kui see toimunuks õigusvastaselt. Kahju hüvitamise taotlustes esitatud pikad seletused tervise kahjustumise kohta seoses kirikusse mittelubamisega on põhistamata ning selle eluline usutavus kaheldav. VangS § 62 ei kirjuta ette usuliste vajaduste rahuldamise viisi, kuid vastavad viisid on reguleeritud TVK 17. peatükis, mis ei taga avatud osakondade (milleks on ka E-3 ja E-6 osakonnad, kus kaebaja viibis) kinnipeetavatele usuliste vajaduste rahuldamist tingimata kirikuskäimisega, kuid millega võimaldatakse kiriklike toimingute sooritamist ka väljaspool kirikut. Samas peab ka muul viisil kiriklikest toimingutest osasaamiseks vastava soovi kaplanile edastama. Vangla kirik on küll ruum, mis on mõeldud kiriklike toimingut läbi viimiseks, kuid see ei saa olla vaimulikus mõttes sobivam ruum kiriklikeks toiminguteks kui mõni muu ruum vanglas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud 17.12.2012. a otsused tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsustes toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuste tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsustest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt või rikkunud kohtumenetluse norme. Kaebustes esitatud väidete osas on halduskohus võtnud omapoolse seisukoha, uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid ja tuvastanud asjakohased faktilised asjaolud. See, et halduskohus ei nõustunud kaebaja väidete ja tõlgendustega, ei tähenda veel, et tegemist oleks sisuliselt ebaõige otsusega. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuste põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses sama vaidlusküsimuse osas täiendavaid põhjendusi esitada. Vastuseks apellatsioonkaebuses toodule märgib ringkonnakohus siiski järgmist.

9. Tartu Halduskohtu 17.12.2012. a otsustega haldusasjades nr 3-12-1288, 3-12-1322 ja 3-12-1337 jäeti rahuldamata N. Lilitškini kaebused, milles ta nõudis rahalist hüvitist seoses vangla kiriku külastamise mittevõimaldamisega vastavalt 18.11.2011, 09.12.2011 – 30.12.2011 ning 27.11.2011. Halduskohus leidis, et N. Lilitškini ei ole diskrimineeritud, kuna vangla julgeoleku tagamiseks on lubatav isikut kirikusse mitte viia ning kinnipeetava usulisi vajadusi on võimalik rahuldada väljaspool kambrit ka muudel viisidel kui ainult kiriku külastamise kaudu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole õige kaebaja väide, et teda pole kolme aasta jooksul vangla kirikusse lubatud ja seda ei ole ka halduskohus käesolevas asjas uurinud ega tuvastanud. Käesoleva vaidluse esemeks on olnud konkreetsed kuupäevad ja perioodid ning nendega seonduvalt ei ole olnud vaidlust asjaolu üle, et viidatud päevadel ja perioodil ei lubanud vastustaja kaebajat kirikusse julgeolekukaalutlustel.

10. VangS § 62 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada tema usuliste vajaduste rahuldamine. Tegemist on normiga, mis ei kirjuta ette usuliste vajaduste rahuldamise viisi. Vastavad viisid olid 2011. a reguleeritud Tartu Vangla kodukorra 17. peatükis. Kodukorra p 17.1 esimene lause sätestas usuliste vajaduste rahuldamise üldjuhu, mille kohaselt tagab Tartu Vangla S-hoone ja E-hoone avatud osakondade kinnipeetavatele võimaluse osaleda eestivõi venekeelsetel jumalateenistustel vangla kirikus vastavalt usutunnistusele. Samas jätkas sama punkti teine lause, et juhul, kui kirikusse lubamine ei ole võimalik, võib kaplan jagada sakramente või teha muid kiriklikke toiminguid vestlusruumis, kambris või muus kohases ruumis.

Seega jaatas kodukord võimalust, et ka E-hoone avatud osakonna kinnipeetav ei saa osaleda üritustel vangla kirikus, kuid talle võimaldatakse kiriklike toimingute sooritamine väljaspool kirikut. Niisugusele võimalusele viitas ka kodukorra p 17.3 kolmas lause, mis räägib usulises tegevuses osalejate nimekirja kooskõlastamisest muuhulgas vangla julgeolekuosakonnaga. Vastustaja kinnitusel olid ja on vangla E-osakonnas usuliste vajaduste rahuldamiseks käimas jumalateenistused, usuõpetustunnid ning väljaspool kirikuruumi jagas kaplan sakramente või tegi muid kiriklikke toiminguid vestlusruumis, kambris või muus kohases ruumis.

Ringkonnakohtu hinnangul saab seda pidada piisavaks VangS §-s 62 sätestatud õiguse tagamiseks. VangS §-st 62 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda igasuguste enda valitud usust tulenevate või sellest tuletatud meelepäraste rituaalide ja kommete täitmise tagamist. On ilmne, et see oleks puhtfaktiliselt võimatu. Seetõttu ei saa tõlgendada VangS §-i 62 selliselt, et see annab kõigile kinnipeetavatele subjektiivse õiguse osaleda iga päev kirikus jumalateenistusel. Kaebajal oli võimalus tegeleda oma usuliste vajaduste rahuldamisega ka individuaalselt ning miski ei viita sellele, et vangla oleks takistanud kaebajal individuaalselt oma usuliste vajaduste rahuldamisega tegeleda.

Vastustaja poolt halduskohtule esitatud vastustes ja vaideotsustes kirjeldatud põhjused kaebaja kirikusse mitteviimiseks vaidlusalustel päevadel on kooskõlas VangS § 41 lg-s 2 sätestatud võimalusega piirata kinnipeetavate õigusi vangla julgeoleku kaalutlustel. Selline piirang vastab ka PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Ilmselgelt on vangla julgeolek oluline väärtus, mis õigustab usuvabaduse piiramist. Käesoleval juhul ei ole alust pidada seda piirangut ebaproportsionaalseks, sest kaebajal puudus vaidlustatud päevadel ja perioodil võimalus osaleda üksnes jumalateenistusel vangla kirikus, kuid talle oli tagatud võimalus viia vajalikke kombetalitusi läbi individuaalselt ning osaleda õigeusu kaplani pakutud kiriklike toimingute tegemisel.

Samuti on kaebaja saanud käia pihil ning teda on külastanud õigeusu preester. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kinnipeetava vangla kirikusse lubamine seega ilmtingimata vajalik usuliste vajaduste rahuldamiseks. Vangla kirik on küll ruum, mis on mõeldud kiriklike toimingute läbiviimiseks, kuid see ei ole spetsiaalselt mõeldud ühelegi kogudusele ega konfessioonile, mistõttu ei saa see olla vaimulikus mõttes sobivam ruum kiriklikeks toiminguteks kui mõni muu ruum vanglas.

11. Alust ei ole kaebaja väitel, et vangla kehtestas tema kirikusse mittelubamisega kaebaja suhtes keelu usutunnistuse vabadusele ja rikkus sellega kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 27 ning PS § 40 nõudeid. Kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 27 sätestab, et maades, kus eksisteerivad etnilised, usulised või keelelised vähemusrühmad, ei tohi sellistesse vähemusrühmadesse kuuluvatele isikutele keelata õigust kasutada koos selle rühma teiste liikmetega oma kultuuri, tunnistada oma usku ja täita selle rituaale ning tarvitada emakeelt.

PS § 40 kohaselt on igaühel südametunnistuse-, usu ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellega, et kaebustes märgitud päevadel ja perioodil ei viidud kaebajat vangla kirikusse, kuidagi sekkutud tema usuvabadusse ja õigusesse tunnistada oma usku. PS § 40 lg 3 tagab õiguse täita usutalitusi, kuid ka see õigus ei ole piiramatu.

Usutalituse täitmine ei tohi PS § 40 lg 3 kohaselt kahjustada avalikku korda, tervist ega kõlblust. Kirikute ja Koguduste seaduse § 8 lg 1 lisab sellele, et igal isikul on õigus vabalt valida, tunnistada ja kuulutada oma usulisi veendumusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust ega teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Sama seaduse § 9 lg 1 sätestab, et ravi-, õppe-, hoolekandeja kinnipidamisasutustes viibijal ning kaitseväelasel on õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust, nendes asutustes kehtestatud korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi.

PS võimaldab seega piirata usutalituse täitmise õigust ning seetõttu ei ole õigusvastased vastustaja toimingud kaebaja kirikusse mittelubamisel ja vangla kodukorra vastav regulatsioon, mis võimaldavad juhul, kui kinnipeetav ei saa osaleda üritustel vangla kirikus, pakkuda talle võimalusi kiriklike toimingute sooritamiseks väljaspool kirikut. Seda, et kinnipeetava kirikusse mittelubamine põhjendatud julgeolekukaalutluste olemasolul ei ole õigusvastane ning, et seda ei saa käsitada ka kinnipeetava usuvabaduse riive või rikkumisena, on ringkonnakohus selgitanud ka oma varasemates lahendites haldusasjades nr 3-09-2036 ja 3-10-954 ning need mõlemad lahendid on jõustunud, kusjuures neist ühe osas ei andnud Riigikohus kinnipeetava kassatsioonkaebusele menetlusluba.

12. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohus on tõlgendanud seda sätet selliselt, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlustest ilmneb, et N. Lilitškini hinnangul on vangla oma tegevuse või tegevusetusega alandanud tema väärikust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, mille järgi ei ole kiriku külastamise võimaldamata jätmine RVastS § 9 lõike 1 mõttes kaebaja väärikust alandav tegevus, sest see ei evi kaugeltki selleks kohtupraktika kohaselt vajalikku intensiivsust. Samuti ei ole vastustaja tegevuses tuvastatud õigusvastasuse ja süü olemasolu. Lisaks eeltoodule on kaebaja esitanud pikki seletusi ka oma tervise väidetava kahjustumise kohta, kuid nende seletuste seos vangla kirikusse mittelubamisega on sisuliselt põhistamata. Nii on N. Lilitškin heitnud tervisega seoses vanglale ette vangla toidu kesist toitainete sisaldust. Kinnipeetavate toit aga ei sõltu sellest, kas neil lubatakse vangla kirikus üritustel käia või mitte.

13. Kuna kohtumenetluses ei leidnud tuvastamist vastustaja õigusvastane käitumine ja süü ning kaebajale mittevaralise kahju tekkimine tulenevalt sellest, et teda ei lubatud kaebustes märgitud päevadel ja perioodil vangla kirikusse, siis jättis halduskohus põhjendatult rahuldamata esitatud kaebused kiriku külastamise võimaldamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamiseks.

Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/