3-13-47/30 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Silvia Truman ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 13. märts 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-47 Haldusasi A A kaebus Harku Vallavalitsuse 02.10.2012 korralduse nr 913 tühistamise nõudes Menetlusosalised Kaebaja – A A , volitatud esindaja v.adv Urmas Kiik Vastustaja – Harku vald Kolmas isik – J P Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 13.01.2014 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus A A e määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta A A e määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.01.2014 määrus haldusasjas nr 3-13-47 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harku Vallavalitsus määras 02.10.2012 korraldusega nr 913 Harku vallas Harkujärve külas Hobuseraua tee 8 asuva ¾ mõttelises osas A A ele ja ¼ mõttelises osas J P kuuluva elamu, lauda ja keldri teenindamiseks elamumaa pindalaga 2403 m2. 2. A. A esitas 02.11.2012 vaide Harku Vallavalitsuse 02.10.2012 korralduse nr 913 tühistamiseks, kuna maa tuleb erastada ka sauna juurde. Õigeks ei saa pidada vallavalitsuse ametnike seisukohta, justnagu oleks saun ebaseaduslik ehitis. Harku Vallavalitsus jättis 11.12.2012 korraldusega nr 1130 A. Ae vaide rahuldamata, kuna vaidlusalune küsimus on lahendatud jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-10-1611. Sama vaideotsusega jäeti uuendamata ka Järve-Männiku hoonestuse juurde ostueesõigusega erastatava, ehitise teenindamiseks vajaliku maa piiride ja suuruse määramise menetlus. 3. A. A esitas 10.01.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Harku Vallavalitsuse 02.10.2012 korralduse nr 913 tühistamise nõudes.

3-13-47 2(4) Vaidluse all on küsimus, kas asjas kogutud tõendite alusel tuleb sauna lugeda vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 lg-le 1 õigusliku aluseta püstitatud ehitiseks või mitte. Saun püstitati enne 1940. aastat ja A H, kelle pärijaks on ka kaebaja, hakkas sauna kasutama pärast 07.05.1971 müügilepingu sõlmimist. Pärast A. Hi surma kasutasid ja valdasid sauna tema pärijad. Vaidlustatud haldusaktist ega vaideotsusest ei selgu, millal tekkisid kahtlused sauna kui ehitise seaduslikkuses. Vastustaja on möönnud, et saun oli olemas aastatel 1952, 1958 ja 1959. Kaebaja esitas vallavalitsusele 11.12.2012 teabe valla arhiivist leitud majavalduste loenduse ja ülevaatuse andmetest 1977 ja 1984. aastal. Sauna rekonstrueeris A. H 1977. aastal ja ladus ehitise ümber väikeplokkidest voodri. Kaebaja on esitanud sauna kinkimise ja pärimise tõendamiseks hooneregistri 22.01.2002 ja 26.09.2002 õiendid. Esitatud õiendid on seotud 27.08.2002 pärimisõiguse tunnistusega ja 03.10.2002 kinkelepinguga. Õienditel on kajastatud, et krundil asuvad saun ja kolm kasvuhoonet, mille kohta on ehituslik alus hooneregistrile esitamata. Kuid nimetatud märkus ei sea hoonete omandiõigust kahtluse alla. Seega oli saun 2002. aastal tsiviilkäibes. Seega ei saa sauna lugeda õigusliku aluseta ehitiseks. Avalik võim ei ole tuvastanud sauna omavolilist püstitamist. 4. Harku Vallavalitsus esitas 07.03.2013 halduskohtule taotluse kaasata kolmanda isikuna menetlusse K B-N, sest kaebusega soovitakse õigustatud subjektile tagastamisele kuuluva maa arvelt suurem maa-ala. 5. Kolmas isik J P teatas, et on esitanud Riigikohtule teistmisavalduse haldusasjas nr 3-10- 1611. 6. Tallinna Halduskohus jättis 13.01.2014 määruse resolutsiooni p-ga 1 rahuldamata Harku Vallavalitsuse taotluse K B-N kolmanda isikuna menetlusse kaasamiseks. Määruse resolutsiooni p-ga 2 jäeti A. Ae kaebus läbi vaatamata ja tagastati kaebuse esitajale HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel ning resolutsiooni p-ga 3 jäeti protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Kaebuse esitaja sooviks näib olevat suurema maatüki, mis hõlmaks ka sauna, erastamine. Haldusasja materjalide juurde on esitatud Tallinna Ringkonnakohtu 12.11.2009 lahend haldusasjas nr 3-08-1787 ja 30.03.2012 lahend nr 3-10-1611, millistes kohtud nõustusid, et ehitusja kasutusloata sauna puhul ei saa olla tegemist seadusliku ehitisega. Uute piiride kulgemise ettepaneku tegemise kohustamise nõue jäi haldusasjas nr 3-10-1611 samuti rahuldamata. Täiendavate tõendite alusel, seonduvalt majavalduste loenduse ja ülevaatuse andmetega, esitas J. P teistmisavalduse haldusasjas nr 3-10-1611 Riigikohtule, kuid 19.06.2013 määrusega kohtuasjas nr 3-7-1-3-80-13 jäeti teistmisavaldus HKMS § 244 lg 1 alusel menetlusse võtmata. A. Ae korduvad kaebused on läbinud mitmekordse kohtuliku kontrolli, kohtuotsused on jõustunud ja täitmiseks kohustuslikud. Seega ei ole kaebajal võimalik kaebuse eesmärki saavutada ega Järve-Männiku maaüksusel asuva sauna juurde teenindusmaad erastada. Kaebajal ei saa olla piiramatuid võimalusi sama faktilise asjaolu kohtulikuks kontrolliks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. A. A palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 13.01.2014 määrus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Varasemates kohtulahendites on küll tuvastatud, et saun ei ole seaduslikult püstitatud ehitis, kuid kohus jättis arvestamata, et käesolevas asjas on tuginetud uutele arhiivitõenditele, mis

3-13-47 3(4) leiti detsembris 2012. Kuivõrd haldusorgan hindas uusi tõendeid ja andis nendele tugineva haldusakti, siis peab olema võimalik seesugust haldusakti ka kohtulikult kontrollida. Kohus ei saa ilma kaebust sisuliselt läbi vaatamata olla kindel kaebuse eesmärgi mittesaavutamises. Uute tõendite esitamine on tingitud sellest, et vastustaja ei suutnud neid varem oma arhiivist leida. Välistatud ei ole ka vastustaja pahatahtlikkus tõendite mitteesitamisel. Esitatud tõenditest selgub, et pärast sauna renoveerimist 1977. aastal ei pidanud avalik võim sauna ebaseaduslikuks. Isegi kui dokumendid olid puudulikud, oli see tingitud vallavalitsuse tegemata tööst. Teadmata on, mis põhjusel jättis Riigikohus J. P teistmisavalduse menetlemata, kuid tegemist ei saanud olla käesolevas asjas vaidlustatud haldusakti kohtuliku kontrolliga. Samuti ei ole tegemist sedavõrd kaalukate tõenditega, mis jõustunud kohtulahendit ilmselgelt muudaks, ent kogumis võivad need kohtute seniseid hinnanguid muuta. 8. Harku vald palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja nõustub halduskohtu 13.01.2014 määrusega. Vaidlustatud haldusakti andmisel ei ole tuginetud määruskaebuse esitaja viidatud arhiivitõenditele. Kõnealuseid dokumente on käsitletud vallavalitsuse vaideotsuses. Kõnealused arhiivitõendid ei oma sauna seaduslikkuse üle vaidlemisel tähtsust, kuna ei kinnita sauna omandamist ega selle püstitamist õiguspärasel alusel. Ka haldusasjas nr 3-10-1611 jõuti järeldusele, et vaidlusalune saun ei ole õiguslikul alusel püstitatud ehitis. J. P teistmisavalduse menetlusse võtmata jätmine Riigikohtu poolt kinnitab, et esitatud arhiivitõendeid ei peetud haldusasjas nr 3-10-1611 otsust muutvaks ja ehitise seaduslikkuse küsimust muutvaks. Määruskaebuse esitaja seisukohad on vastakad, tuginedes kord arhiivitõendite olulisusele ja teisalt selgitusele, et tegemist ei ole kaalukate tõenditega. Alusetu on vihje, justkui oleks vastustaja pahatahtlikult hoidunud kohtuvaidlustes arhiivitõendite esitamisest. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks kunagi valla arhiivist vastavasisulist dokumentatsiooni küsinud ja talle oleks keeldutud dokumentide väljastamisest. 9. K B-N palub vastuses jätta määruskaebuse rahuldamata ja nõustub halduskohtu määrusega. Kaebajal ei ole võimalik esitatud kaebusega saavutada oma eesmärki – suurendada temale erastatavat maad. Kaebaja saaks erastatava maa suuruse ja piiride muutmist taotleda üksnes Harku Vallvalitsuse 13.04.2010 korralduse nr 455 ja 25.05.2010 korralduse nr 681 vaidlustamisega. Mõlema korralduse vaidlustamisel on kohtumenetlus juba läbitud. Kaebuse eesmärgi saavutamine on võimatu ka seetõttu, et maa, mille arvelt kaebaja soovib temale erastatavat maad suurendada, on K. B-N juba tagastatud ja kinnistatud. Väidetavate uute tõendite ilmnemine ei tähenda, et varasemad jõustunud kohtulahendid haldusasjades nr 3-08-1787, nr 3-10-1611 ja nr 3-13-888 ei oleks enam pooltele siduvad või täitmiseks kohustuslikud. Ilmselge perspektiivituse korral saab kohus kaebuse tagastada ilma seda sisuliselt läbi vaatamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. A. Ae määruskaebuse nõudest võib järeldada, et ta soovib vaidlustada halduskohtu määruse kogu ulatuses, ent ei ole põhjendanud määruse p-de 1 ja 3 vaidlustamist. Sellest järeldab ringkonnakohus, et määruskaebuse esitaja sooviks on vaidlustada halduskohtu määruse resolutsiooni p 2, millega tagastati kaebus läbivaatamatult.

3-13-47 4(4) 11. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks A. Ae määruskaebust rahuldada. HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebaja soovitud maa erastamist suuremates piirides ei ole võimalik saavutada sõltumata väidetavate uute dokumentide leidmisest. Kaebaja vaidlustas haldusasjas nr 3-13-888 Harku Vallavalitsuse 18.03.2013 korralduse nr 178 „Harkujärve külas endise Järve-Männiku maaüksuse maa tagastamise ja kompenseerimise menetluse alustamine“, millega tagastati K. B-N õigusvastaselt võõrandatud maaüksus. Viidatud haldusasja materjalidest kohtuinfosüsteemis nähtub, et korralduse alusel tagastataval Hobuseraua tee 6 maaüksusel asus saun, mis maa tagastamist ei takistanud, sest selle näol oli tegemist õigusliku aluseta püstitatud ehitisega asjaõigusseaduse rakendamise seaduse tähenduses. Vaidlus nimetatud haldusasjas on lõppenud ning K. B-N vastusele lisatud kinnistusraamatu väljatrüki kohaselt on maaüksused kinnistatud. Seega on halduskohus õigesti tagastanud A. Ae kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe