3-12-1367/42 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Raili Randlane

Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

13. märts 2014, Jõhvi

Kohtuasja number

3-12-1367

Kohtuasi

kaebus Viru Vangla 02.04.2012

käskkirja nr 6.-3/499-D tühistamiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja:

Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 27.02.2014

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Vangla 02.04.2012 käskkiri nr 6.-3/449-D.

2. Mõista Viru Vanglalt menetluskuluna välja 2,48 eurot (kaks eurot ja 48 senti) ning teha

talle kohustuseks kanda see summa kulutuse kaebaja eest kandnud Laura Kalda

arveldusarvele nr EE342200221012449098.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 14.04.2014.

Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21.03.2011 koostati Viru Vangla direktori käskkiri nr 1.1-1/56 (tl 46-49), mille punktis 6.6 volitati

peaspetsialist-üksuse juhte läbi vaatama vangla teenistujate poolt koostatud ettekandeid kinni

peetava isiku poolt toime pandud õigusrikkumiste kohta ja otsustama distsiplinaarmenetluse

algatamine või mittealgatamine.

02.03.2012 koostati Viru Vangla ametnike poolt kaks ettekannet (tl 10 ja 13) selle kohta, et samal

kuupäeval teatas kinnipeetav (edaspidi kaebaja) enda ründamisest kolme ametniku poolt,

kuid seletuskirja keeldus ta juhtunu kohta kirjutamast. Selle kirjutamisest keeldumise kohta

koostasid ettekanded (tl 11 ja 12) veel kaks ametnikku ning meditsiiniosakonnas vormistati ka tõend

(tl 14) selle kohta, et kaebajal puuduvad nähtavad vigastused ja ta ei vaja esmaabi.

06.03.2012 teatati kaebajale, et tema suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus (tl 9). 16.03.2012

kirjutas ta asja kohta oma selgituse (tl 15-17). 22.03.2012 koostati distsiplinaarmenetluse protokoll

(tl 18-19) ning 29.03.2012 esitas kaebaja sellele vastuväited.

02.04.2012 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-3/499-D (tl 21-23), millega karistati kaebajat

vangistusseaduse § 67 p-le 2 tuginedes vanglateenistuse ametnike kohustuste takistamise eest

kümneks ööpäevaks kartserisse paigutamisega.

28.05.2012 vaideotsusega nr 6-12/157-1 (tl 27-28) jäeti kaebaja poolt eelnimetatud käskkirja

kehtetuks tunnistamiseks 02.05.2012 esitatud vaie (tl 24-26) rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 28.06.2012 koostas kaebuse (tl 1-8), milles palus tühistada enda distsiplinaarkorras

karistamise kohta Viru Vanglas 02.04.2012 tehtud käskkiri nr 6.-3/499-D, Viru Vangla 21.03.2011

käskkirja nr 1.1-1/56 punkt 6.6 ning kõik muud käskkirjad, milledega volitati üksuse juhti tegema

direktori asemel menetluse algatamise otsustus tema suhtes. Kaebaja palus arvestada vaides

tooduga. Ta leidis, et tema suhtes tehtud menetluse alustamise otsus on pädevuse puudumise tõttu

õigusvastane, rikutud on uurimisprintsiipi, käskkiri on kaalutlusvigane, motiveerimata ja määratud

karistus ebaproportsionaalne. Neid seisukohti põhjendas ta väidetega, et Viru Vangla kodukorra

punktist 25.1 tulenevalt on menetluse algatamine direktori ainupädevuses, käskkirjast ei selgu,

kuidas ja millisel viisil on ta rikkumise toime pannud ega nähtu, millega on see tõendatud, välja ei

ole selgitatud tema poolt menetluse käigus viidatud olulisi asjaolusid ning lisapiirang on jäetud

üldse põhjendamata.

22.08.2012 kaebuse puuduste kõrvaldamise korras koostatud täienduses (tl 54-56) muutis kaebaja,

21.03.2011 käskkirja nr 1.1-1/56 suhtes esitatud taotlust paludes selle punkt 6.6 algusest peale

tühiseks tunnistada.

3. Viru Vangla vastuses (tl 75-76) paluti kaebust mitte rahuldada ning märgiti, et tuginetakse

vaideotsuse väidetele ega peeta vajalikuks neid üle korrata. Seejuures märgiti siiski ära, et kuna

vangla direktoril on õigus anda oma pädevuse piires käskkirju ja muid täitmiseks kohustuslikke

korraldusi, oli peaspetsialist-üksuse juht pädev otsustama menetluse algatamise üle. Veel märgiti, et

distsiplinaarmenetluses on tuvastatud, et ametnikud pidid muud teenistuskohustused katkestama ja

kaebaja eksitava informatsiooni peale E7 osakonda tulema ning seejuures ei oma tähtsust, kuidas ja

mil viisil kaebaja ametnikke segas ja mis ülesanded neil täitmata jäid.

4. 15.10.2012 koostatud kohtumäärustega (tl 58-59) võttis Tartu Halduskohus kaebuse Viru Vangla

02.04.2012 käskkirja nr 6.-3/499-D tühistamise nõude osas menetlusse ning tagastas 21.03.2011

käskkirja nr 1.1-1/56 punkt 6.6 tühiseks tunnistamise ja muude volituste kohta antud käskkirjade

tühistamise nõuded. Viimatinimetatud määrus jõustus Riigikohtu 27.11.2013 kohtumäärusega nr 3-

7-1-3-477-13 (tl 104).

5. Kohtuistungil jäid kaebaja ja vastustaja esindaja kirjalikult esitatu juurde (tl 143-146).

Kaebaja palus hüvitada koopiate saamisega seotud riigilõivu tasumisega kantud 2,48 euro suuruse

menetluskulu ning märkis, et Euroopa Vanglareeglistiku punkt 70.4 keelab karistada taotluste ja

kaebuste esitamise eest. Ta juhtis tähelepanu asjaoludele, et ametnikke, kelle takistamises teda

süüdistatakse pole üle kuulatud, ettekande koostamisest teda koheselt ei teavitatud ja süüdistuse sisu

sai ta alles protokollist teada. Oma probleemiga vanemvalvuri poole pöördumist pidas ta igati

tavapäraseks ja märkis, et ametnik oleks võinud ju asjaolusid täpsustada, kuid ei küsinud midagi.

Vastustaja esindaja märkis, et vangla ei saanud mööda vaadata kolme ametniku poolt toime pandud

ründe teatest, sellele tuleb koheselt reageerida, nii ka tehti ja see, et tegelikult rünnet ei olnud,

selgus hiljem.

Tunnistaja Aulis Teetlok ütles, et ei mäleta enam, mis täpselt toimus ja saab praegu selgitada vaid

seda, mida oma ettekandest välja loeb. Siiski kinnitas ta, et nii nagu selles on kirja pandud nii

tegelikkuses ka oli. Ta selgitas, et ründest teatamise korral peab teavitama üksuse juhti ja olenemata

vigastuste olemasolust kutsutakse alati kohale ka meditsiinitöötaja ning lisas, et lukustatud kambris

viibiva kinnipeetava suhtlemine toimubki valveruumi helistamise teel, helistatakse väga mitmetel

põhjustel, sealhulgas vahel harva ka üksuse juhi vastuvõtule saamise sooviga.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Käesolevas asjas vajavad lahendust küsimused, kas kaebaja tegevust on võimalik tõlgendada

vanglateenistuse ametnike töökohustuste takistamisena ning kui jah, siis kas selle eest määratud

karistus on vastavuses rikkumiste asjaolude, raskuse ja kaebaja isikuga.

7. Vangistusseaduse § 67 p 2 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud

mitte takistama vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja

muid isikuid.

Käesolevas asjas pole vaidlust, et 02.03.2012 edastas kaebaja vanemvalvurile soovi rääkida üksuse

juhi või vangla peakorrapidajaga ja põhjendas seda vanglaametnike poolt toimunud organiseeritud

ründega. Kaebaja väidab, et tema teatas verbaalsest ründest. Vanemvalvuri ettekandes pole kirjas,

millise iseloomuga ründest teda teavitati, kuid tema edasised toimingud viitavad, et ta ei pidanud

toimunut pelgalt ametnike ja kinnipeetava vaheliseks sõnavahetuseks. Kuna hilisemal asjaolude

täpsustamisel selgus, et tegemist polnud füüsilise ründega, peab vastustaja kaebaja käitumist

vanglateenistuse ametnike töökohustuste takistamiseks, sest neil tuli käimasolevate tööülesannete

täitmine pooleli jätta ja sündmuskohale minna. Eelnevalt viidatud vangistusseaduse § 67 p-st 2 ei

tulene küll võimalust pidada vanglateenistuse ametnike takistamiseks üksnes füüsilist vastuhakku

või muul moel väljendatud mitteallumist, mis ei võimalda ametnikel oma töökohustusi korralikult

täita, kuid sellena ei saa kuidagi käsitleda ka olukorda, kus kinnipeetav edastab parajasti valves

olevale ametnikule palve saada üksuse ülema või muu kõrgema ametniku vastuvõtule eesmärgiga

kaevata vanglateenistuse ametnike tegevuse peale. Sama paragrahvi lõikes kolm kehtestatuga on

seaduseandja pannud kinnipeetavale kohustuse teatada viivitamatult kõigist asjaoludest, mis võivad

ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist. Ka vanglateenistuse ametnike

õigusvastasest käitumisest teatamine mahub selle kohustuse raamidesse ning seejuures ei saa lugeda

vanglateenistuse ametniku takistamiseks seda, kui kinnipeetav on edastanud ebatäpselt sõnastatud

või muul viisil puuduliku teabe, andnud toimunule ebaõige hinnangu pidades enda suhtes toimunut

ametnike poolseks ründeks või pole teate vastuvõtja temast ise mingil põhjusel õigest aru saanud ja

on omistanud teate sisule teistsuguse tähenduse kui selle hilisem üle kontrollimine näitab.

8. Vangla kohustus tagada üldine julgeolek ja kord hõlmab muuhulgas ka kohustuse reageerida

vanglateenistuse ametnike õigusvastasele käitumisele ja lahendada kinnipeetavate sellekohaseid

kaebusi. Tunnistaja ütlused viitavad selgelt, et täpselt nii mõistetakse seda kohustust ka Viru

Vanglas. Sündmusest möödunud pika aja tõttu ei suutnud ta kohtus küll enam toimunu täpseid

üksikasju meenutada, kuid ütles oma töökohustusi selgitades, et kui kinnipeetav teatab ründest,

tuleb alati reageerida ja asi lõpuni lahendada ning seejuures kutsutakse olenemata vigastuste

olemasolust kohale ka vangla tervishoiutöötaja. Seega järeldub üheselt, et kinnipeetava poolt

vanglaametnike tegevuse peale esitatud kaebus peabki kaasa tooma selle lahendamise. Vastava

menetluse läbiviimise vajadust ei ole aga üldjuhul võimalik pidada vanglaametnike kohustuste

täitmise takistamiseks ka siis, kui kaebus osutub hiljem osaliselt või täielikult alusetuks.

Käesoleval juhul nähtub, et kaebaja pidas distsiplinaarkaristuse põhjustanud sündmusele eelnenud

vanglaametniku käitumist meditsiiniosakonnas enda suhtes alandavaks ja provotseerivaks ning

hindas sellega seotud seletuskirja nõudmist ja selleks kambrisse sisenemist mitme ametniku poolt

enda vastu suunatud organiseeritud ründeks. Seda, et valvurid tõepoolest nõudsid seletuskirja ja

vähemalt üks nendest sisenes ka kambrisse, kinnitab nende ettekannetes sisalduv. See, milline

konkreetne hinnang toimunule anda, oli kaebaja tunnetuse küsimus. Asjaolu, et tema arusaam

toimunu tähendusest ei langenud kokku vanglateenistuse ametnike omaga, ei saanud välistada

õigust pöörduda suulise taotlusega vanemvalvuri poole ega esitada ka ametnike peale kaebust.

Antud juhul oli just toimunu tegelike asjaolude ja kaebuse põhjendatuse väljaselgitamine

vanglateenistuse vastavate ametnike töökohustus, mitte nende täitmise takistamine.

9. Vangistusseaduse § 65’ lg 4 kehtestatu lubab kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt

või täielikult piirata mitmete sama seaduse sätete, sealhulgas ka § 30 kohaldamist. Nimetatud

paragrahvi kahes lõikes on kehtestatud kinnipeetava õigus lugeda üleriigilisi päevalehti ja ajakirju

ning tellida isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta

vangistuse täideviimise eesmärke, vangla julgeolekut või sisekorda.

Vaidlusaluse käskkirjaga võimaldati kaebajal üksnes vangla poolt soetatud üleriigiliste ajalehtede

lugemist. Niisugust piirangut pole vähimalgi määral põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegium on

lahendi nr 3-3-1-41-11 punktides 29 ja 31 leidnud, et vangistusseaduse § 30 antud võimaluse

piiramist tuleb karistamise käskkirjas põhjendada ning selle äravõtmine ilma kaalutlusõigust

teostamata on õigusvastane. See seisukoht on täiel määral kohaldatav ka käesoleval juhul.

10. Distsiplinaarmenetlusega seonduvat reguleerib vangistusseaduse § 64. Selle lõigetes üks ja kaks

on sätestatud, et menetluse viib läbi ja distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus

ning kinnipeetavat informeeritakse kohe rikkumisest, milles teda süüdistatakse.

Vaidlustatud käskkirja aluseks olevale ettekandele tehtud märke kohaselt tehti otsustus menetluse

algatamiseks 05.03.2012. Teatis, et kaebaja suhtes on 02.03.2012 toimunud intsidendi kohta

algatatud distsiplinaarmenetlus kannab kuupäeva 06.03.2012. Asjaolu, et kaebajale on see teatavaks

tehtud alles 13.03.2012 ei ole küll võimalik pidada tema koheseks distsipliinirikkumisest

informeerimiseks, kuid ta on saanud siiski oma seletused esitada ning miski ei tõenda, et viivitus

oleks menetluse edasist käiku oluliselt mõjutanud.

Seda, kuidas määratakse igal konkreetsel juhul distsiplinaarmenetlust läbi viiv vanglateenistuse

ametnik, pole seaduseandja täpsustanud. Seega on vanglal vastavate otsustuste tegemisel ulatuslik

kaalutlusruum. Vaidlusaluse käskkirja andmise ajal kehtis Viru Vanglas direktori 21.03.2011

käskkiri nr 1.1-1/56. Selle punktis 6.6 volitas direktor peaspetsialist-üksuste juhte läbi vaatama

vangla teenistujate koostatud ettekandeid kinni peetava isiku poolt toime pandud õiguserikkumiste

kohta ning otsustama distsiplinaarmenetluse algatamise või mittealgatamise. Vaidlustatud käskkirja

andmise ajal kehtinud Viru Vangla kodukorra punkt 25.1 nägi küll ette, et distsiplinaarmenetluse

algatamise otsustab vangla direktor, kuid otsustuse tegemine tema enda volitatud teise ametniku

poolt ei ole õigusvastane ega tähenda rikkumist, mis saaks olulisel määral edasist menetluse käiku

mõjutada ja ebaõige otsuseni viia.

11. Eeltoodud järeldustel on kaebus põhjendatud. See tuleb rahuldada ning vaidlustatud käskkiri

kaebaja käitumises distsiplinaarsüüteo koosseisu puudumise tõttu täies ulatuses tühistada.

Vastustaja peab halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt hüvitama kaebajale koopiate

saamisega seotud 2,48 euro suuruse menetluskulu ja kandma selle summa kohtuotsuse jõustumisel

kulutuse tema eest kandnud isiku arveldusarvele. Ta enda võimalikud kulud jäävad sama sätte

kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Raili Randlane