2-13-41479/73 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Kaupo Paal Määruse tegemise aeg ja koht 12.03.2014, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-41479 Tsiviilasi X X avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks Vaidlustatud lahend Pärnu Maakohtu 21.11.2013 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X X määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad

Avaldaja: X X (ik xxxxxxxxxxx), määratud esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal Puudutatud isikud: X X (ik xxxxxxxxxxxx), määratud esindaja vandeadvokaat Matti Reinsalu X X (ik xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Joanna Paabumets Eestkosteasutus: Pärnu Linnavalitsus Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Pärnu Maakohtu 21.11.2013 määrus tühistada ja teha asjas uus määrus, millega rahuldada X X avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks osaliselt ja anda X Xe õigus otsustada 14.12.2012 sündinud X X viibimiskoha üle. 2. Ülejäänud osas jätta X X avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks rahuldamata. 3. Tühistada Pärnu Maakohtu 16.09.2013 seatud hagi tagamise abinõu. 4. Menetluskulud jätta menetlusosaliste kanda, välja arvatud määratud esindajate kulud, millised kannab riik. 5. Määruse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

Asjaolud ja menetluse käik 1. 05.09.2013 esitas X X (avaldaja) Pärnu Maakohtule avalduse lapse isalt X Xlt (puudutatud isik II) xxxxxxxxxx sündinud X X (puudutatud isik I, laps) suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks avaldajale. 16.09.2013 määrusega rahuldas kohus avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse ja andis kohtumenetluse ajaks isikuhooldusõiguse koos hariliku viibimiskoha otsustusõigusega avaldajale.

Puudutatud isik II vaidles avaldusele vastu, leides, et lapse ema ei ole sobilik isik last kasvatama.

Eestkosteasutus asus seisukohale, et lapsevanemate suhted on konfliktsed ja sellises olukorras ei ole kumbki lapsevanem võimeline andma sisulist arvamust nende ühise lapse edasise käekäigu osas. Seetõttu on oluline lähtuda lapse huvidest ja heaolust, konkreetsetest faktidest. Otsuste tegemisel tuleb arvestada lapse enda arvamuse ja sellega, mis pikemas perspektiivis võiks olla lapsevanema arvates parim lahendus.

Avaldaja teatas kohtule, et on teinud Soomes taotluse linnalt korteri saamiseks. Avaldaja kinnitusel on ta end lastega Soomes sisse seadnud ega plaani sealt lahkuda, ta töötab osalise ajaga, puudutatud isik I on lasteaia järjekorras ja avaldaja töötamise ajal on lapsel hoidja.

Lapsele määratud esindaja leidis, tingimustes, kus lapse vanemate kooselu on lõppenud, on lapse huvides hooldusõiguse reguleerimine ning selge on, et alla aastast last emast lahutada ei ole võimalik. Laps elab emaga Soome Vabariigis ja lapse emal on vaja korraldada lapse elu, sh dokumentide vormistamine, mis sõltub hooldusõiguse lahendamisest.

Puudutatud isik II kinnitas, et oma tööiseloomu tõttu (viibimine Eestist eemal) ei ole tal praegu võimalik last enda juurde võtta. Ta aktsepteerib lapse elamist koos emaga Soomes, kuid soovib lapsega suhelda ja omada ülevaadet lapse elutingimuste kohta. Ta soovib oma tütre elus ka tulevikus osaleda. Puudutatud isik II oli seisukohal, et avaldaja Soomes elamise asjaolud on äärmiselt segased ning murettekitavad. Avaldaja varasem käitumine nii kohtus kui ka väljaspool kohut on olnud valelik ning eksitav, mistõttu ei saa pidada väljakujunenud olukorda lapse huvides olevaks. Laps peab esimesel võimalusel tulema tagasi Eestisse, kus on võimalik talle pakkuda turvalist kodu ning lapse arengut ning kasvu toetav tugisüsteem.

Avaldaja esitas andmed oma majandusliku seisundi ja lapse elukorralduse kohta ning vastavad tõendid (19.09.2013 üürileping, 21.10.2013 tööleping, 23.08.2013 tõend enda politseis arvelevõtmise kohta, 07.10.2013 rahvastikuregistri väljavõte, 07.11.2013 taotlus lasterahade saamiseks, palgaarvestus firmast xxxxxxxxxxx). Avaldaja kasutab koos oma kahe tütre – Xi ja X eluruumi (1-toaline korter) Helsingi kesklinnas üürilepingu alusel, makstes üüri 350 eurot kuus. Avaldajal elab Soomes tema kolm venda ja õde, samuti tütre X isa. Avaldaja töötab ja tema kahe nädala töötasuks oli 419 eurot 22 senti. Enne töötas ta teises firmas, kus tema kuu töötasuks oli 300 eurot. Seega on ta suuteline ise oma lapsi ja elamist üleval pidama. Avaldaja viibib tööl 4 tundi päevas ja sel ajal hoiab last tuttav. Laps on Soomes lasteaiakoha järjekorras ja lubatud on hiljemalt nelja kuu pärast saada koht. Avaldaja on esitanud taotluse lastetoetuse saamiseks. Ta hakkab saama Soome riigilt: lastehoiutasu 180 eurot 17 senti + tasu alla 3-aastase lapse eest 336 eurot 67 senti ja üldine lastetoetus on 146 eurot 91 senti.

Maakohtu määrus 2. Maakohus rahuldas avalduse, lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes ning andis isikuja varahooldusõiguse täielikult üle avaldajale. Menetluskulud jäid menetlusosaliste endi kanda. Maakohus jättis rahuldamata taotluse esialgse õiguskaitse määruse tühistamiseks.

Avaldaja on esitanud tõendid lapse elukorralduse kohta. Seoses puudutatud isiku II seisukohaga avaldaja vanema tütreX kasvatusprobleemide kohta (I kd lk 96-107), tegi maakohus kindlaks, et lastekaitsespetsialistide poole pöördus abi saamiseks ja lapse paigutamiseks erikooli avaldaja ise. Tutvunud H. X poolt kohtule saadetud 01.10.2103 e-kirjaga (I kd lk 146-148), maakohus veendus, et ei ole alust H. X kasvatusküsimuste põhjal avaldaja vanemlikes oskustes kahelda. Maakohus jättis menetlusosaliste esitatud alaealise X Xga seotud tõendid arvestamata, kuivõrd need ei puutu käesolevasse vaidlusse ning nende käsitlemine antud asja lahendamisel kahjustaks ilmselgelt alaealise õigusi ja huve. Samadel põhjustel jättis maakohus tähelepanuta MTÜ Reservkorpuse esindaja S. Kollomi poolt esitatud dokumendid (I kd, lk 169-180), mis sisaldavad MTÜ

Reservkorpuse ja avaldaja vahelise võlgadega seotud vaidlusi ning alaealise H. X erikooliga seonduvat ega puutu asjasse.

Antud asjas ei ole tegemist hooldusõiguse äravõtmisega ega vaidlusega lapsega suhtlemise õiguse üle, vaid üksnes lapse kasvatamise olulistes küsimustes (sh esindusõiguse isikuja varahooldusõiguse küsimustes) hooldusõiguse reguleerimisega olukorras, kus vanemad koos ei ela ja ei suuda omavaheliste lahkhelide vms põhjusel ühiselt lapse kasvatamisel koostööd teha. Lapsele on vajalik tagada turvaline ja stabiilne elukeskkond ning võimaldada lapsega koos elaval vanemal teha otsustusi seoses lapse elukorraldusega.

Kuna lapse isa soov oli avalduse esitamise ajal (kohtu menetluses on lapsega suhtlemise korra määramine, tsiviilasi nr 2-13-7892) ja on siiani olnud eeskätt regulaarne suhtlemine lapsega, tema kasvamisega kursis olemine, ja lapse isa on ise korduvalt kinnitanud, et tema töö ei võimalda lapsega igapäevaselt tegeleda ja teda kasvatada, siis oli ja on lapse ajutise hooldusõiguse ja viibimiskoha suhtes emale otsustusõiguse andmine olnud lapse huvides ja põhjendatud. Muutunud ei ole asjaolud, mida maakohus tõi esile 16.09.2013 määruses, samuti 18.10.2013 määruses: laps on imik, kes on elanud kogu elu emaga ja on kohtunud isaga mõned korrad. Lapse vanemad elavad lahus ega soovi kooselu taastada ega ühise hooldusõiguse teostamisel koostööle jõuda, isa viibib töökohaga seoses sageli Eestist ära ning vanematel peavad ka ühise hooldusõiguse realiseerimisel säilima nende põhiseaduslikud õigused: õigus vabalt valida elukohta ja töökohta, sh valida oma eluja töökohta nii, et see võimaldaks vanematel ülal pidada nii ennast kui ka kõiki oma lapsi. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mis viitaksid, et puudutatud isiku I turvalisus oleks avaldaja juures ohus. Väikelapsel on parem igapäevaselt elada ja kasvada koos emaga. 21.11.2013 kirjas tunnistab lapse isa, et ei kujuta ette, kuidas tegelikult ühise hooldusõiguse teostamine toimuks. Eeltoodut arvestades maakohus jättis esialgse õiguskaitse tühistamise taotluse rahuldamata ning pidas vajalikuks avalduse rahuldada.

Määruskaebus 3. Puudutatud isik II palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata või saata asi maakohtule uueks lahendamiseks või lõpetada ühine hooldusõigus osaliselt, andes avaldajale otsustusõiguse lapse viibimiskoha suhtes. Puudutatud isik II palub tühistada maakohtu 16.09.2013 esmase õiguskaitse määrus ja jätta menetluskulud avaldaja kanda.

Maakohus on ületanud oma volitusi. Maakohus on käitunud lapse isa tõrjuvalt ja diskrimineerivalt. Maakohus ei andnud lapse isale õigust ja võimalust asja arutamisel kaasa rääkida. Maakohus ei andnud 2.10.2013 ärakuulamisel puudutatud isiku II lepingulisele esindajale sõna. Maakohus tegi määruse samal päeval, kui avaldaja esitas soomekeelsed dokumendid, andmata puudutatud isikule II võimalust hilinenult esitatud dokumentide osas seisukoht võtta.

Maakohus rakendas esialgset õiguskaitset ilma, et oleks esitatud ühtki tõendit lapse turvalisuse kohta Soome elukeskkonnas või antud puudutatud isikule II võimalust taotlusele vastu vaielda. Sellega lõi maakohus juba aegsasti olukorra, kus avalduse rahuldamata jätmine oleks olnud praktiliselt võimatu. Maakohus rahuldas avalduse ilma, et lapse esindaja oleks suutnud asjas seisukohta kujundada.

Maakohus ei selgitanud, miks oli ainuhoolduse määramine lapse huvides. On arusaamatu, miks maakohus leidis, et ühise hooldusõiguse teostamine on raskendatud või võimatu. Maakohus ei hinnanud tõendeid ega kaalunud argumenti, mille kohaselt puudutatud isik II ei ole vastu, et avaldajale antakse üle lapse viibimiskoha otsustusõigus, kui leiab tõendamist, et lapse huvides on Soomes elada, ja suhtlemisvõimalus on tagatud.

Maakohus ei ole proovinud asja kokkuleppeliselt lahendada. Maakohus on vabastanud avaldaja kohustustusest tõlkida kohtule esitatavad dokumendid eesti keelde, pannes puudutatud isiku II ebasoodsamasse olukorda menetluskulude kandmisel.

Vastused määruskaebusele ja edasine menetluse käik 4. Puudutatud isik I esindaja on seisukohal, et väikelapse emast lahutamine ei oleks ilmselt praeguses olukorras reaalne ning see ei oleks ka lapse huvides.

5. Eestkosteasutus palub jätta määruskaebus rahuldamata.

6. Avaldaja palub jätta määruskaebus rahuldamata.

7. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle ringkonnakohtule lahendamiseks.

Ringkonnakohtu seisukoht 8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uus määrus, millega avaldus osaliselt rahuldada.

PKS § 82 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest ja PKS § 116 lg 1 järgi on vanematel üldjuhul oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Vaidlust ei ole selles, et avaldaja ja puudutatud isik II on 14.11.2012 sündinud X X vanemad, kes lapse sünni järel said lapse suhtes ühise hooldusõiguse. Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus. Hooldusõigus tähendab PKS § 116 lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus). Vanema isikuhooldusõigus hõlmab PKS § 124 lg 1 ja § 126 lg 2 järgi mh vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda. Hooldusõigusliku vanema õigus määrata lapse viibimiskohta ja suhtlusringkonda hõlmab mh ka vanema õigust määrata, kus ja kellega koos laps elab, ning see loob ühtlasi eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks.

Kuni vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, peavad nad PKS § 118 lg 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust PKS § 118 lg 1 järgi omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Vaidlust ei selles, et avaldaja ja puudutatud isik II ei ela koos. Reeglina säilitavad vanemad alaliselt eraldi elades ühise hooldusõiguse lapse suhtes, st otsustavad üldjuhul lapsega seotud olulisi asju PKS § 145 lg 1 järgi endiselt ühiselt. Lapse igapäevaelu küsimusi otsustab PKS § 145 lg-te 2 ja 3 järgi see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Muus osas ei mõjuta vanemate lahuselu vanemate ühisest hooldusõigusest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega säilivad ühise hooldusõiguse korral mõlemal vanemal lapse suhtes üldjuhul võrdsed õigused ja kohustused, sh õigus määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda.

Avaldaja taotles maakohtult puudutatud isikult II täielikku hooldusõiguse äravõtmist ja temale ainuhooldusõiguse üleandmist.

Käesolevas asjas puudub avaldajal ja puudutatud isikul II üksmeel ühise hooldusõiguse teostamises, lapse ema süüdistab lapse isa hoolimatuses ja lapse isa juhib tähelepanu asjaolule, et lapse ema on vanema lapse kasvatamise delegeerinud riigile ja tema taotlusel on tütar X 2013 paigutatud Kaagvere Erikooli. Seega ei taga vanematevahelised suhted, vaatamata menetlusosaliste esindajate selgitustööle ja vanematega peetud läbirääkimistele kokkuleppel küsimuste lahendamist.

Ebaõige on määruskaebuse väide, et kohus ei suunanud vanemaid kokkuleppe sõlmimisele ja ei andnud menetlusosalistele võimalust oma seisukohti selgitada. Eestkosteasutuse arvamusel ei olnud lapsevanemad suutelised lapsesse puutuvates küsimustes ühist seisukohta valmis kujundama. Sellises olukorras võib kohus vanema taotlusel anda lapse elu puudutava küsimuse otsustamise õiguse üle ühele vanematest. Seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu lahend tuleb tühistada, kuna maakohus ei ole oma otsustust avaldajale ainuhooldusõiguse andmise kohta põhjendanud ja sellega on rikkunud TsMS § 465 lg-s 8 sätestatud määruse põhjendamise kohustust.

Arvestades asjas kogutud tõendeid, lapse kasvamise ja turvalisuse tagamisega seonduvat, leiab ringkonnakohus, et piirduda tuleb PKS § 119 järgi lapse viibimiskoha määramise küsimuse lahendamisega. Avaldajale tuleb anda, arvestades tekkinud olukorda, praegusi poolte suhteid, otsustamise aluseks tuvastatud asjaolusid, lapse viibimiskoha (mis tähendab lisaks lühiajalisele viibimisele ka vanemate lahuselu korral lapse elukoha määramise) ainuotsustusõiguse, säilitades muus osas ühise hooldusõiguse. Lapse viibimiskoha määramisõiguse üleandmine avaldajale tähendab ühtlasi avaldajale kohustust hoolitseda lapse eest ja kasvatada teda ise.

Käesoleval juhul ei pea ringkonnakohus põhjendatuks lõpetada vanemate ühine hooldusõigus täielikult ja see ei vastaks lapse huvidele. Nimetatu ei ole lapse huvidega kooskõlas, sest aastase lapse huvides on viibida praegu ema juures ja sellele ei ole sisulisi vastuväiteid esitanud ka puudutatud isik II. Maakohus ei tuvastanud asjaolusid ja avaldaja ei toonud esile, mis oleksid andnud kohtule aluse anda ainuhooldusõiguse täielikult ühele vanemale. Määruses puudusid põhjendused, miks maakohus otsustas vanemate ühise hooldusõiguse täielikult lõpetada. Tuvastatud ei ole, et puudutatud isik II kujutab endast ohtu lapsele või et vanematel oleksid kestvad ja tõsised lahkhelid last puudutavate küsimuste lahendamisel, mis ohutaksid lapse heaolu.

Samas ei anna määruskaebuse väited alust järeldusteks, et avaldaja ei saa talle lapse viibimiskoha ainuotsustusõiguse üleandmisel lapse eest hoolitsemisega hakkama. Eeltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse ja teeb uue määruse, millega rahuldab avalduse osaliselt.

Maakohtu määrus esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta tühistatakse TsMS § 386 lg 5 alusel, kuivõrd abinõu oli rakendatud menetluse ajaks TsMS § 378 lg 3 p 1 alusel (I kd, lk 53 - 54).

Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud määratud esindajate tasud, millised katab riik.

Ulvi Loonurm Margo Klaar Kaupo Paal