3-13-2426/26 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-13-2426 Otsuse tegemise kuupäev ja koht 11.03.2014, Tartus

Kohtunik Mare Priks Kohtuasi I.J. kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju nõudes 7500 eurot seonduvalt lühiajalisest väljasõidust loobumisega vangla süül. Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Menetlusosalised I.J. Tartu Vangla Resolutsioon Jätta I.J. kaebus haldusasjas 3-13-2426 rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 10.04.2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil Asjaolude kirjeldus

09.09.2013 on esitanud I.J. Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles soovib hüvitist 7500 eurot, kuna Tartu Vangla on kaebaja hinnangul rikkunud tema suhtes Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklite 2,3, 13 ja 14 sätteid ja Põhiseaduse § 13, 14 ja 15 sätteid. I. J. on taotlenud lühiajalist väljaviimist vanglast 15.05.2013, et käia vanaema matustel. Vangla on andnud loa lühiajaliseks väljasõiduks, kuid kaebaja suhtes oli kavandatud väljasõidul ohjeldusmeetmete kasutamine ning sõiduks kavandatud bussi tingimused ei vastanud kaebaja arvates nõuetele, kuna ruum transpordivahendis oli kaebaja arvates väiksem kui Euroopa Inimõiguste kohtupraktika kohaselt lubatud ning puudus turvavarustus, mistõttu I. J. loobus oma vanaema matustel osalemast, kuna leidis, et teda on diskrimineeritud ja alandatud.

Tartu Vangla on jätnud otsustusega 11.11.2013 nr 1-13/152-2 „Kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine“ kaebaja taotluse rahuldamata.

I.J. on pöördunud halduskohtu poole 05.12.2013 kahju hüvitamise nõudega 7500 eurot. Tartu Halduskohus on 19.12.2013 kohtumäärusega kaebaja riigilõivu tasumisest vabastanud ning võtnud kahjunõude menetlusse.

Kaebaja seisukohad, põhjendused ja taotlused

Kaebuses on I.J. märkinud, et soovis osaleda 15.05.2013 vanaema matusetalitusel, milleks vangla ka loa andis, kuid kaebaja jaoks olid vangla poolt loodud tingimused kaebajale väljasõiduks inimväärikust alandavad. Kaebaja väidete kohaselt rakendati tema suhtes ohjeldusmeetmeid – käeja jalaraudade kasutamine ning seejärel hakati kaebajat paigutama saatebussi, kus tingimused olid sellised, et vaba ruumi oli umbes 0,7 m2, kuhu kaebaja pidi ära mahtuma koos käeja jalaraudadega, samuti oli sõidukis puudu turvavöö. Kaebaja on märkinud, et vanglal puudus käskkiri ohjeldusmeetmete kohaldamiseks.

Kaebaja on märkinud, et vangla on püüdnud teda sihilikult alandada, kuna väljasõidul osales ka kaebaja vend V.J. (kinnipeetav), kelle suhtes ei kohaldatud jalaraudu ning teda ei paigutatud ka autos kõige pisemasse puuri. Kaebaja märgib, et vangla on talle tekitanud surmahirmu, alanduse ja ebakindlustunde seonduvalt sellega, et teda oleks viidud käeja jalaraudadega matusetalitusele, et kaebaja oleks pidanud sõitma kitsastes tingimustes ilma turvavööta, mistõttu kaebaja loobus matusetalitusele minekust. Kaebaja on väitnud, et vangla on tahtnud sihilikult kaebajat avalikult eksponeerida sugulaste ees käeja jalaraudade kasutamisega, et muuta tema lähedaste arvamust temast veelgi negatiivsemaks. Kaebuse täienduses jääb kaebaja samade seisukohtade juurde. Kaebaja on märkinud täiendavalt, et pärast nimetatud juhtumit on tal tekkinud ärevushood ja halvad unenäod. Kaebaja on juhtinud tähelepanu asjaolule, et transpordivahendis ei tohi isiklik ruum olla alla 0,8 m2 ning teades, et tuleb sõita ilma turvavööta, tekkis kaebajal mure oma elu pärast.

Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist 7500 eurot.

Vastustaja seisukohad ja taotlused

Tartu Vangla taotleb jätta kaebus rahuldamata. Vangla märgib, et I. J. suhtes tema väljaviimisel on olnud käeja jalaraudade kasutamine õiguspärane ja väljaviimiseks kasutatud bussis olevad tingimused ei olnud sellised, mis toonuks kaasa kahju hüvitamise taotluse rahuldamise. Vanglast väljaviimine ei toimu samadel tingimustel kui vanglasisesel saatmisel ühest punktist teise, seega on vajalik oluliselt tugevamaid julgeolekumeetmeid kasutada kinnipeetava transportimisel vanglaväliselt. Samuti ei nõustu vangla sellega, et vangla võiks mõjutada sugulaste arvamust kaebajast negatiivsemaks kui kaebajale on paigutatud käeja jalarauad, kuna arvamuse iseendast kujundab kaebaja ikka ise. Vastustaja on märkinud, et kaebusest ei selgu, mis mure kaebajal on tekkinud ning milles väljendub psüühiline trauma ning mis selle saabumist tõendab. Vangla on märkinud, et kaebaja vend V.J. käis ära vanaema matustel ning temale ei saabunud matusetalitusele transportimisel mingeid kahjulikke tagajärgi.

Vastuse täienduses märgib vastustaja, et kaebaja ei saa nõuda kahju hüvitamist selle eest mis oleks võinud juhtuda või aset leida või milliseid üleelamisi oleks tulnud kaebajal taluda, kui kaebaja oleks läinud vangla poolt ettenähtud tingimustel väljasõidule. Kaebaja oletused, mis oleks võinud juhtuda, ei oma mittevaralise kahju hüvitamise seisukohalt õiguslikku tähendust. Kaebaja on loobunud ise väljasõidust vanaema matusetalitusele, vangla ei ole kaebajat selleks sundinud.

Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus

Kohus asub seisukohale, et kaebus kahju hüvitamise nõudes tuleb jätta rahuldamata. Asja materjalide kohaselt on kinnipeetav I.J. esitanud 13.05.2013 taotluse vangla direktorile lühiajaliseks väljasõiduks sooviga osaleda vanaema matusetalitusel 15.05.2013 Tarvastu kalmistul asukohaga Tarvastu vald Tarvastu Viljandimaal. Tartu Vangla direktori käskkirjaga 14.05.2013 nr 6-1/214 on antud luba Tartu Vanglas karistust kandvale kinnipeetavale I.J. osaleda matusetalitusel ning viia kinnipeetav järelevalve all lühiajalisele väljaviimisele 15.05.2013 Tarvastu kalmistule. Tartu Vangla käskkirjaga 14.05.2013 nr 6-1/215 on antud luba viia järelevalve all kinnipeetav V.J. lühiajalisele väljaviimisele 15.05.2013 Tarvastu kalmistule vanaema matusetalitusele.

Kaebaja ei olnud rahul sellega, et tema suhtes on otsustatud kohaldada ohjeldusmeetmeid (käeja jalaraua kasutamine) kaebaja saatmisel ning kaebaja ei ole rahul saatmisbussi tingimustega, kuna teda pidi paigutatama ruumi, mis oli 0,7 m2, kuhu kaebaja pidi ära mahtuma koos käeja jalaraudadega ning saatmisbussis puudus ka turvavarustus. Samas märgib kaebaja, et tema venna suhtes ei kohaldatud jalaraudu, mistõttu leiab kaebaja, et teda on diskrimineeritud ja solvatud.

Tartu Vangla direktori korraldusega 14.05.2013 nr 1-2/244 on korraldatud süüdimõistetute Indrek ja V.J. 15.05.2013 väljasõit Tarvastu kalmistule matusetalitusele, kus on määratud saatjaks vähemalt kolm vanglateenistuse ametnikku, kellel on tulirelva ja teenistusrelvade kandmise õigus ja erivahendite kasutamise koolitus. Nimetatud korralduse kohaselt peab vangla tagama, et väljaviimine oleks korraldatud viisil, mis välistab saadetava põgenemise või muud saatmise häired. I.J. isikukirjelduste kohaselt on isik toime pannud raske isikuvastase kuriteo (vägivald võimuesindaja suhtes) ja röövimise, mistõttu tema saatmisel peeti vajalikuks kohaldada käeja jalaraudu, et vältida põgenemist või rünnet teiste isikute vastu. Korralduse kohaselt on käerauad paigutatud ohjeldusvööle ette. Samuti nähtub saateplaanist, et kinnipeetavate üle järelevalve tõhusamaks teostamiseks tuleb kohaldada käeraudu ning I.J. lisaks jalaraudu. Korralduse aluseks on vangistusseaduse (VangS) § 70 lg 1, justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 9 lg 2, justiitsministri 30.05.2006 määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 4 lg 1, § 6 lg 1, justiitsministri 06.12.2001 määruse nr

87 „Tartu Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p. 7 ning täiendavat haldusakti ohjeldusmeetmete kasutamiseks vanglavälisel saatmisel vangla andma ei pidanud, seega on kaebaja transportimisel lühiajalisele väljasõidule ohjeldusmeetmete kasutamine õiguspärane. Vanglast väljaviimine ei toimu samadel tingimustel kui vanglasisene liikumine, seega nõuab vanglast väljaviimine ka tugevamaid ohjeldusmeetmeid. VangS § 70 annab võimaluse kasutada ohjeldusmeetmeid kinnipeetava saatmisel ning jalaraudu võib kasutada ohjeldusmeetmena VangS § 69 tähenduses ning ainult kinnipeetava saatmisel. Riigikohtu lahendis 3-3-1-19-13 p.13 on selgitatud, et ohjeldusmeetmete kasutamine saatmisel on käsitletav toiminguna, mis välistab eraldi haldusakti andmise vajaduse.

Mis puudutab väljasaatmiseks kasutatud bussis olevaid tingimusi, et väidetavalt puudus seal turvavöö ning sõidutingimused olid lubatust kitsamad, ei pea kohus vajalikuks seisukohta võtta, kuna kaebaja on loobunud sõidust ning pole nimetatud tingimustes viibinud.

Kaebaja väide, et kaebaja kohkus sõidutingimustest ja ohjeldusmeetmete rakendamisest sedavõrd ära , et see on talle surmahirmu ja stressi põhjustanud ja hilisemalt ka unehäireid, ei ole usutav. Kohus nõustub vanglaga, et kaebajale võis hirmu tekitada see, et temast kui kinnipeetavast jääb sugulastele halb mulje, kuna peab viibima matusetalitusel käeja jalaraudades, mistõttu kaebaja otsustas väljasõidust loobuda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on sellise olukorra, et kaebaja oleks pidanud viibima matusetalitusel käeja jalaraudades ning järelevalve all, tekitanud kaebaja ise oma käitumise läbi, kuna kaebaja viibib süüdimõistetuna kinnipidamisasutuses ning seega kohalduvad talle vangistusega seonduvad nõuded.

Kohus peab vajalikuks märkida, et Tartu Vanglal ei ole olnud põhjust kaebajat eksponeerida ning tema suhtes põhjendamatult käeja jalaraudu kasutada, et sugulastele kaebajast halba muljet jätta. Kohus nõustub ka siinjuures vanglaga, et kaebaja oletused selle kohta, mis kõik võinuks teel kaebaja transportimisel juhtuda (oletatav avarii ja kartus surma saada) ei oma õiguslikku tähendust kahju nõude osas, kuna see on oletuslik.

Kohus on seisukohal, et kaebaja suhtes ei ole rikutud ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni punktide 2,3,13 ja 14 tulenevaid nõudeid. Nimetatud sätted puudutavad õigust elule, piinamise keeldu, õigust tõhusale menetlusele ja diskrimineerimise keeldu. Asjaolu, et kaebaja suhtes on kohaldatud ohjeldusmeetmeid, tuleneb vangistust reguleerivatest sätetest ning kaebajale ei ole põhjustatud rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kohus märgib, et inimväärika kohtlemise nõue on leidnud käsitlemist Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas, kus on rõhutatud, et teatud kannatused kaasnevad eelvangistuse või vangistuse kandmisega paratamatult.

Samuti ei ole kaebaja suhtes rikutud Põhiseaduse § 13, 14 ja 15 nõudeid, mille kohaselt on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele, õiguste ja vabaduste tagamisele kohtuvõimu poolt ning igaühe õigus pöörduda kohtu poole õiguste ja vabaduse kaitseks. Kohus märgib, et kaebaja õigused ei ole jäänud kaitseta, kaebaja on saanud pöörduda nii vangla kui kohtu poole ning tema pöördumised on lahendatud. Asjaolu, et kaebaja taotlusi ei ole rahuldatud, ei saa käsitleda Põhiseaduse § 13, 14 ja 15 sätete rikkumisena.

Olukorras kus kaebaja vennale V.J. ei kohaldatud ohjeldusmeetmena jalaraudu matusetalitusele sõitmiseks ja kaebajale oli määratud lisaks käeraudadele ka jalarauad, ei ole tegemist võrdse kohtlemise rikkumisega, kuna mõlema kinnipeetava ohtlikkust on hinnatud nende endi käitumise läbi. Vanglal tuli tagada, et väljaviimine oleks korraldatud viisil, mis välistab saadetavate põgenemise või mistahes muud saatmise häired.

Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 sisaldab nimekirja alustest, mille puhul võib nõuda füüsiline isik mittevaralist kahju, need on süüliselt väärikuse alandamine, tervise kahjustamine, vabaduse võtmine, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumine, au või hea nime teotamine. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (hirm, mure, nördimus, solvumine, stress või närveerimine, psüühiline trauma).

Kohus on seisukohal, et vangla on igati vastutulelikult käitunud mõlema kinnipeetava suhtes, andes võimaluse nii Indrek kui V.J. osaleda lühiajalisel väljasõidul matusetalitusel lähedase inimese ärasaatmisel. Kuna kaebaja on sellest keeldunud, on see olnud tema enda vaba tahe. Vangla ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, mille tagajärjel oleks saanud kaebajale tekkida valu ja kannatusi ning samuti pole tuvastatud vangla poolt kaebaja suhtes ebainimlik kohtlemine. Nagu kohus juba eespool mainis, on kaebaja enda käitumine põhjustanud tema enda jaoks antud olukorra.

Kaebaja on lugenud kaebuses ette kõik võimalikud kannatuste juhud, millest lähtuvalt saaks esitada mittevaralise kahju nõuet. Kaebaja on lisanud ka vend V.J. seletuskirja asjale, mis on antud sündmusest üle poole aasta hiljem ning on üles ehitatud subjektiivsetel asjaoludel, mis samuti ei ole aluseks kahjunõude taotlusele.

Eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et kaebus on täies ulatuses põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, resolutsioonist, selgitustest ning kirjeldavast ja põhjendavast osast.

/allkirjastatud digitaalselt/ Mare Priks kohtunik