3-13-1474/28 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Agu Timmi ja Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 11.03.2014, Tartu Haldusasja number 3-13-1474 Haldusasi P.G. kaebus Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri 03.04.2013. a otsuse nr 1020460294 tühistamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 22.10.2013. a määrus ja 13.12.2013. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P.G. määruskaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja P.G. Vastustaja Politseija Piirivalveamet (PPA) RESOLUTSIOON Jätta määruskaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 22.10.2013. a määrus ja 13.12.2013. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PPA Ida Prefektuur tegi 08.02.2012 P.G. ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1020460294. Vastavalt ettekirjutusele oli P.G. kohustatud Eesti Vabariigist lahkuma 30 päeva jooksul. Kohtute infosüsteemist (KIS) nähtuvalt on P.G. 08.02.2012. a lahkumisettekirjutuse halduskohtus vaidlustanud (3-12-301).

2. PPA Ida prefektuuri 03.04.2013. a otsusega pikendati lahkumisettekirjutuses sätestatud vabatahtliku lahkumiskohustuse tähtaega 30 päeva võrra kuni 03.05.2013.

3. P.G. esitas 08.07.2013 Tartu Halduskohtule Viru Maakohtu kaudu kaebuse nimetatud 03.04.2013. a otsuse tühistamiseks, õigusvastaseks ja tühiseks tunnistamiseks ja õiglase kompensatsiooni väljamõistmiseks. Lisaks palus kaebaja tema vabastamist riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel, riigi õigusabi määramist käesolevas asjas, kohtukulude väljamõistmist vastustajalt, kohtuliku arutamise tähtaja määramist ja otsuse esitamist kaebajale vene keeles. Kaebuse kohaselt ei pea kaebaja vaidlusalust otsust enda suhtes

2

soodsaks, kuna ilma rahaliste vahendite ja sotsiaalsete garantiideta on Eestis keeruline hakkama saada. Kaebaja soovib, et tema siinviibimine legaliseeritaks või korraldataks tema riigist väljasaatmine.

4. Tartu Halduskohtu 22.10.2013. a määrusega tagastati P.G.

kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Määruse kohaselt vaidlustas kaebaja kohtule teadaolevatel andmetel nii PPA 20.01.2012. a otsuse tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kohta (haldusasi nr 3-12-173) kui ka 08.02.2012 tehtud ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (haldusasi nr 3-12-301). Alates 09.03.2012 pikendas PPA haldusaktidega P.G. tehtud ettekirjutust Eestist lahkumiseks 30 päeva võrra ning kõik nimetatud haldusaktid on P.G. halduskohtus vaidlustanud. Käesolevas haldusasjas on jälle vaidlustatud järjekordne PPA otsus lahkumisettekirjutuse pikendamiseks. Kohus on kaebajale korduvalt arusaadavas keeles selgitanud, et PPA igakuised lahkumisettekirjutuse pikendamise otsused on talle soodsad haldusaktid, millega PPA ei riku tema õigusi ega tekita talle kahju ning mille kehtivus lõpeb päris harva enne seda, kui kaebaja esitab otsuse peale halduskohtule tühistamiskaebuse, mistõttu haldusakti tühistamine osutub võimatuks. Samuti juhtis kohus korduvalt kaebaja tähelepanu, et PPA lahkumisettekirjutuse pikendamise otsuste vaidlustamine ei aita teda eesmärgi saavutamisel, mis tulenevalt P.G. kaebuste esemest on seaduslikul alusel Eestisse elama jäämine. P.G. esitatud kaebus PPA 03.04.2013. a otsuse nr 1020460294 tühistamiseks ja talle varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel on analoogne varem kohtule esitatud kaebustega, milles P.G. vaidlustas ettekirjutuse pikendamiseks suunatud haldusaktid ning taotles nimetatud haldusaktidega talle tekitatud kahju hüvitamist. Sellest tulenevalt jääb kohus varem võetud seisukoha juurde ning ei pea vajalikuks seda korrata.

5. P.G. esitas 11.11.2013 määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 22.10.2013. a määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt on lahkumisettekirjutuse pikendamine eluohtlik ega saa väljasaadetava jaoks soodne olla. Pikendamisotsustega rikub PPA kaebaja õigust bioloogilisele eksisteerimisele ning tekitab kahju tema tervisele ja väärikusele. PPA lahkumisettekirjutuse pikendamise otsuse edasikaebamine ei ole seotud sellega, et saada seaduslik alus Eestis elamiseks või lahkumisettekirjutus tühistada, kuna viimase kahe aasta jooksul ei mõjuta PPA otsused kuidagi Eestis elamist ega Eestist lahkumise teostamist. Kaebajal ei ole võimalik lahkuda Vene Föderatsiooni ega mingisse muusse riiki. Lahkumisettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja lõppedes ei olnud PPA-l õigust lahkumisettekirjutust pikendada, kuna puudub selline põhjus, millest sõltub lahkumise teostamine lahkumisettekirjutuse pikendamisel. Pikendamine ei lahenda midagi. Määruskaebuses palus kaebaja veel järgmist: tunnistada lahkumisettekirjutuse pikendamise otsus õigusvastaseks ja tühiseks; tuvastada iga PPA toimingu ja lahkumisettekirjutuse pikendamise otsuse vastavus põhiseadusele; lõpetada PPA ebaseadusliku otsuse täitmine elu ja tervise võtmiseks kaudsete toimingute abil, s.t. lahkumisettekirjutuse pikendamise, mittedeporteerimise ja mittelegaliseerimise

ning vabatahtliku Eestist lahkumise mittegaranteerimise kaudu (põhiseaduse § 35); mõista PPA-lt välja kohtukulud; kompenseerida talle PPA poolt ebaseaduslikult tekitatud moraalne ja materiaalne kahju vastavalt kohtu õiglasele äranägemisele; tagada kohtuistungi audioja videosalvestus; määrata kohtuliku arutamise kuupäev.

6. Tartu Halduskohus tagastas 25.11.2013. a määrusega P.G. määruskaebuse PPA Ida Prefektuuri 03.04.2013. a pikendamise otsuse peatamise, toimingu tühistamise, õigusvastaseks tunnistamise, kohtukulude väljamõistmise, varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise ning kohtuistungil audioja videosalvestuse tagamise nõude osas. Määruskaebus

3

Tartu Halduskohtu 22.10.2013. a määruse tühistamiseks jäeti käiguta ning anti määruskaebuses esinenud puuduste kõrvaldamiseks aega 15 päeva alates määruse kättesaamisest. Määruse kohaselt ei lahenda kohus määruskaebusmenetluses halduskohtule esitatud esialgset kaebust sisuliselt. Samuti ei lahendata määruskaebusmenetluses uusi nõudeid, mida esialgses kaebuses ei esitatud. Seega pole võimalik läbi vaadata ühtegi määruskaebuses esitatud nõuet peale Tartu Halduskohtu 22.10.2013. a määruse tühistamise nõude. Halduskohus märkis, et määruskaebusest ei nähtu, et P.G. oleks määruskaebusele lisanud riigilõivu tasumist tõendava dokumendi või taotlenud määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamist. Seetõttu andis kohus kaebajale 15 päeva määruse kättesaamisest, et viimane saaks esitada menetlusabi taotluse või tasuda riigilõivu 15 eurot. Kohus hoiatas, et puuduste tähtaegselt kõrvaldamata jätmisel määruskaebus tagastatakse.

7. P.G. esitas 09.12.2013 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 25.11.2013. a määruse tühistamiseks osas, milles 11.11.2013. a määruskaebus tagastati. Määruskaebusele oli lisatud riigilõivust vabastamise taotlus ja täitmata majandusliku seisundi teatis. Määruskaebuse kohaselt esitas kaebaja juba kaebuses samad nõudmised, mis määruskaebuseski. Kohus ise keeldus esialgses kaebuses esitatud seaduslikke ja põhjendatud nõudmisi läbi vaatamast. Kaebaja hinnangul ei olnud temal selliseid nõudmisi, mille kohus kaebuse läbi vaatamata jätmisel välja tõi. Kohus demonstreeris kaebuse sisuliselt läbi vaatamata jätmisel oma põhimõttelist otsust, mistõttu on tegemist kohtu motiveeritud otsusega, mis kuulub edasikaebamisele kõrgemalseisvale kohtule. Kaebaja võis ringkonnakohtule esitada kõik samad nõuded, mis halduskohtulegi, olenemata sellest, et halduskohus neid ebaseaduslikult täies mahus ei lahendanud. Kaebaja rõhutab, et kohus on tema kaebuse eesmärki moonutanud. Määruskaebuses palus kaebaja veel, et ringkonnakohus vaataks tema kaebuse esimese astme kohtuotsuse peale läbi täies mahus, edastamata asja läbivaatamiseks esimese astme kohtule; mõista kohtukulud välja PPA-lt; tagada kohtuistungi audioja videosalvestus; määrata kohtuliku arutelu kuupäev; vabastada kaebaja riigilõivu või muude maksude tasumisest käesoleva kaebuse läbivaatamisel.

8. Tartu Halduskohus rahuldas 13.12.2013. a määrusega (tl 48-49) P.G. menetlusabi taotluse, vabastades ta riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel ning võttis kaebaja määruskaebuse Tartu Halduskohtu 22.10.2013. a määruse peale menetlusse.

9. Tartu Halduskohtu 13.12.2013. a määrusega (tl 50-51) jäeti rahuldamata P.G. menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks 09.12.2013. a määruskaebuse esitamisel ning andis riigilõivu tasumiseks tähtaja 15 päeva määruse kättesaamisest. Juhindudes HKMS § 111 lg-st 1, leidis halduskohus, et määruskaebus Tartu Halduskohtu 25.11.2013. a määruse osaliseks tühistamiseks on täiesti perspektiivitu ning jäi oma 25.11.2013. a määruses esitatud seisukoha juurde. Halduskohus viitas Tartu Ringkonnakohtu 22.10.2013. a määrusele haldusasjas nr 3-12-2527, millega ringkonnakohus jättis läbi vaatamata määruskaebuses esitatud uued nõuded ning ka kaebuses esitatud nõuded ja taotlused. Määruses sisaldus hoiatus, et riigilõivu tasumata jätmisel määruskaebus tagastatakse.

10. P.G. esitas 07.01.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 13.12.2013. a määruse (tl 50- 51) tühistamiseks. Määruskaebuses kordas kaebaja, et mittedeporteerimine ja mittelegaliseerimine on surmavalt ohtlikud; samuti, et kohus on tema kaebuse eesmärke valesti esitanud. Kaebaja leiab, et kohtuotsus on tühine, sest kohus pole teinud motiveeritud otsustust seaduse tähenduses. Määruskaebuses esitati ringkonnakohtule järgmised nõuded: vaadata asi läbi sisuliselt;

4

määrata kaebuse läbivaatamise kuupäev; vabastada kaebaja riigilõivude tasumisest kaebuse läbivaatamisel; määrata kaebajale riigi õigusabi ja vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest selle taotluse läbivaatamise eest; tuvastada esimese astme kohtu otsustuste õigusvastasus ja tühisus; määrata kaebajale õiglane kompensatsioon moraalse ja materiaalse kahju eest ja vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest õiglase kompensatsiooni suuruse määramise eest; nõuda kohtukulud sisse PPA-lt; tuvastada PPA otsuste tühisus ja õigusvastasus ja need tühistada.

11. Tartu Halduskohus võttis 09.01.2014 menetlusse P.G. määruskaebuse Tartu Halduskohtu 13.12.2013. a määruse tühistamiseks, jättis selle rahuldamata ning edastas lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Määruse p-s 11 selgitas halduskohus oma 13.12.2013. a määruse (tl 50-51) kohta, et analüüsis nimetatud määruses kohe 09.12.2013. a määruskaebuse perspektiivikust põhjusel, et kohus oli kaebaja majanduslikust seisundist teadlik ning kohus ei pidanud vajalikuks oma seisukohti korrata. Kohus leidis, et vaidlustatud määruses kaebaja majandusliku seisundi analüüsimata jätmine lõplikku otsust menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise osas ei mõjutanud ning seetõttu ei ole tegemist määruskaebuse rahuldamise alusega.

12. PPA esitas 20.01.2014 vastuse Tartu Halduskohtu 22.10.2013. a määruse peale esitatud määruskaebusele. Vastuse kohaselt on halduskohus antud määruses jõudnud õigele järeldusele, et vaidlustatud otsus on soodustav haldusakt ning kaebajal puudub õigus selle vaidlustamiseks. Koormavaks haldusaktiks on lahkumisettekirjutus. PPA viitas Riigikohtu 17.12.2013. a määrusele haldusasjas nr 3-3-1-74-13, kus leiti, et lahkumisettekirjutuse pikendamise otsuse vaidlustamine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik ega võimalda saavutada kaebuse eesmärki ning kõik pikendamise otsuse suhtes esitatud nõuded on ilmselgelt perspektiivitud.

13. Tartu Halduskohus jättis 22.01.2014. a määrusega (tl 76) P.G. määruskaebuse Tartu Halduskohtu 22.10.2013. a määruse tühistamiseks rahuldamata ning edastas määruskaebuse koos lisadega Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebused tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 22.10.2013. a ja 13.12.2013. a määrused muutmata. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt Tartu Halduskohtu 22.10.2013. a määruse (I) ning seejärel 13.12.2013. a määruse (II) peale esitatud määruskaebust.

I

15. Käesolevas haldusasjas on määruskaebuse esitaja vaidlustanud PPA 03.04.2013. a otsuse, millega pikendati talle Eestist lahkumiseks pandud kohustust 30 päeva võrra kuni 03.05.2013. Tartu Halduskohtu 22.10.2013. a määrusega tagastati kaebus HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Eelnimetatud sätete kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud (HKMS § 121 lg 2 p 1) ning kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2).

16. Ringkonnakohus on seisukohal, et puudub alus halduskohtu määruse tühistamiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et määruskaebuse esitaja on talle pandud lahkumisettekirjutuse halduskohtus vaidlustanud (haldusasi nr. 3-12-301). Ka on määruskaebuse esitaja

5

halduskohtus vaidlustanud PPA otsuse, millega talle keelduti elamisloa pikendamisest (haldusasi nr. 3-12-173). Eeltoodust võib järeldada kaebaja soovi vabaneda lahkumiskohustuse täitmisest. Halduskohus leiab õigesti, et eeltoodust tulenevalt saab lahkumiskohustuse täitmise pikendamist pidada kaebajale soodsaks haldusaktiks, kuna sellega pikendatakse kaebaja lahkumiskohustuse täitmise tähtaega. Riigikohus on leidnud, et kui kaebaja eesmärgiks on lahkumiskohustusest vabanemine, siis ei ole sellise soodustava haldusakti vaidlustamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 44 lg 1) ega võimalda saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2) (RKHK 17.12.2013. a määrus asjas nr. 3- 3-1-74-13, p 12). Vaidlustatud otsus võiks rikkuda kaebaja õigusi siis, kui see oleks tehtud kaebaja taotluse alusel ning sellega antaks kaebajale vabatahtlikuks täitmiseks lühem tähtaeg, kui kaebaja taotles, kuid käesoleval juhul sellist olukorda ei nähtu. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus kaebuse õigesti tagastanud ning ringkonnakohtul puudub alus määruskaebuse rahuldamiseks.

II

17. Halduskohtu 25.11.2013. a määruse p-ga 1 tagastas halduskohus kaebaja poolt 22.10.2013. a määruse peale esitatud määruskaebuse nõuete osas, milles paluti PPA Ida Prefektuuri 03.04.2013. a otsuse peatamist, toimingu tühistamist, õigusvastaseks tunnistamist, kohtukulude väljamõistmist, varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist ning kohtuistungil audioja videosalvestuse tagamist. Kaebaja esitas 09.12.2013 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 25.11.2013. a määruse p 1 tühistamiseks ning taotles ühtlasi enda riigilõivust vabastamist määruskaebuse esitamisel. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud halduskohtu 13.12.2013. a määrusega jäeti kaebaja menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata põhjusel, et kohtu arvates oli 09.12.2013 esitatud määruskaebus perspektiivitu.

18. Ringkonnakohus leiab, et ka nimetatud määruse tühistamiseks puudub alus. Halduskohus on õigesti viidanud HKMS § 111 lõikele 1, mis sätestab, et menetlusabi taotlejale antakse menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Nagu ringkonnakohus juba eelnevalt märkis, ei riku PPA 03.04.2013. a otsus kaebaja õigusi ega võimalda saavutada kaebaja eesmärki, milleks on lahkumiskohustusest vabanemine. Kuna kaebuse tagastamist tuleb seega pidada õiguspäraseks, on käesolevas vaidluses ainetud ka kõik määruskaebuse esitaja poolt PPA otsuse vaidlustamisel esitatud menetluslikud taotlused.

19. HKMS § 203 lg 1 järgi võib halduskohtu määruse peale määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite apellatsioonkaebuses, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 206 lg 1 teise lause kohaselt kontrollib halduskohus määruskaebuse saamisel, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Halduskohus selgitas 25.11.2013. a määruses õigesti, et määruskaebuse menetluses ei lahenda kohus määruskaebuse esitaja poolt halduskohtule esitatud kaebust sisuliselt. Määruskaebemenetluse korras on ringkonnakohtul võimalik kontrollida vaid halduskohtu määruse resolutsiooni õigsust. Sel põhjusel ei saa sellise määruse, millega halduskohus tagastas kaebaja nõuded, mis ei seondunud 22.10.2013. a määruse resolutsiooni vaidlustamisega, vaidlustamist pidada edukaks ning halduskohtul puudus HKMS § 111 lõikele 1 tuginedes alus määruskaebuse esitajale menetlusabi andmiseks.

6

Eeltoodust tulenevalt jääb ka halduskohtu 13.12.2013. a määruse peale esitatud määruskaebus rahuldamata ning halduskohtu määrus muutmata.

Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/