3-12-1586/25 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits, Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 11.03.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-1586 Haldusasi Rauno Lepa kaebus Tartu Vangla 12.06.2012. a käskkirja nr 6-2/984 ja 12.07.2012. a vaideotsuse nr 1-11/260-1 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 31.10.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Rauno Lepa apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Rauno Lepp Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Rauno Lepa apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.10.2012. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 10. aprillil 2014 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 12.06.2012. a käskkirjaga nr 6-2/984 tunnistati kinnipeetav Rauno Lepp süüdi Tartu Vangla kodukorra p 7.2.3 rikkumises ja karistati noomitusega. Käskkirja kohaselt solvas R. Lepp 16.05.2012. a kella 10:50 ajal meditsiiniosakonna töötajat. 05.06.2012. a distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt oli distsiplinaarmenetluse algatamise ajendiks nooremspetsialist-laborant Ü.V. ettekanne nr 1654, milles on fikseeritud, et kinnipeetav R. Lepp sisenes meditsiiniosakonnas omaalgatuslikult kabinetti nr 2235 eesmärgiga ennast kaaluda. Ü.V. andis kinnipeetavale teada, et ilma loata ei tohi seda teha ja andis korralduse lahkuda. Kinnipeetav väljus kabinetist ja ütles koridoris kõva häälega

2

järgmise kommentaari – Sellel on vist alaväärsuskompleks, eks ikka sellepärast, et on nii väike! On ikka keelaja. Ü.V. tundis ennast kinnipeetava kommentaarist solvatuna. R. Lepp esitas 12.06.2012. a käskkirja nr 6-2/984 kehtetuks tunnistamiseks vaide, mis jäeti 12.07.2012. a vaideotsusega nr 1-11/260-1 rahuldamata.

2. R. Lepp esitas 26.07.2012. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 12.06.2012. a käskkirja nr 6-2/984 ja 12.07.2012. a vaideotsuse nr 1-11/260-1 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole R. Lepp süüks pandud tegu toime pannud ja teda karistati õigusvastaselt. Kaebaja väitel viibis 16.05.2012. a meditsiiniosakonnas peale tema ka teisi kinnipeetavaid, kes nägid toimunut, kuid vangla ei ole pidanud vajalikuks välja selgitada, kas öeldu oli suunatud meditsiinitöötajale või mõnele kaaskinnipeetavale. Vangla töötaja võis kinnipeetavate omavahelisest jutust valesti aru saada. Ebaõige on vaideotsuses kirjutatu, et ettekandes sisalduvat on kontrollitud igakülgselt ning välja on püütud selgitada kõik tähtsust omavad asjaolud. Kaebaja ei nõustu ka vaideotsuse punktiga, kus väidetakse nagu poleks distsiplinaarmenetluse käigus kaebaja väljendanud soovi teatud tunnistajatelt ütluste võtmiseks. Kaebaja möönab, et ei ole ühegi võimaliku tunnistaja nime öelnud, kuid väljendas suusõnaliselt menetlejale soovi tunnistajate ülekuulamiseks. Vangla oleks saanud juuresviibinud kinnipeetavad tuvastada videokaamerate vahendusel või meditsiiniosakonnas vastuvõtul olnud kinnipeetavate nimekirja järgi, kuid vangla ei ole seda teinud. Oluline on distsiplinaarkaristuse tühistamine, sest sellega kaasneks automaatselt ka vaideotsuse tühistamine. Vaideotsuses on kaebaja vaides kirjutatut peaaegu täielikult eiratud, seega on vaideotsus põhjendamatu. Vangla on menetlenud antud asja pealiskaudselt ja pole arvestanud, et kaebaja viibib vanglas alates 16.03.2011. a ning selle aja jooksul pole temaga seoses toimunud ühtegi intsidenti ega distsipliinirikkumist.

3. Tartu Halduskohus jättis 31.10.2012. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsuse kohaselt eitas kaebaja 17.05.2012. a antud selgitustes toime pandud rikkumist ning avaldas, et meditsiiniosakonnas toimus kinnipeetavate omavaheline lõõpimine ning tema kulul tehti nalja. Kaebajale on arusaamatu, miks pidas Ü.V. öeldut enda kohta käivaks. Vanglal ei olnud võimalik videosalvestise vaatlusega 06.06.2012. a tuvastada, kes kinnipeetavatest läheduses viibisid, seega ei saanud ka isikuid tunnistajatena üle kuulata. Samuti ei olnud võimalik videosalvestisega kinnitada ega ümber lükata kaebaja ega ka Ü.V. ütlusi. Seega kontrolliti distsiplinaarmenetluse käigus kaebaja poolt avaldatut. Meditsiinitöötaja Ü.V. tundis end solvatuna, kuna kaebaja ütles kommentaari vahetult pärast Ü.V. poolt kaebaja keelamist, seega oli kommentaar suunatud Ü.V. le kui keelajale. Samuti on Ü.V. väitnud, et tundis ütleja hääle järgi ära ning seega puudub kahtlus, et solvangu ütlejaks oli keegi teine või et öeldu oli suunatud kellelegi teisele. Kaaskinnipeetav Meelis Vanaaseme on oma seletuskirjas väitnud, et meditsiiniosakonna töötaja solvamist ei toimunud. Distsiplinaarmenetluse materjalide põhjal on tuvastatud, et solvang oli suunatud Ü.V. le, kuna Ü.V. puhul on tegemist ebatavaliselt lühikest kasvu inimesega, kes on puudega isik ning R. Lepa poolt öeldud kommentaar Ü.V. suhtes oli vägagi solvav. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja suhtes distsiplinaar- ega vaidemenetluse läbiviimisel menetlusnorme rikutud. Kaebaja väited, et Ü.V. on teinud valesid järeldusi kinnipeetavate omavahelisest vestlusest ning vangla ei ole kõiki asjaolusid uurinud, on otsitud, kuna kaebaja soovib talle määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist. Vangla on kogunud piisavalt tõendusmaterjali ning püüdnud välja selgitada tähtsust omavaid asjaolusid. Kaebaja on saanud anda omapoolseid selgitusi ning menetluse käigus on kaalutud kõiki asjaolusid. Samuti on distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatud asjaolu, et kaebajat ei

3

ole varasemalt distsiplinaarkorras karistatud ning seega on peetud proportsionaalseks kohaldada kaebajale distsiplinaarkaristusena noomitust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. R. Lepp esitas Tartu Halduskohtu 31.10.2012. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus ega vangla ei põhjendanud, miks ei ole võimalik, et ettekande tegija eksis. Samuti ei selgu, kuidas saab ühe inimese jutt olla tõesem kui teise oma. Ettekande tegija sõnu ei tõenda peale tema isikliku arvamuse miski. Kahtlusi tekitab Ü.V. võime tekkinud olukorras sõnadest ja nende mõttest arusaamine. Õigluse seisukohast ei ole võimalik, et põhjapanevate tõenditeta mõistetakse üks osapool süüdi. Kaebaja esitas M.V. tunnistuse näol tõendi, mis kinnitab kaebaja sõnu. Tartu Vangla ei tõendanud asjaolusid ammendavalt ning lähtus ainult ühe inimese väärast sõnade tõlgendusest.

5. Vastustaja palub jätta R. Lepa apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja ei nõustu väitega, et distsiplinaarmenetluse raames ei ole rikkumist piisavalt tõendatud ning puuduvad põhjapanevad tõendid. Ü.V. koostas 16.05.2012. a ettekande nr 1654, millest nähtuvalt kasutas kaebaja tema suhtes solvavaid väljendeid ning tema tundis end sellest solvatuna. Distsiplinaarmenetluse käigus on Ü.V. 07.06.2012. a eluliselt usutavalt ning loogiliselt selgitanud menetlejale, millistele asjaoludele tuginedes on tema veendunud, et solvajaks on just kaebaja. Ü.V. ütlused on menetluse käigus üheks tõendiks, mida hinnatakse koos teiste asjas kogutud tõenditega. Distsiplinaarmenetluse protokollis on antud hinnang menetluse käigus kogutud tõenditele ning ütluste usaldusväärsusele. Asjaolu, et kaebaja rikkumine on tõendatud Ü.V. ettekande ja ütlustega, ei tähenda, et tõendid üldse puuduksid. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi usutavat põhjendust, miks Ü.V. eksis. Väited tema kulul lõõpimise kohta ei ole mõistetavad ega usutavad. Seevastu Ü.V. selgitab, et tundis solvaja ära, solvangut kasutati peale temapoolset keelamist ning öeldu seostus just eelneva keelamise ja Ü.V. kasvu eripäraga. Seega ei vasta tõele kaebaja väited, et kohus ei ole põhjendanud, miks on eksimus välistatud. Asjaolu, et kaebaja kohtu sellise seisukohaga ei nõustu, ei tähenda veel, et kohus oleks põhjendamiskohustust rikkunud. Etteheited halduskohtule, et kohus ei ole põhjendanud kaebaja poolt esitatud väidetele antud hinnangut, on paljasõnalised. Kohtuotsusest nähtuvalt on halduskohtus välja toonud asjaolud, miks peab kaebaja väiteid otsituteks. Seega on halduskohus ka põhjendanud, miks ei ole kaebaja seletused usaldusväärsed.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et R. Lepa apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.10.2012. a otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja ei pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks otsuse tühistamisele. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu otsuses toodud järeldustega, ei tähenda automaatselt seda, et halduskohus on teinud ebaõige otsuse.

7. Apellatsioonimenetluses käib endiselt vaidlus selle üle, kas kaebaja süü distsipliinirikkumise toimepanemises on tõendamist leidnud. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei ole kogunud küllaldaselt tõendeid distsipliinirikkumise toimepanemise kohta ja on otsuse langetamisel tuginenud ainult Ü.V. ütlustele ning on tähelepanuta jätnud tema ja M.V. ütlused, mis kinnitavad, et mingit solvamist ei ole toimunud.

4

Ringkonnakohus kaebaja taolise seisukohaga ei nõustu. Ü.V. on kinnitanud, et kaebaja solvas teda pärast seda, kui ta oli viimast keelanud kabinetti siseneda. Ta tundis kaebaja ära hääle järgi ja on kindel, et see solvang oli suunatud just temale. Vastustaja on distsiplinaarmenetluse protokollis (tl 10) märkinud, et kuna Ü.V. näol on tegemist ebatavaliselt lühikese inimesega (mis on tingitud tema puudest), siis on arusaadav, et kaebaja kommentaar puudutas teda sügavalt ja oli solvav. Halduskohus on õigesti tuvastanud ka selle, et kuigi vastustaja proovis kaamera salvestise abil tuvastada ka teisi samal ajal seal viibinud kinnipeetavaid, siis ei osutunud see võimalikuks. Seega on asjakohatu kaebaja väide, et vastustaja ei ole püüdnud asjas koguda täiendavaid tõendeid. Samuti ei näe ringkonnakohus alust kahelda Ü.V. ütluste õigsuses, kuna ka kaebaja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mis kinnitaksid, et Ü.V. annab tema suhtes valeütlusi. Tõepoolest on M.V. oma seletuses väitnud, et kellegi solvamist kaebaja poolt ei toimunud. Samas tuleb tema seletusse suhtuda kriitiliselt, kuna tegemist on kaaskinnipeetavaga. Kuna ringkonnakohus eelnevalt leidis, et puudub alus kahelda Ü.V. ütluste tõesuses ja asjaolud viitavad kogumis sellele, et solvang oli suunatud just temale, siis ei anna ka M.V. seletus alust distsiplinaarkaristuse tühistamiseks. Kuna kaebajat ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud, siis on talle rikkumise eest määratud noomitus igati proportsionaalne toimepanduga. Ka muud apellatsioonkaebuses toodud asjaolud ei anna alust otsuse tühistamiseks.

8. Kuna kaebaja oli nii halduskohtus kui ka ringkonnakohtus vabastatud menetluskulude tasumisest, siis menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Madis Ernits Agu Timmi