2-12-35577/181 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht

10. märts 2014, Tartu Tsiviilasja number 2-12-35577 Tsiviilasi J.V. hagi A.V. vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks ning A.V. vastuhagi J.V. vastu ühisvara jagamiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 3500 eurot + 3500 eurot Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 30. augusti 2013 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J.V. ja A.V. apellatsioonkaebused Kohtuistungi toimumise aeg

28. jaanuar 2014 Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja/vastuhagis kostja) – J.V. (ik: XXXX), esindaja advokaat Valeriy Gimaev Apellant (kostja/vastuhagis hageja) – A.V.(ik: XXXX), esindaja Aleksandr Jefimov

RESOLUTSIOON Tühistada Viru Maakohtu 30. augusti 2013 otsus ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist.

Menetluskulude jaotus Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asjas tehtavas kohtulahendis. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. J.V. (hageja) esitas 07.09.2012 Viru Maakohtule A.V. (kostja) vastu hagi abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Maakohus tegi asjas 15.05.2013 osaotsuse ja lahutas poolte abielu. Osaotsus on jõustunud. Hagiavalduse kohaselt abiellusid pooled 22.02.2002 Ida-Viru Perekonnaseisuosakonna Narva talituses. Kooselu lõppes 19.02.2010. Poolte ühisvara koosseis on järgmine: AS-ga SEB sõlmitud laenulepingust nr XXXX ja OÜ-ga Ehital Liising sõlmitud laenulepingust nr XXXX tulenevad kohustused ning sõiduauto Audi A2 (XXXX). Hageja palus jätta ühisvara hageja omandisse ja mõista kostjalt välja hüvitis hageja kasuks ühisvarasse kuuluvate kohustuste täitmisest vabanemise eest.

2. Kostja leidis, et poolte ühisvara koosseisu 19.02.2010 seisuga, mil abielusuhted lõppesid, kuulub lisaks hageja märgitud varale veel järgmine vara: AS-ga SEB sõlmitud laenulepingust nr XXXX tulenevad kohustused summas 539 eurot (8434,59 krooni) ja Swedbank AS-ga sõlmitud laenulepingust nr XXXX tulenevad kohustused summas 1272 eurot (19 902,59 krooni), kokku 1811 eurot. Laenud võeti perekonna huvides ja need tagastas kostja, makstes seega hageja eest 905,50 eurot. Abielu ajal soetati vara 5456 euro (85 377 krooni) väärtuses ning osteti hageja korteri remondiks ehitusmaterjale ja seadmeid summas 13 675 eurot (213 972 krooni). Kostja esitas 15.05.2013 maakohtule vastuhagi ühisvara jagamiseks, paludes jätta AS-ga SEB sõlmitud laenulepingust nr XXXX ja Swedbank AS-ga sõlmitud laenulepingust nr XXXX tulenevad kohustused kostja kanda ning mõista hagejalt välja hüvitis kostja kasuks ühisvarasse kuuluvate kohustuste täitmisest vabanemise eest, jätta abielu ajal soetatud vara hageja ainuomandisse ja mõista hagejalt välja kostja kasuks hüvitis enamsaadud vara arvelt ning kohustada hagejat hüvitama kostjale pool hageja korteri remondi kulutustest. Vastuhagi kohaselt on abielu kestel soetatud ühisvara koosseis ja väärtus, s.o 5950,14 eurot (93 099,40 krooni) kindlaks määratud hageja poolt 06.01.2011 kirjas kostjale. Kostja nõuab poole vara väärtuse hüvitamist, s.o 2975,07 eurot. Hageja korteri remondiks ostetud ehitusmaterjalide ja seadmete väärtus, s.o 13 215,68 eurot (206 780,40 krooni), millest kostja nõuab 6607,84 euro hüvitamist, on samuti kindlaks tehtud hageja 06.01.2011 dokumendis.

3. Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Vastuhagis toodud vara praegusel ajal puudub. Korteri remondiks tehtud kulutuste puhul ei ole tegemist ühisvaraga, vaid kostja kulutustega hageja lahusvarasse. Tegemist võiks olla alusetu rikastumise nõudega, mis on aga aegunud, kuna kulutused tehti 2007. a. Kõik laenud, mis abielu ajal võeti, kanti kostja arvelduskontole ja kostja käsutas raha. Kostja ei kasutanud raha pere huvides.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus rahuldas 30. augusti 2013 otsusega J. V. hagi ühisvara jagamiseks täielikult ja A. V. hagi ühisvara jagamiseks osaliselt ning jagas J. V. ja A. V. ühisvara võrdsetes osades järgmiselt:

- jättis J. V. omandisse sõiduauto Audi A2, registreerimismärgiga XXXX (väärtusega 3300 eurot) ning AS-ga SEB sõlmitud laenulepingust nr XXXX ja OÜ-ga Ehital Liising sõlmitud laenulepingust nr XXXX tulenevad kohustused;

- mõistis välja A. V. enam saadud ühisvara arvelt (ühisvarasse kuuluvate kohustuste täitmisest vabanemise eest) rahalise hüvitise J. V. kasuks summas 11 493,33 eurot;

- jättis rahuldamata A. V. nõude hüvitada talle abielu ajal soetatud vara summas 5456 eurot (85 377 krooni), kuna vastuhagi hageja on nõudest loobunud;

- jättis rahuldamata A. V. nõude hüvitada talle ehitusmaterjalidele tehtud kulutused ja remondikulutused summas 13 675 eurot (213 972 krooni) nõude tõendamatuse tõttu. Maakohus jättis Viru Maakohtu 7. mai 2012 määrusega J. 07-128749-VL osutatud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud riigi kanda ning muud menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kohaldas kohus poolte ühisvara jagamisel kehtivat perekonnaseadust ja asjade soetamise otsustamisel eelmist perekonnaseadust, kuna abieluvara omandati ja kohustused võeti enne 01.07.2010.

Riigikohtu seisukoha (3-2-1-42-13) järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb jagada nii enne kui ka pärast selle seaduse jõustumist ehk 1. juulit 2010 omandatud vara. Eeltoodud seisukohta ei muuda asjaolu, et poolte abielu oli lahutatud (või kooselu lõppes) enne kehtiva seaduse jõustumist. Nimetatud asjaolul ei ole PKS § 211 kohaldamisel tähtsust. PKS § 210 lg 2 järgi tuleb poolte ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadusest.

PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete järgi. Mõlemad pooled soovivad jagada abielus võetud laenude jääke seisuga 19.02.2010. Vastavalt endise PKS § 19 lg-le 1 loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks. Kohus luges tõendatuks, et kostja võttis 2007. a laenukohustused (AS SEB laenuleping nr XXXX ja Swedbank AS laenuleping nr XXXX) perekonna huvides, ostis asju, teenuseid jms. Hageja ei ole tõendanud, et raha kasutati kostja enda tarbeks. Ei ole usutav, et pooled, kes elasid kuni veebruarini 2010 koos ühise perekonnana, ei kasutanud raha pere vajadusteks.

Kummagi poole ainuisikuliselt tehtud laenumaksed tuleb tasaarvestada, kuna mõlemad pooled on soovinud jagada laenujääke kooselu lõppemise seisuga. Hageja on tasunud alates 19.02.2010 AS-ga SEB sõlmitud laenulepingust nr XXXX tulenevaid kohustusi 20 260,27 eurot (tl 50) ja OÜ-ga Ehital Liising sõlmitud laenulepingust nr XXXX tulenevaid kohustusi 7837,39 eurot (122 628,51 krooni) (tl 49). Kostja on tasunud AS-ga SEB sõlmitud laenulepingust nr XXXX tulenevaid kohustusi 539 eurot (8434,59 krooni) (II kd tl 24) ja Swedbank AS-ga sõlmitud laenulepingust nr XXXX tulenevaid kohustusi 1272 eurot (19 902,59 krooni) (II kd tl 25).

TsMS § 369 võimaldab nõuda ka tulevase kohustuse (kohustuse, mis pole veel sissenõutavaks muutunud) täitmist. Tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga. Samuti saab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus (3-2-1-42-13). Asjaolu, et kõik laenukohustused ei ole sissenõutavaks muutunud, ei tähenda, et hageja sellist nõuet kostja vastu esitada ei saa.

Nimetatud põhjendustel tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitis ühisvarasse kuuluvate kohustuste täitmisest vabanemise eest 13 143,33 eurot (28 097,66– 1811 eurot=26 286,66/2). Kohus arvestas sõiduauto jagamisel poolte soovi ja jättis auto hageja ainuomandisse. Hageja esitas sõiduki hindamise akti (II kd tl 51), mille kohaselt on sõiduki hind 2100–3000 eurot, kostja esitas auto.24.ee väljatrüki (II kd tl 154–155), mille järgi sarnase auto turuhind on 4500 eurot. Vara väärtuse määramisel tugines kohus TsMS § 233 lg-le 1, kuna väärtuse hindamiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine oleks ebamõistlikult kulukas.

Kohus arvestas keskmist poolte poolt nimetatud eseme väärtust ning leidis, et sõiduauto väärtuseks praegusel ajal on (2100+4500/2) 3300 eurot. Muud esemelist vara pooled jagada ei soovi. Kostja poolt kohtule esitatud vara nimekiri on kostja sõnul selgitus selle kohta, et laenud võeti perekonna huvides. Vara nimekirjast nähtub, milline vara abielu ajal soetati ja kelle omanduses see on, kuid kostja selle vara veelkordselt jagamist ei soovinud. Nimetatud põhjusel ei rahuldanud kohus kostja nõuet hüvitada talle abielu ajal soetatud vara summas 5456 eurot, kuna kostja on sellest nõudest loobunud.

Kohus jättis rahuldamata vastuhagi nõude hüvitada kostjale ehitusmaterjalidele tehtud kulutused ja remondikulutused summas 13 675 eurot (213 972 krooni). Eelmise PKS § 27 lg 3 järgi ei arvata lahusvara hulka neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka. Kohus leidis, et kulutused ei ole tõendatud. Kulutusi tõendavate dokumentidena esitatud poolte kirjavahetus ei kinnita vastuhagi nõuet.

Hageja selgituse kohaselt tehti korteris remonti 2007. a, kostja nõue alusetu rikastumise alusel on aegunud ning nimekiri, mis kunagi koostati, koostati mälu järgi. Hageja ei võtnud omaks, et tema korteri remondiks tehti kulutusi summas 13 675 eurot. Kostjalt väljamõistatavaks hüvitiseks jääb 11 493,33 eurot (hüvitis ühisvarasse kuuluvate kohustuste täitmisest vabanemise eest 13 143,33 eurot – ½ sõiduauto väärtus 1650 eurot). Kuna mõlemad pooled on riigilõivu tasumisest vabastatud, siis ei ole otstarbekas nõuda kostjalt hageja riigilõivu tasumise kohustuse täitmist.

Kohus vabastas kostja hageja riigilõivu tasumise kohustuse kandmisest majanduslikel põhjendustel ning jättis hagejale osutatud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud riigi kanda ja muud menetluskulud poolte endi kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. J. V. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 30. augusti 2013 otsuse tühistamist vastuhagi osalise rahuldamise ja sõiduki hindamise osas ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta vastuhagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub J. V. jätta A. V. kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) asus kohus seisukohale, et kohaldab ühisvara jagamisel kehtivat perekonnaseadust, kuid otsuse p-s 8 viitab vana PKS § 19 lg-le 1, mille järgi abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks. Jääb arusaamatuks, kas kohus kohaldas laenukohustuste jagamisel kehtivat või vana perekonnaseadust. Vaidlus puudus selle üle, et ühisvarasse kuuluvate kohustuste väärtused tuleb määrata 19.02.2010 seisuga. Selline lähenemine on kooskõlas ka Riigikohtu seisukohaga (3-2-1-38-10). Siinjuures tuleb teha vahet vara (sh kohustuste) väärtuse ja ühisvara koosseisu vahel.

Hageja tugines sellele, et väärtuse osas puudub poolte vahel vaidlus, samas leidis hageja, et ühisvara hulka kuuluva vara ja kohustuste koosseisu määramisel tuleb lähtuda PKS § 37 lg-st 1 ja §-st 38, millest tulenevalt kuuluvad jagamisele vara ja kohustused, mis on olemas varaühisuse lõppemisel. Poolte varaühisus lõppes Viru Maakohtu 15.05.2013 osaotsuse jõustumisega. Selleks ajaks ei kuulunud ühisvara hulka AS SEB laenulepingust nr XXXX ja Swedbank AS laenulepingust nr XXXX tulenevad kohustused, kuna neid kohustusi ei olnud varaühisuse lõppedes olemas ja seetõttu ei saanud neid jagada;

2) isegi, kui Swedbank AS-ga sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused oleksid varaühisuse lõppedes säilinud, ei kuulu need poolte ühisvara hulka. Swedbank AS-ga sõlmis laenulepingu kostja. PKS § 18 lg 1 sätestab, et ainult nende kohustuste, millised on võetud ühe abikaasa poolt ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, osas tekib abikaasadel solidaarkohustus. Seega pool, kes taotleb solidaarkohustuse tekkimise tuvastamist, peab tõendama, et on tekkinud solidaarkohustus. See tuleneb ka põhimõttest, et negatiivset asjaolu ei tõendata. Kohus jagas tõendamiskoormuse ebaõigesti. Swedbank AS-ga sõlmitud laenulepingust tulenevad kohtutused tuleb jätta ühisvara hulgast välja tõendamatuse tõttu;

3) leidis kohus ekslikult, et ühisvarasse kuuluva sõiduki väärtus on 4500 eurot. Hageja esitas sõiduki hindamise akti, mille järgi on sõiduki väärtus 1000 eurot. Hindamisaktis on leitud, et sõiduk ei kõlba edasimüügiks. Kohus võttis ebaõigesti aluseks 2100–3000 eurot, kuid see ei ole ühisvarasse kuuluva sõiduki turuväärtus, kuna tegemist on müügipakkumistega ehk sõidukitega, milliseid on ostes võimalik sihipäraselt kasutada. Lisaks on portaali www.auto24.ee pakkumiste puhul tegemist müügipakkumistega ning üldtuntud on asjaolu, et lõppkokkuvõttes on sõiduki hind 15–20% madalam.

6. A. V. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 30. augusti 2013 otsuse tühistamist osaliselt, kostjalt väljamõistetud summa tasumise tähtaegade ning ühisvallasvara jagamise nõude ja poole J. V. korteri remondile tehtud kulutuste hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega määrata, et A. V. on kohustatud välja maksma J. V. raha laenude (AS SEB laenuleping nr XXXX ja OÜ Ehital Liising laenuleping nr XXXX) tagasimaksmise ajakava kohaselt kummalegi võlausaldajale tehtavate maksete ½ igakuise summa ulatuses kuni kohtu poolt väljamõistetud summa täieliku tasumiseni, jätta abielu kestel soetatud vara J. V. ainuomandisse kohustusega hüvitada A. V. ühisvara osa kaotamine ning kohustada J. V. hüvitama A. V. pool kulutustest, mis olid tehtud

J. V. korteri remondiks. Lisaks palub A. V. J. V. välja mõista A. V. õigusabikulud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kohaldas kohus vääralt TsMS § 369, mõistes kostjalt välja ühisvarasse kuuluvatest kohustustest vabastamise eest 11 493,33 eurot ühekordse maksena. Kohtuotsus ei muuda laenulepinguid. Laenulepingute kohaselt on kostja laenude kaassaaja ja kostjal puudub kohustus maksta laenud tagasi ennetähtaegselt. Kui hageja ei maksa laenusid tagasi maksegraafiku kohaselt, esitavad AS SEB ja OÜ Ehital Liising nõuded ka kostjale kui solidaarvõlgnikule. See, et kostja on kohtuotsuse alusel tagasi maksnud poole laenudest hagejale, ei vabasta teda kohustustest AS SEB ja OÜ Ehital Liising ees. TsMS § 369 võimaldab esitada tulevikus korduvate kohustuste täitmise nõuet, mis kuuluvad sissenõudmisele pärast hagi esitamist, kuid ei anna õigust sisse nõuda edaspidiseid korduvaid kohustusi ennetähtaegselt ühekordse maksena;

2) esitas kostja vastuhagis abielu kestel soetatud ühisvallasvara jagamise nõude summas 5950,14 eurot. Vastuhagi lisaks oli hageja koostatud ja kostjale kohtueelses kirjavahetuses edastatud dokument, milles oli toodud vallasvara loetelu ja maksumus. Hageja argumendi, et kostja võttis kaks laenu hageja teadmata ning kulutas raha arvestamata perekonna huve, ümberlükkamiseks osutas kostja, et laene saadi 35 438 eurot ja vara soetati 36 045,84 euro eest ning esitas hageja koostatud ja kostjale poolte kohtueelses kirjavahetuses edastatud vara loetelud: hageja isiklike asjade loetelu, kostja isiklike asjade loetelu, kostja emale tehtud kingituste loetelu, hagejale tehtud kingituste loetelu, kostjale tehtud kingituste loetelu. Kohus küsis kostja esindajalt, kas kostja soovib ka seda vara jagada. Kostja esindaja sai aru, et kohus küsib uute vara loetelude kohta, ning avaldas, et kostja ei soovi seda vara jagada, selgitades, et need loetelud on esitatud tõendamaks, et kõik laenud kasutati perekonna huvides. Loeteludest nähtub, et nendes on toodud jagamisele mittekuuluv vara. Kohus laiendas põhjendamatult kostja esindaja vastust ka ühisvarale, mille jagamist kostja vastuhagis nõudis; 3) on abielu kestel soetatud ehitusmaterjalide, seadmete ja remondi koosseis ning maksumus (13 215,68 eurot) kindlaks määratud hageja poolt poolte kohtueelses kirjavahetuses. Vastavalt PKS § 27 lg-le 3 arvatakse remondile tehtud kulutuste maksumus poolte ühisvara hulka. Arvestades, et kõik kulutused tehti hageja vara parendamiseks, võib kostja nõuda hagejalt poolt tehtud kulutustest, s.o 6607,84 eurot.

7. A. V. vaidleb J. V. apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) põhjendas kohus kohtuotsuse p-s 7 varem kehtinud perekonnaseaduse kohaldamist ja kinnitas oma järeldusi viidetega Riigikohtu praktikale: PKS § 210 lg 2 järgi tuleb poolte ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadusest (3-2-1-36-11, p 18). Otsuse p-s 8 kohaldas kohus seadust vastavalt oma järeldustele otsuse p-s 7. Vastavalt PKS § 34 lg-le 2, kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Seega nii vana kui kehtiva perekonnaseaduse sätted lubavad arvestada poolte ühiskohustuste jagamisel hageja viidatud laenulepinguid; 2) sõlmiti laenuleping Swedbank AS-ga selleks, et rahuldada perekonna vajadusi. Kostja esitas arvutused ja tõendid, mis kinnitavad, et kõik neli laenu kulutati perekonna huvides. Laenuks saadi AS-lt SEB Pank 08.01.2007 laenulepingu nr XXXX alusel 22 369 eurot (350

000 krooni), AS-lt Ehital Liising 20.11.2007 laenulepingu nr XXXX alusel 8947 eurot (140 000 krooni), AS-lt SEB Pank 01.06.2007 laenulepingu nr XXXX alusel 1406 eurot (22

000 krooni) ja Swedbank AS-lt 14.07.2007 laenulepingu nr XXXX alusel 2716 eurot (42 500 krooni), kokku 35 438 eurot (554 500 krooni). Laenude saamisest (2007. a algusest) kuni 2010 veebruarini, kui pooled hakkasid elama eraldi, tegid abikaasad järgmisi kulutusi: hageja korteri remont 13 215,68 eurot (206 780,40 krooni), soetatud ühisvara 5950,14 eurot (93 099,40 krooni), kostja isiklikud esemed 1524,29 eurot (23 850 krooni), hageja isiklikud esemed 2189,61 eurot (34 260 krooni), kingitused kostja emale 1160 eurot (18 150 krooni), kingitused kostjale 746,49 eurot (11 680 krooni), kingitused hagejale 394,65 eurot (6175 krooni), sõiduauto Audi A2 (XXXX) 10 865 eurot (170 000 krooni), kokku 36 045,84 eurot (563 994,80 krooni). Andmed on võetud hageja esitatud dokumentidest poolte kohtueelses kirjavahetuses. Nendest nähtub, et ühisteks vajadusteks kulutati suurem summa, kui võeti laenuks. Lisaks puudus hagejal alates 2007. a töökoht ja stabiilne sissetulek, pooled kulutasid toidule, üürile ja hageja õppelaenu kustutamisele kostja palga arvel. Seega kõik laenukohustused võeti ühise majapidamise huvides, katmaks perekonna tavalisi vajadusi, ega ületa mõistlikku määra, mis vastab abikaasade elutingimustele; 3) arvestas kohus poolte nimetatud sõiduauto keskmist maksumust, mis on 3300 eurot (2100+4500/2). Hageja esitatud sõiduki hindamise akt ei saa olla õigeks tõendiks, sest ei ole teada akti koostanud A.L. kvalifikatsioon. Akt on vastuoluline: märgitud on, et üksikasjalikku läbivaatust ei õnnestunud teostada, kuna puudusid võtmed, järelduses on aga öeldud, et autol on realiseerimiseks ebarahuldav seisund, auto maksumus, arvestades kulumit ja vajalikku remonti, on umbes 1000 eurot. Hageja väidab, et autod müüakse 15–20% madalama hinnaga, kui pakutakse müügiks portaalis www.auto24.ee. Vastavalt portaali väljatrükile on sellise sõiduauto hinnaks (ja oluliselt suurema läbisõiduga) 4500 eurot, kui seda summat vähendada 20% võrra, siis 3600 eurot ehk 300 eurot rohkem kui kohus hindas.

8. J. V. vaidleb A. V. apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt:

1) kohaldas kohus TsMS § 369 õigesti. Riigikohus on asunud seisukohale (3-2-1-42-13), et TsMS § 369 võimaldab nõuda ka tulevase kohustuse (kohustuse, mis pole veel sissenõutavaks muutunud) täitmist. Viidatud sätte kohaselt võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Ühisvarasse kuuluvaid laene on pikka aega tasunud hageja ja laenud on tagatud hageja lahusvarasse kuuluvatele korteriomanditele seatud hüpoteekidega. Need asjaolud andsid aluse nõuda kostjalt tulevaste kohustuste täitmist, kuna oli piisav alus eeldada, et kostja ei täida neid kohustusi.

Kui kohus mõistaks laenujäägi välja osamaksetena, siis juhul, kui kostja makseid ei tasu, rahuldavad hüpoteegipidajad oma nõuded hageja korteriomandite arvel, mis tingiks uuesti kohtusse pöördumise. Hageja viitab Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-38-10 ning leiab, et kuna ühisvara ja kohustuste vahe on negatiivne, siis analoogia korras on võimalik saada kostjalt hüvitist ühekordse maksena selle eest, et laenukohustused jäävad hageja kanda ning kostja vabaneb kohustustest;

2) loobus kostja vallasvara jagamise nõudest. Kostja esitas vastuhagis nimekirja vallasvarast, mille jagamist ta soovis. Hageja esitas vastuhagile oma vastuväited. 08.08.2013 kohtuistungil küsis kohus kostja esindajalt: „Lisades näha asjad, mis jäänud kummgi poole valdusesse, neid asju enam jagada ei soovi?“ Kosja vastas: „Ei soovi, ainult laene.” Seega kostja loobus ühest nõudest kohtuistungil ja loobumine on nõuetekohaselt protokollitud (TsMS § 429 lg 2). Lisaks oli kogu menetluse kestel vaidlus ainult kohustuste, sõiduauto ja remondi maksumuse üle. Kostja ei väljendanud viimasel kohtuistungil oma seisukohti vallasvara osas, kuigi hageja oli esitanud vastuväited vallasvara kohta käivatele tõenditele;

3) puudub vaidlus selles, et kulutused remondile tehti 2007. a. PKS § 27 lg 3 hakkas kehtima 01.07.2010. PKS § 210 lg 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Perekonnaseadus ei sätesta, et enne kehtiva seaduse jõustumist tehtud kulutuste suhtes tuleb kohaldada kehtivat perekonnaseadust ehk PKS § 27. Kohus leidis õigesti, et kulutuste osas tuleb kohaldada alusetu rikastumise sätteid. Alusetu rikastumise sätete alusel on kostja nõue kulutuste hüvitamiseks aegunud. Lisaks ei ole kulutuste tegemine tõendatud. Hageja koostatud nimekiri ei ole omaksvõtt. Tegemist on poolte kirjavahetusega vaidluse lahendamise eesmärgil, mis ei ole pooltele siduv, kuna pooled kokkulepet ei saavutanud, ning seda ei saa tõendina kasutada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 30. augusti 2013 otsus tuleb tühistada apellatsioonkaebuste põhjendustest ja nendes esitatud põhjendustest olenemata ning

J. V. hagi A. V. vastu ühisvara jagamiseks ja A. V. vastuhagi J. V. vastu ühisvara jagamiseks tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist. Maakohus on asja arutamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ning see rikkumine ei ole kõrvaldatav apellatsioonimenetluses, mistõttu tuleb tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

10. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus täitnud olulises osas seadusest tulenevat selgitamiskohustust ning see asjaolu on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Maakohus on olulisel määral jätnud täitmata TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Maakohus ei ole arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Samuti on maakohus rikkunud TsMS § 329 lg-s 3 ja § 351 lg-tes 1 ja 2 sätestatut.

10.1. Asja materjalidest nähtuvalt taotletakse nii hagis kui vastuhagis ühisvara jagamist. Vastavalt PKS § 37 lg 1 esimeses lauses sätestatule varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel. PKS § 35 p 3 kohaselt varaühisuse varasuhe lõpeb, kui abielu lahutatakse. Nimetatud sätetest tuleneb. et ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Nähtuvalt asja materjalidest lahutati poolte abielu 15.05.2013 osaotsusega ning seega saab jagada ühisvara (kohustusi), mis olid olemas abielu lahutamise aja seisuga. Maakohus on otsuses leidnud, et mõlemad pooled soovivad jagada abielu ajal võetud kohustusi (laenujääke) 19.02.2010 seisuga. J. V. on nimetatud maakohtu seisukohta apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Maakohtu 15.05.2013 istungi protokollist (II kd, t.l 53) ei nähtu üheselt, et J. V. oli nõus kohustuste suuruse kindlaksmääramisega 19.02.2010 seisuga. Seetõttu on J. V. apellatsioonkaebus selles osas põhjendatud. Kuivõrd laenulepingutest nr XXXX ja nr XXXX tulenevad kohustused olid abielu lõppemise aja seisuga täidetud, siis oleks maakohus pidanud pooltele selgitama, kas nad soovivad jagada kohustusi 15.05.2013 seisuga või mitte. Siinjuures tuleb arvestada ka seda, et lisaks eelnimetatud kohustustele olid pooltel veel kohustused, mis tulenesid laenulepingustest nr XXXX ja nr XXXX.

10.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kõik laenukohustused on võetud perekonna huvides (enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 20 lg 2). PKS § 38 järgi ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Samal moel kohaldatakse seaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Tulenevalt PKS §-st 38 tuleb kohustuste jagamise puhul kohaldada VÕS-s kohustuste ülemineku kohta sätestatut (VÕS § 175 jj). Laenulepingutest nähtuvalt on lepingute üheks pooleks laenuandja (pank) ning käesolevas ühisvara jagamise menetluses ei ole võimalik otsustada laenulepingute ümberkujundamise üle. Võimalik on jagada kohustusi endiste abikaasade kui solidaarvõlgnike omavahelistes suhetes ning sellise jagamise raames oleks võimalik otsustada, kuidas jaguneb kohustuste täitmine solidaarvõlgnike sisesuhtes ning välja mõista ühelt endiselt abikaasalt teise kasuks (s.o arvestada ühisvara jagamise käigus) juba sissenõutavaks muutunud ja ühe poole poolt täidetud kohustus. Samas ei ole võimalik ühisvara jagamise käigus panna ühele endisele abikaasale kohustust tasuda teisele endisele abikaasale kolmanda isiku ees olevat kohustust (hüvitist), mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud ning seda olukorras, kus kolmanda isikuga sõlmitud lepingu lõpptähtaeg on kauges tulevikus (laenulepingu nr XXXX lõpptähtaeg 08.01.2027, laenulepingu nr XXXX lõpptähtaeg 20.10.2017).

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus pooltele selgitama PKS §-s 38 sätestatut ning vastavalt sellele lahendama kohustuste jagamise nõuded. Maakohtu tuginemine TsMS §-le 369 ei ole asjakohane ning on vastuolus PKS §-s 38 sätestatuga. A. V. apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud.

10.3. Põhjendatud on J. V. apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et maakohus on ebaõigesti määranud kindlaks poolte ühisvarasse kuulunud sõiduauto Audi A2 väärtuse. Riigikohus on 26.09.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12 asunud seisukohale, et ühisvara jagamisel lasub ühisvara väärtuse tõendamise koormus mõlemal poolel selliselt, et kui pool esitab tõendi jagatava ühisvara väärtuse kohta, siis peab teine pool juhul, kui ta ei nõustu teise poole esitatud tõendiga ühisvara väärtuse kohta, esitama omapoolse tõendi ühisvara väärtuse kohta. Käesolevas asjas on J. V. esitanud tõendi sõiduauto Audi A2 XXXX väärtuse kohta (II kd, t.l 51). A. V. esitatud Auto24.ee tõend (II kd, t.l 154-155) sarnase sõiduauto väärtuse kohta oleks asjakohane juhul, kui ei oleks esitatud tõendeid konkreetse sõiduauto väärtuse kohta. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel selgitama, et kui A. V. ei ole nõus J. V. esitatud tõendis märgitud sõiduauto väärtusega, peab ta tõendama vaidlusaluse sõiduki teistsugust väärtust. Maakohus on põhjendamatult arvestanud Auto24.ee tõendiga, samuti kohaldanud põhjendamatult TsMS § 233 lg-s 1 sätestatut.

10.4. A. V. taotles vastuhagis muu hulgas abielu kestel soetatud ühisvara summas 5950,14 euro jagamist. Maakohus jättis A. V. nimetatud nõude rahuldamata põhjusel, et A. V. loobus nimetatud nõudest. Maakohtu selline seisukoht on põhjendamatu, kuna maakohtu 08.08.2013 istungi protokollist (III kd, t.l 80) ei nähtu, et A. V. oleks nimetatud nõudest loobunud. A. V. apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud. Ringkonnakohus märgib, et kui hageja loobub hagist (mõnest nõudest), siis vastavalt TsMS § 429 lg-le 2 tuleb see selgesõnaliselt protokollida. Juhul, kui hageja loobub hagist (mõnest nõudest), siis selles osas lõpetatakse menetlus, mitte ei jäeta hagi (nõuet) rahuldamata (TsMS § 429 lg 1). Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus A. V. nimetatud nõuet menetlema.

10.5. A. V. taotles vastuhagis muu hulgas J. V. korteriomandile tehtud kulutuste hüvitamist. Maakohus on nimetatud nõude läbivaatamisel rikkunud selgitamiskohustust ning põhjendamatult jätnud A. V. vastuhagi selles osas rahuldamata. Vastuhagist nähtuvalt ja A. V. seisukohtadest nähtuvalt on ta teinud 2007. a kulutusi

J. V. kuuluva korteriomandi (Kangelaste V. ) remontimisel. Tegemist on J. V. lahusvarale tehtud kulutuste hüvitamise nõudega ning PKS § 210 lg 2 kohaselt tuleb lähtuda kuni 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse sätetest. Kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 2 kohaselt kohus võib abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Sarnane regulatsioon on sätestatud kehtiva PKS § 27 lg-s 3. Kuna A. V. vastuhagist nähtuvalt tegi ta kulutusi J. V. kinnisasjale, siis moodustab ühisvara Kangelaste V. korteriomandi väärtuse suurenemine seoses A. V. poolt tehtud kulutustega. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama A. V. , et tema kohustuseks on tõendada Kangelaste V. korteriomandi väärtuse suurenemine seoses remonditöödega (s.t korteriomandi väärtuste vahe enne ja pärast remonditööde tegemist). Juhul, kui J. V. ei nõustu A. V. esitatud tõenditega, on tal õigus esitada maakohtule omapoolseid tõendeid.

11. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 asunud seisukohale, et „Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist.“ Ringkonnakohus leiab, et kuna antud juhul on maakohus rikkunud eelmenetluses oluliselt selgitamiskohustust, siis tulenevalt Riigikohtu viidatud seisukohast on õigustatud asja saatmine maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist.

12. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt tuleb menetluskulude jaotus otsustada maakohtul vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja