3-13-55/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 7. märts 2014, Tartu Haldusasja number 3-13-55 Haldusasi OÜ Tavili kaebus Maksuja Tolliameti 06.12.2012. a otsuse nr 12.2-3/11614-2 tühistamiseks ning Maksuja Tolliameti kohustamiseks registreerida OÜ Tavili käibemaksukohustuslaste registris Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 28.03.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Tavili apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja OÜ Tavili Vastustaja Maksuja Tolliamet (MTA) RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. märtsi 2013. a otsus muutmata. 2. Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 07.03.2014, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vastavalt 04.10.2012. a korraldusele (tl 68) kontrollis MTA Põhja maksuja tollikeskus (PMTK) OÜ Tavili (registrikood 12112224) Eestis ettevõtlusega tegelemist käibemaksuseaduse (KMS) tähenduses. Sama korraldusega kohustati OÜ-d Tavili tõendama enda ettevõtlusega tegelemist 2012. a juulist kuni septembrini. Korraldus tuli täita 15.10.2012.

2. MTA PMTK 17.10.2012. a otsuse (tl 56) alusel kustutati OÜ Tavili käibemaksukohustuslaste registrist alates 23.10.2012, kuna äriühing ei täitnud õigeaegselt MTA 04.10.2012. a korraldust ning MTA-l puudus alus arvata, et OÜ Tavili tegeleb Eestis ettevõtlusega.

2

3. OÜ Tavili esitas 21.10.2012 MTA-le taotluse, milles palus möödalastud 15.10.2012 tähtaja ennistada ja MTA 17.10.2012. a otsuse kehtetuks tunnistada.

4. OÜ Tavili esitas 05.11.2012 MTA Lõuna maksuja tollikeskusele (LMTK) avalduse enda käibemaksukohustuslasena registreerimiseks alates 22.10.2012.

5. MTA PMTK andis 08.11.2012 korralduse nr 12.2-3/11614-1, millega kohustas OÜ Tavili esindusõiguslikku isikut 20.11.2012 kell 10.00 ilmuma maksuhalduri ametiruumidesse aadressil Lossi 19, Viljandi, andmaks äriühingu ettevõtluse kohta selgitusi, ning samuti esitama samaks kuupäevaks OÜ Tavili ettevõtlusega tegelemist või ettevõtluse alustamist kinnitavad tõendid, lähtudes KMS § 20 lg-st 41. OÜ Tavili juhatuse liige T.S. ilmus korralduses ettenähtud ajal maksuhaldurile selgitusi andma ning selle kohta koostati protokoll (tl 41-42).

6. OÜ Tavili koostas 28.11.2012 vaide, milles taotles 05.11.2012. a avalduse viivitamatut lahendamist ning 20.11.2012. a protokolli kehtetuks tunnistamist osas, milles sellega on vaide esitajale pandud kohustus esitada MTA-le täiendavaid dokumente.

7. MTA 06.12.2012. a otsusega nr 12.2-3/11614-2 jäeti OÜ Tavili 05.11.2012. a avaldus äriühingu käibemaksukohustuslasena registreerimiseks rahuldamata, kuna äriühingu poolt ettevõtlusega tegelemine ei olnud tõendatud.

8. MTA 20.12.2012. a vaideotsusega jäeti OÜ Tavili 28.11.2012. a vaie rahuldamata.

9. OÜ Tavili esitas 10.01.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse MTA 06.12.2012. a otsuse nr 12.2-3/11614-2 tühistamiseks ning MTA kohustamiseks registreerida OÜ Tavili käibemaksukohustuslaste registris. Kaebuse kohaselt on vaidlustatav otsus õigusvastane, kuna kaebaja taotluse lahendamisel esinesid menetluslikud minetused. Kaebuse põhjendused: a) Vaidlustatud otsuse allkirjastanud juhtivrevidendil S. Oraval ei olnud volitust, mistõttu on haldusakt vastuolus maksukorralduse seaduse (MKS) § 46 lg-ga 5. b) Haldusakt ei vasta MKS § 46 lg 3 p-s 5 sätestatud nõuetele, sest haldusakti andmiseks puudus faktiline alus ning see ei ühti ka haldusakti õiguslike põhjendustega. Järeldus, et OÜ Tavili tehingud ei ole tegelikud, ei põhine kõigil olemasolevatel tõenditel. c) Kaebaja taotlus tulnuks rahuldada, sest MTA-le 21.10.2012 esitatud arvete summad moodustasid 16 000 €, mis viitab kaebaja registreerimise kohustusele MTA poolt (KMS § 19 lg 1). d) Kaebaja ei nõustu otsuses toodud väitega, et deklareeritud tehingud ei ole tegelikud. Arvetel näidatud tehingute toimumise osas saanuks MTA kahtluse korral helistada kaebaja tehingupartnerile AS Tartu Mill, kuid seda tehtud pole. Seega MTA on otsuse teinud põhjendamatute kahtluste pinnalt. e) Ekslik on maksuhalduri järeldus, et esitatud pangakonto väljavõttelt ei nähtu piisavalt andmeid. Kui pangakonto väljavõtte loetavusega oli probleeme, saanuks need kõrvaldada või siis lasta kaebajal väljavõte uuesti edastada. f) Kuna maksuhaldur ei nõudnud oma 08.11.2012. a korraldusega kõiki kaebaja dokumente ning kaebaja esitas enda majandustegevust tõendavatest dokumentidest mõistliku valimi, on asjakohatu väita, et miski on puudu või ei ühildu. g) 20.11.2012. a ütluste protokoll on puudulik, sest umbes 2,5 h jutuajamise kohta pandi kirja vaid 0,5 lk teksti. Otsuse lk-del 2 ja 3 toodud etteheited on otsitud ja taotluslikud, mitte tingitud kaebajapoolsetest vähestest selgitustest. Otsuses tehtud järeldused kaebaja ütluste

3

vastuolulisusest on otsitud ja ebaloogilised, sest arvestatud ei ole asjaolusid, mis dokumentaalsete tõenditega kokku langevad. Kaebaja esitas 08.03.2013 täiendavad seisukohad, milles selgitas vastuseks vastustajale, et soovis enda käibemaksukohustuslaseks registreerimist alates 22.10.2012 põhjusel, et kuni selle ajani oli ta niikuinii registreeritud.

10. Tartu Halduskohtu 28.03.2013. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Otsuse kohaselt on kaebaja 05.11.2012. a avalduses (tl 40) esitatud andmed ja taotlused käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustuse tekkimise aja osas vastuolulised. KMS § 20 lg 2 kohaselt võib aga isik enda maksukohustuslasena registreerimiseks maksuhaldurile avalduse esitada ka siis, kui tal ei ole registreerimiskohustust veel tekkinud. KMS § 20 lg-st 41 tulenevalt pidi kaebaja esitama piisavalt tõendeid selle kohta, et tal eksisteerib iseseisev majandustegevus, mille käigus ta võõrandab kaupa või osutab teenust. KMS § 20 lg 41 annab maksuhaldurile ulatusliku otsustusruumi, s.o õiguse otsustada nii tõendite liigi kui ka piisavuse üle, ning viidatud sätte mõttega ei lähe vastuollu 08.11.2012. a korralduses (tl 18) kaebajale esitatud selgitus ja näited ettevõtluse kohta esitatavate võimalike tõendite kohta. Kaebaja 20.11.2012 esitatud tõendid ei olnud piisavad, tõendamaks kaebaja ettevõtlust ja käivet, mistõttu oli maksuhalduri poolt põhjendatud anda kaebajale täiendav võimalus esitada ettevõtlust ja käivet tõendavad dokumendid. Kaebaja neid dokumente ei esitanud, vaid esitas 28.11.2012 vaide. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal lasus KMS § 20 lõikest 41 tulenev kohustus maksuhaldurile tõendada, et ta tõepoolest ettevõtlusega tegeleb. Kui kaebaja leidis, et 20.11.2012. a protokolli viimases lauses kirjeldatud dokumentide esitamine ei ole asjakohane, siis võttis ta endale riski, et maksuhaldur ei pea tema ettevõtlust piisavalt tõendatuks. Soodustava haldusakti andmise menetluses ei teki maksuhaldurile täiendavat uurimiskohustust sellest, kui taotleja ise ei soovi maksuhalduriga koostööd teha. Kuna maksumenetlust reguleerivad seadused ei näe ette, et maksuhaldur peab arvesse võtma maksukohustuslase poolt erinevates menetlustes esitatud tõendeid, ja avalduses puudub sellekohane taotlus, siis kohtu arvates toimis maksuhaldur õigesti, kui ei arvestanud kaebaja 21.10.2012 esitatud tõendeid (arveid). Kaebaja pole mingil viisil tõendanud, et ta tegeleb ettevõtlusega ning maksuhalduril oli õiguslik alus jätta kaebaja käibemaksukohustuslaseks registreerimata. Vaidlustatud otsuse allkirjastamise osas möönab ka kohus, et otsuses on allkirjastamise õiguse alusena viidatud ebaõigesti kuni 31.11.2012 kehtinud käskkirjale. Sellele vaatamata ei muuda ebaõige viide otsust kehtetuks, kuna juhtivrevidendil S. Oraval oli otsuse allakirjutamise ajal volitus allkirjastamiseks jätkuvalt olemas (tl 38-39).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

11. OÜ Tavili 29.04.2013. a apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja ebaõigesti hinnanud tõendeid. Apellatsioonkaebuse põhjendused: MTA 11.12.2012. a vastuskirjast nähtuvalt arvestati vaidlustatud otsuse tegemisel väidetavalt kaebaja esitatud tõendeid, kuid kaebaja arvates tehti seda valikuliselt. Kõigi kaebaja esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta pole seisukohta võetud. Tõendite valikulist hindamist ei õigusta ka halduskohtu mainitud maksuhalduri veidi väiksem uurimiskohustus. Kuna avaldus käibemaksukohustuslasena registreerimiseks esitati 05.11.2012, siis pidanuks kaebaja majandustegevusega tegelemist hindama ka kõigi selle aja hetkel maksuhalduri käsutuses olnud teabe ja dokumentide alusel.

4

Halduskohus ei pööranud tähelepanu KMS §-s 20 lg-s 41 ette nähtud otsuse tegemise tähtaja ületamisele. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et 08.11.2012. a korraldust ei ole ammendavalt täidetud. Halduskohtu otsuse p-s 19 esitatud etteheide kaebajale on ekslik, kuna see põhineb vääral arusaamal, nagu võtnuks kaebaja endale ise lisakohustusi. Kaebaja ei saa maksuhalduri asemele asuda ja endale ise korraldusi anda. Seetõttu ei saa kaebajat ka ebaseadusliku korralduse täitmata jätmise eest sanktsioneerida, so jätta taotlust rahuldamata.

12. MTA palub 22.05.2013. a vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt on vaidlustatud MTA otsus põhjendatud ja seaduslik, selles on fikseeritud nii otsuse faktiline kui õiguslik alus (MKS § 46 lg 3 p 5). Halduskohus jättis põhjendatult otsuse tühistamata. Kohtu argumentatsioon ja arutluskäik tõendite hindamisel on loogiline ja jälgitav. Muuhulgas leidis kohus õigesti, et maksuhalduril on ettevõtlusega tegelemist tõendavate tõendite nõudmisel ja ka nende piisavuse hindamisel ulatuslik otsustusruum ning et kaebaja esitatud tõendid ei olnud piisavad, mistõttu oli maksuhalduri poolt kaebajale tõendamiseks täiendava võimaluse andmine põhjendatud. T.S. võttis endale 20.11.2012. a protokolli kohaselt kohustuse esitada täiendavad dokumendid kuupäevaks 03.12.2012, kuid esitas dokumentide esitamise asemel hoopis vaide, milles nõudis 20.11.2012 protokolli vastava osa kehtetuks tunnistamist. Õige on ka kohtu seisukoht, et KMS § 20 lg 4¹ puhul on tõendamise koormis eelkõige kaebajal kui taotlejal ning et kuna maksumenetlust reguleerivad seadused ei näe ette, et maksuhaldur peab arvesse võtma maksukohustuslase poolt erinevates menetlustes esitatud tõendid ja avalduses puudub sellekohane avaldus, siis on maksuhaldur toiminud õigesti. Halduskohus jõudis õigele järeldusele, et kaebaja esitatud dokumendid on ettevõtlusega tegelemise tõendatuks lugemiseks ebapiisavad. Apellatsioonkaebuse viide Tallinna Halduskohtu 10.01.2012. a otsusele haldusasjas nr 3-11-2373 ei ole asjakohane, sest seal on tegemist maksu määramise vaidlustamisega. Vastustaja märgib, et maksuhaldur lahendas 20.12.2012. a vaideotsusega OÜ Tavili 28.11.2012 esitatud vaide. 21.10.2012 saatis OÜ Tavili maksuhaldurile rea arveid. Seega ei olnud tegemist taotlusega, mille maksuhaldur lahendas kaebaja arvates ebaõigesti vaidena.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata ning sel põhjusel ja lähtudes HKMS §-st 108 lg 1 jäävad ka kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide ja vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste pinnal võimalik nõustuda kaebaja väidetega, nagu oleks Tartu Halduskohus 28.03.2013. a otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ja ebaõigesti hinnanud tõendeid. Vaidlusalune kohtuotsus on igati õiguspärane ja ringkonnakohus ei tuvastanud asja materjalide alusel ka ühtegi sellist menetlusnormi rikkumist, mis annaks aluse halduskohtu otsuse tühistamiseks.

Esitatud apellatsioonkaebuses kordab kaebaja suures osas juba kaebuses esitatud väited, millele on vastustaja omapoolse selgituse ja hinnangu andnud 07.02.2013. a vastuses ning mida ka halduskohus on juba vaidlustatud kohtuotsuses hinnanud.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus lühidalt siiski järgmist.

14. Vastavalt KMS § 20 lg-le 4¹ peab isik enda käibemaksukohustuslasena registreerimiseks tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust. Kui isiku

5

ettevõtlusega tegelemine või ettevõtlusega alustamine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda isikult lisatõendeid või koguda neid omal algatusel. Maksuhaldur otsustab registreerimise tõendite saamisest kolme tööpäeva jooksul. Maksuhaldur jätab isiku registreerimata, kui isik ei tegele ettevõtlusega või ei alusta ettevõtlust. Halduskohus on eeltoodust tulenevalt õigesti leidnud, et KMS ei sätesta konkreetselt, milliseid tõendeid tuleb isikul ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks maksuhaldurile esitada ja seega on maksuhalduril tõendite nõudmisel ning nende piisavuse hindamisel ulatuslik otsustusruum. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et KMS § 20 lg 4¹ mõttega ei läinud vastuollu maksuhalduri poolt 08.11.2012. a korralduses kaebajale antud selgitused ja näited võimalike tõendite kohta, mis tõendaksid ettevõtlusega alustamist või sellega tegelemist. Samuti on halduskohus jõudnud õigele järeldusele selles, et kaebaja poolt korralduse täitmiseks esitatud tõendid ei olnud piisavad, tõendamaks tema ettevõtlust ja käivet, mistõttu oli põhjendatud maksuhalduri poolt kaebajale täiendava võimaluse andmine, tõendamaks ettevõtlusega tegelemist ja käivet. Täiendavate tõendite esitamise võimaluse fikseeris maksuhaldur 20.11.2012. a T.S. i seletuse protokollis. T.S. võttis sellega endale kohustuse esitada täiendavad dokumendid 03.12.2012. Dokumentide esitamise tähtajast ja KMS § 20 lgst 4¹ tulenevalt pidi maksuhaldur seega otsustama kaebaja käibemaksukohustuslasena registreerimise hiljemalt 06.12.2012, mida vastustaja ka tegi. Täiendavate dokumentide esitamise asemel esitas kaebaja vaide, milles nõudis 20.11.2012. a protokolli vastava osa kehtetuks tunnistamist.

Eeltoodust tulenevalt märkis halduskohus õigesti ka seda, et KMS § 20 lg 4¹ puhul on tõendamiskoormis eelkõige kaebajal kui taotlejal. Kui isikul puudus soodustava haldusakti andmise menetluses soov maksuhalduri poolt küsitud tõendeid esitada, ei tekkinud maksuhalduril sellest täiendavat uurimiskohustust, sh kohustust asuda ise isiku väiteid tõendavaid tõendeid koguma. Maksuhalduri uurimiskohustus on vaidlusaluses menetluses väiksem, kui maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel.

15. Halduskohus leidis samuti õigesti, et kuna maksumenetlust reguleerivad seadused ei näe ette, et maksuhaldur peab isiku käibemaksukohustuslasena registrisse kandmise menetluses arvesse võtma maksukohustuslase poolt muudes menetlustes esitatud tõendeid ja avalduses puudus ka sellekohane kaebajapoolne taotlus, siis on maksuhaldur toiminud õigesti, jättes rahuldamata kaebaja avalduse registreerida ta käibemaksukohustuslaseks.

16. Kaebaja viide Tallinna Halduskohtu 10.01.2012. a otsusele haldusasjas nr 3-11-2373 ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna selles asjas oli tegemist maksu määramise vaidlustamisega, mille puhul maksuhalduri tõendamiskoormis on tõepoolest suurem. Lisaks sellele on ka vaidlusaluse ja kaebaja poolt viidatud maksuasjas asjaolud erinevad, mistõttu halduskohus ei saanud ega pidanud juhinduma teise halduskohtu poolt tehtud lahendist.

17. Asja materjalidest nähtuvalt lahendas maksuhaldur 20.12.2012. a vaideotsusega OÜ Tavili poolt 28.11.2012 esitatud vaide. 21.10.2012, so pärast käibemaksukohustuslaste registrist kustutamise otsuse tegemist, saatis kaebaja maksuhaldurile rea arveid. Seega ei olnud 21.10.2012. a taotluse näol tegemist taotlusega, mille maksuhaldur oli kaebaja arvates alusetult lahendanud vaidena.

18. Ringkonnakohus nõustub samuti halduskohtu järeldusega, et kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud dokumendid olid ettevõtlusega tegelemise tõendatuks lugemiseks ebapiisavad ning täiendava võimaluse tõendite esitamiseks jättis kaebaja kasutamata, esitades maksuhaldurile nn. valimi oma raamatupidamisdokumentidest, mis kaebaja arvates pidanuks

6

andma tunnistust sellest, et äriühing tegeleb ettevõtlusega. Seda, miks kaebaja poolt esitatud dokumendid (laua, riiulite ja laualambi ostu-müügileping jne) ei tõendanud tema ettevõtlusega tegelemist, on vastustaja piisava põhjalikkusega analüüsinud oma 06.12.2012.a otsuses.

19. Ka ringkonnakohtu hinnangul on Maksuja Tolliameti 06.12.2012. a otsus nr 12.2-3/11614-2 põhjendatud ja seaduslik, kuna selles on fikseeritud nii otsuse faktiline kui ka õiguslik alus ja tõendite analüüs ning maksuhalduri põhjendused. Seega ei ole alust kaebaja väitel, et vastustaja 06.12.2012. a otsus ei vasta MKS § 46 lg 3 p 5 nõuetele.

Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/