3-12-1488/87 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Agu Timmi Määruse tegemise aeg ja koht 07.03.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-1488 Haldusasi H.R. kaebus kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 310 000 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 05.04.2013. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kaitsepolitseiameti määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja H.R. Vastustajad Kaitsepolitseiamet, prokuratuur ja Justiitsministeerium RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.04.2013. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.R. suhtes alustati 26.04.2005 kriminaalmenetlust. 08.11.2005 peeti H.R. kahtlustatavana kinni. Põlva Maakohtu 10.11.2005. a määrusega võeti H.R. kuueks kuuks vahi alla. H.R. vabastati vahi alt Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 17.01.2006. a määrusega, kuna H.R. iga oli määruse kohaselt selleks ajaks läbi viidud kõik võimalikud menetlustoimingud, ta oli end kahtlustuses süüdi tunnistanud ja ise kriminaalmenetlusele aktiivselt kaasa aidanud. Kaitsepolitseiameti 17.01.2006. a määrusega kohaldati H.R. i suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu. H.R. ja tema elukaaslane K.T. vaidlustasid korduvalt kriminaalmenetluse käigus Kaitsepolitseiametnike tegevust uurimistoimingute teostamisel kõikides uurimiskaebemenetluse astmetes. Tartu Maakohtu eeluurimiskohtuniku 20.04.2006. a määrusega kriminaalasjas nr 1-06-2783 jäeti K.T. kaebus Riigiprokuratuuri määruse RP-2- 10/06/8 vaidlustamiseks rahuldamata, kuna kriminaalmenetluse käigus teostatud menetlustoimingud ei olnud kaasa toonud selliseid rikkumisi, mis oleksid võinud menetlusvälise isiku K.T. õigusi rikkuda. H.R. i kaebusele Riigiprokuratuuri 09.06.2006. a määruse nr RP-2-10/06/354-II peale, millega jäeti rahuldamata kaebus Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri 04.05.2006. a määrusele, vastas Tartu Maakohtu eeluurimiskohtunik 28.06.2006. a kirjaga, et seoses kohtueelse menetluse lõpuleviimisega lahendatakse kaebust kohtumenetluses juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) 10. peatüki sätetest. Tartu Ringkonnakohtu 21.12.2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-06-7969 mõisteti H.R. õigeks. Kohtulahendist nähtuvalt on H.R. i kaitsja apellatsioonkaebuses märkinud: „H.R. on kohtule seletanud, et kui ta viibis vahi all alates 08.11.2005, käis KAPO töötaja teda pidevalt mõjutamas ja ka ähvardamas, et ta rahasaamise omaks võtaks. Samuti on H.R. kohtuistungil põhjendanud, et ennast süüstavaid ütlusi andis ta seetõttu, et viibis 70 päeva vahi all, tahtis väga koju saada pere ja laste juurde. Lõpuks nõustus kirjutama alla sellele, mis ette öeldi. Siis vabastatigi vahi alt. Neid H.R. i ütlusi ei ole aga kohus otsuse tegemisel arvestanud. Seega on kaitsja hinnangul olnud kohtulik uurimine H.R. i osas ühekülgne ja puudulik ning see on viinud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele.“ Kõnealuses küsimuses ringkonnakohus seisukohta ei võtnud. Tartu Ringkonnakohtu 21.12.2011 otsus jõustus Riigikohtu 26.03.2012. a määrusega.

2. H.R. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse (laekus halduskohtule 16.07.2012) Justiitsministeeriumi, Riigiprokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti vastu. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale kriminaalmenetluse käigus mittevaralist kahju tervise kahjustamise ning au ja hea nime teotamisega. Kaebaja taotleb Kaitsepolitseiametilt ja prokuratuurilt solidaarselt välja mõista hüvitist

100 000 eurot tervise kahjustamise eest seoses vahistamise ja vahi all hoidmisega. Kaebaja leiab, et kuigi vahistamiseks andis loa kohus, esitas vahistamise taotluse kohtule prokurör uurija poolt kogutud andmete põhjal, mille sisu ei vastanud tõele. Seega puudus vahistamise alus. Kaebajat ähvardati, alandati, mõnitati ja sunniti ütlusi andma. Kaebajal on 16.03.2006 tuvastatud püsiv töövõimetus 80 % ulatuses. Alates 03.03.2008 on H.R. ile määratud raske puue. Kaebaja nõuab Kaitsepolitseiametilt ja prokuratuurilt solidaarselt kahjuhüvitise väljamõistmist summas 10 000 eurot ka kahju eest, mis tekitati tõkendi elukohast lahkumise keelu pikaajalise kohaldamisega. Kaebajal ei olnud enda sõnutsi võimalik perioodil 17.01.2006–26.03.2012 vabalt liikuda. Kuna kaebaja suhtes on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus, on selline vabaduse piiramine kaebaja õigusi ja vabadusi piirav. Prokuratuur ei kontrollinud piisava põhjalikkusega Kaitsepolitseiameti tegevust kohtueelsel uurimisel, mistõttu sai võimalikuks Kaitsepolitsei ametnike ebaseaduslik tegevus alates vahistamisest kogu kriminaalmenetluse vältel. Kaebaja leiab, et talle on tekitatud kriminaalmenetluse vältel tema kohta ajakirjanduses avaldatud teabega kahju. Kaebaja väitel on avaldatud teabega kahjustatud pöördumatult tema au, head nime ja tervist, mistõttu nõuab ta Justiitsministeeriumilt hüvitisena 200 000 eurot, sealhulgas tervise kahjustamise eest 100 000 eurot ning au ja hea nime teotamisega tekitatud kahju eest 100 000 eurot. Kaebaja leiab, et tema tervislik seisund ei ole paranenud pärast vahi all hoidmist ja osaliselt on see tingitud ajakirjanduses avaldatud mittetõestest artiklitest kaebaja kohta.

3. Tartu Halduskohtu 19.09.2012. a määrusega võeti kaebus menetlusse ja kaasati täiendavalt vastustajana Politseija Piirivalveamet, kuna kaebaja põhjendas algses kaebuses endale tervisekahju tekkimist osaliselt Võru arestimaja mittenõuetekohaste tingimustega.

4. Tartu Halduskohus jättis 11.12.2012. a määrusega kaebaja avalduse kaebetähtaja ennistamiseks Võru arestimaja mittenõuetekohaste tingimustega tekitatud kahju hüvitamise nõude tähtaja osas käiguta ning andis kaebajale täiendava tähtaja põhjendatud taotluse esitamiseks. Kaebajal tuli täpsustada lisaks kaebuses viidatud Tartu Vangla poolt arstiabi andmata jätmise ja tekkinud tervisekahju vahelist seotust.

5. H.R. esitas Tartu Halduskohtu 11.12.2012. a määrusele vastuse 27.12.2012 ning selgitas, et talle on kahju tekitatud Kaitsepolitseiameti uurijate ja prokuröri tegevusega, Võru arestimaja tingimused aitasid tervisekahju tekkimisele kaasa. Kaebaja rõhutas, et tervisekahjustuse tekitasid talle Kaitsepolitseiameti uurijad ja prokurör uurimise juhina ei võtnud uurijate ebaseadusliku tegevuse tõkestamiseks midagi ette. Kaebaja leidis, et arestimaja tingimused olid küll ebameeldivad ja alandavad ning aitasid tervisekahju tekkimisele kaasa, kuid tervisekahju tekitas psühhoterror, mida uurijad kasutasid.

6. Kaebaja palus võtta tõendina asja juurde kriminaalasjas nr 1-06-7969 Tartu Maakohtu Põlva kohtumajas 18.07.2011–05.08.2011 toimunud istungite protokollid, milles on tunnistajate ja kaebaja ütlused, mis tõendavad, et eeluurimisel antud ülestunnistused on suures osas saadud Kaitsepolitseiameti uurijate poolt sundi ja ähvardusi kasutades.

7. Tartu Halduskohus kõrvaldas 23.01.2013. a määrusega Politseija Piirivalveameti menetlusest.

8. Tartu Halduskohtu 05.04.2013. a määrusega ennistati H.R. i esitatud kaebuse kaebetähtaeg vahistamise ja vahi all hoidmisega tekitatud tervisekahju hüvitamise nõude osas, jäeti rahuldamata Kaitsepolitseiameti taotlused kaebuse läbi vaatamata jätmiseks või menetluse lõpetamiseks ning rahuldamata ka Justiitsministeeriumi taotlus kaebuse läbivaatamata jätmiseks. Määrusega rahuldati kaebaja taotlus dokumentaalse tõendi asja juurde võtmiseks ja võeti asja juurde kriminaalasjas nr 1-06-7969 Tartu Maakohtu Põlva kohtumajas 18.07.2011– 05.08.2011 toimunud istungite protokollid. Määruse kohaselt:

8.1. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 2 p 3 ei võimalda käesoleval juhul kaebust läbi vaatamata jätta, kuna selles sisaldub viide HKMS §-le 144, mille kohaldamist piirab aga HKMS § 145 p-s 3 toodud tingimus, et kaebust ei saa jätta läbi vaatamata, kui kaebajat ei ole eelnevalt kohtule vastamata jätmise tagajärgede eest hoiatatud. Kohus ei hoiatanud kaebajat 11.12.2012. a määruses nimetatud tagajärje eest, mistõttu jättis halduskohus Kaitsepolitseiameti taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks HKMS § 151 lg 2 p 3 alusel rahuldamata.

8.2. Halduskohus leidis, et kaebaja on rikkunud kaebetähtaega vahistamise ja vahi all hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Samas möönis kohus, et kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõudel oleks enne kriminaalmenetluse lõppemist puudunud eduväljavaated, kuna kaebaja oli esitanud uurijate tegevuse peale kaebuse ka uurimiskaebemenetluses, mille lahendamine edastati kohtueelse menetluse lõppemisel kriminaalasja lahendavale kohtule. Seega ei olnud halduskohus kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni pädev hindama kriminaalmenetluse raames kaebaja poolt vaidlustatud toimingute õiguspärasust (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 22.03.2013. a määrus nr 3-3-1-11-13, p 16–jj), ning tähtaegselt esitatud kaebuse oleks halduskohus ilmselt tagastanud. Seetõttu jättis halduskohus Kaitsepolitseiameti vastavasisulise taotluse rahuldamata.

8.3. Halduskohus leidis, et kaebetähtaeg tuleb ennistada HKMS § 71 lg 1 alusel. Riigikohtu halduskolleegiumi 19.04.2006. a määruse nr 3-3-1-26-06 kohaselt on tähtaja ennistamine võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul ning isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusele rajanevad teiste isikute õigused ja huvid. Kohus on seisukohal, et tähtaja ennistamine on õigustatud, kuna kaebaja võimalus oma õigusi tähtaegse kaebusega efektiivselt kaitsta oli kaebetähtaja jooksul oluliselt ja kestvalt takistatud. Samuti ei riiva kaebetähtaja ennistamine käesoleval juhul kolmandate isikute õigusi.

8.4. Halduskohus jättis rahuldamata Kaitsepolitseiameti taotluse kaebaja esitatud tuvastamisnõude läbi vaatamata jätmiseks, sest tuvastamisnõue on hüvitamisnõudega juba hõlmatud, kuna kaebaja väidete kohaselt tekitati talle kahju õigusvastase tegevusega, mille osas ei ole kriminaalmenetlust lõpetavas lahendis seisukohta võetud. Kriminaalmenetluse toimingute ja otsuste õiguspärasuse hindamine kuulub halduskohtu pädevusse (vt nt Riigikohtu üldkogu 11.12.2012. a otsus nr 3-3-1-75-11, p 21). Kuna menetlus kriminaalasjas on lõppenud, puudub kaebajal võimalus nõuda uurijate tegevuse õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses (vt Riigikohtu üldkogu 31.08.2011. a otsus nr 3-3-1-35-10, p 55). Seetõttu ei ole selle nõude läbi vaatamata jätmine põhjendatud.

8.5. Asjas nr 3-06-792 ei ole käsitletud uurijate õigusvastast tegevust menetlustoimingute läbiviimisel, millega tekitati kaebajale tervisekahju.

8.6. Justiitsministeerium leidis, et kaebaja poolt väidetav uurijate tegevus on karistatav karistusseadustiku (KarS) § 312 ja § 313 alusel, mistõttu tulnuks kaebajal esitada kuriteokaebus. Kuna kaebaja on esitanud uurijate tegevuse vaidlustamiseks kaebuse, mille prokuratuur jättis rahuldamata, siis järelikult leidis ka prokuratuur, et uurijate tegevuses ei esine asjaolusid, mis oleksid nõudnud kriminaalmenetluse alustamist lähtudes KrMS §-st 6. Viide KarS §-le 313 ei ole asjakohane, kuna kaebaja võeti vahi alla kohtumääruse alusel.

8.7. Kohus võttis kriminaalasjas nr 1-06-7969 Tartu Maakohtu Põlva kohtumajas 18.07.2011– 05.08.2011 toimunud istungite protokollid asja juurde, kuna kaebaja põhjendas oma soovi nendega tõendada asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kohus leidis, et tõendil on käesolevas asjas tähtsust. Lisaks on kaebaja võimalused oma väiteid kinnitavaid asjaolusid muul viisil tõendada vähesed.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kaitsepolitseiamet esitas määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 05.04.2013. a määruse tühistada. Määruskaebuse põhjendused:

9.1. Kaitsepolitseiamet juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et kaebus on ebaselge ning kaebaja on jätnud täitmata 11.12.2012. a kohtunõude. Kohtul oleks olnud võimalus kaebus HKMS § 55 lg 1 kohaselt käiguta jätta. Kuna kaebaja on korduvalt oma kaebust täiendanud ja muutnud, ei ole see enam ülevaatlik. HKMS § 49 lg 5 kohaselt võib kohus nõuda kaebuse teksti tervikuna esitamist, kui see lihtsustab asja lahendamist.

9.2. Kaitsepolitseiamet on jätkuvalt seisukohal, et tuvastusnõue Kaitsepolitseiameti uurijate ja prokuröri ebaseadusliku tegevuse peale ei ole lubatav. Vastustaja hinnangul vaidlustab kaebaja sisuliselt kohtueelse kriminaalmenetluse toimingut, mille vaidlustamiseks on erikord ette nähtud KrMS §-des 228–232. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja ja tema elukaaslane kriminaalmenetluse ajal esitanud mitmeid kaebusi Kaitsepolitseiameti ametnike ja prokuröri ebaseadusliku tegevuse peale. Seega kasutas kaebaja võimalust nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist. Halduskohtu viited Riigikohtu üldkogu otsustele nr 3-3-1-75-11 ja 3-3-1-35-10 on antud haldusasjas asjakohatud, kuna haldusasjas ei ole tegemist Riigikohtu poolt käsitletud erandjuhtumiga. Kaebaja nõue tuvastada Kaitsepolitseiameti uurijate ja prokuröri ebaseaduslik tegevus kohtueelses kriminaalmenetluses tulnuks lahendada eeluurimiskohtuniku määrusega KrMS § 231 sätete alusel. Justiitsministeerium on viidanud, et maakohus on otsuse tegemisel arvestanud menetlusaluste isikute seisundit ja asjaolusid kogumis (12.03.2012, p 3.5) ning halduskohus ei saa läbi viia sisulist kriminaalmenetlust tuvastamismenetluses halduskohtumenetluse seadustiku alusel (12.03.2012, p 3.6). Kaitsepolitseiamet nõustub Justiitsministeeriumi toodud seisukohaga ning leiab, et amet ei saa olla vastutavaks asutuseks maakohtu tegevuse osas.

9.3. Halduskohus on vääralt võtnud kriminaalasja istungiprotokollid haldusasja juurde. Nimetatud dokumentidega üritab kaebaja tõendada seda, et eeluurimisel antud ülestunnistused on suures osas saadud Kaitsepolitseiameti uurijate poolt sundi ja ähvardusi kasutades, kuid käesolevas haldusasjas ei kuulu nimetatud asjaolu tõendamisesemesse. Kaitsepolitseiameti ametnike ja prokuröri tegevuse seaduslikkust on juba kriminaalmenetluse käigus kontrollitud.

Lisaks ei ole kriminaalasja tunnistajate ütlused asjakohased, kuna nad ei ole otseselt uurijate ja prokuröri väidetava ebaseadusliku tegevusega seostatavad. Vastustaja hinnangul on nimetatud tõendid võetud asja juurde eelkõige seoses tuvastamisnõudega, mis vastustaja hinnangul ei ole lubatav.

9.4. Halduskohus rikkus kaebetähtaja ennistamisega HKMS § 38 lg 5 ja § 71 lg 3. Vastustaja hinnangul ei esitanud kaebaja kohtule mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks. Kaitsepolitseiamet on seisukohal, et halduskohtu 23.01.2013. a määrust tuleb käsitleda kui kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata jätmist, mistõttu ei ole kohtul enam võimalik tugineda 29.10.2012. a tähtaja ennistamise avaldusele.

9.5. Kaitsepolitseiamet ei saa käesolevas asjas vastustaja olla, sest maakohus ei ole kaebaja kohtueelses menetluses esitatud kaebusi Kaitsepolitseiameti ja prokuratuuri tegevuse peale lahendanud. Kohus ei ole selle asjaolu suhtes seisukohta võtnud. Kaebaja 27.12.2012. a vastusest kohtule nähtub, et kaebaja on esitanud 100 000-eurose mittevaralise kahju hüvitamise nõude tingituna üksnes asjaolust, et kaebus väidetava Kaitsepolitsei ametnike ja prokuröri ebaseadusliku tegevuse peale jäeti varasemalt kõikides kohtuastmetes lahendamata. Kui peaks selguma, et kaebajale on kahju tekitatud kohtu tegevusetusega, on vastavalt riigivastutuse seaduse § 15 lg 1 ja HKMS § 17 lg 3 kohaselt vastustajaks Justiitsministeerium, mitte Kaitsepolitseiamet.

10. Riigiprokuratuuri seisukohas Kaitsepolitseiameti määruskaebusele leitakse, et H.R. i kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes vahistamise ja vahi all hoidmisega põhjustatud tervise kahjustamise eest tuleb lõpetada kui varem kohtuliku lahenduse saanud, mittetähtaegne, halduskohtu pädevuse väline ja põhjendamatu nõue. Vastuse põhjendused:

10.1. Kaebaja ei ole kaebuses esinenud puudusi kõrvaldanud ega esitanud asjaolusid, mis õigustaksid kaebetähtaja möödalaskmist. Kaebaja ei ole välja toonud ka mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks.

10.2. Väidetavat uurijate ebaseaduslikku tegevust on hinnanud nii asja menetlenud ringkonnaprokurör kui ka Riigiprokuratuur. Ka kohus on nimetatud tegusid kriminaalasja kohtuliku arutelu käigus kontrollinud.

10.3. Kaebaja pidi uurijate väidetavast psühhoterrorist teada saama varem kui kolm aastat enne halduskohtule kaebuse esitamist, mistõttu on kaebus esitatud kaebetähtaega rikkudes. Menetlustoimingute seaduslikkuse kontrolli pädevus halduskohtul puudub ning kui uurijate väidetav ebaseaduslik tegevus jääb väljapoole menetlustoiminguid, on kaebus selles osas esitatud kaebetähtaega rikkudes.

11. Justiitsministeeriumi seisukohas Kaitsepolitseiameti määruskaebusele märgitakse järgnevat:

11.1. Kaebaja nõue on ebaselge. Kaebuses esitatud asjaoludest ei selgu, kes võiks kaebajale tekitatud tervisekahju eest vastutada.

11.2. Kaebajal on olnud mitmeid võimalusi väidetava tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks kriminaalmenetluse raames, neid võimalusi on ta ka kasutanud. Kaitsepolitseiameti uurijate ja prokuröri ebaseaduslik tegevus kriminaalmenetluses tulnuks lahendada eeluurimiskohtuniku määrusega KrMS § 231 sätete alusel. Justiitsministeerium leiab, et Kaitsepolitseiamet ei saa olla vastutavaks maakohtu tegevuse osas.

11.3. Justiitsministeerium on seisukohal, et haldusasjas nr 3-06-792 ei tuvastanud halduskohus Kaitsepolitseiameti ametnike ega prokuröri tegevuse õigusvastasust ning ka ei kontrollinud seda. Seega puudub selles osas jõustunud kohtulahend, mis takistaks halduskohtul käesolevas menetluses kontrollida Kaitsepolitseiameti ametnike ja prokuröri väidetavat õigusvastast tegevust. Samas leiab Justiitsministeerium, et tuvastamisnõue on põhjendamatu. Kaebaja väidab, et tema tervist on kahjustatud vahistamise ja vahi all hoidmisega, kuid vahistamise õiguspärasust olnuks jällegi võimalik kontrollida

kriminaalmenetluse käigus. Vaatamata sellele, kas kaebaja kasutas ettenähtud kriminaalmenetluse tagatisi, ei saa vahistamise aluse puudumise tuvastamine olla halduskohtu pädevuses. Kui vahistatud isikut ei mõisteta süüdi, on tal vahi all oldud aja eest õigus saada hüvitist vastavalt riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud korrale, kusjuures ei oma tähendust see, kuidas oli vahistamist põhjendatud või kas vahistatu seda vaidlustas.

11.4. Karistusseadustik loeb karistatavaks teoks uurija või prokuröri poolt vägivallaga ütluste andmisele sundimise (KarS § 312), samuti kohtumenetlust tagava toimingu ebaseadusliku kohaldamise (KarS § 313). Kaebaja ei ole esitanud kaebust kriminaalasja alustamiseks riigiasutuse väidetava ebaseadusliku ja kuritegeliku tegevuse uurimiseks. Sellise kaebuse esitamise korral oleks võimalik tõendada, kas Kaitsepolitseiameti või prokuratuuri ametnikud on süüdi nendes tegudes, mida kaebaja neile ette heidab. Kuigi isik ei ole kohustatud tema vastu toime pandud kuriteost teada andma, on küsitav, kas on põhjendatud kahjunõue väidetava seadusevastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks, kui sama tegu vastab karistusseadustikus kirjeldatud kuriteo tunnustele ja kannatanu ei ole astunud samme sellele teole karistusõigusliku hinnangu saamiseks kriminaalmenetluses.

11.5. Istungi protokollide käesoleva asja juurde võtmine ei ole põhjendatud, kuna tunnistusi andnud isikute väited ei saa tõendada konkreetselt kaebaja suhtes sunni ja ähvarduste kasutamist Kaitsepolitseiameti uurijate poolt prokuröri järelevalve all.

11.6. Justiitsministeerium ei pea kohtu põhjendusi kaebetähtaja ennistamise osas iseenesest vaieldavaks, ometi leiab Justiitsministeerium, et ennistamine ei võimalda kaebajal soovitud eesmärki saavutada, kuna ennistatud nõuete lahendamine halduskohtumenetluses ei ole õiguspärane, sest halduskohtumenetluses ei saa õiguslikult hinnata kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasust, sest nende toimingute hindamiseks kehtivad kriminaalmenetlusele omased tagatised ja järelevalvesüsteemid.

11.7. Kohtu poolt tekitatud kahju osas on õigeks vastustajaks Justiitsministeerium, kuid kohtu poolt kahju tekitamine on tuvastamata. Riigivastutuse seaduse regulatsiooni kohaselt saab kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamist nõuda siis, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo või kui Euroopa Inimõiguste Kohus on rahuldanud isiku individuaalkaebuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu asjaomases menetluses, kui rikkumine viis asja ebaõige lahendamiseni ja isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks. Nimetatud tingimused ei ole käesoleval juhul täidetud.

12. H.R. i vastuses määruskaebusele märgitakse järgnevat:

12.1. Kaitsepolitseiameti uurijate ja prokuröri ebaseadusliku tegevuse tagajärjel tekitatud kahju hüvitamisel tuleb tuvastada Kaitsepolitseiameti uurijate ja prokuröri ebaseaduslik tegevus kriminaalasja eeluurimisel. Kaitsepolitseiameti ametnikel ei olnud eeluurimise käigus soovi selgitada välja tegelikke asjaolusid, mistõttu ei olnud kaebaja vahistamine õigustatud.

12.2. Kaebaja ja tema elukaaslane on vaidlustanud Kaitsepolitseiameti uurijate tegevust, kuid neid kaebusi ei lahendatud sisuliselt. Kaebajale on Kaitsepolitseiameti uurijate ja prokuröri ebaseadusliku tegevuse tõttu tekitatud püsiv tervisekahjustus, mille eest on kaebaja õigustatud hüvitist saama. Tervisekahju on kaebajale tekkinud Kaitsepolitseiameti ametnike tegevuse tõttu, kelle tegevuse eest on vastutav Kaitsepolitseiamet. Tartu Maakohus ei saa kuidagi Kaitsepolitseiameti uurijate ja prokuröri ebaseadusliku tegevuse eest vastutav olla.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

14. Käesoleval juhul on Kaitsepolitseiamet esitanud määruskaebuse Tartu Halduskohtu 05.04.2013. a määruse resolutsiooni p-de 1, 2 ja 4 vaidlustamiseks, mille kohaselt ennistati kaebetähtaeg vahistamise ja vahi all hoidmisega tekitatud tervisekahju hüvitamise nõude osas, jäeti rahuldamata Kaitsepolitseiameti taotlused kaebuse läbi vaatamata jätmiseks või menetluse lõpetamiseks ning rahuldati kaebaja taotlus dokumentaalse tõendi asja juurde võtmiseks ja võeti seega asja juurde kriminaalasjas nr 1-06-7969 Tartu Maakohtu Põlva kohtumajas 18.07.2011–05.08.2011 toimunud istungite protokollid.

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et määruse resolutsiooni p 4, millega rahuldati kaebaja taotlus dokumentaalse tõendi asja juurde võtmiseks ja võeti asja juurde kriminaalasjas nr 1-06-7969 Tartu Maakohtu Põlva kohtumajas 18.07.2011–05.08.2011 toimunud istungite protokollid, ei ole edasikaevatav, kuna halduskohtumenetluse seadustiku regulatsioon ei sätesta vastavat võimalust. Menetlusosalistel on võimalik vaidlustada tõendite ebaõiget hindamist ja neile rajatud põhjendusi apellatsioonkaebuse esitamisega (HKMS § 180 lg 1), kuid praeguses menetlusstaadiumis tõendi asja juurde võtmise vaidlustamiseks võimalus puudub.

16. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebuse läbi vaatamata jätmine HKMS § 151 lg 2 p 3 alusel, kuna kaebaja ei ole vastanud kohtu nõudele ega kõrvaldanud olulisi puudusi, ei ole lubatud, kui kohus ei ole kohustuse täitmata jätmise tagajärgede eest kaebajat hoiatanud (HKMS § 144 lg 1 ja § 145 p 3). Kuna käesoleval juhul vastavasisuline hoiatus puudub, ei ole alust kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Lisaks ei ole ringkonnakohtu hinnangul tegemist olukorraga, kus kaebaja oleks jätnud halduskohtu 11.12.2012. a määrusele täies ulatuses vastamata. Oma 27.12.2012. a vastuses (II kd, tl 26–27) on kaebaja välja toonud isikud, kes talle väidetavalt tekkinud kahju on põhjustanud ning mis asjaoludel jäi kaebus halduskohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul esitamata.

17. H.R. esitas halduskohtule kaebuse vahistamise ja vahi all hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamise nõue kuulub halduskohtu pädevusse. Kahju hüvitamise vaidluste lahendamist KrMS §-des 228–232 sätestatud korras ei toimu. Teistsugust menetluskorda ei ole ette nähtud ka muudes eriseadustes. Kuna tegemist on teistsuguse menetluskorrata avalik-õigusliku vaidlusega, kuulub selle lahendamine HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtu pädevusse (vrd Riigikohtu üldkogu otsused haldusasjades nr 3-3-1-35-10, p 55 ja 3-3-1-85-09, p 71). HKMS § 4 lg 4 kohaselt on halduskohus pädev iseseisvalt hindama kõiki asjaolusid, millest haldusasja lahendamine sõltub, kui seadus ei sätesta teisiti. Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et halduskohus on kahjunõude lahendamisel pädev hindama kriminaalmenetluse toimingute või otsuste õiguspärasust „erandjuhtudel, kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses“ (Riigikohtu üldkogu 11.12.2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-75-11, p 21). Kuna kahjunõude lahendamisel tuleb kohtutel hinnata toimingute õiguspärasust, sest toimingute õigusvastasuse või õiguspärasuse tuvastamine on kahju hüvitamise üks eeldusi, on halduskohtul erandjuhtudel seega võimalik kahjuhüvitise nõude lahendamiseks võtta seisukoht ka kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasuse osas. Järelikult kui halduskohus leiab õigustatult, et tal on vastav kontrolliõigus olemas, ei ole kaebuse läbi vaatamata jätmine viitega sellele, et halduskohus ei saa kontrollida kriminaalmenetluses teostatud toimingute õiguspärasust, kuna selle kontroll kuulub üldkohtu pädevusse, põhjendatud.

18. Asjale lisatud materjalidest nähtuvalt on nii H.R. i elukaaslane K.T. kui ka H.R. ise vaidlustanud prokuratuuri ja uurijate tegevust kriminaalasja kohtueelse uurimise käigus (I kd, tl 22–46). K.T. kaebus jäi eeluurimiskohtuniku määrusega rahuldamata. H.R. esitas kaebuse ka Riigiprokuratuuri 09.06.2006. a määrusele nr RP-2-10/06/354-II. Kaebuses soovis H.R.

välja selgitada, kas Kaitsepolitseiameti ametnikud on rikkunud kriminaalmenetluse norme kohtueelses menetluses. Kuna 19.06.2006 saadeti süüdistusakt kohtusse ning kaebus Tartu Maakohtusse saabus 27.06.2006, vastas eeluurimiskohtunik 28.06.2006 H.R. ile, et seoses kohtueelse menetluse lõpuleviimise ja süüdistusakti kohtusse saatmisega lahendatakse H.R. i kaebus kohtumenetluses juhindudes KrMS 10. peatüki sätetest (vt I kd, tl 46). Seega ei võetudki uurimiskaebemenetluses lõplikku seisukohta kohtueelse menetluse õiguspärasuse osas. Vastav seisukohavõtt puudub nii Tartu Maakohtu 18.08.2011. a otsuses kui ka Tartu Ringkonnakohtu 21.12.2011. a otsuses, kuigi H.R. i kaitsja viitas apellatsioonkaebuses asjaolule, et H.R. i oli sunnitud teda süüstavaid ütlusi andma, kuna see võimaldas H.R. il vahi alt pääseda. H.R. tunnistati õigeks, kuna tema süü ei leidnud tõendamist, sellest ei saa aga järeldada, et kriminaalasja kohtueelse menetluse jooksul teostatud menetlustoimingud oleksid olnud õiguspärased. Ringkonnakohus nõustub seega halduskohtu 05.04.2013. a määruse p-s 24 esitatud põhjendusega, mille kohaselt kriminaalmenetluse lõppemise tõttu kriminaalasjas nr 3-06-7969 puudub kaebajal võimalus nõuda uurijate tegevuse õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses.

19. Ringkonnakohus ei nõustu seisukohaga, et kriminaalmenetluses läbiviidud menetlustoimingute õiguspärasust saaks kontrollida kriminaalmenetluse alustamisega Kaitsepolitseiameti ametnike suhtes KarS § 312 ja 313 sätestatud süütegude kahtlustuses. KarS § 312 süüteokoosseisu objektiivse külje täidetuks lugemiseks on vajalik vägivalla kasutamine ütluste andmisele sundimiseks. Vägivalla all tuleb mõista KarS § 120–122 sätestatud tegude toimepanemist. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa uurijate võimalikku tegu kvalifitseerida KarS §-s 120 sätestatud teo toimepanemisena. Lisaks ei ole täidetud ka KarS § 313 eeldused, kuna ei nähtu, et vahistamine ja vahi all hoidmine oleks olnud ebaseaduslik, sest olemas oli vahistamismäärus ning täidetud olid KrMS §-s 130 nimetatud eeldused. Isikule maksti alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahjuhüvitist seetõttu, et tema suhtes jõustus õigeksmõistev kohtuotsus, millega ei suudetud tema süüd antud kriminaalasjas tõendada. Halduskohus on 05.04.2013. a määruses põhjendatult leidnud, et kuna uurimiskaebemenetluses ei tuvastanud prokuratuur asjaolusid, mis oleksid kaasa toonud kriminaalmenetluse alustamise KrMS § 6 kohaselt, ei ole ka prokuratuur ise seisukohal, et oleksid täidetud KarS §-des 312 ja 313 toodu süüteokoosseisud. Lisaks on õigesti märgitud sedagi, et kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt ei pea isik teavitama tema suhtes toime pandud võimalikust süüteost, mistõttu ei saa kaebajale ette heita kuriteokaebuse esitamata jätmist.

20. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kahju hüvitamise nõude menetlemisel tuleb välja selgitada see, millise õigushüve kahjustamise eest isik kahjuhüvitist nõuab. Käesoleva kaebuse esemeks on isikule tervisekahju tekitamine tema vahistamise ja vahi all hoidmise tõttu. Kaitsepolitseiamet ja Justiitsministeerium on tähelepanu juhtinud sellele, et ei ole selge, kes on kaebajale kahju tekitanud. Ühe kahju tekitajana märgitakse ka kohut. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja vaatamata sellele, et ta on uuesti esitatud kaebuses (tl 153–158p) märkinud, et rikutud on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1, kuna kriminaalasja kohtulikul menetlemisel ei selgitanud kohtud välja, kas eeluurimisel saadud ütlused on saadud sunniviisiliselt, soovinud ikkagi kriminaalasja kohtueelse uurimise käigus tekitatud tervisekahju hüvitamist. Kohtu tegevusega tekitatud kahju hüvitamist tuleks analüüsida hoopiski riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1 valguses, kuid siinkohal tuleb nentida, et asja materjalidest ei nähtu, et oleksid täidetud nimetatud sättes toodud eeldused kahjuhüvitise nõudmiseks. Lisaks ei ole kaebaja kordagi maininud, et kohtu tegutsemine õigusemõistmisel oleks tema tervislikku seisundit mõjutanud. Vastustes määruskaebusele on mainitud sedagi, et isik on saanud juba alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitise. „Kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks on eriregulatsioon sätestatud üksnes alusetu vahistamisega tekitatud kahju osas, muus osas kuulub kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamine seega riigivastutuse seaduse reguleerimisalasse.“ (Riigikohtu üldkogu 22.03.2011. a otsus nr 3-3-1-85-09, p 110). Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse mõttest tulenevalt on nimetatud seaduse alusel kaitstavaks õigushüveks isiku vabadus, seega muude õigushüvede kahjustamisega tekitatu hüvitatakse muul õiguslikul alusel. Seaduse loogikast ei nähtu, et tervise kahjustamisega tekitatud kahjuhüvitis arvatakse kahjuhüvitise sisse, mis mõistetakse isikule välja alusetult vabaduse võtmise tõttu.

21. Kuna ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 05.04.2013. a määruse p-s 23 esitatud põhjendustega kaebetähtaja küsimuse osas, ei pea ta neid vajalikuks korrata. Ringkonnakohus mainib siinkohal, et ta ei nõustu Kaitsepolitseiameti väitega, et halduskohtu 23.01.2013. a määrust tuleb käsitleda kui kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata jätmist, mistõttu ei ole kohtul enam võimalik tugineda 29.10.2012. a tähtaja ennistamise avaldusele. Nimetatud määrusega kõrvaldas halduskohus menetlusest Politseija Piirivalveameti, seisukohta kaebetähtaja ennistamise küsimuses määruses ei võetud.

22. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.04.2013. a määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi