3-12-569/79 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 07.03.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-569 Haldusasi V.A. (A. ) kaebus Maksuja Tolliameti Ida maksuja tollikeskuse 06.03.2012. a maksuotsuse nr 12.2- 3/7019-38 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 12.09.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus V.A. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja V.A. Vastustaja Maksuja Tolliamet (MTA)

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde kaebaja esitatud Swedbank AS-i 07.02.2014. a tõend nr B06.02-200(237)-01/52.

2. Tagastada kaebajale AS Kaanon Kinnisvara 24.04.2012 koostatud „Eksperthinnang“ nr TLM-058/04/12 ja DTZ Baltic 19.04.2012 koostatud „Üüritasu konsultatsioon“ nr 1204-4689-02/KKü.

3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12.09.2012. a otsus muutmata.

4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

5. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi otsuse päises kõigil juhtudel initsiaalidega ning G. A. a ja E.K. nimed otsuse tekstis läbivalt initsiaalidega, jättes käesoleva resolutsiooni punkti avaldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 07.04.2014 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja on füüsiline isik, kes omas 2010. aastal Tallinnas seitset korterit, 24 liikmesust XXXXXXXX s ning nelja garaažiboksi. Lisaks omas kaebaja kõnealusel perioodil sõidukit Hyundai Getz. Aastatel 1999–2010 oli kaebaja MTA andmetel saanud tulu kokku XXXXXXXX krooni (XXXXXXXX ), kusjuures aastatel 2001–2003 ja 2007–2010 oli MTA andmetel kaebajal sissetulek puudunud. Kaebaja ei olnud esitanud kuni 2010. aastani ühtegi tuludeklaratsiooni.

2. MTA Ida maksuja tollikeskus kontrollis 07.10.2010. a korralduse nr 12.2-3/719-1 alusel kaebaja kui residendist füüsilise isiku 2008. ja 2009. aasta maksustatavaid tulusid, et selgitada välja deklareerimisele kuuluv tulu ja tasumisele kuuluv tulumaks.

3. 24.11.2010 esitas kaebaja 2008. ja 2009. aasta füüsilise isiku tuludeklaratsioonid, mille kohaselt sai kaebaja talle kuuluvate korteriomandite ja garaažibokside kasutusse andmise eest üüritulu 2008. aastal XXXXXXXX krooni ja 2009. aastal XXXXXXXX krooni.

4. 30.12.2011 koostas vastustaja kontrolli tulemusel täiendava kontrollakti nr 12.2-3/7019-29. 23.01.2012 esitas kaebaja MTA täiendavale kontrollaktile eriarvamuse (I kd, tl 119−122).

5. 06.03.2012 koostas maksuhaldur maksuotsuse nr 12.2-3/7019-38 (I kd, tl 8−26), millega kohustas kaebajat tasuma täiendavat tulumaksu 25 439,65 eurot. Maksuhaldur on seisukohal, et kaebaja on maksuhalduri eest osaliselt varjanud oma 2008. ja 2009. aastal saadud tulu. Kaebaja tulude ja kulude analüüsist tulenevalt ületavad kaebaja kulutused tunduvalt tema legaalseid sissetulekuid, mis viitab ilmselgelt täiendava, kuid deklareerimata tuluallika olemasolule. Kaebaja on 2008. aastal Swedbank AS-s oleva arvelduskonto nr XXXXXXXX ja limiidikonto nr XXXXXXXX kaudu teinud kulutusi kokku XXXXXXXX krooni ja 2009. aastal XXXXXXXX krooni. 27.07.2009 sõlmis kaebaja hooneühistu liikmesuse müügilepingu, millega omandas E.K. lt 24 liikmesust XXXXXXXX s XXXXXXXX , hinnaga XXXXXXXX krooni. 2008. aastal laekus kaebaja arvelduskontole XXXXXXXX krooni ja 2009. aastal XXXXXXXX krooni. Lisaks sai kaebaja 2008. aastal XXXXXXXX krooni sularahas XXXXXXXX korteriomandi müügist G. A. ale. Palgatulu kaebaja nimetatud ajal ei saanud. Seega ületasid kaebaja kulutused tulusid 2008. aastal XXXXXXXX krooni ja 2009. aastal XXXXXXXX krooni. Kuna kaebaja kulutused ületasid tema sissetulekuid, kujundas maksuhaldur maksubaasi kulupõhise hindamise teel ja määras tulumaksu tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 järgi tulusid ületavalt kulutuste summalt.

6. 19.03.2012 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 1−7), milles palub MTA 06.03.2012. a maksuotsuse nr 12.2-3/7019-38 tühistada.

- Kaebaja on seisukohal, et MTA teostatud kontrolli käigus tehtud järeldused ning selle alusel koostatud maksuotsus on tõendamatud ja põhinevad vaid oletustel, kuna puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et ta oleks kontrollitaval perioodil tegelenud äritegevusega, millest ta oleks võinud saada tulu. Maksuotsuses puudub kaebaja poolt kontrollitaval perioodil saadud deklareerimata tulude majanduslik arvestus. Samuti ei ole maksuotsuses viidatud, millise äritegevusega kaebaja tegeles ning millal kaebaja täiendavat maksustatavat tulu sai. Maksuhaldur ei pööranud kontrolli teostamisel tähelepanu asjaolule, et kontrollitava perioodi alguseks oli kaebajal sääste nii sularaha, valuuta kui väärtusliku vallasvara näol, mille olemasolust kaebaja maksuhaldurit ka teavitas. Samuti teavitas kaebaja maksuhaldurit sellest, kui suures summas rahalisi väljamakseid sai ta juriidilistelt isikutelt perioodil 1982–2001, ning kui palju rahalisi vahendeid, valuutat ja vallasvara perekonnalt perioodil 1985–2007. Kaebaja selgitab, et raha, mis ta oma arvelduskontole jooksvate kulude katmiseks kandis, võttis ta oma eelpool nimetatud säästudest. Maksuotsuse tegemisel ei arvestanud maksuhaldur kaebaja esitatud selgituste ja argumentidega ega rahuldanud ühtegi kaebaja taotlust.

- Kaebaja hinnangul ei ole maksusumma määramine hindamise teel põhjendatud, kuna tulusid ületavad kulutused on tehtud kaebaja varasemate säästude, isalt ja vennalt saadud pärandvara ja emalt saadud raha arvel. Maksumenetluses antud korduvates selgitustes on kaebaja põhjendanud säästude tekkimist eduka vahendusja müügitegevusega perioodil enne 2001. aastat. 2004. aastal andis kaebaja oma heale tuttavale E.K. le XXXXXXXX krooni laenu ning XXXXXXXX XXXXXXXX liikmesuse müügilepingust tulenevad kohustused tasaarvestas kaebaja E.K. laenukohustusega. Seega on lepingu nr 3034 (I kd, tl 137−138 pöördel) alusel ostetud garaažiboksid kaebaja kulu, mitte maksustatav tulu 2009. aasta eest. Sularaha garaažibokside eest tasus kaebaja E.K. le 14.11.2004. aastal, mida tõendab notariaalselt tõestatud leping nr 3034, E.K. allkirjaga võlakiri 14.11.2004 (I kd, tl 124) ning tehingu osapoolte tunnistused. Kaebaja möönab, et võlakirja originaal oli hävitatud, kuid säilinud on koopia võlakirjast, mille ehedust kinnitas oma allkirjaga ka E. K. , kes selle võlakirja koostas. Lepingu tekstist ja osapoolte selgitustest selgub üheselt, et raha ostetud garaažibokside eest oli makstud enne tehingut, mitte notariaalse tehingu sõlmimise hetkel.

- Kaebaja ei ole raamatupidamise seaduse kohaselt subjektiks, kes peab oma säästude ja hinnalise vallasvara üle teostama raamatupidamisarvestust. Seega ei ole tal kohustust esitada tõendeid säästude kohta (sularaha, valuuta), mis tal olid kontrollitava perioodi alguses. Kaebaja märgib, et tulenevalt maksukorralduse seaduse (MKS) §-st 11 on maksuhaldur kohustatud tagama tõendid selle kohta, et kaebajal puudusid säästud sularahas ja valuutas. Antud asjas ei olnud lubatud MKS § 94 alusel maksusumma määramine hindamise teel, kuna kõik asjaolud, mida maksuhaldur peab maksukohustuse aluseks, oli võimalik kindlaks määrata muude tõendamismaterjalidega. Kaebaja on vastustajale nõutud dokumendid tähtaegselt esitanud ega ole rikkunud kaasaaitamise kohustust. Kaebaja arvelduskonto kohta sai vastustaja kogu teda huvitava informatsiooni pangalt. Ebaõige on vastustaja seisukoht, justkui kaebaja elaks ilma legaalse tuluta. Tema reaalsed sissetulekud koosnevad XXXXXXXX rentimisest, millest saadav tulu on deklareeritud ja vastavad maksud ka makstud.

7. Tallinna Halduskohus andis 20.03.2012. a määrusega kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.04.2012. a määrusega Tallinna Halduskohtu 20.04.2012. a määruse peale esitatud kaebaja määruskaebuse rahuldamata.

8. Tallinna Halduskohus peatas 23.03.2012. a määrusega MTA 06.03.2012. a maksuotsuse nr 12.2-3/7019-38 täitmise 30 päevaks. MTA esitas nimetatud määruse peale määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, mille Tallinna Ringkonnakohus 11.04.2012. a määrusega osaliselt rahuldas, lubades maksuhalduril maksuotsuse täitmiseks teha üksnes MKS § 130 lg 1 p-s 1 nimetatud täitetoiminguid.

9. Vastustaja palub 31.05.2012 kohtule edastatud vastuses (I kd, tl 111−117) jätta kaebus rahuldamata.

- Vastustaja märgib, et vaidlustatava maksuotsuse metoodika seisneb kaebaja deklareeritud tulude ja samal perioodil tehtud kulutuste võrdlemisel, kuna maksumenetluses ilmnes ilmselgelt kaebaja soovimatus teha maksuhalduriga konstruktiivset koostööd ja esitatud tõendite ebausaldusväärsus. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et viimase pangakontole tehtud sularaha sissemaksed ja väidetavalt just vaidlusalusel perioodil tagastatud laen ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Vastustaja on seisukohal, et TuMS § 12 lg-s 1 sätestatud maksuobjektide loetelu ei ole ammendav, mistõttu ei ole maksustatava tulu loetelu piiratud vaid TuMS §-des 13–21 toodud loeteluga, nagu viitab kaebaja.

- Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et füüsilisel isikul ei ole kohustust säilitada dokumente ega muid tõendeid tehtud tehingute või antud olukorras saadud tulude kohta. Kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust kaebaja poolt esitatud andmete õigsuses ning maksuhalduril oli võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane ise tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel. Füüsilistel isikutel, kes ei ole füüsilisest isikust ettevõtja, on tuludeklaratsiooni esitamise ning selles tulude ja kulude arvestuse näitamise kohustus. Füüsiline isik peab maksustamisperioodil toimunud laekumiste ja väljamaksete kohta talletama teavet, mille alusel saab maksuhaldur vajaduse korral kontrollida deklareeritud andmete õigsust. Kaebaja aga esitas 2008. ja 2009. aasta kohta tuludeklaratsioonides suvalisi andmeid, kus tema kulutused kommunaalteenustele ületasid ca kolmekordselt vaadeldaval perioodil deklareeritud üürija renditasusid. Deklareeritud andmete suvalisusele viitab ka fakt, et 2009. aasta tuludeklaratsioonil deklareeris kaebaja üüritulu ka korteriomandilt (XXXXXXXXXXXX ), mis faktiliselt kaebajale üldse ei kuulunud.

- Vastustaja märgib, et maksuhalduri uurimiskohustus maksumenetluses ei ole absoluutne. Maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse otsustab maksuhaldur kaalutlusõiguse alusel. Haldusmenetluses peab isik tõendama enda tahtesfääri kuuluvaid asjaolusid ning arvestades käesoleva maksumenetluse iseloomu, on valdav osa tõenditest just kaebaja tahtesfääri kuuluvad.

- Kaebaja selgitused ja põhjendused täiendavate sissemaksete osas oma pangakontole ja limiidikontole ning laenu andmisele 2004. aastal ja selle hilisema tasaarvestamise osas ei ole veenvad ning on kummutatud maksumenetluses tuvastatud faktiliste asjaoludega ning kogutud tõenditega.

- Vastustaja on veendunud, et E.K. allkirjaga võlakirja vormistamine on toimunud tagantjärele ning tõenäoliselt just kaebaja enda initsiatiivil. Eeltoodule viitab ka dokumendi vormistamisest nähtuv vastuolu, kus dokumendi vormistamise kuupäevaks on märgitud 14.11.2004 selliselt, et see kattuks poolte poolt seni antud ütlustega, kuid E.K. elukohaks on dokumendil märgitud hoopis aadress (XXXXXXXXXXXX ), kus ta rahvastikuregistri andmetel asus elama alles 05.04.2007, mistõttu ei saanud E. K. 14.11.2004 väidetava dokumendi vormistamise hetkel kuidagi teada ja veel vähem kirjutada seda võlakirjale, et ca kolme aasta pärast ei ela ta enam XXXXXXXX . On vähetõenäoline, et tegeliku laenusuhte olemasolul lubanuks sõltumatu lepingupool anda töötule laenajale ilma intressita ja lepingus fikseerimata tagatiseta laenu.

- Paljasõnalised on ka kaebaja väited sularaha sissemaksete osas panka. Maksukohustuslane peab esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks ning juhul, kui maksukohustuslane ei loo reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks, pole alust ka tulumaksu määramata jätmiseks. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul oli tegemist viimatinimetatud olukorraga, mistõttu on ekslik ka kaebaja seisukoht, et käesoleval juhul puudub alus rääkida tõendusmaterjali ebapiisavusest või ebausaldusväärsusest, kohaldamaks tema suhtes hindamise teel maksustamist. Kaebaja oleks pidanud hindamise teel maksustamise vältimiseks tõendama, et ta on teinud kulutused varem maksustatud või mittemaksustavate tulude või saadud laenude arvel ning hindamise teel maksustamise vältimiseks pidanuks esitatud tõendid olema piisavad ja usaldusväärsed ning looma reaalse võimaluse nende kontrollimiseks, mida aga käesolevas asjas vastustaja hinnangul täheldada ei saa.

10. Tartu Halduskohus jättis 22.08.2012. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kuigi füüsiline isik ei pea oma tulude ja kulude kohta raamatupidamisarvestust pidama samas ulatuses nagu ettevõtja, on tal kohustus deklareerida oma tulud ja kulud. Selleks, et maksuhaldurile oleks võimalus tuludeklaratsioonis esitatud andmeid kontrollida peab ka füüsiline isik säilitama andmeid ja dokumente maksustamisel tähtsust omavate asjaolude kohta. Maksukohustuslane peab arvestama tulude ja kulude tõendamise vajadusega. Kohus on seisukohal, et MKS § 94 lg 1 kolmandast lausest ja TuMS § 36 lg-st 2 tuleneb, et olukorras, kus on tuvastatud, et kaebaja kulud ületavad tema tulusid, siis maksusumma hindamise teel määramise vältimiseks peab kaebaja ise esitama tõendid selle kohta, et on kulutused teinud juba varem tulumaksuga maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel.

Kui kaebaja ei suuda vastupidist tõendada, siis seaduse kohaselt eeldatakse, et kaebaja on tulu teeninud samal perioodil, mil ta kandis maksuhalduri poolt tuvastatud kulud. MTA-le ei saa ette heita nende tõendite ja asjaolude selgitamata jätmist, mille kohta on teave maksukohustuslasel endal, mitte maksuhalduril. Kui kaebaja ei ole oma varasemat tegevust dokumenteerinud või on tõendid hävitanud, siis sellega on maksukohustuslane võtnud riski, et tal ei õnnestu talle soodsat asjaolu maksumenetluses tõendada. Halduskohus leiab, et MTA-l puudus kohustus võtta seletusi kaebaja poolt nimetatud isikutelt kaebaja varasema ettevõtlustegevuse kohta.

Seletused oleks võinud kinnitada kaebaja varasemat ettevõtlustegevust, kuid mitte seda, kui suured olid kaebaja sissetulekud või säästud. Kaebaja varasema ettevõtlustulu tõendamine ei välistaks maksusumma hindamise teel määramist. Maksusumma hindamise teel määramise vältimiseks ei piisa ainuüksi varasemate sissetulekute tõendamisest, vaid varasemad sissetulekud peavad olema kas varem maksustatud või mittemaksustatavad. Kaebaja ise kinnitas kohtuistungil, et ei ole enne 2010. aastat kunagi tuludeklaratsiooni esitanud, mistõttu ei saa tema varasemate säästude osas tegemist olla varem maksustatud tuluga ning kuna ettevõtlustulu kuulub maksustamisele, ei ole tegemist ka mittemaksustatava tuluga.

Kaebaja ei ole esitanud mingeid tõendeid ega dokumente isalt ja vennalt päranduse või emalt kingituse saamise kohta. Seetõttu tuleb MKS § 94 lg 1 kolmanda lause kohaselt eeldada, et nimetatud asjaolu ei ole tõendatud. Halduskohtu hinnangul on eluliselt ebausutav, et kaebaja sai väärisesemed 1990-ndatel aastatel ning otsustas saadud vahendeid kasutada enam kui 10 aastat hiljem talle kuuluvate korteriomandite kommunaalkulude finantseerimiseks. Halduskohus nõustub maksuhalduri poolt maksuotsuses väljendatud seisukohaga, et E.K. le 2004. aastal laenu andmine ei ole tõendatud.

Laenu andmise tõendamiseks ei saa pidada maksumenetluses esitatud ja väidetavalt 2004. aastal vormistatud võlakirja koopiat. Halduskohtu hinnangul oli olukorras, kus E. K. on kooselu ja ühise majapidamise tõttu nii emotsionaalselt, kui ka majanduslikult huvitatud kaebajale soodsast lahendist maksumenetluses, kaebajal võimalik korraldada tõendi tagantjärele loomine, kui selleks ilmnes vajadus. Kaebaja ei ole väidetavat laenuandmist ühelgi muul moel dokumenteerinud. Seega ei ole tõendeid E.K. le raha üleandmise ega tagasisaamise kohta.

Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid garaažiühisuse liikmesuste müügilepingust tuleneva kohustuse tasaarvestamise kohta. Arvestades, et kaebaja ei ole suutnud esitada tõendeid oma varasemate sissetulekute kohta ning usaldusväärselt ei ole tuvastatav tema majanduslik olukord 2004. aastal, on kohtu hinnangul äärmiselt ebatõenäoline XXXXXXXX krooni ilma tagatiseta laenamine püsiva sissetulekuta isikule, teadmata täpselt milleks laenu kasutatakse ja saamata laenult intressi. Laenu andmisega sularahas, seda täpsemalt dokumenteerimata, võttis kaebaja endale riski, et laenu andmise fakti ei õnnestu hiljem tõendada.

Kuna kaebaja ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid laenu andmise kohta, puuduvad andmed selliste tõendite olemasolu kohta ja MKS § 94 lg 1 kolmandast lausest tulenevalt on kaebajal tõendamiskoormis, siis tuleb lugeda, et laenu andmine ja laenukohustuse tasaarvestamine 2009. aastal garaažiühisuse liikmesuste müügilepingust tuleneva kohustusega ei ole tõendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

11. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 12.09.2012. a otsusele apellatsioonkaebuse (II kd, tl 102−108), milles palub halduskohtu otsuse tühistada, teha uue otsuse asja uueks läbivaatamiseks saatmata, mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud ja jätta vastustaja menetluskulud vastustaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

- Halduskohus on asunud ebaõigele seisukohale, et kõnealuse maksumenetluse käigus koostatud maksusumma määramisel oli õige kohaldada MKS §-i 94, kuna kaebaja on täitnud kaasaaitamiskohustust, ta ei ole rikkunud maksuarvestamise pidamise kohustust ega ole rikkunud maksuarvestuse aluseks olevate dokumentide säilitamise kohustust.

- Kaebaja sõnul ei saa talle ette heita kaasaaitamiskohustuse rikkumist, kuna maksuhaldur ise ei arvestanud kaebaja esitatud tõendite ja selgitustega. Kaebaja esitas maksuhaldurile kõik omapoolsed selgitused, vastas kõikidele küsimustele ning esitas asjakohased olemasolevad dokumendid.

- Maksukohustuslane ei ole rikkunud maksuarvestuse pidamise kohustust. Tegemist on füüsilise isikuga, mitte ettevõtjaga, mistõttu puudus maksukohustuslasel kohustus pidada raamatupidamisarvestust. Halduskohus on jätnud arvestamata, et maksukohustuslasel reaalselt olidki säilinud asjas vajalikud dokumendid ning ülejäänud dokumendid, mida ta väidetavalt oleks pidanud omama, on asjassepuutumatud, kuna tegemist ei ole olnud maksukohustust tõendavate dokumentidega ja maksukohustuslane ei ole dokumente hävitanud. Kuna pärandvara arvel saadud raha ning lähisugulastelt saadud raha ei kuulunud deklareerimisele, siis ei olnud vajadust ka nende kohta eraldi tõendeid koguda ja neid maksuhaldurile esitada. Kaebaja esitas maksumenetluse käigus maksuhaldurile kõik vajalikud tõendid ning isikute nimed, kes saaksid kas kinnitada või ümber lükata maksukohustuslase poolt antud selgitusi. Seetõttu ei nõustu kaebaja kohtu seisukohaga, et antud asjas kuulub rakendamisele MKS § 94 lg 1 koostoimes TuMS § 36 lg-ga 2, mille kohaselt kaebaja peab ise esitama tõendeid selle kohta, et kulutused on teinud juba varem tulumaksuga maksustatud või mittemaksustavate tulude või saadud laenude arvel.

- Halduskohus ei ole arvestanud tõsiasja, et maksukohustuslase varasemad säästud olid maksuvabad – pärandvara ei kuulu maksustamisele, vanemate poolsed rahalised toetused ei kuulu maksustamisele, laenu andmine ei kuulu maksustamisele, XXXXXXXX liikmelisuste ostmine ei kuulu maksustamisele, isikliku vara müümine ei ole maksustatav ning kuna töösuhte raames teenitud töötasu eest on tasunud tööandja maksukohustuslase töötasust kõik vajalikud ja nõutud maksud, polnud apellandil kohustust juurdemakseid teha. Isegi juhul, kui maksukohustuslasel oleks tõepoolest olnud kohustus tasuda mingeid maksusummasid, siis oleksid need juba aegunud, kuna aegumistähtaeg on kolm aastat ja aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei ole esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Seega on ebaõige halduskohtu seisukoht, et kaebaja varasema ettevõtlustulu tõendamine ei välistaks maksusumma hindamise teel määramist.

- Maksuhalduril oli kohustus rakendada uurimispõhimõtet. Kaebaja on kogu informatsiooni ja olemasolevad tõendid maksuhaldurile esitanud, kuid maksuhaldur on pahatahtlikult jätnud täiendava informatsiooni asjas ebaselgete asjaolude kohta kolmandatelt isikutelt välja nõudmata. Kaebajal puudus nimetatud andmetele ligipääs, seega ta tegi endast kõik sõltuva, et maksuhaldur omaks kogu informatsiooni. Kolmandatelt isikutelt selgituste nõudmine oli asjas määrava tähtsusega, mistõttu on maksuotsuse aluseks puudulikud tõendid.

- Halduskohus on valesti hinnanud tõendeid ega ole otsuses selgitanud, millistele tõenditele tuginedes on ta leidnud, et kaebaja on saanud maksustatavat tulu. Kaebaja on vaidlusalusel perioodil omandanud küll pärandvara, kuid ei ole tegelenud selle müügiga. Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kaebaja ei ole andnud laenu E.K. le. Halduskohus on jätnud põhjendamata, miks ta ei pea 2004. aasta võlakirja tõendina usaldusväärseks. Kohtu poolt antud hinnang, et kooselu ja ühise majapidamise tõttu on E. K. nii emotsionaalselt kui ka majanduslikult huvitatud kaebajale soodsast lahendist maksumenetluses, ei ole kaebaja hinnangul põhjendatud. Kuigi võlakirja originaal ei ole säilinud, on olemas selle koopia, mis on ka maksuhaldurile esitatud. Isegi, kui tegemist ei ole originaaldokumendi koopiaga, ei ole keelatud isikute vahel kokku lepitud õigusi ja kohustust ka tagantjärele paberile kirja panna, vaid oluline on nende asjaolude tõesus. E. K. soovis kaebajalt laenu oma äriplaanide teostamiseks ning kui äriplaani teostamine ei olnud võimalik, otsustas E. K. muuta oma äriplaani ja omandada XXXXXXXX liikmelisus. Kuna kaebaja leidis, et nimetatud äriplaan on samuti reaalselt teostatav, ei olnud tal alust kahelda raha tagasisaamises, seda enam, et

XXXXXXXX liikmelisus oli poolte kokkuleppel tagatiseks laenusummale. Kohus on jätnud arvestamata laenu andmise küsimuses otsuse tegemisel järgnevad olulised asjaolud: E. K. vajas laenu, tal ei olnud võimalik kolmandatelt isikutelt laenu saada, ta kasutas selle summa ära, omandades XXXXXXXX liikmelisuse XXXXXXXX krooni eest ning kaebaja omandas E.K. lt laenusumma tagasisaamiseks XXXXXXXX liikmelisuse XXXXXXXX krooni eest. Laenu andmine on tõendatud nii E.K. kinnitusega kui võlakirjaga. MTA sai informatsiooni E.K. poolt kaebajalt saadud laenusumma eest XXXXXXXX liikmelisuse ostmise kohta juba 2010. aastal ning tunnistas, et tulumaksu sellelt tasumisele ei kuulu. Kaebaja sai E.K. lt laenusumma tagasi tasaarvestuse teel. Kui laenu andmisest oli möödunud viis aastat, puudus E.K. l laenu tagasimaksmiseks raha, ning laenusumma otsustati tasaarveldada XXXXXXXX liikmelisuse saamisega samas vääringus. Kaebaja omandas E.K. lt hoonestusõiguse garaažide suhtes notariaalse lepinguga, mis on esitatud ka maksuhaldurile. Notariaalsest lepingust nähtuvalt on arveldamine toimunud enne notariaalse lepingu allkirjastamist. Seega on kõik tõendid laenu saamise ja raha üleandmise, selle raha kasutamise ja samas summas laenu tagasisaamise kohta olemas ja tõendatud nii dokumentaalselt kui ka osapoolte enda selgitustega ning laenu andmine ja tagasisaamine on leidnud kinnitust. Lisaks on maksumenetluse käigus dokumentaalsete tõenditega tõendatud veel teisi laenu andmisi, mille maksuhaldur on lugenud usaldusväärseteks. Seega on maksuhaldur lugenud laenusuhted ühesuguste laenusuhete ja ühesuguste tõendite alusel osaliselt tõendatuks ja osaliselt mitte.

- Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kaebaja algsaldo jääk kontrollitava perioodi alguseks oli XXXXXXXX krooni. Reaalselt oli kaebaja algsaldo kontrollitava perioodi alguses üle XXXXXXXX krooni. Kaebaja hoidis oma raha sularahana ning osaliselt välisvaluutana, kuna kartis seoses pankade likvideerimisjuhtumitega pöördumatuid tagajärgi. Nimetatud asjaolu on tõendatud ka 2007. aasta konto väljavõttega, millest nähtuvalt võttis kaebaja igakuiselt oma kontolt sularaha välja, et see ei peaks olema ettearvamatu tulevikuga kohas. Kaebajale on arusaamatu, miks kohus ei arvestanud kaebajal sularahas olevaid sääste algsaldo hulka. Kohus ei ole arvestanud otsust tehes asjaoluga, et kaebaja näol on tegemist jõuka isikuga, kes omas kontrolliperioodi algusel mitmeid kinnistuid, XXXXXXXX liikmelisusi ja transpordivahendit ning kogu vara oli soetatud ilma igasuguste krediitide ja laenudeta enne kontrollitavat perioodi ning sularahaga arveldades. Lisaks paigutas kaebaja kontrollitaval perioodil oma kontole raha nähtuvalt maksumenetluses esitatud konto väljavõttest, mida andis talle tema endine abikaasa G. A. a. Kaebaja on koostanud tabeli G. A. at puudutava raha kohta. Seega ei ole kohus otsuse tegemisel arvesse võtnud seda, et kontrollperioodi alguses oli kaebajal pea XXXXXXXX krooni väärtuses sularaha.

- Kaebaja ei ole eitanud kontrollperioodil üüritulu saamist, mille ta ka viivitamatult deklareeris, kui sai teada deklaratsioonide esitamise kohustusest, ning tasus maksud. Sellele vaatamata ei nõustunud maksuhaldur deklareeritud üüritulu summadega ning koostas maksuotsuse, millega kohustas kaebajat tasuma täiendavat maksu enda poolt välja mõeldud oletatavate üüritasudelt saadud summade pealt, mis ei vasta turuhindadele. Apellatsioonkaebusele on lisatud tõendid, millega kaebaja soovib tõendada, et reaalne turuhind ei olnud võrreldav maksuhalduri poolt välja mõeldud summadega ning mis viitavad maksusumma määramise aluste ekslikkusele.

12. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (II kd, tl 118−123) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, apellatsioonkaebusega esitatud tõendid asja juurde võtmata ning menetluskulud kaebaja enda kanda.

- Maksuhalduri uurimiskohustus maksumenetluses ei ole absoluutne ja seda juba maksumenetluses kaebajale omistatud kaasaaitamiskohustuse tõttu. Kaebaja on jätnud maksuhaldurile teatamata olulise osa talle teadaolevatest asjaoludest, mis omasid või võisid omada maksustamise seisukohalt tähendust. Kuigi kaebaja on maksuhaldurile osaliselt tõendeid esitanud, ei olnud nende tõendite näol tegemist maksustamise seisukohalt sisulise ja konstruktiivse teabega. Maksuhaldur on kaebajale maksumenetluse käigus selgitanud, et maksuhalduril ei ole võimalik arvesse võtta maksukohustust vähendavaid dokumente ja asjaolusid, kui kaebaja ei soostu neid maksuhaldurile esitama, mistõttu kujundatakse kaebaja maksubaas hindamise teel kulupõhiselt. Kaebaja poolt maksuhaldurile antud vastustest saab järeldada, et kaebajal oli nõutav teave ja arvestus olemas, kuid apellatsioonkaebuses nimetatud trotsist tingituna ta neid maksuhaldurile ei esitanud, olles seisukohal, et maksuhaldur peab vajalikud tõendid leidma ise. Kaebaja ei soostunud avaldama maksuhaldurile teavet kaebaja poolt deklareeritud üüritulu kohta. Üürnike või rentnike tuvastamisel saanuks maksuhaldur selles osas välja selgitada kaebaja täpse maksukohustuse, ilma et tulnuks kasutada hindamismeetodit. Vastustaja hinnangul on apellant esitanud 2008. a ja 2009. a tuludeklaratsioonides suvalisi andmeid ning sellele viitab juba kaebaja konstateering, et tema poolt teostatud kulutused kommunaalteenustele ületasid ca kolmekordselt tema poolt vaadeldaval perioodil deklareeritud üürivõi renditasusid. Eluliselt usutavaks ei saa vastustaja hinnangul pidada olukorda, et sellises mahus, nagu apellant üürija renditurul 2008. a ja 2009. a tegutses, puudunuks tal endal sisuline kulude ja tulude ülevaade ja arvestus. Kaebaja oleks pidanud juba maksumenetluses looma maksuhaldurile võimaluse deklareeritud andmete ja esitatud väidete kontrollimiseks.

- Kaebaja väited maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude ja faktide osas on kogu maksuja kohtumenetluse vältel muutunud vaidlusaluse tulu päritolu suhtes. Seega ei saa kaebaja poolt esitatud teavet käsitleda kontrollitava teabena, mida maksuhalduril oleks olnud võimalik menetluse kestel faktidele vastavuse osas sedastada. Selleks aga, et maksuhaldur oleks saanud ise vajalikke tõendeid koguda, oleks kaebaja pidanud looma selleks ka reaalsed võimalused. Need aga antud juhul maksuhalduril puudusid. Maksuhaldur kogus maksumenetluses dokumente ja teavet ka kolmandatelt isikutelt, mida on apellandi maksustamisel ka arvesse võetud nende usaldusväärses osas. Samuti on maksuhaldur maksumenetluses kogunud tõendeid ka avalikest teabeallikatest ning andmebaasidest.

- Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et MKS § 94 lg 1 alusel maksusumma määramine ei sõltu mitte aegumisest, vaid asjaolust, kas kaebaja on oma varasemalt toimunud ettevõtluse käigus saadud tuludelt, mida ta vaadeldaval perioodil väidetavalt kulutama asus, maksu tasunud või mitte. Halduskohtu toimunud istungil on kaebaja kinnitanud, et ta seda teinud ei ole.

- Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et väidetava laenu andmine E.K. le ja hiljem laenusumma tagasisaamine on kaebaja poolt usaldusväärselt tõendatud. Kaebaja ja E. K. on nende endi selgituste kohaselt elukaaslased ja lähedastes suhetes, mis lõi neile soodsa võimaluse koostada maksuhaldurile hilisemalt esitatud majanduslikult sisutu võlakirja. Kaebaja väited on vastuolulised ka tasaarvestuse olemasolu vajaduse osas. E.K. väite kohaselt sai ta intressivaba laenu 2004. a novembris viieks aastaks, kusjuures tal puudus kohustus sellel ajavahemikul tasuda intressimakseid apellandile. Seetõttu ei saa pidada usaldusväärseks ka kaebaja väidet, et just ca neli kuud enne laenulepingu lõppemist tekkis väidetaval laenuvõtjal raskusi laenusumma tagasimaksmisega. Tagasimakseid polnud E.K. l vaja teostada, kuna väidetud laenumakse tähtaeg polnud veel saabunud ja intressimaksmise kohustus laenuvõtjal puudus sootuks.

- Maksuhaldur on objektiivselt hinnanud faktilisi asjaolusid ka maksukohustuslase algsaldo argumendist lähtuvalt ja ka halduskohus on otsuses käsitlenud maksusumma määramise metoodika jälgitavust ja vaidlusväliste summade maksustatavast tulust maha (mitte juurde) arvamist.

- Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebusele lisatud tõendite asja juurde võtmise taotlus on põhjendamatu. Et halduskohus ei ole samu tõendeid 22.08.2012 toimunud istungil asja juurde võtnud ning kaebaja ei esitanud koheselt vastuväidet halduskohtu tegevusele, minetas kaebaja õiguse nimetatud asjaolu osas kohtulahendi peale edasi kaevata. Samuti ei saa halduskohtu otsuse õiguspärasuse hindamisel omada määravat kaalu tõend, mida halduskohus ei hinnanud, kuna vaidlustatud maksuotsuse õigusvastasuse näitamiseks pidanuks kaebaja siiski näitama tegeliku arvestuse üürnikelt saadud tulude osas koos üürilepingutega, mitte subjektiivse kalkulatsiooni.

13. 13.02.2014 kohtule saabunud täiendavates seisukohtades palub kaebaja täiendavate tõenditena asja juurde võtta apellatsioonkaebusega esitatud ekspertiisiaktid ja tõendi.

- Kaebaja sõnul on tegemist dokumentidega, mis muudavad oluliselt asja sisu ning tõendavad kaebaja väiteid. Kuivõrd tegemist on oluliste tõenditega, mis on ilmselgelt vajalikud asja õigemaks lahendamiseks, tuleb tulenevalt HKMS § 198 lg-st 3 need tõendid ilmtingimata asja materjalide juurde võtta. Tellitud ekspertiisiaktide tähelepanuta jätmine on olnud maksuhalduri poolt pahatahtlik.

- Kaebaja selgitab täiendavalt, et tema poolt esitatud deklaratsioonides esitatud andmete näol ei olnud tegemist mitte suvaliste numbritega, nagu seda väidab vastustaja, vaid korrektselt reaalselt üürituluna saadud summad. Oma väidete tõendamiseks tellis kaebaja ekspertiisiakti Kaanon kinnisvara AS-lt, mis on nii pankade kui ka kohtute poolt aktsepteeritav ekspertiisi teostaja. Nimetatud ekspertiisiaktidest nähtub üüritasu turuväärtus kaebaja korterite osas (arvesse võetud seisukord, asukoht, korrus jne). Kui võtta arvesse asjaolu, et kõik kõnealused korterid oleksid kogu perioodi vältel välja üüritud, mis reaalselt ei olnud tõsi (üürnike vahetus, kortereid tuli vahepeal renoveerida jne), siis oleks saanud maksimaalseks võimalikuks kasuks kaebajal olla kokku summa XXXXXXXX krooni (XXXXXXXX ), mille pealt oli kaebajal tulumaksu tasumise kohustus.

- Garaažibokside võimaliku turuväärtuse kohta tellitud ekspertiisiaktist nähtuvalt oli kaebajal võimalik kõikide garaažibokside eest kokku saada XXXXXXXX eurot kuus. Samuti ei olnud reaalselt kõik garaažiboksid välja üüritud kogu perioodi jooksul.

- Kaebaja esitab kohtule õigusteenuse osutamisega seonduvate menetluskulude nimekirja ning palub vastustajalt välja mõista õigusteenuse kulud summas 5525 eurot. Samuti palub kaebaja vastustajalt välja mõista sõidukulud summas 67,82 eurot, ekspertiisi tegemisega seonduvad kulud 670 eurot ning halduskohtuja ringkonnakohtumenetluses tasutud riigilõivud summas 1722,70 eurot. Kokku palub kaebaja vastustajalt välja mõista menetluskulud summas 7985,52 eurot.

14. 21.02.2014 saabusid kohtule täiendavad seisukohad vastustajalt. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja hilisemad tõendid ja neile tuginevad väited ei saa MKS § 102 lg 1 p 2 kohaselt olla maksuotsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise aluseks. Subjektiivne eksperthinnang ja üüritasu konsultatsioon ei kummuta maksuhalduri poolt maksuotsuses rakendatud hindamismetoodika õigsust. Kaebaja pidanuks hindamise vältimiseks esitama objektiivsed tõendid, näiteks ärapeidetud ärivihiku.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

16. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kohtule esitatud täiendavate tõendite osas (I), esitab seejärel oma selgitused kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väidetele (II) ja võtab lõpuks seisukoha menetluskulude ja isikuandmete kaitse küsimuses (III).

I

17. Asja materjalide juurde tuleb võtta kaebaja esitatud Swedbank AS-i 07.02.2014. a tõend nr B06.02 200(237)-01/52. Kaebajale tuleb tagastada AS Kaanon Kinnisvara 24.04.2012 koostatud „Eksperthinnang“ nr TLM 058/04/12 ja DTZ Baltic 19.04.2012 koostatud „Üüritasu konsultatsioon“ nr 1204 4689-02/KKü.

18. Kaebaja on esitanud kohtule Swedbank AS-i 07.02.2014. a tõendi nr B06.02-200(237)- 01/52, mis kinnitab, et kaebaja omab Swedbankis toimivat arvelduskontot ning et selle arvelduskonto jääk oli 05.07.2007. a seisuga XXXXXXXX krooni (XXXXXXXX eurot). Ringkonnakohus võtab selle tõendi asja materjalide juurde.

19. Lisaks on kaebaja apellatsioonkaebuse ja 13.02.2014 esitatud seisukohtade lisadena uuesti esitanud kohtule AS Kaanon Kinnisvara 24.04.2012 koostatud „Eksperthinnangu“ nr TLM-058/04/12 ja DTZ Baltic 19.04.2012 koostatud „Üüritasu konsultatsiooni“ nr 1204-4689-02/KKü, millega soovib tõendada maksuhalduri poolt välja mõeldud üürihindade mittevastavust Eesti turunõudlusele majanduslanguse perioodil. Ringkonnakohus on seisukohal, et need lisad tuleb kaebajale HKMS § 198 lg 3 lausete 1 ja 2 alusel tagastada. Nimetatud normide kohaselt peab menetlusosaline uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et tõendamist ei vaja maksuhalduri poolt välja mõeldud üürihindade mittevastavus, vaid kaebaja poolt saadud reaalne üüritulu. Viimase tõendamiseks esitatud dokumente aga kasutada ei saa.

20. Peale selle on kaebaja apellatsioonkaebuse lisana nr 3 esitanud ringkonnakohtule enda koostatud tabeli. Ringkonnakohus selgitab, et käsitab seda tabelit mitte tõendina, vaid kaebaja avaldusena HKMS § 50 lg 1 mõttes, mis kujutab endast apellatsioonkaebuse osa ja kuulub apellatsioonkaebuse juurde.

II

21. Kaebaja väidab, et maksusumma määramisel ei olnud õige kohaldada MKS §-i 94, kuna kaebaja on täitnud kaasaaitamiskohustust, ta ei ole rikkunud maksuarvestamise pidamise kohustust ega ole rikkunud maksuarvestuse aluseks olevate dokumentide säilitamise kohustust. Ringkonnakohus ei nõustu sellega, vaid peab MKS §-i 94 kohaldamist käesolevas kaasuses põhjendatuks. See tuleneb juba MKS § 94 lg 1 kolmanda lause sõnastusest, mille kohaselt on hindamine lubatud ka juhul, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Selle normi tõlgenduse osas viitab ringkonnakohus halduskohtu otsuse punktidele 13, 14 ja 16.

22. Kaebaja väidab, et ta on kõikidele maksuhalduri küsimustele vastanud ja sellega kaasaitamisja maksuarvestuse pidamise kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Ringkonnakohus nende väidetega ei nõustu, vaid nõustub põhijoontes Tallinna Ringkonnakohtu 01.10.2009. a otsuse nr 3-07-1666 p-s 11 tooduga, mille kohaselt ei ole füüsilisel isikul, kes ei ole füüsilisest isikust ettevõtja, küll kohustust pidada oma tulude ja kulude kõikehõlmavat raamatupidamisarvestust, kuid tulenevalt TuMS § 44 lg-st 1 on tuludeklaratsiooni esitamise ning selles tulude ja kulude arvestuse näitamise kohustus.

Kuna tuludeklaratsioonis ei saa esitada suvalisi andmeid, peab füüsiline isik maksustamisperioodidel toimunud laekumiste ja väljamaksete kohta talletama teavet, mille alusel saaks maksuhaldur vajadusel kontrollida deklareeritud andmete õigsust. See tuleneb TuMS § 36 lg-st 2, mille kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Viimati nimetatud paragrahv kehtib sellisel kujul 01.01.2000 saati ja sellele on tuginenud ka halduskohus otsuse p-des 12 ja 13.

Eelnevast tulenevalt ei vabane iseseisva ettevõtlusega mittetegelev füüsiline isik MKS § 94 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tõendamiskoormusest. Sõltuvalt tehingu liigist ja mahust saab kokkuvõttes ka füüsiliselt isikult eeldada tehingu dokumenteerimist siis, kui mõistlik inimene dokumenteeriks sarnases olukorras tehingu või kui tehingu dokumenteerimise kohustus tuleneb väljapoole maksuõigust jäävast seadusest. Ringkonnakohus nõustub neid kriteeriume aluseks võttes MTA vastuses väljendatud seisukohaga, et kaebaja on maksuhaldurile küll teatud tõendeid esitanud, kuid need on ebapiisavad.

See puudutab nii väidetavaid varasemaid sääste, isalt ja vennalt saadud pärandvara, emalt saadud raha, E.K. le antud laenu kui ka kaebaja poolt deklareeritud üüritulu. Uue tõendina on kaebaja ringkonnakohtule esitanud Swedbank AS-i 07.02.2014. a tõendi nr B06.02-200(237)-01/52, mis kinnitab, et kaebaja omab Swedbankis toimivat arvelduskontot ning et selle arvelduskonto jääk oli 05.07.2007. a seisuga XXXXXXXX krooni (XXXXXXXX eurot). Samuti on kaebaja varasemalt kohtule esitanud Swedbank AS-i 25.05.2012. a tõendi nr B06.02-200(187)-01/4066-2, mille kohaselt on kaebaja vahemikus 05.07.–04.12.2007 võtnud samalt kontolt välja kokku XXXXXXXX krooni sularaha (tl II-37–39).

Ringkonnakohus leiab, et need tõendid tõendavad vaid seda, et kaebajal oli 05.07.2007 suur summa raha ja et ta võttis järgneval perioodil sellest suure osa sularahas välja. Nendest dokumentidest ei nähtu ei see, kust kaebaja raha pärit oli, ega ka see, milleks kaebaja väljavõetud sularaha kasutas. Need tõendid ei kinnita järelikult kaebaja väiteid kuidagi. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kaebaja ei ole kogu menetluse vältel esitanud selliseid andmeid, mille alusel oleks maksuhalduril olnud võimalik kontrollida tema väidete paikapidavust.

Sellest tulenevalt ei ole kaebaja kaasaitamiskohustust nõuetekohaselt täitnud.

23. Kaebaja väidab, et halduskohus ei ole arvestanud tõsiasja, et maksukohustuslase varasemad säästud olid maksuvabad. Ringkonnakohus on seisukohal, et selle väitega ei saa kummutada maksuhalduri ega kohtute hinnangut, et kaebaja ei ole kaasaitamiskohustust nõuetekohaselt täitnud, mistõttu ei saa see muuta ka hinnangut määratud tulumaksu õiguspärasuse osas.

24. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette uurimispõhimõtte rikkumist, kuna ei ole võtnud seletusi kolmandatelt isikutelt. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Halduskohus on otsuse p-s 14 selgitanud, et need seletused oleks võinud kinnitada kaebaja varasemat ettevõtlustegevust, kuid mitte seda, kui suured olid kaebaja sissetulekud või säästud. Maksuhaldur on kogunud maksumenetluses dokumente ja teavet ka kolmandatelt isikutelt, mida on apellandi maksustamisel arvesse võetud nende usaldusväärses osas. Samuti on maksuhaldur maksumenetluses kogunud tõendeid ka avalikest teabeallikatest ning andmebaasidest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maksuhaldur käesolevas asjas uurimispõhimõtet rikkunud.

25. Kaebaja väitel on halduskohus valesti hinnanud tõendeid ega ole otsuses selgitanud, millistele tõenditele tuginedes on kohus asunud seisukohale, et kaebaja on saanud maksustatavat tulu. Ringkonnakohus selgitab, et tulumaks on määratud kaebajale hindamise teel MKS § 94 lg 1 alusel, kuna kaebaja ei ole võimaldanud maksuhalduril kontrollida oma väidete paikapidavust nõuetekohaste tõenditega. Kaebaja tulu on seega hinnanguline, kusjuures hinnangu aluseks on võetud kaebaja kulud kontrollitaval perioodil.

26. Kaebaja väidab, et kaebaja algsaldo oli kontrollitava perioodi alguses üle XXXXXXXX krooni ja mitte XXXXXXXX krooni, millest osa oli erinevates vääringutes sularaha. Ringkonnakohus kordab, et kaebaja sularaha hulga ja päritolu kohta ei ole kaebaja maksuhaldurile ega kohtule usutavaid tõendeid esitanud. Seega ei ole võimalik seda väidet kuidagi kontrollida.

27. Kaebaja väidab, et paigutas kontrollitaval perioodil oma kontole raha, mida andis talle tema endine abikaasa G. A. a. Ringkonnakohus selgitab, et ka seda väidet ei ole ei maksuhalduril ega kohtul võimalik ühegi tõendi abil kontrollida. Kaebaja on esitanud apellatsioonkaebuse lisana küll enda koostatud tabeli, kuid see pole muud kui kaebaja avaldus, mida ei saa tõendina käsitada. Lisaks ei tõenda see tabel kuidagi raha päritolu.

28. Edasi väidab kaebaja, et on üüritulu deklareerinud ja maksud tasunud. Ringkonnakohus osutab veelkord kaebaja väidete kontrollivõimaluse puudumisele. Kaebaja ei ole esitanud mingeid dokumente, mille alusel oleks maksuhaldur ja kohus saanud kontrollida kaebaja väidete paikapidavust.

29. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

III

30. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja kanda. Et vastustaja ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda.

31. Ringkonnakohus peab vajalikuks lisada, et vastavalt HKMS § 175 lg 3 esimesele lausele, mis kehtib vastavalt HKMS § 185 lg-le 1 ka apellatsioonimenetluses, asendatakse andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Ringkonnakohus leiab, et kaebajat ja tema lähikondlasi kui füüsilisi isikuid puudutavad maksualased andmed on käesoleval juhul hõlmatud maksusaladusega maksukorralduse seaduse 1. ptk 4. jao mõttes, mis ei võimalda avaldada nende isikute nimesid avalikult kättesaadavas andmebaasis.

Maili Lokk Agu Timmi Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/