2-13-13570/39 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht

7. märts 2014, Tartu Tsiviilasja number 2-13-13570 Tsiviilasi M.K. ja V.K. hagi J.K. vastu elatise suurendamiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 1154,34 eurot Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 14. oktoobri 2013 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J.K. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kostja) – J.K. (ik: XXXX) Vastustajad (hagejad) – M.K. (ik: XXXX) ja V.K. (ik: XXXX), seaduslik esindaja N.L. , lepinguline esindaja Jevgenia Tušinskaja

RESOLUTSIOON Muuta osaliselt Viru Maakohtu 14. oktoobri 2013 otsuse õiguslikke põhjendusi, jättes maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni ning lugeda õigeks, et maakohus suurendas J. K. Viru Maakohtu 28. veebruari 2011 otsusega väljamõistetud elatise suurust.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud maaja ringkonnakohtus J.K. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.K. (sündinud 07.08.1998) ja V.K. (sündinud 05.03.2001) esitasid oma seadusliku esindaja, ema, N.L. kaudu 25.03.2013 maakohtule J.K. vastu hagi, paludes mõista kostjalt välja elatis kummagi hageja ülalpidamiseks 160 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, alates hagi esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Hagiavalduse kohaselt on hagejad sündinud N. L. ja kostja abielust. Hagejad on ema kasvatada ja ülal pidada. Kostjalt on Viru Maakohtu 03.09.2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-08-14750 välja mõistetud elatis 139,01 eurot kuus kummagi hageja ülalpidamiseks. Hagejad soovivad kostjalt elatise väljamõistmist seaduses sätestatud miinimummääras.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja 12.04.2013 esitatud vastuväidete kohaselt kostja sissetulek ei võimalda maksta kummagi hageja ülalpidamiseks 160 eurot kuus. Kostja palk on 272,93 eurot kuus ja kostja ülalpidamisel on veel üks alaealine laps, M.K. . 26.08.2013 teatas kostja kohtule, et tööleping kostjaga lõpetati 14.06.2013 ning praegu on kostja sissetulekuks töötuskindlustushüvitis, mis samuti ei võimalda hagejate nõutud suuruses elatist maksta.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 14. oktoobri 2013 otsusega hagi ja suurendas Viru Maakohtu

3. septembri 2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-08-14750 väljamõistetud elatist ning mõistis välja

J. K. elatise M. K. kasuks 160 eurot kuus (kuid mitte vähem kui perekonnaseaduse § 101 lg-s

1 nimetatud alammäär) alates 25. märtsist 2013 kuni 7. augustini 2016, s.o kuni M. K. täisealiseks saamiseni, ja V. K. kasuks 160 eurot kuus (kuid mitte vähem kui perekonnaseaduse § 101 lg-s 1 nimetatud alammäär) alates 25. märtsist 2013 kuni 5. märtsini

2019, s.o kuni V. K. täisealiseks saamiseni. Maakohus kohustas kostjat kandma väljamõistetud elatise igakuuliselt hagejate seadusliku esindaja N. L. pangakontole. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt viitas kostja oma võimetusele maksta elatist perekonnaseadusega sätestatud minimaalmääras, kuid ei soovinud esitada vastuhagi elatise vähendamiseks, mistõttu saab kohus teha lahendi ainult M. K. ja V. K. hagi osas. Kostja kirjaliku vastusega hagile ja kostja seletusega kohtuistungil luges kohus tuvastatuks, et kostja on võimeline maksma hagejate ülalpidamiseks elatist perekonnaseadusega sätestatud minimaalsuuruses. Kostja vastuväited luges kohus mitteasjakohasteks ja arvestamisele mittekuuluvateks, kuna vastuväited ei põhine seadusel, on vastuolulised, paljasõnalised ja tõendamata. Kuigi kostja viitab alaealise lapse M. K. ülalpidamise vajadusele, ei ole kostja tõendanud, et ta on perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras ning kasutab tema käsutuses olevaid vahendeid M. K. , M. K. , V. K. ja enda ülalpidamiseks ühetaoliselt. Alates 01.01.2013 on elatise alammäär 160 eurot kuus. Kohus leidis, et Viru Maakohtu 03.09.2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-08-14750 väljamõistetud elatist tuleb suurendada ning mõista kostjalt välja elatis kummagi hageja ülalpidamiseks 160 eurot kuus (kuid mitte vähem kui PKS § 101 lg-s 1 nimetatud alammäär), alates 25.03.2013 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Menetluskulude jaotamisel viitas kohus TsMS § 161 lg 1 ja § 164 sätetele ning jättis menetluskulud kostja kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. J. K. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 14. oktoobri 2013 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) hindas kohus tõendeid ebaõigesti ning jättis põhjendamatult kõrvale kostja väited ja tõendid. Viru Maakohus rahuldas 28.02.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-65192 J. K. nõude ning vähendas kummalegi hagejale makstavat elatist 95,87 euroni. Tsiviilasjas nr 2-10-65192 otsuse tegemise ajal ei olnud kostjal tööd ja sissetulekut, lisaks oli tal kohustus ülal pidada oma alaealist last M. K. . Ka praegu on kostja töötu, kuna tema tööleping lõpetati 14.06.2013 töölepingu seaduse § 89 lg 1 alusel. Kostja on töötuna arvel Eesti Töötukassas. Eesti Töötukassa 08.07.2013 otsusega määrati kostjale töötuskindlustushüvitis, mida makstakse 09.07.–16.10.2013. a 10,61 eurot kalendripäevas ja 17.10.2013–04.04.2014 8,49 eurot kalendripäevas. Seega on kostja keskmine sissetulek 09.07.–16.10.2013 318,30 eurot kuus ja 17.10.2013–04.04.2014. a 254,70 eurot kuus. Arvestades kostja praegust sissetulekut, saab kostja maksta kummalegi hagejale elatist 79,57 eurot kuus (318,30/4). Jõustunud kohtuotsusega määratud elatise suuruse muutmist on alust nõuda siis, kui maksete suurust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud (TsMS § 459 lg 1 p 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist (TsMS § 459 lg 1 p 2). Kostja varaline olukord muutus pärast Viru Maakohtu 28.02.2011 otsust tsiviilasjas nr 2-10-65192, kuid käesolevas asjas maakohtu otsuse tegemise momendil oli see täpselt samasugune kui 28.02.2011 otsuse tegemisel; 2) on kostja tõendanud, et tal on kohustus pidada ülal M. K. , kes kostjalt hagejate nõutud summas elatise väljamõistmisel jääks vähem kindlustatud olukorda, mis on aluseks PKS §

102 lg 2 kohaldamisele. Kostja tõendas Eesti perekonnaseisuasutuses registreeritud abielu tõendiga ja sünnitunnistusega, et on abielus J.K. ning et nende ülalpidamisel on nende ühine alaealine tütar M. K. . Kontoväljavõtetega tõendas kostja, et tal on J. K. ga ühine majapidamine ning nad teostavad koos M. K. kasvatamist ja ülalpidamist. Muu hulgas selgub

J. K. arvelduskonto väljavõtetest, et enne kostjaga töösuhte lõpetamist maksti tema töötasu J.

K. kontole ning J. K. kontolt maksti hagejatele elatist; 3) ei ole kostja rikkunud oma kohustust hagejatele elatist maksta. Viru Maakohtu 28.02.2011 otsuse järgi pidi kostja maksma hagejatele elatist 191,74 eurot kuus. Kostja ja J. K. kontode väljavõtetest on näha, et hagejatele maksti elatist 200 eurot, s.o mitte vähem, kui oli määratud tsiviilasjas nr 2-10-65192; 4) ei ole kohtu järeldus, et kostja peab esitama vastuhagi elatise suuruse vähendamiseks, kooskõlas TsMS §-s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõttega; 5) oleks kohus pidanud jätma menetluskulud TsMS §-s 164 sätestatut arvestades poolte endi kanda, kuna kostja teatas kohtule koheselt pärast hagiavalduse saamist andmed oma sissetulekute ja varandusliku seisukorra kohta ega ole varjanud oma sissetulekute suurust.

5. M. K. ja V. K. vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja kohtukulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) arvestas kohus kõiki hagejate elulisi vajadusi, sh kulusid, mis on seotud nende võimetele ja huvidele vastava haridusega, samuti kasvatamisega seotud kulusid (PKS § 99). Vastavalt PKS § 101 lg-le 1 ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohtuistungil märkis hagejate seaduslik esindaja kohtule esitatud tõendite alusel, et hagejate perekonna keskmine kuusissetulek moodustab 596,74 eurot, millest 405 eurot on hagejate seadusliku esindaja töötasu ja 191,74 eurot elatis hagejate ülalpidamiseks. Perekonna igakuised kulutused on järgmised: 100 eurot eluasemekulud; 200 eurot (3 eurot päevas) kahe lapse toit; 100 eurot inglise ja eesti keele tunnid, hoki-, raskejõustikutreeningud, Internet; 196,74 eurot (s.o 65,58 eurot igale pereliikmele) riided, jalanõud, hügieenitarbed, spordiriietus, koolitarbed, õppematerjalid, ravimid, sidevahendid ning seadusliku esindaja vajadused; 2) ei piira kohtuotsus kostja tütre M. K. õigusi. Vastavalt PKS §-le 102 võetakse elatise määramisel arvesse kohustatud isiku varalist seisundit. Kostja omab nii vallasvara (transpordivahendid) kui kinnisvara (suvila), on seaduslikus abielus ja saab tulu ettevõtlusest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid täpsustada tuleb, et maakohus suurendas J. K. Viru Maakohtu 28.02.2011 otsusega väljamõistetud elatist (maakohtu otsuse resolutsioonis on ekslikult märgitud, et suurendada tuleb J. K. Viru Maakohtu 03.09.2009 otsusega väljamõistetud elatist).

J. K. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Asja materjalidest nähtuvalt rahuldas Viru Maakohus 28.02.2011 otsusega J. K. hagi ja vähendas temalt Viru Maakohtu 03.09.2009 otsusega väljamõistetud elatise suurust. Viru Maakohtu 28.02.2011 otsuse alusel oli J. K. kohustuseks maksta elatist laste M. ja V. K. ülalpidamiseks a` 95,87 eurot kuus. 25.03.2013 maakohtule esitatud hagis palusid M. ja V. K. suurendada J. K. Viru Maakohtu 28.02.2011 otsusega nende kasuks väljamõistetud elatist ja välja mõista kummagi hageja kasuks elatis 160 eurot kuus, kuid mitte vähem kui PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras. Seega esitasid hagejad elatise suurendamise hagi ning lähtuda tuleb TsMS § 459 lg-st 1, milline annab menetlusliku aluse nõuda kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmist.

Lisaks tuleb lähtuda PKS §-dest 99 ja 102, millised reguleerivad elatise suuruse kindlaksmääramist (vt Riigikohtu 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11). Kuigi maakohus ei ole hagi läbivaatamisel TsMS § 459 lg-s 1 sätestatust juhindunud, puudub alus tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni, millega suurendati J. K. väljamõistetava elatise suurust kuni 160 euroni kuus lapse kohta.

8. TsMS § 459 lg 1 järgi on võimalik esitada kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks hagi, kui maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada ja vastuväiteid esitada. Seega on kohtulahendiga väljamõistetud elatise suurendamiseks alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Viru Maakohtu 28.02.2011 otsuse põhjendavast osast nähtuvalt vähendati J. K. Viru Maakohtu 03.09.2009 otsusega seaduses sätestatud miinimummääras väljamõistetud elatise suurust põhjusel, et J. K. oli jäänud ilma sissetulekust (töökoha kaotus), mille tõttu tema varanduslik olukord võrreldes 03.09.2009 kohtuotsuse tegemise ajaga oli muutunud. Käesoleva hagi esitamise ajal J. K. töötas ning tema keskmine sissetulek oli 388,33 eurot kuus (neto). Menetluse kestel (14.06.2013) temaga sõlmitud tööleping lõpetati ning J. K. on arvel töötukassas, kust ta saab töötuskindlustuse tasu kuni 16.10.2013 318,30 eurot kuus ja alates 17.10.2013-04.04.2014 254,70 eurot kuus. Maakohtu istungil (t.l 85 pöördel) on J. K. kinnitanud, et ta saab tasu juhuslikest töödest. Viru Maakohtu 28.02.2011 otsuse tegemise ajal kuulus J. K. le kinnistust reg nr XXXX(elamumaa Narva-Jõesuus, XXXX) 227/392 osa kaasomandist ja kinnistu reg nr XXXX(elamumaa Narvas AÜ Adonis ja Salvia, XXXX). 14.03.2011 sai J. K. kinnistu nr XXXX ainuomanikuks. 27.06.2011 korteriomandi ja kinnistu vahetuslepingu tulemusena vahetas J. K. XXXX kinnistu A. S. ja S. S. saadud Pargi XXXX korteriomandi vastu. Nimetatud lepingust nähtuvalt oli XXXX kinnistu väärtuseks 83 085,14 eurot ja Pargi XXXX korteriomandi väärtuseks 19 173,49 senti ning A. S. ja S. S. tasusid J. K. le juurdemaksu

63 911,65 eurot (83 085,14-19 173,49). Eelnevast järelduvalt on J. K. varanduslik olukord võrreldes 28.02.2011 otsuse tegemise ajaga oluliselt muutunud, kuna ta sai 2011 märtsis XXXX kinnistu ainuomanikuks ning 27.06.2011 vahetuslepingu tulemusena rahalisi vahendeid 63 911,65 eurot. Seega ei saa üksnes J. K. väitest, et tal on raske tööd leida ning töötuskindlustuse tasu väike, järeldada, et tema varaline seisund ei ole oluliselt paranenud võrreldes 28.02.2011 otsuse tegemise ajaga. Seetõttu on hagejate nõue elatise suurendamiseks kuni seaduses sätestatud miinimummäärani põhjendatud ning apellandi vastupidine seisukoht on paljasõnaline. Vastuseks apellandi väidetele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida veel järgmist. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid seejuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard (vt Riigikohtu 12.03.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Samuti on vanemal kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvelt, piisava sissetuleku puudumisel aga muu vara arvelt. Hinnata tuleb vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga seda, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (vt Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).

Nähtuvalt asja materjalidest kuulub J. K. le lisaks Pargi XXXX korteriomandile veel kinnistu reg nr XXXX(AÜ Adonis ja Salvia, XXXX) ning kaks sõidukit (Volkswagen Caravelle ja Volkswagen Passat Variant). Nagu S. ringkonnakohus eelnevalt märkis, tuleb ülalpidamiskohustuse täitmisel ka sellega arvestada.

J. K. kolmas laps M. K. (sünd 15.07.2007) oli tema ülalpidamisel juba 28.02.2011 otsuse tegemise ajal. Ringkonnakohus leiab, et J. K. varaline seisund võimaldab tal anda ka M. K. le ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning puudub alus PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses märgitud mõjuv põhjus hagejate elatise suurendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus ning sellest järeldub, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad peavad üldjuhul täita ülalpidamiskohustust võrdsetes osades. Asja materjalidest nähtuvalt on hagejate seaduslik esindaja oma ülalpidamiskohustuse täitnud ning puuduvad tõendid, et laste ema varaline seisund võimaldaks jätta tema kanda suurema osa ülapidamiskohustusest võrreldes J. K. ga.

9. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, mille kohaselt oleks J. K. pidanud esitama vastuhagi elatise vähendamiseks (juhul kui ta ei suuda maksta elatist miinimumsuuruses). Nimetatud maakohtu seisukoht tuleb otsuse põhjendustest välja jätta. Samas ei anna nimetatud maakohtu ekslik seisukoht alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.

10. Seoses hagi rahuldamise ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud maaja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel J. K. kanda. Maakohtu viide TsMS § 164 lg-le 1 ei ole asjakohane, kuna antud juhul on tegemist ülalpidamisasja, mitte abieluasja ega põlvnemisasjaga (TsMS § 102 ja § 103).

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja