3-13-2441/74 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 6. märts 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-2441 Haldusasi AS Folie MP kaebus riigihangete vaidlustuskomisjoni 27. novembri 2013. a otsuse nr 254-13/145904 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja (vaidlustaja) – AS Folie MP, esindajad v.adv Erki Kergandberg, v.adv Elmer Muna ja adv Priit Lember Vastustaja (hankija) – Riigimetsa Majandamise Keskus, esindajad v.adv Indrek Lillo ja v.adv Aarne Akerberg Kolmas isik – AS Pärnu Mets Menetluse alus ringkonnakohtus AS Folie MP apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS Folie MP apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-2441 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 17. märtsil 2014 (HKMS § 278 lg 1). Vastukassatsioonkaebust hankeasjas esitada ei saa (HKMS § 278 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse siiski läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Sõltumata menetlusosaliste nõusoleku olemasolust või selle

3-13-2441 2(14) puudumisest võib Riigikohus hankeasjas esitatud kassatsioonkaebuse vaadata läbi lihtmenetluses (HKMS § 279 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK, hankija) avaldas 05.09.2013 hanketeate avatud hankemenetlusena läbiviidavas riigihankes „Metsamaterjali maanteevedu 2013-4“ (viitenumber 145904). Riigihange oli jaotatud kolmeks osaks, millest igaüks hõlmas metsamaterjali (kokku 800 000 m3) vedu ühes Eesti regioonis perioodil 01.12.2013–30.06.2018. Hanke osa 1 „Edela regioon (k.a Saaremaa ja Hiiumaa)“ kogumaht oli 200 000 m3 ja täisaasta maht orienteeruvalt 40 000 m3. Tähtajaks esitati riigihankes kokku 16 pakkumust ning teiste hulgas esitas pakkumuse riigihanke I osas AS Folie MP.

2. Riigimetsa Majandamise Keskuse riigihangete osakonna juhataja kõrvaldas 06.11.2013 käskkirjaga nr 1-47.504/7 riigihangete seaduse (RHS) § 38 lg 1 p 4 alusel AS Folie MP hankemenetlusest, kuna pakkujal oli hankemenetluse alustamise päeva (05.09.2013) seisuga 100 euro suurust summat ületav maksuvõlg, mida ei olnud ka ajatatud (käskkirja p 1). Riigihangete registri vahendusel viimati 06.11.2013 tehtud päringust nähtub AS-l Folie MP 05.09.2013 seisuga maksuvõla olemasolu. Pakkuja poolt esitatud Maksuja Tolliameti (MTA) 08.10.2013 tõendist maksuvõla puudumise kohta nähtub, et AS-l Folie MP 05.09.2013 seisuga maksuvõlg puudus. MTA 28.10.2013 vastusest RMK 23.10.2013 järelepärimisele nähtub, et AS-l Folie MP oli 05.09.2013 seisuga ajatamata maksuvõlg. Sama käskkirjaga kvalifitseeris hankija teiste pakkujate hulgas AS Pärnu Mets ja tunnistas tema pakkumuse vastavaks (käskkirja p 3.1), samuti tunnistati AS Pärnu Mets pakkumus hanke I osas edukaks (käskkirja p 4).

3. AS Folie MP esitas 15.11.2013 riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse, milles palus tunnistada hankija 06.11.2013 käskkiri kehtetuks osas, milles AS Folie MP hankemenetlusest kõrvaldati, jäeti ta kvalifitseerimata ning tema pakkumus vastavaks tunnistamata, samuti osas, milles hanke I osas tunnistati edukaks AS Pärnu Mets pakkumus.

Riigihangete vaidlustuskomisjon jättis 27.11.2013 otsusega nr 254-13/145904 AS Folie MP vaidlustuse rahuldamata. Maksuhaldur on maksukorralduse seaduse (MKS) § 14 lg 5 teisest lausest tulenevalt kohustatud väljastama tõendi maksuvõlgade puudumise kohta ka juhul, kui maksuvõla tasumine on ajatatud, arvestamata sealjuures ajahetke, millal maksuvõla tasumine ajatati. Seetõttu on AS-l Folie MP olnud võimalik saada MTA-lt 08.10.2013 ja 22.10.2013 tõendid maksuvõla puudumise kohta 05.09.2013 seisuga. Nimetatud tõendid ei tõenda seega RHS § 38 lg 1 p-s 4 sätestatud kõrvaldamise aluse puudumist. MTA 26.11.2013 vastusest vaidlustuskomisjoni 22.11.2013 järelepärimisele nähtub, et AS-l Folie MP oli maksukohustuslaste registris kuni 25.11.2013 kajastatud andmete järgi 05.09.2013 seisuga RHS § 38 lg 1 p 4 tähenduses maksuvõlg summas 40 540 eurot, AS Folie MP ei ole pärast 05.09.2013 maksudeklaratsioone muutnud ning AS Folie MP maksuvõlg ajatati MTA 06.09.2013 otsusega nr 13-1/3526. Eeltoodust järeldub, et vaidlustajal oli hankemenetluse alustamise hetkel ajatamata maksuvõlg ning hankija otsus tema kõrvaldamise kohta on kooskõlas RHS § 38 lg 1 p-ga 4. AS Folie MP kvalifitseerimata jätmise ja tema pakkumuse tagasilükkamise otsust ei ole hankija teinud, mistõttu ei saa need vaidlustaja õigusi rikkuda. Kuna AS Folie MP kõrvaldamine toimus õiguspäraselt, puudub AS Pärnu Mets pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks alus.

3-13-2441 3(14) 4. AS Folie MP esitas 09.12.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse VAKO 27.11.2013 otsuse tühistamiseks ja RMK 06.11.2013 käskkirja tühistamiseks osas, milles AS Folie MP hankemenetlusest kõrvaldati ja tunnistati hanke I osas edukaks AS Pärnu Mets pakkumus. Kaebaja leidis, et tal puudus maksuvõlg RHS § 38 lg 1 p 4 tähenduses, sest nimetatud sätet tuleb tõlgendada selliselt, et pakkujal peab maksuvõlg puuduma alates tema hankemenetluses menetlusosaliseks saamise hetkest. Hankemenetlusest kõrvaldamise aluseks ei saa olla maksukohustuse täitmata jätmine hetkel, kui isiku tegevus ei olnud RHS mõjualas (s.o hanketeate avaldamise ajal). Kaebaja maksuvõlg oli ajatatud kuni 20.11.2013 ehk vähem kui kuueks kuuks hankemenetluse alguspäevast arvates. Juhuslik või maksukorralduslike meetmete tulemusel kõrvaldatud maksuvõlg ei saa olla pakkuja menetlusest kõrvaldamise aluseks. AS Folie MP esitas pakkumuse 22.10.2013 ning selleks ajaks RHS § 38 lg 1 p 4 kohaldamise aluseid ei esinenud. Euroopa Kohus on kohtuasjas C-465/11 (p-d 35-36, 38, 40) rõhutanud, et direktiivi 2004/18/EÜ art 45 lg-s 2 sätestatud kõrvaldamise alused on ammendavad ja liikmesriikidel ei ole õigust nende kohaldamisala laiendada või muuta aluste hierarhiat (vt ka liidetud kohtuasi C-226/04 ja C-228/04, p 23; kohtuasi C-376/08, p-d 38-45).

5. Riigimetsa Majandamise Keskus vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. AS Folie MP kõrvaldati hankemenetlusest RHS § 38 lg 1 p 4 ning pakkujate (sh kaebaja) maksuvõla olemasolu või puudumise kontrollimise tulemuste alusel. MTA 28.10.2013 vastuse kohaselt oli AS-l Folie MP 05.09.2013 seisuga riiklike maksude võlg ja intressivõlg ning maksuvõla tasumine ei olnud 05.09.2013 seisuga ajatatud. Puudub kahtlus, et kaebajal esines hankemenetluse alustamise kuupäeva seisuga ajatamata maksuvõlg, mistõttu pidi vastustaja ta hankemenetlusest kõrvaldama. Kuna AS Folie MP on hankemenetlusest kõrvaldatud seaduslikult, siis on õiguspärane ka AS Pärnu Mets pakkumuse edukaks tunnistamine. VAKO 27.11.2013 otsus on põhjendatud ja tugineb kehtivale õigusele, samuti on VAKO selgitanud täiendavalt välja kaebajal 05.09.2013 seisuga maksuvõla (40 540 eurot) esinemise RHS § 38 lg 1 p 4 tähenduses ja asjaolu, et maksuvõla tasumine ajatati alles 06.09.2013 ehk päev pärast hankemenetluse alustamist. Kaebaja seisukohad tuginevad aegunud kohtupraktikale (kohtulahendid nr 3-10-2480 ja nr 3-09-1844), mis ei põhine 01.01.2011 jõustunud RHS § 38 lg 1 p 4 sõnastusel. Tuginemine VAKO otsusele nr 102-12/128289 ei ole samuti asjakohane, sest see keskendus RHS § 38 lg-le 11. Eesti seadusandja ei ole direktiivi 2004/18/EÜ kohaldamisala riigisiseses õiguses laiendanud, RHS § 38 lg 1 p-le 4 vastab üheselt direktiivi art 45 lg 2 teise lõigu punkt f. Kui seadus näeks ette maksuvõla kontrollimise alles isiku hankemenetluses menetlusosaliseks saamisest, ei annaks see hankijale mitte mingilgi viisil infot pakkuja maksekäitumise ega usaldusväärsuse kohta, kuna pakkujatel on hankemenetlusse astumise hetkeks võimalik oma seniseid maksuandmeid nii maksudeklaratsioonide muutmise kui võlgnevuste ajatamise läbi täielikult muuta. Kaebaja tõlgendab Euroopa Kohtu 09.11.2006 otsust liidetud kohtuasjades C-226/04 ja C-228/04 (p 31) vääralt. Selles lahendis loetletud ajahetked, millal peavad pakkujate maksukohustused olema täidetud, ei sätesta sobivaid tähtaegu ammendavalt ega liikmesriikide seadusandjatele siduvalt.

6. Tallinna Halduskohus jättis 21.01.2014 otsusega AS Folie MP kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus RMK 06.11.2013 käskkirja ja VAKO 27.11.2013 otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid üle korrata. Vaidlustatud käskkiri on motiveeritud selle kontrollimist võimaldaval määral. Kohtumenetluses ei ole menetlusosalised põhimõtteliselt vaielnud selle üle, et kaebajal esines hankemenetluse alustamise päeva (05.09.2013) seisuga riiklike maksude võlg käibemaksu osas 40 000 eurot ja intressivõlg 540 eurot, mis ajatati 06.09.2013. Ekslik on kaebaja käsitlus, et RHS § 38 lg 1 p 4 alusel isiku hankemenetlusest kõrvaldamiseks peab tal maksuvõlg puuduma alates pakkumuse esitamise hetkest. Selles küsimuses viidatud kohtupraktika ei puuduta RHS § 38 lg 1 p 4 alates 01.01.2011 kehtivat redaktsiooni (vt selle kujunemise kohta eelnõude 665 SE ja 860 SE seletuskirju). RHS § 38 lg 1 p 4 sätestab üheselt

3-13-2441 4(14) mõistetavalt, et hankemenetlusest kõrvaldamise aluseks on maksuvõla olemasolu hankemenetluse alguspäeval. Kuna käesoleval juhul avaldati hanketeade 05.09.2013, on hankija õiguspäraselt tuvastanud pakkujal RHS § 38 lg 1 p 4 tähenduses maksuvõla olemasolu nimetatud kuupäeva seisuga (vt RHS § 29 lg 1; samuti Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2012 otsus nr 3-10-3337, p 18). Põhjendamatu on ka kaebaja väide, et kui hankemenetluse vältel on tema varasem maksuvõlg ajatatud või puudub muul põhjusel, ei saanud teda hankemenetlusest kõrvaldada. Selline käsitlus ei vasta RHS kehtivale regulatsioonile. Tegemist ei ole ka olukorraga, kus algselt kajastatud informatsioon oleks hiljem osutunud ekslikuks. Kuna vaidlustuskomisjonil on pädevus hinnata üksnes RHS järgimist hankija poolt (vt Riigikohtu 12.12.2011 määrus nr 3-3-1-52-11, p 17), siis on VAKO õigesti leidnud, et tema pädevuses ei ole hinnangu andmine kaebaja arutelule direktiivi 2004/18/EÜ art 45 lg 2 ebaõigest ülevõtmisest. Eesti seadusandja ei ole direktiivi kohaldades laiendanud selle art 45 lg-s 2 nimetatud kõrvaldamise aluseid ega muutnud sätte mõtet. Kaebaja tõlgendus Euroopa Kohtu praktikale liidetud kohtuasjadele C-226/04 ja C-228/04 on ekslik. Kuna kaebaja hankemenetlusest kõrvaldamine toimus õiguspäraselt, siis jääb rahuldamata ka kaebus AS Pärnu Mets pakkumuse edukaks tunnistamise tühistamiseks.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 11.12.2013 määrusega AS Folie MP kaebuses sisaldunud esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning keelas RMK-l anda nõustumust AS-ga Pärnu Mets hankelepingu sõlmimiseks riigihanke nr 145904 I osas 100 000 m3 metsamaterjali veoks kuni kohtulahendi tegemiseni. AS Folie MP esitas 17.01.2014 täiendava esialgse õiguskaitse taotluse, paludes RMK-l keelata nõustumuse andmine hankelepingu sõlmimiseks riigihanke nr 145904 I osas kuni käesolevas haldusasjas menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Tallinna Halduskohus jättis 21.01.2014 määrusega AS Folie MP 17.01.2014 esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 03.02.2014 määrusega AS Folie MP määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.01.2014 määruse muutmata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. AS Folie MP palub 31.01.2014 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Alternatiivselt palub apellant juhul, kui hankija on riigihanke nr 145904 vaidlustatud osas sõlminud õiguspärase hankelepingu, tuvastada RMK 06.11.2013 käskkirja õigusvastasus. Kui hankija on aga riigihanke nr 145904 vaidlustatud osas sõlminud hankelepingu vastuolus Tallinna Halduskohtu 11.12.2013 määrusega, palub apellant tuvastada hankelepingu tühisus. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda.

Kuna RMK on viidanud, et sõlmis 24.01.2014 riigihanke vaidlustatud osas hankelepingu AS-ga Pärnu Mets, millest tulenevalt on apellatsioonkaebuse eesmärk saavutamatu, tuleb vastustajat kohustada esitama kõik vaidlusaluse riigihanke nr 145904 I osas sõlmitud hankelepingud. Riigihangete registris sisalduvatest riigihanke nr 145904 aruannetest nähtub, et RMK on AS-ga Pärnu Mets sõlminud riigihanke I osa puudutavad hankelepingud 19.12.2013 ja 24.01.2014, kuid pole selge, millistes mahtudes ja ulatuses on kõnealused hankelepingud sõlmitud. AS Folie MP vaidlustas 200 000 m3 mahuga riigihanke I osa üksnes 100 000 m3 osas, mistõttu on võimalik, et hankija ei ole tegelikkuses riigihanke vaidlustatud 100 000 m3 osas üldse hankelepingut sõlminud või on teinud seda esialgse õiguskaitse määrusega kehtestatud käsutuskeelu ajal. Võimalike hankelepingute sõlmimise asjaoludel on oluline mõju käesolevale vaidlusele ja apellandi nõuetele. Kui sõlmitud on õiguspärane hankeleping, on apellant sunnitud HKMS § 49 lg 2 ja lg 3 p 3 alusel esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu nõudma kaebusega teist eset, tühistamiskaebus sellisel juhul apellandi õiguste kaitset ei

3-13-2441 5(14) võimalda. Sellises olukorras taotleb apellant alternatiivselt RMK 06.11.2013 käskkirja õigusvastasuse tuvastamist (vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-29-12, p 26; nr 3-3-1-41-11, p-d 10, 13, 14; nr 3-3-1-5-10, p 15). Käskkirja õigusvastasuse tuvastamine võimaldab apellandil esitada tulevikus vastustaja vastu kahju hüvitamise nõue, kompenseerimaks temale ebaseadusliku hankemenetlusega tekitatud kahju (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-33-13, p 15). Kui aga hankeleping on sõlmitud käsutuskeeldu rikkudes, tuleb apellandi õiguste kaitseks tuvastada selle tühisus tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 88 lg 1 alusel.

Halduskohus on oluliselt rikkunud HKMS § 61 lg-tes 1-2, § 158 lg-s 1 ja § 165 lg 1 p-des 1-2 sätestatud tõendite hindamise reegleid, sedastades, et puudub põhimõtteline vaidlus selle üle, et kaebajal esines hankemenetluse alustamise päeva seisuga maksuvõlg, mis ajatati 06.09.2013. Apellant ei ole sellise väitega kunagi nõustunud (s.o omaks võtnud vastavalt HKMS § 60 lg-le 2) ega möönnud maksuvõla esinemist. Seega luges kohus maksuvõla olemasolu tuvastatuks õigusvastaselt. Kuna kohtu järgnev argumentatsioon põhineb suuresti ekslikult tuvastatuks peetud asjaolul, siis on rikutud ka kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, sest kohus on tuginenud omaksvõtule, mida ei ole väljendatud. Halduskohus ei ole võtnud seisukohta kõigi kaebuse väidete osas ega põhjendanud kaebaja väidetega mittenõustumist, kohtu siseveendumuse ja järelduste kujunemine ei ole kontrollitav (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1- 70-07, p 10; nr 3-2-1-73-07, p 12). HKMS § 165 lg 2 ei võimalda kohtul põhjendusteta nõustuda menetlusosalusosalise kohtumenetluses väljendatud põhjendustega.

Halduskohus ei ole võtnud seisukohta kaebaja väidete osas, mis puudutavad MTA erinevaid tõendeid. Samuti polnud võimalik pelgalt seaduse varasemale redaktsioonile viitamise tõttu kõrvale jätta kogu kaebaja esitatud kohtupraktikat. Seejuures põhineb VAKO otsus nr 81- 13/140952 RHS kehtival redaktsioonil ja kinnitab apellandi toodud põhimõtete universaalsust. RHS § 38 lg 1 p 4 grammatiline tõlgendus ei olnud vaidluse all, vaid kaebaja leidis, et hankija on mõistnud RHS § 38 lg 1 p 4 sisu ebaõigesti ja kohaldanud seda vääralt ning direktiiv 2004/18/EÜ on nimetatud osas võetud üle ebaõigesti. Eesti seadusandja tahe ei saa valdkonna eripära arvestades olla ainumäärav, vaid arvestada tuleb ka EL õigusega. Direktiivi sisu ning sellest tulenevaid õigusi ja kohustusi ei ole analüüsitud. Halduskohus ei ole analüüsinud AS Folie MP väiteid Euroopa Kohtu praktika kohta ning on jätnud täielikult tähelepanuta põhjendused, et RHS ei ole maksuseadus ning see pole lubatav ega sobilik meede isikute maksukäitumise mõjutamiseks. Halduskohus on tõenäoliselt lähtunud RHS § 38 lg 1 p 4 ning direktiivi 2004/18/EÜ artikli 45 lg 2 teise lõigu punkti e grammatilisest sõnastusest ning leidnud, et kuivõrd sõnastused on sarnased, rikkumist ei esine. Direktiivi ebaõige ülevõtmine seisneb selles, et RHS § 38 lg 1 p 4 näeb maksuvõla esinemise ette isiku menetlusest kõrvaldamise absoluutse alusena, mis rakendub üksnes ühe formaalse eelduse täitmisel. Direktiivi art 45 lg 2 esimese lause kohaselt ei ole tegemist absoluutse alusega (absoluutsed kõrvaldamise alused on ammendavalt loetletud art 45 lg-s 1), maksuvõla esinemise tõttu „võib isiku kõrvaldada“, kuid see ei ole kohustuslik. Art 45 lg-s 2 nimetatud alused nõuavad kõrvaldamise ning sellega taotletavate eesmärkide (antud juhul eelkõige konkurentsi moonutamise keeld) kaalumist. Seega on Eesti seadusandja muutnud EL õiguse selget juhist ja mõtet, tõstes art 45 lg-s 2 märgitud isiku kõrvaldamise aluse ümber art 45 lg 1 regulatsiooni alla, mis on aga keelatud (vt liidetud kohtuasjad C-226/04 ja C-228/04, p 23; kohtuasi C- 376/08, p-d 38-45). Direktiivi art-l 45 on praeguses olukorras vahetu õigusmõju ning kui Eesti õigust ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas EL õigusega, on apellandil võimalik vahetult tugineda direktiivi regulatsioonile.

Direktiivi art 45 lg 2 teise lõigu punkti e eesmärk on vältida konkurentsi moonutamist riigihangetel ning pakkumuste hindade mõjutamist ebaausate eelistega nagu maksukohustuste mittetäitmine. Absoluutse kõrvaldamise aluse sätestamine alates hanketeate avaldamise hetkest

3-13-2441 6(14) ei ole nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobilik meede (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-79- 08, p-d 15, 18 ja 21). Pakkumuste koostamisel konkurentsi moonutamise vältimise eesmärki aitab paremini edendada nõue, et isikutel ei tohi olla maksuvõlga pakkumuse esitamise hetkel. See tagab vähemasti samaväärselt, kui mitte tõhusamalt, et pakkumuse koostamine ei ole mõjutatud ebaausast eelisest maksukohustuste mittetäitmise näol. Meede on aga isikutele tunduvalt vähem koormav, sest hankemenetlusest potentsiaalselt huvitatud isikud saavad hanketeate põhjal teada hankemenetlusest ning hankija nõuetest, saavad viia oma tegevuse nõuetega kooskõlla (vajadusel kõrvaldada oma maksuvõlad) ning koostada pakkumuse õiglase konkurentsi tingimustes. Vaidlustatud käskkirjas AS Folie MP hankemenetlusest kõrvaldamist ei kaalutud ega põhjendatud, kuigi EL õigus seda nõuab. Vaidlustatud käskkirjas ning vaidlustuskomisjoni ja halduskohtu otsustes on jäetud täielikult käsitlemata küsimus, kuidas edendas antud juhul apellandi hankemenetlusest kõrvaldamine ausa konkurentsi eesmärki. Kui hankija oleks asjaolusid nõuetekohaselt kaalunud, ei oleks apellanti hankemenetlusest kõrvaldatud. Puudub vaidlus, et hiljemalt 06.09.2013 vastas apellant kõigile pakkujale esitatavatele nõuetele ning mis tahes kõrvaldamise alust tema puhul ei esinenud. Seega ei saanud 22.10.2013 esitatud pakkumuse koostamine olla ühelgi juhul mõjutatud maksukohustustega seonduvast ebaausast konkurentsieelisest. Ülejäänud osas jääb apellant senises menetluses esitatud seisukohtade juurde (09.12.2013 kaebus ja 30.12.2013 täiendavad seisukohad) ega pea otstarbekaks neid üle korrata.

9. Riigimetsa Majandamise Keskus vaidleb 10.02.2014 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vaidlusaluse hanke I osas (mahuks kokku 200 000 m3) on sõlmitud hankelepingud 19.12.2013 ja 24.01.2014. Riigihangete aruannete p-de V.1.3) kohaselt on mõlemad hankelepingud sõlmitud AS-ga Pärnu Mets ning aruannete p-dest V.1.4) nähtub ka kummagi hankelepingu maksumus 866 000 eurot. Seega on kahe hankelepingu lõplikuks kogumaksumuseks 1 732 000 eurot. Pakkumuste avamise protokollist nähtub, et AS Pärnu Mets pakkus ühe kuupmeetri metsamaterjali veo ühikuhinnaks 8,66 eurot. Jagades hankelepingu maksumuse (866 000 eurot) ühe kuupmeetri metsamaterjali veo ühikuhinnaga (8,66 eurot), saame tulemuseks 100 000, st hankelepingu mahu kuupmeetrites. Seega on hankelepingute kogumahuks 200 000 m3 ning põhjendatud ei ole apellandi kahtlused, et hankija ei ole vaidlusaluse 100 000 m3 osas üldse hankelepingut sõlminud või on seda tehtud esialgse õiguskaitsega kehtestatud käsutuskeelu ajal. Ringkonnakohus on neile apellatsioonkaebuse põhjendustele vastanud 03.02.2014 määruses ja pidanud kahtlusi alusetuteks. Kuna sõlmitud hankelepingud on õiguspärased, siis ei ole tühistamiskaebusega enam võimalik saavutada kaebaja taotletavat eesmärki (hankelepingu sõlmimist). Kaebajal on võimalik minna üle tuvastamiskaebusele, kuid ka alternatiivne nõue käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks on põhjendamatu samadel alustel nagu algselt esitatud tühistamisnõue. Apellandi alternatiivne nõue hankelepingu tühisuse tuvastamiseks on põhjendamatu, olenemata hinnangust vaidlustatud käskkirja õiguspärasusele.

Õige on halduskohtu järeldus, et AS-l Folie MP oli maksuvõlg 05.09.2013 seisuga ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Põhjendamatu on väide, justkui oleks kohus lähtunud pelgalt kaebaja poolsest omaksvõtust. Kaebaja on tõepoolest eitanud maksuvõla olemasolu ka 05.09.2013 seisuga, keeldudes samas vastamast küsimusele, millal varasem maksuvõlg ajatati. MTA kinnitas vastuseks VAKO järelepärimisele, et 05.09.2013 seisuga oli kaebajal maksukohustuslaste registris 40 540 euro suurune maksuvõlg RHS § 38 lg 1 p 4 tähenduses, mis ajatati 06.09.2013. Kaebaja ei ole omapoolsete tõenditega ümber lükanud asjaolu, et tema maksuvõla ajatamine toimus alles 06.09.2013. Halduskohtul puudusid tõendid, mille alusel saanuks asuda seisukohale, et kaebajal 05.09.2013 seisuga maksuvõlg puudus. AS Folie MP esitatud MTA 08.10.2013 ja 22.10.2013 tõendid ei tõendanud maksuvõla puudumist RHS § 38 lg 1 p 4 tähenduses, vaid üksnes MKS §

3-13-2441 7(14) 14 lg 5 mõttes, mis ei ole samasisulised. Isegi kui apellandil puudus 05.09.2013 seisuga ajatamata maksuvõlg MKS § 14 lg 5 mõttes, ei tähenda see automaatselt, et tal puudus 05.09.2013 seisuga ajatamata maksuvõlg ka RHS § 38 lg 1 p 4 mõttes.

Apellandi üldsõnalised etteheited halduskohtu otsuse põhjendatusele võivad olla osaliselt põhjendatud, kuid et halduskohus on jõudnud õigele lõppjäreldusele, ei anna see alust kohtuotsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Halduskohtu poolt kõrvale jäetud RHS varasemat redaktsiooni puudutava kohtupraktika asjakohasust ei ole selgitatud ka apellatsioonkaebuses. RHS § 38 lg 1 p 4 muutmise analüüsimine võimaldas selgitada sätte muutmise eesmärki. Eesti seadusandja ei ole direktiivi 2004/18/EÜ art 45 lg-s 2 nimetatud kõrvaldamise asjaolusid laiendanud ega muutnud sätte mõtet. Erinevatel liikmesriikidel on vabadus inkorporeerida direktiiv oma riigisisesesse õigusesse erinevalt. RHS § 38 lg 1 p-le 4 vastab direktiivi art 45 lg 2 teise lõigu punkt f, mis lubab sarnaselt jätta hankelepingu sõlmimata pakkujaga, kes ei ole täitnud õigusaktidest tulenevaid maksukohustusi. Seega ei ole Eesti seadusandja direktiivis nimetatud kõrvaldamise aluseid laiendanud ega muutnud sätte mõtet. Isegi kui pidada õigeks apellandi väidet, et RHS § 38 lg 1 p 4 peaks direktiivi sarnast sätet arvestades võimaldama kaalumist, ei annaks see alust kaebuse rahuldamiseks, kuna AS-l Folie MP oli suur maksuvõlg (40 540 eurot), mis oleks ka kaalutlusõiguse olemasolul toonud kaasa tema hankemenetlusest kõrvaldamise. Euroopa Kohtu 09.11.2006 otsuses liidetud kohtuasjades C-226/04 ja C-228/04 (p 31) viidatakse eelkõige sellele, et liikmesriigid peavad maksukohustuste täitmise kontrollimise hetke või ajavahemiku seaduses kindlaks määrama. Väär on kaebaja väide, nagu oleks Euroopa Kohtu arvates maksuvõla kontrollimise hetkeks võimalik määrata ainult sellist kuupäeva, mis jääb pakkuja menetlusosaliseks saamisele järgnevasse perioodi. Kuna direktiiv ei ole vahetult kohaldatav, siis ei oleks kaebuse rahuldamiseks alust isegi juhul, kui direktiivis sätestatu oleks Eesti õigusesse üle võetud ebaõigesti.

Hankijal endal on võimalik kontrollida üksnes Eesti riiklike maksude võlgade puudumist, kuid mitte Eesti kohalike maksude ega ka välisriigi maksude võlgade puudumist. Viimatinimetatud küsimustes peavad pakkujad ise koos pakkumusega esitama hankijale vastavate maksuhaldurite tõendid, et tal sellised maksuvõlad puuduvad. Kui maksuvõlad peavad puuduma pakkumuse esitamise hetkel, siis peaks pakkuja esitama pakkumuse samal päeval, mil tal õnnestub saada tõend maksuvõlgade puudumise kohta. Kui pakkumus esitatakse kasvõi üks päev hiljem, siis ei tõendaks väljastatud tõend enam maksuvõla puudumist pakkumuse esitamise ajal. Seega on praktiliselt ainuvõimalikuks hetkeks kontrollida maksuvõlgade puudumist hankemenetluse algamise (hanketeate avaldamise) seisuga. See tagab ka pakkujate võrdse kohtlemise, sest kõigi maksuvõlgade puudumist kontrollitakse sama päeva seisuga.

10. Kolmas isik AS Pärnu Mets ei ole apellatsioonkaebuse suhtes oma seisukohta esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Tallinna Ringkonnakohus jättis 03.02.2014 määrusega käesolevas asjas rahuldamata AS Folie MP määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 21.01.2014 määruse nr 3-13-2441 peale, leides, et riigihangete registrile esitatud aruannetest nähtuvalt on hanke vaidlusaluses osas 1 „Edela regioon (k.a Saaremaa ja Hiiumaa)“ hankelepingud AS-ga Pärnu Mets juba sõlmitud ning seda ei ole tehtud vastuolus Tallinna Halduskohtu 11.12.2013 esialgse õiguskaitse määrusega, samuti ei nähtu asjas RHS §-s 69 sätestatud hankelepingu tühisuse aluste esinemist. Ringkonnakohus jääb jätkuvalt 03.02.2014 määruse p-s 12 väljendatud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid üle korrata. Kuigi hankija poolt riigihangete registrile esitatud 20.12.2013

3-13-2441 8(14) aruandest (teate ID 1207199 – tl 184-186) ja 24.01.2014 aruandest (teate ID 1235386 – tl 167- 169; tl 187-189) ei nähtu tõepoolest otseselt sõlmitud hankelepingute koguseline maht, on see üheselt mõistetavalt tuletatav aruannetes märgitud hankelepingute maksumuse ja AS Pärnu Mets pakkumuses sisaldunud hinna võrdlemisel. Puudub igasugune mõistlik põhjus eeldada, et riigihanke nr 145904 osa 1 „Edela regioon (k.a Saaremaa ja Hiiumaa)“ oleks tänaseks veel mingis ulatuses kehtivate hankelepingutega katmata, või arvata, et hankija oleks 19.12.2013 hankelepingu sõlmimisel eiranud esialgse õiguskaitse määrusest tulenevat keeldu. Asja materjalidest ei nähtu, et hanke I osa erinevad veomahud (s.o kaebaja poolt vaidlustatud 100 000 m3 ja tema poolt vaidlustamata jäetud 100 000 m3) oleksid eraldiseisvalt identifitseeritavad (nt konkreetsemate piirkondade või vedude teostamise aegade järgi). Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul on apellandi poolt viidatud hankelepingutega seotud asjaolud piisava kindlusega tuvastatavad juba seni esitatud ja riigihangete registrist kättesaadavate andmete alusel, puudub HKMS § 62 lg 2 teisest lausest tulenevalt vajadus täiendavalt nõuda hankijalt sõlmitud hankelepingute esitamist.

12. Arvestades vaidlusaluses hankemenetluses kehtiva hankelepingu sõlmimist ning HKMS § 267 lg-s 4 ja § 49 lg-tes 1-2 sätestatut, selgitas ringkonnakohus 17.02.2014 määruses (p 4), et apellatsioonimenetluses on võimalik sisuliselt lahendada üksnes apellandi esitatud alternatiivne taotlus tuvastada RMK 06.11.2013 käskkirja õigusvastasus. Samuti märkis ringkonnakohus, et HKMS § 45 lg-st 2 tulenevalt on hilisemat hüvitamiskaebust ettevalmistava tuvastamiskaebuse esitamine üldjuhul lubatud ning käesoleval juhul puudub ka põhjus pidada hilisemat hüvitamiskaebust ilmselgelt perspektiivituks. Menetlusosalised ei ole ringkonnakohtu hinnangule vastuväiteid esitanud, mistõttu ei pea kohus vajalikuks hakata täiendavalt põhjendama AS Folie MP tühistamiskaebuse rahuldamise võimatust ja AS-ga Pärnu Mets sõlmitud hankelepingu tühisuse tuvastamise alusetust, vaid käsitleb üksnes kaebaja alternatiivset nõuet tuvastada hankija käskkirja õigusvastasus.

13. Kuivõrd apellant on ringkonnakohtult taotlenud asjas uue otsuse tegemist ning pidanud apellatsioonkaebuses toodud väidetavate halduskohtu poolsete menetlusvigade (s.o eelkõige motiveerimispuuduste) kõrvaldamist võimalikuks ka apellatsioonimenetluses, ei pea ringkonnakohus otstarbekaks hakata üksikasjalikult hindama apellandi etteheiteid halduskohtu tegevusele. Halduskohtu võimalikud menetlusvead ei saaks ühelgi juhul olla kaebuse uue otsusega rahuldamise ning hankija käskkirja õigusvastaseks tunnistamise iseseisvaks aluseks. Tuginemine halduskohtu poolt tehtud menetluslikele vigadele oleks eesmärgipärane eelkõige vaid juhul, kui väidetud rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

Seetõttu kontrollib ringkonnakohus esmajoones RMK 06.11.2013 käskkirja õiguspärasust sisuliselt. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt seisneb apellandi peamine lähtekoht selles, et Euroopa Liidu õigusest (direktiivi 2004/18/EÜ art 45 lg-st 2) juhindudes tuleb RHS § 38 lg 1 p 4 tõlgendada hankijal kaalutlusõigust võimaldavana või jätta see Euroopa Liidu õigusega vastuolu tõttu kohaldamata osas, milles säte ei võimalda kaalumist, ning kuivõrd vaidlusaluse käskkirja andmisel ei ole AS Folie MP hankemenetlusest kõrvaldamise põhjendatust kaalutud ega haldusaktis sellekohaseid põhjendusi esitatud, siis on tegemist õigusvastase (kontrollimatu) haldusaktiga ja kaebus tuleb rahuldada. Lisaks on nii apellant kui ka vastustaja esitanud omapoolsed seisukohad AS Folie MP hankemenetlusest kõrvaldamise sisulise põhjendatuse / põhjendamatuse osas. Ringkonnakohus selgitab, et isegi juhul, kui apellandi käsitlus on õige, ei saaks kohus asuda hankija asemel ise kaalutlusõigust teostama ja otsustama AS Folie MP hankemenetlusest kõrvaldamise vajalikkuse üle. Seega jäävad asja lahendamisel kõrvale menetlusosaliste väited küsimuses, kas AS Folie MP hankemenetlusest kõrvaldamine olnuks RHS § 38 lg 1 p 4 või direktiivi 2004/18/EÜ art 45 lg 2 esimese lõigu punkti f eesmärke arvestades sisuliselt vajalik. Apellandi viidatud direktiivi art 45 lg 2 esimese lõigu punkt e ei

3-13-2441 9(14) ole käesolevas vaidluses asjassepuutuv, sest AS Folie MP hankemenetlusest kõrvaldamise aluseks on olnud pakkujal maksuvõlgade olemasolu, mitte temal sotsiaalkindlustuse maksete võlgade esinemine.

14. RHS § 38 lg 1 p 4 kohaselt ei sõlmi hankija hankelepingut isikuga ja kõrvaldab hankemenetlusest pakkuja või taotleja, kellel on õigusaktidest tulenevate riiklike või tema eluvõi asukoha kohalike maksude või sotsiaalkindlustuse maksete võlg või tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress hankemenetluse algamise päeva seisuga või maksuvõla tasumine on ajatatud pikemaks perioodiks kui kuus kuud arvates hankemenetluse algamise päevast, välja arvatud juhul, kui maksuvõla tasumise ajatamine on täies ulatuses tagatud. RHS- s loetakse riiklike või eluvõi asukoha kohalike maksude võlaks pakkuja või taotleja poolt tähtpäevaks tasumata riiklike või eluvõi asukoha kohalike maksude ja tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intressi võlga, mis ületab 100 eurot. RHS § 29 lg 2 kohaselt algab hankemenetlus, v.a väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlus, hanketeate avaldamisega registris. Väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlus algab hankija hankedokumentide esitamisega ühele või mitmele tema valitud huvitatud isikule.

Ringkonnakohus märgib, et RHS § 38 lg 1 p 4 näol on tegemist selge sõnastusega normiga, mida ei ole mõistlikult võimalik tõlgendada selliselt, et seadusandja oleks hankemenetluse algamise päevana pidanud silmas mingit muud ajahetke peale RHS § 29 lg-s 2 nimetatu (s.o üldjuhul hanketeate avaldamine registris). Seda kinnitab üheselt ka vastava muudatuse sisse viinud seaduseelnõu (Riigikogu 11. koosseisu 665 SE) seletuskiri. Apellandi poolt viidatud RHS § 38 lg 1 p 4 varasemaid redaktsioone käsitlev kohtupraktika (nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2010 otsus nr 3-10-2480, p-d 16-17; 16.02.2012 otsus nr 3-10-3337, p-d 17, 20) ei ole antud juhul asjassepuutuv, sest maksuvõla olemasolu või puudumise kontrollimine on sätte kehtivas sõnastuses seotud ühe konkreetse kuupäevaga (eduka pakkuja osas kontrollitakse maksuvõlgade puudumist RHS § 38 lg 11 alusel veel korra enne hankelepingu sõlmimist), mitte aga pikema perioodiga. Samuti ei ole käesolevas asjas tegemist olukorraga, kus maksuvõlgade registris kajastunud informatsioon maksuvõlgade kohta oleks hiljem osutunud ekslikuks (nt maksudeklaratsioonide parandamise tõttu). Sellel põhjusel on ainetud ka viited RHS § 38 lg 1 p 4 kehtivat redaktsiooni käsitlevatele VAKO 27.04.2011 otsusele nr 72-11/123789, 29.04.2013 otsusele nr 81-13/140952 ja 30.04.2013 otsusele nr 80- 13/139004. VAKO 24.05.2012 otsus nr 102-12/128289 käsitles omakorda RHS § 38 lg 11 tõlgendamist koostoimes RHS § 38 lg 1 p-ga 4 seoses maksuvõla ajatamise perioodi kestusega, mis pole antud asjas vaidluse all. VAKO 25.10.2011 otsuse nr 200-11/127131 osas on apellant viidanud üksnes järeldusele, et vastuoluliste tõendite puhul tuleb asjaolusid täiendavalt kontrollida, millist nõuet on antud juhul ilmselgelt järgitud.

15. AS Folie MP väide, et tal puudus riigihankes nr 145904 hanketeate avaldamise kuupäeva ehk 05.09.2013 seisuga maksuvõlg RHS § 38 lg 1 p 4 tähenduses, tugineb MTA 08.10.2013 tõendile nr 8-8.1/117081 (tl 19) ja MTA 22.10.2013 tõendile nr 8-8.1/120195 (tl 32), mille kohaselt ei olnud AS-l Folie MP 05.09.2013 seisuga maksuvõlga. Samuti on kaebaja leidnud, et kuna MTA maksuvõlgade registri 12.11.2013 väljavõttest (tl 33) nähtuvalt on AS Folie MP maksuvõlg tekkinud 21.08.2013 ja selle tasumine on ajatatud kuni 20.11.2013, siis MTA 08.10.2013 ja 22.10.2013 tõendeid arvestades pidi maksusumma tasumine olema ajatatud juba 05.09.2013 seisuga.

RMK 06.11.2013 käskkirjas nr 1-47.504/7 (tl 21-23) on viidatud riigihangete registri teabevahetuse portaali kaudu tehtud 22.10.2013, 28.10.2013 ja 06.11.2013 maksuvõlgade päringutele (VAKO toimikus, hankija vastuse lisad 1, 3 ja 4), mille kohaselt oli AS-l Folie MP 05.09.2013 seisuga ajatamata maksuvõlg kokku 40 540 eurot. VAKO 27.11.2013 otsusest nr

3-13-2441 10(14) 254-13/145904 (tl 25-31) nähtuvalt pöördus vaidlustuskomisjon asjaolude selgitamiseks täiendavalt maksuhalduri poole ning MTA 26.11.2013 vastuses nr 7.1-4/54348-1 (VAKO toimikus) on selgitatud, et AS-l Folie MP oli 05.09.2013 seisuga maksuvõlg, mis ajatati 06.09.2013 vastavalt AS Folie MP 21.08.2013 taotlusele. MTA vastusele on lisatud 25.11.2013 teostatud maksuvõlgade päringu tulemused, millest nähtub samuti AS-l Folie MP 05.09.2013 seisuga 40 540 euro suuruse maksuvõla esinemine.

Ringkonnakohus leiab, et AS-l Folie MP 05.09.2013 seisuga RHS § 38 lg 1 p-s 4 toodud kriteeriumitele vastava maksuvõla olemasolu on üheselt tõendatud juba hankija poolt 22.10.2013 ja 06.11.2013 teostatud maksuvõlgade päringute tulemustega, samuti maksuhalduri poolt täiendavalt 28.10.2013 ja 25.11.2013 teostatud maksuvõlgade päringute tulemustega. AS Folie MP esitatud MTA 08.10.2013 ja 22.10.2013 tõendid eeltoodud päringute tulemusi ei kõrvalda ega kinnita vastupidist. Tegemist ei ole RHS § 38 lg 3 p-s 2 nimetatud tõenditega RHS § 38 lg 1 p-s 4 nimetatud asjaolude puudumise kohta, vaid MKS § 14 lg 5 alusel väljastatavate tõenditega maksuvõlgade puudumise kohta. Vaidlustuskomisjon on juhtinud õigesti tähelepanu MKS § 14 lg 5 teisele lausele, mille kohaselt on maksuhaldur kohustatud väljastama tõendi maksuvõlgade puudumise kohta ka juhul, kui maksuvõla tasumine on ajatatud. Asjaolule, et MKS § 14 lg-s 5 nimetatud tõend on pakkuja RHS § 38 lg 1 p 4 nõuetele vastavuse kontrollimiseks üldjuhul ebasobiv, viitab selgelt ka RHS § 38 lg 3 p 2 teine lause, millest tulenevalt võib hankija MKS § 14 lg 5 alusel väljastatavale tõendile maksuvõlgade puudumise kohta tugineda pakkuja RHS § 38 lg 1 p-le 4 vastavuse kontrollimisel alles viimases järjekorras, kui tal ei ole võimalik kontrollida neid andmeid andmekogus olevate avalike andmete põhjal ning pakkuja või taotleja asukohariigi vastava pädevusega ametiasutus ei väljasta tõendit RHS § 38 lg 1 p-s 4 nimetatud asjaolude puudumise kohta. AS Folie MP ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et tema maksuvõla tasumise ajatamine oleks toimunud enne 05.09.2013. Sellest tulenevalt on hankija õigesti tuvastanud, et AS Folie MP suhtes esines RHS § 38 lg 1 p-s 4 toodud hankemenetlusest kõrvaldamise alus.

16. Euroopa Kohus on praegusel juhul asjakohase direktiivi 2004/18/EÜ art 45 lg 2 esimese lõigu punktidega e ja f sisu poolest sarnaste varem kehtinud normide osas selgitanud, et direktiivi säte jätab kõikide pakkumisest kõrvaldamise põhjuste kohaldamise liikmesriikide otsustada (kohustuslikuna tuleb riigisisestes normides näha ette üksnes art 45 lg-s 1 nimetatud kõrvaldamise alused) ega näe ette nende põhjuste ühtset kohaldamist ühenduse tasandil, mis tähendab, et liikmesriigid võivad neid pakkumisest kõrvaldamise põhjuseid üldse mitte kohaldada või võtta need siseriiklikesse õigusnormidesse üle erinevate juhtumite korral varieeruva rangusega sätete kaudu ning vastavalt siseriiklikul tasandil valitsevatele õiguskorra, majanduslikele või sotsiaalsetele kaalutlustele (vt Euroopa Kohtu 09.02.2006 otsus liidetud kohtuasjades C-226/04 ja C-228/04: La Cascina jt, p-d 21, 23). Ühenduse tasandil ühtlustamist ei ole nähtud ette ka asjassepuutuva hetke määratlemise suhtes, vaid see peab olema üheselt kindlaks määratud riigisiseste normidega. Muu hulgas on Euroopa Kohus leidnud, et selliseks hetkeks võib olla ka hanketeate saatmise kuupäev (vt La Cascina jt, p-d 30-32). Apellandi viidatud tõlkeviga kohtuotsuse eestikeelses tekstis ei oma sisulist tähtsust, kuivõrd konkreetses asjas oligi tegemist piiratud pakkumismenetlusega (s.o menetlus, milles pakkumise saavad esitada üksnes tellija kutsutud teenuseosutajad – vt direktiivi 92/50/EMÜ art 1 punkt e) ning olemuselt ei erine selline menetluses osalemise kutse hanketeate avalikustamisest, piirates vaid võimalike pakkujate ringi, kuid kummalgi juhul ei ole hankemenetluse algamise hetk adressaatidele ette teada, et nad saaksid oma maksukäitumist aegsasti muuta.

17. Direktiivi sätete sisustamisel tuleb silmas pidada, et direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele (vt direktiivi 2004/18/EÜ art 84) ja selle sätted ei ole mõeldud vahetuks kohaldamiseks. Ekslik on apellandi seisukoht, et direktiivi 2004/18/EÜ art 45 lg-s 2 toodud

3-13-2441 11(14) kõrvaldamise aluseid ei ole liikmesriigil ühelgi juhul lubatud sätestada kaalutlusõigust mittevõimaldavana. Direktiivi nimetatud säte annab liikmesriigile kaalutlusõiguse otsustada, kas näha toodud alused riigisiseses õiguses hankemenetlusest kõrvaldamise alustena ette või mitte, kuid sellest ei tulene, et liikmesriik peab tingimata kõigil juhtudel ka riigisisest rakendusnormi kohaldavale hankijale võimaldama pakkuja kõrvaldamise otsustamisel kaalutlusõiguse kasutamist (vt ka Euroopa Kohtu 23.12.2009 otsus kohtuasjas C-376/08: Serrantoni ja Consorzio stabile edili, p-d 31-33; 16.12.2008 otsus kohtuasjas C-213/07: Michaniki, p-d 44-49). Direktiivi nõudeid pole rikutud ka juhul, kui liikmesriik sätestab regulatsiooni, mille kohaselt kõik direktiivi art 45 lg 2 esimese lõigu punktide e ja f tunnustele vastavad ettevõtjad jäetakse ilma kaalutlemata hankemenetlusest kõrvale, kui samal ajal on tagatud kõigi pakkujate võrdne kohtlemine ja muude Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtete järgimine (nt proportsionaalsuse põhimõte – EL põhiõiguste harta art 52 lg 1).

Seega pole põhimõtteliselt välistatud, et hankijale kaalutlusõigust mittevõimaldav riigisisene norm, mis kohustab pakkuja hankemenetlusest igal juhul kõrvaldama, võib olla vastuolus mõne Euroopa Liidu õiguses tunnustatud põhimõttega ja tuleks sellel põhjusel jätta siiski kohaldamata (sellele viitab ka direktiivi art 45 lg 2 teine lõik). Formaalsel asjaolul põhinev absoluutne ja automaatne hankemenetlusest kõrvaldamise tingimus võib olla siiski õigustatud juhul, kui see järgib üldisest huvist kantud õiguspärast eesmärki ning kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv ega lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt Serrantoni ja Consorzio stabile edili, p 44). Vastupidist ei saa järeldada ka apellandi poolt kaebuses viidatud Euroopa Kohtu 13.12.2012 otsusest kohtuasjas C-465/11: Forposta ja ABC Direct Contact, mis käsitles olukorda, kus Poola seadusandja oli asunud piiritlema direktiivi 2004/18/EÜ art 45 lg 2 esimese lõigu punktis d kasutatud mõiste („raske eksimus“) sisu, milleks säte liikmesriigile volitust ei andnud. Üksnes selles kontekstis luges Euroopa Kohus hankijale pandud automaatse kohustuse kõrvaldada ettevõtja hankemenetlusest riigihankeid käsitlevate ühenduse õiguse põhimõtetega vastuolus olevaks (vt lahendi p 41) ning see järeldus ei ole vahetult ülekantav kõigile muudele juhtudele, kui riigisisene norm ei võimalda hankijale kaalutlusõigust pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamise otsustamisel.

18. Apellandiga tuleb iseenesest nõustuda selles, et Euroopa Liidu hankedirektiivide ega RHS põhieesmärk ei ole ega saa olla isikute maksukäitumise muutmine, vaid selleks on hoopis olemasolevate konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine ja toetamine (nt Euroopa Kohtu 19.05.2009 otsus kohtuasjas C-538/07: Assitur, p-d 25-26; Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2012 otsus nr 3-10-3337, p 20). RHS ei ole tõepoolest maksuseadus, sest MKS § 4 lg 1 kohaselt on maksuseadus selline seadus, millega sätestatakse maks. RHS-ga ühtegi maksu sätestatud ei ole. Sellest ei saa aga järeldada, et RHS sätetel ei või olla isegi kaudset eesmärki mõjutada isikute maksukäitumist, ning kui neil selline kõrvalmõju siiski tegelikkuses esineb, pole regulatsioon kooskõlas selle legitiimsete eesmärkidega. RHS § 38 lg 1 p-s 4 ettenähtud nõue ei ole otseselt suunatud isikute maksukäitumise mõjutamisele, vaid peab kaitsma ausat konkurentsi. RHS-st ei tulene hankemenetluses osalevale või selles osalemisest huvitatud isikule ühtegi MKS-s või maksuseadustes nimetamata maksukohustust (vt MKS § 31 lg 1). Isiku kohustus tasuda maksuseaduse alusel arvestatud maksusumma (samuti intress) seaduses ettenähtud tähtpäevaks ja täielikult, tuleneb MKS-st ja maksuseadustest, mitte RHS-st. Sellest tulenevalt on ekslik apellandi seisukoht, et juhul, kui RHS § 38 lg 1 p 4 järgi kontrollitaks pakkuja maksuvõlgade olemasolu või puudumist hankemenetluse alguse (hanketeate avaldamise) seisuga, siis reguleeriks nimetatud säte pakkujate tegevust väljaspool hankemenetlust ja tagasiulatuvalt. RHS § 38 lg 1 p 4 ei sea iseseisvalt pakkujatele mingeid õiguslikke kohustusi, vaid nimetatud säte reguleerib üksnes hankija tegevust (s.o pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamine). Maksuvõla olemasolu või puudumine hankemenetluse alguse seisuga on vaid RHS § 38 lg 1 p 4 abstraktse faktilise koosseisu küsimus ega kujuta endast

3-13-2441 12(14) pakkujale adresseeritud õiguslikku tagajärge (s.o kohustust enne pakkumuse esitamist likvideerida oma maksuvõlad või ajatada nende tasumine). Kuivõrd maksuvõlgade puudumise nõue on antud juhul sätestatud seaduses, mitte hankija poolt, siis ei saa tõusetuda ka küsimust, et potentsiaalsed pakkujad poleks selle olemasolust teadlikud (vt La Cascina jt, p 32).

19. Nagu ringkonnakohus eespool märkis, ei saa Euroopa Kohtu praktikast järeldada, et igasugune absoluutne või automaatne (s.o hankijale kaalumist mittevõimaldav) pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamise alus oleks vältimatult ebaproportsionaalne ja seega vastuolus direktiivi 2004/18/EÜ art 45 lg-ga 2. Pelgalt kaalumisvolituse puudumise tõttu ei saa proportsionaalsuse põhimõtte vältimatut rikkumist järeldada ka Eesti õiguse kontekstis (s.o seonduvalt põhiseaduse §-ga 11). Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib rakendamisel anda proportsionaalse tulemuse (nt Riigikohtu 03.07.2012 otsus nr 3-3-1-44-11, p 83; 21.06.2004 otsus nr 3-4-1-9-04, p 18).

RHS § 38 lg 1 p 4 piirab põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, välistades teatud tunnustele vastavate ettevõtjate võimaluse osaleda riigihankemenetlustes ja teenida selle kaudu tulu, pakkudes hankijale oma kaupu või teenuseid. Nii RHS § 38 lg 1 p 4 kui ka selle aluseks oleva direktiivi 2004/18/EÜ art 45 lg 2 esimese lõigu punkti f eesmärgiks tuleb eelkõige pidada hankemenetluses osalevate pakkujate usaldusväärsuse (aususe) ja võrdse kohtlemise tagamist (nt La Cascina jt, p 21; Assitur, p 19). Ettevõtlusvabadus on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigus, mille piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest, mis ei ole põhiseadusega keelatud (nt Riigikohtu 06.07.2012 otsus nr 3-4-1-3-12, p 51). Nagu igasugune muu põhiõiguse riive, ei tohi samas ka ettevõtlusvabaduse piirangud kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui seda saab põhjendada normi legitiimse eesmärgiga (nt Michaniki, p-d 44- 48). Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollib kohus kolmeastmelise testiga, hinnates kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärkide tähtsust (vt viimati Riigikohtu 21.01.2014 otsus nr 3-4-1-17-13, p-d 32-35).

Nagu märgitud, võib RHS § 38 lg 1 p-s 4 sätestatud piirangu eesmärgiks pidada pakkujate usaldusväärsuse tagamist ja konkurentsimoonutuste vältimist. Vaidlusaluse hankemenetlusest kõrvaldamise aluse selline eesmärk nähtub selgelt ka riigihangete seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu 11. koosseisu 665 SE) seletuskirjast, milles viidatakse teadlikule soovile muu hulgas vältida maksuvõla puudumise n-ö ajastamise võimalust, ehkki samas mööndakse, et RHS põhieesmärk ei ole isikute maksukäitumise muutmine. Tegemist on ilmselgelt legitiimsete eesmärkidega (soodustavad avalike vahendite usaldamist üksnes seadusekuulekate ja maksevõimeliste pakkujate kätte). Ettenähtud abinõu (hankemenetluse alguse seisuga enam kui 100 euro suurust ajatamata maksuvõlga või enam kui kuueks kuuks ajatatud täielikult tagamata maksuvõlga omavate ettevõtjate hankemenetlusest kõrvaldamine) on vaieldamatult sobiv meede ebausaldusväärsete ja makseraskustes ettevõtjatega hankelepingute sõlmimise välistamiseks, sest hankemenetlusest kõrvaldatud pakkujaga hankelepingu õiguspärane sõlmimine on võimatu. Apellant on leidnud, et abinõu ei ole vajalik, sest sama eesmärki oleks võimalik vähemalt sama tõhusalt saavutada ettevõtjaid vähem koormava nõudega, et maksuvõlgade puudumine või ajatamine peaks olema toimunud hiljemalt pakkumuse esitamise ajaks. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Seletuskirjast nähtuvalt on vaidlusaluse sätte üheks eesmärgiks olnud ka sellise olukorra vältimine, kus hankemenetluses osalemisest huvitatud ettevõtjad saaksid n-ö ajastada maksuvõlgade puudumist, mis eeldab, et isikutel ei oleks võimalik prognoosida hankemenetluse algushetke,

3-13-2441 13(14) vaid selleks tuleks valmis olla järjepidevalt. Sellise eesmärgi saavutamist apellandi pakutud alternatiivne lähenemine ei võimalda. Seega ei ole tegemist samaväärse tõhususega abinõuga ning valitud meedet tuleb pidada vajalikuks. Lisaks tuleb vastustajaga nõustuda, et osas, milles hankijal ei ole võimalik MTA andmebaasist kontrollida maksuvõlgade puudumist konkreetse kuupäeva seisuga (s.o kohalike maksude ja välisriigi maksuhaldurite andmed), tähendaks pakkumuse esitamise hetke seisuga maksuvõlgade puudumise kohta tõendi esitamise nõudmine hankijale halduskoormuse kasvu ja hankemenetluste venimist, sest pakkujal ei oleks mõistlikult võimalik esitada sellist tõendit koos pakkumusega, vaid selle saaks esitada alles tagantjärele.

Valitud meede on ka mõõdukas, sest ettevõtlusvabadusse sekkumist ei ole põhjust pidada väga intensiivseks, kuid samas esineb pakkujate usaldusväärsuse ja maksevõime kindlustamise suhtes ülekaalukas avalik huvi, sest tagasilöögid hankelepingute täitmisel võivad omada suurt mõju riigi korrakohasele toimimisele, tekitades avalikule võimule nii täiendavaid kulusid kui ka suurendades halduskoormust. Maksukohustuste tähtaegne ja täielik täitmine on iga ettevõtja üldine seadusest tulenev kohustus, mille täitmist on riik õigustatud ettevõtjatelt nõudma. Regulatsiooni kehtestamisel on muu hulgas võetud arvesse olukordi, kus maksuvõla olemasolu ei ole põhjust isikule ette heita ega tohiks selle olemasolust teha kaugeleulatuvaid järeldusi ettevõtja usaldusväärsuse kohta (s.o maksuvõla suurus on tühine või maksuvõla täitmine on ajatatud lühikeseks ajaks või on selle tasumine täielikult tagatud). Kuna mõistlik on lähtuda eeldusest, et seaduskuulekas käitumine ei nõua ülemääraseid pingutusi, siis ei ole põhjust pidada RHS § 38 lg 1 p-s 4 sätestatud piirangut selle eesmärkide suhtes mõõdupäratuks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2010 otsus nr 3-09-1333). Asja materjalidest ei nähtu mingite erandlike asjaolude esinemist, mis võiksid anda aluse kahtluseks, et RHS § 38 lg 1 p 4 kohaldamine on käesoleval juhul toonud kaasa ebaproportsionaalselt koormavad tagajärjed. AS-l Folie MP esines 05.09.2013 küllaltki suur ajatamata maksuvõlg (40 540 eurot), mille andmebaasis kajastamise alused ei ole ka hiljem ära langenud. Kuivõrd RHS § 38 lg 1 p 4 tuleb hinnata proportsionaalseks, siis puudub ka vastuolu Euroopa Liidu riigihankeõigusega.

20. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb AS Folie MP apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.01.2014 otsus muutmata.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 näeb ette, et menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid ning nende õigeaegselt esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et AS Folie MP on esimese astme kohtus kandnud menetluskulusid kokku 4260,83 eurot (sh halduskohtule esitatud kaebuselt ja kahelt esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv kokku 1308,23 eurot – tl 36-37; õigusabikulud halduskohtumenetluses kokku 2952,60 eurot koos käibemaksuga – tl 90-93; menetluskulude väljamõistmise taotlust on kaebaja täpsustanud Tallinna Halduskohtu 06.01.2014 istungil – tl 96; kohtuistungiga seotud menetluskulud – tl 102-105). Kulude kandmine ja nende seos käesoleva asja menetlemisega esimese astme kohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Samuti on kaebaja taotlenud vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõivu 1278,23 eurot vastustajalt väljamõistmist (VAKO toimikus, vaidlustuse lisa 8).

Ringkonnakohtus on AS Folie MP tasunud riigilõivu esialgse õiguskaitse määruse peale esitatud määruskaebuselt 15 eurot (tl 160) ja apellatsioonkaebuse esitamisel 1278,23 eurot (tl 190). Apellatsioonimenetluses on AS Folie MP esitanud õigusabikulusid kajastava advokaadibüroo arve summas 2141,50 eurot ilma käibemaksuta (2569,80 eurot koos käibemaksuga) ning selgituse kulude seotuse kohta käesoleva asja menetlemisega apellatsiooniastmes. Maksekorralduse menetluskulude kandmise (s.o advokaadibüroo arve tasumise) kohta esitas apellant alles pärast ringkonnakohtu 17.02.2014 määrusega uusi

3-13-2441 14(14) asjaolusid või taotlusi sisaldavate avalduste esitamise tähtpäeva möödumist. Olenemata sellest, kuna ringkonnakohus jätab AS Folie MP apellatsioonkaebuse rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Riigimetsa Majandamise Keskus esimese astme kohtus menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud ega esitanud ka kuludokumente. Apellatsiooniastmes on vastustaja palunud mõista AS-lt Folie MP välja menetluskulud (õigusabikulud) summas 858 eurot koos käibemaksuga ning märkida kohtuotsuses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-st 2 juhindudes, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Taotletud suuruses menetluskulude kandmine ja nende seos käesoleva asja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Vastustaja leiab, et käesolev vaidlus on oma iseloomult olnud tavapärastest vaidlustest oluliselt keerukam, sest kaebusele vastamine on nõudnud mitmete Euroopa Kohtu lahendite ja Euroopa Liidu õigusaktide põhjalikku õiguslikku analüüsimist, mistõttu ei saa eeldada, et vastustaja oleks saanud hakkama ilma välise õigusabi kasutamiseta. Samuti oleks professionaalset õigusabi kasutanud kaebaja pidanud mõistma esitatud kaebuse perspektiivitust ja oma väidete põhjendamiseks viidatud kohtupraktika asjakohatust (vt ka Riigikohtu 18.12.2003 otsus nr 3-3-1-75-03, p 9).

HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Riigikohtu väljakujunenud praktikat arvestades õigustaks haldusorgani kasuks halduskohtumenetluses kantud välise õigusabi teenuse kulude kaebajalt väljamõistmist reeglina üksnes olukord, kus kohtuasjas vaieldavad küsimused on väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust. Kaebajalt haldusorgani kasuks menetluskulude erandina väljamõistmine on lisaks piiratud mitmete täiendavate tingimustega (nt Riigikohtu 21.06.2012 otsuse nr 3-3-1-26-12 p 29 ja seal viidatud varasemad lahendeid). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse RMK õigusabikulude kaebajalt väljamõistmiseks ning vastustaja menetluskulud tuleb seetõttu jätta tema enda kanda. Tegemist on vastustaja ühe põhitegevusega (riigimetsa majandamine ja puiduturustus) seotud hankevaidlusega, mis ei ole tehioludelt ega õiguslikult eriliselt keerukas. Riigihangete registrist avalikult kättesaadavate andmete kohaselt on RMK alates 2011. aastast viinud läbi kokku 13 sarnase sisuga hankemenetlust. RMK struktuuris on olemas nii riigihangete osakond kui ka õigusosakond. Vaidluse seotus Euroopa Liidu riigihankeõigusega ei muuda seda veel haldusorgani igapäevasest tegevusest väljuvaks (vt lahend nr 3-3-1-29-12, p 30). Samuti ei ole asjaolude pinnalt põhjust asuda seisukohale, et kaebus oleks esitatud pahatahtlikult (nt sihilikult vaid RMK tegevuse takistamiseks). Kaebajalt haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmist ei õigusta iseseisvalt vastustaja hinnang, et kaebaja või tema esindaja pidanuks mõistma esitatud kaebuse põhjendamatust. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et TsMS § 177 lg 2 ei ole haldusasjades asjassepuutuv, kuna HKMS-s puudub viide nimetatud sätte kohaldamisele halduskohtumenetluses (vt HKMS § 1 lg 3 ja § 108 lg 12).

Kolmas isik AS Pärnu Mets ei ole esimese ega teise astme kohtus menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega esitanud ühtegi dokumenti, millest nähtuks menetluskulude kandmine seoses käesoleva kohtuvaidlusega. Sellest tulenevalt jäävad ka kolmanda isiku menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman