3-12-2084/56 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Madis Ernits ja Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-2084 Haldusasi A.T. kaebus Viru Vangla 10.08.2012. a käskkirjade nr 6-1/565-KP ja 6-1/567-KP õigusvastasuse tuvastamiseks ning A.T. kaebus Viru Vangla 15.02.2013. a käskkirja nr 6-1/211-KP õigusvastasuse tuvastamiseks ja VangS §

69 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 31.01.2013. a otsus ja 04.10.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.T. apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine 05.02.2014 kohtuistungil Menetlusosalised Kaebaja A.T. Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Halduskohtu 31.01.2013. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Tartu Halduskohtu 04.10.2013. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistada Tartu Halduskohtu 04.10.2013. a otsus osas, millega jäeti A.T. kaebus Viru Vangla 15.02.2013. a käskkirja nr. 6-1/211-KP õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamata 10.02.2013 kuni 14.02.2013 kohaldatud julgeolekuabinõude osas.

3. Teha Tartu Halduskohtu 04.10.2013. a otsuse tühistatud osas uus otsus, millega tuvastada Viru Vangla 15.02.2013. a käskkirja nr. 6-1/211-KP õigusvastasus A.T. suhtes 10.02.2013 kuni 14.02.2013 julgeolekuabinõude kohaldamisel.

4. Jätta muus osas Tartu Halduskohtu 04.10.2013. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta haldusasja menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 31.03.2014 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Haldusasi nr 3-12-2084

1. 10.08.2012 koostati Viru Vanglas käskkirjad nr 6-1/565-KP ja nr 6-1/567-KP (tl 39-42 ja 75-76), millega kohaldati kinnipeetav A.T. suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse ning kehakultuuriga tegelemise piiramist ja igakordsel kambrisse sisenemisel käeraudade pealepanemist.

2. 06.09.2012 vaideotsusega nr 6-12/312-2 (tl 37-38) jäeti nende käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaie (tl 44-50) rahuldamata.

3. 02.10.2012 esitas A.T. Tartu Halduskohtusse kaebuse (tl 1-19), milles palus tühistada tema suhtes Viru Vanglas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta 10.08.2012 tehtud käskkirjad.

Kaebaja leidis põhiseaduse § 3 lg 1, § 11, § 18 lg 1, EIÕK artikkel 3, Euroopa vanglareeglistiku punkt 68.1 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktikale viidates, et vaidlustatud haldusaktid on formaalselt ja materiaalselt õigusvastased, kaalutlusvigadega, ebaproportsionaalsed ning rikuvad tema põhiõigusi ja -vabadusi ning vangistusseadusest tulenevaid õigusi. Neid seisukohti põhjendas kaebaja muuhulgas väidetega, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist põhjendatakse tema varasemate tegude ja karistustega, kuid vangistusseaduse § 69 lg 1 seda ette ei näe ja tema puhul ei esinenud selles sättes loetletud asjaolusid. Veel väitis kaebaja, et täiendavaid julgeolekuabinõusid on kohaldatud enam kui seitse kuud, kuigi kaebaja ei ole üle aasta korda rikkunud. Kaebaja leidis, et käeraudade kasutamine on motiveerimata ja keelatud ning lisas, et rikutud on ka haldusmenetluse seaduse § 40 lg-s 1 kehtestatud ärakuulamisõigust.

4. Tartu Halduskohus jättis 31.01.2013. a otsusega (tl 102-103) A.T. kaebuse rahuldamata.

Tartu Halduskohus selgitas, et vaidlustatud käskkirjades kirjeldatust nähtuvalt oli täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine A.T. suhtes tingitud 11.02.2012 aset leidnud ründest kinnipeetava V.T. vastu, 30.05.2012 telefonikõnes Justiitsministeeriumi ametnikule edastatud ähvardusest rünnata vanglaametnikku (tl 88) ning A.T. toimepandud kuritegude ja varasemate distsipliinirikkumiste asjaoludest. Varasemad kuriteod ja distsipliinirikkumised andsid koos inspektor-kontaktisiku poolt koostatud riskihindamises väljatooduga aluse järeldada, et tegemist on äärmiselt ettearvamatu, agressiivse ja vägivaldse kinnipeetavaga, kes on oma käitumises ohtlik nii teistele kinnipeetavatele kui vanglaametnikele ja kelle suhtes ei saa vangla olla veendunud, et 13.02.2012. a käskkirjaga nr 6-1/93-KP (tl 65p-66) kohaldatud julgeolekuabinõude lõpetamisel ei pane A.T. toime uut kuritegu. Tartu Halduskohus selgitas, et vangistusseaduse (edaspidi VangS) § lg kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine nende kohaldamist põhjustanud asjaolude äralangemisel. Kohus leidis, et miski ei kinnita, et vaatamata juba mitmeid kuid kestnud piirangutele oli A.T. st tulenev oht Viru Vanglas viibivate kinnipeetavate või vanglaametnike elule ja tervisele käskkirjade andmise hetkeks või kohtuotsuse tegemise ajaks ära langenud või vähemalt olulisel määral vähenenud.

Tartu Halduskohus selgitas, et tuginedes Riigikohtu halduskolleegiumi lahenditele nr 3-3-1-33-10 ja nr 3-3-1-63-09, ei lähtu kohus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse hindamisel otstarbekuse kriteeriumist ega hinda, millist meedet tuli kohaldada ning kas meetme kohaldamine oli otstarbekas või mitte. Kohus saab kontrollida, kas täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul esines kaalutlusvigasid. Tartu Halduskohus asus seisukohale, et haldusorgan kaalus õigesti vajalikke asjaolusid ja huve ning ei ületanud diskretsiooni piire. Mõlemad vaidlusalused käskkirjad lähtuvad justiitsiministri 30.11.2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 12 lg 1 alusel üksuse juhile antud pädevusest ning sisaldavad otsustatu sisust arusaamiseks vajalikul hulgal faktilisi asjaolusid ja õiguslikke põhjendusi. Tartu Halduskohus leidis, et A.T. ärakuulamisõigust ei ole rikutud.

Tartu Halduskohus rõhutas, et kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises, peab vangla selle tõenäosuse puhul täiendavaid julgeolekuabinõusid preventiivselt kasutama. Tartu Halduskohus selgitas, et kaebaja viited põhiseaduse §-le 18, EIÕK artiklile 3 ja Euroopa vanglareeglistiku punktile 68.1 ei ole asjakohased, sest 20.11.1991 Eesti suhtes jõustunud ÜRO piinamisvastase konventsiooni artiklis 1 sätestatud definitsiooni kohaselt ei hõlma piinamine seaduslike sanktsioonide kohaldamisest tulenevaid või nendega juhuslikult kaasnevaid kannatusi ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei ole ohjeldusmeetmete kasutamine reeglina hõlmatud EIÕK artikkel 3 kaitsealaga. Euroopa vanglareeglistiku punkt 68.2 lubab käeraudade kasutamist ettevaatusabinõuna või juhul, kui muudest ohjeldusmeetmetest ei piisa kinnipeetava enda või teiste isikute kaitsmiseks vigastuste eest.

Haldusasi nr 3-13-773

5. 15.02.2013 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-1/211-KP (tl 23-26), millega tagasiulatuvalt pikendati A.T. suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise, vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse ning kehakultuuriga tegelemise piiramise ja igakordsel kambrisse sisenemisel käeraudade pealepanemise kohaldamist. Käskkirjas asuti seisukohale, et A.T. käitumine enne vangistust ja vangistuse jooksul tõendab, et tegemist on äärmiselt ettearvamatu, agressiivse ja vägivaldse kinnipeetavaga, kes on ohtlik nii teistele kinnipeetavatele kui ka vanglaametnikele. Käskkirjas leiti, et täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Käskkirjas märgiti, et käskkirja koostamise hetkeks oli julgeolekuosakonnal teave, et kaebaja plaanib julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamise korral arveid klaarida isikutega, kellega on A.T. l olnud konflikte.

6. 25.02.2013 esitas A.T. vaide (tl 43-48) milles taotles käskkirja nr 6-1/211-KP kehtetuks tunnistamist. Viru Vangla jättis 27.03.2013. a vaideotsusega nr 6-12/59-1 (tl 41-42) vaide rahuldamata.

7. 11.04.2013 esitas A.T. Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-18) Viru Vangla käskkirja nr 6-1/211-KP tühistamiseks, VangS § 69 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Kaebaja leidis, et vaidlusalune käskkiri on kaalutlusvigadega, ebaproportsionaalne ning formaalselt ja materiaalselt õigusvastane. Kaebaja viitas põhiseaduse § 3 lg 1, § 11, § 18 lg 1, EIÕK artikkel 3, VangS § 69 lg 1 ja § 69 lg 3, Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele ja Riigikohtu praktikale. Kaebaja leidis, et juhul kui distsiplinaarkaristused on kustunud, kuid negatiivsel kohtlemisel tuginetakse karistustele, on käskkirja tühistamine vältimatu, sest kustunud karistusega kohtlemine on materiaalselt õigusvastane. Kaebaja leidis, et fikseeritud ega tuvastatud ei ole asjaolu, et kaebajal on olnud soov kedagi rünnata või et kaebaja oleks agressiivne ja negatiivselt teiste suhtes meelestatud. Kaebaja taotles teiste kinnipeetavate tunnistajatena kohtuistungile kutsumist, et tõestada nende ütluste abil enda ohutust.

8. Tartu Halduskohus jättis 04.10.2013. a otsusega (tl 91-94) kaebuse rahuldamata. Tartu Halduskohus selgitas, et vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on A.T. teisi kinnipeetavaid ja vanglaametnikke korduvalt rünnanud. Kohus rõhutas, et A.T. osas annab julgeolekuabinõude rakendamiseks alust intsident, mille käigus ründas kaebaja teist kinnipeetavat V.T. kääridega, tekitades talle kehavigastusi. See juhtum näitab, et A.T. võib ootamatult agressiivselt käituda. Tartu Halduskohus selgitas, et asjaolu, et A.T. l ei ole 1,5 aastat distsiplinaarrikkumisi, ei oma käskkirja väljaandmisel mingit tähtsust. Vangla ei pea olema veendunud tagajärje saabumises või ootama ära selle saabumist, et võtta tarvitusele meetmed vangla julgeoleku tagamiseks. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks.

Tartu Halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse kutsuda kohtusse tunnistajateks teised kinnipeetavad. Kohus leidis, et teised kinnipeetavad ja A.T. ei ole pädevad hindama, kas A.T. on ohtlik või ohutu.

Tartu Halduskohus leidis, et vaidlustatud käskkirjas on iga piirangu kohta toodud piisavalt põhjendusi. Vastustaja on õiguspäraselt lähtunud käskkirja andmisel nii kaebaja tegude kui iseloomuga seotust, kaalunud tema ja teiste vanglas viibivate huve ning leidnud, et valitud abinõud aitavad ära hoida uue sarnase ründe võimalust.

Tartu Halduskohus selgitas, et kaebaja viited põhiseaduse §-le 18, EIÕK artiklile 3 ja Euroopa vanglareeglistiku punktile 68.1 ei ole asjakohased.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

Haldusasi nr 3-12-2084

9. A.T. esitas apellatsioonkaebuse (tl 108-113), milles palub halduskohtu 13.01.2012. a otsuse tühistamist ja uue otsusega kaebuse rahuldamist, millega tunnistada vaidlusalused käskkirjad õigusvastaseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Kaebaja selgitas, et kuna vaidlusalased käskkirjad kaotasid kehtivuse 11.02.2013, soovib kaebaja tühistamiskaebuselt üle minna õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kaebaja põhjendatud huvi on hiljem vastustaja vastu kahjunõude esitamine.

b) Kaebaja leiab, et Tartu Halduskohus on asunud vaidlusaluseid käskkirju meelevaldselt ise põhjendama ning tõlgendanud VangS § 69 mõtet ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise proportsionaalsust ebaõigesti. Kaebaja jääb enda varem esitatud seisukohtade juurde.

10. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 08.12.2012. a määrusega (lk 136-137) A.T. tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele ülemineku taotluse ning võttis kaebaja apellatsioonkaebuse menetlusse.

11. Vastustaja palub 25.05.2013 Tartu Ringkonnakohtule esitatud vastuses (144) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.01.2013. a otsus muutmata.

Vastustaja jääb käskkirjades nr 6-1/565-KP (tl 39-42) ja nr 6-1/567-KP (tl 75-76), vaideotsuses nr 6-12/312-2 (tl 37-38) ning halduskohtule 19.11.2012 esitatud vastuses (tl 62-65) esitatud seisukohtade juurde.

Vastustaja rõhutab enda varasemates seisukohtades, et tuginedes VangS § 66 lg-le 1 ja § 69 lg-le 1, on üldise julgeoleku tagamine vanglas vangla kohustus ja täiendavaid julgeolekuabinõusid saab kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Põhjus täiendava julgeolekuabinõu kohaldamiseks võib tuleneda ka isiku varasemast käitumisest ning seejuures pole tegemist karistamise, vaid ennetuslikku laadi meetmega. A.T. juhul tingis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaebaja käitumine vanglas. Kinnipeetava käitumist iseloomustava materjalina analüüsis vangla erinevaid intsidente, kriminaalasju ja kohtuasju, mis on leidnud aset A.Tali eluaegse vanglakaristuse kandmise ajal. Viru Vangla 15.02.2013. a käskkirjas loetletud intsidendid näitavad, et kaebaja on eluaegse vanglakaristuse kandmise ajal olnud meelestatud vanglateenistuse ametnike ja kaaskinnipeetavate vastu. Teiste kinnipeetavate ja vanglateenistuse ametnike õigus elule ja tervisele kaalub üles tema õiguse vabaks suhtlemiseks ja liikumiseks. Vangla ei saa jääda ootama õigushüve kahjustust, vaid juhul kui õigushüve kahjustamine on tõenäoline, peab vangla rakendama ennetavaid meetmeid.

Haldusasi nr 3-13-773

12. A.T. esitas apellatsioonkaebuse (tl 99-105), milles palub halduskohtu 04.10.2012. a otsuse tühistamist ja uue otsusega kaebuse rahuldamist, millega tunnistada vaidlusalune käskkiri õigusvastaseks. Alternatiivselt palub kaebaja saata asi uuele arutamisele Tartu Halduskohtusse. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Kaebaja selgitas, et kuna vaidlusalune käskkiri on kaotanud kehtivuse, soovib kaebaja tühistamiskaebuselt üle minna õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kaebaja põhjendatud huvi on hiljem vastustaja vastu kahjunõude esitamine.

b) Kaebaja leiab, et kohtuotsusest puuduvad kohtu põhjendused ning tuginetud on üksnes vastustaja seisukohtadele. Kaebaja ei nõustu kohtu arusaamaga, mille kohaselt teised kinnipeetavad ei ole pädevad tunnistajatena hindama A.T. ohutust.

c) Kaebaja on seisukohal, et kohus on kaebaja taotletud tunnistajate kohtuistungile kutsumata jätmisega rikkunud HKMS § 56 ja § 27 lg 1 p-s 4, 6 ja 8 sätestatud kaebaja õigusi ja tõendite kogumise ning õiglase kohtumenetluse nõudeid.

d) A.T. rõhutab, et intsidendis, kus kaebaja väidetavalt ründas kaasvangi V.T. kääridega, ei ole kaebajat kriminaalkorras süüdi mõistetud. Kaebaja rõhutab, et Viru Maakohtu 28.10.2013. a määrusega lõpetati selles kriminaalasjas nr 1-12-6315 kriminaalmenetlus. Sellest tulenevalt ei saa ka kaebajat lugeda süüdiolevaks. Tartu Halduskohus on mainitud intsidendiga arvestades rikkunud A.T. süütuse presumptsiooni.

e) Kaebaja leiab, et kuna kohus on jätnud täielikult käsitlemata kaebaja nõude VangS § 69 põhiseaduslikkusele vastavuse kontrollimiseks, rikkus kohus HKMS § 158 lg-s 1 sätestatud nõudeid.

13. Kaebaja palus 07.11.2013 Tartu Ringkonnakohtule esitatud taotluses (tl 106) haldusasjad nr 3-13-773 ja nr 3-12-2084 liita, sest nimetatud haldusasjad on omavahel seotud ja on sisult analoogsed.

14. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 09.01.2014. a määrusega A.T. taotluse haldusasjas nr 3-13-773 tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele ülemineku osas. Kohus määras haldusasjade nr 3-13-773 ja nr 3-12-2084 liitmise ühte menetlusse haldusasjana nr 3-12-2084.

15. Vastustaja palub 29.01.2014 Tartu Ringkonnakohtule esitatud vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb haldusasjades nr 3-13-773 ja 3-12-2084 esitatud seisukohtade juurde.

Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et Viru Maakohtu 28.10.2013. a määrusega nr 1-12-6315 lõpetati kaebaja suhtes kriminaalmenetlus tulenevalt Viru Ringkonnaprokuratuuri taotlusest kriminaalmenetluse seadustiku § 203 lg 1 p 1 alusel. Maakohus märgib määruses, et arvestades teo toimepanemise kohta ning asjaolusid, ei ole avalik menetlushuvi antud asjas suur, ja seetõttu ei ole menetluse jätkamine avaliku menetlushuvi rahuldamiseks vajalik. Arvestades A.T. eluaegse vangi staatust, lõpetati kriminaalmenetlus karistuse ebaotstarbekuse tõttu. Seega ei anna eeltoodu kaebajale alust väita, et ta ei ole 11.02.2012 toime pannud kaaskinnipeetava rünnet.

16. 05.02.2014 Tartu Ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil jäid pooled oma seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu 31.01.2013. a otsuse peale tuleb jätta rahuldamata (I). Tartu Halduskohtu 04.10.2013. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt (II). Ringkonnakohus jätab menetluskulud poolte endi kanda (III).

I

18. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 31.01.2013. a otsuse põhjendustega täies ulatuses ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Halduskohus ei ole eksinud VangS § 69 tõlgendamisel, märkides õigesti, et julgeolekuabinõude kohaldamise otsustab vangla igal üksikul juhtumil kaalutlusõiguse alusel, mistõttu on kohtulik kontroll julgeolekuabinõude kohaldamise üle piiratud. VangS § 69 lg-st 1 tulenevalt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada (vt RKHK 02.06.2010. a otsus asjas nr. 3-3-1-33-10, p 12 ning 20.04.2011. a otsus asjas nr. 3-3-1-94-10, p 12). Halduskohus on õigesti leidnud, et julgeolekuabinõusid ei kohaldatud kaebaja suhtes karistusliku meetmena varasemate kuritegude ja distsipliinirikkumiste eest, vaid need andsid aluse järeldada, et tegemist on äärmiselt ettearvamatu, agressiivse ja vägivaldse kinnipeetavaga, kes on oma käitumises ohtlik nii teistele kinnipeetavatele kui vanglaametnikele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et kuna kinnipeetavast tulenevate julgeolekuriskide hindamine on vanglateenistuse ametnike pädevuses, ei ole seda võimalik ümber lükata A.T. väidetega enda positiivse muutumise kohta ega ka kinnipeetavate allkirjadega avaldusega. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu järeldusega selles, et vaidlustatud käskkirjade andmise ajaks ei olnud A.T. st tulenev oht Viru Vanglas viibivatele kinnipeetavatele või vanglaametnike elule ja tervisele ära langenud ega olulisel määral vähenenud, mistõttu saab julgeolekuabinõude kohaldamist pidada taotletud eesmärgi saavutamiseks sobivaks, vajalikuks ja mõõdukaks abinõuks. Eeltoodust tulenevalt jääb Tartu Halduskohtu 31.01.2013. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata.

II

19. Ringkonnakohus rahuldab Tartu Halduskohtu 04.10.2013. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse osaliselt.

20. Kaebaja leiab, et kuna halduskohus jättis täielikult käsitlemata kaebaja nõude VangS § 69 Põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks, rikkus kohus HKMS § 158 lg-s 1 sätestatud nõudeid. HKMS § 158 lg 1 sätestab halduskohtu poolt otsuse tegemisel lahendatavad küsimused. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et halduskohus ei ole otsuses kaebaja taotlust VangS § 69 lg 3 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks käsitlenud, mistõttu on kohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise nõuet (HKMS § 157 lg 1). Siiski ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga selles, nagu oleks VangS § 69 lg 3 põhiseadusevastane.

21. Halduskohtule esitatud kaebuses leidis kaebaja, et VangS § 69 lg 3 on vastuolus Põhiseaduse § 13 lõigetega 1 ja 2, kuna annab vanglale piiramatu voli ega võimalda normi adressaadil selgusele jõuda, millist käitumist temalt oodatakse ja millised võivad olla käitumise tagajärjed. Ringkonnakohus leiab, et julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud on põhjalikult kirjeldatud VangS § 69 lõikes 1, millest tulenevalt on kinnipeetaval võimalik piisava selgusega aru saada, milline käitumine võib kaasa tuua julgeolekuabinõude kohaldamise. Seaduse eesmärgiks ei saagi olla kõigi elujuhtumite ettenägemine, mistõttu eeldab normi rakendamine vangla poolt määratlemata õigusmõiste „ohtlik“ sisustamist ning kaalutlusõiguse teostamist.

22. VangS § 69 lg-st 3 tuleneb, et julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse nende kohaldamise aluseks olevate asjaolude äralangemisel. Ringkonnakohus möönab, et VangS § 69 lg 3 ei sätesta, kui tihti tuleb julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevate asjaolude äralangemist kontrollida, kuid seaduse tekstist võib järeldada, et see peab toimuma perioodiliselt pärast julgeolekuabinõude kohaldamist ning sõltub igal üksikul juhtumil julgeolekuabinõude kohaldamise konkreetsetest asjaoludest ning kinnipeetava käitumisest. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus julgeolekuabinõude kohaldamise jätkuvuse otsustamiseks on vajalik igakülgne hinnang isiku ohtlikkuse kohta, tuleneb VangS § 69 lg-test 1 ja 3 ka nõue uue otsuse tegemiseks julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise kohta. Kuna see saab toimuda vaid perioodiliselt, võimaldamaks spetsialistidel teatud ajaperioodi jooksul isikust lähtuvat ohtu uuesti hinnata, tuleb olenemata asjaolust, et seadus ei välista julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamist mistahes ajahetkel, õiguskindluse põhimõttest lähtudes märkida isiku suhtes tehtud otsuses ka järgmine julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise kohta tehtava otsustuse aeg. See tagab, et haldusorgan ei kohaldaks julgeolekuabinõusid isiku suhtes meelevaldselt ning määramata ajaks. Nimetatud sätte tõlgendus ei ole ringkonnakohtu hinnangul vastuolus Põhiseaduse §-st 13 tuleneva õigusselguse ja õiguskindluse põhimõttega. Kuna VangS § 69 lõiget 3 on seega võimalik tõlgendada Põhiseadusega kooskõlas olevalt, jääb kaebaja taotlus sätte põhiseadusevastaseks tunnistamiseks rahuldamata.

23. Viru Vangla 10.08.2012. a käskkirja kohaselt tuli julgeolekuosakonna spetsialistil teha ettepanek kinnipeetav A.T. suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekuse kohta hiljemalt kuue kuu möödudes käskkirja tutvustamisest alates. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebaja varasemat käitumist, ei lähe julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekuse otsustamine kuue kuu möödudes nende kohaldamise algusest VangS § 69 lg-s 3 sätestatud eesmärgiga vastuollu. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et kuus kuud on julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse jätkuvuse kaalumisel ka ajaliseks piiriks, mille ületamisel võib abinõude kohaldamine olla õigusvastane olenemata abinõu iseloomust ja selle kohaldamise põhjustest. Ringkonnakohus tõlgendab Viru Vangla 10.08.2012. a käskkirja selliselt, et vangla pidi A.T. suhtes otsustama täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise hiljemalt 10.02.2013.

24. Nagu ringkonnakohus juba eelnevalt märkis, on julgeolekuabinõude kohaldamisel preventiivne või tõkestav ehk teisisõnu tulevikku suunatud eesmärk (vt otsuse p 18). Nimetatud eesmärgiga ei ole kooskõlas julgeolekuabinõude kohaldamine tagasiulatuvalt. Viru Vangla 15.02.2013. a käskkirjaga otsustati A.T. suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamine tagasiulatuvalt alates 10.02.2013, mis on vastuolus julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiga. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et A.T. suhtes julgeolekuabinõude kohaldamine perioodil 10.02.2013 kuni 14.02.2013 oli formaalselt õigusvastane ning vastavas osas tuleb apellatsioonkaebus rahuldada.

25. Muus osas jääb Tartu Halduskohtu 04.10.2013. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

26. Ringkonnakohus kordab käesoleva otsuse p-s 18 sedastatut, mille kohaselt on kinnipeetavast tulenevate julgeolekuriskide hindamine vanglateenistuse ametnike pädevuses. Seega ei ole kinnipeetava ohutust võimalik tõendada kaaskinnipeetavate ütlustega, mistõttu ei ole vastavad ütlused haldusasjas asjakohaseks ega lubatavaks tõendiks kaebaja ohutuse kohta. Vastavalt HKMS § 56 lõikele 2 ning TsMS § 238 lõikele 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust. Seega ei eksinud halduskohus kohtumenetluse reeglite vastu sellega, kui ta jättis kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata. Siiski pidas ringkonnakohus vajalikuks nõuda vanglalt välja hinnangu või teabe, millele vangla julgeolekuabinõude pikendamisel tugines. Nimetatud teave edastati ringkonnakohtule 04.02.2014 läbi TS 009 keskkonna (vt I kd, tl 159). Tartu Ringkonnakohtu 06.02.2014 määrusega kuulutas kohus menetluse haldusasjas läbi eelviidatud keskkonna edastatud materjale puudutavas osas kinniseks ning eemaldas kaebaja menetlustoimingutelt, mis seondusid kinniseks kuulutatud osaga menetlusest (I kd, tl 167). Olles tutvunud eelviidatud materjalidega (konfidentsiaalne toimik, tl 1-2), on ringkonnakohus seisukohal, et nendest ilmneb piisava selgusega, et põhjendatud on Viru Vangla järeldus, mille kohaselt on A.T. kinnipeetav, kes võib olla ohtlik nii teistele kinnipeetavatele kui ka vanglaametnikele ning vangla ei saanud vaidlustatud käskkirja andes olla veendunud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamisel on kaaskinnipeetavate ning ametnike elu ja tervis kaitstud.

27. Õige on kaebaja väide, et teda ei ole karistusseadustiku (KarS) § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud. Eeltoodust ei saa aga siiski järeldada, nagu ei oleks A.T. Viru Vanglas kaaskinnipeetavat rünnanud. Süüdistusakti kohaselt süüdistati A.T. selles, et ta 11.02.2012 Viru Vangla E-hoone E7 eluosakonna kambris nr. 3422 lõi kääride teraga korduvalt V. T. keha vasaku külje piirkonda, mille tulemusel oli kannatanul vasaku abaluu piirkonnas nahka läbiv tugevalt veritsev haav mõõtmetega 6x2 cm, vasaku käsivarre keskmise kolmandiku külgmisel pinnal nahka läbiv tugevalt veritsev haav mõõtmetega 1,1x2 cm ja vasakul roidekaare all naha pindmine haav mõõtmetega 1x0,5 cm. Viru Maakohtu 28.11.2013. a kohtumääruses, millega lõpetati kriminaalasjas menetlus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 203 lg 1 p 1 järgi ebaotstarbekuse tõttu, leitakse: „Seega pani A.T. toime teise inimese löömise, st KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo“ (vt kohtuinfosüsteem, Viru Maakohtu 28.11.2013. a kohtumääruse lk. 3). KrMS § 203 lg 1 p 1 näeb ette, et juhul, kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava ja kannatanu nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks, kui selle kuriteo eest mõistetav karistus oleks tühine, võrreldes kahtlustatavale või süüdistatavale mõne teise kuriteo toimepanemise eest mõistetud või eeldatavalt mõistetava karistusega. Arvestades juba A.T. le mõistetud eluaegset vanglakaristust ning mõistetava karistuse suurust, leidis maakohus, et eeldatav karistus kriminaalasjas ei täidaks karistuse üldega eripreventiivseid eesmärke, mistõttu lõpetas menetluse karistuse ebaotstarbekuse tõttu. Seega ei saa eeltoodud kohtumäärusest järeldada, nagu ei oleks rünnet kaaskinnipeetava vastu toimunud. Pigem kinnitab kohtumäärus täiendava tõendina vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud intsidendi toimumist. Ringkonnakohus selgitab, et VangS § 69 lg-s 1 märgitud isikust johtuva ohu hindamise eelduseks ei ole isiku varasem süüdimõistmine kuriteos, vaid isiku käitumine, mis annab alust järelduseks, et isik võib olla ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Seetõttu on kaebaja väide, nagu oleks halduskohus kaebaja süütuse presumptsiooni rikkunud, asjakohatu.

III

28. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus rahuldab vaid Tartu Halduskohtu 04.10.2013. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse, ning sedagi vaid marginaalses osas, jäävad kaebaja poolt mõlema kaebuse esitamisel kantud menetluskulud (riigilõivud) kaebaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel