3-13-358/51 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiina Pappel ja Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

26. veebruar 2014, Tartu Haldusasja number 3-13-358 Haldusasi Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 07.12.2012. a haldusakti nr 6-10/42680-1 tühistamiseks, 15.11.2012. a taotluse uuele läbivaatamisele kohustamiseks ning 16.01.2013. a haldusakti nr 6-10/47758-1 ja vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 13.06.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Romeo Kalda apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Romeo Kalda Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13. juuni 2013. a otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o 26.02.2014 arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Romeo Kalda sõlmis 19.10.2012 õigusteenuse osutaja Teet Raatsiniga õigusabilepingu.

2. R. Kalda esitas 15.11.2012 Viru Vanglale taotluse, milles palus, et tal võimaldataks 27.11.2012 lühiajalisel kokkusaamisel ja ka edaspidi viibida oma esindajaga piiramatult ühes ruumis ilma klaasist vaheseinata, et neid ei kuulataks pealt ja et neil oleks kohtumise ajal võimalik üksteisele dokumente üle anda ning dokumente koos koostada. Samuti soovis

R. Kalda, et kokkusaamisi esindajaga ei arvestataks tavakorras lühiajaliste kokkusaamiste hulka.

Viru Vangla jättis 07.12.2012. a otsustusega nr 6-10/42680-1 taotluse rahuldamata. Taotluse rahuldamata jätmise peale esitatud vaide jättis Viru Vangla 11.01.2013. a vaideotsusega rahuldamata.

3. R. Kalda esitas 21.12.2012 vanglale uuesti sarnase taotluse, kus palus, et talle võimaldataks 2013. a jaanuaris eespool kirjeldatud tingimustes kokkusaamist oma esindajaga. Viru Vangla jättis taotluse oma 16.01.2013. a otsustusega nr 6-10/47758-1 rahuldamata.

4. R. Kalda esitas 13.02.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles, et kohus tühistaks Viru Vangla 07.12.2012. a haldusakti nr 6-10/42680-1 ning teeks ettekirjutuse tema 15.11.2012. a taotluse uueks lahendamiseks. Samuti taotles kaebaja Viru Vangla 16.01.2013. a haldusakti nr 6-10/47758-1 õigusvastaseks tunnistamist ning vangla toimingute, millega keelduti 06.12.2012 ja 24.01.2013 kaebajal ja tema esindajal kohtuda kaebaja soovitud tingimustes, õigusvastaseks tunnistamist. Kaebuse kohaselt on Viru Vangla keelduvad otsused nõuetekohaselt motiveerimata ning kaalutlusvigased, piirangud on ebaproportsionaalsed ja rikutakse kaebaja õigust eraelule, vabale eneseteostusele ja heale haldusele. Puudub keeldumise õiguslik alus ning vangla väide, et dokumente koostada ja materjale vahetada saab ka posti ja telefoni teel, ei ole seadusega kooskõlas. Vaidluse põhiküsimus on see, et vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 31 lg 2, mis käsitleb kinnipeetava ja temaga kokkusaamisele tulnud isiku kokkusaamisel nende eraldamist vaheseinaga, eeldab diskretsiooni teostamist. Vangla aga pidas VSKE § 31 lg-t 2 imperatiivseks ning kaalutlusõigust ei teostanud, vaid keeldus kaebaja taotlust rahuldamast põhjusel, et vanglal puuduvad ruumid ilma klaasita kokkusaamise võimaldamiseks, kuigi tegelikult on sellised ruumid olemas. Kaebaja viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele, kus on tõdetud, et lühiajalistel kokkusaamistel klaasist vaheseina kasutamine ei ole põhjendatud ega vajalik, sellise piirangu seadmist tuleb hoolsalt kaaluda ning meedet võib kasutada vaid äärmuslikel juhtudel julgeolekukaalutlustel. Kaebaja leidis, et tal on vastavalt põhiseadusele (PS), rahvusvahelisele õigusele ja vangistusseadusele (VangS) õigus oma esindajaga konfidentsiaalselt suhelda, kuid klaasist vaheseinaga ruumis ning sisetelefoni kasutades konfidentsiaalsus tagatud ei ole, sest telefonikõnet saab pealt kuulata. Tuvastamiskaebuse esitamisel on kaebajal preventiivne ning kahjunõude esitamise huvi.

R. Kalda esitas 15.05.2013 taotluse, milles palus jätta VangS § 26 või muu paragrahv kohaldamata ning tunnistada PS-iga (eelkõige PS §-dega 11-15, 19, 24, 26 ja § 123 lg-ga 2) vastuolus olevaks osas, milles see keelab kaebajale võimaldada kohtumist oma lepingulise esindajaga samasugustel alustel nagu advokaadist esindajaga. Veel palus kaebaja, et kohus esitaks Euroopa Kohtule eelotsuse taotluse ja küsiks, kas lepingulisele esindajale advokaadist esindajaga samadel alustel konfidentsiaalset kohtumist keelav täitevvõimu praktika on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.

5. Tartu Halduskohtu 13.06.2013. a otsusega jäeti rahuldamata kaebus ning ka taotlused põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks ja Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. Otsuse kohaselt näevad VSKE § 31 lg-d 1 ja 2 ette, et lühiajaline kokkusaamine toimub vangla territooriumil kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve all ning lubavad kinnipeetava temaga kokkusaamisele tulnud isikust klaasist või traatvõrgust vaheseinaga eraldada. Piirang on ilmselgelt ette nähtud julgeolekukaalutlusel.

Kuna vastustaja väidetel on Viru Vangla ehitatud nii, et kokkusaamise ruumides on kokkusaajad üksteisest klaasseinaga eraldatud ja suhtlemine on võimalik vaid läbi telefoni, siis polnud vanglateenistusel kaebaja taotluste lahendamisel enam vajalik ega ka võimalik kaaluda kokkusaajate eraldamisega seonduvat ning taotlejale sai kokkusaamise võimaldada vaid neil tingimustel, mida vangla vastavad ruumid ette nägid. VangS § 26 lg-s 1 on loetletud isikud, kellega kinnipeetaval on õigus piiramatult ja segamatult kohtuda, kuid õigusteenust osutavatest isikutest on nimetatud üksnes kaitsja, advokaadist esindaja ja notar.

Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-21-05 on kaitsja ja muu esindaja ebavõrdne kohtlemine põhjendatud ning antud seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas olenemata sellest, et praeguseks on VangS § 26 lg 1 nimetatud isikute ring võrreldes nimetatud Riigikohtu otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsiooniga mõnevõrra laiem. Piirang on vajalik kinnipeetava enda huvide kaitseks, see ei takista tema võimalust oma kohtuasjade tarbeks õigusalast abi saada ega ole vastuolus ühegi kaebaja loetletud PS-i sättega. Ka PS §-s 15 sätestatud õiguse kohtulikule kaitsele tagamiseks pole tingimata tarvis piiramatult kohtuda advokaadiks mitteoleva esindajaga, sest oma õiguse realiseerimiseks vajalikke juhiseid on esindajale võimalik edasi anda lühiajalistel kokkusaamistel, kirja teel või telefonitsi suhtlemisel, samuti saab abi kaebaja kohtust (uurimisprintsiip, dokumentide väljanõudmine, maakohtu vahendusel advokaadi õigusabi andmine EIK-i pöördumiseks).

VangS § 26 lg 1 ei ole asjassepuutuv säte, mida saaks PS-iga vastuolus olevaks tunnistada, sest see reguleerib kinnipeetava kokkusaamist kaitsja ja advokaadist esindajaga ning asjaolu, et selles ei käsitleta kokkusaamist mistahes muu isikuga, ei muuda sätet iseenesest veel põhiseadusevastaseks. Samal põhjusel ei ole PS-iga vastuolus VSKE § 31 ega teised selle õigusakti kinnipeetava lühiajalisi kokkusaamisi reguleerivad sätted. Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemise osas leidis kohus, et siseriiklik kohus ei saa Euroopa Kohtult küsida eelotsust siseriikliku halduspraktika Euroopa Liidu õigusega kooskõlas olemise või EIK-i lahendite tõlgendamise ja kehtivuse suhtes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. R. Kalda 15.07.2013. a apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jätnud tähelepanuta kaebuses ja 10.05.2013. a taotluses esitatud argumendid ning neid toetavad Riigikohtu ja EIK-i lahendid. Halduskohus eiras uurimisprintsiipi, kohtupidamine ei olnud aus, õiglane ega tõhus. Halduskohus tõlgendas VSKE § 31 lg-t 2 valesti ning kaebaja ja tema esindaja kohtumisel pole viidatud konkreetsele julgeolekuohule, mis tingiks nende kohtumisele piirangu seadmise. Samuti on halduskohus ebaõigesti leidnud, et vaidlusalune piirang on ette nähtud ka selleks, et kinnipeetavale ei antaks üle keelatud esemeid, sest viidatud eesmärk on tagatud juba teiste meetmetega. Kaebajale ei ole taotluse rahuldamisest keeldumise põhjused arusaadavad. Vangla ei ole muuhulgas kaalunud, et pooltest kokkusaamisboksidest on võimalik klaassein ära võtta ning sellega olekski probleem lahendatud. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et esindaja ja kaebaja kohtumistele tulenevalt VangS §-st 26 piirangu seadmine põhjusel, et esindaja ei ole advokaat, on ebaproportsionaalne ning vastuolus PS-iga.

7. Viru Vangla 31.07.2013. a vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse ning selles viidatud 19.04.2013 halduskohtule esitatud vastuse (tl 54-56) kohaselt ei laiene T. Raatsinile VangS § 26 lg 1, sest pole tõendatud, et ta oleks advokaat ning puuduvad andmed, et ta oleks kaebaja kaitsja. Asja materjalide pinnalt ei ole tuvastatav, et T. Raatsin vastaks lepingulisele esindajale esitatud nõuetele, kellel oleks õigus kaebajat segamatult ja piiramatult külastada. Vangla on jätnud õiguspäraselt T. Raatsini suhtes VangS § 26 erisused kohaldamata ning on seda ka põhjalikult motiveerinud. Vangla ei ole kaebajale keelanud kokkusaamist T. Raatsiniga, vaid keeldutud on kokkusaamise võimaldamisest tema soovitud tingimustel. Vanglal ei ole ilma klaasita ruume lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks ning tavalises korras lühiajalisi kokkusaamisi on kaebajale T. Raatsiniga mitmeid kordi võimaldatud. Asjaolu, et kaebajale lühiajaliste kokkusaamiste korraldus ei meeldi, ei tähenda, et rikutud oleks tema põhiõigusi. Vastavalt VangS § 31 lg-le 2 on vanglal õigus eraldada kokkusaajaid vaheseinaga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 13.06.2013. a otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt või rikkunud kohtumenetluse norme. Kaebuses esitatud väidete osas on halduskohus võtnud omapoolse seisukoha, uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid ja tuvastanud asjakohased faktilised asjaolud. See, et halduskohus ei nõustunud kaebaja väidete ja tõlgendustega, ei tähenda veel, et tegemist oleks sisuliselt ebaõige otsusega.

9. Asja materjalidest nähtuvalt esitas R. Kalda 15.11.2012 ja 21.12.2012 Viru Vanglale taotlused, milles taotles kokkusaamise võimaldamist T. Raatsiniga ruumis, kus ei ole klaasist vaheseina. Viru Vangla 07.12.2012. a vastusega nr 6-10/42680-1 ja 16.01.2013. a vastusega nr 6-10/47758-1 jäeti kinnipeetava taotlused rahuldamata. Viru Vangla põhjendas keeldumist sellega, et tulenevalt vangla sisekorraeeskirjast toimuvad lühiajalised kokkusaamised vangla territooriumil kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve all. Viru Vangla lühiajalise kokkusaamise bokse kinni peetava isiku ja külastaja vahel eraldab klaas ja suhtlemine toimub läbi telefoni. Ilma kokkusaajaid klaasiga eraldava ruumi teisi ruume lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks Viru Vanglas ei ole. Samuti märkis vangla, et VangS § 26 lg 1 alusel on kinnipeetaval võimalik taotleda võimalust kohtuda piiramatult ning segamatult üksnes kaitsja ja advokaadist esindajaga. AdvS § 22 lg 1 kohaselt on advokaadid (advokatuuri liikmed) vandeadvokaadid ja vandeadvokaadi abid. Kuulumist advokatuuri tõendavad advokatuuri liikmetunnistus ja advokaaditunnistus. Kaebaja ega ka T. Raatsin ei ole esitanud vanglale või kohtule dokumente, mis tõendaksid, et T. Raatsin on advokatuuri liige. Samuti ei ole tõendatud, et

T. Raatsin oleks olnud R. Kalda kaitsja. Viidatud asjaolu tõendab ringkonnakohtu hinnangul ka see, et kohtuasjas nr 3-4-1-26-12 esitas T. Raatsin Riigikohtule taotluse käsitleda teda R. Kalda algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses R. Kalda esindajana Riigikohtus ja saata talle menetlusosaliste arvamused selles asjas. 10.01.2013. a kohtumäärusega nr 3-4-1-26-12 jättis Riigikohus

T. Raatsini taotlused läbi vaatamata, kuna T. Raatsin ei ole vandeadvokaat ning tal ei ole võimalik olla R. Kalda esindaja. Eeltoodust tulenevalt on nii vastustaja kui ka halduskohus põhjendatult leidnud, et T. Raatsini puhul ei ole tegemist kaebaja advokaadist esindajaga ega kaitsjaga ja talle ei laiene VangS § 26. Ringkonnakohus nõustub samuti halduskohtu seisukohaga, et advokaadiks mitteolevale esindajale VangS § 26 lg-s 1 kehtestatuga advokaadiga võrdse staatuse mitteandmisel on seaduseandja silmas pidanud eelkõige soovi kindlustada ka kinnipeetavatele igakülgne ja efektiivne õigusabi.

Advokaadi kutse andmiseks on kehtestatud kindlad nõuded, mis peavad koos vastava kutseorganisatsiooni enesereguleerimise meetoditega tagama nii selliste isikute kõrge õigusalase kvalifikatsiooni kui laitmatu moraali. Seega on piirang vajalik kinnipeetava enda huvide kaitsmiseks, see ei takista tema võimalust oma kohtuasjade tarbeks õigusalast abi saada ega ole vastuolus ühegi kaebaja poolt loetletud põhiseaduse sättega. Kuna tegemist pole rahvuse, soo, keele, usutunnistuse, veendumiste, varalise ja sotsiaalse seisundi või muu sarnase tunnuse alusel diskrimineerimisega ning kinnipeetav ei jää selle piirangu tõttu ilma kohtusse pöördumise ega mistahes muust põhiõigusest või vabadusest, ei ole vastav säte ka põhiseadusega vastuolus.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 kohaselt saab kohus kohaldamata jätta ja põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada vaid asjassepuutuva sätte. VangS § 26 pole antud asjas aga niisuguseks õigusnormiks, sest see reguleerib kinnipeetava kokkusaamist kaitsja ja advokaadist esindajaga ning asjaolu, et selles ei käsitleta kokkusaamist mistahes muu isikuga, keda kinnipeetav võib enda esindajaks nimetada, ei muuda seda sätet iseenesest veel põhiseadusevastaseks. Samal põhjusel ei ole põhiseadusega vastuolus ka VSKE § 31 ega teised kinnipeetava lühiajalisi kokkusaamisi reguleerivad sätted.

Halduskohus on oma otsuses igati põhjendatult viidanud ka Riigikohtu 26.05.2005. a lahendile haldusasjas nr 3-3-1-21-05, milles leiti, et kaitsja ja muu esindaja ebavõrdne kohtlemine on põhjendatud sellega, et kriminaalja väärteoasjades on põhiõiguste riive aste ja intensiivsus võrreldes haldusasjadega erinev. Seejuures arvestati ka asjaoluga, et vastavates menetlusseadustikes on kaitsjale ette nähtud kindlad nõuded. Samuti on halduskohus õigesti rõhutanud asjaolu, et vangla ei ole keeldunud võimaldamast

R. Kaldale kokkusaamist T. Raatsiniga, vaid keeldutud on üksnes tema poolt soovitud tingimustel kokkusaamise võimaldamisest. Eeltoodust nähtub, et T. Raatsini puhul oli VangS §-s 26 toodud eristuste kohaldamata jätmine lühiajalisel kokkusaamisel R. Kaldaga igati õiguspärane ja oma keeldumisi on vangla ka põhjalikult motiveerinud.

10. Kinnipeetava vanglavälise suhtluse regulatsioon on sätestatud VangS 3. jaos ning kinnipeetava lühiajalise kokkusaamise üldine kord on reguleeritud VangS §-des 24 ja 27 ning VSKE §-des 31-38. VangS § 24 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale on lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. VSKE § 31 lg 1 järgi toimub lühiajaline kokkusaamine vangla territooriumil kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve all.

Sama paragrahvi lõige sätestab, et kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas võib kinnipeetava ja temaga kokkusaamisele tulnud isiku eraldada klaasist või traatvõrgust vaheseinaga. Nagu juba märgitud, on kinnipeetava kohtumisele oma kaitsja või advokaadist esindajaga VangS §-s 26 sätestatud erikord. VangS § 26 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus piiramatult kohtuda oma kaitsja, advokaadist esindaja, vaimuliku ja oma riigi konsulaartöötajaga ning tõestamistoimingu tegemiseks notariga. Kokkusaamised toimuvad segamatult.

Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kaitsjal, advokaadist esindajal või konsulaartöötajal on lubatud kinnipeetavale üle anda kaitse ettevalmistamiseks vajalikke materjale. Eeltoodust nähtub, et isikute puhul, kes ei vasta VangS § 26 lõikes 1 sätestatule, tuleb kinnipeetavaga lühiajalisel kokkusaamisel järgida üldisi lühiajalist kokkusaamist reguleerivaid sätteid ning nende isikutega lühiajaline kokkusaamine toimub vanglas lühiajaliseks kokkusaamiseks ettevalmistatud ruumides koos kõigi seadusest ja vangla sisekorraeeskirjast tulenevate nõuetega.

VangS § 4¹ lg 2 kohaselt kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. VSKE § 31 lg 2 kohaselt kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas võib kinnipeetava ja temaga kokkusaamisele tulnud isiku eraldada klaasist või traatvõrgust vahesein.

Eeltoodust tulenevalt oli vanglal õigus eraldada kokkusaaja ja kinnipeetav üksteisest klaasist vaheseinaga ning võimaldada neil omavahel suhelda nimetatud ruumi paigaldatud telefoni teel. Sellele, et vastav piirang on ette nähtud julgeolekukaalutlusel, viitas vastustaja ka oma 19.04.2013. a vastuses halduskohtule ning seega ei ole alusetu ning kaebaja jaoks ootamatu ka halduskohtu otsusest tulenev samasisuline seisukoht ja selgitus, et selline regulatsioon peab kaitsma nii kinnipeetavat ennast kui ka temaga kohtuma tulnud isikuid võimalike rünnete eest ning tagama ka selle, et kinnipeetavale ei püütaks kokkusaamisel üle anda vanglas keelatud esemeid.

Kuna T. Raatsin ei olnud VangS §-s 26 märgitud isik, siis ei anna halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks alust ka kaebaja väited selle kohta, et vangla on teda samas olukorras siiski ebavõrdselt kohelnud ja keeldumisel oleks pidanud täiendavalt esitama kaalutlusi ja põhjendusi selle kohta, miks temal ja T. Raatsinil, kes ei ole kaebaja kaitsja ega advokaat, ei lubata omavahel kohtuda piiramatult ja segamatult, vaid rakendatakse nende suhtes tavapärast lühiajaliste kokkusaamiste korda. Eeltoodu kehtib ka kaebaja väite kohta, et kuna pooltel kokkusaamisboksidel saab klaasist vaheseina ära võtta, siis oleks vastustaja oma keeldumistes pidanud kaaluma ja põhjendama ka seda, miks tema ja T.

Raatsini kokkusaamistel sellist võimalust kasutada ei lubatud. Samuti ei anna kaebaja poolt viidatud VangS § 37, mis reguleerib kokkusaaja ja kinnipeetava läbiotsimist ning võimalike leitud keelatud esemetega toimimist, iseenesest kaebajale õigust nõuda kaitsjaks ja advokaadiks mitteoleva isikuga kokkusaamist muul viisil, kui tavapärases lühiajaliste kokkusaamiste korras, so VangS §-s 31 sätestatud viisil.

11. Kuna vastustaja ei ole keeldunud võimaldamast R. Kaldale kokkusaamist T. Raatsiniga, keda kaebaja nimetas oma õiguslikuks esindajaks, vaid on keeldunud lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest kaebaja poolt soovitud tingimustel, siis ei ole käesolevas asjas kohaldatav kaebaja poolt viidatud EIK 10.06.2010. a otsuses nr 1555/04 toodud selgitus selle kohta, et kinnipeetavale tuleb anda võimalus kohtumiseks esindajaga sõltumata sellest, kas esindaja on advokatuuri liige või mitte. Samuti ei ole asjakohane kaebaja viide EIK 23.02.2012. a lahendile nr 39758/05, sest see lahend käsitles EIÕK art. 8 riive esinemist juhul, kui klaasist vaheseina kasutati ilma põhjendusi esitamata kinnipeetava ja tema pereliikmete kokkusaamisel. Antud juhul ei ole kaebaja väitnud, et T. Raatsin oli tema perekonnaliige ja lühiajalise kokkusaamise võimaldamine ruumis, kus oli klaasist vahesein, takistas tal teostamast oma õigust eraja perekonnaelule.

12. Mis puudutab kaebaja poolt apellatsioonimenetluses uuesti esitatud taotlust Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks selle kohta, kas Eesti täitevvõimu praktika on kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktide ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega, siis nõustub ringkonnakohus ka nimetatud osas halduskohtuga, kes asus vaidlustatud osas põhjendatult seisukohale, et Euroopa Kohtult saab eelotsust küsida üksnes siis, kui menetletava asja lahendamise tulemus sõltub sellest, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu õigusakte või kui tekib kahtlus, kas need on pädevuse puudumise, pädevuse ületamise või menetlusnormide rikkumise tõttu kehtivad. Võimalust küsida Euroopa Kohtult eelotsust siseriikliku halduspraktika Euroopa Liidu õigusega kooskõlas olemise või Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite tõlgendamise ja kehtivuse suhtes pole siseriiklikele kohtutele ette nähtud ja seetõttu puudub sellesisulise taotluse rahuldamiseks alus ka apellatsioonimenetluses.

13. Eeltoodu tõttu jääb R. Kalda apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad kaebaja enda kanda vastavalt HKMS § 108 lg-le 1.

Agu Timmi

Tiina Pappel

Maili Lokk