3-13-367/48 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask, Kaire Pikamäe, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-367 Haldusasi Oil Pluss Grupp OÜ kaebus Maksuja Tolliameti 01.11.2012 otsuse nr 12.2-7/299-3 tühistamise ja Maksuja Tolliameti poolt majandustegevuse registris Oil Pluss Grupp OÜ registreeringu (VKM000802 kütuse müük) peatamise õigusvastasuse tuvastamise nõudes Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja – Oil Pluss Grupp OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Meelis Krautmann Vastustaja – Maksuja Tolliamet, esindaja Meelis Rohtlaan Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 29. mai 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Oil Pluss Grupp OÜ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kohtuistungil 10. veebruaril 2014

RESOLUTSIOON

1. Jätta Oil Pluss Grupp OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.05.2013 otsus haldusasjas nr 3-13-367 muutmata.

2. Jätta Oil Pluss Grupp OÜ taotlus menetluskulude väljamõistmiseks Maksuja Tolliametilt rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 31. märtsil 2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-13-367 2(8) Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Oil Pluss Grupp OÜ on kantud äriregistrisse 16.09.2009 ja alates 01.11.2009 registreeritud majandustegevuse registris kütuse käitlejana. Äriühing on käibemaksukohustuslane alates 22.01.2011. Äriühing tegeleb kütuse edasimüügiga. Seoses 01.04.2011 jõustunud vedelkütuse seaduse (VKS) muudatustega esitas Oil Pluss Grupp OÜ 28.04.2011 maksuhaldurile registreeringu õigsuse kinnitamiseks taotluse ja muud nõutavad dokumendid. Maksuja Tolliameti (MTA) Põhja maksuja tollikeskuse (PMTK) 11.05.2012 otsusega nr 12.2-7/255-1 määrati kaebajale VKS § 42 lg-s 2 sätestatud käibemaksu tagatis summas 100

000 eurot. Oil Pluss Grupp OÜ esitas 24.04.2012 tarbimisse lubatud kütuse müüja tagatise vähendamise taotluse, mille PMTK jättis 27.06.2012 otsusega nr 12.2-7/203-1 rahuldamata ja määras tagatiseks 100 000 eurot. Oil Pluss Grupp OÜ esitas vaide PMTK otsusele. MTA 16.08.2012 vaideotsusega nr 6-1/986-2 vaie rahuldati, otsus tunnistati kehtetuks ning taotlus saadeti uuesti otsustamiseks.

2. Maksuja Tolliamet jättis 01.11.2012 otsusega nr 12.2-7/299-3 Oil Pluss Grupp OÜ taotluse rahuldamata ja määras tagatiseks 100 000 eurot. Otsust põhjendati järgmiselt. Oil Pluss Grupp OÜ on pannud toime mitu VKS rikkumist, millest tulenevalt ei ole täidetud VKS § 42 lg 5 p-s 2 sätestatud tingimused. Oil Pluss Grupp OÜ-le on 07.10.2010 tehtud kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 6-3/2258 VKS § 33 alusel, mille tulemusena karistati Oil Pluss Grupp OÜ-d rahatrahviga. Rikkumine seisnes selles, et Oil Pluss Grupp OÜ esitas 2010. a jaanuarikuu käideldud kütuse ja nende jääkide kohta aruande 12.03.2010 (tähtaeg 15.02.2010) ja aprillikuu aruande 21.05.2010 (tähtaeg 15.05.2010). Oil Pluss Grupp OÜ-le on 28.03.2012 VKS § 25 alusel tehtud ettekirjutus nr 12.1-9/855. Rikkumine seisnes selles, et Oil Pluss Grupp OÜ-l oli esitamata kütuse käitlemise aruanne perioodi 01.02.2012 kuni 29.02.2012 käideldud kütuste ja nende jääkide kohta. Seisuga 01.11.2012 ei ole Oil Pluss Grupp OÜ teavitanud maksuhaldurit kütuse müügiandmete muudatustest, mis on VKS § 14 lg 5 alusel kohustuslik. 15.10.2012 Oil Pluss Grupp OÜ esitatud registreerimistaotluse lisa I punktis 4 on kajastatud planeeritavaks kütuse müügitehingute maksimaalseks 20% käibeks 68 404 eurot. Samas Oil Pluss Grupp OÜ augustikuu 2012 käibedeklaratsioonis on 20% maksustatav käive 103 457,77 ning 15.10.2012 esitatud tabelis „Lisaandmed ettevõtte tegevuse kohta“ on näidatud sama kuu kütuse müügi tuluks 103 158 eurot. PMTK revidendid viisid 08.10.2012 läbi vaatluse Oil Pluss Grupp OÜ tanklas aadressil XXXXXX, kus selgus, et tanklas puudub info müüja asukoha, kütuse müügi ja müüja äriühingu kohta. Vaatluse käigus selgus, et tanklas puudub igasugune kütusemüügi tegevus ja tankla ei vasta VKS § 4 lõigete 1 ja 5 tingimustele. Oil Pluss Grupp OÜ-le on 20.02.2012 tehtud hoiatus äriregistrist kustutamise kohta, kuna äriregistri andmetel on ettevõttel esitamata 2010. a ja 2011. a majandusaasta aruanded. Seega ei oma Oil Pluss Grupp OÜ laitmatut ärialast reputatsiooni ega vasta VKS § 42 lg 5 p-s 1 nimetatud tingimustele.

3-13-367 3(8)

3. Oil Pluss Grupp OÜ esitas MTA-le vaide, milles palus PMTK 01.11.2012 otsuse nr 12.2- 7/299-3 tühistada.

4. MTA jättis 17.01.2013 vaideotsusega nr 6-1/1181-4 Oil Pluss Grupp OÜ vaide rahuldamata (I kd, tl 16-19 pöördel). Vaideotsuses leiti, et ebaehtsa tagasiulatuva jõuga sätted ei ole põhiseadusevastased ning kaebaja VKS § 42 lg 5 kehtestamisele eelnenud väärteokaristuste arvessevõtmine oli seetõttu lubatud. Asjaolu, et vaide esitaja karistamisest ja rahatrahvi tasumisest on möödunud üle 2 aasta ning karistuse andmed on kantud karistusregistri arhiivi, ei oma tähtsust, kuna VKS § 42 lg 5 p 2 kohaldamisel on oluline, et taotleja ei ole viimase kolme aasta jooksul toime pannud mitut maksuseaduse, tollieeskirjade ega VKS rikkumist ning isiku ega tema juhtimisega kontrollorgani liikme suhtes ei ole alustatud maksuseaduste, tollieeskirjade ega VKS rikkumise süüteomenetlust. Tähtsust ei oma karistusandmete kehtivus, vaid karistamise fakt. Selline tõlgendus on kooskõlas kohtupraktikaga. Vaides vaidlustatud otsuses on aga ebaõigesti leitud, et kaebaja on viimase kolme aasta jooksul toime pannud mitu VKS rikkumist VKS § 42 lg 5 p 2 tähenduses. Isik, kes raamatupidamise seaduse (RPS) § 4 p-s 4 sätestatud kohustust rikkudes korduvalt jätab majandusaasta aruande esitamata, ei oma laitmatut ärialast reputatsiooni. Kalduvus kohustusi mitte täita ei ole omane laitmatu ärialase reputatsiooniga isikule. Aastaaruande esitamise eesmärk on anda õige ja õiglane ülevaade raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest. Kuna kõik VKS § 42 lg-s 5 sätestatud tagatise vähendamiseks vajalikud tingimused ei ole täidetud, siis on tagatise vähendamise taotlus jäetud õigesti rahuldamata ning määratud vaide esitajale tagatis summas 100 000 eurot. Riigikohtu lahendist nr 3-4-1-24-11 ei saa järeldada, et kaebajalt kütusemüügi tagatise nõudmine oleks põhiseadusevastane. Selle lahendi p-st 79 tuleneb selgelt, et ilma tagatist esitamata ei ole võimalik kütuseturul tegutseda. Ekslik on vaide esitaja seisukoht, et tagatise määramise regulatsioon on vastuolus käibemaksudirektiiviga, kuna VKS-s puudub kaalutlusõiguse instituut. Kaalutlusõigus on MTA-le ette nähtud VKS § 42 lõikes 5 (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3- 4-1-24-11, p 90).

5. Oil Pluss Grupp OÜ esitas 18.02.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles otsuse nr 12.2-7/299-3 tühistamist ja MTA poolt kaebaja registreeringu majandustegevuse registris peatamise õigusvastaseks tunnistamist. Kaebajal oli kehtiv registreering VKS muutmise ajal, kui kehtestati tagatise esitamise nõue. On põhjendamatu tugineda rikkumistele, mille eest karistati enne VKS § 42 lg 5 kehtestamist ja karistamisest on möödunud juba üle kahe aasta. Karistusandmete kasutamisel tuleb arvestada karistusregistri seaduses (KarRS) sätestatuga. Karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse arhiivi, kui väärteo eest mõistetud karistusest on möödunud üks aasta. Käesoleval juhul on see tähtaeg möödunud. Maksuhalduril ei ole õigust arhiivi kantud karistusandmete kasutamiseks. Maksuhaldur pole tuvastanud kaebaja tegevuses mitut rikkumist VKS § 42 lg 5 p 2 tähenduses. VKS § 42 lg 5 p 2 rikkumise all tuleb mõista väärteo või kuriteo toimepanemist. See tagab, et maksuhaldur on viinud rikkumise tuvastamiseks läbi nõuetekohase menetluse. Ettekirjutuse nr 12.1-9/855 tegemisel ei tagatud kaebaja ärakuulamisõigust. Põhjendamatu on viide VKS § 14 lg 5 rikkumisele. Maksuhaldur tugineb 15.10.2012 esitatud käibeprognoosile, mistõttu ei ole oluline, milline oli 2012. a augusti käibedeklaratsioonis 20% määraga maksustatav käive. Otsusest ei nähtu, millistest varem esitatud andmetest pidi kaebaja käibe muutumisel lähtuma ja kas need andmed olid kaebajale kohustuslikud. Otsuses 08.10.2012 läbi viidud vaatluse tulemustele tuginemine on asjakohatu. Kaebajat ei ole vaatluse läbiviimisest teavitatud, talle ei ole võimaldatud menetlustoimingus osaleda ega esitada omapoolseid seisukohti. Väidetavad rikkumised pole seega nõuetekohaselt tuvastatud.

3-13-367 4(8) Põhjendamatu on maksuhalduri väide, et kaebaja ärialane reputatsioon ei ole laitmatu. Tagatise puhul tuleb arvesse võtta maksekäitumist. Äriregistrile majandusaasta aruannete mitteesitamine ei riku ärilist reputatsiooni. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, et kaebaja esitatud bilanss on ebaõige. Esialgse õiguskaitse korras tasutud tagatist summas 5000 eurot ei ole maksuhaldur kordagi maksusumma laekumise tagamiseks kasutanud, mis kinnitab, et summa on olnud maksukohustuse tagamiseks piisav. Õigusvastane on vaidlustatud otsusega kaebaja kohustamine tagatise maksmiseks summas 100

000 eurot. Kaebaja suhtes tagatise määramisel, tasumise nõudmisel ja majandustegevuse registrisse registreeringu kandmisel kohaldatud VKS § 36 lg 5 tunnistati Riigikohtu otsusega nr 3-4-1-24-11 põhiseadusega vastuolus olevaks. Puudub üleminekusäte, mis kohustaks registreeringut omavaid äriühinguid seaduse järgi tagatist esitama. Tagatise esitamise kohustus ei tulene ka majandustegevuse registri seaduse §-st 26. Kinnituse esitamisel ei pea kütuse käitleja esitama VKS §-s 41 märgitud tagatist. VKS-st ei tulene maksuhaldurile kohustust nõuda tagatise esitamist registreeringu kinnitamise taotluse esitamisel. Tagatise määramise regulatsioon, milles puudub KMS § 442 lg-st 1 tulenev kaalutlusõigus, on vastuolus direktiivi 2006/112/EÜ artikliga 238, sest kaalutlusõiguseta tagatise määramise puhul on tegemist ebaproportsionaalse meetmega.

6. Maksuja Tolliamet palus vastuses Oil Pluss Grupp OÜ kaebuse rahuldamata jätta. Kaebaja ei vasta VKS § 42 lg 5 nimetatud tingimustele, kuid nende tingimuste täitmine on eelduseks tagatise vähendamiseks. Laitmatu ärialase reputatsiooni mõistet ei saa sisustada kitsalt läbi maksekäitumise. Tuleb lähtuda isiku varasemast käitumisest majandustegevuses, mis loobki isikule ärialase reputatsiooni. Selle hindamisel tuleb arvesse võtta mh õigusnormide korrektset täitmist. Maksuhaldur on toonud esile erinevaid rikkumisi. Kaebaja käitumist ei saa lugeda laitmatuks. Asjaolu, et kaebajale etteheidetavad rikkumised on toimunud rohkem kui kaks aastat tagasi, ei tähenda, et vastustaja oleks otsust tehes rikkunud seadust. VKS määratleb konkreetsete seaduste rikkumistele kolmeaastase arvestamise tähtaja ning tagatise määramise aluseks on VKS ja selles sisalduv regulatsioon. Väide, et VKS § 14 lg-st 5 tulenev rikkumine tuvastati mittenõuetekohaselt, ei ole põhjendatud. Vaidlustatud otsuses on välja toodud käibedeklaratsioonis kajastatud käibed ja kaebaja prognoositavad käibed. VKS § 14 lg 5 kohustab teavitama MTA-d prognoositava käibe ületamisest ennetavalt, mitte tagantjärele. Vaidlustatud otsuses vaatlusele tuginemine oli asjakohane. VKS § 1 lg 4 kohaselt kohaldatakse VKS-s ettenähtud haldusmenetlusele HMS sätteid. HMS § 38 kohaselt on tõendiks paikvaatlus. HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtte kohaselt on haldusorgan menetletavas asjas oluliste asjaolude väljaselgitamiseks kohustatud vajadusel koguma tõendeid omal algatusel. Kaebaja viide kohtuasjale nr 3-11-1646 on asjakohatu. Kaebaja ei ole põhjendanud, milliseid asjaolusid ta soovib selle kohtuasjaga tõendada. Viidatud kohtuasjas tunnistas MTA ise otsuse kehtetuks tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-4-1-24-11, millega tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks kolmeaastase kogemuse nõue. Mis puudutab kohtuasjas nr 3-11-1646 kajastatud etteheidet laitmatule ärialasele reputatsioonile, siis on käesolevas asjas vaidlustatud otsuses faktilised alused erinevad. Kaebaja väide tagatise määramise regulatsiooni vastuolust käibemaksudirektiiviga on paljasõnaline. Otsene volitus kaebajale käibemaksutagatise määramiseks summas 100 000 eurot tuleneb VKS § 42 lg-st 2. Vastustajal on kaalutlusõigus tagatise vähendamise taotluse üle otsus-

3-13-367 5(8) tamisel, kuid selleks peavad olema täidetud VKS § 42 lg-s 5 sätestatud eeldused. Käesoleval juhul kaebajal need eeldused täidetud ei olnud.

7. Tallinna Halduskohus jättis 29.05.2013 otsusega Oil Pluss Grupp OÜ kaebuse rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Kohus nõustus MTA 17.01.2013 vaideotsuses nr 6-1/1181-4 toodud põhjendustega ja ei pidanud vajalikuks neid korrata. Kaebaja ei vasta kõigile VKS § 42 lg-s 5 sätestatud tingimustele, mistõttu on kaebaja taotlus põhjendatult jäetud rahuldamata. Halduskohus jagas MTA vaideotsuses esitatud järeldust, et VKS § 42 lg 5 p-s 2 sätestatud õigusrikkumise toimepanemisena ei ole käsitletavad maksuhalduri otsuses kirjeldatud asjaolud – 28.03.2013 ettekirjutus VKS § 7 lg 1 rikkumise osas, VKS § 14 lg 5 rikkumine ja vaatlusprotokollis tuvastatu.

Seega on maksuhaldur vaidlustatud otsuse punktis 3.4 ebaõigesti leidnud, et kaebaja on viimase kolme aasta jooksul pannud toime mitu VKS rikkumist VKS § 42 lg 5 p 2 tähenduses. See ei tingi aga käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsuse tühistamist. Kuivõrd VKS § 42 lg 5 kohaselt võib MTA vähendada isiku taotluse alusel tagatist, kui on täidetud kõik selles sättes nimetatud tingimused, siis VKS § 42 lg 5 p 2 tingimustele vastavuse osas maksuhalduri poolt tehtud viga faktiliste asjaolude hindamisel ei saanud mõjutada asja otsustamist, sest kaebaja ei vasta ka VKS § 42 lg 5 p-s 1 sätestatud tingimusele.

VKS § 42 lg-s 2 on sätestatud tarbimisse lubatud kütuse müüja tagatise fikseeritud suurus, milleks on ette nähtud 100 000 eurot. VKS-s on sätestatud maksuhaldurile kaalutlusõigus tagatise vähendamiseks, mistõttu on põhjendamatu kaebuse väide meetme ebaproportsionaalsusest maksuhalduri kaalutlusõiguse puudumise tõttu ning vastuolust käibemaksudirektiiviga. Seadusandja on pidanud VKS-s 01.04.2011 jõustunud muudatuste eesmärgiks korrastada kütuseturul valitsevat olukorda – tagada käibemaksu riigile laekumine ja vältida käibemaksupettuste toimepanekut (vt eelnõu 895 SE seletuskiri).

Riigikohus on lahendis 3-4-1-24-11 leidnud, et fikseeritud tagatise regulatsioon on vajalik. Riigikohtu lahendist 3-4-1-24-11 on kaebaja teinud eksliku järelduse, nagu puuduks maksuhalduril õigus temalt tagatist nõuda. VKS § 41 sätestab, et kütuse müüja esitab MTA-le käibemaksuseaduse § 442 lõikes 2 nimetatud tagatise. VKS § 3 lg-st 2 tulenevalt võib kütust müüa üksnes majandustegevuse registris registreeritud äriühing. Registreeringu eelduseks on aga tagatise esitamine. Tarbimisse lubatud kütuse müüja tagatise fikseeritud suuruse sätestab VKS § 42 lg 2.

VKS § 15 lg 5 tulenevalt teeb lisaks majandustegevuse registris sätestatule MTA registreeringu peatamise otsuse, kui registrisse kantud kütuse müüjal puudub tagatis. Kuna vaidlustatud otsusega kohustas maksuhaldur kaebajat esitama tagatise 100 000 eurot hiljemalt 30.11.2011, siis selle esitamata jätmisel äriühingu registreeringu peatamine kütuse müügiks oli õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Oil Pluss Grupp OÜ esitas 28.06.2013 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada MTA 01.11.2013 otsus nr 12.2-7/299-3 ja tunnistada MTA poolt majandustegevuse registris Oil Pluss Grupp OÜ registreeringu – VKM000802 kütuse müük – peatamine õigusvastaseks. Halduskohus leidis, et tagatise mittevähendamine oli põhjendatud, sest kaebaja ei vastanud VKS § 42 lg 5 p-s 1 märgitud tingimusele. Kohus ei selgitanud, miks kaebaja puhul ei ole VKS § 42 lg 5 p-s 1 märgitud tingimus täidetud. Kohus nõustus MTA 17.01.2013 vaideotsuses 6-1/1181-4 toodud põhjendustega, aga ei konkretiseerinud, milliste põhjendustega kohus ühineb. HKMS § 165 lg-st 3 ei tulene, et kohus saab jätta kohtuotsuse põhjendused esitamata ning võtta üldsõnalise seisukoha, et ta ühineb kõikide vaideotsuses toodud põhjendusega.

3-13-367 6(8) Laitmatu ärialane reputatsioon on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamise õiguspärasuse kontrolli kaebaja halduskohtult taotles. Halduskohus nimetatud mõiste sisustamise kriteeriumite ja käsitluse ulatuse osas seisukohta ei võtnud. Laitmatu ärialase reputatsiooni kui määratlemata õigusmõiste sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära. Äriregistrile majandusaasta aruande esitamata jätmine ei anna alust järeldada, nagu poleks kaebaja ärialane reputatsioon laitmatu. Kaebaja esitas kohtule tõenditena maksuhaldurile haldusmenetluse käigus 15.10.2012 esitatud kütuse müügi registreeringut taotleva isiku äriplaani, pangakonto väljavõtte, käibearuande, bilansi seisuga 31.08.2012 ja muud maksuhalduri poolt nõutud andmed. Maksuhaldur ei ole andmete usaldusväärsust kahtluse alla seadnud. Seega olid maksuhalduril andmed, mis võimaldasid saada teavet äriühingust. Laitmatu reputatsioon peaks väljenduma eeskätt suhetes maksuhalduriga ja seda kütusevaldkonnas, kuna nimetatud regulatsioon tuleneb VKS-st ja puudutab ainult kütuse käitlejaid. Muudes valdkondades toimunud mistahes rikkumised ei anna automaatselt alust seada isiku reputatsiooni laitmatust kahtluse alla. Laitmatu reputatsioon viitab usaldusele, kuid kaebaja puhul ei saa maksuhaldur väita, et kaebaja suhtes usaldus puudus. Maksuhaldur oleks võinud tagatise vähendamise otsustamise menetluse ajal juhtida tähelepanu majandusaasta aruannete esitamise vajadusele, kuivõrd nende esitamata jätmine võib mõjutada MTA lõplikku otsustust. Seda MTA ei teinud, kuigi menetles tagatise vähendamise taotlust juba alates 28.04.2011. Nimetatud puuduse oleks saanud kõrvaldada ka enne vaidlustatud haldusakti andmist kaebaja nõuetekohase ärakuulamisega. Kui majandusaasta aruanded oleks esitatud, siis ei oleks tagatise vähendamisest VKS § 42 lg 5 lg 1 tingimuse mittetäitmise tõttu keeldutud. Järelikult ärakuulamata jätmine mõjutas asja otsustamist. VKS-s sätestatud tagatise määramise regulatsioon on vastuolus KMS § 442 lg-ga 1. KMS §

442 lg 1 mõtte kohaselt tuleb tagatise nõudmine otsustada kaalutlusõiguse alusel. VKS näeb aga tagatise esitamise kohustusliku eelduse ning võimaldab maksuhalduril seda tagatist vaid teatud tingimustel vähendada. Seega kütuse valdkonnas on tagatise esitamine pigem reegel, vähendamine aga erand, mille otsustab maksuhaldur. Järelikult ei toimu kütuse valdkonnas tagatise otsustamine igal üksikjuhtumil kaalutlusõiguse alusel. Kehtiv tagatise regulatsioon, milles puudub KMS § 442 lg-st 1 tulenev kaalutlusõigus tagatise nõudmisel, on vastuolus Euroopa Nõukogu direktiiviga 2006/112/EÜ, kuna kaalutlusõiguseta tagatise määramise puhul on tegemist ebaproportsionaalse meetmega.

9. Maksuja Tolliamet palus oma vastuses jätta Oil Pluss Grupp OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata. Vaidlustatud haldusakti on motiveeritud kokkuvõtlikult kolme argumendiga: väärteootsuse tegemine kaebaja suhtes, vaatlusel tuvastatud rikkumised ja laitmatu ärialase reputatsiooni puudumine. Vaideotsusega asus MTA seisukohale, et esimesed kaks argumenti ei ole põhjendatud. Samas tuleb haldusakt jätta kehtima, kuna kaebajal puudub laitmatu ärialane reputatsioon. Vaideotsuses on põhjalikult vastatud vaidele, kusjuures halduskohtule esitatud kaebus on sisu poolest samasugune vaidega. Kui kohus nõustub vaideotsuses toodud põhjendustega, siis piisab viitamisest põhjendustega nõustumisele (HKMS § 165 lg 2). Väärteootsus ja vaatlusel tuvastatud rikkumised ei ole iseseisvalt etteheidetavad tagatise vähendamisel, küll aitavad need hinnata kaebaja reputatsiooni. Vaide lahendaja on samuti pidanud vajalikuks märkida, et laitmatu ärialase reputatsiooni puudumist kinnitavad täiendavalt ka vaidlustatud otsuse punktides 3.1-3.4 kirjeldatud asjaolud. Seega ei piirdu vastustaja reputatsiooni hindamisel üksnes esitamata majandusaasta aruannetega. Kaebaja leiab, et VKS-s sätestatud tagatise määramise regulatsioon on vastuolus KMS § 442 lõikega 1. Samuti on vastuolu Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ artikliga 238. Vastustaja ei

3-13-367 7(8) nõustu kaebaja seisukohaga. VKS § 42 lõikes 5 on sätestatud juhud, millal MTA võib asuda kaaluma tagatise vähendamist. Samasugust seisukohta on ka Riigikohus väljendanud lahendis nr 3-4-1-24-11.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus ei ole selgitanud, miks ei ole kaebaja puhul VKS §

42 lg 5 p-s 1 märgitud tingimus täidetud. Halduskohus on küll nõustunud vaideotsuse põhjendustega, kuid kaebaja hinnangul ei tulene HKMS § 165 lg-st 2, et kohus saab jätta kohtuotsuse põhjendused esitamata ning võtta üldsõnalise seisukoha, et ta ühineb kõikide vaideotsuses toodud põhjendusega. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kohus järgib kaebaja väitega mittenõustumisel vaideotsuse põhjendusega, lisamata, millise põhjenduse osaga kohus nõustub või millise osaga ei nõustu, tuleb järeldada, et kohus on nõustunud kogu põhjendusega seda üle kordamata. HKMS § 165 lg 2 sellist tõlgendust ei välista. Vastav järeldus on kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga sarnase normi (HKMS § 231 lg 6) osas asjas nr 3-3-1-75-12. Seega ei ole põhjendatud etteheide HKMS § 165 lg 2 rikkumisele halduskohtu poolt.

11. Apellatsioonkaebuses keskendub kaebaja jätkuvalt laitmatu ärialase reputatsiooni kui määratlemata õigusmõiste tõlgendamisele ning leiab, et majandusaasta aruannete esitamata jätmine ei ole viidatud määratlusega hõlmatud. Kaebaja leiab, et laitmatu reputatsioon peaks väljenduma eeskätt suhetes maksuhalduriga ja ainult kütusevaldkonnas ning kogu vajaliku teabe kaebaja esitas tagatise vähendamise otsustamise menetluses.

12. Nimetatud küsimust on vaideotsuses käsitletud. Vaideotsuses on viidatud VKS eelnõu (228 SE) seletuskirjale, mille kohaselt ei peetud põhjendatuks terminit „laitmatu reputatsioon“ eelnõust välja jätta ning asendada seda mõistega „korrektne maksekäitumine“ – seda põhjusel, et maksude maksmata jätmise riskile viitavad maksekäitumise kõrval ka muud tegurid. Tõlgendust, mille kohaselt tuleb ärialase reputatsiooni hindamisel lähtuda ka muudest isiku äritegevust iseloomustavatest asjaoludest lisaks maksuhalduriga suhtlemisele kütusevaldkonnas, ei välista ka kõnealuse mõiste sõnastus. Riigikohus on selgitanud, et määratlemata õigusmõiste on õigustehniline vahend, mille puhul seadusandja loobub detailsete ettekirjutuste andmisest seadustes enestes, delegeerides normi täpsustamise seaduse rakendajale. Kuna määratlemata õigusmõiste on seadusandja poolt loodud, tuleb seda sisustada seadusandja juhiste ja eesmärkide abil (otsus asjas nr 3-4-1-5-05, p 13). Eeltoodust lähtudes tuleb asuda seisukohale, et maksuhaldur on mõistet „laitmatu ärialane reputatsioon“ sisustanud kooskõlas mõiste sõnatuse ja seadusandja eesmärgiga.

13. Majandusaasta aruande esitamise kohustus on ette nähtud raamatupidamise seaduses (RPS § 4 lg 1 p 4) ja äriseadustikus (ÄS § 971). Majandusaasta aruande esitamise eesmärki selgitab RPS § 15 lg 1, s.o igaühe õigus saada õige ja õiglane ülevaade raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest. Majandusaasta aruande esitamise olulisusele viitab ainuüksi selle kohustuse täitmata jätmisega kaasnev range tagajärg, s.o võimalik äriregistrist kustutamine ja juriidilise isiku õigusvõime lõppemine (ÄS § 60). Seega ei ole aruande tähtaegse esitamata jätmise näol tegemist ebaolulise rikkumisega, mis ei seonduks isiku ärialase reputatsiooniga. Määrav ei ole asjaolu, kas kaebaja esitas vaidlustatud otsusele eelnenud menetluse raames nõutaval määral teavet, mis kattub majandusaasta aruandes esitamisele kuuluva teabega. Nagu eelnevalt selgitatud, ei seondu ärialane reputatsioon üksnes maksuhalduriga toimuva suhtlusega konkreetse menetluse raames, vaid isiku üldise kuvandi ja seaduskuulekusega. Seega mõjutab majandusaasta aruannete tähtaegne esitamata jätmine ärialast reputatsiooni. Kaebaja ei

3-13-367 8(8) hilinenud aruande esitamisega üksnes mõne päeva võrra. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on kaebajale tehtud äriregistri poolt kustutamishoiatus kahe aasta aruannete esitamata jätmise kohta, mis tähendab ÄS § 60 lg-st 1 tulenevalt vähemalt kuuekuulist hilinemist.

14. Ringkonnakohus nõustub vaideotsusega ja halduskohtu järeldusega ka selles, et laitmatu ärialase reputatsiooni puudumist kinnitavad muuhulgas vaidlustatud otsuse p-des 3.1 kuni 3.4 kirjeldatud asjaolud.

15. Kaebaja on esitatud apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et VKS § 42 lg 5 p 1 regulatsioon on vastuolus KMS § 442 lg-ga 1, mis omakorda peab olema kooskõlas Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ art-ga 273. Kaebaja hinnangul on kaalutlusõiguseta tagatise määramise puhul tegemist ebaproportsionaalse meetmega.

16. Riigikohus on leidnud, et uus tagatise regulatsioon VKS-s on proportsionaalne. Kaalutlusõiguse küsimuses selgitas Riigikohus: „Kaalutlusõiguse alusel tagatise määramisel tuleb maksuhalduril lähtuda ettevõtja varasemast käibest või alustava ettevõtja puhul äriplaanis planeeritud käibest. Vastav abinõu ei ole maksupettuste vastu võitlemisel nii efektiivne kui fikseeritud tagatise regulatsioon. Nimelt on võimalik nii alustavate ettevõtjate kui ka juba tegutsevate ettevõtjate puhul näidata tegelikust väiksemaid käideldavaid mahtusid, et määrataks võimalikult väike tagatis. Maksuhalduril ei ole ka juba tegutsevate ettevõtjate puhul võimalik kontrollida ja ette arvestada tulevikus tekkida võivat käibemaksu võlga. Maksuhalduri kaalutlusõiguse alusel määratud (nt tuginedes ettevõtja sihilikult kordades väiksemana näidatud käibe andmetele) väiksema tagatise korral oleks ka riigi kahju maksupettuste korral samuti kordades suurem. Seetõttu ei oleks kaalutlusõiguse rakendamine samavõrd efektiivne kui

100 000 euro suurune tagatis“ (Riigikohtu otsuse nr 3-4-1-24-11 p-d 53-54). See seisukoht kinnitab, et VKS regulatsioon on ettevõtlusvabaduse piiramisel proportsionaalne ja seega kooskõlas KMS § 442 lg-ga 2 ja Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ art-ga 273. Kehtestatud regulatsiooni paindlikkuse tagab võimalus VKS § 42 lg 5 alusel tagatise vähendamiseks. Vaidlustatud otsuse tegemise ajaks oli sealjuures Riigikohtu juhistele tuginedes (Riigikohtu otsuse nr 3-4-1-24-11 p 90) VKS § 42 regulatsiooni tagatise vähendamise küsimuses täiendatud.

17. HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb jätta menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist apellandilt.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman