2-12-1417/56 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2014.a Tartu

Tsiviilasja number

2-12-1417

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi Risto Laeks, Risto Raie ja

R-Takso OÜ vastu liisingulepingust nr 0176736L

tuleneva võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

5959,56 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. veebruari 2013.a otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Risto Laeks, Risto Raie ja R-Takso OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

1) R-Takso OÜ (RK: 11415371) (kostja 1);

2) Risto Laeks (IK: XXX) (kostja 2);

3) Risto Raie (IK: XXX) (kostja 3);

Apellantide esindaja advokaat Hannes Olli

Vastustaja (hageja): Swedbank Liising AS (RK:

10434248), volitatud esindaja Elis Vija

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 12. veebruari 2013 otsus osas, milles kohus rahuldas

hageja taotluse kostjatelt viivise väljamõistmiseks täies ulatuses.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega piirata kostjatelt väljamõistetava viivise

suurus nõude põhisumma suurusega.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Lugeda Viru Maakohtu 12. veebruari 2013 otsuse resolutsioon sõnastatuks

järgnevalt:

4.1. Rahuldada hagi osaliselt.

4.2. Välja mõista R-Takso OÜ-lt, Risto Laeksilt ja Risto Raielt solidaarselt AS-i

Swedbank Liising kasuks liisingulepingust nr 0176736L tuleneva võlgnevuse katteks

kokku 6082,07 eurot (kuus tuhat kaheksakümmend kaks eurot ja 7 senti), millest

põhivõlgnevus summas 5959,56 eurot ja viivis maksete tasumisel esinenud võlgnevuse

katteks summas 122,51 eurot.

4.3. Välja mõista R-Takso OÜ-lt, Risto Laeksilt ja Risto Raielt solidaarselt AS-i

Swedbank Liising kasuks viivis põhinõudelt (5 959,56 eurot) alates hagi esitamisest

23.04.2012 kuni põhinõude täieliku täitmiseni liisingulepingu nr 0176736L punktis 5.1.

sätestatud määras (0,25% päevas), kuid mitte rohkem kui põhinõude summas (5 959,56

eurot).

5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta solidaarselt R-Takso OÜ, Risto

Laeksi ja Risto Raie kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. 11.01.2012 esitas AS Swedbank Liising Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluses avalduse

liisingulepingust nr 0176736L tulenevas võlanõudes Risto Raie, Risto Laeks ja R-Takso OÜ vastu.

Võlgnike esitatud vastuväidete tõttu maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ning TsMS § 486 lg 1 alusel

anti nõue üle edasiseks lahendamiseks hagimenetluses Viru Maakohtule.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) ja R-Takso OÜ

(kostja 1) 14.09.2007 liisingulepingu nr 0176736L, mille esemeks oli sõiduauto Renault Megane

Grandtour SL Business Line 1,4, ehitusaastaga 2007. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma

vara lepinguperioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste p-i 1.3 kohaselt

kohustus kostja 1 tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt

lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kostja 1 rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes

nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed, viivis-

võlgnevus moodustab 122,51 eurot. 16.02.2010 saatis hageja tekkinud võlgnevuse tõttu kostjale 1

teatise lepingu ülesütlemise kohta ja andis tasumiseks täiendava tähtaja. Kostja võlgnevust ei

kustutanud ega kokkulepete sõlmimiseks hagejaga ühendust ei võtnud, mistõttu luges hageja

lepingu üldtingimuste punkti 7.1.3 alusel erakorraliselt üles öelduks. Liisingueseme valdus taastati

11.03.2010. Pärast valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle Moneklar OÜ-le.

Seoses vara tagastamise ja realiseerimisega kandis hageja kulusid summas 184,28 eurot

(käibemaksuta).Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet. Hageja

lepingust tulenev nõue kostja 1 vastu on 7 307,04 eurot ning see koosneb vara jääkmaksumusest -

6 388,50 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest - 611,75 eurot, vara tagastamise ja

vahendamisega seotud kuludest - 184,28 eurot (käibemaksuta), viivismaksete võlgnevusest -

122,51 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 1 224,97 eurot (käibemaksuta). Kahju koosneb lepingust

tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta):

7 307,04 – 1 224,97 = 6 082,07 eurot.

14.09.2007 on sõlmitud käenduslepingud Risto Laeksiga (kostja 2) ja Risto Raiega (kostja 3),

mille kohaselt kohustusid kostjad 2 ja 3 tagama solidaarselt kostjaga 1 hageja ja kostja 1 vahel

14.09.2007 sõlmitud liisingulepingust nr 0176736L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest

tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostjate 2 ja 3 vastutuse

piirmääradeks lepiti kokku 15 684.,9 eurot. 16.02.2010 saatis hageja kostjatele 2 ja 3 teatised

lepingust tulenevate võlgnevuste kohta ning andis käendajatele võlgnevuste tasumiseks täiendava

tähtaja. Hagiavalduse esitamise seisuga kostjad võlgnevusi tasunud ega hagejaga võimalike kokku-

lepete sõlmimiseks ühendust võtnud ei olnud.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. Hageja ei ole tõendanud sõiduki müümist

vastavalt turuväärtusele, seega on hagi tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Alusetu on hageja

väide, et kostja 1 ei võtnud hagejaga ühendust võimalike kokkulepete sõlmimiseks. Hageja ja

kostjate vahel peetud kirjavahetusest perioodil 14.10.2010 – 17.01.2011 ilmneb, et kostjad üritasid

saavutada hagejaga kokkulepet, kuid läbirääkimised ei kandnud vilja. Enamus vestlustest toimus

telefoni teel.

05.05.2008

toimus

vaidlusaluse

sõidukiga

avarii,

mille

tagajärjel

muutus

sõiduk

kasutuskõlbmatuks, kindlustusandja keeldus kahju hüvitamisest. A.K. Autoteenindus OÜ

remonditöökoda hindas avariijärgselt liisingueseme väärtuseks 60 000-70 000 kr. Kostja 1 pöördus

hageja poole ettepanekuga sõiduk koheselt realiseerida ning tekkinud müügikahju refinantseerida.

Kuna hageja ei olnud 2008.a. nõus sõidukit realiseerima ning väidetavat kahju refinantseerima, on

hageja käesolevas asjas ka ise kahju tekkimises süüdi. 2008.a sõiduki realiseerimisel tekkinud

väidetava kahju refinantseerimisel oleks hageja nõue 70 000 – 23 000 = 47 000 kr (2556,47 eurot)

väiksem. Seega peaks kohus rakendama VÕS § 139 lg 1 ning vähendama kahjuhüvitist ulatuses,

milles hagejast tingitud asjaolud soodustasid kahju tekkimist. Hageja ei ole arvestanud

liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, vaid sõiduki müügihinda. Kui liisinguandja

võõrandas sõidukid alla turuhinna, siis vastutab ta müügi- ja turuhinna vahelise kahju eest ise.

Kostjale 18.03.2010 saadetud teatises märgib hageja, et sõiduk suunatakse müüki hinnaga 30 000

kr, kuid hageja realiseeris sõiduki kõigest 23 000 kr eest.

3. Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega. Kostjate esitatud e-kirjavahetus hageja esindajaga

kinnitab vaid hageja öeldut. Liisingulepingu üldtingimuste p-i 7.1.3 alusel oli hagejal õigus leping

ühepoolselt üles öelda juba ülesütlemisteatise saatmise hetkel. Kuivõrd kostja 1 ega kostjad 2 ja 3

ei tasunud võlgnevust täiendavalt antud tähtajaks, ütles hageja lepingu ühepoolselt üles. See

tähendab, et lepingu ülesütlemist ei põhjustanud hagejast tulenevad asjaolud ning VÕS § 367 lg 4

järgi tuleb lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud hagejale hüvitada. Ei saa nõustuda kostjate

arvamusega, et hageja oleks pidanud liisinguesemega juhtunud liiklusõnnetuse tõttu juba 2008.

aastal lepingu lõpetama. Liisinguesemetega juhtunud avarii tulemusena ei teki liisinguvõtjal

kohustust lepingut lõpetada ega ka kahjusid refinantseerida.

Arvestades asjaolu, et hageja finantseeris oma vahendite arvelt üksnes liisingueseme ostu ega

tegele ise liisinguesemete edasimüügiga, oli põhjendatud koostööpartneri kaasamine vara

võõrandamisprotsessi. Samal seisukohal on Riigikohus oma lahendis 3-2-1-112-06 p 9.

Kostjatele saadetud müügiprotseduuris on kirjas, et liisinguvõtjal (samuti käendajal) on õigus

saada liisingueseme võõrandamisega seotud infot, samuti on öeldud, et sõidukit pakutakse müü-

giks internetiportaalides ning müügiplatsil ja kui sõiduki vastu huvi puudub, alandatakse hinda

igakuiselt. Hageja teavitas kostjaid 18.03.2010 asjaolust, et vara müüakse enampakkumise teel

ning alghinnaks on määratud 1917,35 eurot (30 000 kr). Kuna pakkumisi ei tehtud, teavitas hageja

30.03.2010 kostjaid uuest hinnast. Seega olid kostjad müügiprotseduuri kaasatud. Käesolevalt ei

erine käesoleval juhul liisingueseme tegelik müügihind eseme turuhinnast, mistõttu saab

müügihinda pidada sõiduki tagastamisaegseks turuväärtuseks, kuna vara tagastamise ja

võõrandamise vahel ei olnud märkimisväärset ajanihet, mis annaks alust arvata, et sõiduki väärtus

oleks selle tagastamise hetkel olnud erinev.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohtu 12. veebruari 2013 otsusega rahuldati hagi täielikult. Kohus mõistis R-Takso

OÜ-lt, Risto Laeksilt ja Risto Raielt solidaarselt AS-i Swedbank Liising kasuks liisingulepingust

nr 0176736L tuleneva võlgnevuse katteks 23.04.2012 seisuga välja 6082,07 eurot, sellest

põhinõude katteks 5959,56 eurot, viivismaksete katteks 122,51 eurot ning alates hagi esitamisest

23.04.2012 kuni 12.02.2013 põhinõudelt arvestatud ja sissenõutavaks muutunud viiviste katteks

summas 4410,40 eurot. Samuti mõistis kohus kostjatelt hageja kasuks välja jooksva viivise

protsendina põhinõudelt (5959,56 eurolt) alates 13.02.2013 kuni põhinõude täitmiseni

liisingulepingu nr 0176736L punktis 5.1. sätestatud määras (0,25% päevas). Hagejate

menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate kanda ja kostjate kulud kostjate endi kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled põhiliselt selle üle, kas liisinguandja võõrandas

liisingueseme turuhinnaga. Kostjate poolt oma kompromissettepanekule lisatud sarnaste sõidukite

müügipakkumiste väljatrükk ei ole asjakohaseks tõendiks, sest antud juhul on tegemist avariilise

sõidukiga. Sama marki autode keskmine müügihind ei saa olla aluseks selle väärtuse tuvastamisel.

Vastavalt hageja esitatud tõenditele on liisingulepingu ülesütlemisel tagastatud vara müüdud

enampakkumisel vastavalt kõrgemal pakkumisel saadud hinnale (23 000 kr).

Kostjate väide vara võimalikust müümisest alla turuhinna seoses võrdlemisi kiirelt toimunud

müügiga ei ole põhjendatud. Liisinguese pandi Moneklar OÜ poolt internetiportaalis

www.avariilised-autod.ee komisjoni korras müüki 12.03.2010. 29.03.2010 on portaalis avaldatud

andmeid muudetud: sõiduki alghinnaks on sisestatud 1 278,23 eurot. Alates 31.03.2010 kuni

07.04.2010 on jälgitavad sõiduki osas tehtud pakkumised ning vastavalt 07.04.2010 tehtud

pakkumisele 23 000 kr (1 469,97 eurot) on sõiduk ka müüdud. Hageja on kostjatele 18.03.2010

teatises teatanud sõiduki müümisest enampakkumisel alghinnaga 30 000 kr ning 30.03.2010

väljastanud ka teatise enampakkumisel määratud uuest, s.o. alandatud alghinnast summas 20 000

kr (käibemaksuga). Mõlemad nimetatud teatised on kostjate poolt kätte saadud. Seega on hageja

liisinguandjana täitnud oma kohustuse teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt

tagastatud liisingueseme (avariilise sõiduki) uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus

(Riigikohtu lahend 29.04.2008 otsuse nr 3-2-1-33-08 p 18). Hageja on täitnud ka kostjatele

müügiprotseduuris osalemiseks ettenähtud tingimused ning teatanud neile vara müümisest

enampakkumisel, samuti alghinna alandamisest. Kostjad ei ole kasutanud oma õigusi liisingu-

eseme väljaostmiseks, hagejalt täiendava informatsiooni saamiseks ega liisinguesemele ostja

leidmiseks.

Kuigi liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kahjustavad liisinguvõtjat ebamõistlikult ning

on seetõttu vastavalt Riigikohtu lahendile 3-2-11-12 p 12 VÕS § 42 lg 1 järgi tühised, ei välista see

liisingueseme müügihinna lugemist liisingueseme väärtuseks tagastamise ajal. Enampakkumisega

toimunud müügil kostjate teavitamist alghinna alandamisest on võimalik käsitleda ka

kokkuleppena tagastatud vara realiseerimiseks parima pakkumise alusel kujuneva müügihinnaga ja

vastavalt saadud hinda on võimalik käsitada vara tagastamisaegseks väärtusena. Kostjate

vastuväited sõiduki võimalikust kõrgemast müügihinnast on paljasõnalised ja tõendamata.

Kostjad on kohtus tunnistanud, et sõiduk muutus kasutuskõlbmatuks avarii tulemusena juba

05.08.2008 ning oli kuni lepingu ülesütlemiseni märtsis 2010 nende valduses. Sõidukit ei kasu-

tatud ja selle väärtus võis seismisega pooleteise aasta jooksul langeda (kohtuistungi protokoll

31.10.2012, I, lk 176). Oma väiteid liisinguandjaga peetud läbirääkimistest enne vaidlusaluse

lepingu nr 0176736L ülesütlemist, samuti kostjate poolt hagejale avaldatud avariilise sõiduki vara-

semast tagastamise soovist ja ka sõiduki väärtuse hindamisest 2008.a. A.K.Autoteenindus OÜ

poolt (60 000 -70 0000 kr) ei ole kostjad asjas ühegi tõendiga tõendanud. Kostjate ja hageja

vahelisest kirjavahetusest ilmneb poolte suhtlus alates 12.03.2012, kuid seda seoses teise sõidukiga

(XXX). Vaidlusaluse liisingulepingu ese oli aga kostjate poolt selleks ajaks juba tagastatud. Seega

oli kostjatel võimalik enampakkumisega toimunud müügiprotsessis osaleda, müük toimus avalikult

ning läbipaistvalt ja vastavalt enampakkumisel kujunenud kõrgemale pakkumisele avariiline

sõiduk ka tegelikult müüdi. Kostjate väited sõiduki müümisest automüügiga tegelevale ettevõttele

ja sellega seonduvast nö võimalikust suunatud müügist ei ole kohtus tõendamist leidnud. Antud

juhul on hageja poolt esitatud tõendite alusel põhjendatud lugeda enampakkumisel kujunenud

sõiduki müügihind vastavaks ka sõiduki väärtusele (turuhinnale) liisinguandjale tagastamise

hetkel.

VÕS § 367 lg 4 järgi peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud,

välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Käesolevas

asjas liisinguandjast tulenevaid asjaolusid lepingu ülesütlemisel tuvastatud ei ole. Vaidlusaluse

liisingulepingu eseme (sõiduk reg.nr XXX) ostjaks oli Autoland OÜ ja VÕS § 367 lg 4 tulenevalt

on hageja seega õigustatud nõudma kostjatelt ka Moneklar OÜ poolt osutatud müügiteenuse eest

tasutud summa hüvitamist.

Kuna kostjad ei ole tõendanud oma väiteid avariilise auto tagastamiseks hagejaga eelnevalt peetud

läbirääkimistest ning sellega seoses ka võimalikust kahju tekkimisest hagejast tulenevatel

asjaoludel, siis puudub kohtul ka alus VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitise vähendamiseks.

Kostjad ei vaidlustanud hageja esitatud viiviste nõude arvestust, mistõttu kuulub hageja poolt

nõutav viivis väljamõistmisele.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. R-Takso OÜ, Risto Laeks ja Risto Raie esitasid Viru Maakohtu 12. veebruari 2013 otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega

hagi jätta rahuldamata. Alternatiivselt taotlesid apellandid viivist vähendamist 50 protsendini

põhivõlgnevuse suurusest.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) lähtus maakohus hageja nõude õigsuse kontrollimisel selle tagastamisaegse väärtuse asemel

ekslikult müügihinnast ja jättis sellega VÕS § 367 lg 3 õigesti kohaldamata. Samuti jättis kohus

tähelepanuta kostjate poolt viidatud Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-33-08 p 18 ja nr 3-2-1-118-08;

2) ei ole vara müümine enampakkumisel selline meetod, mille tulemusena selguks vara keskmine

müügihind (turuhind) TsÜS § 65 tähenduses. Enampakkumisel osaletakse selleks, et objekt saada

kätte turuhinnast odavamalt. Samuti seab enampakkumine ette ka kauplemise ajalised piirid.

Lisaks on vaidlusalust vara ka vastustaja enda poolt hinnatud kõrgemaks kui enampakkumisel

saadud hind. Maakohtu otsuse leheküljelt 10 nähtuvalt on tsiviilasjas kogutud tõendid, mille

kohaselt 18.03.2010 pandi vaidlusalune sõiduk müüki hinnaga 30 000 kr, kuid juba 12 päeva

hiljem alandas vastustaja hinda koguni 1/3 võrra 20 000 kroonini;

3) on ebaõige kohtu seisukoht, et kostjatel oli võimalik ise müügiprotsessis osaleda ning müük

toimus läbipaistvalt. Kostjal ei olnud võimalik mõjutada müügiprotsessi olukorras, kus samal ajal

müügihinnast kostjatele teatamisega hakkas liisinguandja sõidukit müüma. Ükski isik ei nõustu

kostjate palvel ostma sõidukit kallima hinnaga kui liisinguandja seda samal ajal müüb. Teiseks

langetas liisinguandja vara hinda 12 päevaga 1/3 võrra, kuid Eestis ei tehta ostuotsuseid väga

kiiresti. Eriti avariiliste sõidukite puhul, kus ostjad sooviksid täpsemalt vara seisukorraga tutvuda.

Samuti ei järginud hageja iseenda kehtestatud müügiprotseduuri;

4) on maakohus tsiviilasjas jaganud tõendamiskoormuse ebaõigesti ning heitnud kostjatele ette, et

nad ei ole tellinud vara väärtuse tuvastamiseks ekspertiisi. Hagi tõendamise kohustus on hagejal,

mitte kostjal, ning kui hageja ei suuda oma nõudeid tõendada, tuleb jätta hagi nõude tõendamatuse

tõttu rahuldamata;

5) esitasid apellandid VÕS § 113 lg 8 ja 162 alusel alternatiivselt taotluse viivise vähendamiseks

50 protsendini väljamõistetavalt põhivõlgnevuse summalt. Kokkulepitud suuruses viivise

nõudmine ei ole poolte võlasuhet, käesoleva kaasuse asjaolusid ning poolte majanduslikku

seisundit võrreldes ja arvestades mõistlik. Juba maakohtu otsusega väljamõistetud viivis

moodustab ettevõtte käibest veerandi. Ebaõiglane on nõuda viivist kaasapellantidelt Risto Raielt ja

Risto Laeksilt.

6. AS Swedbank Liising vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei nõustu vastustaja apellantide seisukohaga, et maakohus oleks pidanud hagi tõendamatuse

tõttu rahuldamata jätma. Vastustaja on kohtumenetluse vältel esitanud hulga tõendeid, millega on

tõendatud konkreetse liisingueseme turuväärtus: vara üleandmise-vastuvõtmise akt, millelt

nähtuvad vara puudused selle tagastamise hetkel; vara müügiakt, mis sisaldab informatsiooni

müügiperioodi kestvuse ning vara müügihinna; pildid sõiduki seisukorra kohta; enampakkumise

protokoll; vara müügiarve ja selle tasumist kinnitav maksekorraldus. Loetletud tõendite põhjal on

võimalik tuvastada, milline oli vastustajale tagastatud avariilise liisingueseme turuväärtus selle

tagastamise hetkel. Apellandid ei ole esitanud omalt poolt ühtegi tõendit, mis lükkaksid ümber

vastustaja väited. Õige on maakohtu seisukoht, et apellantide poolt esitatud www.auto24.ee

sõidukite müügipakkumiste väljatrükk ei ole asjakohaseks tõendiks, sest antud juhul on tegemist

avariilise sõidukiga;

2) on ebaõige apellantide seisukoht, et nemad ei pidanudki vara turuväärtuse kohta tõendeid

esitama. Kohaliku keskmise müügihinna kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada

mõlemad pooled. Liisinguandja saab tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle

müügihind. Kui liisinguvõtja või käendaja seda vaidlustab, saavad nad esitada liisingueseme

väärtuse kohta oma tõendeid (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-184-12 p 20);

3) on alusetu ja tõendamata apellantide väide, et sõiduk müüdi kiirmüügi teel. Vastustaja on

tõendanud, et vara suunati müüki 12.03.2010 ning müügihind tasuti vastustajale 12.05.2010. See

tähendab, et sõidukit müüdi kaks kalendrikuud;

4) ei ole apellandid põhjendanud, millele tugineb nende arvamus, et vara enampakkumisel

osaletakse selleks, et objekt kätte saada turuhinnast odavamalt. Kõigil huvilistel on võimalik

enampakkumisel osaleda ning pakkuda sellist hinda, mida ollakse nõus konkreetse eseme eest

tasuma;

5) on TsMS § 367 alusel esitatud viivisenõue põhjendatud ega kuulu vähendamisele. Alates

lepingu ülesütlemisest 16.03.2010 kuni hagiavalduse esitamiseni 23.04.2012 (s.o 770

kalendripäeva eest) ei ole vastustaja üldse viivist arvestanud ega vastavat viivise nõuet apellantide

vastu esitanud. Seega on apellantide kohustused nimetatud ajavahemiku eest arvestamata viiviste

võrra nagunii juba väiksemad. Apellantide kohustused on täitmata juba kolm aastat. Apellant 2 ja

apellant 3 on apellandi 1 juhatuse liikmed, seega andnud käendused majandus- ja kutsetegevuses,

mitte tarbijatena. Järelikult on nende võimuses otsustada, kas apellant 1 täidab oma lepingujärgseid

kohustusi või mitte, mille tulemusena selgub omakorda käendajate vastutuse ulatus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja Viru Maakohtu

12. veebruari 2013 otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas täielikult hageja taotluse

kostjatelt viivise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega piirab

kostjatelt väljamõistetava viivise suuruse nõude põhisumma suurusega. Muus osas tuleb maakohtu

otsus jätta muutmata.

8. Asja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel vaidlus eelkõige selles, milline oli liisingueseme

väärtus selle tagastamise hetkel ja kas hageja kui liisinguandja poolt võõrandamisel saadud sõiduki

müügihind ongi sõiduki turuväärtus tagastamise hetkel. Vaidlusaluseks liisinguesemeks oli

sõiduauto Renault Megane Grandtour SL Business Line 1,4, ehitusaasta 2007, numbrimärgiga

XXX (I kd tl 30). Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et liisingu esemeks olnud auto oli

avariiline. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist

liisinguandja omandisse, tuleb liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel

arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on korduvalt

rõhutanud (vt lahendid nr 3-2-1-184-12; nr 3-2-1-33-08), et VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel peab

kohus tuvastama liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind.

Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-184-12 p-i 20 kohaselt saavad liisingueseme väärtuse ehk turuhinna

kohta TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab tõendada, et

liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind. Kui liisinguvõtja või käendaja seda

vaidlustab, saavad nad esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid. Seega peaks käesoleval

juhul vastustaja tõendama, et liisinguese müüdi turuhinnaga ning apellandid tõendama, et tegelik

turuhind oli kõrgem. Ka apellantide poolt viidatud Riigikohtu lahenditest tulenevalt ei ole

iseenesest välistatud liisingueseme müügihinna lugemine selle turuhinnaks.

9. Asjakohane ei ole apellantide väide, et maakohus oleks pidanud jätma hagi tõendamatuse tõttu

rahuldamata. Vastustaja on kohtule tõendanud (I kd, tlk 123-124), et liisinguese müüdi avalikul

enampakkumisel portaali www.avariilised-autod.ee vahendusel hinnaga 1224,97 eurot (23 000 kr)

käibemaksuga. Liisinguese suunati algselt müüki küll kõrgema hinnaga (30 000 kr; I kd, tlk 109),

kuid selle hinnaga ostjaid ei leidunud. Müügiperioodi pikkus (2 kuud) ja liisingueseme müük

spetsialiseeritud suunitlusega portaalis avalikul enampakkumisel annavad alust eeldada, et

liisinguese müüdi turuhinnaga. Apellandid ei ole tõendanud, et pikema müügiperioodi jooksul või

mõnda teist müügiviisi kasutades olnuks tõenäoline leida liisinguesemele ostjaid kõrgema hinnaga.

10. Vastustaja (hageja) väitel ongi auto müügihind 1224,97 eurot (käibemaksuta) sellises

seisukorras auto tagastamise hetke väärtus. Apellandid (kostjad) leidsid, et hageja müüs auto alla

turuhinna. Oma vastuväite tõendamiseks on kostjad esitanud maakohtule portaalis www.auto24.ee

avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljavõtted (I kd, lk 184-185). Riigikohtu

praktikast

tulenevalt

võivad

portaalis

www.auto24.ee

avaldatud

samalaadsete

autode

müügipakkumiste väljatrükid iseenesest olla asjakohased ja lubatavad tõendid, kuid turuhinna

määramisel ei saa lähtuda ainult www.auto24.ee portaali väljavõtetest, vaid arvesse tuleb võtta ka

teisi võimalikke tõendeid (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-184-12 punktis 28 nr 3-2-1-156-13 p 12).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleva vaidluse keskmeks oleva avariilise auto väärtust

võimalik tõendada üksnes portaali www.auto24.ee väljavõtetega. Avariilisus on auto väärtust

oluliselt mõjutav puudus, mistõttu on avariilise auto turuväärtus eelduslikult oluliselt madalam

mitte-avariilise, s.o sõidukõlbuliku, auto omast. Portaali www.auto 24.ee väljavõtetega võiks

avariilise auto väärtust ligikaudselt tõendada siis, kui autol on vaid väga väikesed puudused

(katkine latern või kriimustatud värv) ning on täpselt teada, kui palju selline puudus auto väärtust

mõjutab või kui palju puuduse kõrvaldamine maksma läheks. Ringkonnakohus ei nõustu

apellatsioonkaebuse väitega, et käesoleval juhul avariilisus liisingueseme väärtust eriti ei

mõjutanud ja tegemist oli vaid nn plekimõlkimisega. Üleandmis-vastuvõtmisaktist (I kd, lk 57)

nähtub, et auto katus on defektne, vasak peegel katki, esiklaas mõrane, kapott defektne,

1× turvapadi avanenud, esistange küljest ära võetud ja asub salongis, esituled katki, tagatuled

katki, tagumine luuk defektne, vasak tagumine nurk defektne, tagavararatas puudub. Apellantide

sellekohane väide ei ole kooskõlas ka tema varasemate väidetega. Kostjate lepinguline esindaja on

4. septembri 2012 istungil tunnistanud, et auto ei kuulunud taastamisele (I kd, lk 156). Ka 28. mai

2012 seisukohas on kostjad tunnistanud, et autoga ei olnud enam võimalik liigelda (t lk 104).

31. oktoobri 2012 istungi protokollis lk 175 on kostja tunnistanud, et puksiirteenus oli vajalik, sest

avariiline sõiduk ise ei liikunud. Seega esinesid liisinguesemel tagastamise hetkel olulised

puudused.

Portaali www.auto24.ee väljavõtted sobiksid tõendama auto väärtust enne avariid. Pooled ei ole

esitanud kohtule asjatundja arvamusi vms tõendeid tõendamaks, kui palju avariilisus auto väärtust

täpselt vähendas. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus teinud pooltele korduvalt ettepaneku

ekspertiisi korraldamiseks, kuid pooled pole maakohtus ekspertiisi soovinud (II kd, lk 39).

Ringkonnakohus on seisukohale, et kuna portaalis www.auto24.ee müüakse sõidukõlblikke

autosid, ei oma nimetatud portaali müügipakkumiste väljavõte tõendamisväärtust avariiliste

sõidukõlbmatute autode puhul. Lisaks ei kajasta portaali väljavõte samalaadseid sõidukeid. Ühte

tabelisse on koondatud nii mootoriga 1.4 ja võimsusega 72 kw kui ka mootoriga 1.6 ja võimsusega

82 kw autod, kusjuures viimased on tabelist nähtuvalt mõnevõrra kallimad.

Seega apellandid omapoolseid vastuväiteid liisingueseme turuhinna osas tõendanud ei ole ning

liisingueseme väärtuseks, mida tuleb VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestada sama paragrahvi lg-s 1

nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel, on liisingueseme müügihind 1224,97

eurot. Arvestades menetlusosaliste kirjeldusi auto seisukorra kohta (ei olnud sõidukõlblik, vajas

puksiirteenust, salong oli hävinud) ja toimikus olevaid liisinguesemest tehtud fotosid (I kd, tlk 135-

136), peab ringkonnakohus nimetatud hinda eluliselt usutavaks.

11. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud

lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Pooltel puudub vaidlus selles, et liisingulepingu ülesütlemine oli tingitud liisinguvõtjast ning

seetõttu on hagejal liisinguandjana õigus nõuda ülesütlemisest tingitud lisakulude hüvitamist.

Hageja nõuab kostjatelt lisakulu väljamõistmist summas 184,29 eurot (ilma käibemaksuta), mis

sisaldab endas vahendustasu auto müümise eest ja puksiirteenust (I kd tl 58). Asja materjalidest

nähtuvalt vahendas liisingueseme müüki Moneklar OÜ. Vahendustasu ja puksiirteenuse maksumus

on hageja poolt Moneklar OÜ-le hüvitatud (I kd tl 58-59). Kostjad on vastu vaielnud vahendustasu

(s.o müügikulu) maksmisele, väites, et tegemist on põhjendamatu ja mittehädavajaliku kuluga.

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-112-06 punktis 9 asunud seisukohale, et „sõiduauto müügikulud on

põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 ja

üldtingimuste p 3.7 tähenduses. Kassatsioonkaebuses on õigesti esile toodud liisinguandja

tegevuse suunatus reeglina üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on liisinguandja

tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud

liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka

juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367

lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad

kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud,

autode hoidmiskohaga seotud kulud vms). Eelnenu ei tähenda aga seda, et nimetatud müügikulud

ei peaks olema VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikult põhjendatud.“

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on müügikulu 184,29 eurot (ilma käibemaksuta), mõistlikult

põhjendatud ja tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista. Kuna auto oli avariiline ning poolte

ütlustest nähtuvalt ise ei sõitnud, on puksiirteenuse kasutamine ilmselgelt põhjendatud.

12. Apellant on nii maakohtu menetluses kui ka ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses

taotlenud VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitise vähendamist. Ringkonnakohus nõustub selles osas

maakohtu põhjendustega ega hakka neid TsMS § 659 ja § 454 lg 6 alusel üle kordama.

Tõendamata ja paljasõnalised on kostjate väited, et kohe pärast avariid oleks auto väärtus olnud 60

000-70 000 kr. Samuti ei ole apellandid suutnud tõendada, et teistsuguse müügiprotseduuri korral

olnuks liisingueseme müügihind kõrgem.

13. Maakohtus ei olnud poolte vahel vaidlust selles, et vara jääkmaksumus on summas 6388,50

eurot (käibemaksuta), debitoorne võlgnevus on summas 611,75 eurot ja viivismaksete võlgnevus

on summas 122,51 eurot. Käesoleva otsuse punktis 11 asus ringkonnakohus seisukohale, et

sõiduauto tagastamise ja vahendamisega seotud kulu summas 184,28 eurot (käibemaksuta) on

mõistlikult põhjendatud kulu ning tuleb jätta kostjate kanda. Seega on hagejal (vastustajal) nõue

kostjate (apellantide) vastu summas 7307,04 eurot.

Käesoleva otsuse punktis 10 tuvastas ringkonnakohus, et liisingueseme väärtuseks, mida tuleb

VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestada sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude

suuruse määramisel, on 1224,97 eurot (käibemaksuta). Arvestades eeltoodut, tuleb kostjatelt välja

mõista solidaarselt hageja kasuks võlgnevuse katteks 6082,07 eurot (7307,04-1224,97= 6082,07).

14. Hageja on esitanud ka nõude viivise väljamõistmiseks kostjatelt TsMS § 367 alusel

protsendina (0,25% päevas) põhinõudelt kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Viivise määr on kokku

lepitud liisingulepingu nr 0176736L punktis 5.1 (I kd, tlk 31). Apellandid on apellatsioonkaebuses

taotlenud viivise vähendamist 50 protsendini põhisummast. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud

taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt ning väljamõistetava viivise suurust tuleb piirata põhinõude

summaga.

Kohtupraktikas on laialdaselt tunnustatud Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-66-05 p 18 tulenev

seisukoht, et võlausaldaja peab rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel põhivõlast suuremat

viivisenõuet põhjendama, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem

kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas

ulatuses. Käesoleval juhul ei ole vastustaja maakohtule esitatud seisukohtades ega

apellatsioonkaebuse vastuses tõendanud endal sellise kahju olemasolu, mis õigustaks viivise

väljamõistmist põhivõlga ületavas summas. Ainuüksi asjaolu, et võlgnikud on lepingujärgsete

maksete tasumisega olnud pikalt viivituses, ei õigusta viivise väljamõistmist põhivõlast suuremas

summas.

Kostjate taotlus viivise vähendamiseks 50 protsendini põhivõlast tuleb jätta rahuldamata. Kostjate

poolt tasutava viivise suurus sõltub nende poolt põhinõude täitmisest ja põhinõude suuruses

väljamõistetav viivis ei ole ebamõistlikult suur VÕS § 162 tähenduses. Apellantide põhjendused

viivise vähendamiseks alla põhinõude summa ei ole kohtupraktikat ja kaasuse asjaolusid

arvestades asjakohased ega arvestatavad.

Asjakohane ei ole ka apellantide väide, mille kohaselt on apellantidelt 2 ja 3 viivise nõudmine

ebaõiglane. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingute ( I kd, tlk 65-66 ja tlk 73-74) ning VÕS

§ 145 lg 1 alusel vastutavad apellandid 2 ja 3 solidaarselt apellandiga 1 viimase poolt liisinguvõtja

ees võetud kohustuste täitmise eest.

15. Menetluskulude jaotust maakohtus ei pea ringkonnakohus põhjendatuks muuta hoolimata

maakohtu otsuse osalisest tühistamisest. Riigikohus on korduvalt toonitanud, et kohus ei vähenda

viiviseid omaalgatuslikult, vaid üksnes võlgniku taotlusel (nt lahendid nr 3-2-1-31-97, nr 3-2-1-32-

01, nr 3-2-1-66-05). Toimiku materjalidest nähtuvalt ei esitanud apellandid maakohtu menetluses

viiviste vähendamise taotlust, mistõttu ei saanud maakohus nimetatud taotlust ka rahuldada.

Seetõttu tuleb maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas jätta muutmata.

TsMS § 171 lg 2 kohaselt võib kohus jätta apellatsioon- või määruskaebuse menetluskulud

täielikult või osaliselt selle apellandi või määruskaebuse esitaja kanda, kelle kasuks otsus tehakse,

kui viimane võidab uue esitatud asjaolu põhjal, millele ta oleks võinud tugineda juba maakohtus.

Arvestades, et hageja oleks võinud viivise vähendamise taotluse esitada juba maakohtus,

ringkonnakohus rahuldas hageja viivise vähendamise taotluse üksnes osaliselt ning muus osas jäi

apellatsioonkaebus rahuldamata, jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud täies ulatuses

apellantide kanda.

Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese

astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel

30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa

kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada,

et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/