2-12-22770/39 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2014.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-22770

Tsiviilasi

G.T. hagi A.V. vastu isaduse vaidlustamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1595 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 8. aprilli 2013.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G.T. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) – G.T. (ik: XXXX)

Vastustaja (kostja) – A.V. (ik: XXXX), esindaja advokaat

Ants Nõmmik

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Maakohtu 8. aprilli 2013.a otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda

kanda.

2. Välja mõista G.T. lt riigi kasuks 115 (ükssada

viisteist) eurot apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõivu

katteks.

G.T. peab temalt väljamõistetud riigilõivu summa

tasuma 30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse

jõustumisest

Rahandusministeeriumi

kontole

nr EE891010220034796011 SEB Pangas või kontole

nr EE932200221023778606 Swedbankis viitenumbriga

2900078567, märkides selgituseks „riigilõiv 2-12-22770“.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus

ei

ole

esitatud

põhjendamatult

või

tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. G.T. esitas 11.06.2012 maakohtule A.V. vastu hagiavalduse, milles palus tuvastada, et laps

G.-K.V. ei põlvne kostjast ja tuvastada, et laps G.-K. V. põlvneb H.M. .

Maakohus võttis 30.08.2012 määrusega menetlusse G. T. hagi A. V. vastu isaduse

vaidlustamiseks ja eraldas iseseisvasse menetlusse G. T. avalduse lapse surnud isikust

põlvnemise tuvastamiseks. Viimatinimetatud avalduses on kohus menetluse peatanud.

Hagiavalduse kohaselt alustas hageja 2007 sügisel kooselu H. M. . 28.09.2008 sai H.

autoõnnetuses surma. 2008 novembris tutvus hageja kostjaga. H. M. surmast tingitud

emotsionaalse seisundi ja depressiooni tõttu oli hageja kergesti mõjutatav ning kostja kasutas

seda ära. 2008 sügisel sai hageja teada, et on lapseootel. Kostja toetas hagejat moraalselt ja

materiaalselt pärast raseduse teatavaks saamist. Üleelamiste ja ootamatu raseduse tõttu sattus

hageja kostja toetusest sõltuvusse ning oli täielikult kostja mõju all. Laps G.-K. V. sündis

10.06.2009. Kostja nõudmisel läks hageja pärast lapse sündi koos temaga maavalitsusse ja andis

nõusoleku kostja kandmiseks isana lapse sünnitunnistusele. Kooselu kostjaga lõppes 2010 suvel,

kuid tema mõju alt vabanes hageja lõplikult alles 2011. a lõpus. Praegu kostja lapse

kasvatamises ja ülalpidamises ei osale. Lapse eeldataval eostamise ajal olid hagejal suhted

peamiselt H. M. , mistõttu on hageja veendunud, et lapse bioloogiline isa on H. M. .

17.12.2012 esitas hageja hagi täpsustuse, milles palus tuvastada, et laps G.-K. V. ei põlvne

kostjast ja et lapse sünnitunnistusele isa kohta tehtud kanne, mille järgi on isaks kostja, on

kehtetu.

Hageja väidete kohaselt andis ta isa kohta kande tegemiseks nõusoleku tulenevalt

sõltuvussuhtest kostjast, mistõttu on nõusolek heade kommetega vastuolus ja tühine

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel. Kostja, olles teadlik hageja

majanduslikust

ja

emotsionaalsest

sõltuvusest,

nõudis

enda

kandmist

isana

lapse

sünnitunnistusele, lubades hageja mittenõustumise korral koos lapsega tänavale saata. Hageja

andis nõusoleku, kuna ei näinud muud võimalust lapse ja enda ülalpidamiseks. Nõusoleku

andmisel jäid arvesse võtmata lapse huvid. Kui lapse sünnitunnistusel puuduks kanne isa kohta,

oleks võimalik tuvastada tema põlvnemine bioloogilisest isast ning lapsel tekiks õigus

toitjakaotuspensionile. Kostja ei suuda last üleval pidada suurte võlgade tõttu. Kannatavad ka

lapse suhted bioloogilise isa perekonnaga. Perekonnaseaduse (PKS) § 89 lg 1 sätestab, et

isaduse omaksvõtuks on vajalik ema nõusolek. Kuna hageja nõusolek kostja kandmiseks isana

lapse sünnitunnistusele on kehtetu, siis on kehtetu ka isaduse omaksvõtu korras lapse

sünnitunnistusele isa kohta tehtud kanne.

18.12.2012 esitas hageja taotluse isaduse vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja ennistamiseks.

Hageja väitel ei saanud ta kannet vaidlustada aasta jooksul pärast isaduse omaksvõtu jõustumist

pikaajalise emotsionaalse ja majandusliku sõltuvuse tõttu kostjast. Sõltuvust süvendasid hagejal

kroonilisest puukborrelioosist tekkinud terviseprobleemid. Hageja vabanes sõltuvusest alles

2011. a lõpus, kui tänu tööleasumisele suutis ennast ja last ise üleval pidada.

2. Kostja tunnistas, et ta ei ole G.-K. V. bioloogiline vanem, kuid vaidles vastu hageja väitele, et

kostja kasutas hagejat ära. Eelkõige hageja soovil ja palvel oli kostja nõus pärast lapse sündi

minema maavalitsusse lapse sündi registreerima. Poolte kooselu lõppes hageja initsiatiivil

29.08.2011. Kostja on vastavalt hageja palvetele jätkanud hageja toetamist nii rahaliselt kui

esemete ostmisega lapsele. Hageja on andnud kostjale suuniseid, kuidas ta peab ennast kohtus

näitama vanemana, kes ei hooli lapsest. Hageja teeb kostjale takistusi lapse kasvatamisel

osalemiseks.

Kostja esitas vastuväite ka hageja tähtaja ennistamise taotlusele, leides, et hageja on mööda

lasknud TsMS § 67 lg-s 2 sätestatud tähtaja ja samuti puuduvad alused tähtaja ennistamiseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 8. aprilli 2013 otsusega G. T. hagi A. V. vastu isaduse lapse G.-K. V.

suhtes vaidlustamiseks rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Maakohus mõistis TsMS § 190 lg 2 ja 4 alusel G. T. välja riigituludesse riigilõivu summas

239,65 eurot, mille tasumisest ta hagi esitamisel vabastati.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostja kantud 10.06.2009 sündinud lapse G.-K. V.

sünniakti isana. Lapse ema on hageja. Vaidlus puudub selle üle, et kostja ei ole lapse

bioloogiline isa. Isakanne lapse sünniaktis on tehtud lapse ema nõusolekul isaduse

omaksvõtuga. Hageja esitatud asjaolude põhjal võib laps põlvneda H. M. ist, kes suri enne lapse

sündi, 28.09.2008.

PKS § 91 lg 1 järgi on lapse emal õigus isadus vaidlustada. PKS § 93 lg 1 näeb ette, et isaduse

võib kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud

isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. PKS § 93 lg 2 järgi ei alga

lõikes 1 sätestatud tähtaja kulgemine enne lapse sündi ega enne isaduse omaksvõtu jõustumist.

Hageja taotles isaduse vaidlustamise tähtaja ennistamist TsMS § 67 lg 1 alusel. Kohus jättis

15.02.2013 määrusega taotluse rahuldamata, leides, et PKS § 93 lg-s 1 ettenähtud tähtaja puhul

on tegemist materiaalõigusliku tähtajaga, mille ennistamist ei ole seaduses ette nähtud.

Enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduses oli isaduse vaidlustamise regulatsioon

teistsugune. Varemkehtinud PKS § 44 lg 3 nägi ette, et kande ebaõigeks tunnistamise nõude

aegumistähtaeg on üks aasta päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest.

TsÜS § 143 alusel võib kohus aegumist kohaldada üksnes kohustatud isiku taotlusel. Seega, kui

aegumise vastuväidet ei esitatud, võis kohus kehtinud PKS § 44 lg-s 1 ettenähtud nõude

lahendada sisuliselt, olenemata, et nõue esitati pärast § 44 lg-s 3 ettenähtud tähtaega.

Kehtiva PKS § 93 lg-s 1 sätestatud isaduse vaidlustamise tähtaeg ei ole aegumistähtaeg, vaid

nõuet lõpetav tähtaeg. Samale seisukohale on asunud Riigikohus lahendis nr 3-2-1-48-12. PKS §

93 lg 1 järgi kaotab isik aasta pärast vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist

õiguse kohtus isadust vaidlustada.

Hageja teadis juba lapse sünni ajal ja enne seda lapse isaduse vaidlustamise asjaolusid. Hagejale

oli teada, et kostja ei ole lapse bioloogiline isa, kuid ta nõustus isakande tegemisega.

Kohus leidis, et kuigi hageja sai isaduse vaidlustamise asjaoludest teada enne 01.07.2009, tuleb

hageja nõudele kohaldada alates 01.07.2009 kehtiva PKS § 93 lg-s 1 sätestatud nõuet lõpetavat

tähtaega. PKS § 210 lg 1 järgi tuleb perekonnaõiguslikele suhetele alates 01.07.2010 kohaldada

kehtivat perekonnaseadust. Riigikohus on asunud seisukohale (3-2-1-111-12), et PKS § 93 lg-s

1 sätestatud tähtaega ei saa kohaldada tagasiulatuvalt alates asjaoludest teadasaamisest, vaid

üksnes alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest. Seega saab isaduse vaidlustada ühe aasta

jooksul arvates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest.

Eeltoodu alusel, tulenevalt PKS § 93 lg-test 1 ja 2 ning TsÜS § 136 lg-st 2, hakkas isaduse

vaidlustamise tähtaeg kulgema 01.07.2010 ja lõppes 01.07.2011. Hageja esitas kohtule hagi

isaduse vaidlustamiseks 11.06.2012 ehk peaaegu aasta pärast nõuet lõpetava tähtaja möödumist.

Hageja on pärast 01.07.2011 kaotanud õiguse lapse isadust vaidlustada ja seda olenemata sellest,

miks ta ebaõige kande tegi või mis takistas tal seda õigeaegselt vaidlustada.

Kohus leidis, et hagi alusena toodud asjaolud ei anna samuti alust hagi rahuldamiseks TsÜS

sätete alusel. Perekonnaseadus kehtestab eriregulatsiooni TsÜS § 86 lg 1 suhtes. PKS § 90 lg 1

näeb ette, et isaduse omaksvõtt ja asjakohane nõusolek on kehtetud üksnes siis, kui on rikutud

sama seaduse §-de 87–89 või perekonnaseisutoimingute seaduses omaksvõtu avaldusele

esitatavaid nõudeid. Hageja ei ole esitanud hagis asjaolusid nimetatud rikkumiste kohta isaduse

omaksvõtuks nõusoleku andmisel.

Nimetatud eriregulatsioon ja PKS § 93 lg-s 1 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg teenivad

õiguskindluse eesmärki.

Kuna seaduses ettenähtud isaduse vaidlustamise tähtaeg on lõppenud, siis ei analüüsinud kohus

hagis toodud isaduse vaidlustamise aluseid ja põhjendatust pikemalt.

PKS § 84 lg 1 p-st 2 tulenevalt on lapse isaks kostja, kes on isaduse omaks võtnud. PKS §-de

96; 97 ja 116 järgi on kostjal kohustus anda lapsele ülalpidamist ja hoolitseda tema eest ning

hagejal lapse seadusliku esindajana on õigus seda kostjalt nõuda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. G. T. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 8. aprilli 2013 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) ei ole kohus arvestanud õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtetega, kui tegi otsuse lähtudes

vaid kehtivast perekonnaseadusest. PKS § 210 lg 2 kohaselt tuleb kohaldada toimingu tegemise

ajal kehtinud seadust. Riigikohtu seisukoha järgi tsiviilasjas nr 3-2-1-111-12 tuleb samuti

arvestada sellega, milline seadus kehtis sel ajal, kui kanne tehti. Isa kohta kande tegemise ajal

kehtinud perekonnaseaduses oli isaduse vaidlustamise regulatsioon teistsugune. Hageja küsis

enne kande tegemist, kas seda on hiljem võimalik muuta, ning talle vastati, et seda saab alati

muuta. Arvesse tuleb võtta ka kande vaidlustamist takistanud asjaolusid;

2) on kohus õigesti märkinud, et kui aegumise vastuväidet ei esitatud, ei ole nõue aegunud;

3) puudus vanas perekonnaseaduses kehtiva PKS § 90 lg-ga 1 analoogne säte ning seega tehingu

tühisuse osas kehtisid TsÜS §-d 66–80. Isaduse omaksvõtt ja vastav nõusolek olid ja on

vastuolus põhiseaduse ning heade kommetega.

5. A. V. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

apellatsioonimenetluse menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on asjakohatud apellatsioonkaebuse väited, et kohus ei arvestanud õiguskindluse ja

õigusselguse põhimõtteid. Hageja arusaama järgi on õiguskindlus tagatud siis, kui kannet lapse

isa kohta on võimalik igal hetkel muuta nii, nagu see on hagejale kasulik;

2) on põhjendamatud ja meelevaldsed hageja viited takistavatele asjaoludele, seaduste

redaktsioonide erinevustele jms, kusjuures ka apellatsioonkaebusest ei selgu maakohtu lahendi

vastuolu põhiseaduse ja heade kommetega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

08.04.2013 otsus muutmata.

7. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu

põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma

otsuses korrata.

Maakohus on andnud hinnangu kõikidele asjakohastele tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal-

ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks

ega muutmiseks. Hagi rahuldamiseks puudub seadusest tulenev alus.

8. Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist:

Apellant (hageja) märgib õigesti, et varemkehtinud perekonnaseaduses oli lapse sünniakti

vanema kohta tehtud kande ebaõigeks tunnistamise regulatsioon mõnevõrra erinev alates

01.07.2010 kehtivas perekonnaseaduses sätestatust.

Enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 44 lg 3 järgi oli lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande

ebaõigeks tunnistamise nõude aegumistähtaeg üks aasta päevast, mil isik sai teada või pidi teada

saama kande ebaõigsusest. Seega oli seaduses otse kirjas, et tegemist on aegumistähtajaga, ja

õige on ka apellandi viide, et aegumist võtab kohus arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel

(TsÜS § 143).

Kehtiva PKS § 93 lg-s 1 on sätestatud, et isaduse võib kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul

arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad

asjaolud teatavaks saanud. Maakohtu seisukoht, et kehtiva PKS § 93 lg-s 1 on tegemist õigust

lõpetava tähtajaga, on kooskõlas Riigikohtu poolt mitmes lahendis avaldatuga (3-2-1-48-12,

p 14; 3-2-1-111-12, p 19).

Üleminekut aegumistähtajalt nõuet lõpetavale tähtajale, s.o olukorda, kus kanne lapse isa kohta

on tehtud enne 01.07.2010 kehtinud seaduse ajal ja hageja sai isaduse vaidlustamise (vanema

kande ebaõigeks tunnistamise) asjaoludest teada enne 01.07.2010, kuid kande vaidlustamise

hagi esitatakse kohtule pärast 01.07.2010, on Riigikohus põhjalikult käsitlenud 24.10.2012

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-12.

Riigikohus asus viidatud lahendis kokkuvõtvalt seisukohale (p 19), et „ka juhul, kui isaduse

vaidlustamise (vanema kande ebaõigeks tunnistamise) asjaolud said isikule teatavaks enne

1. juulit 2010 ja sellest tulenevalt on kohustatud isikul õigus esitada aegumise vastuväide, tuleb

pärast 1. juulit 2010 esitatud isaduse vaidlustamise nõuetele kohaldada ka kehtiva PKS § 93 lg-

s 1 sätestatud nõuet lõpetavat tähtaega. Sellist tähtaega ei saa kolleegiumi hinnangul kohaldada

tagasiulatuvalt alates asjaoludest teadasaamisest, vaid üksnes alates kehtiva perekonnaseaduse

jõustumisest. Seega saab sellisel juhul isaduse vaidlustada ühe aasta jooksul arvates kehtiva

perekonnaseaduse jõustumisest.“

Vaidlust ei ole selles, et hageja teadis juba lapse sünni ajal ja enne seda, et kostja ei ole lapse

bioloogiline isa, s.o teadis lapse isaduse vaidlustamise (vanema kande ebaõigeks tunnistamise)

asjaolusid.

Seega leidis maakohus, juhindudes muuhulgas Riigikohtu eelviidatud seisukohtadest, õigesti, et

käesolevas asjas tuleb lähtuda PKS § 93 lg-s 1 sätestatud isaduse vaidlustamise 1-aastasest

tähtajast, mis hakkas kulgema kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest, s.o 01.07.2010, ja lõppes

01.07.2011. Hageja esitas kohtule hagi isaduse vaidlustamiseks 11.06.2012 ehk peaaegu aasta

pärast nõuet lõpetava tähtaja möödumist (ning ca kolm aastat pärast lapse sündi ja vaidlusaluse

kande tegemist, s.o isaduse vaidlustamise asjaoludest teadasaamist).

Maakohus on kohtuotsuses põhjalikult analüüsinud seda, miks ei annaks hagi alusena toodud

asjaolud alust hagi rahuldamiseks TsÜS sätete, s.o heade kommete vastasusele põhinevalt.

Ringkonnakohus nõustub täies ulatuses maakohtu seisukohaga ka selles osas, et PKS § 90 lg 1

kehtestab TsÜS § 86 lg 1 suhtes eriregulatsiooni ja seega ei ole hageja tuginemine TsÜS § 86

lg-le 1 asjakohane. Kuna hageja kaotas pärast 01.07.2011 õiguse lapse isadust vaidlustada, ei

oma asja lahendamisel tähtsust asjaolud, miks ebaõige kanne tehti või mis takistas hagejat seda

õigeaegselt vaidlustada.

Eeltoodud seisukoht on kooskõlas Riigikohtu selgitusega 23.05.2012 kohtumääruses tsiviilasjas

nr 3-2-1-48-12 (p 15), kus on muuhulgas öeldud, et „Kuna isadust vaidlustades vaidlustatakse

vanema ja lapse õigussuhte olemasolu, mitte aga seda, kas halduskorras tehti isadus

õiguspäraselt kindlaks, ei tule kolleegiumi arvates asjas kohaldada isaduse kindlakstegemise kui

toimingu ajal kehtinud õigust. Eeltoodut arvestades tuleb asjas kohaldada isaduse

vaidlustamisele kehtivat perekonnaseadust ning lähtuda selles sätestatud isaduse vaidlustamise

korrast, sh vaidlustamise tähtaegadest.“

Ringkonnakohus märgib, et vastupidiselt apellandi seisukohale on eeltoodud regulatsiooni, s.o

lapse isaduse vaidlustamise piiramise suhteliselt lühikese tähtaja ning perekonnaseaduses

ammendavalt sätestatud alustega, eesmärk õiguskindluse tagamine.

9. TsMS § 164 lg 1 järgi kannab põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise.

10. Tartu Ringkonnakohtu 16.09.2013 määrusega vabastati apellant riigilõivu tasumisest

apellatsioonkaebuse esitamisel osaliselt, summas 165 eurot. Apellandile selgitati, et

apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel peab ta riigilõivu hüvitama.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis TsMS § 190 lg-te 2 ja 4 alusel tuleb apellandilt

riigi kasuks välja mõista 115 eurot, s.o riigilõiv, mille tasumisest ta apellatsioonkaebuse

esitamisel vabastati (arvestades riigilõivumääraks soodusmäära 175 eurot vastavalt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10.12.2013 otsusele asjas nr 3-4-1-20-13, mitte

225 eurot nagu on märgitud menetlusabi määruses).

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/