2-11-17594/82 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Tiit Kollom, Ele Liiv, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.veebruar 2014, Tallinn

Tsiviilasja number

2-11-17594

Tsiviilasi

MTÜ Eesti Autorite Ühing hagi AS Viasat vastu

televisiooniprogrammide

signaali

lõpptarbijatele

kättesaadavaks tegemise lõpetamiseks ning 285 346,85

euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27. märtsi 2012 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

AS Viasat apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg 11.02.2014, avalik kohtuistung

Hagihind maakohtus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

496 400,24 eurot

540 177,47 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: MTÜ Eesti Autorite Ühing (registrikood 80004182),

lepingulised

esindajad

vandeadvokaat

Ants

Nõmper,

vandeadvokaat Kadri Ploom ja Kalev Rattus

Kostja: AS Viasat (registrikood 10308880), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Erki Vabamets ja advokaat Karmen

Turk

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 27.märtsi 2012 otsus muutmata enamtasutud riigilõivu

hagejale tagastamise osas. Muus osas kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus.

2. Jätta MTÜ Eesti Autorite Ühing hagi AS Viasat vastu televisiooniprogrammide

signaali lõpptarbijatele kättesaadavaks tegemise lõpetamiseks ning 285 346,85

euro ja viivise saamiseks täies ulatuses rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

2

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta kõik menetluskulud hageja, MTÜ Eesti Autorite Ühing kanda.

RIIGILÕIVU TAGASTAMINE

1. Riigi Tugiteenuste Keskusel tagastada MTÜ-le Eesti Autorite Ühing maakohtu

otsuse järgi tagastamisele kuuluv enamtasutud riigilõiv 4154,26 eurot ja lisaks

sellele hagi esitamisel tasutud riigilõivust 2508,52 eurot, kokku 6662,78 eurot.

Tagastamisele kuuluv riigilõiv kanda MTÜ Eesti Autorite Ühing pangakontole

nr XXXXXXXXXXXXXX AS-s SEB Pank

2. AS-le Viasat tagastada apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust 1997,23

eurot.

Tagastamisele

kuuluv

riigilõiv

kanda

AS

Viasat

pangakontole

nr 221001199618 Swedbank AS-s.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. MTÜ Eesti Autorite Ühing esitas 18.04.2011 Harju Maakohtule hagi AS Viasat vastu,

paludes kohustada kostjat hoiduma hagejalt eelnevat luba (litsentsi) saamata 42

erineva teleprogrammi (sh ETV, ETV2, Kanal 2, TV3, TV6 ja Kanal 11) signaali

lõpptarbijatele kättesaadavaks tegemisest ja mõista kostjalt hageja kasuks välja

263 389,50 eurot. 09.09.2011 suurendas hageja põhinõuet 436 100,37 eurole,

02.03.2012 aga vähendas 285 346,85 eurole. Lisaks põhivõlale palus hageja mõista

kostjalt välja viivise põhivõlalt alates 01.01.2009 seadusjärgses suuruses kuni

kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasi protsendina kuni põhinõude

täitmiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt on kostja põhitegevuseks eraklientidest lõpptarbijatele

televisioonikanalite signaali kättesaadavaks tegemine. Kostja saadab videosignaali

Eestist valguskaabli abil Lätisse, kus kostja üksused saadavad signaali satelliidile ja

satelliidilt tagasi Maale, kus kostja kliendid selle vastu võtavad, kasutades selleks

paraboolantenne ja dekodeerimissüsteemi. 18.04.2011 seisuga võimaldab kostja

ligipääsu

kuni

50-le

telekanalile.

Kostja

ei

ole

televisiooniprogrammide

taasedastamiseks Eestis sõlminud hagejaga litsentsilepinguid ja ei ole maksnud

televisiooniprogrammide taasedastamise eest tasu õiguste omajatele. Kostja ei ole

3

sõlminud litsentsilepinguid ka muu autoreid kollektiivselt esindava organisatsiooniga,

mh Lätis, kus tehakse signaal lõpptarbijatele kättesaadavaks.

3. Kostja tegevus on käsitletav taasedastamisena kaabellevivõrgus autoriõiguse seaduse

(AutÕS)

§

10³

tähenduses,

teleprogrammid

tehakse

kättesaadavaks

mikrolainesüsteemi vahendusel. Kohaldatav ei ole AutÕS §-st 10² tulenev nn

satelliidierand, kuna see säte puudutab signaali originaaledastajat, kostja on aga

taasedastaja ega ole ka televisiooni- või raadioteenuse osutaja viidatud sätte 2. lõike

mõttes. Euroopa Liidu Nõukogu 27.09.1993 direktiivi 93/83/EMÜ teatavate

satelliitlevile ja kaabli kaudu taasedastamisele kohaldatavaid autoriõigusi ja sellega

kaasnevaid õigusi käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta (direktiiv 93/83/EMÜ)

mõte ei ole võimaldada kostjal hoiduda autoritasude maksmisest. Kostja tegevuse näol

on tegemist signaali suunamisega uuele üldsusele. Ebaõige on võrdsustada

taasedastamine ühe tehnilise toiminguga. AutÕS § 817 lg 1 p 2 kohaselt võib teose

õigusvastase kasutamise korral muuhulgas nõuda teose õigusvastase kasutamise

lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist vastavalt VÕS §-le 1055.

4. Teleprogrammide loata taasedastamise tõttu peab kostja maksma õiguste omajatele

tasu. Hageja nõudis tasu ajavahemiku eest 01.01.2008 kuni 2011. aasta lõpuni. Kostja

on tasu maksmata jätmisega alusetult rikastunud ja peab saadu välja andma AutÕS

§ AutÕS § 817 lg 1 p 3 ning VÕS §-de 1037 ja 1039 alusel, välistatud ei ole ka kahju

hüvitamise

sätete

kohaldamine.

Hageja

palus

kostjalt

välja

mõista

tasu

teleprogrammides

sisalduvate

audiovisuaalsete

teoste

(va

muusikateosed)

taasedastamise eest 154 398,02 eurot ning muusikateoste ja kujutava kunsti teoste

taasedastamise eest 130 948,83 eurot, kokku 285 346 eurot 85 senti. Hageja lähtus

tasunõude arvestamisel seni kaabellevivõrgus taasedastatavate teoste puhul

rakendatud tasu arvutamise metoodikast ja selle aktsepteerimisest teiste turuosaliste

poolt. Tasunõude aluseks on AutÕS § 13 lg 1 ja § 14 lg 1 ning § 33 lg 2. Hageja kui

autorite kollektiivse esindamise organisatsiooni õigus esitada tasunõue tuleneb AutÕS

§ 76 lg-st 3 ja §-st 79. Teose taasedastamise õigust ei saa kostja omandada

televisiooniorganisatsioonidelt ega autoritelt. Hageja kalkulatsioon põhineb kostja

eeldataval aastasel klientide arvul ja abonenttasul vastavaks aastaks. Hageja on teiste

samas valdkonnas tegutsevate ettevõtjatega kokku leppinud, et audiovisuaalsete teoste

autoritele makstava tasu määr oli 2008. aastal 1% ja alates 2009. aastast 1,25%

kaabelleviteenuse osutajale lõpptarbijatelt laekunud abonenttasult (sellele lisandub

käibemaks).

Muusikateoste

ja

kujutava

kunsti

teoste

taasedastamise

eest

kaabellevivõrgus on tasumäär 1%. Muude teenuste osakaal tuleb paketi hinnast maha

arvata. Lisaks tuleb kostjalt välja mõista viivis.

Kostja vastuväited

5. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Vastuväidete kohaselt hõlmab kostja tegevus

televisiooniteenuste osutajatele nende kontrolli all tehnilise lahenduse võimaldamist,

kus

telesignaal

sisestatakse

televisiooniteenuse

osutaja

poolt

katkematusse

sideahelasse satelliidi ja satelliidi üleslüli vahel, läbides selle vahel vaid krüpteerimise

(so kodeerimisvahendi). See ei ole esmane edastamine ega oma seega litsentsitavat

sisu autoriõiguse tähenduses. 44 kanalit sisestatavad sideahelasse üleeuroopaliselt

televisiooniteenuse osutajad ning seejärel jõuavad need vaatajateni pärast satelliidi

üleslüli ja satelliidi läbimist. Kostja ja temaga seotud isikud administreerivad vaid

kahte satelliidi üleslüli Riias ja Stockholmis. Eesti territooriumil sisestatakse

katkematusse sideahelasse, selle kaudu kostja satelliidile ja sealt tagasi Maale vaid

kuus kanalit, mis on kättesaadavad kõigis pakettides: Eesti Rahvusringhäälingu poolt

ETV ja ETV2, Aktsiaseltsi Kanal 2 poolt Kanal 2 ja Kanal 11 ning aktsiaseltsi TV 3

4

poolt TV 3 ja TV 6. Televisiooniteenuse osutajad on tasunud konkreetse riigi

kollektiivse esinduse organisatsioonidele teoste edastamise eest.

6. Kostja tegevus vastab AutÕS § 102 lg-le 2 ja tema suhtes kohaldub satelliidierand,

kuna programmi sisaldavad signaalid sisestatakse sideahelasse televisiooniteenuse

osutaja kontrolli all ja vastutusel, tegemist on suletud (katkematu) sideahelaga ja

signaal on ettenähtud avalikuks vastuvõtuks. Regulatsiooni aluseks olev direktiiv

93/83/EMÜ lähtub üle-euroopalisest sisestusõigusest, mille järgi on vaja litsents

omandada vaid signaali päritolumaal, st riigis, kus signaal on sideahelasse sisestatud.

Seega on autorite edastamise õiguste kasutajaks üksnes televisiooniteenuse osutajad.

7. Kostja tegevuses puudub eraldiseisev üldsusele suunamise tegu mis tahes vahendi

kaudu, mistõttu puudub esmase edastuse taasedastus, kostja tegevus ei ole litsentsitav

autoriõiguse tähenduses. AutÕS § 103 ei ole kohaldatav. Direktiivis 93/83 sisalduvat

mikrolainesüsteemi ei tõlgendata satelliitlevisüsteemina. Algse edastuse kõrval

satelliidi

vahendusel

peab

olema

teisene

edastus

kaabellevivõrgu

või

mikrolainesüsteemi

vahendusel.

Kostja

osutab

tehnilisi

toiminguid

ringhäälinguorganisatsioonidele, kes edastavad signaali satelliidi kaudu. Nii

välismaiste kui ka kodumaiste televisiooniteenuse osutajate signaalide puhul puudub

selline uus ja laiem üldsus, mille eest ei oleks autoritele tasutud, st kellega autorid ei

arvestanud, kui nad andsid ringhäälinguorganisatsioonile loa teoste kasutamiseks.

8. Kui kohus siiski leiab, et toimub taasedastus, ei toimu see Eesti Vabariigis, vaid Lätis

või Leedus ning tsiviilasja ei saa lahendada Eesti seaduste alusel Eesti kohtus.

Ainsateks kohtadeks, kus mingi taasedastamisena tõlgendatav tegu toimuda saaks, on

Riia ja Stockholm, kus kanalid krüpteeritakse ja saadetakse üleslüli kaudu satelliidile.

Isegi kui kostja tegevus omaks autoriõiguslikku relevantsust, ei oleks selleks vaja

autoriõigusi

teostava

organisatsiooni

luba,

sest

kostjal

on

välismaiste

televisiooniteenuse osutajate nõusolek tegevuseks ning Eesti televisiooniteenuse

osutajad on ise satelliidi kaudu edastajaks, andes nõusoleku dekrüpteerimisvahendi

kasutamiseks.

9. Hageja rahalise nõude arvutamise metoodika on vale seetõttu, et ainult kuut kanalit

edastatakse Eestist ning rahalist nõuet tuleb vähendada seaduses nõutava õiglase

summani, so hagiavalduse esitamise seisuga 24 144 eurot. Õiguslikult ei ole

põhjendatud arvutada tasu nende kanalite eest, mille on sideahelasse sisestanud

välisriigi televisiooniteenuse osutajad, sest nende kanalite kohta on sõlmitud

litsentsilepingud nende sisestamise riikides, nt Suurbritannias ja Rootsis. Lisaks tuleb

tarbijatelt kogutud abonenttasust maha arvata muude teenuste kui satelliidioperaatori

teenuste (eelkõige internetiteenuse) eest kogutud tasud.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

10. Maakohus rahuldas hagi. Otsuse põhjenduste kohaselt on kostja või temaga seotud

isikud sõlminud distributsioonilepingud televisiooniteenuse osutajatega, mille alusel

teenuse osutajad, kes on ka teleprogrammi tootjad, edastavad signaali ja kostja

korraldab kanalite vastuvõtu, siirdab selle üleslülisse, krüpteerib selle ja teeb signaali

kasutajatele vaadatavaks. Sarnast telesignaali taasedastamist kirjeldatakse ka Euroopa

Kohtu Airfeld`i otsuses.

11. Kostja tegevust tuleb käsitleda kui ühtset tegevust ning seda saab kvalifitseerida

satelliidi

kaudu

edastamisena,

sest

teleprogrammi

signaal

sisestatakse

ringhäälinguorganisatsiooni kontrolli all ja kostja tagab selle jõudmise vaatajani läbi

krüpteerimise

ja

dekrüpteerimise.

Kostja

loob

läbi

krüpteerimise

ja

dekrüpteerimiskaartide müügi uue üldsuse, sest kostja mitte üksnes ei tee võimalikuks

ringhäälinguorganisatsioonide edastatud programmide vaatamise, vaid koostab ka

5

erinevaid pakette erinevate tootjate teleprogrammidest. Euroopa Kohus on eelviidatud

liidetud kohtuasjades asunud seisukohale, et krüpteerides ja hiljem dekrüpteerimist

võimaldades ning teleprogrammi pakette luues loob isik uue üldsuse ja selliseks

tegevuseks on vajalik luba. Seega peab kostjal olema selleks autoriõiguste omaja,

käesoleval juhul asjaomase kollektiivse esindusorganisatsiooni, nõusolek. Kostja ei

ole esitanud tõendeid selle kohta, et tal oleks nõusolek programmide edastamiseks

Eestis.

Asjaolu,

mis

on

käesolevas

kohtuasjas

ka

tõendamata,

et

ringhäälinguorganisatsioonid või autoriõiguste omajad on kostja emafirmale andnud

nõusoleku teleprogrammide edastamiseks näiteks Suurbritannia vaatajaskonnale, ei

tähenda territoriaalsuse põhimõttest lähtudes, et kostjal kui Eesti äriühingul oleks luba

nende programmide edastamiseks uuele üldsusele Eestis või et tal oleks muul moel

olemas õigus teoseid edastada.

12. Viidates AutÕS § 817 lg 1 p-le 2 ja VÕS §-le 1055 leidis kohus, et kostjat tuleb

kohustada lõpetama teoste loata kasutamine ja hoiduma hageja eelnevat luba (litsentsi)

saamata taotletud teleprogrammide signaali lõpptarbijale kättesaadavaks tegemisest.

13. Tuginedes AutÕS § 817 lg 1 p-le 1 ning VÕS § 127 lg-le 6 ja §-le 1043 leidis kohus,

et ta saab määrata autoriõiguse rikkumise eest mõistliku hüvitise. Kohtule esitatud

hageja ja teiste samalaadsete teenuseosutajate, nagu Elion Ettevõtted AS, AS TV3 jne

vahel sõlmitud lepingutest nähtub, et teenuse osutajad maksavad hagejale litsentsitasu

lepingute alusel, tasu määr on kõikidele teenusepakkujatele 2008. aasta eest 1% ja

alates 2009. aastast 1,25%. Hüvitise suuruse arvestamisel on mõistlik lähtuda teiste

samalaadset teenust pakkuvate isikute litsentsitasudest. Kostja ei saa olla paremas

olukorras kui isikud, kes maksavad teoste edastamise eest litsentsitasu. Hüvitise

suuruse arvestused tuginevad kostja enda esitatud andmetele tema klientide arvu,

abonenttasu suuruse ja tulukuse kohta. Kohus nõustus hageja välja toodud tasu

arvestamise valemiga ühe kuu kohta: (klientide arv) x (keskmiselt makstud

abonemenditasu kuus) x tasumäär %, ning hageja arvutustega hüvitise kohta

ajavahemiku 2008–2011 eest. VÕS § 113 lg 1 alusel tuleb nimetatud aastate eest

kostjalt välja mõista ka viivis alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

14. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata või saata asi maakohtule uueks arutamiseks.

15. Kohus

kohaldas

ebaõigesti

materiaalõiguse

norme

ning

rikkus

oluliselt

menetlusnorme, mis tõi kaasa ebaõige lahendi. Kohus kohaldas ebaõigesti AutÕS

§ 102, kuna kostja tegevus ei ole käsitletav edastamisena ega taasedastamisena, seega

puudub hagejal autoriõiguse seadusest tulenev nõue kostja vastu. Ebaõige on kohtu

järeldus, et kostja tegevust tuleb käsitleda kui ühtset tegevust ja seda saab

kvalifitseerida satelliidi kaudu edastamisena, sest teleprogrammi signaal sisestatakse

ringhäälingu-organisatsiooni kontrolli all ja kostja tagab selle jõudmise vaatajani läbi

krüpteerimise ja dekrüpteerimise. Kohus tugines otsuses küll õigesti Airfield´i otsuse

põhjendustele, kuid tõlgendas otsust ekslikult. Euroopa Kohus sedastas selles

kohtuasjas

selgelt,

et

satelliidioperaatori

tegevus

ei

ole

edastamine

ega

taasedastamine, vaid edastamise võimaldamine tavapäraste tehniliste tegevuste kaudu

ning teleprogrammide edastajaks ja seega ka autoriõiguste kasutajaks on

televisiooniteenuse osutaja. Kuna kostja tegevus ei seisne edastamises ega

taasedastamises, ei ole hagejal kostja vastu autoriõiguse seadusest tulenevat nõuet.

16. Kohus kohaldas ebaõigesti AutÕS § 13 lg 1 p 9, leides, et käesoleval juhul puudub

autori vastav nõusolek. Kostja esitas kohtule tõendid, et vaidlusalustele

6

televisiooniprogrammidele juurdepääsu võimaldamine Eesti Vabariigis toimub

autorite nõusolekul. Hageja ei vaidlustanud ega lükanud ümber kostja väiteid.

17. Ebaõige on kohtu järeldus, et hagejal on käesoleval juhul AutÕS § 817 lg 1 p-st 1

tulenev õigus nõuda teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase

kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt VÕS §-le

1043. Arvestades, et kostja tegevus ei seisne edastamises või taasedastamises, jättis

kohus lahendamata küsimuse, millise varalise õiguse kasutamise eest hageja kostjalt

tasu nõuab. Airfield´i otsusest lähtuvalt on kostja tegevus tavaline tehniline tegevus,

mille käigus valmistatakse signaalid ette nende üleslüli kaudu satelliidile

sisestamiseks. Seega ei hõlma kostja tegevus autori ühegi varalise õiguse (AutÕS

§ 13) kasutamist, mille eest saaks tasu koguda või maksta, või mis nõuaks autori

nõusolekut. Tulenevalt asjaolust, et kostja ei kasuta ühtegi varalist õigust, ei ole

hageja põhistanud, kust tuleneb hageja nõue autorite esindajana kostjale täiendava

nõusoleku andmiseks ja tasu kogumiseks. Lisaks põhistas kostja, et juurdepääsu

võimaldamine vaidlusalustele kanalitele Eesti territooriumil toimub autorite

nõusolekul.

18. Kui kostja kasutaks mistahes varalist õigust (mida kostja ei tee) ja hagejal oleks

autorite volitused kostjale nõusoleku andmiseks ja tasu kogumiseks (mida hagejal ei

ole), on vajalik nõusolek hangitud ja tasud makstud. Seega puudub Eesti õiguses

selline õigusnorm, mis saaks olla hageja nõude aluseks. Kohus kohaldas ebaõigesti

AutÕS § 817 lg 1 p 1. Kohus samastas otsuses kostja tegevuse kaabelleviteenuse

osutajate tegevusega, mis väljendub muu hulgas märkimises, et hüvitise suurust on

mõistlik

arvestada

sarnaselt

teiste

samalaadset

teenust

pakutavate

isikute

litsentsitasuga. Samas kohustas kohus hagi rahuldamisel kostjat hoiduma eranditult

kõigi televisiooniprogrammide signaali lõpptarbijale kättesaadavaks tegemisest.

Kohus ei arvestanud elektroonilise side seaduse (ESS) §-st 90 tulenevat

kaabelleviteenuse osutaja kohustust mitte takistada Eesti avalik-õiguslike kanalite

edastamist. Televisiooniprogrammide signaali lõpptarbijale kättesaadavaks tegemisest

hoidumise kohustuse seadmisega rikkus kohus eelnimetatud sätteid.

19. Kohus jättis analüüsimata kostja väited, et kostja tegevuseks on edasikandmise

võimaldamine lõpptarbijani, mitte esmane edastamine või taasedastamine. Kui kostja

tegevus oleks litsentsitav, on hageja mitterahalise nõude arvutamise metoodika

oluliselt vale seetõttu, et ainult 6 kanalit edastatakse Eestis. Kohus jättis analüüsimata

kostja väited selle kohta, et iga kostja poolt Eestis edastamiseks võimaldatud kanali

osas on õiguste omajatelt nõusolek selleks juba saadud ja makstud selle eest tasu.

Samuti ei käsitlenud kohus kostja väited, et tema tegevusega ei looda uut üldsust ning

õiglase tasu arvestusmetoodika on ebaõige.

20. Uue üldsuse tekkimise tõendamiskoormus on hagejal, kes peab tõendama, et kostja

tegevus tekitab sellise uue üldsuse, mille osas ei ole autorid andnud kostjale

nõusolekut. Hageja ei tõendanud, et kostja tegevuse tulemusena tekib uus üldsus.

Samas ei vaielnud hageja vastu kostja põhistusele, et kostja omandas vajalikud

nõusolekud televisiooniprogrammidele juurdepääsu võimaldamiseks Eesti Vabariigi

territooriumil Eesti elanikkonnale. Euroopa Kohus jõudis Airfield´i kohtuasjas

seisukohale, et uue üldsuse loomisel on vajalik ka asjaomaste õiguste omajate luba.

Kohus ei arvestanud selles otsuses märgitut, et kui uut üldsust ei looda, ei ole ka

täiendav luba vajalik. Lähtudes nimetatud kohtuotsusest tuleb uue üldsuse üle

otsustamisel tuvastada, kas satelliiditeenuse pakkuja sihtrühm on teine sihtrühm

televisiooniteenuse osutaja omast. Kostja põhistas, et uut üldsust ei tekkinud, esitades

tõendina lepingud Eesti televisiooniteenuse osutajate ning hageja vahel, mis

sätestavad, et televisiooniteenuse osutajal on lihtlitsents edastada televisiooni kaudu

7

teoseid Eesti Vabariigi territooriumil. Kostja esitas tõendina lepingud välismaiste

televisiooniteenuse osutajatega, mille kohaselt edastatakse televisiooniteenuse osutaja

signaal Balti riikides kostja pakettide osana ning televisiooniteenuse osutaja kinnitas,

et selleks on vastav luba õiguste omajatelt ning tasu selle eest on makstud. Hageja ei

vaidlustanud seda fakti, mistõttu on faktilised asjaolud hageja poolt omaksvõetud

(TsMS § 231 lg 4).

21. Seega näitas kostja, et televisiooniteenuse osutajal on nõusolek edastada programmid

samale sihtrühmale, millele need edastatakse ka kostja teenuseid kasutades ning kostja

ei laienda nende isikute ringi, kellel on juurdepääs teleprogrammidele, ega anna seega

ühelegi uuele üldsusele juurdepääsu teostele. Samas ei täitnud hageja enda kohustust

vastupidist tõendada, mistõttu eeldas kohus ebaõigesti uue üldsuse tekkimist.

22. Ebaõige on kohtu järeldus, et kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tal on nõusolek

programmide edastamiseks Eestis. Kostja (või kostjaga seotud isikud MTG

kontsernis) on sõlminud nn distributsioonilepingud MTG gruppi mittekuuluvate Eesti

televisiooniteenuse

osutajatega,

so

ERR

ja

Kanal

2

AS-ga,

välismaiste

televisiooniteenuse osutajatega on kostja või kostja nimel sõlminud sarnased lepingud

muud kostjaga seotud isikud. Kostja esitas valiku vastavatest tõenditest. Hageja ei

vaielnud kostja väidetele vastu. Kui kohus leidis, et tegemist on vaidlusaluse

küsimusega, oleks ta pidanud sellele kostja tähelepanu juhtima. Seega on kostja nõus

kohtu järeldusega, et autoril on õigus saada oma teose kasutamise eest tasu, kuid

rõhutab, et selline tasu on autoritele tasutud vastavas riigis distributsioonilepingute

alusel televisiooniteenuse osutajate poolt. Kohus järeldas tõenditest üllatuslikult, et

kostja esitatud distributsioonilepingud tõendavad üksnes seda, et autorid on andnud

nõusoleku edastamaks teleprogramme näiteks Suurbritannia vaatajaskonnale. Selline

käsitlus on arusaamatu, arvestades, et kostja 26.09.2011 menetlusdokumendi lisana

esitatud tõenditest tuleneb selgelt autorite nõusoleku olemasolu edastamiseks Eesti

Vabariigis ehk selleks, milleks kohus leidis nõusoleku puudu olevat. Seega tegi kohus

faktilistest asjaoludest ebaõiged järeldused. Vastavalt direktiivile 93/83 ja Airfield´i

otsusele teostab kostja tegevust, mille käigus avalikuks vastuvõtuks ettenähtud

programmi sisaldavad signaalid sisestatakse televisiooni- või raadioteenuse osutaja

kontrolli all ja vastutusel katkematusse sideahelasse satelliidi ja satelliidi maajaama

vahel.

23. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et mõistlik on arvestada hüvitise suurust sarnaselt

teiste samalaadset teenust pakkuvate isikute litsentsitasule. Kohtu järeldused on

meelevaldsed ega tugine seadusele. Kohus sedastas oma järelduses, et kostja on

samastatav kaabellevi operaatoritega, so isikutega, kelle tegevus väljendub

televisiooniteenuse osutajate signaalide taasedastamises, mis on käsitletav autori

varalise õiguse kasutamisena. Euroopa Kohtu hinnangul ei ole satelliidioperaatori

tegevus edastamine ega taasedastamine, vaid võimaldamine ehk tavapäraste tehniliste

teenuste osutamine signaalide edastamise võimaldamiseks. Sellise tegevuse osas ei

tegutse täna Eestis isikut, kes oleks kohustatud saama õiguse omajalt luba või maksma

tasu. Seega ei saa kostjale panna õiguste omajalt loa küsimise ja tasu maksmise

kohustust, kuna materiaalõigus vastavat kohustust ette ei näe. Kohtu seisukoha järgi

on

kostja

kohustatud

tasuma

kõigi

tema

platvormil

kättesaadavate

televisiooniprogrammide eest, millisel juhul saaksid autorid ühe ja sama

televisiooniteenuse osutaja poolse edastuse eest litsentsitasu kahel korral, s.o siis, kui

selle eest on tasunud televisiooniteenuse osutaja ja kui selle tasuks teistkordselt kostja.

Kohus jättis tähelepanuta kõik kostja väited selle kohta, et kui hageja tõendaks, et

kostja tegevuse läbi tõepoolest tekiks uus üldsus, saaks uus üldsus tekkida vaid Eesti

8

televisiooniteenuse osutajate programmide osas ning õiglase ja mõistliku hüvitise

arvutamise aluseks saaks olla vaid Eestis sideahelasse sisestatud kanalid.

Vastus apellatsioonkaebusele

24. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Menetluse vahepealne käik

25. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31.10.2012 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

26. Riigikohus tühistas 29.05.2013 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2012 otsuse

ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

27. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata enamtasutud riigilõivu

hagejale tagastamise osas (resolutsiooni p 7). Muus osas tühistab ringkonnakohus

TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel maakohtu otsuse ja teeb asja esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi täies ulatuses rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

28. Hageja esitas kostja vastu järgmised nõuded: kohustada kostjat hoiduma hagejalt

eelnevat luba (litsentsi) saamata 42 erineva teleprogrammi (sh ETV, ETV2, Kanal 2,

TV3, TV6 ja Kanal 11) signaali lõpptarbijatele kättesaadavaks tegemisest; mõista

kostjalt hageja kasuks välja 285 346,85 eurot samade teleprogrammide hageja loata

lõpptarbijatele kättesaadavaks tegemise eest aastatel 2008–2011; mõista kostjalt

hageja kasuks välja viivis 285 346,85 eurolt seadusjärgses suuruses 01. jaanuarist

2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasi protsendina kuni

põhinõude täitmiseni. Nende nõuete juurde jäi hageja ka asja uuel menetlemisel

ringkonnakohtus, kuid täpsustas, et 285 346,85 euro hüvitamise nõue on esimese

eelistusena alusetu rikastumise teel saadu väljanõudmine ja alternatiivselt kahju

hüvitamise nõue. Hageja esitas ringkonnakohtule ka viivisearvestuse.

29. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja majandustegevuseks on vaidlusaluste telekanalite

signaali lõpptarbijatele kättesaadavaks tegemine; kostja vahendab kanalite edastamist

satelliidile ja selle tagasisaatmist Maale, kus kostja kliendid selle vastu võtavad,

kasutades selleks paraboolantenne ja dekodeerimissüsteemi; kuut telekanalit (ETV,

ETV2, Kanal 2, Kanal 11, TV 3 ja TV 6) edastavad televisiooniteenuse osutajad

kaabli kaudu Eestist Lätisse, kus signaal krüpteeritakse ja saadetakse satelliidile,

ülejäänud kanaleid edastatakse ja saadetakse satelliidile mujalt; telekanalite

edastamiseks on televisiooniteenuse osutajad sõlminud autorite kollektiivsete

organisatsioonidega lepingud; kostja ei ole sõlminud teleprogrammide tarbijatele

kättesaadavaks tegemiseks Eestis hagejaga ega muu autorite kollektiivse esindamise

organisatsiooniga litsentsilepingut ega maksnud selle eest neile tasu.

30. Vaidluse põhiküsimuseks on see, kas kostja on vaidlusaluste telekanalite signaali

Eestis lõpptarbijatele kättesaadavaks tegemiseks kohustatud saama hagejalt nõusoleku

ja maksma talle selle eest tasu.

31. Maakohus viitas otsuses AutÕS § 13 lg 1 p-le 9 ja leidis, et kostja tegevus on hinnatav

autorite õiguste rikkumisena. Kohus leidis, et kostja loob krüpteerimise ja

dekrüpteerimiskaartide müügi kaudu uue üldsuse ja ta ei ole tõendanud, et

teleprogrammide kättesaadavaks tegemiseks Eestis oleks kostjal autorite nõusolek.

Samuti leidis maakohus, et kostja koostab ka erinevate tootjate teleprogrammidest

pakette. Maakohus tugines otsuse põhjendamisel põhiliselt Euroopa Kohtu Airfield'i

otsusele, jättes tähelepanuta, et nimetatud otsus väljendab seisukohti direktiivi

9

93/83/EMÜ sätete kohaldamise kohta ega ole otsekohaldatav nõude alusena. Sellega

rikkus maakohus otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8).

Eeltoodud põhjendustest hagi rahuldamiseks ei piisa.

32. Asja uuel läbivaatamisel andis ringkonnakohus pooltele võimaluse oma seisukohti

täpsustada ja esitada uusi tõendeid, võttes aluseks Riigikohtu 29.05.2013 otsuses

antud juhised asja lahendamiseks, sh õigusnormi kohaldamiseks. Riigikohtu otsuses

toodud juhistest ja seisukohtadest lähtub käesoleva asja lahendamisel ka

ringkonnakohus.

33. Hageja leiab, et kostja rikub AutÕS § 13 lg 1 p 9 ning lisaks ka § 13ˡ lg-t 4 ja § 14

lg-t 3. AutÕS § 13 lg 1 p 9 sätte järgi on autoril õigus lubada ja keelata edastada teos

raadio, televisiooni ja satelliidi kaudu ning taasedastada kaabellevivõrgu kaudu,

samuti suunata teos üldsusele muude tehnikavahendite vahendusel. Sellise autori

ainuõiguse edastada teos üldsusele mh satelliidi kaudu näeb ette ka direktiivi

93/83/EMÜ art 2. AutÕS § 13ˡ lg 4 sätestab, et teose edastamine raadio, televisiooni

või satelliidi kaudu või taasedastamine kaabellevivõrgu kaudu võib toimuda ainult

juhul, kui teost edastav või taasedastav isik on saanud autorilt, tema õigusjärglaselt või

autorit esindavalt kollektiivse esindamise organisatsioonilt eelnevalt loa (litsentsi)

teose edastamiseks või taasedastamiseks. Seega on põhimõtteliselt autori otsustada,

kellele ja millistel tingimustel ta lubab oma teost kättesaadavaks teha ja see hõlmab ka

teoste tarbijatele kättesaadavaks tegemist teleprogrammides satelliidi vahendusel.

Vaidlus on asjas selle üle, kas selleks tuleb sõlmida kokkulepped üksnes

televisiooniteenuse osutajatega või ka tarbijatele teleprogrammide satelliitvastuvõttu

võimaldavate ettevõtjatega, kelleks on ka kostja.

34. Teos loetakse AutÕS § 10 lg 5 esimese lause järgi edastatuks, kui see on edastatud

kaablita edastamise teel (raadio, televisiooni, satelliidi vahendusel). Teleprogrammide

edastamist satelliidi kaudu reguleerib AutÕS § 102. Selle paragrahvi lg 2 järgi on

edastamine satelliidi kaudu autoriõiguse seaduse tähenduses akt, mille käigus

avalikuks vastuvõtuks ettenähtud programmi sisaldavad signaalid sisestatakse

televisiooni- või raadioteenuse osutaja kontrolli all ja vastutusel katkematusse

sideahelasse satelliidi ja satelliidi maajaama vahel. Satelliidi kaudu edastamise akt

leiab AutÕS § 102 lg 3 järgi aset ainult selles riigis, kus programmi sisaldavad

signaalid sisestatakse televisiooni- ja raadioteenuse osutaja kontrolli all ja vastutusel

katkematusse sideahelasse satelliidi ja satelliidi maajaama vahel. Kodeeritud signaalid

loetakse AutÕS § 10 lg 5 teise lause järgi edastatuks, kui nende üldsusele suunamiseks

võimaldatakse televisiooni- ja raadioteenuse osutaja poolt või tema nõusolekul

dekodeerimisvahendeid.

35. Eeltoodu tähendab, et kui teleprogrammi edastatakse satelliidi vahendusel

televisiooniteenuse osutaja poolt (st tema kontrolli all ja vastutusel), on teleprogrammi

(ühtseks) edastajaks televisiooniteenuse osutaja, kellel tuleb signaalide katkematusse

sideahelasse sisestamise riigis saavutada autoritega kokkulepe teoste edastamise

kohta. Sellisel juhul on satelliidi kaudu edastamise teenust võimaldav ettevõtja vaid

tehnilise teenuse osutaja ega edasta ise programme autoriõiguse seaduse tähenduses.

Seetõttu ei vaja ta oma tegevuseks ka autorite nõusolekut ega pea neile maksma ka

tasu. Sarnaselt on AutÕS § 102 lg-le 2 vastavat direktiivi 93/83/EMÜ art 1 lg 2 lit a ja

AutÕS § 10 lg 5 teisele lausele vastavat sama direktiivi art 1 lg 2 lit c tõlgendanud

Euroopa Kohus Airfield`i otsuses (otsuse p-d 52, 75).

36. Maakohus

tuvastas,

et

teleprogrammide

signaalid

sisestatakse

sideahelasse

ringhäälinguorganisatsioonide (televisiooniteenuse osutajate) kontrolli all. Seda kohtu

tuvastatud asjaolu hageja vastuses apellatsioonkaebusele ja ka kassatsioonimenetluses

ei vaidlustanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ja leiab, et ERR ja

10

AS Kanal 2 kirjades (I kd lk 83,84, III kd lk 152,154) toodud kinnitused, mille

kohaselt

ei

toimu

ETV,

ETV2

ja

Kanal

2

programmide

sisestamine

televisiooniteenuste osutajate kontrolli all, on vastuolus ERR ja kostja vahel sõlmitud

lepingu p-dega 1.1, 2.1, 2.4, 3.1, 3.2, 3.3 ja 7.1 ning AS Kanal 2 ja kostja vahel

sõlmitud lepingu p-dega 1.1, 2.1, 2.4. 3.1, 3.2, 3.3. ja 7.1. Kostja tõendas, et ta on

saanud televisiooniteenuste osutajatega sõlmitud lepingute alusel nõusolekud

vaidlusaluste teleprogrammide satelliidi kaudu edastamise võimaldamiseks, vastava

tehnilise teenuse osutamine on kostja lepingujärgne kohustus ja signaali sisestamine

toimub

televisiooniteenuse

osutaja

kontrolli

all.

Kostja

esitas

lepingutest

asjassepuutuvad väljavõtted (IV kd lk 77-96, lk 99-116, tõlge lk 175-192). Hageja

tutvus lepingute terviktekstidega ja ta ei ole nende lepingute alusel toonud kohtu ette

asjaolusid, mis annaks alust teistsuguse järelduse tegemiseks, kui tegi maakohus.

37. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja müüb tarbijatele teleprogrammide vaatamiseks

dekodeerimiskaarte. See ei tähenda iseenesest seda, et kostja on vaidlusaluste

televisiooniprogrammide edastaja, nagu leiab hageja. AutÕS § 10 lg 5 teisest lausest

tulenevalt loetakse teleprogramm televisiooniteenuse osutaja poolt satelliidi kaudu

edastatuks ka juhul, kui dekodeerimiskaarte vahendab tarbijale kolmas isik, kui ta teeb

seda televisiooniteenuse osutaja nõusolekul. Seda on direktiivi 93/83/EMÜ sarnase

sisuga art 1 lg 2 lit c kohta märkinud ka Euroopa Kohus Airfield'i otsuses (otsuse

p-d 52 ja 68). Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et signaali kodeerides

astub kostja signaali saatmise sideahelas televisiooniteenuse osutajate asemele.

38. Hageja ei tuginenud asjaolule ja varasemas kohtumenetluses ei ole tuvastatud, et

dekodeerimiskaarte oleks müüdud televisiooniteenuse osutajate nõusolekuta.

Esmakordselt tugines hageja eelnimetatud asjaolule 07.10.2013 ringkonnakohtule

esitatud menetlusdokumendis ning soovis seda tõendada ERR ja AS Kanal 2 kirjades

sisalduvate sellekohaste kinnitustega (III kd lk 152,154). Ringkonnakohus ei pea

nimetatud

kinnituskirju

piisavaks

selleks,

et

tuvastada

kostja

poolt

dekodeerimiskaartide müümine ERR ja AS Kanal 2 nõusolekuta. Kaartide müümisest

pidid olema ERR ja AS Kanal 2 teadlikud ja asjas puuduvad tõendid selle kohta, et

nimetatud

televisiooniteenuse

osutajad

oleks

kunagi

nõudnud

kostjalt

dekodeerimiskaartide müümise lõpetamist. Dekodeerimiskaartide kasutamise keeldu

ERR-ga ja AS-ga Kanal 2 sõlmitud lepingud ei sätesta. Vastupidi, kostja ja ERR ning

kostja ja AS Kanal 2 vahel sõlmitud lepingutest nähtub, et kostjal on muu hulgas

õigused ja kohustused signaali krüpteerimiseks ning ta peab tarvitusele võtma

tehnilised meetmed krüpteeritud signaali vaatamise võimaldamiseks lõpptarbijale

(nimetatud ka tingimusliku juurdepääsu võimaldamise meetmeteks, mis tähendab

dekodeerimiskaarte). Sisult samasugused on ka teiste televisiooniteenuste osutajatega

sõlmitud lepingud. Eeltoodu tõttu on televisiooniteenuse osutajatel AutÕS § 102

lg-te 2 ja 3 järgi eelduslikult kohustus leppida signaali sisestamise riigis autoritega

kokku teoste edastamises satelliidi vahendusel. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid,

mis selle eelduse kehtivuse välistaks.

39. Euroopa Kohus on direktiivi 93/83/EMÜ art-t 2 tõlgendades Airfield'i otsuses

leidnud, et satelliittelevisiooni pakkuja on kohustatud omandama asjaomaste õiguste

omajatelt loa selleks, et osaleda teleprogrammide edastamises, välja arvatud juhul, kui

need õiguste omajad on asjaomase ringhäälinguorganisatsiooniga kokku leppinud, et

kaitstud teoseid võib üldsusele edastada ka selle satelliittelevisiooni pakkuja

vahendusel ning tingimusel, et viimati kirjeldatud juhul ei muuda nimetatud pakkuja

osalemine asjaomaseid teoseid kättesaadavaks uuele üldsusele.

40. Airfield'i otsuse p-s 76 märkis Euroopa Kohus, et televisiooniprogrammi edastamine

satelliidi kaudu televisiooniteenuse osutaja poolt direktiivi 93/83/EMÜ art 1 lg 2 lit a

11

mõttes ei välista, et ka teised ettevõtjad osalevad edastamises, muutes kaitstud

objektid kättesaadavaks laiemale üldsusele kui see, keda pidas silmas asjaomane

ringhäälinguorganisatsioon, so üldsusele, kellega teoste autorid ei arvestanud, kui nad

andsid nimetatud ringhäälinguorganisatsioonile loa kõnealuste teoste kasutamiseks,

millisel juhul ei hõlma sellele organisatsioonile antud luba eespool nimetatud

ettevõtjate osalemist. Airfield`i otsuse p 79 järgi on uue üldsuse näol tegemist

osalemisega, milleta ei oleks nimetatud abonentidel juurdepääsu levitatavatele

teostele, olgugi et nad asuvad levipiirkonnas; need isikud kuuluvad satelliittelevisiooni

pakkuja enda sihtrühma hulka ning nimetatud pakkuja teeb oma osaluse kaudu

satelliitsides

teosed

kättesaadavaks

üldsusele,

kes

lisandub

asjaomase

ringhäälinguorganisatsiooni sihtrühmaks olevale üldsusele.

41. AutÕS vastavaid sätteid tuleb tõlgendada vastavuses nende aluseks olevale direktiivile

Euroopa Kohtu antud tõlgendusega. Seega tuleb AutÕS § 102 ja § 13 lg 1 p 9

tõlgendada koostoimes selliselt, et kuigi primaarselt on televisiooniprogrammide

edastajaks televisiooniteenuse osutaja, on autorite nõusolek vajalik ka satelliiditeenuse

osutajale, kui ta teeb oma teenusega teleprogrammi kättesaadavaks laiemale üldsusele

kui see, mida pidasid silmas autorid ja televisiooniteenuse osutaja, kui nad sõlmisid

kokkuleppe teoste edastamise kohta.

42. See ei tähenda siiski seda, et autoritelt tuleb saada luba ja maksta neile tasu ükskõik

mil viisil teleprogrammi satelliidi kaudu edastamise eest, nagu maakohus sisuliselt

leidis. Autoritel ei ole õigus saada mitmekordselt tasu teose samale auditooriumile

edastamise eest nii televisiooniteenuse osutajalt kui ka satelliiditeenuse pakkujalt.

Selleks tuleb tuvastada uue üldsuse loomine satelliiditelevisiooniteenuse osutamisega.

Eestis uue üldsuse loomiseks ei piisa ainuüksi signaali krüpteerimisest ja

dekodeerimiskaartide müügist. Sellist seisukohta ei ole Euroopa Kohus avaldanud ja

see ei tulene ka ei autoriõiguse seadusest ega direktiivist 93/83/EMÜ.

43. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad asjas tõendid, mis võimaldaks teha järeldust, et

kostja loob uue üldsuse, kellega õiguste omajad või nende esindajad (kollektiivse

esindamise organisatsioon) ei arvestanud, kui andsid loa televisiooniteenuse

osutajatele teoste kasutamiseks. Kostja ja televisiooniteenuste osutajate vahel sõlmitud

lepingutest nähtuvad televisiooniteenuse osutajate kinnitused, et teoste satelliidi kaudu

edastamiseks Eesti Vabariigi territooriumil on olemas autorite nõusolek, neile on selle

eest tasu makstud ja kostjal ei ole autoritele tasu maksmise kohustust.

Televisiooniteenuste osutajad on soovinud signaali edastamist Eesti Vabariigi

territooriumil kostja pakutava satelliiditeenuse vahendusel. Puudub alus kahelda

selles, et neil oli sama soov ka siis, kui nad sõlmisid lepingud autoritega või neid

esindava organisatsiooniga. Autorite poolt televisiooniteenuste osutajatele antud

litsentsid näitavad, et sama oli ka autorite soov. Eesti Vabariigi territooriumile

satelliidiedastuse kaudu autorite teoste jõudmine ei ole midagi sellist, mida autorid

ette ei näinud ja millega arvestada ei saanud.

44. Uue üldsuse loomist ei tõenda asjaolu, et kostja pakub kanaleid n-ö pakettidena.

Samuti ei tõenda uue üldsuse loomist kostja koduleheküljel avaldatud teave (III kd

lk 156-159, 186-191), kostja põhikiri (III kd 161-163) ja majandusaasta aruanne (III

kd lk 164-186), nagu hageja leiab. Ringkonnakohus leiab, et uue üldsuse tekkimine ei

ole üldse võimalik Eesti telekanalite näol, mis sisalduvad kõigis kostja pakutavates

pakettides ning on ka muul viisil Eesti territooriumil kättesaadavad, sh osa neist ka

piiranguteta (tasuta).

45. AutÕS §-s 102 peetakse õhu, sh satelliidi kaudu edastamise all silmas programmide

esmaedastamist, mitte taasedastamist. Ka Euroopa Kohus ei ole pidanud satelliidi

kaudu televisiooniprogrammi edastamist taasedastamiseks viidatud direktiivi sätte

12

mõttes. Asjas puuduvad tõendid, mis võimaldaks pidada kostjat vaidlusaluste

televisiooniprogrammide esmaedastajaks.

46. Ringkonnakohus leiab, et kostjal ei ole vaja teleprogrammide signaali lõpptarbijale

kättesaadavaks tegemiseks autoritelt luba ja ta ei pea neile tasu maksma, kuna

teleprogrammide (ühtseks) edastajaks on televisiooniteenuse osutajad, kellel on

autoritega

sõlmitud

signaalide

katkematusse

sideahelasse

sisestamise

riigis

kokkulepped teoste edastamise kohta. Kostja on satelliidi kaudu edastamise teenust

võimaldav ettevõtja ja ta ei edasta ise programme autoriõiguse seaduse tähenduses.

Kostja osalemine teleprogrammi üldsusele edastamises piirdub üksnes niisuguste

abivahendite pakkumisega, mille eesmärk on edastamist võimaldada või teostada.

Kostja ei loo oma tegevusega uut üldsust ja autoritel ei ole õigus saada mitmekordselt

tasu teose samale auditooriumile edastamise eest nii televisiooniteenuse osutajalt kui

ka satelliiditeenuse pakkujalt. Kostja ei ole rikkunud AutÕS § 13 lg 1 p 9, § 13ˡ lg-t 4

ega § 14 lg-t 3. Seega jäävad rahuldamata nii hageja hoidumisnõue kui ka raha

saamise nõue. Kostja ei ole hageja arvel alusetult rikastunud ega talle kahju tekitanud.

47. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja teeb uue otsuse, millega jätab

hagi rahuldamata ning maakohtu otsus jääb muutmata üksnes hagejale enamtasutud

riigilõivu tagastamise osas, kannab TsMS § 162 lg 1 järgi kõik menetluskulud hageja,

kelle kahjuks otsus tehti.

48. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud

esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva

kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise

avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.

Hagihinna ja apellatsioonkaebuse hinna määramine

49. Maakohus määras ebaõigesti asja hinnaks 285 346,85 eurot. Kohus ei arvestanud

hagihinna määramisel kõiki hageja esitatud nõudeid. Hageja hoidumisnõude hind

tuleb TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi liita rahalise nõude hinnale. Hageja

arvestuste kohaselt on hoidumisnõude hind 211 053, 39 eurot (audiovisuaalsete teoste

litsentsitasu 117 251,29 eurot + muusikateoste ja kujutava kunsti teoste litsentsitasu

93 802,10 eurot). Kokku on hagihind seega 285 346,85 eurot + 211 053,39 eurot, so

496 400,24 eurot. Kostja hageja arvestusele vastuväiteid ei esitanud.

50. Apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud TsMS § 137 lg 4 järgi võeti otsuse

vaidlustamisel kaebuse hinna määramisel apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes arvesse

ka kõrvalnõuded. Seega tuleb kaebuse hinna määramisel arvesse võtta täies ulatuses

ka viivisenõue. Apellatsioonkaebuse hinnaks tuleb lugeda seega põhinõuete hind

496 400,24 eurot + viivisenõude hind maakohtu otsuse tegemise seisuga järgmise

arvestuse alusel: 2009.a eest viivis 6500,68 eurot, 2010.a eest 13 184,55 eurot, 2011.a

eest 18 575,33 eurot, 2012.a 87 päeva eest 5516,67 eurot, kokku viivis 43 777,23

eurot. Seega on apellatsioonkaebuse hind 540 177, 47 eurot.

Riigilõivu tagastamine

51. 28.05.2013 esitas kostja ringkonnakohtule taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel

enam tasutud riigilõivu tagastamiseks. 15.11.2013 esitas hageja taotluse hagi

esitamisel enam tasutud riigilõivu tagastamiseks. Taotluste põhjenduste kohaselt on

hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivu määrad

vastuolus põhiseadusega.

52. Käesolevas asjas on hagihind 496 400,24 eurot. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu

14.04.2011 11 184,53 eurot ja 09.09.2012 täiendavalt 4154,26 eurot. Vaidlustatud

13

maakohtu otsuse p-s 7 otsustas kohus tagastada hagejale enamtasutud riigilõiv

4154,26 eurot. Ringkonnakohus jätab selles osas maakohtu otsuse muutmata.

53. 26.04.2012 esitas kostja apellatsioonkaebuse, vaidlustades maakohtu otsuse täies

ulatuses. Kaebuse esitamisel tasus kostja 25.04.2012 11 184,53 eurot.

54. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 20.06.2012 otsusega

kohtuasjas nr 3-4-1-9-12 põhiseadusega vastuolus olevaks 01.01.2011 - 30.06.2012

kehtinud RLS § 57 lg 1 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle

447 381,53 euro kuni 511 293,18 eurot tuli tasuda riigilõivu 16 617,02 eurot.

Riigilõivu suuruse määramisel tuleb aluseks võtta kuni 31.12.2008 kehtinud

riigilõivuseaduse lisa 1 järgne riigilõivu määr. Hagihind 496 400,24 eurot vastab

7 766 975,90 kroonile, millelt tuli tasuda riigilõivu 135 750 krooni, so 8676,01 eurot.

Kuna hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu kokku 15 339,79, tuleb talle lisaks

maakohtu otsuses märgitule tagastada täiendavalt 2508,52 eurot, kokku 6662,78 eurot.

55. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 04.11.2013 otsusega

kohtuasjas nr 3-4-1-41-13 põhiseadusega vastuolus olevaks 01.01.2011-30.06.2012

kehtinud RLS § 57 lg 1 ja koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle

511 293,18

euro

kuni

575 204,93

eurot

tuli

hagiavalduse

(seega

ka

apellatsioonkaebuse) esitamisel tasuda riigilõivu 17 895,26 eurot. Riigilõivu suuruse

määramisel tuleb aluseks võtta kuni 31.12.2008 kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1

järgne riigilõivu määr. Apellatsioonkaebuse hind 540 177,47 eurot vastab

8 451 940,80 kroonile, millelt tuli tasuda riigilõivu 143 750 krooni, so 9187,30 eurot.

Kuna kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 11 184,53 eurot, tuleb talle

tagastada 1997,23 eurot.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ande Tänav