3-13-2372/20 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Raili Randlane

Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

27. veebruar 2014, Jõhvi

Kohtuasja number

3-13-2372

Kohtuasi

i kaebus Viru Vangla 19.08.2013

käskkirja nr 6-3/1098-D tühistamiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja: , esindaja

Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Agu Rillo

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 20.02.2014

RESOLUTSIOON

1. Jätta i kaebus täies ulatuses rahuldamata.

2. Jätta riigilõivu tasumisega kantud menetluskulu kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 31.03.2014.

Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17.07.2013 koostas Viru Vangla IV üksuse valvur Ivar Mai ettekande nr 2748 (tl 43) selle kohta,

et samal kuupäeval kella 11.45 paiku jalutamise lõppedes ja kambritesse tagasi saatmisel takistas

kinnipeetav enda läbiotsimist, hakkas kõrgendatud hääletooniga rääkima, kasutas

ebatsensuurseid sõnu ja kallutas end ähvardades tema poole. 25.05.2013 teatati ile

distsiplinaarmenetluse alustamisest (tl 44). 18.07.2013 ja 16.08.2013 koostas avalduse ja

taotlused (tl 12-13), milledes teatas, et pole nõus § 69 kohaldamisega enda suhtes, kirjeldas

17.07.2013 toimunut väites muuhulgas, et valvur üritas kindaid vahetamata katsuda tema

suguelundeid ja lisades, et rääkis ise korrektselt. 01.08.2013 protokolliti videosalvestise vaatamine

(tl 45) ning 16.08.2013 vormistati kohta distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 41-42).

19.08.2013 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-3/1098-D (tl 38-40), millega karistati kinnipeetav

i vangistusseaduse § 67 p-s 2 ja Viru Vangla kodukorra punktis 1.12.8 kehtestatule

tuginedes ebaviisaka käitumise eest kolmeks ööpäevaks ja vanglateenistuse ametniku töökohustuste

takistamise eest neljaks ööpäevaks kartserisse paigutamisega ja loeti ühtseks karistuseks seitsmeks

ööpäevaks kartserisse paigutamine katseajaga kuus kuud.

17.10.2013 vaideotsusega nr 6-12/244-2 (tl 36) jättis Viru Vangla käskkirja kehtetuks tunnistamise

nõudega vaide (tl 37) rahuldamata.

Veel on toimikusse esitatud väljavõte i distsiplinaarkaristuste loetelust (tl 80-81). Sellest

nähtub, et teda on varem korduvalt distsipliinirikkumiste ees, sealhulgas ka ebatsensuursete

väljendite kasutamise, solvamise ja ähvardamise eest karistatud ning kõik määratud karistused ei

olnud vaidlusaluse karistuse põhjustanud rikkumise ajal veel kustunud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 18.11.2013 koostas kaebaja esindaja kaebuse (tl 2-5), milles palutakse i

nimel tema distsiplinaarkorras karistamise kohta Viru Vanglas 19.08.2013 tehtud käskkirja

tühistamist. Kaebaja väidetel püüdis valvur Ivar Mai teostada tema läbiotsimist riide all tõmmates

püksivöö eemale ning katsuda suguelundeid nii, et kõrvalseisjatele olid need näha, Tema aga püüdis

kaitsta oma õigusi, pöörata valvuri tähelepanu põhiseaduses sätestatud keelu rikkumisele ja vältida

nakkusohtu ning käitus seejuures korrektselt. Ta leidis, et nakkusohtu ei saa käsitleda läbiotsimisega

kaasneva minimaalse ebamugavusena ja juhtis tähelepanu asjaolule, et teda karistati ilma kõiki

asjaolusid välja selgitamata ja vaatamata sellele, et osa valvuri etteheidetest ei leidnud

videosalvestise kontrollimisel kinnitust. Veel märkis kaebaja, et tema eesmärgiks polnud keelduda

läbiotsimisest, see teostatigi tema riideid katsudes, seda pole ta takistanud ning lisas, et valvur Ivar

Mai tegevuse peale on esitatud palju kaebusi.

21.01.2014 koostatud täienduses (tl 64-65) väitis kaebaja, et toimunu ajal oli läheduses ligikaudu 20

inimest, nimetas nende nimed ning selgitas, miks ta peab kohtule esitatud salvestist ilmtingimata

vaatama.

3. Viru Vangla vastuses (tl 34-35) paluti kaebust mitte rahuldada ja leiti, et kaebajat on karistatud

õiguspäraselt, käskkiri on antud volitusnormi piires, järgib vormi- ja menetlusnõudeid ning on

kaalutlusvigadeta. Seejuures märgiti, et videosalvestiselt nähtuvalt ei teostatud kaebaja suhtes

täielikku läbiotsimist, kolmandad isikud ei saanud näha tema suguelundeid, ta ise aga takistas

korduvalt läbiotsimise teostamist ega allunud visuaalselt selgesti arusaadavatele korraldustele

pöörduda näoga seina poole. Veel märgiti, et salvestiselt nähtuvat jalanõude valvuri poole viskamist

võib pidada ebaviisakaks käitumiseks kaebaja poolt, järsku enda poole pöördumist võis valvur

tajuda füüsiliselt enda poole kallutamisena ning lisati, et kuna keegi polnud pidevalt toimunu juures,

tuli otsus teha videosalvestise, valvuri ettekande ja kaebaja seletustest lähtuvalt.

4. Kohtuistungil jäid kaebaja, tema esindaja ja vastustaja esindaja kirjalikult esitatu juurde (tl 70-

72).

Kaebaja esindaja palus hüvitada riigilõivu tasumisega kantud 15 euro suuruse menetluskulu ning

juhtis tähelepanu asjaoludele, et valvur Ivar Mai ei valda piisavalt vene keelt, tema ettekanne on

kirjutatud teise isiku sõnade järgi, ta valetas selles nagu oleks kaebaja ennast tema poole kallutanud

ning on jätnud mulje endast kui provokaatorist. Peale videosalvestise vaatamist märkis ta, et sai

kinnituse samade kinnaste kasutamises nii jalanõude kui püksivöö kontrollimisel, kuid ei näinud, et

kaebaja oleks end valvuri poole kallutanud või, et tema suguelundid oleks teistele isikutele

nähtavad olnud.

Kaebaja ise väitis, et tavaliselt toimub läbiotsimine riiete kompamise teel, antud juhul aga tahtis

valvur pugeda tema pükstesse aluspükste kummi katsumise põhjendusega, kuid tema ei lubanud

seda. Ta möönis, et teda on ka varem distsiplinaarkorras karistatud, kuid väitis, et rikkumised ei

vasta tegelikkusele ja vaidlustamata jäid need vaid teadmatusest. Veel väitis ta, et puutus konkreetse

valvuriga kokku esimest korda, varem teda peale jalutuskäiku püksivöö vahelt läbi ei otsitud ning

lisas, et ei hakanud läbiotsimisele vastu, kuid ei nõustunud sellega, et taheti pugeda tema pükstesse,

sest selline läbiotsimine võib toimuda vaid eraldi ruumis.

Vastustaja esindaja selgitas, et läbiotsimisprotseduur toimub eelkõige läbi riiete kompamise teel,

kuid kuna püksivärvel on üks keelatud esemete peitmise koht, on elementaarne, et sealt lastakse

sõrmedega läbi. Ta leidis, et tunnistaja sai vähemalt kohtus nimetatud ebatsensuursetest sõnadest

vene keeles aru ning märkis, et temal pole kahtlust nende kasutamises, ametniku töö takistamine

aga nähtub videost igal juhul.

Tunnistaja Ivar Mai ütles, et pani käed kaebaja püksikummi vahele, eesmärgiga libistada need

mööda kummi ümber tema vöökoha. See ärritas kaebajat, ta keeldus sellest, keeras ümber ja hakkas

vene keeles rääkima. Kuna ta ise sellest keelest hästi aru ei saa, tõlkis teine valvur korraldused ära

ja aitas tõlkida ka ettekandesse pandud sõnad. Kaebaja poolt öeldud sõnade ebatsensuursetest sai ta

siiski aru, sest need on tüüpilised ja pidevalt kasutuses. Kuna neid öeldi valimatult, ei jäänud kõik

meelde ja praegu rohkem ei mäleta kui „suka“ ja „piderast“. Seda, et juttu oleks olnud kinnastest

või teise kinnipeetava jalaseenest ta ei mäletanud, kuid jäi selle juurde, et kaebaja kallutas ennast

tema poole. Ta kinnitas, et kirjutas sel päeval sarnaseid ettekandeid ka teiste kinnipeetavate suhtes

ning möönis, et tema enda suhtes esitati palju kaebusi.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Käesolevas asjas vajavad lahendust küsimused, kas kaebaja tegevust läbiotsimisel on võimalik

tõlgendada vanglateenistuse ametniku töökohustusi takistamise ja ebaviisaka käitumisena ning kui

jah, siis kas selle eest määratud karistused on vastavuses rikkumiste asjaolude, raskuse ja kaebaja

isikuga.

6. Isikute läbiotsimisega seonduv on reguleeritud vangistusseaduse §-s 68. Selle lõikes üks sätestatu

kohaselt on kinnipeetavaga samast soost vanglateenistuse ametnikel õigus teostada kinnipeetava

läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Vastav täpsem kord sisaldub justiitsministri

05.09.2011 määruses nr 44. Selle § 31 lg-s 1 on samuti kehtestatud, et vanglateenistuse ametnikul

on õigus vanglas viibiv isik koos asjadega läbi otsida. Sama paragrahvi punktis viis on kehtestatud

üksnes, et läbiotsimise tõhustamiseks võib kasutada metallidetektorit, riideid ja keha pealispinda

läbivalgustavat seadet ja muid tehnilisi vahendeid või sellekohase väljaõppe saanud teenistuskoera,

kuid seda, kuidas täpselt ja millises ulatuses läbiotsimist teostada, ei ole määruse andja kehtestanud.

Seega on tegemist protseduuriga, mille teostamise täpse viisi, ulatuse, kasutatavate abivahendite ja

muu sarnase määramisel on vanglateenistuse ametnikul väga ulatuslik kaalutlusruum.

Justiitsministri eelnimetatud määruse nr 44 § 32 punkt 5 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine

vanglasisesel saatmisel kohustuslik. Viru Vanglas viibivate kinnipeetavate elukorraldust reguleeriva

kodukorra punkt 4.6 näeb samuti ette, et kinnipeetav otsitakse läbi, kui ta väljub osakonnast või

siseneb sinna. Selleks on ta kohustatud seisma näoga seina poole ja asetama käed selleks ettenähtud

tähisele seinal või muule vanglateenistuse ametniku osutatud kohale, peopesad enda poole ning

vajaduse korral võidakse ta otsida läbi ka koos lahtiriietumisega.

Kaebaja suhtes toimunud tegevust kajastav videosalvestis kinnitab, et teda otsis läbi samast soost

vanglateenistuse ametnik, läbiotsimine piirdus keha kompamisega läbi riiete ning lahti ei pidanud ta

riietuma. Asjaolu, et seejuures püüdis vanglateenistuse ametnik kombata ka püksikummi ja keha

vahelist ala, ei ole võimalik käsitleda õigusvastase tegevusena. Oma tunnistuses põhjendas ametnik

vastavat tegevust väitega, et tegemist on kohaga, kuhu peidetakse keelatud esemeid. Salvestiselt

nähtuv ei viita vähimalgi määral sellele, et see tõi kaasa või üldse saanuks kaasa tuua näoga seina

poole seisva kaebaja intiimsete kehapiirkondade paljastumise kõrvalistele isikutele. Niisugune

olukorra tekkimine saanuks võimalik olla vaid juhul, kui valvur oleks kaebajal püksid päris alla

tõmmanud, sellise kavatsuse olemasolu aga kohtule esitatu ei kinnita. Salvestiselt nähtuv ei kinnita

ka seda, et valvur puudutas või kavatses puudutada teiste kinnipeetavate läbiotsimisel kasutatud

kinnastega kaebaja suguelundeid.

7. Vangistusseaduse § 67 p-de 1 ja 2 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud

täitma vanglas kehtivaid sisekorraeeskirju, alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele ning

mitte takistama neid kohustuste täitmisel. Mitteallumine saab olla õigustatud ainult juhul, kui

kinnipeetavale antud korraldus vastab ilmselgelt haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2 loetletud

tühise haldusakti tunnustele või on tema suhtes sooritatav toiming ilmselgelt vastuolus kehtivate

õigusaktidega. Kinnipeetava teistsugune arusaam oma kohustustest ja sellega seotud arvamus

korralduse või toimingu õiguspärasusest ei anna talle õigust keelduda vanglateenistuse ametniku

korraldust täitmast ega takistada tema seaduslikku tegevust. Niisugust seisukohta on kinnipeetavale

antavate korralduste suhtes väljendanud Riigikohtu halduskolleegium ühemõtteliselt oma lahendites

nr 3-3-1-103-06 ja 3-3-1-44-12 ja see on kohaldatav ka vaidlustatud käskkirja põhjustanud toimingu

puhul. Sellest tulenevalt on jalutuskäiguga seotud vanglasisesele saatmisele järgnenud kohustusliku

läbiotsimise takistamine kinnipeetava poolt vaieldamatult käsitletav vanglaametniku kohustuste

täitmise takistamisena ning seda olenemata neist põhjustest, miks kinnipeetav ise läbiotsimist või

selleks valitud viisi ja ulatust õigeks ei pea, missuguseid tingimusi ta seejuures ametnikule esitada

soovib ning kas ja millises ulatuses õnnestub ametnikul oma kohustused täita.

8. Kinnipeetava kohustusi teiste vanglas viibivate isikutega suhtlemisel reguleerib Viru Vangla

kodukorra punkt 1.12.8. Selle kohaselt on kinnipeetavatel keelatud käituda ebaviisakalt ning

kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid

või žargooni.

Vaidluse põhjuseks olevas distsiplinaarkaristuse käskkirjas on märgitud, et kaebaja ütles teda läbi

otsinud vanglaametnikule „sa ei näpi mind, kui näpid või puutud mind pükste vöö vahelt, siis ma

löön sind hoiatamata ning kui vaja võid ka minult hoopis suhu võtta“. Täpselt sama lause on kirjas

ka distsiplinaarmenetluse algatamise põhjustanud valvur Ivar Mai ettekandes. Täiendavalt on

ametnik selles kirjutanud veel, et kinnipeetav hakkas järgnevas vestluses kasutama ebatsensuurseid

sõnu, kallutas end rindkerega ähvardavalt tema suunas ning ta tundis enda antud olukorras

ohustatuna. Kaebaja ise eitab kõike seda ning väidab, et käitus viisakalt ega tunnista valvuri poole

kallutamist. Kallutamist pole videosalvestise vaatamisel märganud ka distsiplinaarmenetlust läbi

viinud inspektor-kontaktisik, kuid kinnipeetava oleku hindas ta sellele vaatamata ärritunuks. Selle

hinnanguga tuleb nõustuda. Salvestiselt nähtub selgelt, kuidas kaebaja ennast läbiotsimise ajal

mitmel korral järsult valvuri suunas ümber pöörab ning vanglateenistuse ametnikega vesteldes

kätega vehkleb, hõlmad laiali tõmbab ja seejuures oma keha ka nii ette kui taha kõigutab. Nende

liigutuste tähenduse hindamine on iga konkreetse isiku tunnetamise küsimus ning salvestise hilisem

vaatamine teise isiku poolt ei pruugi viia samale tulemusele kui vastava tegevuse vahetu tajumine

kohe selle juures. Tunnetamise küsimus on ka see, mida täpselt pidada ebaviisakaks käitumiseks ja

ebatsensuurseteks või ähvardavateks väljenditeks. On selge, et paljud kinnipeetavate igapäevases

venekeelses kõnes kasutatavatest ebatsensuursetest väljenditest on teada ja arusaadavad ka seda

keelt täielikult mittemõistvatele vanglateenistuse ametnikele. Seetõttu ei pruukinud puudulik vene

keele oskus takistada ettekande koostanud ametnikku mõistmast, et temale suunatud väljendid olid

ebatsensuursed ja ähvardavad. Ivar Mai kinnitas kohtus, et sai talle öeldud sõnade ebatsensuursusest

aru väites, et need on tüüpilised ja pidevas kasutuses ning nimetas konkreetselt ära väljendid „suka“

ja „piderast“. Viimatinimetatu on sarnane eesti keeles kasutatava samasisulise väljendiga ega vaja

seetõttu mõistmiseks üldse erilist keeleoskust. Vaieldamatult saab seda ametikohustusi täitva

vanglateenistuse ametniku suhtes öelduna ebatsensuurseks pidada. Ebatsensuursetena on käsitletav

ka ettekandesse kirjutatud lause ja teine tunnistaja poolt ära nimetatud väljend. Seejuures ei saa

omada olulist tähendust kas ametnik sai kõigist talle öeldud väljenditest aru iseseisvalt või vajas

nende tõlkimisel ja täpsel kirja panemisel teiste isikute abi ning kas ta pani kõik talle öeldud

ebatsensuursed väljendid ettekandesse kirja. Samuti ei saa tähendust omada ega kaebaja vastutust

välistada see, et teine rikkumise juures olnud ametnik ei ole omapoolse ettekande kirjutamist

vajalikuks pidanud ning temalt ei ole toimunuga seoses seletust võetud.

Vaidlusaluses käskkirjas on põhjendatud, miks puudub alus ettekande õigsuses kahtlemiseks. Kuna

selle koostaja kinnitas kohtus vande all tunnistust andes kirjapandu õigsust, puudub vastav tõsiselt

võetav alus ka kohtul. Kaebaja väitis kohtuistungil ise, et polnud varem selle valvuriga vahetult

kokku puutunud. Seega ei saanud neil olla tagakiusamist põhjustada võivat omavahelist vaenu. Suur

hulk väidetavalt samal kuupäeval teiste kinnipeetavate suhtes koostatud sarnaseid ettekandeid ning

valvuri peale esitatud kaebuste rohkus ei saa kuidagi tõendada kaebajale esitatud süüdistuse

alusetust. Pigem näitab see, et konkreetne vanglateenistuse ametnik on püüdnud oma kohustusi täita

teistmoodi hoolsusega, kui seda varem tehti ning pälvinud sellega kinnipeetavate pahameele. Ka

kaebaja vaidlusalune käitumine viitab just niisugusele olukorrale. Tema jätkuv toimunu eitamine on

aga põhjendatav sooviga vabaneda karistusega kaasnevates ebameeldivates tagajärgedest.

9. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus,

mille puhul on haldusorganil õigus kaaluda selle üle, kas üldse karistada distsipliinirikkumise toime

pannud isikut ning milline konkreetne karistus valida. Kohtu volitused on niisuguste otsuste puhul

piiratud. Ta saab halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 3 tulenevalt hinnata vaid seda, kas

langetatud otsustuse õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse

üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid tal ei ole võimalik hinnata otsuse sisulist otstarbekust ega

teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest.

Haldusakti õiguspärasuse eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse §-s 54 ja nõuavad, et see

oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele.

Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluste materjalidest nähtuvalt on kaebaja puhul järgitud

kõik vangistusseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded. Teda on teavitatud menetluse

algatamisest ning antud võimalus selle ajal ennast seletuste abil kaitsta. Menetluste käik on

protokollitud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ §

97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt. Karistus on määratud sama sisekorraeeskirja § 17 sätestatud

pädevuse ja seaduses ettenähtud tähtaja piires. Seejuures on piisava ulatusega käsitletud nii süüteo

asjaolusid, selle toime pannud kinnipeetava seisukohti kui seda, miks üldse on vaja teda karistada

ning millest on karistuse valikul lähtutud. Halduskohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse

alusel kohaldatud karistuse sisulist otstarbekust, kuid vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 sätestatu lubab

selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise puhul kohaldada

kuni neljakümne viie ööpäevast kartserisse paigutamist. Seega saab rikkumise kogumi eest

mõistetud kokku seitsme ööpäeva pikkune karistus arvestada nii kaebaja varasemat korduvat,

sealhulgas ka just ebaviisaka käitumisega seotud karistatust, kui vanglateenistuse ametniku

kohustuste täitmise takistamises seisnenud rikkumiste olulist tähendust vangla julgeolekule. Kuna

karistuse täitmisele pööramine lükati edasi, kaebaja pole enda kinnituse kohaselt karistust ära

kandnud ning talle määratud katseaeg on möödunud, ei saa olla tegemist ülemääraselt raske ega

ebaproportsionaalse karistusega. Miski kohtule esitatust ei tõenda ka seda, et distsiplinaarmenetluse

käigus oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid või põhiseadusest

tulenevaid õigusi ja üldisi põhimõtteid.

10. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ja kaebaja poolt tasutud 15 euro

suurune riigilõiv halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Viru

Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema

võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Raili Randlane