3-13-1772/36 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 27.02.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1772 Haldusasi

K. J. A. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 24.07.2013 ettekirjutuse nr 1.1-10/6631 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – K. J. A. Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 20.11.2013 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Halduskohtu 20.11.2013 kohtuotsus haldusasjas nr 3-13-1772 ning teha asjas uus otsus, millega jätta K. J. A. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 24.07.2013 ettekirjutuse nr 1.1-10/6631 tühistamiseks rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.03.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

3-13-1772 2(5) taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Tallinna Büroo määras 14.11.2011 otsusega nr 161229 K. J. A. seoses K. A. kasvatamisega perioodil 24.10.2011-23.04.2013 vanemahüvitise 278,02 eurot kuus.

2. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) koostas 24.07.2013 K. J. A. ettekirjutuse nr 1.1- 10/6631, kohustades isikut talle ilma õigusliku aluseta makstud vanemahüvitis 60,21 eurot tagasi maksma SKA-le hiljemalt ühe kuu jooksul ettekirjutuse kättesaamisest. 1) Vanema hüvitise seaduse (VHS) § 3 lg 7 kohaselt, kui hüvitise saaja teenib hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu), võrdub hüvitise suurus hüvitise ja hüvitise määra ületava tuluosa summa ning arvu 1,2 jagatisega, millest lahutatakse hüvitise määra ületav tuluosa. 2) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.05.2013 otsusega kohtuasjas nr 3-4-1-7-13 tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks VHS § 3 lg 7 esimene lause osas, mille alusel vähendatakse isiku saadavat vanemahüvitist sedavõrd, et tema kogusissetulek kujuneb väiksemaks kui talle algselt määratud vanemahüvitis. 3) Riigikohtu lahendist tulenevalt ei ole põhiseadusevastane ja kehtetu VHS § 3 lõike 7 esimeses lauses sätestatud valem kogu ulatuses ega kõikidel vanemahüvitise ümberarvutamise juhtudel. Riigikohtu lahend laieneb juhtumitele, kui hüvitise saaja kogusissetulek, s.o VHS §

3 lg 7 alusel ümberarvutatud vanemahüvitis ja juurde teenitud tulu summa on väiksem kui isikule algselt määratud vanemahüvitis. Hüvitise määr 2013. aastal oli 290 eurot. OÜ Kemox maksis K. J. A. tulult sotsiaalmaksu 2013. a jaanuaris 154,87 eurot, mille alusel arvutatud tulu VHS § 3 lg 7 mõistes on 469,30 eurot, mis ületas hüvitise määra. OÜ Kemox 06.06.013 tõendist sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise kohta nähtub, et K. J. A. maksti 07.01.2013 tulu 2012. a detsembrikuu eest ja 23.01.2013 maksti tulu jaanuarikuu eest. 23.01.2013 lõpetati tööleping poolte kokkuleppel. K. J. A. sai tulu hüvitise maksmise kalendrikuul. K. J. A. kogusissetulek 2013. a jaanuaris on suurem kui algselt määratud vanemahüvitis. Seetõttu oli K. J.

A. õigus VHS § 3 lg 7 alusel saada hüvitist 2013. a jaanuarikuus 201,80 eurot ja talle on vanemahüvitist arvestatud enam 76,22 eurot ning enam makstud 60,21 eurot (märgitud summast arvestati väljamaksmisel maha tulumaks).

3. K. J. A. esitas 23.08.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 24.07.2013 ettekirjutuse nr 1.1-10/6631 tühistamiseks. Kaebaja sai jaanuarikuus kätte nii detsembrikui ka jaanuarikuu palga koos lõpparvega. SKA poolt esitatud nõue 60,21 euro tagasimaksmiseks on ebaõiglane, kuna sellisel juhul tegi kaebaja enamus aega jaanuaris tasuta tööd.

4. SKA palus 17.09.2013 vastuses jätta kaebus rahuldamata ja kordas haldusaktis märgitut.

K. J. A. sai hüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ja tema puhul puuduvad VHS § 3 lg-s 71 loetletud hüvitise vähendamist välistavad asjaolud, mistõttu kuulub temale 2013. a jaanuarikuu eest arvestatud vanemahüvitis ümberarvutamisele kooskõlas VHS § 3 lg-ga 7 ja ümberarvutatud hüvitise summa on:

[278,02+(469,30-290)] : 1,2 – (469,30-290) = 201,80 eurot kuus.

3-13-1772 3(5)

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 20.11.2013 otsusega kaebuse ja tühistas Sotsiaalkindlustusameti 24.07.2013 ettekirjutuse nr 1.1-10/6631. 1) Tartu Ringkonnakohus leidis 10.05.2006 otsuses asjas nr 3-05-483, et VHS § 3 lg 7 esimeses lauses kasutatud sõna „teenib“ all tuleb mõista hüvitise maksmise kuul teenitud, mitte väljamakstud summasid. Samuti märkis ringkonnakohus, et seadusandja on VHS § 3 lg 7 esimeses lauses pidanud silmas olukorda, kus vanemahüvitist saav isik saab samaaegselt ka sama perioodi eest hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Sellisel juhul on õigustatud hüvitise suuruse rakendamine VHS § 3 lg 7 esimese lause kohaselt. Ka Tallinna Ringkonnakohus sedastas 14.05.2007 otsuses nr 3-06-1453 (p 7), et VHS § 3 lg 7 eesmärgiks on välistada hüvitise saaja poolt kalendrikuul, mille eest hüvitist makstakse, hüvitise määrast suurema tulu teenimine, mis tähendab, et hüvitise vähendamise üheks tingimuseks on, et isik töötab kalendrikuul, mille eest hüvitist makstakse. Viidatud kohtulahendite tegemise ajal kehtinud VHS § 3 lg 7 sõnastus on võrreldes kehtiva VHS § 3 lg-ga 7 mõneti muutunud ja sõna „teenib“ asendati sõnaga „saab“, kuid see muudatus viidi sisse üksnes terminite ühtlustamiseks. 2) Kaebaja tööandja poolt esitatud tõendist (sotsiaalmaksuga maksustava tulu saamise kohta, tl 34) nähtub, et kaebajale on 07.01.2013 välja makstud töötasu 2012. a detsembrikuu eest summas 173,73 eurot. 23.01.2013 on kaebajale välja makstud tasu 01.01.2013 – 23.01.2013 eest summas 295,57 eurot. Kaebajale tööandja poolt 07.01.2013 makstud summa 173,73 eurot oli kaebaja detsembrikuu töötasu. Tulenevalt sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 9 lg 1 p-st 4 tuli kaebaja tööandjal selle eest sotsiaalmaksu maksta 2013. a jaanuarikuus. Arvestades, et VHS §

3 lg-s 7 sätestatud tulu all on mõeldud hüvitise kuul teenitud tulu ning vanemahüvitis makstakse välja igas kuus eelmise kalendrikuu eest (VHS § 4 lg 6 ls 2) ning et kaebaja sai 2013. a jaanuarikuus kätte 2012. a detsembrikuus teenitud töötasu, siis tuleb kaebaja detsembrikuu töötasu summas 173,73 eurot arvestada 2012. a detsembrikuu sotsiaalmaksuga maksustatavate tulude hulka. 2013. a jaanuarikuu töötasult (295,57 eurot) tulnuks kaebaja tööandjal tasuda sotsiaalmaksu veebruarikuus (sotsiaalmaksuseaduse § 9 lg 1 p 4). Kuna VHS § 3 lg 7 kohaselt tuleb seda tulu arvestada nagunii kaebaja 2013. a jaanuarikuu sotsiaalmaksuga maksustavate tulude hulka, siis ei mõjuta kaebaja tööandja poolt sotsiaalmaksu tegelik maksmise aeg asja sisuliselt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. SKA esitas 16.12.2013 apellatsioonkaebuse halduskohtu 20.11.2013 otsuse tühistamiseks. 1) SKA ei ole tõlgendanud VHS § 3 lg-d 7 valesti. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et VHS 01.09.2007 jõustunud muudatuse puhul on tegemist ainult sõnade asendamisega ja seetõttu on varasem kohtupraktika jätkuvalt kohaldatav. VHS § 1 kohaselt on seaduse eesmärk säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu ning sama seaduse § 3 lg 1 määratleb arvutusperioodiks kalendrikuu. Juhul, kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, kuulub makstav hüvitis ümberarvutamisele kooskõlas VHS § 3 lg-ga 7, mille kohaselt võrdub hüvitise suurus hüvitise ja hüvitise määra ületava tuluosa summa ning arvu 1,2 jagatisega. Seega seadusest tulenevalt ei ole oluline, millal tulu teeniti või millise perioodi eest seda maksti, vaid lähtuda tuleb kalendrikuust, millal rahalised vahendid jõudsid isiku käsutusse, st kalendrikuust, millal on deklareeritud sotsiaalmaks. 2) VHS § 3 lg-s 71 loetletud erandid ei ole käesolevas asjas rakendatavad. VHS muutmise seaduse eelnõu 1085 SE § 1 p-s 11 selgitatakse VHS § 3 lg-s 7 sõna „teenib“ asendamist sõ-

3-13-1772 4(5) naga „saab“ järgmiselt: „...Õigusselguse huvides asendatakse seaduse § 3 lõikes 7 sõna „teenib“ sõnaga „saab“. Vanemahüvitise maksmise eesmärgiks ei ole isiku sissetulekute suurendamine, vaid eelmise aasta keskmise sissetuleku säilitamine. Kui hüvitisesaajal tekivad muud sissetulekud, siis võetakse need hüvitise maksmisel arvesse. Vanemahüvitise maksmise ajal saadav sotsiaalmaksuga maksustatav tulu (eelnõuga täpsustatakse, et ka mõnest teisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või Šveitsist kui Eestis saadud tulu) võib olla saadud eelneval perioodil töötamise eest (erisused on reguleeritud punktis 12). Hüvitise vähendamine on põhjendatud sellega, et isikul on olemas sissetulek ja saamatajäänud tulu ei pea riigieelarvest täies ulatuses kompenseerima. ...“ Samale seisukohale nii seletuskirjas toodu kui ka VHS § 3 lg 7 tõlgendamise osas on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus 13.03.2012 lahendis asjas nr 3-11-1441.

7. K. J. A. nõustub 20.11.2013 halduskohtu otsusega, millega tühistati vaidlustatud ettekirjutus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb tühistada ning uue otsusega kaebus rahuldamata jätta. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud VHS § 3 lg 7 esimest lauset ning vaidluse lahendus pole seetõttu õige.

9. VHS § 3 lg 7 1. lause kehtis 2013 jaanuaris järgmises redaktsioonis: „Kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (sealhulgas teisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või Šveitsi Konföderatsioonist), välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu (edaspidi tulu), võrdub hüvitise suurus hüvitise ja hüvitise määra ületava tuluosa summa ning arvu 1,2 jagatisega, millest lahutatakse hüvitise määra ületav tuluosa.“

10. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.05.2013 otsusega nr 3-4-1-7-13 tunnistati põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 esimene lause osas, mille alusel vähendatakse isiku saadavat vanemahüvitist sedavõrd, et tema kogusissetulek kujuneb väiksemaks kui talle algselt määratud vanemahüvitis.

11. Vastustajal on õigus, et VHS § 3 lg 7 esimeses lauses viidatud valemi rakendamine kaebaja suhtes oli võimalik, sest tema jaanuarikuu kogusissetulek – valemi järgi kindlaks tehtud hüvitis (201,80 eurot) ja jaanuaris saadud palga (469,30 eurot) summa – ei kujunenud väiksemaks kui talle algselt määratud vanemahüvitis (278,02 eurot). Samuti on vastustajal õigus, et halduskohtu otsuses viidatud kohtupraktika ei ole 2013. a jaanuaris kehtinud VHS § 3 lg 7

1. lause rakendamisel asjakohane, sest normi tekstis oli asendatud sõna „teenib“ sõnaga „saab“ ja tegemist ei olnud pelgalt terminite ühtlustamisega. Viidatud normi muudatused jõustusid 01.09.2007 ning VHS muutmise seaduse seaduseelnõu nr 1075 seletuskirjast aadressil http://www.riigikogu.ee/?op=emsplain2&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=07 0430026 selgub, et muudatus tehti õigusselguse huvides ja sellega sooviti rõhutada asjaolu, et arvesse võetakse konkreetsel hüvitise maksmise kuul saadud sissetulekud ning tulu teenimise aeg tuleb jätta tähelepanuta. Seadusandja seda eesmärki kinnitab ka asjaolu, et seadust täiendati loeteluga juhtudest, mil konkreetsel kuul saadud tulu hüvitise vähendamist kaasa ei too (VHS § 3 lg 71).

12. Eeltoodust tulenevalt on SKA kohaldanud VHS § 3 lg 7 esimest lauset õigesti ning ettekirjutus 2013 jaanuaris enamsaadud hüvitise tagasimaksmiseks õiguspärane. Kaebaja on leidnud, et ettekirjutuse täitmise korral oleks ta jaanuaris töötanud tasuta. Ringkonnakohus mär-

3-13-1772 5(5) gib, et tegemist on siiski hüvitise vähendamisega ja viitab siinkohal Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.05.2013 otsuse nr 3-4-1-7-13 p-le 50, milles Riigikohus tõdes: „Vanemahüvitis on ette nähtud eelkõige selleks, et vanemal oleks võimalik tegeleda lapse kasvatamisega. Põhiseaduslikult ei ole nõutav, et riik peab maksma töötavale (sotsiaalmaksuga maksustatav tulu on üldiselt töine tulu) vanemale sama suurt vanemahüvitist (lapsele pühendumist soodustavat toetust) kui vanemale, kes ei tööta ja on eelduslikult täielikult lapse kasvatamisele keskendunud. Järelikult võib toetust vähendada. Arvestades seda, et tegemist on sotsiaalpoliitika valdkonnaga, kus riik on endale ise ülesande võtnud, ei ole põhiseaduslikult nõutav, et lisatulu saavale ja eelduslikult vähem lapsekasvatamisele pühenduvale isikule peaks kokkuvõttes olema tagatud suurem sissetulek.“

13. Kuna menetlusosalised pole kummaski kohtuastmes menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe