3-10-2802/69 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S E E S T I V A B A R I IG I N IM E L

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Madis Ernits, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 27.02.2014.a, Tartu Haldusasja number 3-10-2802 Haldusasi E.P. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 08.09.2009.a otsuse nr 00107K ja 07.05.2010.a otsuse (kirja) nr 12.TA28-2/12:2 tühistamise ning asja uueks läbivaatamiseks kohustamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 12.03.2013.a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus E.P. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja E.P. , esindaja Irina Mikson Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus ning tühistada Tartu Halduskohtu 12.03.2013. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega tühistada Sotsiaalkindlustusameti 08.09.2009. a otsus nr. 00107K ja 07.05.2010. a otsus nr. 12.TA28-2/12:2 ning kohustada Sotsiaalkindlustusametit E.P. taotluse uueks läbivaatamiseks.

2. Mõista Sotsiaalkindlustusametilt E.P. kasuks välja kantud menetluskulud summas 295 (kakssada ühekaskümmend viis) eurot ja 56 (viiskümmend kuus) senti.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o hiljemalt 31.03.2014.a (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet tegi 08.09.2009.a otsuse nr 00107K (tl 4-5) mitte määrata E.P. le kuriteoohvri riiklikku hüvitist. 23.08.2008.a löödi XXX omavahelise tüli käigus E.P. le kirvesilmaga vastu pead, tekitades talle eluohtliku tervisekahjustuse. Hüvitist ei määratud, kuna esines ohvriabi seaduse (OAS) § 16 lg 1 p-s 1 toodud hüvitise maksmist välistav asjaolu

- ohver on kuriteo toimepanemise või kahju tekkimise esile kutsunud või seda soodustanud oma tahtliku või kergemeelse käitumisega.

2. E.P. esitas 30.04.2010.a taotluse punktis 1 nimetatud otsuse ümbervaatamiseks seoses uute asjaolude ilmnemisega. Tartu Maakohtu 26.04.2010.a kohtuotsusega kriminaalasjas nr XXX (tl 8-9) tunnistati M.S. süüdi E.P. le raske tervisekahjustuse tekitamises (KarS § 118 p 1). Sotsiaalkindlustusamet keeldus 07.05.2010.a kirjaga nr 12.TA28-2/12:2 (tl 6-7) otsuse ümbervaatamisest, kuna kohtuotsuses ei ole välja toodud asjaolusid, mis tühistaksid hüvitise väljamaksmist välistavad asjaolud.

3. E.P. esitas halduskohtule kaebuse (tl 1-2), milles palus tühistada 08.09.2009.a otsuse nr 00107K ja 07.05.2010.a kirja nr 12.TA28-2/12:2 ning kohustada Sotsiaalkindlustusametit asja uuesti läbi vaatama. Sotsiaalkindlustusamet tugines kaebaja käitumise hindamisel eeluurimisasutuse tõendile ja kriminaalasja osalise lõpetamise määrusele, need dokumendid ei ole aga piisavaks tõendiks kaebaja tahtliku või kergemeelse käitumise kohta. Kaklus oli selleks ajaks, kui kaebajat kirvega rünnati, juba lõppenud.

4. Vastustaja palus oma vastuses (tl 102-104) jätta kaebus rahuldamata. Riikliku hüvitise maksmise otsustamisel hindab Sotsiaalkindlustusamet, mil määral lasub kuriteo toimepanemise vastutus ohvril, lähtudes kriminaalasja menetleja poolt antud andmetest. Kuriteo toimepanemisega seotud asjaoludele õigusliku hinnangu andmiseks puudub vastustajal pädevus. Eeluurimisasutuse 04.08.2009.a tõendil on välja toodud, et esinevad hüvitise maksmist välistavad asjaolud ning 27.05.2010.a jäi eeluurimisasutus samale seisukohale. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja otsused seaduslikud.

5. Kaebuse tähtaegsuse ja kaebetähtaja ennistamise küsimust lahendati Tartu Halduskohtu 17.11.2010.a määrusega (tl 22), Tartu Ringkonnakohtu 29.04.2011.a määrusega (tl 50-51), Tartu Halduskohtu 19.09.2011.a määrusega (tl 69-70) ja Tartu Ringkonnakohtu 28.12.2012.a määrusega (tl 92-94). Viimati nimetatud määrusega rahuldas ringkonnakohus kaebetähtaja ennistamise taotluse.

6. Tartu Halduskohtu 12.03.2013.a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Sotsiaalkindlustusameti 08.09.2009.a otsuse tühistamise nõude osas nõustus kohus vastustajaga, et kuriteo toimepanemisega seotud asjaoludele õigusliku hinnangu andmiseks puudub Sotsiaalkindlustusametil pädevus, mistõttu hüvitise määramisel võtab Sotsiaalkindlustusamet aluseks eeluurimisasutuse poolt koostatud tõendi. Lõuna Politseiprefektuuri 04.08.2009.a tõendi kohaselt kriminaalasjas nr XXX osales ohver, s.o E.P. kuriteo toimepanemises ja kutsus kahju tekke esile või soodustas seda oma tahtliku või kergemeelse käitumisega (tl 19-20). Seega on Sotsiaalkindlustusameti 08.09.2009 otsus nr 00107K õiguslikult põhjendatud ja selle tühistamiseks puudub alus.

Sotsiaalkindlustusameti 07.05.2010.a kirja tühistamise (menetluse uuendamiseks kohustamise) nõude osas leidis halduskohus, et puudusid haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s

44 sätestatud alused, mille ilmnemisel oleks haldusorgan pidanud menetluse uuendama. Vastustaja tegi täiendava järelpärimise uurimisasutusele ning Lõuna Politseiprefektuuri 27.05.2010.a vastusest (tl 16) nähtub, et ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, mis tingiksid 04.08.2009.a tõendis esitatud seisukohtade ümberhindamise vajaduse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. E.P. esitas apellatsioonkaebuse (tl 135-140), milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Alternatiivselt palus kaebaja tühistada halduskohtu otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja ei ole arvestanud kõiki asjaolusid). Apellatsioonkaebuse põhjendused olid järgmised.

Kaebaja roll kahju tekkimises ei ole tõendatud. Uurimisasutuse tõenditele kriminaalasjas nr XXX ei saa tugineda, kuna see kriminaalmenetlus on kaebaja suhtes lõpetatud. Halduskohus ei ole arvestanud sellega, et kriminaalasjas nr XXX (kohtuasi nr XXX ) mõistis kohus M.S. süüdi raske tervisekahjustuse tekitamises kaebajale.

Kaebajat ei saa käsitleda kuriteos süüdiolevana, kuna tema kohta ei ole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust. Kaebaja suhtes algatatud kriminaalasjad on lõpetatud. Puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja on kuriteo toimepanemise või kahju tekke kutsunud esile või seda soodustanud oma tahtliku või kergemeelse käitumisega. Lõuna Prefektuuri 04.08.2009.a tõend ja 27.05.2010.a kiri on menetlejate arvamused, mis on vastuolus süütuse presumptsiooniga, kriminaalmenetluste lõpetamise määrustega ja M.S. süüdimõistmisega.

M.S. pani kaebaja suhtes kuriteo toime kaebaja kodus. Kaebaja tõrjus õigusvastast rünnet. M.S. suhtes ei ole tuvastatud karistust kergendavaid asjaolusid, sh seda, et süütegu oleks toime pandud õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul (KarS §

57 p 6). Kaebaja on kannatanu, mitte kuriteost osavõtja.

Lõuna Prefektuuri 04.08.2009.a tõendil puudub selgitus, millega on tõendatud kaebaja osalus kuriteo toimepanemises või kahju tekkimises. Seetõttu on tõendis esitatud väited alusetud ja Sotsiaalkindlustusamet on ebaseaduslikult võtnud need ohvriabi hüvitise määramisest keeldumise aluseks.

Sotsiaalkindlustusamet oli kohustatud menetlust uuendama uute asjaolude ilmnemisel. Uueks asjaoluks oli M.S. suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumine 28.04.2010.a.

8. Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele (tl 147-149) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja rõhutas, et 08.09.2009.a otsuse (hüvitise maksmisest keeldumine) tegemisel tugines ta Lõuna Prefektuuri 04.08.2009.a tõendile ja 26.08.2009.a vastuskirjale. Kriminaalmenetluste lõpetamised toimusid enne nende dokumentide koostamist. Ka menetluse uuendamisest keeldumise otsustamisel tugines vastustaja uurimisasutuselt saadud andmetele, 27.05.2010.a kirjale. M.S. süüdimõistmine ei oma ohvriabi seaduse alusel hüvitise määramisel tähtsust. Samuti ei ole oluline, kas hüvitise taotleja on kriminaalkuriteos süüdi mõistetud. Eeluurimisasutuse tõendi aluseks võtmine hüvitise määramisel on seaduslik, kuna hüvitise maksmist välistavate asjaolude esinemist on õigus hinnata üksnes kriminaalasja uurimist teostaval ametnikul.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu 12.03.2013.a otsus tühistada. Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha E.P. kaebuses Sotsiaalkindlustusameti 08.09.2009. a otsuse nr. 00107K (I) ning seejärel 07.05.2010. a otsuse (kirja) nr. 12.TA28-2/12:2 tühistamise nõudes (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus kaebaja menetluskulude väljamõistmise taotluse (III). I

10. Sotsiaalkindlustusameti 08.09.2009. a otsusega jäeti kaebajale kuriteoohvri riiklik hüvitis OAS (kuni 31.12.2009 kehtinud redaktsioonis) § 16 lg 1 p 1 alusel määramata. Eelviidatud sättest tuleneb, et hüvitist ei maksta, kui ohver on kuriteo toimepanemise või kahju tekkimise esile kutsunud või seda soodustanud oma tahtliku või kergemeelse käitumisega.

Käesolevas kohtuasjas on vaidlus selle üle, kes ja mille alusel peab kindlaks tegema hüvitise maksmist välistavate asjaolude esinemise. Vastustaja leiab, et selle teeb kindlaks uurimisasutus ja vastustaja (Sotsiaalkindlustusamet) on üheselt seotud uurimisasutuse poolt välja antaval tõendil märgituga. Kaebaja poolt esitatud argumentidest tuleneb, et selle pidi kindlaks tegema vastustaja, kogudes vajadusel täiendavaid tõendeid ning arvestades kaebaja poolt välja toodud asjaoludega.

11. Vastustaja seisukoht tugineb OAS § 19 lg-tele 4 ja 5, mille kohaselt kehtestavad hüvitise taotlemiseks vajalike dokumentide loetelu sotsiaalning siseminister.

Sotsiaalministri 29.01.2004. a määruse nr. 10 "Kuriteoohvritele makstava riikliku hüvitise taotlemise vorm ja vajalike dokumentide loetelu" (RTL 2004, 16, 247, kuni 16.04.2010 kehtinud redaktsioonis) § 1 sätestab hüvitise taotlemiseks ja määramiseks vajalikud põhidokumendid, p 7 all on nimetatud kohtuotsus või eeluurimisasutuse tõend kuriteoga seotud asjaolude kohta. Sama määruse §-s 3, mis näeb ette haldusorgani (vaidlustatud otsuse tegemise ajal Pensioniameti, käesoleval ajal Sotsiaalkindlustusameti) poolt lisatavad andmed hüvitise määramiseks, ei ole nimetatud andmeid kuriteoga seotud asjaolude kohta.

Siseministri 03.02.2004. a määruse nr. 14 (RTL 2004, 16, 244, kuni 31.12.2010 kehtinud redaktsioonis) "Kuriteoohvritele riikliku hüvitise taotlemiseks vajalike eeluurimisasutuse poolt esitatavate andmete dokumendi vorm" § 2 lg 3 kohaselt vaatab eeluurimisasutuse tõendi koostamiseks õigustatud ametnik tõendi väljastamise avalduse läbi kümne kalendripäeva jooksul avalduse laekumise päevast arvates selleks ajaks kriminaalasjas kogutud materjalide ja tõendite põhjal. Sama määruse § 4 lg 4 kohaselt täidetakse tõendi neljanda osa "Lisateave hüvitise maksmist välistavate asjaolude kohta" lahtrid 1-6, kui esineb üks või mitu OAS §-s

16 toodud hüvitise maksmist välistavatest asjaoludest. Lahter 1 täidetakse, kui ohver osales kuriteo toimepanemises – tehakse märge "Jah" ning antakse lühike selgitus, millega see on tõendatud (p 1). Lahter 2 täidetakse, kui ohver või tema ülalpeetav on kuriteo toimepanemise või kahju tekke kutsunud esile või seda soodustanud oma tahtliku või kergemeelse käitumisega – tehakse märge "Jah" ning antakse lühike selgitus, millega see on tõendatud (p 2).

Ringkonnakohus möönab, et eeltoodust võiks järeldada, et hüvitise maksmisest keeldumise aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine on jäetud uurimisasutuse pädevusse ning vastustaja otsustus hüvitise maksmist välistavate asjaolude kindlakstegemisel on formaalne ja lähtub vaid uurimisasutuse antud teabest. Siiski ei saa ringkonnakohus vastustaja eeltoodud järeldusega nõustuda.

12. OAS võeti Riigikogu poolt vastu 17.12.2003 (RT I 2004, 2, 3) ning jõustus koos mõningatest sätetest tuleneva erandiga 01.02.2004. OAS-i eelnõu seletuskirjast selgitust OAS § 16 lg 1 p 1 rakendamise kohta ei leia, küll aga leidub vastav selgitus OAS §-ga 36 kehtetuks tunnistatud Kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmise seaduse (KRHMS) eelnõu seletuskirjas. KRHMS eelnõu seletuskirja (991 SE) kohaselt oli seaduse ülesandeks kuriteo läbi kannatada saanud isikute ohvristumise rahaliste tagajärgede leevendamine juhul, kui tekitatud kahjusid ei hüvitata kurjategija poolt ega muudest võimalikest allikatest (nt kindlustus). Hüvitist ei käsitatud tsiviilõigusliku kahjuhüvitisena, vaid sotsiaalõigusliku toetusena ehk sisuliselt viimase vahendina, mille arvel kannatanu saab vähemalt osaliselt oma kahjusid katta. Seetõttu ei seatud hüvitise maksmisel eesmärgiks kannatanule tekitatud kahjude täies ulatuses kompenseerimist, vaid ohvri ja tema perekonna materiaalse olukorra toetamise ja halvenemise vältimist. KRHMS sätestas OAS-iga analoogse hüvitise maksmist välistava asjaoluna selle, kui ohver on kuriteo toimepanemise või kahju tekke esile kutsunud või seda soodustanud oma tahtliku või kergemeelse käitumisega (KRHMS § 11 lg 1 p 2).

KRHMS eelnõu seletuskirja järgi on eelviidatud asjaoluga tegemist näiteks juhul, kui isik tapetakse hädakaitse piire ületades, tegu on ohvripoolse provokatsiooni või agressiooniga. Eelnõu seletuskirjas selgitatakse: „See tähendab, et hinnata tuleb seda, mil määral lasub kuriteo toimepanemise riisiko ohvril. Nt. ohver on oma ettevaatamatu käitumise tõttu asetanud ennast ohtlikku olukorda ja lisaks sellele ei suuda ta ära hoida selle ohu realiseerumist rünnaku näol. Taolises olukorras tuleb hinnata, kas ohvri käitumine võrreldes kuriteo asjaoludega on hüvitamise eesmärgi üles kaalunud või mitte. Igal konkreetsel juhul tuleb otsustada, kas ohver on vigastuste tekkeks loonud oma äärmiselt ettevaatamatu käitumisega olulise kaastingimuse, mis oleks võrdväärne teiste samalaadsete tingimustega teo arengus“ (lk 10).

KRHMS § 13 kohaselt otsustas hüvitise maksmise sotsiaalminister, kellel oli § 14 lg 4 kohaselt õigus nõuda hüvitise taotlejalt ning asjaomastelt asutustelt ja teistelt juriidilistelt isikutelt otsuse tegemiseks vajalikke lisadokumente. KRHMS § 16 lg 1 järgi võis sotsiaalminister hüvitise määramise maavõi linnakohtu otsuse tegemiseni edasi lükata. Samas ilmneb eelnõu seletuskirjast, et otsus ei olnud otseselt seotud kohtumenetluses tehtava lahendiga. Eelnõu seletuskirjas märgitakse: „Nagu näitab teiste riikide praktika, lähtutakse sageli kohtuotsusega tõendamist leidnud asjaoludest, kuid see pole kohustus ja jätab nii otsustajale suurema vabaduse õiglase otsuse tegemisel. Selline vabadus on põhjendatav näiteks olukorras, kus süüdistust seoses süütõendite vähesusega ei esitata“ (lk. 12). KRHMS §

18 lg 1 järgi pidi otsus hüvitise määramise või sellest keeldumise kohta tuginema seadusele ja olema põhjendatud. Eeltoodust võib järeldada, et KRHMS järgi oli hüvitise maksmist otsustav sotsiaalminister pädev hindama ka hüvitise maksmist välistavate asjaolude esinemist.

13. KRHMS muutmise seadusega (RT I 2001, 3, 8, jõustus 19.01.2001) muudeti §-i 13 selliselt, et hüvitise maksmise üle hakkas otsustama pensioniameti direktor. KRHMS § 14 lg

6 järgi pidi hüvitise taotleja näitama taotletava hüvitise suuruse meditsiinidokumentide, sissetulekut tõendavate dokumentide ning vägivallakuriteoga tekitatud otseseid kulusid tõendavate dokumentide alusel, samuti seoses sama kahjuga muudest allikatest saadud või saadavat hüvitist tõendavate dokumentide alusel. KRHMS § 14 lg 5 järgi kehtestas hüvitise taotlemiseks vajalike eeluurimisasutuse poolt esitatavate andmete dokumendi vormi siseminister. KRHMS muutmise seaduse eelnõu (589 SE) seletuskirjas selgitatakse, et kuna hüvitise taotlemiseks on vajalikud ka andmed kuriteo kohta, siis nende andmete jaoks vastava vormi kehtestamine on antud siseministri pädevusse (lk. 11). Ringkonnakohus märgib, et siseministri 05.03.2001. a määrusega nr. 55 kehtestatud „Kuriteoohvritele riikliku hüvitise taotlemiseks vajalike eeluurimisasutuse poolt esitatavate andmete dokumendi vormile“ kantav lisateave hüvitise maksmist välistavate asjaolude kohta ei erine oluliselt siseministri 03.02.2004. a määrusega nr. 14 kehtestatud vormile kantavatest andmetest. Samas sätestas muudetud KRHMS § 14 lg 7 Pensioniameti direktori õiguse nõuda hüvitise taotlejalt ning asjaomastelt asutustelt ja teistelt juriidilistelt isikutelt otsuse tegemiseks vajalikke lisadokumente. Ringkonnakohus leiab, et seega ei välistanud siseministri kehtestatud andmed kuriteo kohta pensioniameti direktori pädevust ega ka kohustust hinnata hüvitise maksmist välistavate asjaolude esinemist nii nagu seda oli teinud sotsiaalminister senises menetluses.

14. Ringkonnakohus leiab, et OAS jõustumine ei too kaasa olulisi muudatusi taotlust läbi vaatava haldusorgani (seekord Sotsiaalkindlustusameti) pädevuses. OAS eelnõu (146 SE) seletuskirjas selgitatakse, et võrreldes kehtiva kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmise seadusega laiendatakse hüvitist saavate subjektide ringi, eelnõu tagab ohvrile riiklikult korraldatud abi saamise, millega ennetatakse ohvri iseseisva toimetuleku halvenemist ja võimalikku töökaotust ning lisaks tagatakse eelnõuga raskete vägivallakuritegude ohvritele hüvitise maksmine senisest suuremas ulatuses ja kõrgemas määras (seletuskirja p-d 3.3 ja 6). Eelnõust ega seaduse tekstist ei ole võimalik järeldada, et OAS jõustumisega omandasid eeluurimisasutuse poolt Sotsiaalkindlustusametile esitatavad andmed varasemaga võrreldes otsuse tulemust lõplikult mõjutava, eelhaldusakti mõjuga võrreldava õigusjõu. Järeldus, et hüvitise maksmise välistamine on antud uurimisasutuse pädevusse, ei tulene sellest, et siseministri määrusega kinnitatud dokumendivormile on ette nähtud märkida, kas esinevad hüvitise maksmist välistavad asjaolud ning anda lühike selgitus, millega see on tõendatud. Tegemist on uurimisasutuse poolt haldusorganile antavate andmetega, millest haldusorgan saab lähtuda asjaolude kindlakstegemisel. See ei vabasta aga haldusorganit kohustusest välja selgitada asjaolud, sh vajadusel nõuda uurimisasutuselt täiendavat teavet, hinnata tõendeid kogumis ja teha põhjendatud otsus.

15. OAS § 16 lg 1 p 1 kohaldamine eeldab hinnangu andmist isiku tegevusele - kas ohver on oma käitumisega esile kutsunud või soodustanud kuriteo toimepanemise või kahju tekkimise ning kas see käitumine oli tahtlik või kergemeelne. Seejuures ei oodata vastustajalt karistusõigusliku hinnangu andmist hüvitise taotleja käitumisele. Hüvitise maksmise otsustamisel ei otsusta Sotsiaalkindlustusamet selle üle, kas kannatanu (hüvitise taotleja) pani toime süüteo, vaid selgitab välja, milline oli kannatanu osa kahju tekkimises ning kas see kaalub üles hüvitise maksmise eesmärgi. Sellist kaalumist ei saa läbi viia eeluurimisasutus. Kui kannatanu osa kahju tekkimises on tõendatud ning piisavalt suur, kaalumaks üles hüvitise maksmise eesmärki, siis hüvitist ei maksta. Seetõttu ei ole oluline, kas kaebaja (kannatanu) on süüdi tunnistatud, kas tema käitumise (tema poolt toime pandud teo) osas on algatatud kriminaalmenetlus või millega see kriminaalmenetlus on lõppenud. OAS § 16 lg 1 p 1 kohaldamisel omab tähtsust ohvri faktiline käitumine. Faktilised asjaolud esitab vastustajale uurimisasutus. Uurimisasutus esitab ka oma järelduse, kas tema hinnangul on tegemist hüvitise maksmist välistavate asjaoludega OAS § 16 tähenduses. Kuid lõpliku hinnangu saab asjaoludele anda ainult hüvitise maksmise otsustaja ehk Sotsiaalkindlustusamet. On võimalik, et vastustaja jõuab uurimisasutusega samale järeldusele, kuid vastustaja peab oma järelduse ise tegema ja seda põhjendama. Vastasel juhul on tegemist põhjendusteta haldusaktiga. Viitamine eeluurimisasutuse tõendile või kriminaalasja materjalidele ei võta haldusorganilt kohustust oma otsust nõuetekohaselt põhjendada.

16. Praegusel juhul ei olnud 08.09.2009.a otsuse tegemisel vastustajale isegi teada, milline oli kaebaja käitumine. Vastustaja tugines uurimisasutuse tõendile (tl 105-107), millel kaebaja käitumist kirjeldatud ei ole, ja uurimisasutuse lühikesele kirjale (tl 108), milles üksnes kinnitatakse varasema seisukoha juurde jäämist. 08.09.2009.a otsuses puuduvad igasugused sisulised põhjendused OAS § 16 lg 1 p 1 kohaldamise kohta. Samuti ei selgu 08.09.2009.a otsusest, milline OAS § 16 lg 1 p-s 1 sisalduvatest alternatiividest (või milline nende kombinatsioon) oli hüvitise maksmata jätmise õiguslikuks aluseks - kas kaebaja haldusorgani hinnangul kutsus oma käitumisega esile kuriteo toimepanemise või soodustas kuriteo toimepanemist või kutsus esile kahju tekkimise või soodustas seda. Ka ei saa otsusest teada, kas kaebaja käitumine oli haldusorgani arvates tahtlik või kergemeelne.

17. Ohvriabi seaduse eesmärk on võimaldada ohvril saada hüvitist olenemata sellest, kas kuriteo toime pannud isik on kindlaks tehtud või süüdi tunnistatud või kas tema käest on võimalik hüvitist välja nõuda. Praegusel juhul on kaebaja hüvitise saamise võimalusest ilma jäetud, kusjuures hüvitise maksmisest keelduti ilma igasuguste sisuliste põhjendusteta ning kaebajal puudub võimalus seda otsust vaidlustada: kontroll vastustaja otsuse üle oli formaalne ning uurimisasutuse tõend, millel vastustaja otsus põhineb, ei ole vaidlustatav. Nii tagastas Tartu Halduskohus 08.09.2010. a määrusega asjas nr. 3-10-2295 kaebaja kaebuse Lõuna Politseiprefektuuri Põlva politseijaoskonna 04.08.2009. a kriminaalasjas nr. XXX koostatud eeluurimisasutuse tõendi nr. LNA 10-20.17/26097 tühistamise nõudes halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Halduskohtu määrus on jõustunud.

18. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja olukorda ei muutnuks võimalus vaidlustada Lõuna Politseiprefektuuri 18.12.2008. a määrust kahtlustatava E.P. kriminaalasjas menetluse lõpetamise kohta (tl 111-114). Määruses põhjendatakse E.P. kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid järgmiselt: „Kõik tunnistajad tunnistasid, et E.P. ja L.S. vahel toimus midagi, kuid keegi ei näinud, kas ja kuidas E.P. lõi L.S. . L.S. tervisekahjustused võisid olla tekitatud E.P. poolt, kuid ta võis need tervisekahjustused saada ka mõned minutid varem M.R. korteris A.V. toimunud intsidendi käigus. Jääb kahtlus, et E.P. siiski pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, kuid see ei ole peale L.S. enese ütluste muude tõenditega kinnitust leidnud. KrMS § 7 (süütuse presumptsioon) lg 3 sätestab, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Seega tuleb kõik kahtlustused tõlgendada E.P. kasuks“ (tl 113).

Samasugusele seisukohale tuleb asuda ka Lõuna Politseiprefektuuri 11.12.2008. a kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruse (tl 28-30) vaidlustamise osas. Määruses tuvastatakse, et M.S. ja E.P. vahel toimus rüselus, mis kasvas üle kakluseks ning on alust arvata, et M.S. võis olla see, kes lõi esimesena E.P. d. Samas leitakse, et ei ole võimalik tuvastada, kes ründas esimesena ehk kelle käitumises on KarS § 121 järgi kvalifitseeritava süüteo tunnused ning süütuse presumptsioonist lähtudes kriminaalmenetlus isikute vahel toimunud kakluse faktis lõpetatakse. Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodud määruste tekstidest ei pidanud kaebaja aru saama ega järeldama enda osalust kuriteo toimepanemises või selle esilekutsumises ning võimalikku õiguste riivet seonduvalt eeluurimisasutuse poolt toimiku materjalide põhjal tulevikus koostatava tõendiga riikliku hüvitise taotlemist välistavate asjaolude kohta. Seetõttu ei saa ka eeldada, et kaebaja pidanuks oma õiguste tulevase võimaliku riive vältimiseks määrused Riigiprokuratuuris vaidlustama. Eeltoodust tuleneb, et kaebaja õiguste igakülgne kaitse tuleb tagada haldusmenetluses ning halduskohtumenetluses haldusorgani lõpliku otsuse kontrollimise kaudu.

19. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 ja 3 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Sotsiaalkindlustusameti 08.09.2009.a otsuses puuduvad põhjendused hüvitise maksmisest keeldumise kohta. Põhjenduste puudumise tõttu ei ole otsus kontrollitav. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus Sotsiaalkindlustusameti 08.09.2009.a otsuse ja kohustab Sotsiaalkindlustusametit E.P. taotlust uuesti lahendama.

II

20. Sotsiaalkindlustusameti 07.05.2010. a otsuses leitakse, et puudub alus 08.09.2009.a otsuse ümbervaatamiseks. Otsus on vormistatud kaebajale saadetud kirjana. Kohtupraktika kohaselt tuleb menetluse uuendamisest keeldumine vormistada haldusaktina (RKHKo 3-3-1-80-10, p 21). Kuigi vastustaja vormistas haldusakti ekslikult kirjana, ei võinud see rikkumine mõjutada asja otsustamist. Dokument vastab haldusaktile kehtestatud vorminõuetele (sh sisaldab põhjendusi), välja arvatud vaidlustamisviite osas. Vaidlustamisviite puudumise tõttu ennistati kaebajale kaebetähtaeg. Seega ei too vorminõuete rikkumine HMS § 58 alusel kaasa haldusakti tühistamist.

21. Kaebaja tugines menetluse uuendamist taotledes sellele, et Tartu Maakohus tegi 26.04.2010 otsuse M.S. süüditunnistamise kohta (tl 8). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et eelnimetatud kohtuotsuse tegemine ei olnud käsitletav uue asjaoluna HMS

§ 44 mõttes. HMS § 44 lg 1 p 2 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. M.S. süüditunnistamisel ei andnud kohus hinnangut kaebaja käitumisele intsidendis, mistõttu ei andnud kohtuotsus vastustajale hüvitise maksmist välistavade asjaolude hindamiseks uut olulist teavet. Ühtlasi ei sõltu OAS § 16 lg 1 p-s 1 sätestatud ohvrile hüvitise maksmist välistav asjaolu sellest, kas kuriteo toime pannud isik on kohtuotsusega süüdi tunnistatud või mitte. OAS §-dest 8 ja 9 tulenevalt on hüvitise saamise õigus kriminaalkorras karistatava teo tagajärjel raske tervisekahjustuse või vähemalt kuus kuud kestva tervisehäire saanud isikul, ning seda ka siis, kui teo toimepanijat ei ole kindlaks tehtud, kui teda ei ole õnnestunud tabada või kui teda ei ole muudel põhjustel võimalik süüdi mõista ja kriminaalasjas kogutud tõendid viitavad sellele, et toime on pandud vägivallategu. Selle üle, et kaebaja suhtes pandi toime vägivallakuritegu ohvriabi seaduse tähenduses, ei ole kunagi vaidlust olnud.

22. Olenemata eeltoodust rahuldab ringkonnakohus kaebuse ka Sotsiaalkindlustusameti 07.05.2010. a otsuse tühistamise nõudes. Arvestades seda, et ringkonnakohus teeb käesolevas haldusasjas uue otsuse, millega tühistab Sotsiaalkindlustusameti 08.09.2009. a otsuse, muutub ka Sotsiaalkindlustusameti 07.05.2010 otsus õiguslikult sisutühjaks ning ringkonnakohus peab nimetatut apellatsioonkaebuse lahendamisel HKMS § 158 lg-st 2 tulenevalt arvestama. Kuna puudub Sotsiaalkindlustusameti 08.09.2009. a otsus, mille suhtes uuendamise taotlust lahendati, tuleb õigusselguse huvides tühistada ka Sotsiaalkindlustusameti 07.05.2010. a otsus varasema otsuse ümbervaatamata jätmise kohta.

III

23. Alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kui menetlusosalised on kandnud menetluskulusid osaliselt varasema halduskohtumenetluse seadustiku ja osaliselt uue halduskohtumenetluse seadustiku kehtivusajal, siis kohaldatakse vastavalt mõlemat seadustikku (vt RKÜKm 3-3-1-15-12, p 69). Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS v.r. § 92 lg 1, HKMS § 108 lg 1). Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS v.r. § 93 lg 4, HKMS § 109 lg 4).

Kaebaja menetluskuluks halduskohtus olid riigilõivud kaebuselt, 250 krooni ning määruskaebustelt, 200 krooni ja 12,78 eurot. Kaebaja menetluskuludeks ringkonnakohtus olid riigilõiv apellatsioonkaebuselt, 15 eurot ning õigusabikulud summas 240 eurot. HKMS § 109 lg 1 ning HKMS v.r. § 93 lg 1 järgi esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastavalt ringkonnakohtu 21.01.2014. a määrusele tuli menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid esitada ringkonnakohtule hiljemalt 13.02.2014. Ringkonnakohtule on tähtaegselt esitatud menetluskulude nimekiri ning kuludokumentidena Reverens Õigusbüroo OÜ arved. Haldusasjas 3-11-870 15.02.2013 tehtud otsuses asus ringkonnakohus seisukohale, et kuludokument on kohustuse tekkimise aluseks olev dokument (otsuse p 44). Ühtlasi leidis ringkonnakohus, et kuna asjaolu, kas arve on enne kohtuvaidlust tasutud või mitte, ei mõjuta kuidagi kulude suuruse põhjendatust, ei saa kirjaliku maksmiskinnituse esitamata jätmisel jätta menetluskulusid välja maksmata, kui kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid on õigeaegselt esitatud ning arved õigeaegselt tasutud. Kaebaja esindaja kinnitusel on arved tasutud. Eeltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus Sotsiaalkindlustusametilt E.P. kasuks välja kantud menetluskulud summas 55 eurot ja 56 senti.

/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel